2-15-4239/55 · Riigikohtu tsiviilkolleegium

R I I G I K O H U S

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

2-15-4239

Otsuse kuupäev

Tartu, 28. veebruar 2018

Kohtukoosseis

Eesistuja Malle Seppik, liikmed Ivo Pilving ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Marek Aljandi hagi Kristi Perlmanni vastu 5180 euro

67 sendi suuruse kahjuhüvitise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 7. juuli 2017. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Kristi Perlmanni kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

5180 eurot 67 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Marek Aljand, esindaja vandeadvokaat Enno Heringson

Kostja Kristi Perlmann (endine Juusu), esindaja vandeadvokaat

Alar Urm

Asja läbivaatamise kuupäev

29. jaanuar 2018, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 7. juuli 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-4239 ja

saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada Kristi Perlmanni kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon Advokaadibüroo

LEXTAL OÜ-le.

4. Jätta rahuldamata Marek Aljandi 15. detsembril 2017 esitatud taotlus anda vastuse

esitamiseks täiendav tähtaeg.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Marek Aljand (hageja) esitas 18. märtsil 2016 Kristi Perlmanni (endine Juusu) (kostja) vastu hagi

5180 euro 67 sendi suuruse kahjuhüvitise saamiseks. Kahju tekkis halduskohtumenetluses kostja ja

teiste kaebajate taotlusel rakendatud esialgse õiguskaitse tõttu.

2-15-4239

Hagiavalduse kohaselt oli Tallinna Halduskohtu menetluses haldusasi nr 3-13-2366 hageja ehitusloa

tühistamiseks, mis lõpetati Tallinna Halduskohtu 27. juuni 2014. a määrusega kaebetähtaja

rikkumise tõttu.

Hagejale kuulub Rae vallas Leerimäe tee 12b asuv kinnistu. Rae Vallavalitsus väljastas 13. augustil

2012 kinnistule elamu ehitamiseks ehitusloa nr 4489E. 15. novembril 2013 ehk enam kui aasta ja

kolm kuud ehitusloa saamisest esitas kostja koos teiste kaebajatega Tallinna Halduskohtusse

kaebuse, et ehitusluba tühistataks ja Rae Vallavalitsust kohustataks tegema ettekirjutus, millega

ehitusloa tagajärjed kõrvaldataks ning muldrajatis ja ehitis lammutataks. Kaebajad on

naaberkinnistu (Leerimäe tee 12) kaasomanikud. Koos kaebusega esitasid kaebajad ka esialgse

õiguskaitse taotluse, milles palusid, et hageja kinnistul peatataks ehitustegevus.

Tallinna Halduskohus kohaldas 19. novembri 2013. a määrusega ajutist esialgset õiguskaitset ning

3. detsembri 2013. a määrusega rahuldas osaliselt kaebajate esialgse õiguskaitse taotluse, peatas

ehitusloa kehtivuse ja keelas hageja kinnistul ehitustegevuse. Hageja esitas 3. detsembri 2013. a

esialgse õiguskaitse määruse peale määruskaebuse, kuid Tallinna Ringkonnakohus jättis hageja

määruskaebuse 17. jaanuari 2014. a määrusega rahuldamata ja muutmata Tallinna Halduskohtu

määruse p 1, millega ehitustegevus keelati, kuid lubati hagejal ehitise vuugid täita ja teha ehitise

konserveerimiseks vajalikke töid.

Tallinna Halduskohus lõpetas 27. juuni 2014. a määrusega tsiviilasjas nr 3-13-2366 menetluse

kaebetähtaja rikkumise tõttu ning tugines sellele, et naaberkinnisasja omanikud olid teadlikud, et

hageja kinnisasjal käib juba pikemat aega ehitus.

Hageja leidis, et kostja on rikkunud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-st 138 tulenevat

kohustust. Kostja tegevuse ja hagejal tekkinud kahju vahel on põhjuslik seos ning kostja tegevus oli

süüline. Kui hageja oleks saanud ehitust plaanipäraselt jätkata, ei oleks olnud vajalik

konserveerimistöid teha, kahjustusi ei oleks tekkinud ning ehitusmaterjal ei oleks muutunud

kasutuskõlbmatuks. Kostja peab tekkinud kahju hüvitama kahju õigusvastase tekitamise sätete järgi

võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043 mõttes. Hageja ja kostja vahel on tsiviilõiguslik suhe, hagi läbi

vaatamata jätmiseks ei ole alust. Asjaolu, et kostja on olnud pahauskne halduskohtumenetluses, ei

muuda poolte suhet avalik-õiguslikuks. Esialgse õiguskaitse määruse täitmine haldusasjas

nr 3-13-2366 ei olnud õiguspärane.

Hagejale tekkis halduskohtumenetluses esialgse õiguskaitse abinõude rakendamise tagajärjel

(ehituse peatamine) otsene varaline kahju 5180 eurot 67 senti. Kahju tekkis seetõttu, et ehitis jäi

sademetele avatuks, sest ajutise katuse ehitamine oleks olnud ebamõistlikult kallis.

Konstruktsioonidesse sattunud vesi paisus külmudes ja murendas ning kahjustas konstruktsioone.

Talvega riknes oluline osa ehitusmaterjalidest, mis hagejal tuli utiliseerida ning uus asemele osta.

2. Kostja vaidles hagile vastu ja leidis, et hagi tuleks jätta läbi vaatamata, sest hagi esitamine on

õiguslikult välistatud halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 254 lg 3 ja tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 423 lg 2 mõttes ning maakohus ei ole pädev halduskohtu kohaldatud esialgse

õiguskaitsega seotud nõudeid lahendama (TsMS § 423 lg 1 p 13), vaid see kuulub HKMS § 254

kohaselt halduskohtu pädevusse.

Esialgse õiguskaitse meetme hilisem tühistamine ei muuda esialgse õiguskaitse määruse vahepealset

täitmist õigusvastaseks. TsÜS § 138 lg-d 1 ja 2 ei kohaldu, sest hagi alus puudutab avalike õiguste

teostamist (haldusorgani akti vaidlustamist). Kahju hüvitamiseks ei anna alust ka HKMS § 28 lg 1,

sest kahjunõude välistab HKMS § 254 lg 3. Kaebajad, sh kostja, on seni veendunud, et kaebus

2(8)

2-15-4239

halduskohtusse oli esitatud tähtaegselt, sest HKMS § 46 lg 1 sätestab, et tühistamiskaebus tuleb

esitada 30 päeva jooksul kaebajale haldusakti teatavaks tegemisest arvates. Kostjat ega teisi

Leerimäe tee 12 omanikke ei olnud Rae Vallavalitsus ehitusloa väljastamise menetlusse kaasanud

ega neid enne ehitusloa väljastamisest teavitanud. Ehitusloa ja tingimustega said kostja ja teised

omanikud tutvuda 6. novembril 2013, mistõttu oli 15. novembril 2013 esitatud kaebus tähtaegne.

Hageja kahju on tõendamata, sest enamik tõenditest on hageja ja tema isa äriühingute väljastatud

arved, mis on tõenäoliselt väljastatud ainult käesoleva vaidluse tarbeks. Seega tuleb hagi jätta

täielikult rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

3. Harju Maakohus rahuldas 18. veebruari 2016. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks

välja kahjuhüvitise 5180 eurot 57 senti ning jättis menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja

kanda.

Maakohus leidis, et hagi ei tule jätta perspektiivituse või kohtu pädevuse puudumise tõttu läbi

vaatamata (TsMS § 423 lg 2 p 2, § 423 lg 1 p 13), sest kuigi HKMS § 254 lg 3 piirab kahju

hüvitamise nõudmist, laieneb piirang esialgset õiguskaitset rakendanud institutsiooni vastu, kuid ei

välista kahjunõudeid eraõiguslikes suhetes. Asja lahendamine on tsiviilkohtu pädevuses, sest nii

hageja kui ka kostja on eraõiguslikud isikud ning nõude alus on lepinguvälised võlasuhted.

Maakohus selgitas, et hageja esitatud nõude alus on kahju õigusvastane tekitamine. Hageja peab

tõendama esmalt kostja käitumise õigusvastasuse, endal kahju tekkimise ning põhjusliku seose teo

ja tagajärje vahel. Kostja vabaneb vastutusest, kui ta tõendab, et ta ei ole kahju tekkimises süüdi või

kui esineb õigusvastasust välistav asjaolu (VÕS § 1043, § 1045 ja § 1050 lg 1; vt ka Riigikohtu

25. septembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-13, p 15; 10. aprilli 2013. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-21-13, p 15).

Maakohus leidis, et kostjale etteheidetav tegu on kostja ja teiste kaebajate 15. novembril 2013

halduskohtusse teadvalt hilinenud kaebuse ja esialgse õiguskaitse taotluse esitamine. Kui ajutist

esialgset õiguskaitset kohaldas Tallinna Halduskohus nädalaks 19. novembril 2013 omal algatusel

(I kd, tl 171–174), siis 3. detsembri 2013. a määrusega kohaldas kohus esialgset õiguskaitset,

lähtudes kostja ja teiste kaebajate taotlusest (I kd, tl 175–197). Kostja ja teiste kaebajate taotlusel

kohaldatud 2014. a juunini kestnud sisulise esialgse õiguskaitse tõttu ei olnud hagejal võimalik enne

talve jõuda sellisesse ehitusfaasi, et ehitis oleks ilmastikumõjude eest kaitstud.

Maakohus leidis, et kostja käitumine oli õigusvastane (VÕS § 1045 lg 1 p-d 7 ja 8; TsÜS § 138

lg-d 1 ja 2; HKMS § 28). Õiguste teostamine ei ole lubatud selliselt, et selle eesmärk on teisele

isikule kahju tekitamine (vt TsÜS § 138, HKMS § 28). Kostja kasutas enda õigust halduskohtusse

pöörduda pahauskselt TsÜS § 138 lg 2 mõttes, sest ta esitas halduskohtusse kaebuse teadvalt

hilinedes. Seda tõendavad kogumis geoportaali info, 2012. a aprillis tehtud fotod, 21. juuni 2012. a

kiri ehitustegevuse alustamise kohta, pildid ehitustegevuse käigust ja dokumentaalse tõendina

Tallinna Halduskohtu 27. juuni 2014. a menetluse lõpetamise määrus.

Halduskohus tuvastas menetluse lõpetamise määruses (I kd, tl 137–170), et kostja pöördus

halduskohtusse teadliku hilinemisega. Kostja kinnitas kohtuistungil, et nägi juba 2012. aastal, et

hageja kinnistu valmistati ehitustöödeks ette, kostja käis 2013. aasta kevadel ja suvel korduvalt

Leerimäe tee 12 kinnistul, 2013. aasta aprillis olid hageja kinnistul kivi- ja mullahunnikud ja

hiljemalt 15. maiks 2013 oli kinnistul ehitussoojak, ehitusloa väljastamise päeval helistas kostjale

hageja isa ja pidas 17-minutilise telefonikõne, mis eluliselt usutavalt viitab, et hageja isa rääkis

kostjale ka hageja kinnistul toimuvast ehitusest ja ehitusloast, kuna tegemist oli naaberkinnistu

3(8)

2-15-4239

omanikuga. Tallinna Halduskohtu määrus haldusasjas nr 3-13-2366 on dokumentaalne tõend

(TsMS § 272 lg 1), mistõttu ei ole vaja kõiki halduskohtumenetluses käsitletud asjaolusid uuesti

välja selgitada.

Halduskohtu määrusest tulenevat ilmselget ja teadlikku hilinemist kaebuse esitamisel kinnitavad ka

teised tsiviilasjas esitatud tõendid. Maa-ameti fotod kinnitavad, et hageja kinnistul toimus 2012. a

aprillist 2013. a aprillini ehitustegevus (I kd, tl 104). Asjaolu, et Maa-ameti geoportaali foto järgi on

hageja ja kostja piirinaabrid (I kd, tl 68), pildid kinnistust enne ehitustöid ja ehitustööde käigust

(I kd, tl 113–121) ja Leerimäe tee 12 omanikele 21. juunil 2012 saadetud kiri ehitustegevuse

alustamise kohta (I kd, tl 106) kinnitavad, et mõistlikule isikule oli näha ja pidi piltidel nähtavast

olema arusaadav, et kinnistul toimuvad ehitustööd.

Maakohus analüüsis järgnevalt kahju tekkimise tõendamist ja luges tõendatuks, et hageja kinnitusel

on hagejale tekkinud kahju 5180 eurot 67 senti, mis hõlmab järgmist: ehituse konserveerimine

2304 eurot, osaline materjali äravedu 207 eurot 88 senti, osaline materjali tagasivedu 165 eurot,

riknenud liim ja müürisegu 716 eurot 11 senti, liimi ja müürisegu utiliseerimine 185 eurot 68 senti ja

ehituse taastamine 1602 eurot. Kahju on kostja tegevusega põhjuslikus seoses, sest kui kostja koos

teiste kaebajatega ei oleks esitanud esialgse õiguskaitse taotlust ehitustegevuse peatamiseks, ei oleks

hageja ehitisele kahju tekkinud, kuna hagejal oleks olnud võimalik jõuda ehitusega faasi, kus ehitis

oleks olnud ilmastikumõjude eest kaitstud. Kostjale pidi olema arusaadav, et selliselt tegutsemine

tekitab hagejale kahju lähtuvalt ehitusetapist, millesse hageja oli oma elamu ehitamisel jõudnud.

Maakohus leidis, et kahju hüvitamist välistavaid asjaolusid VÕS § 127 lg-te 2 ja 3 ja § 1045 lg 2

mõttes ei esine, kahju oli ettenähtav ja kuulus normi kaitsealasse. Kostja tegevus oli süüline, sest ta

sai teadvalt hilinenult esialgse õiguskaitse taotluse esitada vaid tahtlikult. Kahjunõuet ei välista

asjaolu, et esialgset õiguskaitset kohaldati ka teises haldusasjas, sest seal käsitleti üksnes tugimüüri

ja piiride ehitamist (vt II kd, tl 90–97). Kahjunõuet ei välista ka see, et hageja tellis kahju

likvideerimise enda või enda isaga seotud ettevõttelt.

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha määrus, millega

jätta hagi läbi vaatamata. Alternatiivselt palus kostja teha asjas uue otsuse, millega jätta hagi

rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.

5. Hageja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.

Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda ja mõista hüvitatavatelt menetluskuludelt välja viivis

seadusjärgses määras.

6. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 9. juuni 2016. a otsusega tsiviilasjas nr 2-15-4239 kostja

apellatsioonkaebuse, tühistas maakohtu otsuse ja tegi asjas uue otsuse, millega jättis hagi

rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et asja lahendamine kuulub tsiviilkohtu pädevusse ning ei ole

alust jätta hagi TsMS § 423 lg 1 p 13 järgi läbi vaatamata, kuid leidis, et HKMS § 254 lg 3 välistab

hagejale kahju hüvitamise, sest esialgse õiguskaitse määruse täitmine oli õiguspärane.

Ringkonnakohus leidis, et täitmine ei muutu õigusvastaseks, kui hiljem menetlus kaebetähtaja

möödumise tõttu lõpetatakse, sest esialgse õiguskaitse rakendamise õiguspärasuse eeldus ei saa olla

tagatava kaebuse rahuldamine. Analoogia korras ei ole võimalik tugineda ka hagi tagamisega

tekitatud kahju hüvitamise regulatsioonile (TsMS § 391).

Ringkonnakohus märkis lisaks, et ka juhul, kui HKMS § 254 lg 3 kahju hüvitamise nõuet ei

välistaks, ei oleks hageja nõude eeldused täidetud, sest kostja käitumine ei olnud ühelgi VÕS § 1045

4(8)

2-15-4239

lg-s 1 toodud alusel õigusvastane. Maakohtu põhjendustest ja esitatud tõenditest ei saa järeldada, et

kaebuse hilinenult esitamise eesmärk oli tekitada hagejale kahju, mitte kaitsta kohtulikult kaebajate

õigusi. Seda vaatamata asjaolule, et halduskohtu määruse kohaselt pidid kaebajad teadma ehitusloast

ja ehitustegevusest Leerimäe tee 12b kinnistul, kuid viivitasid ebamõistlikult kaua haldusakti

olemasolu kontrollimise ja kaebuse esitamisega halduskohtule. Kaebajad, sh kostja, olid ja on

jätkuvalt veendunud, et nende kaebus esitati halduskohtule tähtaegselt. Ringkonnakohus leidis, et

maakohus kohaldas vääralt materiaalõigust kostja süü tuvastamisel, sest tuvastama oleks pidanud

kostja tahtluse tekitada hagejale kahju, mitte tahtlust esitada esialgse õiguskaitse taotlus. Ei ole

tõendatud, et kostja soovis hagejale kahju tekitada. Ringkonnakohus jättis hagi rahuldamata jätmise

tõttu TsMS § 162 lg 1 alusel nii maakohtus kui ka apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud

hageja kanda.

7. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus tühistada ringkonnakohtu otsuse ja jätta jõusse

maakohtu otsus. Hageja palus vajadusel tunnistada HKMS § 254 lg 3 põhiseadusega vastuolus

olevaks ja jätta menetluskulud kostja kanda. Hageja leidis, et HKMS § 254 lg 3 mõte ei ole välistada

kahju hüvitamise nõuet eraõiguslikus suhtes. Kahju tekitamine halduskohtumenetluse kaudu ei saa

välistada kostja vastutust hageja ees. Halduskohus leidis, et kaebajate vande all antud ütlustega on

tõendatud, et nad kõik olid teadlikud lammutustöödest ning nende väide, et nad ei näinud

naaberkinnistul toimuvat maja asukoha tõttu, on eksitav ja ilmselgelt väär. Hageja leidis, et seega

esitasid kaebajad teadlikult hilinenud kaebuse ja esialgse õiguskaitse taotluse. Kostja pidi vähemalt

möönma hagejal kahju tekkimist.

8. Kostja palus vastuses kassatsioonkaebusele jätta hageja kassatsioonkaebus rahuldamata,

ringkonnakohtu otsus muutmata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja leidis, et tema ja hageja

vahel ei ole tsiviilõiguslikku suhet, sest esialgset õiguskaitset kohaldas halduskohus. Kostja viitas, et

HKMS § 254 lg 3 sätestab selgelt, et kahju hüvitamise nõudeid esialgse õiguskaitse määruse

täitmisest ei tulene, kui täitmine oli õiguspärane.

9. Riigikohus rahuldas 12. detsembril 2016. a tsiviilasjas nr 3-2-1-132-16 tehtud otsusega hageja

kassatsioonkaebuse, tühistas ringkonnakohtu otsuse ning saatis asja uueks läbivaatamiseks samale

ringkonnakohtule.

Riigikohus leidis eelnimetatud lahendis, et hageja kahju hüvitamise nõue, mis tuleneb kaebajate

taotlusel halduskohtumenetluses esialgse õiguskaitse määruse kohaldamisest, on kahju õigusvastasel

tekitamisel põhinev eraõigussuhtest tulenev kohtuasi, mille lahendamine kuulub tsiviilkohtu

pädevusse. Hageja kahju hüvitamise nõue ei ole välistatud üksnes seetõttu, et esialgse õiguskaitse

määruse täitmine oli õiguspärane. HKMS § 254 lg-s 3 sätestatud piirang ei piira kahju hüvitamise

nõudeid, mis põhinevad kahju õigusvastasel tekitamisel. Sealjuures saab kahju tekitamine olla

õigusvastane eelkõige vaid seadusest tuleneva kohustuse rikkumise või tahtliku heade kommete

vastase käitumise tõttu VÕS § 1045 lg 1 p-de 7 ja 8 ning lg 3 mõttes. Esialgse õiguskaitse määruse

täitmist ei muuda õigusvastaseks see, et halduskohus jättis lõpuks kaebuse kaebetähtaja rikkumise

tõttu läbi vaatamata.

Riigikohus selgitas eelnimetatud lahendis, et kui hageja tahab tugineda kahju tekitamise

õigusvastasusele seadusest tuleneva kohustuse rikkumise tõttu, tuleb arvestada, et hea usu põhimõtte

sätestavad õigusnormid ei ole kaitsenormid VÕS § 1045 lg 1 p 7 mõttes. Siiski võib HKMS § 28

lg-te 1 ja 2 vastane kohtu tahtlik eksitusse viimine olla kvalifitseeritav seadusest tuleneva kohustuse

rikkumisena (VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3) või heade kommete vastase tahtliku käitumisena

(VÕS § 1045 lg 1 p 8). See võib seisneda nt tunnistaja valeütlusele kallutamises, dokumendi

võltsimises, tõendi kunstlikus loomises, mitte aga pelgalt faktiväite esitamises, mida kaebajal ei

5(8)

2-15-4239

õnnestu tõendada. Kui hageja soovib õigusvastasuse alusena tugineda kostja tahtlikule heade

kommete vastasele käitumisele VÕS § 1045 lg 1 p 8 mõttes, piisab teo õigusvastasuse tuvastamiseks

sellest, kui kostja mõistis oma käitumise õigusvastasust ja möönis, et see võib tuua hagejale kaasa

kahju.

Riigikohus lisas, et kuigi hea usu põhimõtet sätestavad õigusnormid ei ole kaitsenormid, võib

HKMS § 28 lg-te 1 ja 2 vastane kohtu tahtlik eksitusse viimine olla kvalifitseeritav seadusest

tuleneva kohustuse rikkumisena või heade kommete vastase tahtliku käitumisena. See võib seisneda

nt tunnistaja valeütlusele kallutamises, dokumendi võltsimises, tõendi kunstlikus loomises, mitte aga

pelgalt faktiväite esitamises, mida kaebajal ei õnnestu tõendada.

Riigikohus andis ringkonnakohtule juhise hinnata asja uuel lahendamisel eelkõige, kas kaebaja on

pannud toime VÕS § 1045 lg 1 p 8 mõttes õigusvastase teo, viies kohtu HKMS § 28 lg 2 vastaselt

eksitusse, kas selline tegevus tingis esialgse õiguskaitse määruse tegemise ja sellega hagejale kahju

tekkimise ning kas kostja möönis kahju tekkimist. Riigikohus leidis, et ringkonnakohus peab

hindama ka kostja vastuväidet, et hageja asus ehitusluba realiseerima, olles teadlik, et seda ei ole

kostjale teatavaks tehtud, ning kahjuhüvitise vähendamist VÕS § 139 lg 1 järgi.

Riigikohus selgitas, et HKMS §-s 46 sätestatud kaebetähtaeg on oma olemuselt haldusasja sisulise

lahendamise eeltingimus, mitte seaduses sätestatud kohustus. Kaebetähtaja rikkumine ilma mõjuva

põhjuseta toob kaasa menetluse lõpetamise haldusasjas (HKMS § 124 lg 2), mitte kaebaja käitumise

õigusvastasuse. Seetõttu ei piisa kahju hüvitamiseks sellest, et kostja pidi möönma võimalust, et

haldusasjas võidakse menetlus kaebetähtaja möödalaskmise tõttu lõpetada, ning et kostja pidi aru

saama, et hagejal võib esialgse õiguskaitse tagajärjel tekkida kahju.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

10. Tallinna Ringkonnakohus jättis 7. juuli 2017. a otsusega kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata

ning maakohtu 18. veebruari 2016. a otsuse lõppjäreldustes muutmata, kuid täiendas otsuse

põhjendusi. Apellatsiooniastme menetluskulud jättis ringkonnakohus kostja kanda, maakohtus

määratud menetluskulude jaotuse jättis ringkonnakohus muutmata.

Ringkonnakohus leidis, et kostja käitumine oli õigusvastane, sest kostja kasutas kaebust ja esialgse

õiguskaitse taotlust esitades oma õigust halduskohtusse pöörduda pahauskselt ja kohut eksitades

(VÕS § 1045 lg 1 p-d 7 ja 8, HKMS § 28 lg 2). Kostja esitas halduskohtusse kaebuse teadvalt

hilinenult. Ringkonnakohus leidis, et lisaks maakohtus uuritud tõenditele kinnitas kostja varasemat

teadmist hagejale ehitusloa väljastamisest ringkonnakohtu istungil tunnistaja Ü. Aljand, kelle sõnul

helistas ta kostjale samal päeval, kui ehitusluba väljastati, ning teavitas kostjat sellest, et Leerimäe

tee 12b kinnistule on väljastatud ehitusluba (III kd, tl 122). Sellega on kinnitatud juba haldusasja

nr 3-13-2366 menetluses tuvastatud asjaolu, et kostja oli ehitusloa väljastamisest teadlik ning eksitas

seetõttu pahauskselt halduskohut esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel.

Ilmselgelt perspektiivitu kaebuse, sh ka kaebetähtaja ilmselge ületamise korral, esialgset

õiguskaitset ei kohaldata ning kohtutel on kohustus hoolitseda selle eest, et väheste

eduväljavaadetega kaebusega ei tekitataks kolmandatele isikutele kahju. Kui kostja oleks

halduskohut teavitanud, et ta soovib peatada ehitustegevust, mis on temale teadaolevalt kestnud juba

rohkem kui aasta, oleks kaebetähtaja ületamine olnud halduskohtule kohe äratuntav. Sellises

olukorras ei oleks halduskohus esialgset õiguskaitset kohaldanud ega hagejale sellega kahju

tekkinud.

6(8)

2-15-4239

Ringkonnakohus leidis, et eelnevast tulenevalt puudub vajadus kaaluda küsimust, kas esineb

asjaolu, mis annab aluse vähendada kahjuhüvitist VÕS § 139 lg 1 järgi. Kuna ringkonnakohus

tuvastas, et kostja oli ehitusloa olemasolust teadlik juba alates selle väljastamisest, langeb ära kostja

vastuväide, et hageja asus ehitusluba realiseerima, olles teadlik, et seda ei ole kostjale teatavaks

tehtud.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

11. Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu

otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata, või saata asi uueks

läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

Kostja arvates leidis ringkonnakohus vääralt, et kostja teo õigusvastasus saab seisneda selles, et ta

esitas faktiväite, mida tal ei õnnestunud tõendada. Õigusvastane saaks olla näiteks tunnistaja

valeütlustele kallutamine või dokumendi võltsimine. Pooled ei vaidle selle üle, et kostjale ei

toimetatud ehitusluba kätte. Pooled vaidlevad on selle üle, millal kostja ehitusloast teada sai.

Kostjale heidetakse ette, et ta esitas faktiväite, et ta sai ehitusloast teada alles siis, kui ta nägi

ehitustegevust naaberkinnistul. Ringkonnakohus leidis, et kostja sai ehitusloast varem teada üksnes

hageja isa kui tunnistaja ütluste alusel. Kaebuse tähtaegsuseks piisanuks ka sellest, kui mõni naaber

oleks saanud ehitusloast hiljem teada. Ringkonnakohus ei võtnud ekslikult seisukohta ühegi

apellatsioonkaebuse väite kohta ning oleks pidanud hagi rahuldamiseks tuvastama ka teised kahju

hüvitamise eeldused peale õigusvastasuse, näiteks põhjusliku seose. Kaebuse esitamine ei ole kahju

tekkimisega põhjuslikus seoses, sest arvesse ei oleks sel juhul võetud haldusorgani ja teiste

kaebajate osa kahju tekitamisel.

12. Hageja vaidleb kostja kassatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja

ringkonnakohtu otsuse muutmata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

13. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel

materiaalõiguse väära kohaldamise ja menetlusnormi olulise rikkumise tõttu tühistada ja saata asi

TsMS § 691 p 1 kohaselt uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

14. TsMS § 693 lg 2 sätestab, et riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja

kohaldamisel on sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud. Kolleegium selgitas samas

asjas varem tehtud otsuse p-des 16 ja 17, et halduskohtumenetluses esialgse õiguskaitse

kohaldamisega tekkinud kahju hüvitamiseks peab mh olema tuvastatud, et isik tegutses HKMS § 28

lg-te 1 ja 2 vastaselt ja viis kohtu tahtlikult eksitusse, kuid seda mitte pelgalt faktiväite esitamisega,

mida kaebajal ei õnnestu tõendada. Ringkonnakohus ei arvestanud aga selle seisukohaga, tuues välja

pelgalt selle, et kostja esitas kaebuse halduskohtule teadvalt hilinedes, ning leides, et selline tegevus

kvalifitseerub kohtu tahtlikuks eksitamiseks. Ringkonnakohus ei tuvastanud, et kostja oleks viinud

kohtu tahtlikult eksitusse nt tunnistaja valeütlusele kallutamise, dokumendi võltsimise, tõendi

kunstliku loomise vms tegevusega. Seega on ringkonnakohus kolleegiumi arvates rikkunud

TsMS § 693 lg-s 2 sätestatut.

15. Kolleegium selgitab lisaks, et olukorras, kus kaebajale ei olnud haldusakti kätte toimetatud, vaid

kaebetähtaeg loeti möödunuks HKMS § 46 lg 7 alusel, ei saa üksnes kaebuse hilinenult esitamist

kvalifitseerida kohtu eksitamiseks. HKMS § 46 lg 7 sätestab, et kui haldusakti või keeldumist ei ole

kaebajale teatavaks tehtud, kuid ta on haldusaktist või keeldumisest muul viisil teada saanud, ent

7(8)

2-15-4239

viivitanud ebamõistlikult tühistamis- või kohustamiskaebuse esitamisega, loetakse kaebetähtaeg

möödunuks. Eelviidatud sätte alusel otsustab halduskohus kaalutlusõiguse alusel, kas kaebaja on

kaebuse esitamisega ebamõistlikult viivitanud. Kaebuse esitajale ei saa seetõttu üldjuhul ette heita

seda, et ta leiab, et tema viivitus ei ole ebamõistlik.

Kolleegium märkis samas asjas varem tehtud otsuse p-s 18, et tulenevalt põhiseaduse § 15 lg-st 1

peab halduskohtusse olema võimalik pöörduda ka siis, kus kaebetähtaja möödalaskmine on

vaieldav. Kolleegium on seisukohal, et kahju hüvitamise kohustuse võimalus ei tohi isikut oma

õiguste kaitseks halduskohtusse pöördumisel ülemäära heidutada, ka olukorras, kus haldusakti talle

ei ole kätte toimetatud, kuid ta on sellest siiski teada saanud.

16. Kolleegium rõhutab, et 3. detsembri 2013. a esialgse õiguskaitse kohaldamise määruse p-s 11.2

möönis halduskohus võimalust, et asja edasise menetluse käigus võib halduskohus lugeda kaebuse

esitamise tähtaja möödalastuks. Seega ei võtnud halduskohus esialgse õiguskaitse kohaldamisel

lõplikku seisukohta, kas kaebus on esitatud tähtaegselt, kuid ei pidanud samas kaebust esitatuks ka

ilmselgelt hilinenult. Seda ei saa kolleegiumi arvates pidada olukorraks, kus halduskohus oli

esialgse õiguskaitse kohaldamise ajal eksimuses kaebuse tähtaegsuse osas.

17. Kolleegium märgib veel seda, et kahju tekitamise õigusvastasuse tuvastamisel on

ringkonnakohus kohaldanud vääralt materiaalõigust, kvalifitseerides kostja teo nii VÕS § 1045 lg 1

p 7 kui ka p 8 järgi. Kolleegium selgitab, et eelnimetatud teo õigusvastasuse alused on

alternatiivsed. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus võtma arvesse, et tegevuse

õigusvastasuse saab tuvastada ühel alusel korraga.

18. Eelmärgitud põhjendustel tuleb kassatsioonkaebus rahuldada. Kuna asi saadetakse

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 alusel

ringkonnakohtu otsustada.

19. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

kassatsioonikautsjon tagastada. TsMS § 149 lg 8 esimese lause järgi tuleb kassatsioonikautsjon

tagastada menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti.

20. Hageja 15. detsembril 2017 esitatud taotlus anda vastuse esitamiseks täiendav tähtaeg tuleb jätta

rahuldamata, sest hageja sai esitada vastuse kassatsioonkaebusele ning täiendavate seisukohtade

esitamist Riigikohus hagejalt ega kostjalt ei nõudnud.

Malle Seppik

Ivo Pilving

Tambet Tampuu

8(8)