2-15-2894/111 · Riigikohtu tsiviilkolleegium

R I I G I K O H U S

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

2-15-2894

Määruse kuupäev

Tartu, 28. veebruar 2018

Kohtukoosseis

Eesistuja Tambet Tampuu, liikmed Viive Ligi ja Jaak Luik

Kohtuasi

Raul Värvi hagi Eesti Vabariigi (Tartu Vangla kaudu)

vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks, tähtaja

ennistamata jätmine

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 19. juuni 2017. a ja 29. juuni 2017. a

määrused

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Raul Värvi määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Raul Värv, esindaja vandeadvokaat Ilja Santašev

Kostja Eesti Vabariik (Tartu Vangla kaudu)

Asja läbivaatamise kuupäev

29. jaanuar 2018. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Ringkonnakohtu 19. juuni 2017. a ja 29. juuni 2017. a määrused tsiviilasjas

nr 2-15-2894 muutmata.

2. Jätta määruskaebus rahuldamata.

3. Jätta kassatsiooniastme menetluskulud Raul Värvi kanda.

4. Välja mõista Raul Värvilt riigituludesse kautsjon 100 eurot. Kautsjon tuleb tasuda kahe

kuu jooksul lahendi jõustumisest. Tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda lahendi

jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud

ulatuses. Kautsjon tasutakse määrusele lisatud makseinfo kohaselt.

5. Mitte võtta asja juurde Raul Värvi 19. jaanuaril 2018 esitatud seisukohta ning tagastada see

Raul Värvile.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Raul Värv (hageja) esitas Tartu Maakohtule Eesti Vabariigi (kostja) vastu hagi, milles palus

hüvitada vangistuses mittenõuetekohase tervishoiuteenuse osutamisega põhjustatud mittevaralise

kahju. Tartu Maakohus jättis 13. aprilli 2017. a otsusega hagi rahuldamata ning menetluskulud

2-15-2894

hageja kanda. Maakohus jättis rahuldamata hageja taotluse vahetada riigi õigusabi korras määratud

esindajat.

2. 30. mail 2017 esitas hageja maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse. Kohtute infosüsteemist

nähtuvalt toimetati maakohtu otsus hageja riigi õigusabi korras määratud advokaadist esindajale

kätte 18. aprillil 2017.

Ringkonnakohtu lahendid ja põhjendused

3. Tartu Ringkonnakohus keeldus 19. juuni 2017. a määrusega hageja apellatsioonkaebuse

menetlusse võtmisest ning tagastas selle hagejale.

Ringkonnakohtu määruse põhjenduste kohaselt keeldus ringkonnakohus apellatsioonkaebuse

menetlusse võtmisest ning tagastas selle hagejale, kuna apellatsioonkaebus ei olnud esitatud

tähtaegselt (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 637 lg 1 p 2, § 638 lg 4). Ringkonnakohus

viitas TsMS § 632 lg-le 1, § 62 lg-le 1 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 135 lg-le 1 ning

leidis, et apellatsioonkaebuse esitamise 30-päevane tähtaeg hakkas kulgema alates otsuse

kättetoimetamisele järgnevast päevast (19. aprill 2017). Ringkonnakohus viitas TsÜS § 135 lg-le 2

ja § 136 lg-le 6 ning leidis, et apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg saabus 18. mail 2017

(ringkonnakohtu lahendis ekslikult märgitud 18. aprillil 2017). Apellatsioonkaebus saabus

ringkonnakohtusse 30. mail 2017 ehk pärast apellatsioonkaebuse esitamiseks antud tähtaja

möödumist.

4. Hageja esitas 20. juunil 2017 taotluse ennistada apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg.

Taotluse põhjenduste kohaselt ei teadnud hageja lepinguline esindaja ega hageja enne 6. juunit

2017, et hagejale riigi õigusabi korras määratud esindaja sai maakohtu otsuse kätte 18. aprillil 2017.

Hageja teadis, et maakohtu otsus saadi kätte 2. mail 2017. Seda kinnitas ka Tartu Maakohtu referent

30. mail 2017 saadetud e-kirjas. Kohtumenetlus toimub asjas, kus kostjaks on riik. Hageja ei saanud

avaliku õiguse normidest tulenevalt valida, kelle pakutavat tervishoiuteenust ta tarbib. Pooled on

subordinatsioonisuhtes. Asjaolu, et vanglas osutatakse tervishoiuteenust eraõiguslikus vormis, ei saa

vähendada praeguses menetluses riigi (kostja) kohustust tagada hagejale nõuetekohane esindus

kohtus. Riigi õigusabi mõtteks on, et kaebeõigus oleks riigi toel tagatud. Kui kaebus jääb tähtaegselt

esitamata riigi õigusabi osutava advokaadi õigusvastase tegevuse tõttu, siis ei ole kaebeõigus

tagatud. Riigil oli kohustus tagada hageja kaebeõigus. Kuna riik ei ole põhiõiguste kandja, ei ole

praeguses vaidluses asjakohased argumendid, mille kohaselt tähtaja ennistamisel rikutakse teise

poole õigust võrdsele kohtupidamisele. Kuna riik on kostjaks, ei saa riigi kohustuste

mittenõuetekohane täitmine tuua kaasa hageja halvemat kohtlemist. See rikuks poolte võrdsust

(TsMS § 7). Hageja kaitseb oma põhiõigusi.

5. Tartu Ringkonnakohus jättis 29. juuni 2017. a määrusega hageja menetlustähtaja ennistamise

taotluse rahuldamata.

Ringkonnakohus viitas TsMS § 67 lg-le 1 ning leidis, et praeguses asjas ei olnud alust tähtaega

ennistada. Mõjuv põhjus tähtaja ennistamiseks tähendab TsMS § 67 lg 1 järgi seda, et tähtaja

möödalaskmiseks peab olema objektiivne põhjus. Selliseks põhjuseks on sündmus, mille tekkimist

ja kulgemist isik ise vahetult mõjutada ei saa (Riigikohtu 23. mai 2007. a määrus tsiviilasjas

nr 3-2-1-58-07, p 10; 24. jaanuari 2007. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-148-06, p 12). Esindaja

käitumine ja teadmine loetakse TsMS § 217 lg 6 kohaselt tsiviilkohtumenetluses võrdseks

menetlusosalise käitumise ja teadmisega ning seetõttu oli nii maakohtu otsuse kättesaamine riigi

õigusabi korras määratud esindaja poolt kui ka apellatsioonkaebuse tähtaegselt esitamata jätmine

2(7)

2-15-2894

hageja mõjusfääris. Kui menetlusosaline jääb apellatsioonkaebuse esitamisega hiljaks (sõltumata

sellest, kas kaebuse esitab hilinenult lepinguline esindaja või riigi õigusabi korras määratud

esindaja) ja hilinemiseks ei ole mõjuvat põhjust TsMS § 67 lg 1 mõttes, ei pea sellest tulenevalt ühe

menetlusosalise esindaja hooletuse riski kandma teine menetlusosaline (Riigikohtu 7. mai 2014. a

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-24-14, p 10).

Ringkonnakohus nõustus hagejaga, et Tartu Maakohtu referendi esitatud maakohtu otsuse

kättetoimetamise aeg oli hageja lepingulise esindaja jaoks eksitav. Ringkonnakohus leidis aga, et

see ei ole piisavaks objektiivseks asjaoluks, mis viiks tähtaja möödalaskmise hageja mõjusfäärist

välja. Hagejat maakohtus esindanud riigi õigusabi korras määratud esindaja tegevus omistatakse

sellele vaatamata hagejale kui esindatavale. Ringkonnakohtu hinnangul oli vale hageja väide, et riik

ei taganud kaebeõigust. Riigi õigusabi korras määratud esindajat ja riiki ei saa samastada.

Ringkonnakohus viitas advokatuuriseaduse (AdvS) § 43 lg-le 1, mille kohaselt on advokaat

õigusteenust osutades sõltumatu ning juhindub seadustest, advokatuuri organite õigusaktidest ja

otsustest, advokaadi kutse-eetika nõuetest ning headest kommetest ja südametunnistusest. See

kehtib ka riigi õigusabi korras määratud esindaja kohta. Ringkonnakohus viitas, et AdvS § 44 lg 1

p 2 järgi pidanuks riigi õigusabi korras määratud esindaja teavitama hagejat sellest, millal maakohtu

otsus kätte saadi. Ringkonnakohus leidis aga, et riigi õigusabi korras määratud esindaja kohustuste

rikkumist ei saa omistada riigile.

Erinevalt kriminaal- ja halduskohtumenetlusest, kus üheks pooleks on riik või kohalik omavalitsus,

toimub tsiviilkohtumenetlus võrdsete menetlusosaliste vahel ja vaidluse sisu tuleneb

eraõigussuhtest. Asjaolu, et maakohtu otsuse kättetoimetamisest jättis teavitamata ja

apellatsioonkaebuse esitamata riigi õigusabi korras määratud esindaja, ei ole tähtaja ennistamise

aluseks. Vastupidine seisukoht ei oleks kooskõlas menetlusosaliste võrdse kohtlemise põhimõttega

ja seaks menetlusosalise, keda esindas lepinguline esindaja, kes ei ole riigi õigusabi korras

määratud, menetluslikult oluliselt halvemasse olukorda võrreldes menetlusosalisega, keda esindab

riigi õigusabi korras määratud esindaja. Hüpoteetilises olukorras, kus näiteks mõlema poole

esindajad esitaksid kaebuse objektiivse mõjuva põhjuseta hilinenult, tuleks ühele menetlusosalisele

tähtaeg ennistada, kuid teisele mitte. Selline menetlusosaliste ebavõrdne kohtlemine

tsiviilkohtumenetluses ei oleks menetlusõiguslikult kuidagi õigustatud (Riigikohtu 7. mai 2014. a

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-24-14, p 10).

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Hageja esitas Riigikohtule määruskaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu 19. juuni

2017. a ja 29. juuni 2017. a määrused, ennistada apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg ja saata asja

ringkonnakohtule hageja apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks.

Määruskaebuse põhjenduste kohaselt on nii nagu kriminaal- ja halduskohtumenetluses ka praeguses

asjas menetluse üheks pooleks riik ning hagejale on kahju tekkinud avaliku ülesande täitmisel

(kinnipeetavaid ravides täidab vangla avalikku ülesannet). Tavapäraselt ei arutata

tsiviilkohtumenetluses küsimust, kas riik on kellegi põhiõiguseid asjakohaselt taganud. Olukorras,

kus isik kaitseb tsiviilkohtumenetluses riigi vastu oma Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse

konventsiooni (EIÕK) art-st 3 tulenevat põhiõigust tervise kaitsele vangistuses, tuleb talle sõltumata

formaalsest menetlusliigist tagada samavõrd tõhus menetlus ja edasikaebeõigus. Seda nõuab

EIÕK art 6 lg 1 ja art 13 kohaldamispraktika. Hageja ei saanud valida, kellega ta sõlmib lepingulise

suhte ja kelle vastu peab ta kahju tekkimise korral hagi esitama. Kvaliteetse ravi tagamine on

kinnipeetava põhiõigus, mille kaitseks tõhusa menetluse tagamine on Euroopa Inimõiguste Kohtu

(EIK) praktika järgi riigi kohustus. Praeguses asjas vaieldakse, kas hagejale tagati vanglas

3(7)

2-15-2894

asjakohane meditsiiniline abi, kas kostja määras hagejale õige diagnoosi ning kas hagejale kohaldati

õiget ravi.

Menetlusõiguse norme tuleb tõlgendada selliselt, et need tagavad õiguse tõhusale

edasikaebeõigusele (EIÕK art 6 lg 1 ja art 13; Eesti Vabariigi põhiseaduse §-d 15 ja 24). TsMS § 7

on võimalik tõlgendada selliselt, et see on kooskõlas EIÕK art 6 lg-ga 1 ja art-ga 13 ning EIK-i

praktikaga. Praegusel juhul ei tähenda tähtaja ennistamine poolte ebavõrdset kohtlemist seaduse või

kohtu ees, sest riigi õigusabi eesmärgiks on tagada, et edasikaebeõigus on riigi toel tagatud. Riik ei

ole seda eesmärki praegu saavutanud. Riik ei ole põhiõiguste kandja. Seetõttu ei saa väita, et riik

oleks ilma jäetud EIÕK art 6 lg-s 1 sätestatud õiglasest menetlusest, kui vastaspooleks oleva hageja

menetlustähtaeg ennistatakse. Riigil ei saa olla ka riigi õigusabi korras esindajat.

Kohus ega riigi õigusabi korras määratud esindaja ei selgitanud hagejale, et TsMS § 217 lg 6 järgi

omistatakse esindaja teadmine ka hagejale. Seetõttu ei teadnud hageja sellega arvestada. Arvestades

praegust asja, on sellise selgitamiskohustuse täitmata jätmine asjaolu, millest tulenevalt ei olnud

apellatsioonitähtaja kulgemisest teadmine hageja mõjusfääris. Hageja tegi kõik endast oleneva, et

edasikaebeõigus oleks tagatud, kuid riigi õigusabi korras määratud esindaja ei teavitanud hagejat

kohtuotsuse kättesaamisest, samuti ei teavitatud hagejat apellatsioonitähtaja algusest ja lõpust ning

riigi õigusabi korras määratud esindaja ei esitanud apellatsioonkaebust. Selline kogum on

TsMS § 67 lg 1 järgi apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja ennistamise aluseks.

7. Kostja ei vastanud hageja määruskaebusele.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu 19. juuni 2017. a ja

29. juuni 2017. a määruseid tühistada. Ringkonnakohtu määrused tuleb jätta TsMS § 695 ja § 691

p 1 alusel muutmata ja määruskaebus rahuldamata.

9. Hageja tugineb määruskaebuses sellele, et apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg tuleks ennistada,

kuna apellatsioonkaebus jäi tähtaegselt esitamata hageja riigi õigusabi korras määratud esindaja

tegevuse tõttu.

10. TsMS § 67 lg 1 kohaselt, kui menetlusosaline lasi mööda seaduses sätestatud menetlustähtaja,

ennistab kohus tähtaja menetlusosalise avalduse alusel, kui menetlusosaline ei saanud tähtaega

järgida mõjuval põhjusel ja tähtaja möödalaskmine ei võimalda enam menetlustoimingut teha või

põhjustab talle muu negatiivse tagajärje. Ringkonnakohus on asjakohaselt viidanud kolleegiumi

varasemas praktikas väljendatud seisukohale, et mõjuv põhjus tähtaja ennistamiseks tähendab

TsMS § 67 lg 1 järgi seda, et tähtaja möödalaskmiseks peab olema objektiivne põhjus. Selliseks

põhjuseks on sündmus, mille tekkimist ja kulgemist isik ise vahetult mõjutada ei saa (vt Riigikohtu

7. mai 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-24-14, p 9; 23. mai 2007. a määrus tsiviilasjas

nr 3-2-1-58-07, p 10; 24. jaanuari 2007. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-148-06, p 12).

11. Riigikohtu halduskolleegium (vt Riigikohtu 3. detsembri 2012. a määrus haldusasjas

nr 3-3-1-61-12, p 13) ja kriminaalkolleegium (vt Riigikohtu 14. märtsi 2013. a otsus kriminaalasjas

nr 3-1-2-3-13, p 15) on leidnud, et kaebuse esitamise tähtaeg tuleb ennistada, kui kaebus jääb

esitamata riigi õigusabi korras määratud esindaja õigusvastase tegevuse tõttu (st menetlusosalisele ei

olnud kaebeõigus riigi toel tagatud). Riigikohtu tsiviilkolleegium on pärast eelviidatud Riigikohtu

halduskolleegiumi ja kriminaalkolleegiumi lahendite tegemist leidnud, et asjaolu, et

apellatsioonkaebuse esitamisega hilines hagejale riigi õigusabi korras määratud esindaja, ei saa

pidada mõjuvaks põhjuseks TsMS § 67 lg 1 mõttes ega erandlikuks asjaoluks, mis annaks aluse

4(7)

2-15-2894

apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg ennistada (vt Riigikohtu 7. mai 2014. a määrus tsiviilasjas

nr 3-2-1-24-14, p 9). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde.

Kolleegiumi hinnangul on ringkonnakohus ka praeguses asjas hageja apellatsioonkaebuse tähtaja

ennistamise taotlust rahuldamata jättes põhjendatult leidnud (mh viidates Riigikohtu 7. mail 2014

tsiviilasjas nr 3-2-1-24-14 tehtud määruse p-des 9–10 väljendatud seisukohtadele), et asjaolud, et

hageja riigi õigusabi korras määratud esindaja ei teavitanud hagejat kohtuotsuse kättesaamisest ega

apellatsioonitähtaja algusest ja lõpust ega esitanud apellatsioonkaebust, ei ole mõjuvaks põhjuseks

TsMS § 67 lg 1 mõttes. Kolleegium järgib selles osas ringkonnakohtu määruse põhjendusi ning

TsMS § 689 lg 5 ja § 695 alusel neid kõiki ei korda.

12. Kolleegium viitas varasemas lahendis, milles leidis, et riigi õigusabi korras määratud esindaja

poolt kaebuse hilinenult esitamine ei ole TsMS § 67 lg 1 mõttes mõjuvaks põhjuseks kaebuse

esitamise tähtaja ennistamiseks, muu hulgas ka sellele, et erinevalt kriminaal- ja

halduskohtumenetlusest, kus üheks pooleks on riik või kohalik omavalitsus, toimub

tsiviilkohtumenetlus võrdsete menetlusosaliste vahel (vt Riigikohtu 7. mai 2014. a määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-24-14, p 10). Kolleegiumi hinnangul ei saa sellest seisukohast aga järeldada,

nagu sõltuks riigi õigusabi korras määratud esindaja tegevuse TsMS § 67 lg 1 mõttes mõjuvaks

põhjuseks lugemine asjaolust, kas riik on menetluse üheks pooleks või mitte. Kolleegium selgitas

viidatud lahendi p-s 10, miks tsiviilkohtumenetluse olemusest tulenevalt ei ole põhjendatud

ennistada menetlustähtaeg üksnes asjaolu tõttu, et menetlustähtaja lasi mööda riigi õigusabi korras

määratud esindaja (st lugeda see mõjuvaks objektiivseks põhjuseks). Kolleegium jääb viidatud

lahendis väljendatud seisukohtade juurde ja rõhutab, et ühe menetlusliigi raames tuleb

menetlusosalisi kohelda võrdselt ning ka seetõttu ei saa riigi õigusabi korras määratud esindaja

tegevuse TsMS § 67 lg 1 mõttes mõjuvaks põhjuseks lugemine sõltuda asjaolust, kas riik on

tsiviilkohtumenetluses üheks pooleks või mitte.

13. Kolleegium rõhutab, et haldus- ja tsiviilasjade eristamisel ei saa lähtuda ainuüksi sellest, kes on

vaidluse pooled. Määrav on õigussuhte sisu ja nõude õiguslik iseloom. Praeguses asjas tuleneb

hageja nõue sellest, et väidetavalt ei tagatud talle vanglas asjakohast meditsiinilist abi, kostja ei

määranud hagejale õiget diagnoosi ning hagejale ei kohaldatud õiget ravi. Riigikohtu

halduskolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et vangla arst osutab tervishoiuteenust

eraõiguslikus suhtes. Kuigi tervishoiutöötaja on üldjuhul vangla koosseisuline teenistuja, ei muuda

see suhet avalik-õiguslikuks, sest vangla tervishoiutöötaja tegutseb tervishoiuteenuse osutamisel

kutseala esindajana, mitte aga avaliku võimu ülesandeid täites, kuigi tervishoiuteenuse osutamise

käsitamisel lepingulise suhtena on lepingu pooleks siiski vangla. See ei muuda aga õigussuhte

olemust. Tervishoiuteenuse osutamise vajaduse tuvastab vangistusseaduse § 52 lg-le 2 tuginedes

vangla arst ning tegemist on meditsiinilise otsustusega eraõiguslikus suhtes, mitte aga

haldusotsusega. Tervishoiuteenuse osutamise või sellest keeldumise üle otsustatakse seega

eraõiguslikus suhtes ja tekkinud vaidlused lahendatakse tsiviilkohtumenetluses maakohtus. Vanglas

osutatava tervishoiuteenuse kvaliteedi kontrollimine ja tervishoiuteenuse osutamisega või osutamata

jätmisega põhjustatud kahju hüvitamise nõuete läbivaatamine on maakohtu pädevuses

(vt Riigikohtu 15. detsembri 2010. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-53-10, p 9).

Kuna praeguse vaidluse sisu tuleneb eraõiguslikust suhtest ning see lahendatakse

tsiviilkohtumenetluses maakohtus, siis tuleb asja menetlemisel arvestada tsiviilkohtumenetluses

kehtivaid põhimõtteid, kuigi üheks menetlusosaliseks on riik. Kolleegium on varasemas praktikas

muu hulgas rõhutanud, et kõigile menetlusosalistele võrdselt kehtib ka TsMS § 66, mille järgi, kui

menetlustoiming jääb õigel ajal tegemata, ei ole menetlusosalisel õigust menetlustoimingut hiljem

teha, kui kohus seaduses sätestatud tähtaega ei ennista. Kui asjaolu, et menetlustähtaja lasi mööda

riigi õigusabi korras määratud esindaja, oleks mõjuv objektiivne põhjus menetlustähtaja

5(7)

2-15-2894

ennistamiseks, ei oleks see kooskõlas menetlusosaliste võrdse kohtlemise põhimõttega

(vt Riigikohtu 7. mai 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-24-14, p 10).

14. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et riigi õigusabi korras määratud esindaja kohustuste

rikkumist ei saa praeguses asjas omistada riigile ning vale on hageja väide, et riik ei taganud talle

kaebeõigust.

Kolleegium viitas varasemas praktikas muu hulgas, et EIK on asjas Anghel vs Itaalia tehtud

25. juuni 2013. a otsuse p-s 52 leidnud, et riik ei vastuta eraviisiliselt võetud või õigusabi korras

määratud esindaja tegevuse eest, v.a erandlikel juhtudel (vt Riigikohtu 7. mai 2014. a määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-24-14, p 9). Lisaks leidis EIK viidatud lahendi samas punktis ka seda, et

esindaja amet on riigist sõltumatu ning menetluses osalemine on nii riigi õigusabi korras määratud

esindaja kui ka eraviisiliselt võetud esindaja puhul põhiolemuselt isiku ja tema esindaja vaheline asi.

Ringkonnakohus on asjakohaselt viidanud AdvS § 43 lg-le 1, mille kohaselt on advokaat

õigusteenust osutades sõltumatu ning juhindub seadustest, advokatuuri organite õigusaktidest ja

otsustest, advokaadi kutse-eetika nõuetest ning headest kommetest ja südametunnistusest. Riigi

õigusabi seaduse § 5 lg 1 järgi kehtib see ka riigi õigusabi korras määratud esindaja kohta.

Kolleegiumi hinnangul ei saa pidada erandlikuks juhuks olukorda, kus riigi õigusabi korras

määratud esindaja ei teavitanud hagejat kohtuotsuse kättesaamisest ega apellatsioonitähtaja algusest

ja lõpust ega esitanud apellatsioonkaebust.

Kui esindatav leiab, et riigi õigusabi korras määratud esindaja tegevuse tõttu tekkis talle kahju, võib

ta tekkinud kahju hüvitamist nõuda advokaadilt, advokaadibüroolt või vastavalt kindlustusandjalt

(vt Riigikohtu 7. mai 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-24-14, p 10).

15. Kolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et menetlustähtaja ennistamise aluseks olevaks

mõjuvaks põhjuseks võib olla kohtu eksimus, eelkõige menetlusosalise eksitamine kaebetähtaja osas

(vt nt Riigikohtu 1. märtsi 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-171-16, p 24; 2. mai 2012. a määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-44-12, p 8; 4. jaanuari 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-11, p 11;

3. oktoobri 2006. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-06, p-d 10–11; 8. novembri 2006. a määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-97-06, p 14).

Kolleegiumi hinnangul ei ole kohtul kohustust selgitada menetlusosalistele kõiki

tsiviilkohtumenetluse põhimõtteid ning menetlusõiguse normide sisu. Seetõttu ei olnud maakohtul

kohustust selgitada hagejale, et TsMS § 217 lg 6 järgi loetakse tema esindaja käitumine ja teadmine

võrdseks hageja enda käitumise ja teadmisega. See tähendab, et kuna hageja riigi õigusabi korras

määratud esindaja sai otsuse kätte, siis hakkas kulgema apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg, ning

et kuna hageja riigi õigusabi korras määratud esindaja jättis apellatsioonkaebuse esitamata, siis

loetakse, et ka hageja ei ole apellatsioonkaebuse esitamise tähtaega järginud. Maakohus ei pidanud

hagejale selgitama, et kui hageja riigi õigusabi korras määratud esindaja saab otsuse kätte, siis

hakkab kulgema apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg, mille jooksul tuleb ringkonnakohtule

apellatsioonkaebus esitada, ning et kui selle apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja jooksul kaebust ei

esitata, siis loetakse, et apellatsioonkaebus on esitatud hilinenult. Seega ei rikkunud kohus

selgitamiskohustust.

16. Hageja esitas ise (ilma vandeadvokaadist esindajata) 19. jaanuaril 2018 Riigikohtule seisukoha.

TsMS § 218 lg 3 esimese lause järgi võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Eeltoodu tõttu ei võta kolleegium viidatud seisukohta toimikusse ning see tagastatakse hagejale.

6(7)

2-15-2894

17. Riigikohus vabastas hageja ringkonnakohtu määruste peale määruskaebuse esitamisel kautsjoni

tasumisest selle hilisema hüvitamise kohustusega TsMS § 190 lg 4 kohaselt. Seetõttu tuleb hagejalt

riigituludesse välja mõista kautsjon 100 eurot. Kuigi TsMS § 179 lg 5 järgi tuleb üldjuhul

kohtulahendi alusel raha riigituludesse tasuma kohustatud isikul täita lahend 15 päeva jooksul

lahendi jõustumisest, siis võttes praeguses asjas arvesse, et isik on kinnipeetav, määrab kolleegium,

et kautsjon tuleb riigituludesse tasuda kahe kuu jooksul lahendi jõustumisest. TsMS § 179 lg 9 järgi

tuleb tasumisega viivitamise korral tasuda menetluskulude tasumiseks kohustava lahendi

jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud

ulatuses.

18. Kuna määruskaebus jääb rahuldamata, tuleb kassatsiooniastme menetluskulud jätta TsMS § 171

lg 1 alusel hageja kanda.

Tambet Tampuu

Viive Ligi

Jaak Luik

7(7)