2-14-21794/64 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Viivi Tomson, Andra Pärsimägi, Kersti Kerstna-Vaks

Otsuse tegemise aeg ja koht

28. veebruar 2018, Tartu

Tsiviilasja number

2-14-21794

Tsiviilasi

M.P. hagi E.P. vastu vara väljaandmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

11 111 eurot 97 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 27. aprilli 2017 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

M.P. apellatsioonkaebus

Kohtuistungite toimumise ajad

3. oktoober 2017 ja 30. jaanuar 2018

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja): M.P. (isikukood XXX), esindaja advokaat

Marko Paabumets

Vastustaja (kostja): E.P. (isikukood XXX), esindaja

vandeadvokaat Robert Sarv

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Maakohtu 27. aprilli 2017 otsuse resolutsioon muutmata

ringkonnakohtu otsuses toodud põhjendustel.

2. Jätta M.P. apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus M.P. kanda.

4. Välja mõista M.P. lt E.P. kasuks menetluskuluna ringkonnakohtus 1693.80 eurot

(koos km-ga) ja viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses

väljamõistetud menetluskulult lahendi jõustumisest kuni kulude hüvitamiseni.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. M.P. (hageja) esitas 10. juunil 2014 hagi E.P. (kostja) vastu, milles palus rahuldada

hagiavaldus vara väljaandmiseks, kohustada kostjat kandma hageja arveldusarvele 13 764,69

USD (10 115,15 eurot) ning kohustada kostjat esitama vara valitsemise aruande. Hageja palus

kohustada kostjat maksma viivitusintressi summas 220,89 USD (162,32 eurot) ning maksma

viivitusintressi rahalise kohustusega täitmisega viivitamise eest VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud

määras alates 11. juunist 2014 kuni põhinõude täitmiseni.

Hagi asjaolude kohaselt on kostja hageja isa. Hagejale on Ameerika Ühendriikide

Sotsiaalkindlustusameti poolt määratud sotsiaalkindlustushüvitis, mis on laekunud aastate

jooksul kostja pangakontole. Kostja valduses on hagejale kuuluvad rahalised vahendid summas

13 764,69 USD. Kostja kohustus muutus sissenõutavaks 1. aprillil 2014, millest tulenevalt on

viivitusintress

hagi

esitamise

seisuga

220,89

USD.

Hagejale

määratud

sotsiaalkindlustushüvitise haldamise õigus oli kostjal kui hageja lapsevanemal, sest hageja ise

oli alaealine. Kostja hooldusõigus hageja üle on lõppenud, hageja on saanud täisealiseks,

mistõttu on õiguslik alus hagi menetluseks olemas. Asjaolu, et kostjal polnud õigust hüvitist

oma suva järgi kulutada, tõendab see, et USA sotsiaalkindlustuse reeglite alusel oli hagejal

kohustus pidada tehtud kulutuste kohta arvestust ja selle kohta kord aastas raport esitada.

Arvestades sotsiaalkindlustuse poolt rangelt kehtestatud reegleid vara kulutamise arvepidamise

üle ning nõuet hüvitise saaja ja hüvitise haldaja varade eraldamise kohta, võib järeldada, et

hüvitis on määratud hagejale. Kostja ei ole kogu määratud hüvitist hageja huvides ära

kasutanud, mistõttu peab kostja hagejale välja andma kulutamata hüvitise. Hageja ja kostja

valduses on olemas USA õigusnormistik, mis sätestab toetuse kuuluvuse, omandiõiguse, selle

maksmise alused ja korra ning kuidas toetuse saaja esindaja peaks makstud toetustega käituma,

mistõttu ei ole põhjendatud REÕS § 4 lg 4 kohaldamine antud tsiviilasjas.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja selgituste kohaselt ei kuulu vaidlusalune riiklik toetus

hagejale, mistõttu puudub hagejal õigus nõuda toetuse väljaandmist. Hageja pole suutnud oma

omandiõigust nimetatud toetusele tõendada. Kostja on teinud hageja huvides kulutusi, kuid on

teinud seda muude rahaliste vahendite arvelt. Kuna toetuse maksmise eesmärk on aidata

vanemaid lastega seotud kulutuste kandmisel, siis on loomulik, kui vanem kasutab enda muid

vahendeid laste huvides ning jätab konkreetselt üle kantud toetuse alles. Hageja viivisenõue on

ebaseaduslik ning viivisearvestus arusaamatu. Asi tuleks lahendada Eesti õiguse kohaselt.

Kuivõrd kohus otsustas 16. septembri 2016 kirjaga kohaldada Eesti õigust, ei ole hageja

tegevused välisriigi õiguse väljaselgitamisel enam asjakohased. Ei vasta tõele hageja väide, et

tal polnud varem võimalik USA õiguse sisu välja selgitada. Hageja dokumentidest ei nähtu

USA õiguse sisu piisavalt täpselt. Hageja poolt 25. novembri 2016 menetlusdokumendis

nimetatud lingid ei ole õigusaktid, ka hageja ise on neid nimetanud selgitava sisuga

kommentaarideks. Vara omanikuks Eesti õiguse kohaselt on isik, kes omab kontot, millele on

paigutatud raha. Sisuliselt on kostja kontole makstud lastetoetust riiklike peretoetuste seaduse

tähenduses. Lapsevanem, kelle kontole toetus kantakse, on õigustatud rahasummat kasutama

omal äranägemisel. Lapsevanema aruandekohustuse puudumise tõttu ning Eesti õigusest

tulenevalt ei ole võimalik lapsel täiskasvanuks saades esitada vanema vastu täiskasvanuks

saades hagi kasutamata jäänud toetuste väljamõistmiseks.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus jättis 27. aprilli 2017 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda. Maakohus mõistis hagejalt kostja kasuks menetluskulude katteks välja 2640 eurot ja

viivise menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 lauses 2 sätestatud määras alates otsuse jõustumisest

kuni menetluskulude tasumiseni.

4. Maakohtu põhjenduste kohaselt on pooltel vaidlus kostja kontol olevate rahaliste vahendite

omandiõiguse üle ning omandiõiguse näol on tegemist asjaõigusega. REÕS § 18 lg 1 alusel

tuleks omandiõigus kindlaks määrata USA õiguse järgi, kuna rahalised vahendid maksti välja

USA õiguse järgi ja kanti USA Sotsiaalkindlustusameti poolt kostjale kuuluvale USA-s

registreeritud pangakontole. USA on föderaalriik, mistõttu on REÕS § 3 lg 1 järgi võimalik, et

vaidluse lahendamise tuleks kohaldada nii USA üleriiklikku kui ka vastava osariigi õigust.

Maakohus on teinud mitmeid pingutusi välisriigi õigusinfo väljaselgitamiseks ning samuti

andnud pooltele võimaluse esitada omapoolseid seisukohti ja päringuid välisriigi õiguse sisu

väljaselgitamiseks. Samuti on kohus teinud korduvalt hagejale ettepaneku vastavat õigusinfot

kohtule ise esitada. Maakohtu pingutused välisriigi õiguse sisu väljaselgitamiseks ei olnud

tulemuslikud ning maakohus selgitas seda ka 16. septembri 2016 kirjas pooltele.

Maakohus nõustus kostjaga, et hageja põhjendused, mille kohaselt hageja esitas õigusinfo

kohtule alles 7. oktoobril 2016, kuna avastas selle teise tsiviilasja materjale läbi vaadates ning

ei teadnud varem, et kohtul on õigusinfo väljaselgitamisega raskusi, ei ole eluliselt usutavad.

Maakohus leidis, et käesoleva tsiviilasja lahendamisel ei ole samas tähtsust sellel, kas hageja

on esitanud USA õigusinfo hilinemisega või mitte, mistõttu maakohus nimetatud küsimuses

seisukohta ei võtnud. Maakohtu hinnangul ei ole hageja esitatud õigusinfo materjalid piisavalt

usaldusväärsed, täpsed ja põhjalikud, mistõttu ei saa nendest käesoleva tsiviilasja lahendamisel

juhinduda. Hageja ise möönas samuti, et tema poolt esitatud õigusinfo on üldine õigusteave ega

pidanud seda õigustloovaks aktiks, millest tuleneksid otseselt isikute õigused ja kohustused. Ka

FBU e-kirjast nähtub, et tegemist ei ole mitte õigusakti, vaid ametiasutuse juhendmaterjaliga.

Maakohus selgitas hagejale korduvalt, et üksnes selgitavatest väljavõtetest kohtule välisriigi

õiguse tõendamiseks ei piisa ning on vajalik esitada mh ka õigusaktide või haldusaktide tekstide

väljavõtted, millest tuleneb hageja omandiõigus nimetatud toetusele.

Maakohtul ei õnnestunud saada piisavalt täpseid, ülevaatlikke ja usaldusväärseid andmeid

välisriigi õiguse sisu kohta. Maakohtule esitatud kokkuvõtlik õigusinfo ei võimaldanud üheselt

välja selgitada, kas makstud hüvitis kuulub lapse või lapsevanema vara hulka. Eelnevast

tulenevalt leidis maakohus, et vaidluse lahendamisel tuleb REÕS § 4 lg 4 alusel lähtuda Eesti

õigusest.

5. Maakohus märkis, et pooled vaidlevad üksnes selle üle, kas kostja peab

sotsiaalkindlustushüvitise toetussummad summas 13 764,69 USD hagejale välja andma.

Maakohus nõustus kostjaga, et Eesti mõistes on tegemist lapsetoetusega riiklike peretoetuste

seaduse (RPTS) § 3 lg 1 p 1 mõttes. Maakohus lähtus riiklike peretoetuste seadusest, kuna

nimetatud akt reguleeris lapsetoetusega seonduvat toetuse väljamaksmise ajal.

Maakohus selgitas, et ühegi õigusaktiga ei ole sõnaselgelt välistatud vanemale makstava toetuse

arvestamine lapse vara hulka. Kehtiv õigus ei sätesta üheselt, kas lapsetoetuse omanikuks on

vanem või laps. Maakohus leidis lapsetoetuse olemusest ja selle väljamaksmise asjaoludest

tulenevalt, et tegemist on lapsevanema, mitte lapse, varaga. Toetust saab taotleda lapsevanem

ja see makstakse välja lapsevanemale. Üksnes asjaolu, et lapsevanem peaks toetust kasutama

eelkõige lapse huvides ning toetuse eesmärgiks on lapsevanemale lapse kasvatamisega

kaasnevate kulutuste osaline hüvitamine, ei muuda toetust lapse vara hulka kuuluvaks. Seda

kinnitab asjaolu, et Eesti seadused ei sätesta sõnaselgelt eraldi kohustust lapsetoetuse üle

arvestuse pidamiseks, selle kasutamise osas aruannete esitamiseks, lapsetoetuse jäägi lapsele

väljaandmiseks või selle vanemate varast eraldi hoidmiseks. Samuti ei ole vanemale

kehtestatud sanktsioone või lapsetoetuse summade riigile tagasimaksmise või lapsele

hüvitamise kohustust, kui vanem ei kasuta toetust lapse huvides. Maakohtu hinnangul ei saa

kohustust toetuse jäägi lapsele väljamõistmiseks tuletada ka PKS §-st 141, kuna see kohaldub

üksnes lapse vara osas. Kui vanemal oleks kohustus lapsetoetuse jääk lapsele välja anda, eeldas

see ka vanema poolt arvepidamist, millest nähtuks, millises ulatuses ja milliste vahendite arvelt

on vanem last üleval pidanud. Lapsetoetuse osas sellise arvepidamise kohustuse sisseseadmine

oleks vastuolus tavapäraste peresuhete olemuse ja eesmärgiga ning perekonnaliikmete

vastastikkuste õiguste ja kohustustega.

Eelnevast tulenevalt leidis maakohus, et kuna USA Sotsiaalkindlustusameti poolt makstud

lapsetoetuse omanikuks on kostja, kuuluvad toetussummad kostja varade hulka ning kostjal

puudub kohustus toetussummade jäägi hagejale väljamaksmiseks.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

6. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotles Tartu Maakohtu 27. aprilli 2017 otsuse

tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega hagi rahuldada. Hageja palus jätta menetluskulud

kostja kanda.

Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt on välisriigi õigus kohtule teada, mistõttu ei ole

REÕS § 4 lg 4 koosseis täidetud. Nimetatud sätte kohaldamine on erandlik võimalus kohaldada

Eesti õigust näiteks põhjusel, et välisriigi õigusallikad on hävinenud või puudub võimalus

küsida välisriigi õiguse kohta informatsiooni eksperdilt. Käesoleval juhul selliseid asjaolusid ei

esine.

Ebaõige on maakohtu seisukoht, et hageja esitatud õigusinfo materjalid ei ole piisavalt

usaldusväärsed, täpsed ja põhjalikud. Õigusinfo pärineb USA Sotsiaalkindlustusameti

kodulehelt, mis on ametlik allikas ja milles sisalduva informatsiooni õiguses kahtlemiseks alust

ei ole. Lisaks sellele on hageja esitanud konkreetse internetiviite USA valitsuse kodulehele, kus

on samad õigusaktid dubleeritud, mistõttu on kohtul täiendavalt võimalik nende kehtivust

kontrollida. Hageja on 7. oktoobri 2016 ja 25. novembri 2016 menetlusdokumentides esitanud

konkreetsed normid ja regulatsiooni, millele hageja tugineb. Täpsemalt on hageja viidanud

USA Sotsiaalkindlustuse üldregulatsiooni koodeksi osale 404, mille osas maakohus oleks

pidanud seisukoha võtma. Kui teave on avalikult kättesaadav, on sellest võimalik juhinduda.

Hageja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et ta ei ole kohtu korraldust täitnud ja õigusakte

esitanud. Omandiõigus toetusele tuleneb USA Sotsiaalkindlustuse üldregulatsiooni koodeksi

osa nr-st 404. Tegemist on üleriigilise regulatsiooniga, mis kehtib kõigile osariikidele.

Regulatsioonist tuleneb, et toetuse omandiõigus kuuluv lapsele. Osariigi õigus ei saa olla selle

regulatsiooniga vastuolus.

Kostja on korduvalt märkinud, et asjas tuleb kohaldada USA õigust.

Isegi juhul, kui kohaldada Eesti õigust, ei ole võimalik Eesti õigusnormidest järeldada, et

tegemist on lapsevanema, mitte lapse, varaga. Riiklike peretoetuste seadusest ei tulene, et

lapsetoetuse õigus (omandiõigus) kuulub lapsele ning vanemal on üksnes toetuse taotlemise

õigus. PKS § 141 sätestab vanema kohustuse lapsele tema vara väljaandmiseks.

7. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja taotles selle rahuldamata ning menetluskulude

hageja kanda jätmist.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata.

Ringkonnakohus muudab TsMS § 657 lg 21 alusel maakohtu otsuse põhjendusi hagi

rahuldamata jätmisel. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jäävad hageja kanda.

Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

9. Hagi on esitatud 10. juunil 2014 hagejale määratud USA sotsiaalkindlustushüvitise

väljaandmise ja viivise nõudes. Täpsemalt nõuab hageja kostjalt 10 115,15 euro (13 764,69

USD) väljamõistmist, mis on laekunud kostja (hageja isa) Astoria Federal Savings

pangakontole nr 900017400811. Nõutavast rahasummast 7564 USD laekus nimetatud

pangakontole 2012. aastal ja ülejäänud rahasumma enne 2012. aastat. Hageja on seisukohal, et

nimetatud rahasummad kuuluvad talle, kuna tegemist on temale Ameerika Ühendriikide

Sotsiaalkindlustusameti poolt määratud sotsiaalkindlustushüvitisega. Kostja on seisukohal, et

vaidlusalune toetus ei kuulu hagejale, mistõttu puudub hagejal õigus nõuda kostjalt toetuse

väljaandmist. Maakohus pidas vaidlusalust hüvitist lapsetoetuseks RPTS § 3 lg 1 p 1 mõttes,

määras toetuse kuuluvuse kindlaks sama seaduse alusel ning tuvastas Ameerika Ühendriikide

Sotsiaalkindlustusameti (Social Security Administration) poolt makstud toetuse omanikuna

kostja, kellel puudub kohustus toetussummade jäägi hagejale väljamaksmiseks. Maakohus jättis

otsusega võtmata seisukoha hageja nõudes kohustada kostjat esitama vara valitsemise aruanne.

Hageja ei ole apellatsioonkaebuses maakohtu otsust selles osas vaidlustanud ja avaldas

ringkonnakohtu istungil, et enam ta vara valitsemise aruande esitamist kostjalt ei nõua.

10. Hageja on esitanud vara väljaandmise nõude PKS § 141 alusel, mille kohaselt vanema

hooldusõiguse lõppemisel või peatumisel annab vanem lapsele tema vara välja ja esitab lapse

või tema seadusliku esindaja taotlusel vara valitsemise aruande. Vara väljaandmise nõude

esitamise eeldusteks PKS § 141 alusel on vanema, kelle vastu nõue esitatakse, hooldusõiguse

lõppemine või peatumine lapse suhtes ning lapse omandiõigus vara suhtes, mille väljaandmist

kostjalt nõutakse. Käesoleval juhul on hageja kostja täisealine laps, kelle suhtes lõppes kostja

hooldusõigus hageja täisealiseks saamisel 16. septembril 2013. Pooled vaidlevad selle üle, kas

Ameerika Ühendriikide Sotsiaalkindlustusameti poolt enne 1. jaanuari 2013 makstud

sotsiaalkindlustushüvitise jääk kuulub hagis nõutavas summas hagejale ja kas kostjal on selle

summa osas väljaandmiskohustus hageja ees Eesti õiguse ja eelkõige PKS § 141 alusel.

11. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga, et USA sotsiaalkindlustushüvitise kuuluvuse

väljaselgitamiseks tuleb kohaldada rahvusvahelise eraõiguse seaduse (REÕS) sätteid.

Rahvusvaheline eraõigus reguleerib millise riigi õigust rakendada eraõigusliku vaidluse korral.

Asjas

ei

ole

vaidlust,

et

tegemist

on

USA

poolt

makstava

avalik-õigusliku

sotsiaalkindlustushüvitisega. Sotsiaalkindlustusõigus ei kuulu eraõiguse hulka, seega ei ole

antud juhul vajalik kohaldada asjaõiguse tekkimist ja lõppemist käsitlevaid sätteid.

Ringkonnakohus

ei

nõustu

maakohtu

seisukohaga,

et

vaidlusalune

USA

sotsiaalkindlustushüvitis on võrreldav lapsetoetusega, mida makstakse riiklike peretoetuste

seaduse (RPTS) § 3 lg 1 p 1 alusel. Maakohus asus sellisele järeldusele üksnes seetõttu, et jättis

USA sotsiaalkindlustuse hüvise olemuse välja selgitamata. Maakohus leidis, et hageja esitatud

USA õigusinfo materjalid ei ole piisavalt usaldusväärsed, täpsed ja põhjalikud, mistõttu ei saa

nendest asja lahendamisel lähtuda. Ka heidab maakohus hagejale ette kohtu korralduse täitmata

ja asjakohaste õigusaktide esitamata jätmist.

Ringkonnakohus peab võimalikuks USA sotsiaalkindlustushüvitise olemus ja kuuluvus

selgitada välja poolte esitatud asjakohaste tõendite, õigusaktide, juhendmaterjalide ja muu

toimiku ning avalikult kättesaadava teabe alusel.

12. Hageja on 7. oktoobri 2016 menetlusdokumendile (kd I, tl 187-190) lisanud kostja

23. detsembri 2015 taotluse tsiviilasjas nr 2-14-52316 ja selle lisa, milleks on kostja

kirjavahetus USA ametiasutusega Federal Benefits Unit (FBU) (kd I, tl 192-198). Federal

Benefits Unit’i 21. detsembri 2015 vastusest kostja 17. detsembri 2015 e-kirjale nähtub, et

sotsiaalkindlustushüvitise maksmise nõuded tulenevad Social Security Act (SSA) paragrahvist

202(d). SSA paragrahv 202(d) esimene lõige sätestab, et isiku, kes on õigustatud saama

vanaduspensioni- või töövõimetuskindlustushüvitist või isiku, kes sureb, olles täielikult või

hetkeseisuga kindlustatud isikuks, iga laps on õigustatud igakuiselt saama lapse

kindlustushüvitist, kui on täidetud sätte punktides a-c toodud nõuded. Eeltoodud nähtub, et

vaidlusalune hüvitis on kindlustushüvitis, mida on õigustatud saama laps, kui tema vanem

vastab teatud tingimustele. Laps peab olema soodustatud isiku, kellel on õigus saada

vanaduspensioni kindlustushüvitist (RIB) või töövõimetus kindlustustoetuse (DIB) hüvitist,

oma, ülalpeetav soodustatud isiku poolt, vallaline, alla 18- aastane, või kui 18 aastane või üle

selle, siis kas puudega, mis algas enne 22. eluaastat või täiskohaga alg- või põhikooli õpilane

alla 19 eluaasta. Kostja on 23. detsembri 2015 menetlusdokumendis tsiviilasjas nr 2-14-52316

ka ise märkinud, et Ameerika Ühendriigid tasuvad hagejale toetusi seoses sellega, et kostja

lapse isana on pensionär.

Hageja on 7. oktoobri 2016 menetlusdokumendi juurde tõenditena lisanud Code of Federal

Regulations (CFR) väljavõtte ja Sotsiaalkindlustusprogrammi tegevuste juhendid RS

00203.001 (Child’s Benefits for Entitlement and Non-Entitlement Provisions) ja GN02402.055

(Direct Deposit for Representative Payee Cases). Juhendist RS 00203.001, millele FBU on

viidanud ka vastuses kostja e-kirjale, sisaldub viide juhendi aluseks olevatele seadustele,

milleks on SSA ja Code of Federal Regulations (CFR). CFR § 404.1. sätestab, et osas 404

sisalduvad regulatsioonid (alajaotised A-V) on seotud SSA II peatüki sätetega.

SSA

II

peatükk

reguleerib

föderaalset

vanaduspensioni-,

toitjakaotus-

ja

töötuskindlustushüvitist ning selles sisaldub ka varasemalt märgitud hüvitise maksmise aluseks

olev § 202(d). CFR § 404.1.(u) järgi reguleerib alajaotis U toetuse saaja esindaja valimist

toetuse saaja nimel ja toetuse saaja esindaja kohustusi. Toetuse saaja esindaja valib

Sotsiaalkindlustusamet, esindajaks võib olla nii füüsiline kui juriidiline isik. Alajaotis U

§ 404.2001.(b)(1) kohaselt on üldjuhul igal toetuse saajal õigus hallata enda toetusi. Mõned

toetuse saajad võivad aga mh oma vanuse tõttu olla võimetud seda tegema. Sellises olukorras

võidakse otsustada, et toetuse saaja huvid on paremini kaitstud, kui toetusmakseid tehakse

teisele isikule, kelleks on toetuse saaja esindaja. § 404.2010.(b) järgi makstakse toetusi üldiselt

toetuse saaja esindajale, kui toetuse saaja on alla 18 aasta vana. Sellegipoolest makstakse teatud

juhtudel toetust otse alla 18-aastasele toetuse saajale, kui ta näitab võimet toetusi ise hallata.

§ 404.2035. sätestab, et toetuse saaja esindaja on kohustatud: (a) kasutama toetuse saaja nimel

saadud toetust ainult toetuse saaja peale toetuse saaja vajadusi ja parimaid huve silmas pidades

sellisel viisil ja neil eesmärkidel, nagu toetuse saaja esindaja ise õigeks peab, järgides

kõnealuses alajaotises sätestatud suuniseid; (b) hoidma toetuse saaja nimel saadud toetuse eraldi

oma enda rahalistest vahenditest ja näitama toetuse saaja omandiõigust sellele toetusele, välja

arvatud siis, kui esindaja on toetuse saaja abikaasa, bioloogiline või võõrasvanem või

lapsendaja, kes elab toetuse saajaga samas majapidamises, või riik või kohalik

omavalitsusasutus, kellele on selle nõude puhul tehtud erand. § 404.2040 sätestab reeglid

toetuse kasutamiseks ja § 404.2045. sätestab reeglid allesjäänud toetuse hoiustamiseks ja

investeerimiseks. § 404.2060. sätestab, et toetuse saaja esindaja, kes on toetusmakseid

säilitanud või investeerinud, peab need fondid ja investeeritud fondidelt teenitud intressi andma

Sotsiaalkindlustusameti täpsustusel üle kas toetuse saaja esindaja õigusjärglasele, toetuse

saajale või Sotsiaalkindlustusametile.

13. Viidatud USA õigusnormidest tulenevalt kuulub hüvitis selle saajale, kuid hüvitise saaja

vanuse tõttu võib talle olla määratud esindaja, kes haldab hüvitist ning peab seda kasutama

hüvitise saaja parimates huvides. Kostja tegutses USA sotsiaalkindlustushüvitise saamisel

hageja esindajana Sotsiaalkindlustusameti määramisel, mitte seetõttu, et ta oli toetuse

taotlemise ajal hageja seaduslikuks esindajaks. Vaidlusaluse sotsiaalkindlustushüvitise saajaks

on seega kogu selle maksmise perioodil olnud hageja, mida kinnitab asjaolu, et alates

1. jaanuarist 2013, mil hageja oli veel alaealine, makstakse toetus välja otse hagejale. Hüvitise

määramist alaealisele võimaldab CFR § 404.2010(b) teine lause. Ka hageja esitatud juhendis

GN 02402.055 on märgitud, et SSA II peatüki maksed, mida makstakse toetuse saaja esindajale,

on mõeldud toetuse saajale ja kuuluvad talle. Kostja on tegutsenud hüvitise haldamisel hagejale

määratud esindajana.

14. Toetuse otstarve on vastavalt CFR § 404.2040 toetuse saaja igapäevane ülalpidamine, sh

kulude katmine toidule, eluasemele, riietele, tervishoiu teenustele ja ravile. Kuigi üldreeglina

peab toetuse saaja esindaja vastavalt CFR § 404.2035(b) hoidma toetuse saaja nimel saadud

toetusi eraldi enda rahalistest vahenditest ja näitama toetuse saaja omandiõigust toetusele, ei

ole sellist kohustust siis, kui toetuse saaja esindaja on toetuse saaja bioloogiline vanem, kes elab

toetuse saajaga samas majapidamises. Ringkonnakohtu hinnangul võib sellest järeldada, et ajal,

mil hageja ja kostja elasid samas majapidamises, ei pidanud kostja toetust enda rahalistest

vahenditest eraldi hoidma ja see võis seguneda tema enda varaga.

15. Ringkonnakohus leiab, et vaidlused, mis tekivad hageja ja talle hüvitise saamiseks

Sotsiaalkindlustusameti poolt määratud esindaja (kostja) vahel seoses hagejale makstud USA

sotsiaalkindlustushüvitise kasutamise ja kasutamata jäänud osa üleandmisega, ei ole käsitlevad

vanema ja lapse vaheliste eraõiguslike ja perekonnaõiguslike vaidlustena, mida on võimalik

lahendada lapse elukohariigi, st Eesti õiguse alusel. Kuna hageja esindajaks toetuse saajana oli

tema vanem, teostas kostja ka selles osas hageja kui oma lapse varahooldust (PKS § 127), samas

pidi ja võis kostja varahoolduse teostamisel USA sotsiaalkindlustushüvitise osas arvestama

USA

õiguses

sätestatuga.

Juhendmaterjalist

toetuse

saaja

esindajale

nähtub,

et

Sotsiaalkindlustusamet on sotsiaalkindlustushüvitise kasutamise järelevalveorganiks. Toetuse

saaja esindajal on toetuse kasutamisel regulaarne aruandluskohustus Sotsiaalkindlustusameti

ees

(aruande

blankett

kättesaadav

https://www.reginfo.gov/public/do/PRAViewIC?ref_nbr=201403-0960-003&icID=9006).

CFR § 404.2050 annab Sotsiaalkindlustusametile õiguse toetuse saaja esindaja vahetamiseks.

Seda õigust on Sotsiaalkindlustusamet ka kasutanud, otsustades alates 1. jaanuarist 2013 teha

väljamakseid otse hagejale kui toetuse saajale, kuigi viimane oli sel ajal veel alaealine. Juhise

(A Guide for Representative Payees, I kd lk 209) kohaselt peab esindusõiguse lõppemisel

toetuse saaja esindaja võtma kohe ühendust Sotsiaalkindlustusametiga ja tagastama kõik tema

haldamisel olevad toetuse saaja vahendid Sotsiaalkindlustusametile. CFR § 404.2060. sätestab,

et toetuse saaja esindaja, kes on toetusmakseid säilitanud või investeerinud, peab need fondid

ja investeeritud fondidelt teenitud intressi andma Sotsiaalkindlustusameti täpsustusel üle kas

toetuse saaja esindaja õigusjärglasele, toetuse saajale või Sotsiaalkindlustusametile.

Seega on hagejale makstud toetuse kasutamine USA Sotsiaalkindlustusameti järelevalve all

ning see ametkond on õigustatud otsustama toetuse saaja esindaja poolt säilitatud või

investeeritud toetusmaksete toetuse saajale üleandmisega seotud asjaolude üle. Sellest

tulenevalt leiab ringkonnakohus, et hagi aluseks olevatel asjaoludel ei ole võimalik

kvalifitseerida hageja nõuet kostja vastu PKS § 141 alusel vara väljaandmise nõudena vanema

vastu ja nõuet sellel alusel rahuldada.

16. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et menetluslik olukord võrreldes Tartu

Ringkonnakohtu 8. detsembri 2014 määruse tegemise ajaga on muutunud. Viidatud määruses

ei nõustunud ringkonnakohus maakohtu seisukohaga jätta hagi menetlusse võtmata olukorras,

kus USA sotsiaalkindlustushüvitise olemus oli välja selgitamata.

17. Maakohus jättis menetluskulud seoses hagi rahuldamata jätmisega hageja kanda ning

mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulu hüvitisena 2640 eurot. Apellatsioonkaebuses

ei ole väljamõistetud menetluskulude suurust vaidlustatud.

18. TsMS § 171 lg 1 kohaselt jätab ringkonnakohus seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata

jätmisega menetluskulud ringkonnakohtus kaebuse esitaja, st hageja kanda. Kostja

menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja kulutuseks ringkonnakohtus õigusabile 2508,02

eurot (19h x 110 eurot + 20% km). Hageja pole kostja menetluskulude nimekirja osas

seisukohta avaldanud.

Ringkonnakohus peab kostja taotlust osaliselt põhjendatuks. TsMS § 175 lg 1 kohaselt mõistab

kohus teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus

ulatuses. Ringkonnakohus pidas asjas kaks istungit ning koguti täiendavaid tõendeid.

Taotlusele lisatud ajaarvestuse kohaselt on maakohtu otsusega ja apellatsioonkaebusega

tutvumisele ning nõupidamistele kliendiga kulunud kokku 4 h 5 min. Kohtupraktikas on asutud

püsivalt seisukohale, et menetlusdokumentide koostamisele kulunud aeg peab hõlmama ka

kliendiga kohtumistele kulunud aega. Ringkonnakohus peab seetõttu põhjendatud ajakuluks

maakohtu otsuse ja apellatsioonkaebusega tutvumisele 1 h ja 15 minutit. Ülepaisutatud on ka

2. novembri 2011 ajakulu taotluste ja kirjaliku seisukoha ettevalmistamiseks, tõendite

hankimiseks, kliendiga suhtlemiseks kokku 6 h 20 min. Arvestades 3. novembril 2017 esitatud

kostja taotluse ja kirjaliku seisukoha mahtu (2,5 lk) ning esitatud tõendeid, peab

ringkonnakohus mõistlikuks ja vajalikuks ajakuluks menetlusdokumendi koostamisele 3 h.

Kokku on kostja põhjendatud ning vajalik õigusabikulu ringkonnakohtu menetluses 12h 50 min

x 110 eurot + km = 1693.80 eurot (koos käibemaksuga), mis tuleb hagejalt välja mõista. Kostja

taotleb välja mõistetud menetluskuludelt ka viivise välja mõistmist.

/allkirjastatud digitaalselt/

Andra Pärsimägi

/allkirjastatud digitaalselt/

Viivi Tomson

/allkirjastatud digitaalselt/

Kersti Kerstna-Vaks