2-16-4980/29 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

23. veebruar 2018, Tallinn,

kohtu kantselei kaudu

Tsiviilasja number

2-16-4980

Tsiviilasi

XX hagi YY vastu 45 000 euro ja viivise

väljamõistmiseks

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 7. novembri 2017 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

YY apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

48 622,50 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja): XX (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Anne Värvimann

Kostja (apellant): YY (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Kalle-Kaspar Sepper

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RINGKONNAKOHTU OTSUSE RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata kostja 8. veebruari 2018 taotlused täiendavate dokumentaalsete

tõendite vastuvõtmiseks.

2. Harju Maakohtu 7. novembri 2017 otsuse resolutsioon hagi rahuldamise ja

menetluskulude jaotuse kohta jätta muutmata, aga asendada selle põhjendava osa

punktid 8 ja 9 käesoleva otsuse põhjendava osa punktidega 13–15 ning täiendada

punkti 10 käesoleva otsuse punkti 16 teise lõiguga.

3. Punktis 2 viidatud otsus tühistada osas, millega maakohus määras kindlaks ja

mõistis kostjalt välja hageja menetluskulud 2 247 eurot ületavas osas.

4. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

5. Menetluskulud ringkonnakohtus jätta kostja kanda ja määrata need kindlaks

vastavalt otsuse resolutsiooni terviklikus sõnastuses märgitule.

KOHTUOTSUSE RESOLUTSIOONI TERVIKLIK SÕNASTUS

1. Hagi rahuldada.

2. Mõista YY-lt välja XX kasuks põhivõlg 45 000 eurot.

3. Mõista YY-lt välja XX kasuks viivis põhivõlalt 45 000 eurot võlaõigusseaduse § 113

lõike 1 teises lauses sätestatud määras alates 30. märtsist 2016 kuni kohustuse

täitmiseni.

4. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta kostja kanda.

2 (8)

5. Rahuldada hageja taotlused menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks

osaliselt. Määrata hageja põhjendatud ja vajalike menetluskulude summaks

maakohtus 2 247 eurot ja ringkonnakohtus 990 eurot ning mõista kokku 3 237 eurot

YY-lt välja XX kasuks menetluskulude hüvitisena.

6. Kohustada kostjat tasuma punktis 5 välja mõistetud menetluskulude hüvitiselt

hagejale viivist otsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni võlaõigus-

seaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras.

7. Jätta

rahuldamata

XX

taotlus

õigusabikulude

kindlaksmääramiseks

ja

väljamõistmiseks maakohtus 1 026 euro ja ringkonnakohtus 396 euro ulatuses.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi

vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda

kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. XX (hageja) esitas 30. märtsil 2016 Harju maakohtule hagi YY (kostja) vastu raha

tagastamise nõudes. Hageja palus kostjalt välja mõista 45 000 eurot ja viivise sellelt summalt

alates hagi esitamisest kuni kohtulahendi täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1

sätestatud määras.

Hageja väitel kandis ta 3. aprillil 2013 kostja arveldusarvele 45 000 eurot, kuna kostja palus

hagejalt ajutiselt raha Tallinnas aadressil XXX asuva korteriomandi ostmiseks. Hageja märkis

raha ülekandmisel selgituse „laen“. Laenu pidi kostja hagejale tagastama kostjale kuulunud

Tallinnas YYY asuva korteriomandi võõrandamisel. Kostja müüs YYY korteriomandi

novembris 2014, kuid hagejale raha ei tagastanud.

2. Kostja vaidles hagile vastu, tema vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised:

-

pooled ei ole sõlminud laenulepingut. Ainuüksi raha ülekandmine selgitusega „laen“

ei tõenda laenulepingu olemasolu, kuna nii raha ülekandmine kui selgituse märkimine

on ühepoolsed toimingud, mis sõltuvad ainult hagejast. Arvestades hageja teadmisi

tehingutest ja ettevõtlusest, pole usutav, et ta sõlmis tähtajatu laenulepingu nii suurele

summale ilma intressis ja muudes tingimustes kokku leppimata;

-

tegelik põhjus, miks hageja kostjale ülekande tegi ja kostja XXX korteri soetas, oli

poolte kooselu lõppemine. Hageja soovis, et kostja koliks välja kooselu ajal hageja

kinnistule ehitatud elamust, mis oli ka kostja ja poolte ühiste laste kodu, samuti soovis

hageja hüvitada kostja panused hagejale jäänud elamusse;

-

hageja oli YYY korteri müügitehingu juures osaline ja tal oli võimalik kostjaga

notariaalselt kokku leppida väidetava laenu tagastamine korteri müügist saadud rahast,

aga seda ta ei teinud. Korteri müügil ei ole mingit seost hageja väidetava laenu ega selle

tagasimaksmise tingimustega, sest hageja väidetud laenulepingut pole sõlmitud.

3 (8)

MAAKOHTU OTSUS

3. Maakohus rahuldas hagi 7. novembri 2017 otsusega (vaidlustatud otsus). Menetluskulud

jättis maakohus kostja kanda ja määras kindlaks hagejale hüvitatava kulu summa.

4. Maakohus tuvastas, et hageja kandis 3. aprillil 2013 kostja arveldusarvele 45 000 eurot ja

kostja ei ole seda summat hagejale tagastanud.

5. Poolte vahel oli sõlmitud suuline laenuleping. Hageja tõendas raha üleandmise. Kostja ei

tõendanud, et poolte vahel oli teisi kokkuleppeid, mis välistaksid laenulepingu sõlmimise.

Kostja välja toodud asjaolu, et hageja andis kostjale raha uue eluruumi soetamiseks põhjusel,

et ei soovinud enam poolte kooselu, on käsitletav hageja motiivina laenu andmiseks.

Laenuandja motiivid laenu andmiseks ei oma tähtsust ega välista laenu andmist.

Tõendamata on kostja väide, et hageja kandis 3. aprillil 2013 raha üle hüvitisena kostja poolt

KKK asuvasse hageja elamusse rahaliste ja mitterahaliste panuste eest.

Hageja 12. augusti 2015 e-kirjast ei ole võimalik üheselt järeldada, et hageja ei soovinud raha

tagastamist. Pigem nähtub e-kirjast hageja soov kostjale: „…kui saaksid selle korterisse antud

rahaosa mulle ehk tagasi kanda…“.

Tulenevalt asjaolust, et hageja märkis ülekande selgituseks „laen“, pidi kostja sellest teadlik

olema. Kui kostja oli seisukohal, et hageja üle kantud raha ei ole laen, oleks tal edaspidi olnud

võimalik rahaasju korraldades vormistada poolte rahalised suhted sellise selgusega, et vaidluse

korral oleks võimalik tuvastada laenusuhte puudumine. Kuna kostja nii ei teinud, siis viitab see

asjaolule, et ta oli teadlik ja tunnistas laenu saamist hagejalt.

Hageja andis nõusoleku korteriomandi müügil ühishüpoteegi kustutamiseks ilma nõudeta

notariaalses lepingus fikseerida talle laenu tagastamine, kuid nimetatu toimus usaldusest kostja

vastu, kes väitis, et soovib seda raha kasutada maja ehitamiseks ja maksab selle võlgnevuse

tagasi. Tõendamata on kostja vastuväited, et poolte vahel ei olnud raha ülekandmise ajal

(2013. aasta kevadel) ega hiljem häid ja usalduslikke suhteid. Kuigi kostja kolis hageja juurest

ära detsembris 2014, siis ei saa sellest järeldada, et enam kui poolteist aastat varem olid poolte

suhted niivõrd halvad, et poleks usutav hageja nõusoleku andmine korteriomandi müügil

ühishüpoteegi kustutamiseks ilma nõudeta fikseerida talle laenu tagastamise kohustus.

6. Hageja selgituste kohaselt oli tegemist tähtajalise laenulepinguga, kuid laenu

tagasimaksmise tähtpäev ei olnud seotud kindla kuupäevaga, vaid teatava sündmuse

saabumisega (YYY korteriomandi müümisega). Nimetatud korteriomandi võõrandamisel

pikendas hageja kostja palvel laenu tagastamise tähtaega kuni 31. juulini 2015. Kuna kostja on

laenulepingu sõlmimisele vastu vaielnud ja ei ole avaldanud oma seisukohta laenulepingu

tähtajalisuse osas, siis tuleb lähtuda hageja seisukohast.

Seega tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 134 lg-te 1 ja 2 ning § 136 lg 1 kohaselt oli

poolte vahel sõlmitud suuline laenuleping. Laenu tagastamise tähtpäev oli 31. juuli 2015.

Kuigi praktikas on laenulepingud reeglina rahalised, ei ole definitsiooni kohaselt laenulepingu

näol alati tegemist tasulise lepinguga. Intressita laenu andmine ei kahjusta kostja huve.

7. Põhinõude rahuldamise tõttu tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis põhinõudelt

VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 30. märtsist 2016.

8. Menetluskulud jaotas maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1

alusel. Kokku pidas kohus hageja lepingulise esindaja ajakulu põhjendatuks 10,6 t ulatuses,

tunnihinnaga 120 eurot, mis summaliselt teeb 1 272 eurot ( = 10,6 × 120). Sellele lisanduvad

riigilõiv 1 000 eurot ja kinnistusraamatu väljavõtete kulu 5 eurot. Kokku mõistis maakohus

kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu 2 277 eurot ( = 1 000 + 5 + 1 272). Rahuldamata jäi

hageja taotlus 996 euro ulatuses.

4 (8)

POOLTE SEISUKOHAD

9. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega

jätta hagi rahuldamata või saata asi tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud

palub kostja panna hageja kanda.

Apellatsioonkaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised.

9.1. Esiteks tuvastas maakohus ebaõigesti pooltevahelise laenulepingu olemasolu ja jättis

tuvastamata lepingu sõlmimise asjaolud. Maakohus lähtus üksnes hageja esitatud tõendamata

väidetest, aga ei tuvastanud, kas väidetav laenuleping üldse sõlmiti ning kas see oli tähtaegne

või tähtajatu.

Juhul, kui leping oli sõlmitud tähtajatult, on tuvastamata, kas hageja on lepingu üles öelnud, st

kas nõue on muutunud sissenõutavaks. Kui laenu tagastamise aega ei ole kokku lepitud, võib

laenuandja nõuda VÕS § 398 lg 1 kohaselt laenu tagastamist pärast laenulepingu ülesütlemist.

Nii laenuandja kui laenusaaja võivad tähtajatu laenulepingu üles öelda, teatades sellest ette

vähemalt kaks kuud.

Hageja ei toonud esile ega tõendanud, mis summas laenu andmises olid pooled saavutanud

kokkuleppe ning mis tingimustel pidi toimuma laenulepingu täitmine. Samuti ei ole nimetatud

asjaolusid tuvastanud maakohus. Pakkumusena laenulepingu sõlmimiseks ei ole võimalik

käsitada hageja teostatud ülekannet selgitusega „laen“, samuti ei ole nõustumusena käsitatav

kostja tegevusetus hageja makseselgitusega mittenõustumisel.

Laenulepingu sõlmimise tõendamiseks ei piisa maksekorralduse esitamisest, kuna see ei

väljenda väidetava laenulepingu tingimusi ega sisuliselt ka kummagi poole tahet olla seotud

kindlate õiguslike tagajärgedega. Pakkumus lepingu sõlmimiseks peab olema piisavalt

määratletud ja selge, väljendades ühtlasi pakkumuse esitaja (oferendi) tahet olla ettepanekule

nõustumuse andmise korral sõlmitava lepinguga õiguslikult seotud. Sellekohaseid

tahteavaldusi hageja ühepoolsest pangaülekandest ei nähtu.

Ehkki lepingu sõlmimisele suunatud tahte avaldamine on iseenesest võimalik ka lepingu

täitmisele asumisega, ei muuda see järeldust, et käesoleval juhul ei ole laenulepingu

sõlmimiseks piisavalt määratletud sisuga pakkumuse tegemine (sh kostjale edastamine) ja

kostja poolt sellega nõustumine tõendatud.

9.2. Teiseks ei ole hageja vastu vaielnud asjaolule, et kostja panustas rahaliselt hageja majja,

mistõttu oli vaidlusalune summa hüvitis kostja panuste eest. Seega selles osas pooltel vaidlus

puudub ning maakohus asus ebaõigele järeldusele, et hageja ei tasunud kostjale hüvitist tema

rahaliste ja mitterahaliste panuste eest.

9.3. Kolmandaks ei täitnud maakohus selgitamiskohustust ega selgitanud pooltele tõendamis-

koormist. Kohus ei palunud kostja väidete tõesuse kontrollimiseks täiendavaid tõendeid esitada,

mistõttu eeldas kostja põhjendatult, et kuna hageja polnud väidetava laenusuhte tõendamiseks

esitanud ühtegi tõendit ning et poolte vahel puudus vaidlus kostja rahaliste ja mitterahaliste

panuste osas, siis ei pea ta ka nimetatut täiendavalt tõendama, sest kohus ei juhtinud sellele

tema tähelepanu.

9.4. Neljandaks luges maakohus vääralt hageja lepingulise esindaja ajakulu põhjendatuks

10,6 t ulatuses. Hageja soovis menetluskulude hüvitamist 13,5 t ulatuses ning maakohus ei

pidanud põhjendatuks lepingulise esindaja ajakulu 4,5 t ulatuses. Seega pidas kohus

põhjendatuks menetluskulusid 9 t ulatuses. Arvestades, et kohus pidas põhjendatud esindaja

tunnihinnaks 120 eurot, on põhjendatud esindaja tasuks 1 080 eurot.

10. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu.

5 (8)

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud otsuse resolutsioon tuleb hageja nõude rahuldamise

ja menetluskulude jaotuse osas jätta TsMS § 657 lg 1 p 2¹ alusel muutmata, aga asendada

maakohtu põhjendused osaliselt ringkonnakohtu omadega. Apellatsioonkaebus on osaliselt

edukas menetluskulude rahalise kindlaksmääramise vaidlustamisel, aga sellest hoolimata

kannab kostja kõik apellatsioonimenetluse kulud.

12. TsMS § 442 lg 5 näeb mh ette, et otsuse resolutsiooniga lahendab kohus poolte veel

lahendamata taotlused. Käesolevas asjas on seni lahendamata kostja 8. veebruari 2018 taotlus

võtta täiendavate dokumentaalsete tõenditena vastu poolte e-kirjad. Hageja vaidles taotlusele

vastu.

12.1. TsMS § 652 lg 3 p 2 sätestab, et ringkonnakohus tuvastab esimese astme kohtu otsuses

tuvastamata asjaolusid ja hindab kohtuotsuses hindamata tõendeid üksnes juhul, kui asjaolu või

tõendit ei saanud varem esitada kohtu poolt menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu või

muul mõjuval põhjusel, mh põhjusel, et asjaolu või tõend tekkis või sai poolele teatavaks või

kättesaadavaks pärast asja lahendamist esimese astme kohtus. Vastavalt TsMS § 652 lg-le 4

peab pool uue asjaolu ja tõendi esitamise lubatavust põhjendama ja kohtu nõudmisel põhistama.

Kui pool uue asjaolu või tõendi esitamise lubatavust ei põhjenda või ei põhista, jätab kohus

selle tähelepanuta, v.a juhul, kui tõend on ilmselt vajalik asja õigemaks lahendamiseks ja

vastaspool on tõendi vastuvõtmisega nõus.

12.2. Kostja tugineb uute tõendite esitamisel väitele nagu oleks vaidluse lahendamine alusetu

rikastumise sätete alusel talle üllatuslik. Sellega haakub kaebuse kolmas väide, mille kohaselt

ei täitnud maakohus selgitamiskohustust ega selgitanud pooltele tõendamiskoormist.

Ringkonnakohus kostja kõnealuse väite ja põhjendusega ei nõustu.

12.3. Hageja märkis 28. juuni 2016 arvamuse p-s 3, et ta palub alternatiivselt nõude

rahuldamist alusetu rikastumise sätete alusel. Kostja vaidles sel alusel esitatud nõudele sisuliselt

vastu 12. juuli 2016 menetlusdokumendi p-des 4–7 ja 11, samuti esitas sama dokumendi

p-des 8–10 aegumise vastuväite. Seega oli kostjale juba maakohtu menetluses arusaadav, et

vaidlusega on hõlmatud ka alusetu rikastumise nõudealus. Kohus juhtis 7. veebruari 2017

istungil kostja tähelepanu sellele, et kostja vastuväited on tõendamata (tl 94 pöördel). Samal

istungil küsis kohus kostjalt, millised tõendid kostjal veel on (tl 95). Ka siis ei avaldanud kostja,

et ta sooviks esitada neid tõendeid, mis on nüüd lisatud 8. veebruari 2018 seisukohale.

Maakohus ei pidanud kostjale rohkemat selgitama. Seega ei ole kostja põhjendanud tõendite

esitamise vajadust alles ringkonnakohtus.

12.4. Eelneva põhjal ja TsMS § 652 lg 4 alusel jätab ringkonnakohus kostja 8. veebruari 2018

taotluse rahuldamata. Tõendite elektroonilise esitamise tõttu ei ole vaja neid kostjale tagastada.

13. Maakohus rahuldas hageja põhinõude esimese alternatiivina esitatud alusel, sest tuvastas

poolte vahel suulise laenulepingu sõlmimise. Selle asjaolu tuvastamise osas ringkonnakohus

maakohtuga ei nõustu, mistõttu ei saa hagi rahuldada VÕS § 108 lg 1, § 76 lg 1 ja § 396 lg 1

alusel. Kaebuse esimene väide on sisuliselt põhjendatud.

13.1. VÕS § 9 lg 1 sätestab, et leping sõlmitakse pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse

andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt

selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. VÕS § 396 lg 1 näeb ette, et laenulepinguga

kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava

asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki

asja samas koguses ja sama kvaliteediga.

13.2. Seega tuleb poolte vahel laenulepingu sõlmimise tuvastamiseks vähemalt tuvastada

hageja tahteavaldus, millega ta kohustub kostjale laenu andma ja kostja tahteavaldus, millega

ta kohustub saadud laenu tagasi maksma.

6 (8)

13.3. TsÜS § 68 lg 1 kohaselt võib tahteavalduse teha mis tahes viisil, kui seadusega ei ole ette

nähtud teisiti. Lisaks otsesele tahteavaldusele (TsÜS § 68 lg 2) on võimalik tahet avaldada ka

kaudselt (TsÜS § 68 lg 3) või teataval juhul vaikimisega (TsÜS § 68 lg 4). Kui hageja tehtud

ülekandest ja sellele märgitud selgitusest (tl 5) saab järeldada hageja kaudselt avaldatud tahet

laenu anda, siis sellele vastavat kostja tahteavaldust maakohus tegelikult ei tuvastanud. Asjas

ei ole ka esitatud tõendeid, millest saaks kostja vastavat tahet järeldada. TsÜS § 68 lg 4

kohaldamise eeldused ei ole täidetud, st pelgalt kostja vaikimist ei saa lugeda laenulepingu

sõlmimise tahteavalduseks.

13.4. TsMS § 230 lg 1 esimene lause sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama

neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti.

Hageja tugines esimese võimalusena väitele, et pooled sõlmisid laenulepingu. Kostja vaidles

hageja väitele vastu. Kuna hageja ei esitanud tõendeid, mille põhjal saaks tuvastada kostja

tahteavalduse laenulepingu sõlmimiseks, siis ei saa hageja nõuet lepingulisel alusel rahuldada.

14. Alternatiivselt esitas hageja nõude alusetu rikastumise sätete alusel.

14.1. Teise alternatiivina esitatud nõude õiguslik alus on VÕS § 1028 lg 1, mille kohaselt

isikult (saajalt), kes on teiselt isikult (üleandjalt) midagi saanud olemasoleva või tulevase

kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust

ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Kokkuvõtvalt peab VÕS § 1028 lg 1 kohaldamise

eeldusena kostja olema hagejalt saanud midagi ilma õigusliku aluseta (vt nt Riigikohtu

26. jaanuari 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-16, p 17 esimene lõik).

14.2. VÕS § 1028 lg 1 kohaldamise eeldusena peab hageja väitma, et kostja sai temalt midagi

olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, ning tõendama, et ta tahtis kostja rikastamiseks

täita olematut kohustust või kohustust, mida ei tekkinud või mis langes hiljem ära. VÕS § 1028

lg 1 kohaldamisel peab olema selge, milles seisnes hageja sooritus kostjale VÕS § 1028 lg 1

mõttes ja milline kohustus on ära langenud või tekkimata jäänud (kokkuvõtvalt Riigikohtu

19. detsembri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-16, p 11 teine lõik koos seal esitatud

viidetega varasemale praktikale).

14.3. Hageja lähtus 45 000 euro ülekandmisel poolte vahel laenulepingu sõlmimisest. Kuna

vastavat laenulepingut kohus ei tuvastanud, siis ei olnud hageja väidete järgi raha

ülekandmiseks enam muud alust. Sellises olukorras pidi kostja maakohtus tõendama, et

vaatamata hageja tehtud soorituse alusetusele on tal õigus keelduda saadut tagastamast (vrd

Riigikohtu 26. novembri 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-122-14, p 10 kolmas lõik).

14.4. Kostja väitel olid pooled kokku leppinud, mille eest ta hagejalt raha sai ega pidanud seda

tagastama. Vastava asjaolu tõendamiskoormis oli kostja kanda. Sellist kokkulepet kostja siiski

tõendada ei suutnud.

Sarnaselt eespool p-s 13 ja selle alapunktides märgituga ei saa tõsiasjast, et hageja ei teinud

14. novembri 2014 lepingus (tl 23–35) avaldusi 45 000 euro tagastamise kohta, järeldada, et

hageja ei soovinud raha tagasi või pooltel oli raha kostjale ülekandmise osas mingi kokkulepe.

Samuti ei nähtu hageja vastavat tahet 2013. aasta aprilli ja maikuu e-kirjadest (tl 52–54, 78).

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles osas, et 12. augusti 2015 e-kirjast (tl 55) saab just

vastupidi järeldada hageja tahet kostjale üle kantud raha tagasi saada.

14.5. Seega on VÕS § 1028 lg 1 kohaldamise eeldused täidetud ja hagejal on õigus nõuda

kostjalt 3. aprillil 2013 üle kantud 45 000 euro tagastamist. Kostja kaebuse teine väide ei ole

edukas, mh ei anna hageja avaldused menetluses ega eelnevas analüüsitud tõendid alust hinnata

hageja makset kostjale kui vastusooritust kostja rahaliste ja mitterahaliste panuste eest. Kui

hageja ka nõustus kostja panuste tegemisega, siis ei järeldu sellest tahe neid hüvitada.

Kuigi kaebuse esimene väide osutus põhjendatuks, siis käesolevas p-s 14 ja selle alapunktides

märgitu tõttu ei muutuks sellest veel hagi rahuldamise ulatus.

7 (8)

15. Kostja esitas alternatiivsele nõudele mh aegumise vastuväite lähtudes sellest, et alusetule

rikastumisele tugines hageja alles alates 28. juuni 2016 arvamusest.

15.1. Ringkonnakohus leiab, et alusetu rikastumise sätetele tuginemisel ei muutnud hageja hagi

alust ega eset. Ta esitas sellise õigusliku käsitluse eelkõige alternatiivsena pidades silmas

võimalust, et tal ei õnnestu tõendada oma väidet laenulepingu sõlmimise kohta.

15.2. Riigikohtu senise praktika järgi ei välista laenulepingu täitmise nõude osalist rahuldamist

see, kui kohus leiab, et laenuleping on tühine. Lepingu järgi üleantu tagastamist saab laenuandja

nõuda ka siis ja sama hagi raames alternatiivse õigusliku kvalifikatsiooni alusel (vt

12. novembri 2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-108-14, p 21 esimene lõik, ja selles viidatud

5. märtsi 2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-186-13, p 23).

15.3. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb sama loogikat järgides raha maksmisele suunatud nõude

puhul TsÜS § 160 lg 1 sisustada viisil, et hageja ei pea aegumise peatamiseks esitama hagis

kõiki õiguslikke aluseid, mille järgi ta peab nõude rahuldamist võimalikuks. Hagiavaldusest on

üheselt aru saada, et hageja soovib kostjale üle kantud raha tagastamist ja sõltumata selle nõude

rahuldamise õiguslikust alusest, peatas hagi esitamine TsÜS § 160 lg 1 järgi aegumise.

15.4. TsÜS § 151 lg 1 esimese lause järgi on alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumis-

tähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust

rikastumisest tulenev nõue. Hageja esitas hagi 30. märtsil 2016, st varem kui kolme aasta

möödumisel raha ülekandmisest. Järelikult ei ole hagi aegunud.

16. Maakohus rahuldas põhimõtteliselt õigesti viivise nõude alates hagi esitamisest. Kuigi

ringkonnakohus muutis põhinõude rahuldamise õiguslikku alust, siis ei muutu sellest viivis,

vaid üksnes õiguslik alus, mis määrab viivise arvutamise algusaja.

VÕS § 113 lg 2 sätestab mh alusetu rikastumise väljaandmise nõude kohta, et võlgnetavalt

rahalt arvestatakse viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas

raha sissenõudmiseks hagi. Seega kuulub käesoleval juhul viivis väljamõistmisele alates hagi

esitamisest ja VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Kostja ei esitanud eraldi

vastuväiteid viivise nõudele.

17. Kaebuse neljas väide käsitleb menetluskulude kindlaksmääramist, see on osaliselt edukas.

17.1. TsMS § 175 lg 1 kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude

põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus (kohus teeb kaalutlusotsuse

eelkõige õigusabile kulunud aja ja asja keerukuse hindamise osas), millesse kõrgema astme

kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt nt Riigikohtu

23. märtsi 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-184-15, p 14, ja selles viidatud varasem praktika).

17.2. Seoses hagiavalduse läbivaatamisega pidas maakohus põhjendatuks hageja lepingulise

esindaja ajakulu 10,6 t ja esindaja tunnitasu 120 eurot (käibemaksuta). Õige on kostja väide

osas, et maakohus on hageja õigusabikulude kindlaksmääramisel teinud arvutusvea, mille

tulemusel on kostjalt hageja kasuks välja mõistetud suurem summa, kui maakohus pidas

põhjendatuks ja vajalikuks hageja õigusabikulusid hinnates.

17.3. Maakohus märkis, et arvestades menetlusdokumentide keerukust ja sisulist mahtu on

kokku hagiavalduse koostamisele ja muude hageja lepingulise esindaja poolt esitatud

menetlusdokumentide koostamisele kulunud aeg põhjendatud 8,35 t ulatuses. Sellele lisandub

istungiks ettevalmistamise ja istungil osalemise ajakulu kokku 2 t. Seega pidas maakohus

kokku hageja lepingulise esindaja ajakulu põhjendatuks 10,35 t ulatuses. Selle ajakulu piires

ega esindaja tasumäära hindamisel maakohus diskretsioonipiire ei ületanud ja kulude

kindlaksmääramisel menetlusnorme ei rikkunud. Ringkonnakohtul pole alust põhjendatud ja

vajalike kulude suurust teisiti hinnata. Ekslik on kostja arusaam, et maakohus pidas

põhjendatuks ajakulu ainult 9 t ulatuses, sellist seisukohta vaidlustatud otsusest ei nähtu.

8 (8)

17.4. Eeltoodust tulenevalt saab hageja põhjendatud esindajatasu suuruseks hageja

hagiavaldusega seoses pidada 1 242 eurot ( = 10,35 × 120). Riigilõivu ja kinnistusraamatu

väljavõtete kulu osas on maakohtu arvutuskäik õige ja seega kuulus kostjalt hageja kasuks

väljamõistmisele kokku maakohtus menetluskulu 2 247 euro ulatuses ( = 1 242 + 1 000 + 5).

Maakohtu välja mõistetud summa väheneb 30 euro võrra ja maakohtus kantud kuludest jääb

hüvitamata kokku 1 026 eurot ( = 996 + 30). Vaidlustatud otsuse osalise muutmise tõttu tuleb

TsMS § 654 lg 2² kohaselt esitada kohtuotsuse resolutsiooni terviklik sõnastus.

18. Lõpuks tuleb otsustada ringkonnakohtu menetluskulude jaotus.

18.1. Kuivõrd kostja apellatsioonkaebus ei ole hageja põhi- ega viivisnõude osas edukas, on

põhjendatud ning kooskõlas TsMS § 162 lg-ga 1 ja § 171 lg-ga 1, et kostja kannab sarnaselt

maakohtu menetluskuludega apellatsioonimenetluse kohtukulud. Kulude kindlaksmääramise

vaidlustamise kulusid TsMS § 178 lg 4 järgiv ei hüvitata. Juhindudes TsMS § 173 lg 1 teisest

lausest märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kõigi seniste menetluskulude jaotuse.

18.2. Maakohus määras hüvitatavad kulud kindlaks rahaliselt, vastavalt TsMS § 174 lg-le 3

teeb seda ka ringkonnakohus. Tulenevalt menetluskulude jaotusest tuleb määrata kindlaks

kostja poolt hagejale hüvitatavate kulude suurus.

18.3. Hageja taotleb ringkonnakohtu menetluskulu hüvitamist summas 1 386 eurot.

Menetluskulude nimekirja kohaselt oli hageja esindaja ajakulu apellatsioonimenetluses kokku

8,25 t. Arvestades menetlusdokumentide sisu ja mahtu, on tegemist põhjendatud ja vajaliku

ajakuluga õigusabiteenuse osutamisel ringkonnakohtus. Maakohus määras hageja lepingulise

esindaja tunnitasu põhjendatud määraks 120 eurot. Selles osas ei ole maakohtu otsust

vaidlustatud. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et asja sisu arvestades on see piisav

tasumäär, millest lähtuvalt peab vaidluse teine pool kulud hüvitama.

18.4. Lähtudes põhjendatud ja vajalikust õigusteenuse osutamise mahust 8,25 t ja tunnitasust

120 eurot, kujuneb hüvitatavaks summaks 990 eurot ( = 8,25 × 120). Seega rahuldab

ringkonnakohus hageja taotluse kulude kindlaksmääramiseks osaliselt. Rahuldamata jääb

hageja taotlus 396 euro ulatuses ( = 1386 – 990).

18.5. Juhindudes TsMS § 177 lg-st 4 ja hageja taotlusest märgib ringkonnakohus otsuse

resolutsioonis, et välja mõistetud menetluskuludelt tuleb tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises

lauses ettenähtud määras.

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

Mati Maksing

Gaida Kivinurm

Ulvi Loonurm