2-15-13876/44 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Andra Pärsimägi, Kai Kullerkupp

Otsuse tegemise aeg ja koht

26. veebruar 2018. a, Tartu

Tsiviilasja number

2-15-13876

Tsiviilasi

San-Erika OÜ osanik Peeter Jürgensi hagi San-Erika OÜ

juhatuse liikme Laine Lehtla vastu juhatuse liikme

tagasikutsumiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

3500 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 13. märtsi 2017. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Laine Lehtla apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

6. veebruar 2018

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja I): Laine Lehtla (isikukood XXX), esindaja

vandeadvokaat Heldur Otti

Kaasapellant (kostja II): San-Erika OÜ (registrikood

10898522), advokaat Andres Veski

Vastustaja (hageja): Peeter Jürgens (isikukood XXX), esindaja

vandeadvokaat Mart Sikut

RESOLUTSIOON

1. Jätta Laine Lehtla apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Jätta Tartu Maakohtu 13. märtsi 2017. a otsus muutmata.

Menetluskulude jaotus

3. Jätta muutmata maakohtu otsusega kindlaksmääratud

menetluskulude jaotus ja rahaline suurus.

4. Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud Laine Lehtla

kanda.

5. Mõista Laine Lehtlalt välja 574,80 eurot Peeter Jürgensi

kasuks

apellatsioonimenetluses

kantud

menetluskulude

katteks. Summa sisaldab käibemaksu.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes

vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama

tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või

riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist,

kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. San-Erika OÜ osanik Peeter Jürgens (hageja) esitas San-Erika OÜ juhatuse liikme Laine Lehtla

(kostja I) ja San-Erika OÜ (kostja II) vastu hagi, paludes kutsuda San-Erika OÜ juhatusest tagasi

kostja I.

Hagiavalduse kohaselt on San-Erika OÜ juhatuse liikmed Laine Lehtla ja Peeter Jürgens. Juhatuse

liikmete esindusõigust põhikirjaga piiratud ei ole. Osaühingus jaguneb osakapital võrdsetes osades

50 % ja 50 %, osanikeks on võrdse osalusega Laine Lehtla ja Peeter Jürgens.

Kostja I on juhatuse liikmena asunud kahjustama osaühingu majandushuve ning otseselt tekitanud

oma tegevusega San-Erika OÜ-le kahju summas 95 200,85 eurot. Kostja I koostas fiktiivse töötasu

nõude San-Erika OÜ vastu, mille loovutas firmale Suomen Luottovalvonta OY. Nimetatud firma

esitas San-Erika OÜ vastu hagiavalduse vahekohtule. Teadmata ajal esitas kostja I vastuolus

San-Erika OÜ huvidega San-Erika OÜ nimel nõusoleku asja läbivaatamiseks vahekohtus.

01.04.2015 edastas kostja I San-Erika OÜ nimel Alalisele Rahvusvahelisele ja Sõltumatule

Vahekohtule (vahekohus) vastuse, millega tunnistas nõuet, kuid viitas rahapuudusele ja selle alusel

kohustuse täitmise võimatusele. 23.04.2015 tegi vahekohus asjas nr 05-14/9-2-7, millega rahuldas

hagi täielikult ning mõistis San-Erika OÜ-lt välja 88 724 eurot ning viivise 0,2 % päevas alates

01.01.2015.

San-Erika OÜ sai vahekohtu otsusest teada 06.08.2015 täituri kaudu. 2015. aastal esitas San-Erika

OÜ Tallinna Ringkonnakohtule avalduse vahekohtu otsuse tühistamiseks. 01.09.2015 saatis

kostja I San-Erika OÜ nimelt Tallinna Ringkonnakohtule tsiviilasjas nr 2-15-12188 avalduse selle

kohta, et San-Erika OÜ loobub vahekohtu otsuse tühistamise taotlusest. 14.09.2015 teatas Tallinna

Ringkonnakohus, et kostja I poolt San-Erika OÜ nimel esitatud avalduse alusel on kavas jätta

vahekohtu otsuse tühistamise taotlus läbivaatamata.

Tallinna Ringkonnakohtu 29.06.2016 määrusega tsiviilasjas nr 2-15-12188 tühistati vahekohtu

otsus. Tallinna Ringkonnakohtu 29.06.2016 määrusega on tõendatud, et kostja I tegevus oli

suunatud kostja II ehk San-Erika OÜ vastu tervikuna ulatusliku kahju tekitamisele. Kostja I on

käitunud kuritegelikult, mistõttu on algatatud kaks kriminaalasja.

Kostja I ei võimalda teisel juhatuse liikmel juurdepääsu raamatupidamisdokumentidele. Kostja I

on tekitanud San-Erika OÜ juhatuse liikmena San-Erika OÜ-le otsest kahju summas 100 439,06

eurot ning jätkab kahju tekitamist.

Osanike häälte võrdse jagunemise tõttu puudub võimalus kostja I juhatusest tagasikutsumiseks

muul viisil kui kohtu kaudu (ÄS § 184 lg 5). Kostja I tegevus on pikema aja vältel olnud suunatud

San Erika OÜ majandustegevuse takistamisele.

2. Kostja I vaidles hagiavaldusele vastu ning palus jätta see rahuldamata.

Kostja I leidis, et ta ei ole San-Erika OÜ juhatuse liikmena juhtimisvigu teinud. Kostja on

esindanud äriühingut kohusetundlikult ja täitnud oma kohustusi lojaalselt ning korraliku ettevõtja

hoolsusega.

Kostja I töötas töölepingu nr 4 alusel alates 07.11.2002-12.10.2015 San-Erika OÜ

raamatupidajana. San-Erika OÜ pole kostjale I vastavalt töölepingule töötasu maksnud.

Tööandjalt kohustuste täitmise nõudmine ei ole käsitletav kahju tekitamisena. Nõude loovutas

kostja I osaliselt Suomen Luottovalvonta OY-le.

San-Erika OÜ nimel nõusoleku andmine vahekohtus asja menetlemiseks oli ajendatud asjaolust,

et vahekohtu menetlus on kiirem ja pooltele vähemkoormav. Loovutatud töötasu nõude aluseks

olevatest asjaoludest oli kostja I teadlik, mistõttu puudus San-Erika OÜ-l alus esitada loovutatud

töötasu nõudele vastuväiteid.

Kostja I ei pidanud San-Erika OÜ juhatuse liikmena hageja otsust vaidlustada vahekohtu otsust

õigeks, kuna pooltel puudub vaidlus selles, et kostjal I oli töölepinguline suhe San-Erika OÜ-ga

ning viimane ei ole töölepingus kokkulepitud tingimuste kohaselt kostjale töötasu tasunud. Hageja

on ise San-Erika OÜ osanikuna ettevõtte majandusaasta aruannetes kinnitanud kostjale töötasu

võlgnevuse olemasolu. Kostja I soovis vältida San-Erika OÜ-le asjatute menetluskulude tekkimist

tsiviilvaidluses, mis ei ole ettevõttele perspektiivne.

Kostja I leidis, et asja lahendamisel on esmalt vaja tuvastada, kas kostja I on San-Erika OÜ-le

kahju tekitanud. Ei hageja ega kostja II ole kahju tekkimist tõendanud.

Juhatuse liikme kohtu poolt tagasikutsumise eelduseks saab olla asjaolu, et juhatuse liige on oma

kohustusi kestvalt ja oluliselt rikkunud (K. Saare jt. Ühinguõigus I. Juura. 2015, äärenr 532).

Hageja ei ole neid asjaolusid hagis esile toonud.

Kostja märkis, et hageja kuriteoteade on pelgalt hageja teade, mistõttu palus jätta see tõend asja

materjalide juurde vastu võtmata.

3. Kostja II oli seisukohal, et lähtudes ühingu huvidest on hagi esitamine kostja I vastu

põhjendatud.

Juhatuse liige peab äriühingu juhtimisel tegutsema eelkõige äriühingu huvides, hagist tulenevalt

on kostja I tegevus olnud aga eelkõige enda huvides.

MAAKOHTU OTSUS

4. Maakohus rahuldas hageja hagi kostja I tagasikutsumiseks San-Erika OÜ juhatusest. Maakohus

kutsus Laine Lehtla tagasi San-Erika OÜ juhatuse liikme kohalt. Menetluskulud jättis maakohus

kostja I kanda.

Maakohus leidis, et poolte vahel on põhiline vaidlus selles, kas kostja I käitumine palganõude

loovutamisel, juhatuse liikmena palganõude tunnustamisel vahekohtus ja juhatuse liikmena

seisukohtade avaldamisel Tallinna Ringkonnakohtus oli kahjulik tegevus San-Erika OÜ suhtes.

Tallinna Ringkonnakohtu 29.06.2016 otsusest tsiviilasjas nr 2-15-12188 otsusest nähtub, et

kostja I oli loovutanud Suomen Luottovalvonta OY-le nõude, mis oli temal töötajana tekkinud

San-Erika OÜ vastu töölepingu alusel. Seega on tõendatud hageja väide, et kostja I esindas

äriühingut faktiliselt iseendaga peetavas õigusvaidluses. Seadusest tulenevalt ei ole juhatuse

liikmel õigust esindada osaühingut tehingute tegemisel iseendaga ega iseendaga peetavas

õigusvaidluses ilma vastava osanike eraldi otsustuseta (ÄS § 181 lg 4 ja § 168 lg 1 p 10). Viidatud

piirangu eesmärgiks on ära hoida osaühingule kahju tekkimine seeläbi, et juhatuse liige tegutseb

seadusjärgset esindusõigust teostades otseses huvide konfliktis. Käesolevas asjas ei muuda sisulist

olukorda asjaolu, et kostja I loovutas nõude kolmandale isikule. Eeltoodust tulenevalt andis kostja

I tahteavalduse vaidluse vahekohtu pädevusse andmiseks San-Erika OÜ nimel esindusõiguseta.

Seega on kostja I käitunud ebalojaalselt San-Erika OÜ suhtes.

Maakohus leidis, et iseenesest ei oma tähtsust, kas palganõue on põhjendatud või mitte. Antud

vaidluses omab tähtsust juhatuse liikme kostja I käitumine seoses selle nõude esitamisega. Nõuet

oleks saanud esitada ka teistel viisidel, minemata vastuollu äriseadustiku sätetega.

Maakohus luges vahekohtu otsusega (tl 7-10), kostja I avaldusega (tl 29) ja Tallinna

Ringkonnakohtu määrusega (tl 114-116) usaldusväärselt tõendatuks, et kostja I esindas äriühingut

faktiliselt iseendaga peetavas õigusvaidluses. Sisuliselt andis kostja I kohtuistungil vande all

samasisulisi ütlusi, kuigi iseendaga peetava õigusvaidluse kohta esitatud küsimustele vastas

korduvalt, et ei saa küsimusest aru. Seadusest tulenevalt ei ole juhatuse liikmel õigust esindada

osaühingut tehingute tegemisel iseendaga ega iseendaga peetavas õigusvaidluses ilma vastava

osanike eraldi otsustuseta. Osanike eraldi otsust kohtule esitatud ei ole, samuti ei ole esitatud teise

osaniku Peeter Jürgensi heakskiitu. Osanike otsust ei olnud kostjal I võimalik ainuisikuliselt vastu

võtta, kuna kahe osaniku puhul, kui kummalgi on 50 % osalus, ei ole ühe osanikuga koosolek ÄS

§ 170 lg 2 tulenevalt pädev vastu võtma otsuseid. Erisusi OÜ San-Erika põhikiri ette ei näe.

Tallinna Ringkonnakohtu määruse järgi on jäetud poolte menetluskulud poolte endi kanda.

Maakohus leidis, et osaühingu jaoks on nimetatud menetluskulud kahju, mis on tekkinud seoses

juhatuse liikme kostja I ebalojaalse käitumisega, eirates ÄS § 181 lg 4 ja § 168 lg 1 p 10 sätteid.

Hageja on esitanud kohtule tõenditena avaldused prokuratuurile kostja I suhtes kriminaalasja

algatamiseks ja kriminaalasja algatamise määrused. Avaldustes esitatud asjaolud ei ole tõendatud.

Kohus leidis, et nimetatud tõendid ei tõenda, et kostja I on toime pannud mistahes süüteo ja need

ei saa ka olla juhatuse liikme tagasikutsumise aluseks.

Kohus leidis aga, et on usaldusväärselt tõendatud, et kostja I on käitunud ebalojaalselt osaühingu

suhtes, esindades äriühingut faktiliselt iseendaga peetavas õigusvaidluses. Arvestades ülaltoodud

asjaolusid, saab lugeda kostja I käitumist mõjuvaks ja oluliseks põhjuseks tema juhatuse liikmest

tagasikutsumiseks.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

5. Kostja I (apellant) esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu

otsus tühistada ning teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata või saata asi uueks

läbivaatamiseks maakohtule. Kostja I palus tunnistada ÄS § 184 lg 5 põhiseadusega vastuolus

olevaks ja kehtetuks ning jätta see käesolevas asjas kohaldamata. Menetluskulud palus kostja I

jätta hageja kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus kohaldanud ebaõigesti ÄS § 184 lõiget 5. Hageja ei

ole hagis ning maakohus ei ole otsuses esile toonud, et kostja I rikkumine oleks olnud kestev.

Samuti ei pea kostja I rikkumist oluliseks, kuna San-Erika OÜ-le ei ole kostja I tegevusest kahju

tekkinud. Vastupidi, kahju on tekkinud kostjale I, kellel on olulises summas jäänud saamata

töötasu.

Laine Lehtla poolt vahekohtumenetluseks nõusoleku andmisel võis esineda huvide konflikti

olukord, mis võis kaasa tuua vahekohtumenetluseks antud nõusoleku tühisuse, kuid see ei tähenda

automaatselt seda, et kostja I oleks käitunud ettevõtte suhtes ebalojaalselt ja rikkunud oluliselt ning

kestvalt juhatuse liikme kohustusi. Maakohus ei ole otsuses sisuliselt eristanud kostja I käitumist

huvide konflikti olukorras ja juhatuse liikme ebalojaalset käitumist.

Kostja I on seisukohal, et ta on juhatuse liikmena käitunud selliselt, nagu iga mõistlik isik

samasuguses olukorras käituks. Nõusoleku andmine vahekohtumenetluse pidamiseks ja muud

toimingud olid tehtud San-Erika OÜ huvides ning ei tekitanud talle kahju.

Kohtu arvates ei ole oluline kostja I palganõude põhjendatus, vaid kostja I käitumine. Seega ei ole

maakohus asjas üldse välja selgitanud, kas kostja I on ettevõttele kahju tekitanud, jättes apellandi

hinnangul asjas olulise asjaolu välja selgitamata.

Juhatuse liikme tagasikutsumise näol on tegemist isiku ettevõtlusvabadust äärmiselt intensiivselt

riivava meetmega, mille kohaldamine on põhjendatud vaid selgete aluste esinemisel. Maakohus ei

ole oma otsuses märkinud, et mõni selline alus esineks. Maakohus on rikkunud

põhjendamiskohustust, jättes selgitamata, milles seisneb San-Erika OÜ huvide kahjustamise risk

või oluline kahju ja miks on võimalik rikkumine niivõrd raske ja kestev, et juhatuse liikme tagasi

kutsumine on üldse proportsionaalne.

Kostja I on seisukohal, et ÄS § 184 lg 5 on vastuolus PS §-s 31 sätestatud ettevõtlusvabaduse

põhimõtte ja PS §-s 32 sätestatud omandi kaitse põhiõigusega, kuna ÄS § 184 lg-s 5 sätestatud

juhatuse liikme tagasikutsumise regulatsioon võimaldab olulisel määral piirata isiku

ettevõtlusvabadust ja omaniku omandiõigust ilma selleks piisavalt mõjuva ja olulise põhjuseta.

Maakohus ei ole otsust tehes arvesse võtnud, et kostja I on ühtlasi 50 % San-Erika OÜ osade

omanik ja tal on otsene huvi osaleda San-Erika OÜ juhtimises.

Seadus peab määrama konkreetsed eeldused, mille täitmise korral võib ettevõtlusvabadust piirata.

Erinevalt PankrS §-st 91 ja KarS § 49¹, puuduvad ÄS § 184 lõikes 5 konkreetsed

ettevõtlusvabaduse piirangu kehtestamise eeldused. Kostja I palub tunnistada ÄS § 184 lg 5

kehtivas sõnastuses põhiseadusega vastuolus olevaks ja jätta ÄS § 184 lg 5 käesolevas asjas

kohaldamata.

6. Hageja palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning jätta menetluskulud kostja I kanda.

Maakohus ei ole valesti kohaldanud materiaalõigust ehk ÄS § 184 lõiget 5. Kostja I väidab, et

juhatuse liikme tagasikutsumise mõjuvaks põhjuseks saab olla eelkõige juhatuse liikme poolt oma

kohustuste kestev oluline rikkumine. Hageja on seisukohal, et juhatuse liikme tagasikutsumise

võimalus ei ole välistatud ka muudel asjaoludel ja tingimustes kus rikkumine on oluline. Antud

juhul on tuvastatud, et äriühingu juhatuse liikme kostja I käitumine oli San-Erika OÜ ja hageja

suhtes oma huvide seadusevastane eelistamine äriühingu huvidele ning sisustatud soovist saada

hageja ja San-Erika OÜ arvelt alusetut kasu. Seega oli rikkumine oluline, nagu seda on tuvastanud

ka maakohus.

Täiesti ebaloogilised on kostja I selgitused, et kostja I poolt vahekohtu menetluseks nõusoleku

andmist võib küll käsitleda küll kui huvide konflikti situatsioonis tehtut, kuid see ei tähendavat

seda, et kostja I oleks käitunud ettevõtte suhtes ebalojaalselt.

Asjas ei oma sisulist tähtsust see, kas kostja I töötasu nõue äriühingu vastu on põhjendatud. Hageja

on seisukohal, et ükski mõistlik isik äriühingu juhatuse liikme staatuses ei käituks selgelt äriühingu

huvide vastaselt nagu seda tegi kostja I.

Käesoleva asja lahendamise seisukohalt ei ole ka tähtis kas juhatuse liige oma tegevusega on juba

kahju tekitanud (vastustaja leiab, et antud juhul on kahju ka juba tekitatud) või on see jäänud n-ö

katse staadiumi. Oluline on, kas juhatuse liige on midagi, sh võimalikku lojaalsuskohustust,

äriühingu suhtes rikkunud.

Hageja ei nõustu kostja I käsitlusega, et ÄS § 184 lg 5 oleks põhiseadusega vastuolus.

7. Kostja II (OÜ San-Erika) on seisukohal, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse

tühistamiseks ega muutmiseks. Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel

muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata.

Kuna maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes esimese astme kohtu

põhjendustega, ei pea ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 654 lõikega 6 vajalikuks neid kõiki oma

otsuses korrata.

Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

9. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus kohaldanud õigesti ÄS § 184 lõiget 5, mis võimaldab

mõjuval põhjusel nõuda juhatuse liikme tagasikutsumist kohtu poolt osanikul või osanikel, kellel

puudub äriühingus valitsev positsioon (häälteenamus). Juhatuse tagasikutsumise nõude võivad

esitada osanikud, kelle osadega on esindatud vähemalt 1/10 osakapitalist. Praegusel juhul on

sellekohase nõude esitanud San-Erika OÜ osanik Peeter Jürgens, kellele kuulub äriühingus 50 %

osalus sarnaselt kostjaga I, seega ei ole kummalgi osanikul võimalik teha häälteenamust nõudvaid

otsustusi ainuisikuliselt (ÄS § 174 lg 1).

Sisuline vaidlus on selle üle, kas praegusel juhul esineb mõjuv põhjus ÄS § 184 lõike 5 tähenduses,

mis õigustaks äriühingu autonoomiasse sekkumist ja juhatuse liikme tagasikutsumist

enamusosalust mitte omava osaniku hagi alusel. ÄS § 184 lg 5 kohaldamine eeldab

väärtusotsustuse tegemist küsimuses, mis õigustab vähemuse või võrdse osalusega osaniku soovi

eelistamist äriühingu juhtimisel.

10. Ringkonnakohus leiab, et mõjuv põhjus, mis võimaldab enamusosalust mitte omava osaniku

nõudel juhatuse liikme tagasikutsumist, saab olla seotud eelkõige äriühingu huvidega. Hagi

rahuldamiseks tuleb seega kindlaks teha asjaolud, et tagasikutsutav juhatuse liige on tegutsenud

olulisel määral vastuolus äriühingu huvidega ning et edasine koostöö osanike vahel on muutunud

võimatuks ja see on seadnud ohtu äriühingu majandustegevuse jätkumise. Ringkonnakohus leiab,

et arvestada tuleb kõiki asjaolusid, milles väljendub äriühingu huvide kahjustamine või millest

lähtudes ei saa mõistlikult eeldada, et äriühing jätkaks tegutsemist selle isiku (kaas-)juhtimisel,

kelle vastu on tagasikutsumise hagi esitatud.

Sarnane praktika on välja kujunenud ka nt Austria õiguses, kus osaühinguseaduse (Gesetz vom

6. März 1906, über Gesellschaften mit beschränkter Haftung) § 16 lg 2 annab samuti võimaluse

kutsuda vähemusosanike algatusel mõjuval põhjusel tagasi osaühingu juhatuse liige. Austria

Ülemkohus on oma 17. oktoobri 2003. a otsuses nr 1Ob109/03s selgitanud, et tagasikutsumiseks

mõjuva olemasolu saab eeldada üldjuhul siis, kui juhatuse liikme ametis jätkamine oleks

konkreetse juhtumi asjaolusid kogumis arvestades ning ka kõigi osanike huve kaaludes teiste

osanike suhtes mõistlikult vastuvõetamatu, kuivõrd tagasikutsutava juhatuse liikme tegevuse

jätkumine ohustaks olulisel määral äriühingu huve. Seejuures tuleb hinnata olukorda tervikuna,

võttes muuhulgas arvesse ka teiste osanike käitumist ning muid asjaolusid.

11. Asjakohased ei ole seega apellatsioonkaebuses toodud rõhutused, mille kohaselt ei saavat

apellandi (kostja I) käitumist käsitada kestva ja olulise rikkumisena ning tegemist oli üksnes

ühekordse aktiga, mistõttu ei olevat ÄS § 184 lg 5 kohaldamise eeldused täidetud. Kuivõrd

juhatuse liikme suhe äriühinguga on oma olemuselt kestvusvõlasuhe, siis VÕS § 196 lg 1 kohaselt

saab niisuguse lepingu üles öelda eeskätt juhul, kui ülesütlevalt lepingupoolelt ei või kõiki

asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist. Niisuguse

erakorralise ülesütlemise võimalikkus ei piirdu üksnes juhtudega, kus lepingurikkumine on

jätkuvalt kestev.

ÄS § 184 lg 5 alusel juhatuse liikme tagasikutsumine ei eelda vältimatult, et äriühingule oleks

juhatuse liikme tegevuse tõttu tekkinud varalist kahju. Sellest lähtudes ei pea ringkonnakohus

vajalikuks käsitleda täiendavalt kostja I väiteid selle kohta, kas ja millises osas tõi tema tegevus

kaasa äriühingul reaalse kahju tekkimise. Asjakohased ei ole viited ÄS § 187 lõike 2

kohaldamisega seotud Riigikohtu praktikale, kuivõrd nimetatud säte käsitleb just nimelt juhatuse

liikme poolt osaühingule kahju tekitamist, s.o tegemist on sisuliselt teistsuguse esemega vaidluste

lahendamist käsitleva sättega.

12. Ringkonnakohtu arvates jõudis maakohus põhjendatult järeldusele, et ÄS § 184 lõike 5

kohaldamise eeldused on praegusel juhul täidetud ning esineb alus kostja I tagasikutsumiseks

OÜ San-Erika juhatuse liikme kohalt. Sisuliselt puudub vaidluse selle üle, et koostöö osanike

vahel, kes on ühtlasi ka juhatuse liikmed, on muutunud täiesti võimatuks ja see on kaasa toonud

äriühingu tegevuse täieliku soikujäämise. Seda on muuhulgas vande all kinnitanud kostja I

maakohtu istungil. Sellist olukorda ei saa pidada äriühingu seisukohalt mõistlikult vastuvõetavaks.

Tegemist ei ole enam äriühingu n-ö ärilise enesemääramisõigusega, mida õiguskord peaks

põhiseadusest tuleneva ettevõtlusvabaduse raames kaitsma.

Asja materjalidest nähtub, et kostja I loovutas oma väidetava töötasunõude ajavahemiku 2007 –

2015 eest OÜ San-Erika vastu kogusummas 88 724 eurot Suomen Luottovalvonta OY-le, kes

omakorda 12.03.2015 esitas avalduse San-Erika OÜ-lt nimetatud summa väljamõistmiseks

Alalisele Rahvusvahelisele ja Sõltumatule Vahekohtule. 30.01.2015 andis kostja I vahekohtule

osaühingu nimel kinnituse, milles avaldas nõustumist vaidluse lahendamisega alalises

rahvusvahelises sõltumatus vahekohtus. Lisaks võttis kostja I vahekohtule esitatud hagiavalduse

õigeks. Ka pärast Tallinna Ringkonnakohtule vahekohtu 23.04.2015 otsuse tühistamise avalduse

esitamist sekkus kostja I, taotledes ringkonnakohtult avalduse tagasivõtmist ja menetluse

lõpetamist (tl 29).

13. Ringkonnakohus leiab, et isegi kui üksikult võetuna olid kostja I toimingud õiguslikult

võimalikud (s.o saamata töötasu nõude esitamine, töötasunõude loovutamine kolmandast isikust

äriühingule, vaidluse andmine seaduspäraselt moodustatud vahekohtu lahendada), siis tervikuna

väljendub neis ebalojaalne käitumine äriühingu suhtes, mille osanikuks ja juhatuse liikmeks kostja

I oli. Tallinna Ringkonnakohus on oma 29.06.2016. a jõustunud kohtumääruses leidnud, et

nõusoleku andmisel lahendada vaidlus Alalises Rahvusvahelises ja Sõltumatus Vahekohtus

tegutses kostja I esindusõiguseta ning seejuures esines otsene huvide konflikt. Lisaks on Tallinna

Ringkonnakohus märkinud, et esindusõiguse puudumise tõttu olnuks vahekohtu otsus tühine ka

TsMS § 751 lg 1 p 3 alusel, kuna ka vahekohtumenetluses esines äriühingu nimel kostja I, võttes

vastu menetlusdokumente ja võttes hagi õigeks.

Ehkki iseenesest ei saa pidada taunitavaks saamata jäänud töötasu nõude esitamist endise tööandja

vastu, on juhatuse liikmel siiski äriühingu suhtes ka lojaalsuskohustus. See hõlmab kohustust

tegutseda selliselt, et hoida ära äriühingule kahju ja põhjendamatute varaliste kohustuste

tekitamine. Huvide konfliktis tegutsemine tõi muuhulgas kaasa selle, et esitati ja tunnustati töötasu

nõuet ca 8 aasta pikkuse perioodi eest, samal ajal kui töötasu nõude aegumistähtaeg on seaduse

kohaselt 3 aastat. Lojaalselt tegutsev juhatuse liige võinuks eelduslikult tugineda nõude osalisele

aegumisele.

Õiguslikult põhjendatud ei ole ka apellatsioonkaebuses väidetu, justkui ei oleks maakohus

eristanud kostja I käitumist huvide konflikti olukorras ja juhatuse liikme ebalojaalset käitumist.

Tegutsemine huvide konflikti olukorras ongi samaaegselt käsitatav ka ebalojaalse käitumisena.

Nõustuda ei saa apellandi väidetega, justkui oleks iga mõistlik ja lojaalne juhatuse liige toiminud

sarnases olukorras kostjaga I sarnasel viisil.

14. Ringkonnakohus ei nõustu ka apellandi seisukohtadega selles, et äriühingu juhatuse liikme

kohalt tagasi kutsumise näol on tegemist isiku ettevõtlusvabadust äärmiselt intensiivselt riivava

meetmega ning see on vastuolus Põhiseaduse §-s 31 sätestatud ettevõtlusvabadusega.

Ettevõtlusvabadus ei ole üheselt samastatav äriühingu juhatuse liikmena tegutsemisega. ÄS § 184

lg 3 esimese lause kohaselt võidakse juhatuse liige osanike poolt igal ajal sõltumata põhjusest

tagasi kutsuda. Ettevõtlusvabaduse väljundiks ei ole seega mitte niivõrd võimalus tegutseda

juhatuse liikmena, vaid osanike enamuse õigus määrata äriühingu käekäiku ja otsustada selle

juhtimise üle.

Juhatuse liikmena tegutsemine ei saa olla ka isiku vaba ja piiramatu, üksnes tema enda

äranägemisele alluv õigus. Juhatuse liige peab tegutsema eeskätt lojaalselt äriühingule, see hõlmab

ka konstruktiivse koostöö tegemist teis(t)e juhatuse liikme(te)ga. Põhjendatud ei ole seejuures

apellandi väited, justkui võimaldaks ÄS § 184 lg 5 sõnastus kutsuda juhatuse liikme kohalt tagasi

igasuguse vähimagi konfliktiolukorra tekkimisel. Ringkonnakohus selgitas eespool, et juhatuse

liikme kohalt tagasikutsumise vajalikuks eelduseks on mõjuva põhjuse olemasolu, kuid niisugune

mõjuv põhjus tuleb sisustada iga üksikjuhtumi kõiki asjaolusid kogumis arvesse võttes. Seaduses

ei ole võimalik ammendavalt loetleda kõiki konkreetseid aluseid, mille korral tuleks

tagasikutsumist lubatavaks pidada. Selleks puudub samas ka vajadus.

Juhatuse liikme kohalt tagasikutsumine ei mõjuta iseenesest kostja I seisundit OÜ San-Erika

osanikuna. Muuhulgas on tal võimalik seadusest ja osaühingu põhikirjast juhindudes osaleda

otsuste tegemisel selle üle, kuidas ja kelle poolt toimub edasine äriühingu juhtimine või äriühingu

tegevuse võimalik lõpetamine.

Eeltoodust lähtudes ei ole põhjendatud väited ÄS § 184 lg 5 põhiseaduse vastasuse kohta.

15. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega tuleb ringkonnakohus kantud

menetluskulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda.

Vastustaja (hageja) on esitanud ringkonnakohtule kulunimekirjad, mille kohaselt on ta kandnud

menetluskulusid kokku summas 574,80 eurot (käibemaksuga), sh õigusabikulud summas 498

eurot ja transpordikulud summas 76,80 eurot. Õigusabi on osutatud 5 töötunni ulatuses, millest

üks tund kulus ringkonnakohtu istungile. Transpordikulud seonduvad Viljandist Tartusse

kohtuistungile ja tagasi sõiduga.

Ringkonnakohus leiab, et vastustaja menetluskulud on tsiviilasja keerukust ja mahtu arvestades

põhjendatud ja mõistlikud. Seega kuulub kostjalt I hageja kasuks välja mõistmisele 574,80 eurot

apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude katteks.

Üllar Roostoja

Andra Pärsimägi

Kai Kullerkupp

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/