2-13-49322/115 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Gaida Kivinurm, Mati Maksing

Määruse tegemise aeg ja koht

23.02.2018, Tallinn

Kohtuasja number

2-13-49322

Kohtuasi

Osaühing Hotell Pärnu ja Inari Holding OÜ hagi

Linden Hotell OÜ vastu äriruumide valduse

vabastamiseks ja kinnistu kasutamisest saadud

tulu väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 27.12.2017 määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Linden Hotell OÜ määruskaebus

Menetlusosalised ja nende esindajad

Hageja I Osaühing Hotell Pärnu (registrikood

10335003), esindaja vandeadvokaat Tambet Laasik

Hageja II

Inari Holding OÜ (registrikood

14246779), esindaja vandeadvokaat Tambet Laasik

Kostja Linden Hotell OÜ (registrikood 12472052),

esindaja vandeadvokaat Marika Kütt

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta läbivaatamata Linden Hotell OÜ määruskaebus osas, milles Linden Hotell OÜ

palus tühistada maakohtu määrus, millega tagastati Osaühingule Hotell Pärnu

enammakstud riigilõiv 2 224,24 eurot.

2. Tühistada Pärnu Maakohtu 27.12.2017 määrus osas, milles kohus mõistis Linden

Hotell OÜ-lt Osaühing Hotell Pärnu kasuks välja suurema menetluskulude hüvitise

kui 19 870,01 eurot.

3. Teha tühistatud osas uus lahend, millega jätta Linden Hotell OÜ-lt Osaühing Hotell

Pärnu kasuks välja mõistmata 1 070,5 euro suurune menetluskulude hüvitis.

4. Maakohtu määruse resolutsioon kehtib järgmises sõnastuses:

1) Rahuldada Osaühing Hotell Pärnu menetluskulude kindlaksmääramise avaldus

osaliselt.

2) Määrata Osaühing Hotell Pärnu menetluskulud kindlaks summas 19 870,01

eurot ja välja mõista nimetatud summa Linden Hotell OÜ-lt Osaühing Hotell

Pärnu kasuks.

3) Menetluskuludelt tuleb tasuda käesoleva lahendi jõustumisest alates kuni

täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

4) Tagastada Osaühingule Hotell Pärnu enammakstud riigilõiv 2 224,24 eurot.

Riigilõiv tagastada

Osaühingu

Hotell Pärnu

arvelduskontole nr

EE151010902020646008 AS SEB Pank.

5) Rahuldada Linden Hotell OÜ määruskaebus osaliselt.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

määruskaebuse esitajale kättetoimetamisest alates.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Osaühing Hotell Pärnu (hageja I) esitas 18.10.2013 Pärnu Maakohtule hagi Linden Hotell

OÜ (kostja) vastu, milles palus kohustada kostjat vabastama seitsme päeva jooksul hagejale

kuuluvate Pärnus Rüütli tn 44 asuvate äriruumide (äriruumid) otsene valdus koos kõigi

ruumidele juurdepääsu võimaldavate võtmete jm vahendite üleandmisega. Hageja palus

määrata, et seitsmepäevane tähtaeg hakkab kulgema kohtuotsuse tegemisest või alternatiivselt

kohtuotsuse jõustumisest. Alternatiivselt palus hageja kohustada kostjat vabastama äriruumide

valdus ja määrata kostjale ruumide vabastamise ja võtmete üleandmise kohustuse

vabatahtlikuks täitmiseks mõistlik tähtaeg kohtu äranägemisel ning määrata, et see tähtaeg

hakkab kulgema kohtuotsuse tegemisest või alternatiivselt kohtuotsuse jõustumisest. Kui

kostja ei vabasta ruumide valdust ega anna võtmeid üle, palus hageja määrata kindlaks

kohtulahendi täitmise viisi ja tõsta kostja ruumidest sundkorras välja. Samuti palus hageja

mõista kostjalt välja 1 000 eurot. 11.03.2016 suurendas hageja rahalist nõuet ja palus mõista

kostjalt lisaks välja äriruumide kasutamisest saadud tulu 389 694 eurot. Menetluskulud palus

hageja jätta kostja kanda.

2. Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

3. Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata.

Apellatsiooniastme menetluskulud jättis ringkonnakohus hageja kanda.

4. Riigikohus tühistas ringkonnakohtu otsuse ja saatis uueks läbivaatamiseks

ringkonnakohtule. Riigikohus selgitas, et menetluskulud jaotatakse ja määratakse kindlaks

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lg 3 alusel asja uuel läbivaatamisel.

TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastas Riigikohus kautsjoni.

5. Inari Holding OÜ (hageja II) esitas 19.05.2017 avalduse menetlusse astumiseks senise

hageja asemel kinnisasja Rüütli 44, Pärnu väljaandmise nõude osas, sest alates 26.04.2017 oli

ta kõnealuse kinnisasja omanik. Ringkonnakohus asendas 30.05.2017 hageja I õigusjärglasega

äriruumide, mis asuvad kinnistul asukohaga Rüütli tn 44, Pärnu otsese valduse väljanõudmise

nõudes.

6. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ja tegi uue, millega rahuldas hagi ja jättis

menetluskulud kõikides astmetes kostja kanda. Määrus jõustus, kui Riigikohus keeldus

30.08.2017 kassatsioonkaebuse menetlusse võtmisest.

7. Hagejad esitasid 27.10.2017 taotluse määrata kindlaks nende menetluskulud.

Maakohtu määrus

8. Maakohus rahuldas hageja I avalduse menetluskulude rahalise suuruse

kindlaksmääramiseks osaliselt. Kohus mõistis kostjalt hageja I kasuks välja menetluskulude

hüvitise 20 128,01 eurot ning viivise seadusjärgses määras alates maakohtu määruse

jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni. Samuti tagastas kohus hagejale I enammakstud

riigilõivu 2 224,24 eurot.

Hageja I esitas kohtule mitu menetluskulude nimekirja kogusummas 23 164,75 eurot

(9 583,65 + 3 080,26 + 4 864,8 + 775,14 + 1 686 + 2 740,6 + 434,3). Kostja avaldas

korduvalt, et vaidle menetluskulude nimekirjas märgitud kuludele vastu, v.a sõidule kulunud

aja osas.

TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised

kulud. Sama paragrahvi teise lõike järgi on kohtukulud riigilõiv, kautsjon ning asja

läbivaatamise kulud. Kohtuväliste kulude koosseisu reguleerib TsMS § 144 ja selle kohaselt

on kohtuvälisteks kuludeks mh menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud,

menetlusosaliste sõidukulud, aga ka menetlusosaliste saamata jäänud töötasu või muu püsiv

sissetulek. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu

esindaja TsMS §-s 218 sätestatu kohaselt.

Hageja I palus kostjalt välja mõista hagi esitamisel tasutud riigilõivu 3 400 eurot, hagi

tagamise taotluselt tasutud riigilõivu 100 eurot (2 x 50), määruskaebuse esitamisel tasutud

riigilõivu 50 eurot ja apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõivu 3 400 eurot. Nimetatud

kulud (kokku 6 950 eurot) olid põhjendatud ja vajalikud ning tuli kostjalt hageja I kasuks

välja mõista. Põhjendatud ja vajalik oli ka asjatundja arvamuse kulu 1 200 eurot.

Hüvitamisele ei kuulunud hageja I õigusabi osutaja ajakulu sõiduks maakohtu (150 + 425

eurot) ja ringkonnakohtu (237,5 eurot) istungitele (kokku 812,5 eurot). Hüvitatavaks

menetluskuluks TsMS § 144 p 2 järgi võib olla otsene sõidukulu, s.o autokütuse maksumus,

kuid mitte ajakadu. Eelnevat on selgitanud ka Riigikohus 12.06.2013 määruses asjas nr 3-2-1-

64-13. Muud menetluskulude nimekirjades näidatud hageja esindajate kulud (11 978,01 eurot)

olid põhjendatud ja vajalikud, arvestades asja keerukust, mahtu ja menetluslikku käiku. Seega

tuli kostjalt hageja I kasuks kokku välja mõista menetluskulude hüvitis 20 128,01 eurot.

Kooskõlas TsMS § 17t lg-ga 4 kohustas kohus kostjat maksma hagejale I menetluskulude

suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse (VÕS) §

113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Kohus tagastas TsMS § 150 lg 1 p 1 alusel ja juhindudes Riigikohtu 26.05.2015 otsusest asjas

nr 3-4-1-59-14 hagejale enamtasutud riigilõivu 2 224,24 eurot.

Kostja määruskaebus

9. Kostja palus maakohtu määruse tühistada ja saata asi tagasi esimese astme kohtule

menetluskulude kindlaksmääramiseks. Maakohus ei põhistanud määrust piisavalt. Kohus

oleks pidanud iga esindaja toimingut eraldi hindama. Eelnev kohustus oli kohtul sellest

hoolimata, et kostja hageja I menetluskulude nimekirjale vastuväiteid ei esitanud. Ebavajalik

oli esindaja kulu 2017. aasta mais nõude suurendamise avalduse koostamiseks, sest tegu oli

uue hagiga, mida kohus menetlusse ei võtnud. Samuti oli ebavajalik menetluskulu riigilõivu

tasumine hagi tagamise taotluselt, sest hagi tagamise taotlust ei rahuldatud. Kohus jättis

põhjendamatult ka arvestamata, et hagejal I oli apellatsiooniastmes kolm esindajat, kes tegid

samu toiminguid.

Hageja I seisukoht

10. Hageja I määruskaebusega ei nõustunud ja palus jätta määruskaebus läbivaatamata või

rahuldamata.

Edasine menetluse käik

11. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis rahuldamata ja saatis TsMS § 663 lg 5

alusel läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu seisukoht

12. Tallinna Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebusega ning tsiviilasja materjalidega, leiab,

et vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 2 ja §-le 659 tuleb maakohtu määrus osaliselt tühistada

menetlusõiguse normi rikkumise tõttu ja teha tühistatud osas uus määrus asja esimese astme

kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata. Määruskaebus kuulub rahuldamisele osaliselt.

Esmalt vastab kohus kostja väitele, mille kohaselt tuleks määruskaebus tervikuna jätta

läbivaatamata. Kostja vaidlustas maakohtu määruse täies ulatuses, mistõttu ületas

vaidlusalune menetluskulude summa TsMS § 178 lg-s 2 määratud 200 euro piiri ja kostjal oli

kaebeõigus. Seega hageja I viidatud alusel määruskaebust läbivaatamata jätta ei saanud. Küll

aga tuleb määruskaebus jätta läbivaatamata osas, milles kostja vaidlustas enammakstud

riigilõivu tagastamise. Vastavalt TsMS § 660 lg-le 1 võib maakohtu määruse peale määrusega

puudutatud menetlusosaline esitada määruskaebuse ringkonnakohtule üksnes juhul, kui

määruskaebuse esitamine on seaduse järgi lubatud ning TsMS § 150 lg 10 kohaselt saab

riigilõivu tagastamise otsustuste puhul määruskaebuse esitada vaid siis, kui maakohus keeldub

riigilõivu tagastamisest. Praegusel juhul ei puudutanud enammakstud riigilõivu hagejale I

tagastamine kostjat ja maakohus ei keeldunud riigilõivu tagastamisest, mistõttu puudus kostjal

kaebeõigus.

Kostja on määruskaebuses välja toonud kaks etteheidet maakohtu määrusele, n.o kohus ei

analüüsinud iga hageja I esindaja toimingut eraldi, s.t ei põhjendanud kohtulahendit piisavalt

ja luges põhjendatuks menetluskulud, mille kandmine ei olnud tulemuslik (hagi tagamise

taotlust ei rahuldatud, nõude suurendamist käsitles kohus uue hagina, mistõttu keeldus selle

vastuvõtmisest).

Õige on määruskaebuse esitaja väide, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust

kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise

esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses (TsMS § 175 lg

1) ning kohtul on kohustus sõltumata vastuspoole väidetest või nende esitamata jätmisest

kontrollida kulude põhjendatust. Ringkonnakohus selgitab, et menetlusosalist esindanud

lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on TsMS § 175 lg 1 järgi

kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui kohus

on ületanud diskretsioonipiire (Riigikohtu 11.02.2015 määrus nr 3-2-1-115-14, p 11;

Riigikohtu 18.05.2010 määrus nr 3-2-1-43-10, p 19).

Praegusel juhul tõi kostja määruskaebuses välja ühe ilmselge eksimuse hageja I lepingulise

esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel. Kohus nõustub kostjaga selles, et

kostjalt ei olnud põhjendatud välja nõuda 19.05.2017 nõude suurendamise avalduse

koostamisega seonduvat kulu. Reeglina jäävad esindaja kulud, mis on teostatud konkreetse

tsiviilasja raames, TsMS-i regulatsiooni piiridesse ja on ilmselt vajalikud kliendi parimal viisil

esindamiseks, põhjendatud ja tuleb kaotanud poolelt välja mõista. Menetlusosalise lepingulise

esindaja ülesanne on esindada klienti parimal võimalikul viisil, sh kasutada kliendi huvides

kõiki vahendeid ja viise, mis ei ole vastuolus seadusega ja kutse-eetika nõuetega.

Menetlustoiming ei ole vajalik ja põhjendatud, kui see on ilmselgelt asjakohatu. Praegusel

juhul oli olukorras, kus menetlus oli kestnud alates 2013. aasta oktoobrist, ilmselt üleliigne

esitada 11.05.2017 sama tsiviilasja raames nõue välja mõista ka VÕS § 1032 lg 1 järgi

kasutuseelis, kui seda ei olnud varem palutud. Nõude suurendamise avalduse koostamiseks

kulus T. Laasikul 1 tund (tunnihind 108 eurot) ja U. Volensil hinnanguliselt 1 tund (tunnihind

150 eurot). Viidatud kulu (258 eurot) tuli põhjendatud esindaja kuludest maha arvata.

Ilmselt asjakohatu ei olnud aga hageja I esitatud hagi tagamise taotlus, mis oli TsMS-i järgi

lubatav ja vajalik meede kliendi huvide parimal võimalikul viisil esindamiseks. Taotlus oli

motiveeritud ning asjaolu, et see jäeti rahuldamata, ei muuda kantud kulu automaatselt

põhjendamatuks. Maakohus mõistis selle õigesti kostjalt välja.

Kostja viimase väite osas, et maakohus arvestas põhjendamatult vajalikeks menetluskuludeks

hageja I kolme esindaja kulusid, märgib ringkonnakohus järgmist. Vastavalt TsMS § 175 lg-le

3 hüvitatakse mitmele esindajale tehtud kulutused, kui need on tingitud asja keerukusest või

esindaja vahetamise vajadusest. Kuivõrd asi oli mahukas, keerukas ja uut kohtupraktikat loov,

millest andis mh kinnitust asjaolu, et vaidlus läbis kolm kohtuastet ja vastaspoolel oli mitu

esindajat ning hageja I esindajate tegevus menetluse kestel oli nähtav nii kohtule kui

vastaspoolele, oli praegusel juhul põhjendatud, et hagejat I esindas menetluses enam kui üks

lepinguline esindaja. Maakohus kohaldas õigusnorme õigesti, kui mõistis kostjalt välja hageja

I kolme esindaja kulu apellatsiooniastmes.

Muud määruskaebuses toodud etteheited maakohtu lahendile ei olnud käsitletavad

diskretsioonipiiride ületamisena, mistõttu tuli ülejäänud osas jätta maakohtu määrus

muutmata. Kostjalt tuli hageja I kasuks välja mõista 19 870,01 eurot (20 128,01 – 258).

TsMS § 178 lg 4 kohaselt ei hüvitata menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel

tekkinud kulusid.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Ulvi Loonurm

Gaida Kivinurm

Mati Maksing