2-17-15817/23 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Ele Liiv, Mati Maksing

Määruse tegemise aeg ja koht

06.03.2018, Tallinn

Kohtuasja number

2-17-15817

Kohtuasi

XX (X) hagi YY (Y) vastu sundtäitmise

lubamatuks

tunnistamiseks

täiteasjas

nr

025/2005/211

Vaidlustatud kohtulahend

Harju

Maakohtu

18.01.2018

määrus

kaja

rahuldamata ja menetluse taastamata jätmise kohta

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

YY määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja XX (ik XXXXXXXXXXX)

Kostja YY (ik XXXXXXXXXXX), esindaja

vandeadvokaat Natalia Lausmaa

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 18.01.2018 määrus.

2. Teha uus määrus, millega rahuldada YY kaja Harju Maakohtu 29.11.2017

tagaseljaotsuse peale ja taastada tsiviilasja menetlus. Saata tsiviilasi esimese astme

kohtule menetluse jätkamiseks.

3. Tagastada kautsjon 250 eurot Advokaadibüroo Natalia Lausmaa arveldusarvele.

4. Määruse peale ei saa määruskaebust esitada.

Asjaolud ja menetluse käik

1. XX (hageja) esitas 23.10.2017 Harju Maakohtule hagi YY (kostja) vastu sundtäitmise

lubamatuks tunnistamiseks põhjusel, et sundtäidetav nõue on aegunud. Maakohus rahuldas

29.11.2017 hagi tagaseljaotsusega, sest kostja ei vastanud hagiavaldusele, kuigi sai

hagimaterjalid kätte 08.11.2017.

2. Kostja esitas 01.12.2017 maakohtu otsuse peale kaja, paludes taastada tsiviilasja menetlus.

Tagaseljaotsust ei tohtinud praegusel juhul teha, sest hageja ei taotlenud tagaseljaotsuse

tegemist, hagi oli puudulik ning sundtäidetav nõue ei olnud aegunud.

3. Hageja palus jätta menetlus taastamata, sest kaja rahuldamise aluseid ei esinenud.

Maakohtu määrus

4. Maakohus jättis kaja rahuldamata ja menetluse taastamata. Kostja tasutud kautsjoni 250 eurot

määras kohus riigituludesse.

Kaja lahendamiseks tuli analüüsida, kas vaidluse võis lahendada tagaseljaotsusega. Nimelt võib

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 415 lg 1 p 3 kohaselt kaja esitada sõltumata mõjuva

põhjuse olemasolust, kui tagaseljaotsust ei võinud seaduse kohaselt teha. Praegusel juhul

esinesid kõik eeldused tagaseljaotsuse tegemiseks: kostja ei vastanud hagile tähtaegselt ja hagi

oli õiguslikult põhjendatud. TsMS § 407 lg-s 5 kirjeldatud tagaseljaotsuse tegemist keelavaid

asjaolusid ei esinenud. Taotlust tagaseljaotsuse tegemiseks vaja ei olnud, sest piisav oli hageja

nõusolek tagaseljaotsuse tegemiseks. Kusjuures TsMS § 407 lg 2 järgi eeldatakse hageja

nõusolekut tagaseljaotsuse tegemiseks, kui hageja ei ole kohtule teatanud, et ta ei soovi

tagaseljaotsuse tegemist.

Hagi õigusliku põhjendatuse osas märkis kohus järgmist. Praegusel juhul oli täitedokumendiks

Harju Rajooni Rahvakohtu 29.07.1988 määrus nr AA-40/80. Kohtumääruse tegemise ajal

kehtinud Eesti NSV tsiviilkoodeksis ei olnud sätestatud kohtuotsusega tunnustatud nõude ega

perekonnasuhetest

tulenevate

nõuete

aegumistähtaega.

Enne

01.07.2002

kehtinud

tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS1994) § 123 lg 1 järgi oli kohtuotsusega tunnustatud nõude

aegumistähtaeg kümme aastat alates kohtuotsuse jõustumisest. Samas ei kohaldatud TsÜS1994

§ 115 p 4 ja § 123 lg 3 koosmõjust tulenevalt aegumist perekonnasuhetest tulenevale

kohtulahendi täitmisele. 01.07.2002 kehtima hakanud TsÜS2002 reguleeriti muuhulgas

jõustunud kohtuotsusega tunnustatud nõude aegumist (TsÜS2002 § 157 lg 1) ning vanemate ja

laste vaheliste nõuete aegumise peatumist kuni lapse täisealiseks saamiseni (TsÜS2002 § 164

lg 2). Tulenevalt võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise

eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) §-st 9 laienesid 01.07.2002 kehtima hakanud

aegumist reguleerivad sätted muuhulgas käesolevas vaidluses täitedokumendiks olevale

kohtumäärusele. Praeguses asjas oli elatisenõude aegumine peatunud kuni laste täisealiseks

saamiseni. CC sai täisealiseks 18.07.2003 ja AA 25.04.2006. Seega algas AA ülalpidamise

nõude aegumine 31.12.2006 ja CC nõude aegumine 31.12.2003. Nende nõuded aegusid

vastavalt 31.12.2016 ja 31.12.2013, mistõttu oli sundtäitmine lubamatu.

Eelnevast hoolimata oli võimalik kaja rahuldada ja menetlus taastada, kui esines mõjuv põhjus

hagile vastamata jätmiseks. TsMS § 422 lg 1 järgi on selleks eelkõige liikluskatkestus, poole

ootamatu haigestumine või lähedase ootamatu raske haigus, mille tõttu isik ei saanud hagile

vastata või kohtusse ilmuda ega saata kohtusse esindajat. Sündmus peab olema objektiivse

iseloomuga, s.t jääma isiku mõjusfäärist välja. Kostja mõjuvat põhjust hagile vastamata

jätmiseks kajas välja ei toonud. Samas oli kostja teadlik hagile vastamata jätmise tagajärgedest,

kuivõrd see oli esile toodud hagi menetlusse võtmise määruses.

Tuginedes TsMS § 149 lg-le 5 arvas kohus kautsjoni riigituludesse.

Määruskaebus

5. Kostja palus maakohtu määrus tühistada ja teha uus määrus, millega kaja rahuldada, menetlus

taastada ja kautsjon tagastada. Maakohus rikkus oluliselt menetlusõigust ja materiaalõigust, mis

viis ebaõige lahendi tegemiseni.

Praegusel juhul ei saanud tagaseljaotsust teha, sest hageja ei taotlenud tagaseljaotsuse tegemist

ja hagi ei olnud õiguslikult perspektiivikas. Nimelt saab sundtäitmise lubamatuks tunnistamise

hagi esitada, kui nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud, millele hageja praegusel juhul

ei tuginenud. Hagi õigeks lahendamiseks oleks kohus pidanud nõudma hagejalt tõendeid elatise

maksmise kohustuse täitmise kohta ja välja nõudma sundtäitemenetluse toimiku.

Lisaks ei olnud kostja nõue aegunud. Sundtäitmine toimus alates 18.04.1997 katkematult

jõustunud kohtulahendi alusel. Järelikult kuulus selles asjas kohaldamisele seadustik, mis oli

kehtestatud aegumisele jõustunud kohtulahendiga tunnustatud nõude suhtes. 01.07.2002

jõustus seadus, mille järgi aegub kohtulahendiga tuvastatud nõue 30 aasta jooksul. 2011. aastal

jõustunud muudatuse järgi oli sama nõude aegumistähtajaks 10 aastat. Koosmõjus VÕSRS § 9

lg-ga 4 algas 05.04.2011 vaidlusalusele nõudele uus kümneaastane aegumistähtaeg, mis lõpeb

05.04.2021. Kuivõrd tegu ei olnud laste hagiga vanema vastu, ei saanud kohalduda TsÜS § 164

lg 2. Samuti ei saanud Riigikohtu lahendist tulenevalt rakenduda TsÜS § 154.

Eelnevast sõltumata oli tagaseljaotsuses ebaõiglane jätta menetluskulud kostja kanda, kes lähtus

oma tegevuses kohtutäituri antud juhistest.

Vastus määruskaebusele

6. Hageja palus jätta määruskaebus rahuldamata, kuid märkis, et on nõus kostjalt väljamõistetud

menetluskulude sissenõudmisest loobuma.

Menetluse edasine käik

7. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas

lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

Määruse põhjendused

8. Ringkonnakohus, tutvunud kaebuse ja toimiku materjaliga, leiab, et maakohtu 18.01.2018

määrus tuleb materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu TsMS § 667 lg 2 alusel tühistada ning

teha uus määrus, millega rahuldada kaja maakohtu 29.11.2017 tagaseljaotsuse peale, taastada

tsiviilasja menetlus ja saata tsiviilasi esimese astme kohtule menetluse jätkamiseks.

Määruskaebus tuleb rahuldada.

Esmalt märgib kohus, et hetkel kehtiva menetlusseadustiku järgi, ei ole tagaseljaotsuse

tegemiseks vajalik hageja sellekohane taotlus. Vastavalt TsMS § 407 lg-le 1 on vajalik hageja

nõusolek. Maakohus on vaidlusaluses määruses märkinud õigesti, et hageja nõusolekut

tagaseljaotsuse tegemiseks eeldatakse, kui hageja ei ole kohtule teatanud, et ta ei soovi

tagaseljaotsuse tegemist (TsMS § 407 lg 2).

Reeglina võib kostja tagaseljaotsuse peale esitada kaja, kui tema tegevusetus, mis oli

tagaseljaotsuse tegemise aluseks, oli tingitud mõjuvast põhjusest (TsMS § 415 lg 1). Kostja ei

ole kajas kirjeldanud mõjuvat põhjust hagile vastamata jätmiseks. Sõltumata mõjuva põhjuse

olemasolust, võib kaja esitada, kui tagaseljaotsust ei võinud seaduse kohaselt teha (TsMS § 415

lg 2). Seaduse kohaselt ei saa tagaseljaotsust teha, kui hagi ei ole õiguslikult põhjendatud (vt nt

Riigikohtu 30.01.2013 määrust asjas nr 3-2-1-187-12; 31.03.2015 määrust asjas nr 3-2-1-

16-15).

Kostja on kajas välja toonud kaks põhjust, miks ei ole hagi õiguslikult põhjendatud: aegumine

ei ole sobiv alus sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks ja kostja nõue ei ole aegunud.

Ringkonnakohus selgitab, et TMS § 221 lg-s 1 nimetatud alused sundtäitmise lubamatuks

tunnistamiseks ei ole loetletud ammendavalt. Sundtäitmine võib olla mh lubamatu põhjusel, et

sundtäidetav nõue on aegunud (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 21.11.2008 otsust asjas nr 2-07-

50633; Tartu Ringkonnakohtu 19.09.2008 otsust asjas nr 2-06-15262).

Kostja teise väite osas, et nõue ei ole aegunud, märgib ringkonnakohus järgmist. Ajal, kui tehti

määrus, milles mõisteti hagejalt kostja kasuks välja laste elatis (29.07.1988), ei olnud seadustes

norme kohtulahendist tuleneva nõude aegumise kohta, s.t sel ajal nõuded, mille olemasolu oli

kohus tuvastanud, ei aegunud. Kui Eesti NSV tsiviilkoodeksi asendas 01.09.1994 jõustunud

TsÜS1994, kehtestati kohtuotsusega tunnustatud nõuetele aegumistähtaeg kümme aastat

(TsÜS1994 § 123 lg 1). Samas seaduses tehti aga erand mh perekonnasuhetest tulenevatele

nõuetele, mille osas märgiti, et nendele nõuetele aegumist ei kohaldata (TsÜS1994 § 115 p 4

koos § 123 lg-ga 3).

01.07.2002 jõustus TsÜS2002, mille §-s 157 märgiti, et kohtuotsusega tunnustatud nõude

aegumistähtaeg on 30 aastat (lg 1) ja aegumistähtaeg algab kohtuotsuse jõustumisest (lg 2).

Korduvate kohustuste või ülalpidamiskohustuse täitmisest tuleneva tulevikus sissenõutavaks

muutuva tunnustatud nõude aegumistähtaeg algab iga üksiku nõude sissenõutavaks

muutumisest. VÕSRS § 9 lg 1 esimese lause järgi kohaldatakse TsÜS-is ja võlaõigusseaduses

(VÕS) aegumise kohta sätestatut ka enne 01.07.2002 tekkinud aegumata nõuetele. VÕSRS § 9

lg 2 järgi, kui TsÜS-i ja VÕS-i kohaselt on aegumistähtaeg lühem kui enne 01.07.2002 kehtinud

seaduse kohaselt, arvestatakse TsÜS-is või VÕS-is sätestatud aegumistähtaega alates

01.07.2002. Kuivõrd varem kohtuotsusega tunnustatud perekonnasuhtest tulenev nõue ei

aegunud, kuid uus seadus sellist erisust perekonnasuhtest tulenevatele nõuetele enam ette ei

näinud, tuli nõude 30 aasta pikkust aegumist hakata arvestama alates 01.07.2002. Maakohus

eksis materiaalõiguse kohaldamisel, kui jättis tähelepanuta, et alates 01.07.2002 kohaldus juba

sissenõutavaks muutunud nõudele aegumistähtaeg 30 aastat. Siinkohal tuli silmas pidada ka

asjaolu, et TsÜS2002 jõustumise hetkel ei olnud lapsed veel täisealised ja hagejal oli jätkuvalt

kohustus lastele elatist tasuda (CC sai täisealiseks 18.07.2003 ja AA 25.04.2006).

05.04.2011 jõustus TsÜS § 157 lg 1 redaktsioon, mille kohaselt lühendati kohtuotsusega

tunnustatud nõude aegumistähtaega kümne aastani. Selle muudatuse rakendamiseks lisati

05.04.2011 VÕSRS §-le 9 uus lõige – lg 4, mille järgi kohaldatakse TsÜS § 157 lg-s 1 sätestatut

ka enne 01.03.2011 tekkinud aegumata nõuetele, v.a juhul, kui enne 01.03.2011 kehtinud TsÜS

§ 157 lg 1 kohane aegumistähtaeg lõpeks varem kui VÕSRS § 9 lg 4 esimeses lauses nimetatud

tähtaeg. Praegusel juhul ei olnud tegu viidatud sättes kirjeldatud erandiga, mistõttu hakkas

29.07.1988 määrusega kohtu poolt tunnustatud nõude kümne aasta pikkune aegumisperiood

kulgema 01.03.2011 ja nõue ei aegu enne 01.03.2021 (vt ka Riigikohtu 17.10.2013 otsust asjas

nr 3-2-1-116-13, p-d 11-13; 17.03.2014 määrust asjas nr 3-2-1-4-14, p 11).

Kuivõrd vaidlusalune nõue ei aegu niikuinii enne 01.03.2021, ei olnud aegumistähtaja võimalik

katkemine

või

peatumine

sundtäitmise

lubamatuks

tunnistamise

hagi

õigusliku

perspektiivikuse hindamisel hetkel oluline, sest see ei saanud väärata kaja lahendamise

tulemust. Seega tuvastas maakohus ebaõigesti, et hagi oli õiguslikult põhjendatud. Praegusel

juhul esines tagaseljaotsuse tegemist välistav asjaolu, mistõttu tuli kaja rahuldada.

Kaja rahuldamisel taastab kohus menetluse vastavalt kaja ulatusele olukorras, millises see oli

enne tagaseljaotsuse põhjustanud toimingu tegemata jätmist, kui kaja on esitatud õiges vormis

ja õigel ajal ning avaldaja on põhistanud mõjuva põhjuse, mis takistas tal tagaseljaotsuse

aluseks olnud menetlustoimingut tähtaegselt tegemast ja kohtule sellest teatamast või kui esineb

muu alus, mille tõttu ei võinud tagaseljaotsust teha. Menetluse taastamiseks ei ole vajalik mõjuv

põhjus, kui kaja esitamiseks ei ole mõjuv põhjus vajalik (TsMS § 417 lg 2). Kohus selgitab, et

vastavalt TsMS § 418 lg-le 1 ei jõustu menetluse taastamise korral tagaseljaotsus ja seda ei saa

täita.

Eeltoodust tulenevalt tühistab ringkonnakohus maakohtu määruse, teeb uue, millega rahuldab

kaja, taastab menetluse ja saadab asja maakohtule menetluse jätkamiseks. Määruskaebus tuleb

rahuldada.

Tasutud kautsjon 250 eurot (lk 36, 46) tuleb taotluse ja TsMS § 149 lg 5 alusel tagastada

Advokaadibüroo Natalia Lausmaa arveldusarvele.

Vastavalt TsMS § 417 lg 4 teisele lausele ei saa määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu

määruse peale, millega määruskaebus rahuldati, Riigikohtule edasi kaevata. Samuti ei saa

kaevata määruse peale, millega otsustati tagastada kaja esitamisel tasutud kautsjon (TsMS

§ 149 lg 10). Kaja lahendamise kohta tehtav määrus ei ole kohtuasja menetlust lõpetavaks

määruseks TsMS § 173 lg 1 esimese lause mõttes. Seega menetluskulude jaotust selles

määruses ei märgita.

./allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Ulvi Loonurm

Ele Liiv

Mati Maksing