2-16-18189/11 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 02.10.2017 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Apellatsioonimenetluse kulud jätta kostjate kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid

teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Juhul

kui

menetlusosaline taotleb menetlusabi,

peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

Asjaolud ja hageja nõue

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Margo Klaar, Mati Maksing

Otsuse kuupäev

27.02.2018, Tallinn

Kohtuasja number

2-16-18189

Kohtuasi

Seesam Insurance AS-i hagi XX (X) ja YY (Y) vastu

kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 02.10.2017 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

XX ja YY apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

3 503 eurot 7 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja Seesam Insurance AS (registrikood 10055752),

esindaja Anu Saar

Kostja I XX (isikukood XXXXXXXXXX)

Kostja II YY (isikukood XXXXXXXXXXX)

Kostjate esindaja Reet Rattur

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

1. Seesam Insurance AS (hageja) esitas 02.12.2016 Harju Maakohtule hagi XX (kostja I) ja

YY (kostja II) vastu, milles palus mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja kahju

3 017 eurot 42 senti, viivised kuni hagi esitamiseni 244 eurot 26 senti ja lisanduvad viivised

seadusjärgses määras kuni põhinõude tasumiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostjate

kanda.

Hageja ja LL sõlmisid kodukindlustuslepingu, millega kindlustati perioodil 30.11.2014-

29.11.2015 korter aadressil XXX, Tallinn. LL 26.05.2015 kodukindlustuse kahjuavalduse

järgi toimus 23.05.2015 kõrvalkorteris põleng, mistõttu sai korter nr 34 kahjustada. Põlengu

põhjustas tõenäoliselt lahtise tuleallika termiline toime põlevmaterjalidele. Kõrvalkorterit

kasutasid AS ja tema ema EG kostjaga I sõlmitud suulise kokkuleppe alusel. Korteri nr 38

teine ühisomanik oli kostja II. Hageja hüvitas LL-le korteri nr 34 taastamiskulud 3 017 eurot

42 senti, arvestades omavastutust 190 eurot.

Hageja esitas 27.10.2015 kostjatele tagastusnõude, sest kostjad rikkusid kohustust tagada

korteriomandi reaalosa korrashoid teiste korteriomanike huve ja õigusi kahjustamata ning

rikkumine ei olnud vabandatav. Kostjad ei soostunud summat maksma põhjusel, et tulekahju

lähtekohaks olnud korter nr 38 pandi põlema kolmanda isiku poolt (AS), kes oli teo

toimepanemise hetkel süüdimatusseisundis. Seega ei saanud kostjate väitel korteriomanik

kahju tekkimist mõjutada või ära hoida, mistõttu ei vastutanud omanik kahju tekkimise eest.

Hageja kostjate seisukohaga ei nõustunud - kostjate rikkumine ei olnud vabandatav, mistõttu

vastutasid nad tekkinud kahju eest. Asjaolu, et tulekahju põhjustas süüdimatusseisundis isik,

ei olnud vääramatu jõud. Üleüldse oli arusaamatu, miks omistasid kostjad sedavõrd suure

tähenduse asjaolule, et tulekahju tekitaja oli süüdimatusseisundis. Kostjatel vastutuse

tekkimisel ei olnud tähtsust sellel, kas korterit kasutanud isik põhjustas kahju süüdivas või

süüdimatus seisundis. Kostjate mõjusfääris oli korteri teistele isikutele kasutada andmine, nad

pidid ette nägema, et korteri kasutajad võivad tekitada teistele korteriomanikele kahju ja

kostjatel oli võimalik koguda üürnike kohta rohkem andmeid. AS-l oli epileptilist psühhoosi

esinenud juba alates 2010. aastast ja selle oli tinginud alkoholi liigtarbimine.

Puudusid alused kahjuhüvitise vähendamiseks nullini. Nimelt ei omanud praeguse asja

lahendamise seisukohalt tähendust, kas kostjad rikkusid oma kohustusi süüliselt või mitte.

Samuti ei saanud selleks olla asjaolu, et korteri nr 34 omanikul oli kindlustusleping ja hageja

oli kindlustusandja. Hageja tegutses kooskõlas kehtivate õigusaktidega ja hea usu

põhimõttega. EHITUSMAAKLER osaühing (Ehitusmaakler OÜ) käis kohapeal kahjusid üle

vaatamas ja esitas kahjude kirjelduse. Kui kostjad vaidlustavad kahju suuruse, tuleb neil oma

seisukohta tõendada.

Kostja vastuväited

2. Kostjad hagi ei tunnistanud ja palusid jätta hagi rahuldamata.

Kostjad ei vastutanud oma korteris tulekahju tekkimise ja korteri nr 34 omanikule kahju

tekkimise eest. Kostjate tegevus korteris 38 tuleohtlike esemetega ümberkäimisel oli

vabandatav korteriomandiseaduse (KOS) § 11 lg 3 ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 103 lg 3

alusel. Kostjad ei rikkunud ühtegi korteriomaniku kohustust. Korteriomanikul ei ole kohustust

kontrollida korteris elavate isikute või seal muul põhjusel ajutiselt viibivate isikute tervislikku

seisundit. Seda enam, et terviseandmed on delikaatsed isikuandmed.

Tulekahju põhjustas AS, kes ei olnud teo toimepanemise ajal võimeline aru saama oma teo

keelatusest ega oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtima, s.t ta oli

süüdimatusseisundis. AS psüühiline häire oli ajutine ja saabus ootamatult ning kostjate

mõjusfääris ei olnud teo ja kahju ärahoidmine. Pealegi oli isik sulgenud enda korterisse ja ka

kiiresti saabunud tuletõrje meeskond ei suutnud kahju tekkimist ära hoida. Kostjad ei teadnud

AS tervisliku seisundi kohta üürilepingu sõlmimisel. Korteriomanik ei saa mõistlikult ette

näha, et seni tema nähes tavapäraselt käitunud isik võib äkitselt tekkinud ajutise raske

psüühilise häire seisundis põhjustada tulekahju. Kostjatel ei olnud mõistlikkuse põhimõttest

lähtuvalt mingisugust põhjust kahelda AS tervislikus seisundis.

Juhul kui kohus leiab, et AS tegevus ei olnud vääramatu jõud, palusid kostjad kahjuhüvitist

vähendada nullini. Nad ei rikkunud oma kohustusi süüliselt ja hageja oli kindlustusandja.

Olukorras, milles hageja kindlustusandjana saab tagasi kogu väljamakstud kahjuhüvitise, olles

eelnevalt omandanud ka kindlustusvõtja poolt tasutud kindlustusmakse, võib hageja alusetult

rikastuda. Pealegi ei olnud Ehitusmaakler OÜ pakkumises esitatud tööde tegemise vajadus

korteris nr 34 tulekahju tagajärjel tõendatud. Kahju ei saanud olla sedavõrd suur, sest tuletõrje

saabus kiirest ja korteri nr 38 ukse alt tuli ainult suitsu.

Maakohtu otsus

3. Maakohus rahuldas hagi ja mõistis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja põhinõude

3 017 eurot 42 senti, 02.10.2017 sissenõutavaks muutunud viivise 444 eurot 64 senti ja

lisanduva viivise seadusjärgses määras alates 03.10.2017 kuni põhinõude tasumiseni.

Menetluskulud jättis kohus kostjate kanda.

Pooled ei vaielnud selle üle, et hageja nõue kostjate vastu tulenes kodukindlustuse lepingust,

mille olid sõlminud hageja ja LL korteri nr 34 kindlustamiseks. Korterile nr 34 tekkis

23.05.2015 kahju, kui naaberkorteris nr 38, mis kuulus kostjatele, tekkis tulekahju. Korteris nr

38 viibisid toona üürnikud. Ühe üürniku (AS) suhtes alustati kriminaalmenetlust

karistusseadustiku (KarS) § 203 lg 1 tunnustel (asja rikkumine või hävitamine). Menetlus

lõpetati, kui tuvastati, et AS ei olnud kuriteo toimepanemise ajal süüdiv. Hageja hüvitas

kindlustuslepingu alusel LL-le korteri taastamiskulu 3 017,42 eurot. Pooled vaidlesid selle

üle, kas kostjad olid kohustatud hagejale kahju hüvitama ning juhul, kui kostjad on

kohustatud hagejale kahju hüvitama, siis kas hageja kahjuhüvitist tuleks vähendada VÕS

§ 140 alusel.

Kuna oli tõendatud, et kindlustusjuhtumi põhjustanud sündmus (tulekahju) sai alguse korterist

nr 38, siis läks VÕS § 492 lg 1 alusel hagejale üle LL-le hüvitatud kahju ulatuses (3 017 eurot

42 senti) nõue korteri nr 38 omanike ehk kostjate vastu. Asjaolu, et tulekahju põhjustas

korterit kasutanud AS, kes oli teo toimepanemise ajal süüdimatus seisundis, ei välistanud

kostjate vastu kahjuhüvitise nõude esitamist. Tulenevalt Riigikohtu 11.12.2013 otsusest asjas

nr 3-2-1-129-13, korteriomandi seaduse (KOS) § 10 lg-st 1 ja § 11 lg 1 p-st 1 ja lg-st 2 olid

kostjad korteri omanikuna kohustatud hoidma korteriomandi reaalosa korras ning seda ja

kaasomandi eset kasutades hoiduma tegevusest, mille toime teistele korteriomanikele ületab

omandi tavakasutusest tekkivad mõjud ning samuti olid kostjad kohustatud tagama, et tema

ajutised elanikud ja korteriomandit kasutavad isikud järgivad eeltoodud kohustusi. See

tähendas muu hulgas kas seda, et kostjad ei tohtinud ise neile kuuluvas korteris tulekahju

põhjustada ning KOS § 11 lg-st 2 tulenevalt pidid kostjad tagama, et ka kõik isikud, kellel nad

korteriomandi kasutamist võimaldavad, järgiksid vastavat kohustust. Ka tsiviilseadustiku

üldosa seaduse (TsÜS) § 132 lg-st 2 tuleneb, et isik vastutab teise isiku käitumise või temast

tulenevate asjaolude eest, kui ta kasutab seda isikut oma kohustuste täitmisel ja selle isiku

käitumine või temast tulenevad asjaolud on seotud selle kohustuse täitmisega.

Korteriomanikuna peab kostja üürilepingut sõlmides arvestama riskidega, mis võivad

tuleneda ka üürnike rikkumistest, ega saa korterit üürile andes vabaneda korteriomaniku

kohustuste täitmisest. Lisaks märkis kohus, et kostjatel võib olla üürniku vastu hüvitise nõue.

Rikkumine ei olnud vabandatav. Riigikohtu 11.12.2013 otsuse asjas nr 3-2-1-129-13 järgi

vastutab korteriomanik kohustuse rikkumise eest, kui ta ei tõenda, et rikkumine oli

vabandatav. Põhjusliku seose tuvastamisel tuleb juhinduda conditio sine qua non põhimõttest,

mille järgi ajaliselt eelnev sündmus loetakse hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese

sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud. Tegevusetuse korral saab kasutada

asendamismeetodit, mille abil asendatakse ärajäänud tegevus mõtteliselt ning vaadatakse, kas

kahju oleks siis jäänud olemata. Praeguses asjas ei oleks tulekahju tekkinud, kui kostjatele

kuuluvas korteris ei oleks lahtise tulega hooletult ümber käidud.

Riigikohus on 16.10.2003 otsuses asjas nr 3-2-1-111-03 leidnud, et kahju põhjustavaks

vääramatuks jõuks saab pidada erakordset ja objektiivselt vääramatut sündmust, mis on

väljaspool võlgniku mõjupiirkonda. Eelkõige võib selleks olla erakordne loodusjõud. Asjaolu

vääramatuks jõuks lugemine eeldab, et võlgnik ei saa seda asjaolu mõjutada, s.t võlgnik ei saa

kahju tekkimist mingil moel ära hoida. Kostjad andsid ise korteri EG-le ja AS-le kasutada.

See oli nende mõjusfääris. Kostjad peavad oma korterit teisele isikule kasutada andes alati

arvestama sellega, et nende korterit kasutavad isikud võivad teistele korteriomanikele kahju

põhjustada ja siinjuures ei ole oluline, kas seda tehakse süüdimatusseisundis, tahtlikult või

hooletusest.

23.05.2015 toimunud tegevus korteris nr 38 ei olnud vabandatav KOS § 11 lg 3 ja VÕS § 103

lg 3 alusel. Kui AS oleks kõnealuse tulekahju põhjustanud sarnases olukorras süüdivas

seisundis, oleks kostjatel olnud samasugused võimalused kahju tekkimist ära hoida nagu

praegusel juhul, mil kahju põhjustas AS süüdimatusseisundis olles. Ka juhul, kui AS oleks

tulekahju põhjustanud nt tahtlikult või hooletusest, ei oleks kostjad saanud sellega kuidagi

rohkem arvestada võrreldes sellega, et A Sokolovski põhjustas tulekahju süüdimatusseisundis.

Kostjate tsiviilvastutuse käsitlemisel KOS § 11 alusel, ei oma tähendust see, kas korteris

tulekahju põhjustanud isik oli süüdiv KarS § 34 mõttes. Kostjad ei ole tõendanud oma

rikkumise vabandatavust KOS § 11 lg 3 järgi. Kui korteriomanikule tekitatud kahju eest

vastutavad mitu korteriomanikku samal või erineval alusel, vastutavad nad VÕS § 137 lg 1

järgi hüvitise maksmise eest solidaarselt.

Kahjuhüvitise ulatust reguleerivad KOS § 11 alusel nõude esitamise korral VÕS 7. peatüki

sätted. VÕS § 132 lg 3 esimese lause kohaselt, kui asja on kahjustatud, hõlmab kahjuhüvitis

eelkõige asja parandamise mõistlikud kulud ning võimaliku väärtuse vähenemise. Hageja

esitatud Ehitusmaakler OÜ hinnapakkumisega nr 134-06-15, teostatud tööde aktiga ja hageja

esitatud arvega oli tõendatud kahju suurus. Kui korteriomanik ei taga, et isikud, kellele ta oma

korteri kasutamist võimaldab, hoiduvad korteri kasutamisel tegevusest, mille toime teistele

korteriomanikele ületab tavakasutusest tekkivad mõjud, vastutab korteriomanik teise

korteriomaniku ees, korteriomanikule tekkinud kogu kahju ulatuses. Alused kahjuhüvitise

vähendamiseks puudusid. Kostjate süü küsimus ei olnud praeguses asjas oluline.

Nõndasamuti ei olnud kahjuhüvitise vähendamise aluseks asjaolu, et hageja oli

kindlustusandja. Hagejal kui kindlustusandjal oli õigus esitada VÕS § 492 lg 1 alusel

tagasinõue.

Tulenevalt VÕS § 167 lg-st 3 ja § 173 lg-st 2 läks koos põhinõudega hagejale üle ka võimalik

viivisenõue. Viivist on hageja palunud välja mõista VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud,

s.o seadusjärgses määras. Seega mõistis kohus kostjatelt hageja kasuks välja sissenõutavaks

muutunud viivise 444 eurot 64 senti ja lisanduva viivise.

Menetluskulud jättis kohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 2 järgi kostjate

kanda.

Apellatsioonkaebus

4. Kostjad palusid maakohtu otsuse tühistada ja teha uue lahendi, millega jätta hagi

rahuldamata. Menetluskulud palusid kostjad jätta hageja kanda. Kohus kohaldas ebaõigesti

materiaalõigust ja rikkus menetlusõiguse normi.

Kohus jättis otsuse tegemisel tähelepanuta, et hageja ei toonud kohtu ette asjaolusid, millest

nähtuks nõude alus. See tähendab, et hageja ei põhistanud ja ei tõendanud, et korteriomanikel

lasus positiivne seadusega lubatud soorituskohustus, mis jäi nendel täitmata ja mille tagajärjel

tekkis kahju. Veel leidis kohus ebaõigesti, et kui kostjad võtsid korterisse üürnikud, võtsid

nad sellega ka vastutuse üürnike tegevuse eest. Ainuüksi korteri üürile andmine ei olnud

korteriomaniku kohustuse rikkumine ja see ei olnud põhjuslikus seoses kahju tekkimisega.

Ebaõige oli kohtu seisukoht, et kostjatel oli üldine kohustus mitte põhjustada neile kuuluvas

korteris tulekahju ja KOS § 11 lg-st 2 tulenevalt pidid kostjad tagama, et ka kõik isikud, kellel

nad korteriomandi kasutamist võimaldavad, järgiksid vastavat kohustust.

Korteriomanikel ei lasu riskivastutust, s.t nad ei vastuta iga korteriomandi mõjutusest

tuleneva kahju eest. Korteriomanikule ei saa panna kohustust hoida ära ootamatu

psüühikahäire tekkimist mistahes isikul, kes viibib nende korteris, sh iseendal. Samuti ei saa

panna korteriomanikele kohustust hoida ära isiku tegutsemist ootamatu psüühikahäire mõju

all, kui ta on korterile juurdepääsu sulgenud ehk ennast korterisse lukustanud. Korteriomanike

vastutus sõltub sellest, kas nad ise või üürnikud oleksid saanud konkreetse korteriomaniku

kohustuse täitmisega kahju põhjustamist ära hoida ehk kas see kuulus korteriomanikena

nende mõjusfääri. Oluline on ka asjaolu, kas korteriomanikud või üürnikud saaksid kahju ära

hoida sellise kohustuse täitmisega, mida tuleb täita KOS § 11 lg 1 raames. Tulekahju ära

hoidmine olukorras, kus selle on põhjustanud ootamatu psüühikahäire all teadvusetult

tegutsev isik, kes on ootamatult lukustanud ennast korterisse, ei ole selliseks korteriomaniku

kohustuseks, mida korteriomanikul tuleks oodata KOS § 11 lg 1 p 1 raames ja mida

korteriomanik saaks omakorda oodata üürnikelt tulenevalt KOS § 11 lg-st 2.

Tulekahju ei oleks saanud ära hoida üürilepingu lõpetamine. EG-l ei olnud ühtegi harjumust,

mis viitas võimalusele põhjustada tulekahju ja AS terviseseisundist korteriomanikud ei

teadnud. Pealegi ei olnud terviseseisund visuaalsel vaatlusel nähtav ja terviseandmetele

puudus kostjatel ligipääs.

Vastus apellatsioonkaebusele

5. Hageja palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, maakohtu otsus muutmata ja

menetluskulud apellatsioonimenetluses kostjate kanda.

Ringkonnakohtu seisukoht

6. Ringkonnakohus, tutvunud asja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja

põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Otsus tuleb

TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Maakohus on

õigesti kohaldanud materiaal- ja menetlusõiguse norme, hinnanud tõendeid, käsitlenud

otsuses kõiki seisukohti ja selgitanud piisava põhjalikkusega, miks hageja nõue tuleb

rahuldada. Maakohtu otsus vastab TsMS § 438 ja § 442 lg 8 nõuetele.

TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja

lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd

puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli

õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut

tuvastamist vajalikuks. Menetluses ei vaieldud selle üle, et Tallinnas XXX asuvas kostjatele

kuuluva korteriomandi reaalosas põhjustas tulekahju kostjate korterit kostjate nõusolekul

kasutanud isik, mistõttu sai kahjustada samas majas asunud teine korter. Hageja hüvitas

kindlustuslepingu raames korteri nr 34 omanikule TL-le korteri taastamiskulud 3 017 eurot 42

senti ja esitas kostjatele tagastusnõude.

Pooled vaidlevad selle üle, kas kostjatel oli kohustus hüvitada kostjate nõusolekul nende

korteris viibiva isiku poolt naabrile tekitatud kahju. Seda enam, et isik ei olnud kahju

tekitamise hetkel süüdiv. Kostjad on apellatsioonkaebuses korranud maakohtus hagile esitatud

vastuväiteid ja neile on maakohus piisava põhjalikkusega vastanud. Ringkonnakohus nõustub

maakohtu järeldustega ning tuginedes TsMS § 654 lg-le 6 ei korda neid. Vastuseks

apellatsioonkaebuses märgitule selgitab ringkonnakohus järgmist.

Maakohus tõlgendas KOS § 11 sätteid õigesti. Kostjad ei saa korteriomanikena vabaneda

vastutusest põhjusel, et kahju ei tekitanud korteriomanikud ise, vaid selle põhjustas isik, kellel

nad võimaldasid korterit kasutada. Korteriomanikel lasub KOS § 11 lg 1 p 1 ja lg 2 järgi

kohustus ise hoida oma korteriomandi reaalosa korras ning seda ja kaasomandi eset kasutades

hoiduda tegevusest, mille toime teistele korteriomanikele ületab omandi tavakasutusest

tekkivad mõjud ja tagada, et seda järgiksid ka tema perekonnaliikmed, ajutised elanikud ja

korteriomandit kasutavad isikud, sh üürnikud. Kusjuures viidatud sätte järgi ei ole

korteriomanikul kohustus mitte ainult aktiivselt hoida oma korterit ja seeläbi ka teisi kortereid

korras, vaid ka hoiduda tegevustest, mis võivad teisi korteriomanike kahjustada. Maakohus on

viidanud seejuures asjakohasele kohtupraktikale (vt nt Riigikohtu 11.12.2013 otsust asjas nr

3-2-1-129-13), mille kohaselt võivad korteriomanikud vastutada VÕS § 115 lg-st 1 ja KOS §

11 lg 1 p-st 1 tulenevalt kahju kannatanud korteriomaniku ees nii siis, kui kostjad ise

tulekahju põhjustavad, aga KOS § 11 lg 2 alusel ka siis, kui KOS § 11 lg 1 p-s 1 sätestatud

lubamatu teo paneb toime isik, kellel kostjad võimaldavad korterit kasutada. Lubamatu tegu

praegusel juhul oli tuleohutuse reeglite rikkumine.

Korteriomanik ei vastuta KOS § 11 lg 3 esimese lause järgi oma kohustuste rikkumise eest,

kui ta tõendab, et rikkus kohustust asjaolu tõttu, mida ta ei saanud mõjutada, ja mõistlikkuse

põhimõttest lähtudes ei saadud selle asjaoluga arvestamist või selle vältimist või takistavast

asjaolust või selle tagajärgedest ülesaamist korteriomanikult oodata. Sisuliselt on tegemist

rikkumise vabandatavuse eelduseks oleva vääramatu jõuga VÕS § 103 lg 2 mõttes,

s.t korteriomanik vastutab kohustuste rikkumise eest, kui ta ei tõenda, et rikkumine on

vabandatav (vt ka Riigikohtu 06.09.2006 otsust asjas nr 3-2-1-69-06, p 15; 13.02.2013

määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-186-12, p 11; 16.10.2013 määrust asjas nr 3-2-1-103-13, p 10;

11.12.2013 otsust asjas nr 3-2-1-129-13, p 22).

Korteriomanikud ei vabane korterit üürile andes korteriomaniku kohustuste täitmisest. Tegu

ei ole vabandatava asjaoluga KOS § 11 lg 3 mõttes. Kostjad andsid ise oma korteri teistele

isikutele kasutada ja selline tegevus oli kostjate otsustada ehk nende mõjusfääris.

Korteriomanikena peavad kostjad oma korterit teistele isikutele kasutada andes arvesama

riskidega, mis võivad tuleneda ka üürnike või korteriomandi kasutajate rikkumisest Samal

seisukohal oli Tallinna Ringkonnakohus asjas nr 2-14-2417, kus leidis, et kostjate korteris

elava üürniku poolt tulekahju põhjustamist ei saa pidada vääramatu jõu asjaoluks VÕS § 103

ja KOS § 11 lg 3 tähenduses. Kostjatel on võimalik mitmel moel üürnike käitumist

kontrollida ja mõjutada.

KOS § 11 alusel ei ole kostjate vastutuse tekkimisel tähendust sellel, kas korterit kasutanud

isik põhjustas tulekahju süüdivas seisundis või mitte. Nimelt ei tulene praegusel juhul nõue

deliktiõigusest, kuivõrd korteriomanikevahelistele kahju hüvitamise nõuetele kohaldub

analoogia alusel VÕS § 1044 lg 2, mis välistab olulises osas deliktiõiguslike nõuete esitamise.

Riigikohus on 16.10.2013 otsuses asjas nr 3-2-1-103-13 p-s 10 selgitanud, et korteriomaniku

kohustus hoiduda teistele korteriomanikele kahju tekitamisest on reguleeritud KOS-i

erisätetega ning ühe korteriomaniku poolt teisele korteriomanikule oma korteriomandi

kasutamisega kahju tekitamisel ei kohaldata hüvitusnõude alusena KOS § 11 kõrval teisi

sätteid. Viidatud sättes puudub eeldus, et kahju tekitaja peab olema süüdiv.

Asjaolu, kas korterit kasutanud isikud varjasid kostjate ees AS alkoholisõltuvust ja sellest

tekkivaid epileptilisi psühhoose, ei oma praeguses vaidluses tähtsust, sest kahjustatud

korteriomaniku ees vastutavad kostjad. AS terviseseisundist teadmine võib omada tähendust

üksnes kostjate ja korterit kasutanud isikute omavahelises suhtes, kus üürileandjal võib olla

üürnike vastu üürilepingu rikkumisest tulenev kahju hüvitamise nõue.

Maakohtu otsus on põhjendatud ka viivisenõude rahuldamise osas ja ringkonnakohus ei korda

TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes otsuse motiive.

Menetluskulud

7. Maakohus jättis menetluskulud kostjate kanda ja ringkonnakohtul pole alust otsust selles

osas muuta. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel

apellatsioonimenetluse kulud samuti kostjate kanda.

Kuna maakohus ei ole määranud kindlaks menetluskulude rahalist suurust vastavalt TsMS

§ 177 lg 1 p-le 1, määrab maakohus menetluskulude suuruse kindlaks määrusega mõistliku

aja jooksul kohtuotsuse jõustumisest vastavalt TsMS § 177 lg-le 2.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Ulvi Loonurm

Margo Klaar

Mati Maksing