2-18-1442/11 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Maakohus, Tartu kohtumaja

Kohtunik

Vahur-Peeter Liin

Määruse tegemise aeg ja koht

2. märts 2018. a, Tartu

Tsiviilasi

T.S.e kaebus kohtutäitur Oksana Kutšmei 25.

jaanuari

2018.

a

otsuse

peale

täiteasjas

nr

XXX/XXXX/XXXX

Tsiviilasja number

2-18-1442

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Avaldaja: T.S. (isikukood XXX, XXX)

Esindaja Gerli Luik

Puudutatud isikud:

kohtutäitur Oksana Kutšmei (asukoht Jakobi 23,

51006 Tartu, e-post info@tartutaitur.ee)

sissenõudja

Eesti

Vabariik

(Politsei-

ja

Piirivalveameti kaudu) (asukoht Pärnu mnt 139, 15060

Tallinn).

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada T.S. kaebus kohtutäitur Oksana Kutšmei 25. jaanuari 2018. a otsuse peale

täiteasjas nr XXX/XXXX/XXXX.

2. Tühistada kohtutäitur Oksana Kutšmei 25. jaanuari 2018. a otsus täiteasjas nr

XXX/XXXX/XXXX ja 2. jaanuari 2018. a sissetuleku arestimise akt samas täiteasjas.

3. Jätta menetluskulud kohtutäitur Oksana Kutšmei kanda.

4. Määrata menetluskulude suurus kindlaks pärast määruse jõustumist.

5. Toimetada määrus menetlusosalistele kätte.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib esitada määruskaebuse. Määruskaebus tuleb esitada kirjalikult Tartu

Ringkonnakohtule

Tartu

Maakohtu

kaudu

päeva

jooksul

alates

määruse

kättetoimetamisest.

ASJAOLUD

1. T.S. (võlgnik) esitas 29. jaanuaril 2018 Tartu Maakohtule kaebuse kohtutäitur Oksana

Kutšmei (kohtutäitur) 25. jaanuari 2018. a otsuse peale täiteasjas nr XXX/XXXX/XXXX,

milles palus otsuse tühistada ja kohustada kohtutäiturit vabastama võlgniku pension ja

sotsiaaltoetus aresti alt. Kaebuse kohaselt arestis kohtutäitur 2. jaanuaril 2018 võlgniku pensioni

20% ulatuses. Tegemist on toetusega, mida täitemenetluse seadustiku (TMS) § 131 keelab

arestida. Kohtutäitur ei arvestanud ka võlgniku tervisliku seisundiga, võlgniku vasak käsi on

amputeeritud, võlgnikul on krooniline B ja C hepatiit ning esimese tüübi diabeet. Võlgnikul on

diagnoositud ka depressioon, paanikahäired ning ärevushäired. Võlgnik peab maksma elatist ka

enda alaealisele lapsele. Võlgnikul muid sissetulekuid ei ole ning tal on olemasoleva

sissetulekugagi raske toime tulla. Võlgniku sissetulek on pension 267,93 eurot kuus ja

sotsiaaltoetus 50,88 eurot kuus. Võlgniku igakuised kulutused on eluasemekulu 50 eurot kuus,

toidukulu 155-200 eurot kuus, transpordikulu 10 eurot kuus, telefonikulu 8 eurot kuus, ravikulu

50-60 eurot kuus ja elatisemaksed 45 eurot kuus. Seoses ravikulude suurenemisega ei ole

võlgnik viimasel kolmel kuul suutnud elatist tasuda. TMS § 132 lg 12 annab kohtutäiturile

kaalutlusõiguse arestida kuni 20% võlgniku sissetulekust. Kohtutäitur ei ole arestimisel

asjaolusid kaalunud. TMS § 132 lg 12 on vastuolus põhiseaduse §-ga 10 ja § 28 lg-ga 2.

Võlgniku ainsa sissetuleku arestimine selliselt, et see ei taga minimaalseid elamisvahendeid, on

inimväärikust alandav. Tagamata jäävad selliselt võlgniku esmavajadused.

2. Kohtutäitur esitas 13. veebruaril 2018 seisukoha, milles leidis, et kaebus on põhjendamatu.

Kohtutäitur leiab, et TMS § 132 lg 12 on põhiseadusega kooskõlas ja võlgniku põhiõiguste riive

on proportsionaalne. Säte võimaldab arestida kuni 20% võlgniku sissetulekust. Samuti on

võlgnikule tagatud sissetulek kehtestatud toimetulekupiiri ulatuses, mis vastab võlgniku

ülalpidamiseks minimaalselt vajalike vahendite suurusele. TMS § 132 lg 12 aitab vähendada

palga alammäära kasvust tingitud negatiivset mõju täitemenetluse efektiivsusele. Arestimine

on kooskõlas ka TMS § 131 lg 1 p-st 10 ja riikliku pensionikindlustuse seaduse (RPKS) § 47

lg-st 3 tuleneva arestimise piiranguga, kuna võlgnikule jääb rohkem kui 50% tema pensionist.

TMS § 132 lg 12 kohaldamise eeldused on täidetud. Täitemenetlus on võlgniku suhtes kestnud

üle kolme aasta ning sissenõudja nõue aegub 4. augustil 2018. Võlgniku esitatud vara nimekirja

kohaselt puudub tal igasugune vara. Seega ei ole sissenõude pööramine võlgniku muule varale

viinud ega vii ka edaspidi nõude rahuldamisele. Võlgniku sissetuleku arestimine 20% ulatuses

on õigustatud. Võlgniku pensioni suurus on 267,93 eurot. Sellest 20% arestimisel jääb

sissetuleku suuruseks 214,34 eurot, mis ületab enam kui 1,5 korda toimetulekupiiri. Arestimisel

arvestas kohtutäitur ka sellega, et võlgnikul on täiendavaid sissetulekuid, mis nähtub tsiviilasja

nr 2-15-16111 materjalidest. Võlgnik on kasutanud enda alaealise lapse nimel avatud

pangakontosid. Sissetuleku arestimisel ei olnud alust TMS § 132 lg 2 kohaldamiseks, kuivõrd

võlgnik ei ole lapsele alates oktoobrist 2017 elatist maksnud.

3. Eesti Vabariik (Politsei- ja Piirivalveameti kaudu) esitas kohtule 16. veebruaril 2018

seisukoha, milles leidis, et soovib seadusega etteantud piires võlgnikult nõude sissenõudmist.

KOHTU SEISUKOHT

4. Võlgnik on vaidlustanud kohtutäituri otsuse, millega jäeti rahuldamata võlgniku kaebus

kohtutäituri 2. jaanuari 2018. a sissetuleku arestimise akti peale. Arvestades asjaolu, et võlgnik

on palunud kohustada kohtutäiturit ka tema sissetulek arestist vabastama hõlmab kaebus kohtu

hinnangul ka algset arestimisakti (vt Riigikohtu 15. juuni 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-

36-16, p 21).

5. Menetlusosaliste vahel on erimeelsus selles, kas kohtutäituril oli õigus arestida 20% võlgniku

pensionist. Kohtu hinnangul on asja lahendamisel määrava tähtsusega TMS § 132 lg 12

kohaldamine. Nimetatud sätte kohaselt, kui sissenõude pööramine võlgniku muule varale ei ole

viinud või eeldatavalt ei vii nõude täielikule rahuldamisele, võib arestida kuni 20% TMS § 132

lg-s 1 nimetatud sissetulekust. Sissetulekut ei arestita, kui see jääb alla kehtestatud

toimetulekupiiri. Kohus nõustub kohtutäituriga, et TMS § 132 lg 12 kohaldamise eeldused on

täidetud. Arvestades täitemenetluse kestust üle kolme aasta ja asjaolu, et võlgniku vara

nimekirjast (tl 68-70) nähtuvalt ei ole võlgnikul muud vara, millele saaks sissenõuet pöörata,

on õige kohtutäituri seisukoht, et sissenõude pööramine võlgniku muule varale ei vii

eeldatavasti sissenõudja nõude rahuldamisele.

Võlgniku sissetuleku arestimine ei ole kohtu hinnangul välistatud ka TMS § 131 lg 1 alusel.

Arestimisaktist nähtuvalt on kohtutäitur arestinud võlgniku pensioni. TMS § 131 lg 1 p 10

kohaselt ei saa pöörata sissenõuet riiklikule pensionile seaduses sätestatud ulatuses. Pensioni

arestimise lubatav määr on reguleeritud RPKS § 47 lg-s 3, mille kohaselt võib sissenõude

pöörata kuni 50 protsendile riiklikust pensionist, kuid pensionärile tuleb säilitada seejuures

vähemalt 50 protsenti rahvapensioni määrast. Praegusel juhul on arestitud 20% võlgniku

pensionist. Samuti jääb võlgnikule kätte rohkem kui 50% rahvapensioni määrast (rahvapensioni

määr

on

sotsiaalkindlustusameti

kodulehel

avaldatud

andmetel

189,31

eurot

https://www.sotsiaalkindlustusamet.ee/et/pension/pension-liigid-ja-

soodustused#Rahvapension).

Kohus märgib, et kuna asjas esitatud võlgniku pangakonto väljavõttest (tl 34) nähtuvalt on

võlgniku sissetulekust kinnipidamisi tehtud alles pärast 9. jaanuari 2018, mil TMS § 132 lg 12

jõustus, ei muuda sissetuleku arestimist õigusvastaseks asjaolu, et arestimisakt oli koostatud

enne sätte jõustumist.

6. Võlgnik leiab, et TMS § 132 lg 12 on vastuolus põhiseaduse § 10 ja § 28 lg-ga 2. Kohus leiab,

et regulatsioon, mis võimaldab arestida isiku sissetuleku sisuliselt kuni toimetulekupiirini võib

riivata võlgniku nimetatud põhiõigusi. Selle riive eesmärgiks on üldjuhul täitemenetluses

sissenõudja omandipõhiõiguse kaitse. Praegusel juhul, kus sissenõudjaks on riik, saab riive

eesmärgiks pidada riigieelarve tulude tagamist ning arvestades võla olemust (arestimisaktist

nähtuvalt politsei rahatrahvi otsus) ka riigi karistusõiguse süsteemi efektiivsuse tagamist. Nii

võlgnik kui ka kohtutäitur on leidnud, et TMS § 132 lg-t 12 tuleb tõlgendada selliselt, et see

jätab arestimisel kohtutäiturile kaalutlusruumi arestitava sissetuleku osa kindlaksmääramisel.

Kohus nõustub selle tõlgendusega. Kohtu hinnangul viitab kohtutäituri kaalutlusruumile sätte

sõnastuses kasutatud sõna „kuni“, millest võib järeldada, et sissetuleku arestimine saab olla

vahemikus 0-20% sissetulekust. Samuti tuleb võimaluse korral eelistada normi

põhiseaduskonformset tõlgendust. Kohus leiab, et sellise tõlgenduse puhul ei ole säte vastuolus

põhiseadusega, kuna kohtutäitur saab sissenõudja ja võlgniku huve kaaludes jõuda iga

konkreetse asja puhul tulemuseni, kus võlgniku õigused ei ole ebaproportsionaalselt

kahjustatud.

Tõlgendus, mille kohaselt kohtutäituril ei oleks arestimisel kaalumisruumi, vaid arestida tuleks

igal juhul täpselt 20% võlgniku sissetulekust, oleks aga kohtu hinnangul ilmselt põhiseadusega

vastuolus, kuivõrd isikule toimetulekupiirile vastava sissetuleku jätmine ei taga alati isiku

inimväärset äraelamist. Nimelt sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 131 lg 2 kohaselt ei hõlma

toimetulekupiir vajalikke kulusid eluasemele. Kohtu hinnangul ei ole kindel ka see, et praegu

kehtestatud toimetulekupiir vastaks SHS § 131 lg-s 3 sätestatud nõuetele, st et toimetulekupiiri

kehtestamisel oleks lähtutud minimaalsetest tarbimiskuludest toidule, riietusele ja jalanõudele

ning muudele kaupadele ja teenustele esmavajaduste rahuldamiseks. 2018. aasta riigieelarve

seaduse, mille § 2 lg 7 p-ga 3 on toimetulekupiir kehtestatud, eelnõu seletuskirjast ei nähtu, et

seadusandja oleks nimetatud minimaalsed kulud välja selgitanud. Isegi kui see nii oleks, saab

toimetulekupiir arvestada üksnes keskmise inimese kuludega ning isiku tervise- või muust

seisundist või muudest asjaoludest, nagu lapse ülalpidamine, tingitud lisakulusid

toimetulekupiir ei arvesta.

7. Nagu kohus eelnevalt leidis, tuleneb TMS § 132 lg-st 12 kohtutäiturile kaalutlusõigus,

millises ulatuses võlgniku sissetulek arestida. Kohtutäitur peab seejuures kohtu hinnangul

kaaluma võlgniku ja võlausaldaja huve ning arvestama mh sellega, et sissetuleku arestimisel

oleks võlgnikule tagatud minimaalsete vajaduste rahuldamine. Kaalumine ei tohi olla üksnes

abstraktne, vaid peab lähtuma konkreetsete täitemenetluse osaliste huvidest, sh tuleb arvestada

võlgniku sissetuleku suurust ja tema vajadusi.

8. Kohtutäitur on praeguses asjas arestinud võlgniku pensioni TMS § 132 lg-s 12 sätestatud

maksimaalselt võimalikus ulatuses. Kohus leiab, et praegusel juhul ei nähtu kohtutäituri

otsustest ja menetluses esitatud põhjendustest, et kohtutäitur oleks kaalunud sissetuleku

arestimise ulatuse määramisel kõiki asjas tähtsaid asjaolusid. Samuti on kohtutäitur lähtunud

otsuse tegemisel asjaoludest, mis kohtumenetluses tuvastamist ei leidnud. Kohtu hinnangul ei

saa pidada, arvestades kohtule esitatud asjaolusid, võlgniku pensioni arestimist 20% ulatuses

põhjendatuks. Seetõttu tuleb kaebus rahuldada ja kohus tühistab nii kohtutäituri 25. jaanuari

2018. a otsuse täiteasjas nr XXX/XXXX/XXXX kui ka 2. jaanuari 2018. a sissetuleku

arestimise akti samas täiteasjas, millega arestiti 20% võlgniku pensionist.

9. Arestimisaktist ei nähtu, millistel kaalutlustel on kohtutäitur arestinud just 20% võlgniku

pensionist. Kohtutäituri 25. jaanuari 2018. a otsuses on kohtutäitur põhjendanud pensionist 20%

arestimist üksnes sellega, et täitemenetlus on kestnud juba üle kolme aasta, mille jooksul ei ole

võlga tasutud. Samuti on kohtutäitur viidanud sissenõudja nõude aegumisele 4. augustil 2018.

Seega ei nähtu kohtutäituri otsusest võlgnike huvide kaalumist, vaid kohtutäitur on lähtunud

üksnes sissenõudja huvidest. Kohtumenetluses on kohtutäitur oma seisukohas täiendavalt välja

toonud, et võlgniku minimaalsed vajadused on tagatud, kuna talle jääb kätte summa, mis ületab

1,5 kordselt toimetulekupiiri, ning lisakas on võlgnikul varjatud sissetulekud.

10. Kohus leiab, et kohtutäituri väide selle kohta, et võlgnikul on täiendavad sissetulekud, ei

ole tõendamist leidnud. Võlgnikul täiendavate sissetulekute olemasolu ei nähtu ei võlgniku

enda pangakonto väljavõttest, võlgniku poolt oma lapse nimel avatud pangakontode

väljavõttest ega esitatud tsiviilasja nr 2-15-16111 kohtuistungi protokollidest. Võlgniku lapse

kontode väljavõtetest nähtub, et võlgniku sissetulek piirdub pensioni ja sotsiaaltoetusega.

Lisaks on sinna laekunud võlgniku õe ja tema abikaasa sissetulekud, mida ei saa lugeda

võlgniku sissetulekuks, ja mis koosnevad samuti pensionist ja sotsiaaltoetustest. Peale oma

kontode vahel toimunud ülekannete nähtub kontoväljavõttest veel üksikud füüsiliste isikute

tehtud ülekanded, mida ei saa pidada võlgniku regulaarseks sissetulekuks. Tõenäoliselt on tegu

olnud laenudega, kuna enamasti on samad summad tagasi kantud. Ka üksikud sularaha

sissemaksed ei võimalda teha järeldust, et võlgnikul oleks mingeid varjatud regulaarseid

sissetulekuid, arvestades sissemaksete vähest arvu ja summasid. Seega on kohtutäitur võlgniku

peansioni arestimisel põhjendamatult leidnud, et võlgnikul on täiendavaid varjatud

sissetulekuid. Tuvastatud asjaoludel on võlgniku sissetulekuks üksnes pension ja sotsiaaltoetus,

mis ka kogusummas on oluliselt vähem TMS § 132 lg-s 1 sätestatud arestimisvabast

miinimumist.

11. Kohtu hinnangul on kohtutäitur jätnud arestimise kohaldamisel ekslikult arvestamata

võlgniku terviseseisundi ja sellest tingitud lisakuludega. Asjas esitatud ambulatoorsete

epikriisidega on tõendatud võlgniku väited, et võlgniku vasak käsi on amputeeritud, võlgnikul

on krooniline B ja C hepatiit, esimese tüübi diabeet ning tal on diagnoositud ka depressioon,

paanikahäired ja ärevushäired. Kohtu hinnangul on ilmselge, et sellest tingitult on võlgnikul

võrreldes keskmise inimesega täiendavad kulud. See nähtub ka võlgniku esitatud ravimite

ostutšekist. Kohus leiab, et kohtutäitur oleks pidanud arestimise ulatuse kindlaksmääramisel

tegema eeltoodust lähtuvalt kindlaks, millised on võlgniku ülalpidamiseks minimaalselt

vajalikud vahendid. Piisavaks ei saa seega lugeda kohtutäituri viidet sellele, et võlgniku

sissetulek ületab toimetulekupiiri (vt selles osas ka määruse p 6).

12. Kohus leiab, et kohtutäitur oleks pidanud sissetuleku arestimisel arvestama ka võlgnikul

alaealise lapse olemasolu. Võlgnikul on seadusest tulenev kohustus alaealist last ülal pidada.

Võlgniku ja tema kasutatud lapse pangakontode väljavõtetest nähtuvalt on võlgnik varem lapse

ülalpidamiseks elatist maksnud. Ainuüksi asjaolu, et võlgnik seda viimastel kuudel ei ole

teinud, ei anna kohtu hinnangul alust lapse olemasolu kõrvale jätta. Võlgniku väitel ei ole ta

elatisemakseid teinud tõusnud ravikulude tõttu. Arvestades eespool tuvastatud võlgniku

tervislikku seisundit, võib see põhjendus tõenäoliselt õige olla. Sissetuleku arestimisega

kahaneb veelgi võlgniku võimalus enda last ülal pidada.

13. Kaebuse rahuldamise tõttu jätab kohus menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 172 lg-te 1 ja 10 alusel kohtutäituri kanda. Kohus määrab menetluskulud TsMS §

177 lg 1 p 2 alusel kindlaks pärast määruse jõustumist.

/allkirjastatud digitaalselt/

Vahur-Peeter Liin

kohtunik