3-15-1507/19 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Karin Kalmiste

Määruse tegemise aeg ja koht

28.02.2018, Tallinn

Haldusasja number

3-15-1507

Haldusasi

Lemmikäinen Eesti AS kaebus Keskkonnaministeeriumi viivituse

tuvastamiseks

(kaevandamisloa

menetlemisel)

ning

Keskkonnaministeeriumi kohustamiseks (teha kaevandamisloa

menetluses viivitamatult otsus)

Menetlusosalised

Kaebaja – Lemmikäinen Eesti AS, lepingulised esindajad

vandeadvokaat Allar Jõks ja advokaat Britta Pärk

Vastustaja – Keskkonnaministeerium, lepinguline esindaja Elin

Liik

Menetlustoiming

Kaebuse läbi vaatamata jätmine

Resolutsioon

Jätta kaebus asjas nr 3-15-1507 tervikuna läbi vaatamata.

Jätta rahuldamata käesoleva haldusasja menetluse peatamise

taotlus (seotult haldusasjaga nr 3-15-2370)

Edasikaebamise kord

Määruse

peale

võib

esitada

määruskaebuse

Tallinna

Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu 15 päeva jooksul

määruse kättetoimetamisest arvates.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Lemminkäinen Eesti AS (kuni 01.01.2010 AS Talter) esitas 11.04.2007 Keskkonnaministeeriumile

(edaspidi KKM) maavara kaevandamise loa taotluse ehituslubjakivi kaevandamiseks Harjumaal

Jõelähtme vallas Väo lubjakivimaardlas mäeeraldisel Loo lubjakivikarjäär.

2. KKM algatas 13.08.2007 kirjaga nr 40025-1 keskkonnamõju hindamise (edaspidi KMH) taotletaval

mäeeraldisel Loo lubjakivikarjäär. KMH aruanne on esitatud KKM-le heakskiitmiseks 26.10.2010.

3. Jõelähtme Vallavalitsus esitas 22.07.2010 kirjaga nr 19-19/2265 KKM-le ettepaneku võtta kaitse

alla Jõelähtme vallas Liivamäe külas ja Loo alevikus asuvad alad, kus paiknevad II kategooria kaitsealuste

taimede kasvukohad ja väärtuslike koosluste elupaigatüübid. Ala hõlmas tervikuna taotletava Loo

lubjakivikarjääri mäeeraldise ala.

4. Looduskaitseseaduse (edaspidi LKS) § 8 lg 6 kohaselt, kui on esitatud loodusobjekti kaitse alla

võtmise ettepanek või algatatud kaitse alla võtmise menetlus käesoleva seaduse § 9 lõike 1 tähenduses, on

haldusorganil, kellele on esitatud taotlus muu haldusakti andmiseks, mis võib mõjutada ettepanekus

nimetatud loodusobjekti seisundit, õigus peatada haldusakti andmise menetlus. Haldusakti andmise

menetlus peatatakse kuni loodusobjekti kaitse alla võtmise või kaitse alla võtmisest keeldumise otsuse

tegemiseni. Seetõttu andis KKM-i kantsler 01.06.2011 käskkirja nr 768, millega peatati Loo

lubjakivikarjääris ehituslubjakivi kaevandamiseks esitatud taotluse menetlus seoses Jõelähtme

Vallavalitsuse esitatud taotlusega võtta kaitse alla Jõelähtme vallas Liivamäe külas ja Loo alevikus II

kategooria kaitsealuste taimede kasvukohad ja väärtuslikud kooslused.

5. KKM algatas käskkirjaga nr 152 19.02.2014 kaitsealuste taimeliikide (aasnelgi ja kuninga-

kuuskjala) Loo püsielupaiga moodustamise ja kaitse-eeskirja menetluse.

6. KKM moodustas määrusega nr 50 19.08.2015 aasnelgi ja kuninga-kuuskjala Loo püsielupaiga ning

kehtestas selle kaitse-eeskirja (keskkonnaministri 19.08.2015 määrus nr 50 „Aasnelgi ja kuningakuuskjala

Loo püsielupaiga moodustamine ja kaitse-eeskiri“ (edaspidi Määrus nr 50). Määrus nr 50 jõustus

31.08.2015. Püsielupaiga moodustamise ettepanekus esitatud ala kattus pindalaliselt taotletava

mäeeraldisega täies ulatuses, moodustatud püsielupaik hõlmab taotletavat mäeeraldist osaliselt (ca 32,7 ha

suurusel alal).

7. Lemminkäinen Eesti AS vaidlustas 18.09.2015 Tallinna Halduskohtus keskkonnaministri

19.08.2015 määruse nr 50 „Aasnelgi ja kuninga-kuuskjala Loo püsielupaiga moodustamine ja kaitse-

eeskiri“ ja esitas nõude määruse tühistamiseks (haldusasi nr 3-15-2370). Määruse vaidlustas ka Seapaju

Arendus OÜ (haldusasi nr 3-15-2538).

8. Keskkonnaministeerium peatas 18.02.2016 käskkirjaga nr 1-2/16/174 Lemminkäinen Eesti AS-i

Loo lubjakivikarjääri kaevandamisloa taotluse menetluse (sh KMH menetluse), kuni kõikides

kohtuasjades tehtavate lahendite jõustumiseni, mis puudutavad keskkonnaministri 19.08.2015 määruse nr

50 „Aasnelgi ja kuninga-kuuskjala Loo püsielupaiga moodustamine ja kaitseeeskiri“ kehtivust.

9. Lemminkäinen Eesti AS esitas 12.06.2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse Loo lubjakivikarjääri

kaevandamisloa menetluses KKM-i tegevusetuse tuvastamiseks. Kaebusega taotletakse KKM-i viivituse

tuvastamist kaevandamisloa menetlemisel ning KKM-i kohustamist viivitamatult otsuse tegemiseks

kaevandamisloa menetlemisel.

10. Kaebaja esitas taotluse menetluse peatamiseks seotult haldusasja nr 3-15-2370 menetlemisega.

11. KKM vaidleb peatamise taotluse vastu ning leiab, et kaebajal ei ole kaebeõigust tuvastamisnõuete

esitamiseks, kaebus ei ole esitatud tähtaegselt; kaebaja tuvastamiskaebuse seoses kaevandamisloa ja

keskkonnamõjude hindamise menetlusega on alusetu ja tuleb jätta rahuldamata. Vastustaja märgib, et

kaebaja ei ole kohtule teatanud, et kaevandmaisloa, sh KHM peatamine on käesolevalt tingitud 18.02.16

käskkirjast nr 1-/16/174 kuni kõikides kohtuasjades tehtavate lahendite jõustumiseni, mis puudutavad

Määruse nr 50 kehtivust.

12. Kaebaja ei ole vaidlustanud ei käskkirja nr 768, millega oli peatatud loamenetlus ega ka 18.02.16

antud käskkirja.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

13. HKMS § 151 lg 2 p 1 kohaselt võib kohus jätta määrusega kaebuse läbi vaatamata, kui:

1) pärast kaebuse menetlusse võtmist ilmnevad käesoleva seadustiku § 121 lõikes 2 sätestatud

asjaolud. HKMS § 121 lg 2 p 2 kohaselt võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui

kaebusega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki. RK praktikas on peetud võimalikuks sel alusel

kaebuse tagastamist ka siis, kui kaebus on ilmselgelt põhjendamatu (RK määrus nr 3-3-1-11-13 p 17;

nr 3-3-1-55-15 p 12).

14. Kuna käesolevas kaebuses ei ole kaebaja esitanud kõiki asjakohaseid andmeid, siis arvestab kohus ka

vastustajalt saadud dokumente ja andmeid, kuna kohus ei saa kaebuse põhjendatust hinnates piirduda

ainuüksi kaebuses esitatud väidetega. Kohus peab kaebuse tagastamisel olema veendunud, et kaebuse

eesmärki ei ole võimalik saavutada ka kaebaja poolt kaebuses nimetamata, kuid kaebuse lahendamise

seisukohalt asjakohastel põhjustel.

15. Käesoleva menetluse peatamise taotlust selgitab kaebaja seotusega haldusasja nr 3-15-2370 toimuva

menetlusega Tallinna Halduskohtus. Kaebaja leiab, et selle haldusasja tulemusel on oluline mõju

kaebaja kohustamiskaebusele, kuivõrd selle tulemusest sõltub see, millise otsuse saab vastustaja

kaebaja taotluse osas teha. Haldusasjas nr 3-15-2370 on kaebaja vaidlustanud looduskaitseala

moodustamise õiguspärasuse alal, mille osas kaebaja on esitanud vastustajale kaevandamisloa taotluse.

Juhul, kui haldusasjas leitakse, et kaitseala moodustamine on õiguspärane, on sisuliselt võimalik

vastustajal teha üksnes negatiivne otsus (st jätta kaevandamisluba välja andmata). Samas, kui kohtud

leivad selles haldusasjas, et kaitseala moodustamine ei olnud õiguspärane, tuleb vastustajal

diskretsiooni rakendades kaebaja taotlus sisuliselt lahendada. Seega on haldusasja nr 3-15-2370

lahendil oluline mõju kaebaja kohustamiskaebusele, kuivõrd selle tulemusest sõltub ka see, millise

otsuse saab vastustaja teha. Kaebaja palub peatada käesoleva asja menetlus kuni haldusasjas nr 3-15-

2370 menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni.

16. Asja materjalidest nähtub, et kaebajat huvitav loamenetlus on peatatud kaebaja tahteavalduse alusel

18.02.16.a. käskkirjaga nr 1-2/16/174 seatud tingimustel, mis eelneva taotluse esitamise ajal 28.07.17

oli kaebajale teada. Haldusasjas nr 3-15-2370 on kaebaja palunud tühistada Määrus nr 50.

Kaebaja märgib õigesti, et tema õiguste kaitse oleneb Määruse nr 50 kehtivusest ehk kaebaja

menetluslikud õigused ja nende kaudu ettevõtlusvabadus on kaitstav Määrusele nr 50 esitatava

tühistamiskaebusega. Kaebaja on seetõttu õigustatult vaidlustanud Määruse nr 50. Püsielupaik on

moodustatud Loo piirkonnas kokku 99,9 ha suurusel alal, mis olulises osas kattub aladega, millele

kaebaja taotles kaevanduslubade väljaandmist. Kaebaja möönab, et kui Määrus nr 50 jääb tühistamata,

saab vastustaja teha negatiivse otsuse, st jätta kaevandamisluba välja andmata. Kaebaja enda kaebuse

alusel on menetlus lõppenud, kuna haldusasja menetluses nr 3-15-2370 on I aste jätnud kaebaja

kaebuse rahuldamata ja Tallinna Ringkonnakohtu 11.01.2018.a. otsusega jäi I astme kohtuotsus

muutmata. Tallinna Ringkonnakohtu otsus 11.01.2018.a on käesolevaks ajaks jõustunud, kuna kaebaja

kassatsioonkaebust ei ole esitanud. Kuigi kaebaja on märkinud, et kui Määrus nr 50 jääb jõusse, siis

on võimalik kaevandamisloa taotluses teha ka negatiivne otsus, ei selgitanud see käesoleva menetluse

peatamise vajadust. Kaebaja enda kaebuse osas haldusasjas nr 3-15-2370 on menetlus lõppenud ja

kaebaja ei märkinud, et peatamine oleks vajalik seotult haldusasja nr 3-15-2538 menetlusega.

17. Kaebaja on mitmel korral täpsustanud oma nõuet, ent jätnud märkimata olulised asjaolud. Kaebaja

märgib, et ta esitas tuvastamiskaebuse ja see on tähtaegne, samuti, et ta esitab kohustamiskaebuse ja

ka see on tähtaegne. Kaebaja formuleeris oma nõuded 28.07.17 (tlk 125). Kaebaja nimetab, et ta on

esitanud kohustamisnõude seisukohad 06.08.15 p-s 13, ent sellist punkti vastuses ei ole. Kuna kaebaja

märgib, et kohustamisnõude osas tuleb arvestada 06.08.15 vastust (tlk 36), siis selles märgib kaebaja,

et ta on esitanud KMH aruande juba 26.10.10 ja seega pidi KKM tegema otsuse hiljemalt 25.11.10 või

vähemalt teada andma, miks ta ei saa ettenähtud tähtajal seda teha ning millal on selle tegemine

võimalik Tänaseni ei ole KMH aruande heakskiitmise otsust tehtud, otsustamine on objektiivselt

võimalik. Juhul, kui haldusasi nr 3-15-2370 on lõppenud, on kaebaja huviks see, et vastustaja teeks

asja lõplikuks menetlemiseks vajalikud otsused. Olukorras, mil vastustaja on viivituses KMH

hindamise menetluses, on vastustaja õigusvastases viivituses ka kaevandamisloa menetluses. Kaitseala

moodustamise menetluse algatamine KMH hindamise menetluse läbiviimist ei mõjuta, samuti ei

tulene seadusest, et kaitseala moodustamise menetluse algatamine kaevandamisloa menetluse ajal

peataks ka varasemalt sama kaevandamisloa menetluse raames algatatud KMH hindamise menetluse

(tlk 126). Kaebaja järeldab, et seega ei ole vastustaja kunagi keskkonnamõju hindamise menetlust

peatanud ning see ei peatunud ka automaatselt mõnel seadusest tuleneval alusel, KMH viivitus kestab

tänaseni.

18. Kohus saab arvestada tegelikke asjaoludega, mis muuhulgas kaebuses ei kajastu. Nimelt nähtub, et

kaebuse esitamise ajal kehtis 01.06.11.a. käskkiri nr 768 kaevandamisloa menetluse peatamiseks ning

seejärel peatati menetlus juba 18.02.16.a. käskkirjaga nr 1-2/16/174, neid käskkirju kaebaja ei ole

vaidlustanud ega palunud muuta. Kohtule nähtub, et kaebaja enda huvides on olnud järjepidevalt

kaevandamisloa, sh KMH, menetluse peatamine, mitte vastupidi, kuna kaevandamisloa menetluse

peatamise taotluse rahuldamine tagab kaebajale, et tema taotlust ei hakata lahendama ajal, mil see

tooks kaasa kahjulikke tagajärgi, mida kaebaja ise pole soovinud ja mille saabumist ta möönab. Samas

LKS § 30 lõike 1 järgi sihtkaitsevööndis asuvaid loodusvarasid ei arvestata tarbimisvarudena ja kuni

Määrus nr 50 kehtib praegusel kujul, ei ole tulenevalt MaaPS § 34 lg 1 p-st 2 kaevandamise osas lubava

otsuse tegemine võimalik. Kaebaja taotlust edasi menetledes oleks selgelt kahjustatud kaebaja õigusi

ja ignoreeritud kaebaja tegelikku tahet. Kui kaebaja sooviks on hetkel tõepoolest varasema menetluse

alustamine, kui seda märgib 18.06.16 a käskkiri, siis on kaebajal võimalik teha taotlus käskkirja

muutmiseks ja paluda menetluse uuendamist pädeva haldusorgani ees, ehk kaebajal on kasutada

efektiivsemad õiguskaitsevahendid.

19. Kaevandamisloa menetlus peatub vastavalt KeHJS (red. 01.04.07) § 11 lg-le 11: kavandatava tegevuse

keskkonnamõju hindamise algatamise korral peatub tegevusloa taotluse menetlus keskkonnamõju

hindamise aruande heakskiitmiseni. St kaevandatava tegevuse KMH hindamise algatamise korral

peatub tegevusloa menetlus keskkonnamõjude hindamise aruande koostamiseks. Kaebaja esitas

maavara kaevandmaise loa taotluse 11.04.07, see võeti menetlusse 06.06.07. 13.08.07 algatas KKM

taotluse alusel KMH. Seega kaevandamisluba ei saanud menetleda ajal, mil toimub KMH.

Edasi anti välja 01.06.11 käskkiri nr 768, millega muudeti kaevandamisloa menetluse, sh KMH

menetluse, õiguslikku alust ning peatati kaevandamisloa menetlus.

Peatamine toimus lähtudes LKS (3.05.11 red) § 8 lg 6, sest oli esitatud loodusobjekti kaitse alla võtmise

ettepanek ja peatamine toimus Jõelähtme Vallavalitsuse taotluse alusel võtta kaitse alla kaitsealuste

taimede kasvukohad ja väärtuslikud kooslused. LKS § 9 lg 6 kohaselt peatati kaevandamisloa taotluse

menetlus kuni loodusobjekti kaitse alla võtmise või kaitse alla võtmisest keeldumise otsuse tegemiseni.

Käskkirja nr 768 kaebaja ei ole vaidlustanud, seega oli kaebaja nõustunud menetluse peatamisega ja

ta ka teadis, et sel ajal toiminguid ei teostata, sellest ei pidanud eraldi kaebajat informeerima. Nimelt

on käskkirjas selgelt märgitud: kuna käesoleval hetkel on kaevandamislubade andmise menetlus

peatatud seoses keskkonnamõjude hindamisega, siis kaevandamislubade menetluse peatamisel LKS §

8 lõik 6 alusel muutub peatamise õiguslik alus, millega kaasneb ka loa menetlusega otseselt seotud

teiste haldusmenetluste (keskkonnamõjude hindamise menetlus) peatumine.

Kaebaja on käesolevalt talitanud vastuoluliselt, arvestades, et kaebaja on vaidlustanud käesolevas

haldusasjas viivituse ja esitanud kohustamisnõude kaevandamisloa menetluse koheseks jätkamiseks ja

otsuse tegemiseks, oli kaebaja jätnud kohtule olulised asjaolud teatamata, st et ta on esitanud KKM-le

taotluse kaevandamisloa menetluse jätkuvaks peatamiseks.

Kohus juba märkis, et asja materjalidest nähtub, et ka KKM-i 18.02.2016 käskkirjaga nr 1-2/16/174

on peatatud kaevandamisloa menetlus, kuna kaebaja esitas 30.12.2015 KKM-ile ettepaneku peatada

taotluse menetlus Lemminkäinen Eesti AS-i poolt algatatud haldusasja nr 3-15-2370 lõpplahendi

jõustumiseni. KKM märgitud käskkirjast nähtub, et ministeeriumi esindajad selgitasid 04.02.2016

taotleja esindajale, miks haldusorgani seisukohalt puutuvad Lemminkäinen Eesti AS-i loamenetlusse

kõik kohtuasjad, millega on vaidlustatud Määruse nr 50 kehtivust ning et praeguses

menetlusstaadiumis ei ole kindlust, et Määruse nr 50 tühistamist taotlevates kohtuasjades jõutakse

samasuguste kohtulahendite jõustumiseni samaaegselt. Kaebaja esindaja teavitas 09.02.2015 e-kirjaga

(reg nr 14-5/16/1396), et taotleja on nõus menetluse peatamisega kuni mõlemas kohtuasjas

kohtulahendi jõustumiseni. Haldusasjas nr 3-15-2538 ei ole küll veel menetlus lõppenud, ent kui

kaebaja soovib oma senist tahteavaldust muuta, on see võimalus tal olemas. Kaebaja ei märgi, et ta

sellise taotluse esitas ja et see on lahedamata.

Ka 18.02.16 käskkirjas märgitakse selgelt, et tuginedes kaebaja taotlusele ja MaaPS § 28 lg 4, HMS §

4 lg 1 ja § 5 lõigetele 1 ja 2 ning arvestades Riigikohtu otsust asjas nr 3-3-1-56-08, peatatakse

Lemminkäinen Eesti AS-i Loo lubjakivikarjääri kaevandamisloa taotluse menetluse (sh KMH

menetluse), kuni kõikides kohtuasjades tehtavate lahendite jõustumiseni, mis puudutavad

keskkonnaministri Määruse nr 50 kehtivust.

Kaebaja ei saanud olla selliselt teadmatuses, et ka KMH menetlus on peatatud, mistõttu ei ole

vastustaja kohustatud KMH-d menetlema, see oleks selges vastuolus kaebaja poolt KKM-le esitatud

taotlusega.

Seega seaduse kohaselt peatus 13.08.07 kaevandamisloa taotluse menetlus KeHJS järgi ja alates

01.06.11 LKS alusel kuni loodusobjekti kaitse alla võtmiseni ning kaebajat ei pidanud selles olukorras

veel eraldi kirjaga informeerima. Kaebaja ei märgi, kuidas tema olukorda muudaks kuidagi

soodsamaks vananenud KMH aruande kohene menetlemine.

Kaebaja märgib, et tema huviks on juhul, kui haldusasja nr 3-15-2370 on menetlus jõustunud lahendiga

lõppenud, siis ta soovib, et vastustaja teeks asja lõplikuks menetlemiseks vajalikud otsused (kaebaja ei

täpsusta, mis otsuseid ta silmas peab). Kuivõrd kaebaja läbivalt nimetab KMH suhtes tehtud otsuse

puudumist, siis tuleb tal ära oodata talle teatavaks tehtud käskkirja tingimuste täitumine. Puudub

mistahes mõistlik põhjus arvata, et vastustaja menetlusega ei jätka, kui kaebaja oma tahteavaldust

muudaks või kui langeksid ära käskkirja tingimused.

20. Kohus rõhutab, et KMH menetlus on kaevandamisloa, kui tegevusloa, andmise otsuse osaks. KMH

peatumine on ära nimetatud kahes käskkirjas ning KKM ei saanud olla nendest tulenevalt viivituses

KMH hindamise menetluses ega ka kaevandamisloa menetluses ja seda tänaseni. Kaebajal puudub

tegelik õiguskaitse vajadus, kuna ta oma varasemat tahteavaldust ei ole muutnud ja seda ei saa ka

järeldada asjaolust, et ta on varasemalt teinud pöördumisi. Isegi kui kaebaja on teinud pöördumisi ja

ta pole saanud enda meelest menetluse käigu kohta piisavalt selgitusi, ei saa pidada neid

menetlustoiminguteks, mis iseseisvalt rikuks kaebaja õigusi, mis said tuua kaasa ebasoodsaid tagajärgi.

Igasuguse tegevusetuse vaidlustamine peab toimuma mõistliku aja jooksul. Käesolevalt on vastustaja

teinud menetluse vältel erinevaid toiminguid, kuid kõik need ei saa mõjutada loamenetlust.

Menetluses toimingute tegemine või tegemata jätmine on vaidlustatav reeglina koos lõpliku

haldusaktiga ja erandina juhul, kui selle tagajärjel tekkiv viivitus haldusmenetluse läbiviimisel kujutab

endast

iseseisvat

menetlusosalise

subjektiivsete

õiguste

rikkumist

sõltumata

menetluse

lõpptulemusest, kuid antud juhul nähtub, et menetlusosalised ise on pidanud mõistlikuks menetlusaja

pikendamist.

Menetluse peatamine on üldjuhul kooskõlas haldusmenetluse põhimõtetega olukorras, kus menetluse

jätkamine tooks kaasa ebaõige otsuse või oleks kaebajale ebasoodne. Kaebajale oleks menetluse

peatamata jätmine toonud kaasa ebasoodsa otsuse ka KMH suhtes. Selles olukorras ei saa kõnelda

viivitusest, kui halduse õigusvastasest tegevusest, mis riivaks kaebaja ettevõtlusvabadust või oleks

vastuolus kiire haldusmenetluse põhimõtetega. Menetluse peatumise aja kestel ei ole olukord

muutunud, sest nagu nähtub, siis menetluse objektiivsed takistused ei ole senimaani ära langenud ja

peatumise ajal võimalikud muud toimingud ei saanud mõjutada menetlusaega.

21. Kohtu meelest on kaebaja tagantjärgi asunud otsima küll argumente, et kuidagi leida võimalus

vaidlustada tema enda poolt vaidlustamata toiminguid, samas nähtub, et eesmärgipäratut menetluse

peatamist kaebaja KKM-le siiski ise ette ei heida, sest see oleks vastuolus kaebaja enda tahtega

menetluse peatamiseks. Eesmärgipäratu ja õigusvastane oleks menetluse peatamine juhul, kui

peatamise aluseks olevad asjaolud ei saaks kuidagi mõjutada taotletud haldusakti andmist. Peatamise

aluseks lahendada olnud küsimuste lahendamine sai mõjutada asja sisulist otsust ja kaebajale oleks

kiire KMH otsuse tegemine toonud selgelt kahjulikke tagajärgi või võinud viia ebaõige otsuseni.

Menetluse peatumine või seiskumine võib muutuda õigusvastaseks, kui langevad ära menetluse

peatamise tinginud asjaolud. Selliseid asjaolusid kaebusest ei ilmne. Käesolevalt ei saa kõnelda, et

haldusorgani kasutada oleks menetlustakistuste kõrvaldamiseks tulemuslikumad vahendid, mida ta

oleks jätnud kasutamata. Menetluse peatamine on antud juhul seotud tulevikus saabuva sündmusega

ja menetlus ei ole seetõttu peatatud ka määramata ajaks.

Oluline on, et menetluse peatamine oleks jätkuvalt sisuliselt põhjendatud. Kohtul ei ole alust arvata, et

kaebaja on soostunud ja palunud menetluse peatamist ilma sisulist põhjust omamata. Kaebuse

esitamise hetkel ja käesolevalt on menetluse jätkuv peatumine tulenevalt eelnevast olnud õiguspärane

ja vastavuses kaebaja tahtega, seega ei saa see rikkuda kaebaja õigusi.

Vastavalt kinnitavad seda esitatud andmed: KMH menetlus, kui loamenetluse osa, peatati 01.06.2011

käskkirjaga nr 768, mida kaebaja ei ole varem ega käesolevalt vaidlustanud. Kaebajale on selgelt teada

antud, et KKM ei saa sel ajal otsust teha ja otsuse tegemine on võimalik, kui tehakse loodusobjekti

kaitse alla võtmise või sellest keeldumise otsus. Vastupidise soovimine antud olukorras ei ole võimalik

ning vaidlus ei saaks kujuneda tagantjärgi vaidluseks käskkirja nr 768 üle. Loodusobjekt võeti kaitse

alla 19.08.15 Määrusega nr 50, mis jõustus 31.08.15.a. Peatamise ajal ei saanud teha

menetlustoiminguid, sh KMH aruande heakskiitmist. 25.11.10 seisul KMH aruande menetlus kestis.

Menetluse peatamine on vastavuses mh KMH p 8, mis märkis ära, et kaevandamine on võimalik juhul,

kui ei moodustata aasnelgi leviala piires püsielupaiga kaitseala. KMH heaks kiitmata jätmine ei saaks

ka sisuliselt kaebaja õigusi mõjutada, sest selge on see, et see on ajakohastamata. Lisaks on kohus

eelnevalt märkinud, et kaebaja KMH –d ei saaks menetleda, kui vastustaja on kaebaja tahteavalduse

alusel kaevandamisloa taotluse menetluse (sh KMH menetluse) peatanud ka edasiselt, so kuni

haldusasjades nr 3-15-2370 ja 3-15-2538 tehtavate lahendite jõustumiseni.

22. Kaebajal ei saa olla selles olukorras ka põhjendatud huvi viivitusest tekkinud väidetava

märkimisväärse kuluga, kui ta menetlusaja pikendamisega on nõustunud ega ole pikendamist õigel ajal

tõrjunud. Kahtluseta tuleb tõlgendada asjaolu, et kaebaja menetluse peatamist ei varem ega ka nüüd

pole saavutanud, kaebaja nõustumisega, et esinevad objektiivsed asjaolud, miks menetluse peatamine

on kooskõlas haldusmenetluse põhimõtetega ja seadusega.

23. Kaebaja kirjalikest pöördumistest KKM poole ei saa samuti järeldada, et kaebaja polnud teadlik

menetluse peatamisest või aru saanud, et menetlus jäi peatatuks. Seega ei ole alust väita, et kaebajale

pole teavet antud. Asja materjalidest nähtub, et kaebaja kirjale 11.03.11 (kaebuse lisa 5) on vastatud,

kuna sellele eelnes KKM 22.02.11 kiri ja 11.03.11 kiri. Nii kaevandamisloa kui ka KMH menetluse

peatumisest sai kaebaja teada peatamise käskkirjast ja ka peale kirjavahetust ei ole ta astunud samme,

et käskkirja nr 786 muuta. 11.03.11 kirjas nr 131 (tlk 20) on kaebaja selgitustest nähtuv, et ta sai aru,

et KMH soovitakse peatada, kuigi ta ise ta nõuab KMH aruande heakskiitmist või heaks kiitmata

jätmist. 22.02.11 on KKM teatanud kaebajale kirjaga 12-9/1507- 1 (tlk 16), et KMH aruanne kinnitab,

et kaevandamise mõju looduskooslustele on hävitav, seetõttu esinevad LKS § 8 lg 6 alusel sätestatud

haldusakti andmise menetluse peatamise eeldused.

24. Lisaks nimetab kohus, et kaebaja on küll märkinud, et KKM peatas loa taotluse menetluse 01.06.11 ja

KKM lubas 15.03.12 kirjas, et eeldatavasti võtab kaitse alla võtmise otsuse langetamine aega 3-4 kuud,

millele järgneb otsus kaevandamisloa menetluse jätkamiseks või keeldumiseks ja kaebaja järeldab, et

KKM lubas, et kaitseala moodustamise otsus on võimalik teha vähemalt 2012 a I pooles, so hiljemalt

15.07.12.a., ent kohus siinkohal märgib, et tegemist ei ole ametnike sellise lubadusega, mis andnuks

kaebajale õigustatud ootuse, et kaitseala moodustamise suhtes saab teha otsuse varem. Sellise lubaduse

andmine ei saa kuidagi mõjutada asja sisulist poolt ega mõjutada menetluse pikkust. Kaebajale oli ka

nähtav, et 01.06.11 käskkirja nr 768 ei muudetud, kuna selle alused ära ei langenud. KKM sõltus oma

tegevuses sh KKA toimingutest. Ametnike prognoos ei muutnud käskkirjas nr 768 sätestatut ja seega

tuli arvestada peatamise käskkirjaga.

25. Kuigi kaebaja kaebus on olnud suunatud KMH ja sellega seotult kaevandamisloa taotluse menetlusele,

ei ole kaebaja enam selgelt määratlenud tegevust/toimingut nii, nagu ta seda tegi 06.08.15 (tlk 36),

milles kaebaja leidis, et KKM on olnud viivituses kaitseala moodustamise menetluses või

kaevandamisloa uuendamisel. Samas saab märkida, et KKM teatavasti on seotud oma tegevuses

avaliku huvi ja teiste ametiorganite tegevusega. Kaebaja on eksinud, kui märkis, et KKA edastas

kaitseala moodustamise menetluse algatamiseks vajalikud dokumendid KKM-le 06.01.12, kuid KKM

algatas kaitseala moodustamise ja kaitse-eeskirja menetluse alles 19.02.14.a. Objekti kaitse alla

võtmise menetlus ei ole kaevandamisloa menetluse osa vastupidiselt KMH hindamise menetlusele, ent

kohus siiski märgib, et selle menetluse viis läbi KKA. LKS muudatus tõi kaasa kohustuse viia läbi

uuesti avalik väljapanek - LKS § 91 lg 18. Tegelikkuses esitas KKA täiendatud ja parandatud kaitse

eeskirja ja seletuskirja 11.12.14.a., enne seda tehti täiendavaid välitöid veel 2014.a. juulis ja augustis.

St, et isegi kui ministeerium oleks menetlenud I kaitse eeskirja ja seletuskirja paketti, oleks see tulnud

ümber vaadata, mistõttu kui KKA esitas 11.12.2014 uuesti dokumendid, sai KKM anda välja määruse

eelnõu, see esitati kooskõlastamiseks viivituseta 12.12.14.a. Eelnõule esitas oma arvamuse KKA-le

ka kaebaja (vastustaja andmetel -31.03.15 ja 02.06.15.a). Määruse nr 50 kinnitamise menetlus algas

29.06.15 ja Määruse nr 50 allkirjastas minister 31.08.15.a., määrus jõustus 31.08.15.a. Asjaoludest

nähtub selgelt, et KKM sai materjalid menetluse läbiviimiseks 11.12.14.a. ja 19.02.14 algatati kaitseala

moodustamine, kaitse alla võeti 18.09.15.a. Kaebaja ei märgi, et see protsess kestis ebamõistliku aja,

ka ei märgi kaebaja, et kui menetlus oleks algatatud, siis selle uuendamine ja taas peatamine viinuks

teda soodsama tulemuseni või et see tekitas märkimisväärse viivituse.

26. Kaebaja on olnud menetluse peatamise asjaoludest teadlik juba enne kohtusse pöördumist ja selge on

see, et antud olukorras puudub kaebajal põhjendatud huvi kohustamisnõude täitmiseks.

Kaebusest ei nähtu, et ka seda, et menetlusest tekkis viivitus, mis tegelikkuses kahjustas tema õigusi

või põhjustas ülemääraseid kulutusi. Menetluse jätkamine ei oleks taganud piisavalt kaebaja õiguste

kaitset ja kaebaja on seda ise mitmel korral vastuolus varasemaga esile toonud. Väidetav põhjendatud

huvi esitada hiljem kahjunõue ei ole neil asjaoludel usutav, st kaebajal puudub õiguslikult kaitstav

põhjendatud huvi. Kuna kaebaja esitas 18.09.15 menetluse peatamise taotluse, siis sai ta arvestada, et

menetlus peatatakse juba tema taotluse alusel ja et keegi sõnamurdlikult seda ei muuda.

Menetlustoimingu edasilükkamine võib riivata kaebaja ettevõtlusvabadust ja tuua kaasa ka

kahjunõude, ent seda olukorras, mil menetluse edasilükkumine oleks õigusvastane. Kohus leiab, et

kaebus on perspektiivitu ja kaebajal puudub ka põhjendatud huvi viivituse õigusvastasuse

tuvastamiseks, kuna kaebaja on läbivalt olnud menetluse tulemustest teadlik ning menetluse

peatamisega sisuliselt nõustunud, peatamise õiguspärasuse alused ei langenud ära ja kaebaja ei ole

käesolevalt nõudnud menetluse peatamise käskkirja muutmist.

Kaebaja õiguste kaitseks kasulikku tagajärge kaebuse läbi ei ole võimalik saavutada. Lisaks nähtub, et

kuni määrus nr 50 kehtib praegusel kujul, ei ole tulenevalt MaaPS § 34 lõike 1 punktist 2 kaevandamise

osas lubava otsuse tegemine võimalik. Kuivõrd nii Lemminkäinen Eesti AS kui ka Seapaju Arendus

OÜ on määruse nr 50 vaidlustanud, siis ei ole teada, kas vaidlustatud määrus jääb kehtima ja millises

osas või see tühistatakse. Kaebajal on võimalik juhul, kui ta siiski soovib enda taotluse edasist

menetlemist eraldiseisvalt Seapaju Arenduse OÜ menetluse tulemusest, selline taotlus ka esitada.

Samuti ei nähtu, et kaebajal oleks iseenesest takistatud KMH aruande ajakohastamine, ent see oleks

ilmselt ebamõistlik kulutus, sest kaevandamine on võimalik juhul, kui ei moodustata püsielupaiga

kaitseala. Kohus juba nimetas, et aegunud KMH aruande menetlemine ei kiirendaks ühtegi protsessi

ega oleks kaebajale soodus, ei ole usutav, et kaebaja sooviks selle kohest menetlemist.

Kaebaja on enda kaitseks kasutanud efektiivsemat õiguskaitsevahendit, mis võimalik, so vaidlustanud

Määruse nr 50 ja palunud KKM-lt menetluse peatamist, see palve on rahuldatud. Selles olukorras ei

saa nõuda vastustajalt menetluse jätkamist kohtu kaudu ja kaebaja kaebus on selgelt põhjendamatu

27. Eeltoodust lähtudes on tegemist ilmselget perspektiivitu kaebusega ja seetõttu tagastab kohus kaebuse

HKMS § 151 lg 2 p 1 ja 121 lg 2 p 2 alusel läbivaatamatult selle esitajale.

28. Kuna kohus jätab kaebuse läbi vaatamata, siis ei kuulu rahuldamisele ka menetluse peatamise taotlus,

pealegi on selle alus ära langenud, kuna taotlus on seotud haldusasjaga nr 3-15-2370, mille menetlus

on lõppenud.

29. Kaebaja kannab tulenevalt HKMS § 108 lg-st 4 menetluskulud ise. Vastustaja ei ole menetluskulude

väljamõistmist vastuses kaebusele taotlenud ega menetluskulude kohta andmeid esitanud.

/allkirjastatud digitaalselt/

Karin Kalmiste

Kohtunik