4-17-3766/25 · Riigikohtu kriminaalkolleegium

R I I G I K O H U S

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

4173766

Otsuse kuupäev

5. märts 2018

Kohtukoosseis

Eesistuja Saale Laos, liikmed Paavo Randma ja Peeter Roosma

Kohtuasi

H. H. ja E. L-i väärteoasi ametiühingute seaduse § 262 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 31. oktoobri 2017. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Kohtuväline menetleja Tööinspektsioon, kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

H. H. ja E. L-i kaitsja vandeadvokaat Tauno Tark

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

14. veebruar 2018, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 31. oktoobri 2017. a otsus H. H. ja E. L-i väärteoasjas

ametiühingute seaduse § 262 järgi muutmata ning kohtuvälise menetleja kassatsioon

rahuldamata.

2. Mõista Eesti Vabariigilt H. H. ja E. L-i kasuks välja 660 (kuussada kuuskümmend) eurot

valitud kaitsjale kassatsioonimenetluses makstud tasu katteks.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Kohtuvälise menetleja otsus

1. Tööinspektsiooni 22. juuni 2017. a otsusega karistati nii H. H. kui ka E. L-i ametiühingute

seaduse (AÜS) § 262 alusel 100 trahviühiku (400 euro) suuruse rahatrahviga. Nimelt ei lubanud

menetlusalused isikud ametiühingu valitud esindajatel 20. jaanuaril ja 15. veebruaril 2017

takistamatult tutvuda töökorralduse ja tingimustega T AS-is, kus töötavad selle ametiühingu

liikmed.

Kaebus kohtuvälise menetleja otsuse peale

2. Harju Maakohtule esitas kaebuse menetlusaluste isikute kaitsja vandeadvokaat Tauno Tark, kes

taotles kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist ja valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamist.

Kaebuses leiti, et väärtegu pole tõendatud.

Maakohtu otsus

4-17-3766

3. Harju Maakohtu 31. oktoobri 2017. a otsusega tühistati kohtuvälise menetleja otsus, lõpetati

väärteomenetlus väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 29 lg 1 p 1 alusel ja mõisteti riigilt

menetlusaluste isikute kasuks välja 1200 eurot valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks.

Maakohus märkis järgmist.

4. Menetlusalused isikud tegutsesid ametiühingu valitud esindajaid takistades T AS-i juhatuse

liikmetena. Karistusseadustiku (KarS) § 14 lgs 1 sätestatud spetsiaalsuspõhimõtte järgi vastutab

juriidiline isik vaid juhul, kui see on seaduses ette nähtud. AÜS § 262 juriidilise isiku vastutust ei

sätesta.

5. Samuti ei vastuta menetlusalused isikud AÜS § 262 alusel füüsiliste isikutena, sest kõnealuse teo

saab toime panna vaid tööandja. Menetlusalused isikud tööandjaks ei ole. Nende käitumises

puuduvad väärteo tunnused, mille tõttu tuleb kohtuvälise menetleja otsus tühistada ja

väärteomenetlus lõpetada VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

Kassatsioon

6. Harju Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni Tööinspektsioon, kes taotleb maakohtu otsuse

tühistamist ja kohtuvälise menetleja otsuse jõustamist või väärteoasja saatmist uueks

arutamiseks samale maakohtule. Kassaatori põhiväited on järgmised.

7. Maakohus tõlgendas ebaõigesti materiaalõigust, kui asus seisukohale, et menetlusalused isikud

ei olnud tööandjad. Selle vea tõttu jäeti analüüsimata muud väärteokoosseisu tunnused, mis on

käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 mõttes.

8. Tööinspektsiooni 8. aprilli 2016. a otsusega karistati E. L-i teises väärteoasjas AÜS § 261,

töötajate usaldusisiku seaduse (TUIS) § 24 lg 1 ja AÜS § 262 järgi, sest ta rikkus AÜS § 20 lg 1

p 3, TUIS § 20 lg 2 ja AÜS § 20 lg 1 p 5 nõudeid. Harju Maakohtu 2. novembri 2016. a otsusega

jäeti selles väärteoasjas tehtud kohtuvälise menetleja lahend muutmata. Kohtuotsus jõustus

14. märtsil 2017. Seega on sama sisuga vaidluses varem leitud, et AÜS § 262 järgi

kvalifitseeritava väärteo saab toime panna tööandja seaduslik esindaja.

9. Ametiühingute seadus tööandja mõistet ei sätesta, kuid töölepingu seaduse (TLS) § 1 lg 1 järgi

käsitatakse tööandjana nii füüsilist kui ka juriidilist isikut, kelle juhtimisele ja kontrollile töötaja

allub ning kes maksab töötajale töö eest tasu. Juriidilisest isikust tööandja täidab enda kohustusi

esindaja kaudu, mis tähendab, et neid kohustusi saab ta rikkuda esindaja vahendusel.

Vastupidine tõlgendus tähendaks, et juriidilisest isikust tööandja ei pea oma kohustusi täitma,

kui sama kohustust ei ole pandud juriidilise isiku esindajale. Järelikult oleksid ametiühingute

seaduse normid sisutud, kuna selles seaduses nähakse ette vaid füüsilise isiku vastutus.

10. Menetlusalused isikud esindasid juhatuse liikmetena tööandjat kõigis õigustoimingutes ja nende

juhtimisele ning kontrollile allusid kõik töötajad. Järelikult on nad T AS-i töötajate tööandjaks

TLS § 1 lg 1 mõttes. Juhatuse liikmetena ei täitnud menetlusalused isikud AÜS § 20 lg 1 ps 5

sätestatud kohustust ja panid tahtlikult toime AÜS § 262 järgi kvalifitseeritava väärteo.

Kassatsioonivastus

2(4)

4-17-3766

11. Menetlusaluste isikute kaitsja leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ja kassatsioon

rahuldamata. Ta märgib, et kassaator pole vaidlustanud maakohtu järeldust, mille kohaselt ei näe

AÜS § 262 ette juriidilise isiku vastutust. Sel põhjusel ei saa vastutada ka selle juriidilise isiku

juhatuse liikmed. Kassatsiooni piiridest väljumine raskendaks menetlusaluste isikute olukorda.

Kassaatori viidatud teise väärteoasja aluseks olnud asjaolusid praeguse kohtuasja menetluses ei

arutatud ja nendele tugineda ei saa. Kassaatori tõlgendus tööandja mõiste ja ametiühingute

seaduse kohaldamise kohta on sisutu, sest menetlusalused isikud pole tööandjad ning nad ei saa

AÜS § 262 järgi vastutada. Ametiühingute seadus eristab tööandjaid ja nende esindajaid ega

käsita neid samade subjektidena (nt AÜS § 5 lg 1).

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

12. Kohtuvälise menetleja otsusega karistati menetlusaluseid isikuid AÜS § 262 alusel selle eest, et

nad ei lubanud sama seaduse § 20 lg 1 p 5 nõudeid rikkudes ametiühingu valitud esindajatel

20. jaanuaril ja 15. veebruaril 2017 tutvuda T AS-i töökorralduse ja tingimustega.

13. AÜS § 20 lg 1 p 5 esimese lause kohaselt on tööandja kohustatud lubama ametiühingu poolt

valitud esindajaid takistamatult tutvuda töötajate töökorralduse ja tingimustega ühingus,

asutuses või muus organisatsioonis, kus töötab selle ametiühingu liikmeid. Vastavasisulise

kohustuse rikkumine on karistatav AÜS § 262 järgi, mille objektiivsed tunnused seisnevad

tööandja poolt ametiühingu valitud esindaja takistamises tutvumast töötajate töökorralduse või

tingimustega kohas, kus töötab ametiühingu liige. Kriminaalkolleegium jagab maakohtu ja

kaitsja arvamust, mille kohaselt menetlusaluseid isikuid kõnealuse väärteokoosseisu järgi

AÜS § 20 lg 1 ps 5 sätestatud tööandja kohustuse rikkumise eest karistada ei saa.

14. Kohtupraktikas omaksvõetud arusaama järgi vastutab süüteokoosseisus kirjeldatud tegevuse eest

üldjuhul iga isik, kes nii käitub, arvestades KarS §s 24 viidatud erandeid (vt nt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 8. märtsi 2017. a otsus asjas nr 3118416, p 40). Öeldu tähendab, et kui

karistusseadustiku eriosas või muus seaduses kirjeldatakse süüteokoosseisu tunnusena

toimepanija erilisi isikuomadusi, eesmärke või motiive, tuleb tegevusdelikti puhul täideviija

karistusõigusliku vastutuse vältimatu eeldusena kindlaks teha vastava isikutunnuse olemasolu.

Praeguse kohtumenetluse esemeks oleva väärteo saab seega panna toime üksnes tööandja.

Maakohus on kõnealuse erilise isikutunnuse olemasolu põhjendatult eitanud.

15. Väärteoasja materjali kohaselt olid menetlusalused isikud neile süüks arvatud tegude

toimepanemise ajal T AS-i juhatuse liikmed. Kuigi nad tegutsesid tööandja esindajatena, ei saa

neid juhatuse liikme kohustuste täitmise argumendil samastada nende esindatud juriidilise

isikuga (vrd nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 17. novembri 2017. a otsus nr 4165811/27, p 12

ja 8. märtsi 2017. a otsus asjas nr 3118416, p 38).

16. AÜS §s 262 sätestatud süüteokoosseisu subjekti kirjeldav termin „tööandja“ pole määratlemata

õigusmõiste, mida saaks konkreetse kaasuse tehiolusid arvesse võttes vabalt sisustada. Kassaator

osutab õigesti, et tööandja on TLS § 1 lgs 1 nimetatud isik, kes võib olla nii füüsiline kui ka

juriidiline isik. Tuleb aga tähele panna, et osutatud normis määratletakse tööandjat kui isikut,

kelle heaks teeb teine füüsiline isik töölepingu alusel tööd ja kes on kohustatud maksma

töötajale töö tegemise eest tasu. H. H. ja E. L. ei olnud tööõigussuhte pooleks, s.o tööandjaks

osutatud sätte mõttes, vaid nad esindasid tööandjat. Kaitsja märgib põhjendatult, et ka

ametiühingute seaduse tähenduses on tegemist erinevate õigussubjektidega, keda samastada ei

saa ega tohi. Järelikult ei ole menetlusalused isikud AÜS §s 262 sätestatud väärteokoosseisu

3(4)

4-17-3766

subjektid ja nad ei saanud erilise isikutunnuse puudumise tõttu selle süüteokoosseisu tunnuste

realiseerimise eest vastutada. Kuigi KarS § 26 lg 1 kohaselt võiks kirjeldatud olukorras tekkida

küsimus toimepanijate vastutusest kõlbmatu süüteokatse eest, välistab selle võimaluse põhimõte,

mille järgi on väärteokatse karistatav üksnes karistusseadustikus või muus seaduses sätestatud

juhtudel (KarS § 251). Ametiühingute seaduses vastutust väärteokatse eest ette ei nähta. Seega

toimis maakohus kohtuvälise menetleja karistamisotsust tühistades ja väärteomenetlust

VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel lõpetades seaduslikult.

17. Peab möönma, et ametiühingu valitud esindaja tegevuse takistamise eest karistusõiguslikku

vastutust sätestav väärteokoosseis (AÜS § 262) on normitehniliselt ebaõnnestunud. Maakohus

märkis õigesti, et KarS § 14 lgs 1 väljendatud spetsiaalsuspõhimõtte kohaselt vastutab juriidiline

isik vaid siis, kui see on ette nähtud karistusseadustiku eriosas või muu seaduse vastavas

paragrahvis. AÜS § 262 on formuleeritud ühelõikelisena ja selles ei sisaldu viidet juriidilise isiku

vastutusele. Järelikult saab osutatud sätte järgi vastutada üksnes füüsiline isik. Kuna aga selle

väärteokoosseisu subjektiks olev füüsiline isik peab vastama erilise isikutunnusega isiku

määratlusele, s.t ta peab olema tööandja, ja vastutust väärteokatse eest sätestatud ei ole, ei saa

AÜS § 262 järgi kaasnevast väärteovastutusest kõneleda juhtudel, mil AÜS § 20 lg 1 p 5 nõudeid

rikutakse juriidilise isiku huvides ja/või isiku poolt, kellel selline eriline isikutunnus puudub.

Kirjeldatud lünka ei saa kõrvaldada seaduse tõlgendamise teel, vaid kõnealuse olukorra

muutmine eeldab seadusandja aktiivset sekkumist.

18. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes VTMS § 174 pst 1, jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium

Harju Maakohtu 31. oktoobri 2017. a otsuse muutmata ning kohtuvälise menetleja kassatsiooni

rahuldamata.

19. Valitud kaitsja on esitanud taotluse kassatsioonimenetluses makstud tasu hüvitamiseks

1090 euro suuruses summas. Taotluse kohaselt on tal menetlusdokumentide analüüsimiseks,

kaitsealuste konsulteerimiseks ja kassatsioonivastuse koostamiseks kulunud aega 8 tundi.

Advokaadi ühe töötunni hinnaks kujuneb 136 eurot 25 senti.

20. VTMS § 38 lg 1 kohaselt kohaldatakse väärteomenetluses menetluskulude arvestamisel

kriminaalmenetluse sätteid. Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 173 lg 1 p 1 ja § 175 lg 1

p 1 järgi on menetluskuluks valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu. Kaitsjatasu

suuruse mõistlikkuse hindamisel tuleb võtta arvesse, kas kaitsja tehtud toimingud on vajalikud,

nendeks kulunud aeg põhjendatud ja kas kaitsja ühe tööühiku hind on mõistliku suurusega (vt nt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6. oktoobri 2017. a otsus nr 1159051/62, p 38 ja 15. novembri

2016. a otsus asjas nr 3119016, p 16).

21. Kolleegium leiab, et taotluses märgitud ajakulu saab pidada mõistlikuks kaitsja kuue töötunni

ulatuses. Kassatsioonimenetluse aspektist olulised maakohtu põhjendused on mahutatavad ühele

leheküljele ja menetluse esemeks olev vaidlus pole õiguslikult keerukas. Pidades silmas

väärteoasja mahtu ja keerukust, on ka kaitsja ühe töötunni hind käsitatav keskmisest kõrgemana

(vrd nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. detsembri 2017. a otsus nr 4171195/22, p 13 ja

17. novembri 2017. a otsus nr 4165811/27, p 17). Eelneva valguses loeb kolleegium mõistlikuks

tunnitasuks 110 eurot ja leiab, et menetlusalustele isikutele tuleb KrMS § 186 lg 1 alusel

hüvitada valitud kaitsjale kassatsioonimenetluses makstud mõistliku tasuna 660 eurot.

(allkirjastatud digitaalselt)

4(4)