3-16-2173/32 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Villem Lapimaa, liikmed Oliver Kask ja

Monika Laatsit

Otsuse tegemise aeg ja koht

28.02.2018, Tallinn

Haldusasja number

3-16-2173

Haldusasi

XX kaebus Tööinspektsiooni peadirektori 30.09.2016

käskkirja nr 1.2-1/68 „Distsiplinaarkaristuse määramine

sõidukijuhtide tööinspektor XX-le“ tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – XX, volitatud esindaja v.adv Jaak Siim

Vastustaja – Tööinspektsioon, volitatud esindajad MV

ja v.adv Kai Amos

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 03.07.2017 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Tööinspektsiooni

apellatsioonkaebus,

XX

vastuapellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kohtuistungil 21.02.2018

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada

Tööinspektsiooni

apellatsioonkaebus

ja

jätta

XX

vastu-

apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 03.07.2017 otsus ning teha asjas uus otsus, millega

jätta XX kaebus rahuldamata.

3. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 02.04.2018.

Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse

14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest

arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215

lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213

lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi

vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

3-16-2173

2(10)

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tööinspektsiooni peadirektori 11.07.2016 käskkirjaga nr 1.2-1/54 algatati töösuhete

osakonna

transpordi

järelevalve

talituse

sõidukijuhtide

tööinspektori

XX

suhtes

distsiplinaarmenetlus.

2. Tööinspektsiooni peadirektori 30.09.2016 käskkirjaga nr 1.2-1/68 määrati XX-le

väärteoasja nr 3-2/13132 menetlemisel toimepandud teenistuskohustuste rikkumise eest

distsiplinaarkaristusena noomitus.

1) XX avas 19.11.2015 väärteomenetluse nr 3-2/13132 esmaseid menetlustoiminguid tegemata.

Alles pärast peadirektori asetäitja töösuhete järelevalve ja õiguse alal MV 06.01.2016

korraldust teha esimesed menetlustoimingud, asus XX väärteoasja menetlema. 26.05.2016

koostas XX väärteoprotokolli, millele menetlusalune isik esitas 07.06.2016 vastulause. XX

edastas menetlusaluse isiku vastuväited MV-le ning palus juhiseid edasisteks toiminguteks.

Õigustalituse peajurist KE selgitas XX-le 09.06.2016 e-kirjas, mida peab kohtuväline menetleja

tegema vastulause esitamise korral ning viitas sarnasele asjale, millega XX võiks tutvuda.

Samal päeval saatis XX KE-le uue e-kirja, milles märkis, et luges viidatud teise väärteoasja

materjale ja palus teatada, millised on edasised plaanid. KE vastas XX-le, et tema kui menetleja

peab otsustama, kas arvestada vastulause väidetega või mitte.

21.06.2016 edastas XX oma vahetule juhile JM-le avalduse, milles märkis, et tal puuduvad

väärteoasjas lahendi tegemiseks vajalik haridus, teadmised ja oskused. Menetlusaluse isiku

õiguslikest vastuväidetest arusaamine ja neile hinnangu andmine eeldab õiguslikke teadmisi ja

vastavat haridust. Seda arvestades palus XX end väärteoasja nr 3-2/13132 menetlusest

taandada. 27.06.2016 edastas XX sarnase sisuga kirja ka JM ajutisele asendajale NS-le, kes

selgitas XX-le, et tema taandamine väärteoasja menetlusest pole võimalik ei avaliku teenistuse

seaduse (ATS) § 54 lg 2 ega ka väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 25 alusel.

XX koostas 27.06.2016 määruse väärteomenetluse otsuse väljastamise tähtaja pikendamiseks,

määrates otsuse väljastamise kuupäevaks 01.07.2016. 30.06.2016 edastas XX NS-le tagasiside

saamiseks väärteomenetluse lõpetamise määruse projekti, milles leidis, et menetluse saab

lõpetada VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel ehk teokoosseisu puudumise tõttu. Määrus oli õiguslikult

põhjendamata ning see ei vastanud ka vorminõuetele.

2) XX asus sõidukijuhtide tööinspektorina Tööinspektsiooni teenistusse 01.11.2012.

Sõidukijuhtide tööinspektori üheks teenistuskohustuseks on väärteoasja kohtuväline

menetlemine. XX on osalenud mitmel väärteomenetluse alasel koolitusel (19.02.2013 – haldus-

ja väärteomenetluse läbiviimise põhimõtted; 27.05.2015 – väärteomenetluse koolitus

sõidukijuhtidele; 17.06.2015 – VTMS eriosa koolitus; 26.01.2016 – transpordi järelevalve

talituse koolitus, millel keskenduti väärteomenetluse toimetamisele). Lisaks seadusele on

tööinspektoritele väärtegude menetlemisel abiks asutusesisene juhendmaterjal. Alates ametisse

asumisest on XX toimetanud 7 väärteomenetlust.

3) Pärast menetlusaluselt isikult vastulause saamist koostas XX väärteoasjas nr 3-2/13132

üksnes nõuetele mittevastava menetluse lõpetamise määruse. XX rikkus ATS § 51 lg-s 1

sätestatud ametniku hoolsuskohustust ning menetlusreegleid. XX on olnud piisavalt kaua

3-16-2173

3(10)

teenistuses ja läbinud täiendkoolitusi, mis peaksid tagama talle vajalikud teadmised ning

oskused haldus- ja väärteomenetluste korrektseks korraldamiseks. XX on väärteoasja nr 3-

2/13132 menetlemisel pannud toime süüteo raskest hooletusest. Distsiplinaarkaristuse

määramisel tuleb arvestada asjaolu, et XX ei ole varem distsiplinaarkorras karistatud. XX

tunnistab arvamuses distsiplinaarmenetluse kokkuvõttele, et ei esitanud juhile konkreetseid

küsimusi väärteoasjas dokumentide koostamise või juhtumi menetlemise kohta, vaid eeldas, et

talle öeldakse täpselt ette, mida ta tegema peab. Ametniku sellist suhtumist ei saa pidada

teenistusülesannete kohusetundlikuks täitmiseks. XX venitas väärteoasja menetlemisega

põhjendamatult, ta ei küsinud oma vahetult juhilt õigeaegselt abi ega osanud ka selgitada,

millist abi ta juhilt või õigustalituselt vajab ja ootab.

3. XX esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse Tööinspektsiooni peadirektori 30.09.2016

käskkirja tühistamiseks.

1)

Vaidlustatud käskkirjas ei ole selgitatud, kas kaebajale etteheidetav tegevus või

tegevusetus on vaadeldav jätkuva või vältava süüteona ning millisel vahemikul muutus see talle

etteheidetavaks. Kui lähtuda eeldusest, et tegemist ei olnud vältava süüteoga, oli osade

süütegude puhul distsiplinaarkaristuse määramise kuue kuu pikkune tähtaeg möödunud.

2)

Vaidlustatud käskkirjas ei ole põhjendatud, miks on väidetavale distsiplinaarsüüteole

tarvis tingimata reageerida karistusega. Kaebajal puudusid varasemad rikkumised ning veel

02.06.2016 andis vahetu juht kaebaja 2016. aasta tööle üldjoontes kiitva hinnangu.

3)

Põhjendatud ei ole, miks on kaebaja teo puhul tegemist raske hooletusega. Süü hindamisel

on lähtutud asjakohatutest kaalutlustest. Pelgalt koolitustel osalemine ei õigusta sellist järeldust.

Käskkirjas viidatud 19.02.2013 ja 26.01.2016 koolitused ei keskendunud üksnes

väärteomenetlusele, vaid neil käsitleti suures osas hoopis järelevalvet haldusmenetluse raames.

Kaebaja ei olnud väärteoasja menetlemisel hooletu, vaid tal puudusid üldmenetluse

toimetamiseks vajalikud teadmised ja kogemused, mistõttu ta informeeris sellest kohe asutuse

juhti. Kaebaja vahetu juht JM tõdes 09.06.2016 vestlusel kaebajaga, et edasise tegevuse osas

tuleks nõu pidada MV ja õigustalitusega.

4)

Kaebaja tegevuse tulemusena ei sattunud ohtu väärteomenetluse lõpule viimine

aegumistähtaja jooksul. Väärteomenetluse venimist ei saa kaebajale ette heita olukorras, kus

vastustaja ebaseadusliku lahendi tõttu pikenes menetlusaeg 3,5 kuud ja tõi riigile kaasa

menetluskulu hüvitamise kohustuse. Kaebaja koostatud otsus väärteoasjas oli erinevalt

kolleegide koostatud otsusest vähemalt lõppjäreldustes õige – maakohus tühistas väärteootsuse

ning lõpetas menetluse VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. Väärteosasjas, mida KE kaebajal näidisena

lugeda soovitas, kestis kohtuväline menetlus üle 9 kuu ehk enam kui 3 kuud kauem kui kaebaja

menetletud asjas.

4. Tööinspektsioon vaidles kaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata.

1) Arvestades, et vaidlustatud käskkirjas heidetakse kaebajale ette hooletut käitumist

väärteoasja nr 3-2/13132 menetlemisel, saab rääkida vältavast süüteost.

2) Distsiplinaarmenetluse kokkuvõte ja käskkiri selgitavad piisaval määral, millest on tingitud

karistuse määramine. Kaebaja tähelepanu on juba varem juhitud seaduses sätestatud ja

asutusesiseses juhendis täpsustatud menetlusreeglite järgimise vajadusele, sh sellele, et kaebaja

ei olnud teinud ettevõttele, kelle suhtes tuvastati hulgaliselt rikkumisi, ettekirjutust töö ümber

korraldamiseks ega alustanud väärteomenetlust.

3) Kaebaja koostas 30.06.2016 väärteomenetluse lõpetamise määruse projekti, kus ta isegi ei

suutnud põhjendada, miks ta leiab, et väärteomenetlus tuleb lõpetada. Ekslik on kaebaja väide,

et tema koostatud väärteomenetluse lõpetamise määruse projekt oli lõppjäreldustes õige.

3-16-2173

4(10)

Ringkonnakohtu 17.10.2016 otsuse järgi tuli väärteomenetlus lõpetada väärteoprotokollis

esinevate puuduste tõttu, mitte nendel põhjustel, mille oli maakohus oma otsuses välja toonud.

5. Tallinna Halduskohus rahuldas 03.07.2017 otsusega kaebuse, tühistas Tööinspektsiooni

peadirektori 30.09.2016 käskkirja ning mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulu

1518,90 eurot.

Kaebajat karistati väärteoasja nr 3-2/13132 menetlemisega mittetoimetulemise eest. Samas on

asjas tuvastatud, et kaebaja vajas väärteomenetluse alast koolitust. See nähtub järgmistest

asjaoludest: a) pooled ei vaidle selle üle, et kaebaja on vastustaja juures läbinud kokku 1,5

päevase väärteomenetluse alase koolituse, mis õigus- või politseiharidust mitteomava isiku

jaoks on ilmselgelt ebapiisav; b) kaebaja selgitas kohtuistungil, et ta on korduvalt tagajärjetult

pöördunud oma vahetu juhi poole, et talle võimaldataks Sisekaitseakadeemias korraldatav

väärteomenetluse alane koolitus; c) vastustaja tunnistas, et kaebaja on taotlenud lisakoolitust,

kuid seda pole talle võimaldatud; d) 31.10.2016 koostatud dokumendis „Järelevalve kvaliteedi

hindamise aruanne“ on vastustaja leidnud, et kaebaja „vajab kindlasti väärteomenetluse

täiendkoolitust“. Ehkki 31.10.2016 dokument on koostatud pärast vaidlustatud käskkirja, ei

saanud selles fikseeritud objektiivne olukord ühe kuu jooksul oluliselt muutuda. Eelnevalt

kirjeldatud asjaolud viitavad juhtimisveale, mistõttu pole kaebaja karistamine põhjendatud.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

6. Tööinspektsioon palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus

otsus, millega jätta kaebus rahuldamata.

1)

Ametnik ei saa oma ülesannete täitmisel piirduda üksnes ametijuhendis sätestatu

järgimisega, vaid peab oma ametikohast lähtuvalt juhinduma ka muudest õigusaktidest, millega

on reguleeritud tema teenistusvaldkond (Riigikohtu lahend asjas nr 3-3-1-13-01). Ametniku

enesetäiendamine ei pea toimuma tavapärase koolituse raames, vaid ka valdkonna

materjalidega tutvumise, kolleegidelt nõu küsimise, mentorluse, juhendamise, nõustamise,

üksteiselt õppimise vms raames. Kaebaja katseaeg lõppes 30.04.2013 ning ta asus seejärel

iseseisvalt tööle. Esmane pädevustunnistus anti kaebajale 19.02.2013 ning uus ja hetkel kehtiv

14.01.2015. Tööinspektoritele on väärtegude menetlemisel abiks asutusesisene juhendmaterjal

ning neil on nõu ja abi saamiseks võimalik pöörduda oma vahetu juhi ning õigustalituse

peajuristide juurde. Tööinspektoritel on võimalik teha välise teenusepakkuja poolt

korraldataval koolitusel osalemiseks avaldus oma vahetule juhile. Kaebajal oli võimalik ka oma

rahaliste vahendite arvelt sellistel koolitustel osaleda.

2)

Enne distsiplinaarmenetluse algatamist oli kaebaja toimetanud 7 väärteomenetlust ega

olnud pöördunud kordagi oma vahetu juhi poole probleemiga, et ta ei oska seda teha.

Väärteomenetluse alustamisel ei ole teada, kas see toimub kiir- või üldmenetluses. Kui

menetlusalune isik keeldub kiirmenetlusest, peab ametnik olema võimeline toimetama

väärteomenetluse üldmenetluse korras. Väärteoasi nr 3-2/13132 ei olnud olemuselt keeruline.

See erines kiirmenetlustest vaid selle poolest, et tuli koostada väärteoprotokoll (mille kaebaja

oli võimeline ise koostama) ning seejärel oleks tulnud otsusesse lisada menetlusaluse isiku

esitatud vastuväited ning menetleja seisukoht vastuväidetega arvestamise või mittearvestamise

kohta. Kaebaja edastas alles 12 päeva pärast menetlusaluse isiku vastulause saamist JMle

avalduse enda taandamiseks. Kirja edastamise ajaks oli jäänud vaid 3,5 tööpäeva üldmenetluse

otsuse väljastamise tähtaja saabumiseni. Seda ei saa käsitada õigeaegse ja piisava ajavaruga

teavitamisena. Kaebaja tunnistas oma arvamuses distsiplinaarmenetluse kokkuvõttele ka ise, et

ei esitanud juhile ega peajuristile konkreetseid küsimusi väärteoasjas dokumentide koostamise

või juhtumi menetlemise kohta. Samuti ei koostanud ta otsuse projekti, mida õigustalitus

3-16-2173

5(10)

saanuks parandada või täiendada, vaid eeldas, et talle öeldakse täpselt ette, mida ta tegema peab.

Õigustalituse juristide pädevuses ei ole toimetada väärteomenetlusi ega koostada otsuseid, vaid

see on tööinspektorite pädevuses. Tööinspektsioonis töötab üle 50 tööinspektori, kellest ca 70

protsendil pole juriidilist haridust, kuid kellest valdav enamus saab vähemalt rahuldaval tasemel

hakkama nõuetele vastava järelevalve- ja väärteomenetluse korraldamisega.

3)

Kaebaja tähelepanu puudujääkidele tema töös juhiti juba 2014. aasta hindamisel ning

28.04.2016 koostatud järelevalve kvaliteedi aruandes. See tagasiside pidi kaebajale andma

selge märgi enesetäiendamise vajadusest. Kuna senine leebe tähelepanu juhtimine ei olnud

piisav, oli distsiplinaarkaristuse määramine möödapääsmatu.

4)

Halduskohus on tõendeid hinnanud ühekülgselt ja selektiivselt, esitamata otsuses

ammendavaid ja selgeid põhjendusi, miks teeb kohus asjaolude kohta teistsuguse järelduse kui

see on kajastatud tõendites. Kohus ei rakendanud uurimispõhimõtet ega hinnanud seda, mil

viisil kaebaja täiendkoolitust taotles. Kohus ei selgitanud välja, kas kaebaja vahetul juhil üldse

oli võimalik edastada kaebaja koolitussoovi, mis põhines Sisekaitseakadeemia vanal

koolitusprogrammil, mille järgi see kõrgkool enam koolitusi ei tee.

5)

Halduskohtu otsuses pole esitatud ühtegi sisulist ega õiguslikku põhjendust, mille põhjal

oleks vastustajale arusaadav, millist juhtimisviga talle ette heidetakse või milles seisneb

vaidlustatud käskkirja õigusvastasus. Haldusmenetluse seadus (HMS) ei viita haldusakti

õigusvastasuse tunnusena juhtimisveale.

7. XX vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata ja halduskohtu

otsuse resolutsiooni p 1 muutmata.

1)

Vaidlustatud käskkiri on õigusvastane, kuna selles ei ole põhjendatud, miks on

väidetavale distsiplinaarsüüteole tingimata vaja reageerida distsiplinaarkaristusega, iseäranis

arvestades seda, et kaebajal puudusid varasemad rikkumised. Pelgalt asjaolu, et kaebaja on

läbinud väärteomenetluse alaseid koolitusi, ei õigusta tema teo kvalifitseerimist raske

hooletusena. Kaebaja ei olnud hooletu, vaid kui ta oli jõudnud veendumusele, et tal jääb

konkreetse väärteoasja menetluse jätkamiseks teadmisi ja kogemust vajaka, informeeris ta

sellest kohe oma vahetut juhti. JM tõdes 09.06.2016 Skype´i teel peetud vestluses, et edasiste

toimingute tegemiseks tuleks pidada nõu MV ning õigustalitusega. Ühtlasi avaldas JM, et XX

ei pea ise kogu vastust kokku kirjutama.

2)

Vaidlustatud käskkirjast ei selgu, kas kaebajale etteheidetav tegevus või tegevusetus on

vaadeldav vältava või jätkuva distsiplinaarsüüteona ning millisel hetkel muutus kaebaja tegevus

või tegevusetus etteheidetavaks. Väärteoasja menetlemisega venitamine ei ole samastatav

võimetusega koostada nõuetekohaseid menetlusdokumente.

8. XX palub vastuapellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus menetluskulusid

puudutavas osas ning mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud 1878 eurot.

Halduskohus jättis tähelepanuta kaebaja täiendava menetluskulude nimekirja koos

kuludokumentidega, mille kaebaja esitas kohtule e-toimiku kaudu 15.06.2017 ja seega HKMS

§ 109 lg 1 teises lauses sätestatud tähtaja jooksul. Istungiga seotud täiendavate menetluskulude

suurus oli 359,10 eurot. Seega oleks halduskohus pidanud vastustajalt kaebaja kasuks välja

mõistma kokku 1878 euro suuruse menetluskulu (1503,90+359,10+15).

9. Tööinspektsioon vaidleb XX vastuapellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see

rahuldamata. Kohus on ilmselgelt pidanud ebamõistlikuks kaebaja õigusabikulude

väljamõistmist täies ulatuses ning mõistnud välja üksnes kohases ulatuses kulud.

3-16-2173

6(10)

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Ringkonnakohus leiab, et Tööinspektsiooni apellatsioonkaebus on põhjendatud ja tuleb

rahuldada. XX vastuapellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

11. Vaidlustatud käskkirjas (tl 25-28) heidetakse kaebajale ette hooletut käitumist

ametiülesannete täitmisel väärteoasja nr 3-2/13132 menetlemisel, mis väljendus selles, et

kaebaja viivitas pärast väärteoasja avamist esmaste menetlustoimingute tegemisega ning

seejärel venitas põhjendamatult menetlust suutmatusest koostada seaduse nõuetele vastavaid

dokumente. Käskkirjast on üheselt selge, et etteheidetav tegu seisneb konkreetse väärteoasja

menetlemisega viivitamises alates selle avamisest 19.11.2015, s.o tegemist on ühe jätkuva

teoga. Seega on ekslik kaebaja seisukoht, et kaebaja tegevust/tegevusetust tuleb vaadelda eraldi

tegudena, millest osade puhul oli distsiplinaarkaristuse määramise tähtaeg vaidlustatud

käskkirja koostamise ajaks möödunud. Seda järeldust toetab ka ATS § 75 lg 8, mille kohaselt

määratakse teenistuskohustuste rikkumise eest üks distsiplinaarkaristus, välja arvatud juhul, kui

rikkumised on iseseisvad ega ole üksteisega sisuliselt ja vahetult seotud.

12. Käskkirja kohaselt rikkus kaebaja ATS § 51 lg-s 1 sätestatud kohustust täita

teenistusülesandeid ausalt, asjatundlikult ja hoolikalt. Vaidlust ei ole selles, et väärteoasjade

kohtuväline menetlemine on üks sõidukijuhtide tööinspektori töökohustusi (ametijuhendi p III

alap 4 – tl 9-10). Käskkirjast nähtub, et kaebaja avas 19.11.2016 väärteomenetluse nr 3-2/13132,

kuid ei teinud seejärel mingeid menetlustoiminguid, mistõttu MV tegi kaebajale 06.01.2016

märkuse, et ta kavandaks esimesed menetlustoimingud. Kaebaja koostas ja allkirjastas

26.05.2016 kõnealuses väärteoasjas väärteoprotokolli (tl 144-146), millele menetlusalune isik

esitas 07.06.2016 advokaadi vahendusel vastulause (tl 147-150). Kaebaja edastas vastulause

08.06.2016 MV-le ja JM-le küsimusega „kas ja kuidas reageerime?“. 09.06.2016 e-kirjas

kaebajale viitas õigustalituse peajurist KE teisele väärteoasjale, milles esitati sarnased

vastuväited, ning palus tutvuda selle asja materjalide ja otsusega. Samal päeval saatis kaebaja

KEle e-kirja, milles teatas, et luges viidatud asja materjale ning küsis, mis oleks edaspidised

plaanid. KE vastas kaebajale, et kaebaja kui menetleja peab otsustama, kas arvestada vastulause

väidetega või mitte (tl 16-17). Kaebaja on esitanud väljavõtte 09.06.2016 Skype´i vahendusel

toimunud vestlusest JM-ga (tl 45-45p), milles viimane leidis pärast KE esimest kirja kaebajale,

et „eks me peame siin maha istuma jaa arutama, et kuidas me ikkagi reaalselt edasi liigume“.

Arvestades pärast JM-ga peetud vestlust saadud KE teist e-kirja (mille koopia edastati ka JM-

le), ei saanud kaebajale jääda muljet, et tema ei pea selles väärteoasjas otsust koostama. Kui

kaebaja pidas vajalikuks asja arutamist õigustalituse juristidega, oleks ta saanud kas ise

pöörduda selleks õigustalituse poole või paluda JM-l selline arutelu korraldada. Toimikust ei

nähtu, et kaebaja seda teinud oleks.

Kaebaja edastas 21.06.2016 JM-le e-kirja, milles märkis, et tal puudub väärteoasjas nr 3-

2/13132 lahendi tegemiseks vajalik haridus, teadmised ja oskused ning palus end asja

menetlusest taandada. Marika Liiv õigustalitusest leidis 22.06.2016 e-kirjas, et taandamiseks

pole alust ning ei esine ka muid põhjuseid, miks XX ei saaks väärtegu lõpuni menetleda.

27.06.2016 ehk päeval, mil menetlusalusele isikule oleks tulnud kätte toimetada otsus

väärteoasjas, saatis kaebaja transpordi järelevalve talituse juhatajale NS-le (JM ajutine

asendaja) e-kirja, milles palus uuesti enda taandamist. NS vastas kaebajale, et kuna pole ühtki

põhjust, miks kaebaja ei saaks jätkata väärteoasja menetlemist, tuleb tal ise otsus koostada (tl

18-20). Olles pikendanud väärteoasjas otsuse esitamise tähtaega (tl 21; ringkonnakohus märgib,

et Harju Maakohus ei tuvastanud kohtuasjas nr 4-16-5539, et pikendamise määrus oleks

menetlusalusele isikule kätte toimetatud), koostas kaebaja 30.06.2016 väärteoasjas nr 3-

2/13132 väärteomenetluse lõpetamise määruse projekti (tl 94-94p), milles sisuliselt puudusid

põhjendused selle kohta, miks menetlus tuleb VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel lõpetada. Seejärel

3-16-2173

7(10)

otsustati otsuse projekti koostamine anda üle NS-le (tl 22-23), kes koostas selle ühe tööpäeva

jooksul (tl 151-153p).

13. ATS § 54 lg 2 p 2 kohaselt võib ametnik korralduse täitmisest keelduda, kui selle täitmine

eeldab sellist haridust ja töökogemust, teadmisi ja oskusi, mida ei ole ametnikult seadusest või

seaduse alusel antud õigusaktist või ametijuhendist tulenevalt nõutud. ATS § 54 lg 8 sätestab,

et kui ametnik teavitab sama paragrahvi lõike 2 punktis 2 sätestatud asjaolust, on ta kohustatud

korralduse täitma, kui seda korratakse kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Kui ametnik

täidab korralduse nõuetele mittevastavalt, ei vastuta ta puuduste eest, mis on tingitud korralduse

täitmiseks vajaliku hariduse, töökogemuse, teadmiste ja oskuste puudumisest, mida ei ole enne

ülesande täitmist võimalik mõistliku pingutusega omandada.

Oma 21.06.2016 ja 27.06.2016 e-kirjades väljendas kaebaja tahet keelduda väärteoasjas otsuse

tegemisest selle tegemiseks vajaliku hariduse, teadmiste ja kogemuste puudumise tõttu, kuid

talle selgitati korduvalt, et väärteoasja lahend tuleb tal endal koostada. Isegi kui kaebaja pidas

oma teadmisi ja kogemusi ebapiisavaks, polnud tal mingit õigustust viivitada lahendi

koostamisega 30. juunini, mil oli möödunud VTMS § 70 lg 4 esimeses lauses sätestatud tähtaeg.

Võimalik koolitusvajadus ei saanud õigustada väärteoasja menetlemisega viivitamist. Kui

kaebaja oleks otsuse projekti koostanud hiljemalt 21.06.2016, oleks jäänud piisavalt aega otsuse

parandamiseks/ümbertegemiseks ja selle menetlusalusele isikule väärteoprotokollis märgitud

ajal kättesaadavaks tegemiseks. Selle asemel ootas kaebaja pärast kirjavahetust KE-ga kuni

riigipühadele (ja nendele vahetult järgnevale nädalavahetusele) eelnevate tööpäevadeni, et

paluda enda taandamist. Eelneva põhjal leiab ringkonnakohus, et käskkirjas tehtud etteheide

väärteoasja menetlemisega venitamise kohta, mis viis VTMS-s sätestatud tähtaja ületamiseni,

on põhjendatud. Seega rikkus kaebaja üldist ametniku hoolsuskohustust ning ametijuhendit.

14. ATS § 74 lg 2 järgi on süü vormid hooletus, raske hooletus ja tahtlus. Vaidlustatud

käskkirjas on leitud, et kaebaja süü vormiks on raske hooletus, s.o kaebaja jättis

teenistuskohustuse täitmiseks vajaliku hoole olulisel määral järgimata. ATS § 74 lg 6 kohaselt

arvestatakse süü hindamisel ametniku haridust, töökogemust, teadmisi ja oskusi.

Vaidlust ei ole selles, et kaebajal puudub juriidiline eriharidus. Sõidukijuhtide tööinspektori

ametijuhendi järgi seda ei eeldatagi ning vastustaja selgituse järgi pole neist enamikul juriidilist

haridust. Tööinspektor peab sellegipoolest tundma tema tegevusvaldkonda reguleerivaid

õigusakte (ametijuhendi p VII). Sõltumata sellest, kas väärteoasi viiakse läbi kiirmenetluses või

üldmenetluses, peaks tööinspektor olema võimeline menetlustoiminguid tegema ning koostama

menetluse lõpus otsuse või määruse. Asjas esitatud materjalidest nähtub, et otsuse koostamisel

on tööinspektoritel võimalik paluda abi oma vahetult juhilt ja õigustalituse juristidelt, kuid

õigustalitus ei koosta tööinspektorite eest väärteoasjade otsuseid.

Kaebaja asus Tööinspektsiooni sõidukijuhtide tööinspektorina teenistusse 01.11.2012. Seega

oli kaebajal väärteomenetluse nr 3-2/13132 algatamise ajaks neli aastat töökogemust sellel

ametikohal. ATS § 31 lg 1 järgi peab ametiasutus rakendama abinõusid ametniku ametialaste

teadmiste ja oskuste arendamiseks, sealhulgas kavandama ametiasutuse eelarvesse selleks

vajalikud vahendid. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on ametnikul kohustus

teenistusülesannete asjatundlikuks täitmiseks oma ametialaseid teadmisi ja oskusi täiendada.

Seega korrespondeerub ametiasutuse kohustusele võimaldada ametnikule ametialaseid

koolitusi ametniku kohustus ennast arendada. Vaidlustatud käskkirjas on mainitud mitut

asutusesisest väärteomenetluse alast koolitust, millel kaebaja oli osalenud. Seega täitis

vastustaja oma kohustust kaebajat koolitada vähemalt minimaalses vajalikus määras.

Koolitused ei ole ametniku teadmiste ja oskuste arendamiseks ainus võimalus, vaid ametnik

õpib ka töö käigus. Kaebaja töö eripära arvestades ei saagi eeldada, et vastustaja õpetaks

3-16-2173

8(10)

koolitustel tööinspektoritele, kuidas igal üksikjuhtumil tegutseda. Ka kaebaja ise on vastuses

apellatsioonkaebusele märkinud, et isiku teadmistel põhinevad oskused konkreetses

menetluslikus situatsioonis käituda ei ole omandatavad mõnetunnise koolituse tulemusena, vaid

eeldavad pikemaajalist praktilist kogemust. 30.09.2016 otsuse kohaselt on tööinspektoritele

välja töötatud asutusesisene väärteomenetluse juhend, mis on neile igapäevatöös abiks. Kaebaja

pole sellele väitele vastu vaielnud. Nelja aasta (väärteoasjas otsuse koostamise ajaks nelja ja

poole aasta) pikkuse töökogemuse puhul saab eeldada, et ametnik on selle ajaga omandanud

iseseisvaks tööks vajalikud teadmised ja oskused. Distsiplinaarmenetluse käskkirja järgi polnud

kaebaja varem pöördunud oma vahetu juhi poole probleemiga, et ta ei oska väärteomenetlust

toimetada. Seetõttu polnud ka kaebaja vahetul juhil põhjust arvata, et kaebaja ei saa lahendi

tegemisega ise hakkama.

Ringkonnakohus märgib, et menetlusaluse isiku vastulauses viidati väärteoprotokollis

esinevatele väidetavatele puudustele ning leiti, et see ei vasta VTMS-s sätestatud nõuetele ning

on ebaselge, lisaks esitati vastuväide väärteoprotokollis esitatud faktiväitele ning asuti

seisukohale, et esinevad alused väärteomenetluse lõpetamiseks. Vastulauses on tuginetud

samadele õigusaktidele (VTMS, liiklusseadus, töölepingu seadus, tsiviilseadustiku üldosa

seadus, karistusseadustik), millele on viidatud ka kaebaja koostatud väärteoprotokollis. Isegi

kui kaebaja kasutas väärteoprotokolli koostamisel kolleegi abi, pidi ta selle sisust aru saama.

Lisaks sai kaebaja KE-lt viite väärteoasjale, milles tehtud lahendi oleks saanud otsuse

vormistamisel eeskujuks võtta. Ehkki tegemist oli kaebaja jaoks esmakordse üldmenetluses

läbiviidava väärteoasjaga, siis arvestades kaebaja töökogemust, selleks ajaks läbitud koolitusi

ning väärteoprotokolli ja vastulause sisu, ei olnud ringkonnakohtu hinnangul väärteoasjas

vorminõuetele vastava otsuse või määruse koostamine kaebajale selgelt üle jõu käiv ülesanne.

Seega puudus kaebajal nii objektiivselt kui ka kaebajaga seotud subjektiivseid asjaolusid

arvestades põhjus väärteoasja nr 3-2/13132 menetlemisega viivitamiseks ja selles asjas lahendi

tegemisest keeldumiseks. Selle asemel, et täita teenistuskohustust oma teadmistele ja oskustele

vastaval määral, saatis kaebaja teistele ametnikele e-kirju, millest järeldub, et kaebaja eeldas, et

talle kas öeldakse ette, millise lahendi ta kirjutama peab, või teeb keegi teine seda tema eest. Ka

olukorras, kus ametnik vajab enda arvates oma teenistuskohustuste täitmisel abi, ei saa ta

eeldada, et tema töö tehakse tema eest ära, vaid ta peab ka ise pingutama ülesande täitmise

nimel. Praegusel juhul ei nähtu, et kaebaja oleks seda teinud – vastasel juhul oleks ta suutnud

esitada õigustalitusele või oma juhile konkreetseid sisulisi küsimusi, millele vastuse saamisel

saanuks kaebaja edasi tegutseda.

ATS § 51 lg-s 1 sätestatud hoolsuskohustuse rikkumine eeldab juba iseenesest, et ametnik on

oma teenistuskohustuste täitmisel olnud vähemalt hooletu. Rikkumise asjaolusid arvestades ei

näe ringkonnakohus põhjust pidada ebaõigeks käskkirjas antud hinnangut, et kaebaja on

teenistuskohustusi rikkunud raske hooletuse vormis.

15. ATS § 75 lg 1 sätestab, et distsiplinaarkaristus määratakse proportsionaalselt

distsiplinaarsüüteo

raskusastmega.

Sama

paragrahvi

lõike

kohaselt

võetakse

distsiplinaarkaristuse määramisel arvesse süü vormi, süüteo tagajärgede raskust, kas ametnikul

on kehtiv distsiplinaarkaristus, ametniku eelnevat teenistusalast käitumist ning rikutud

teenistuskohustuse eesmärki, sealhulgas seda, kas kohustus pidi vältima selliste tagajärgede

saabumist, mis tekkisid teenistuskohustuse rikkumisel. Iga süütegu tuleb käsitada unikaalsena

ning arvestada selle toime pannud isikut ja tema käitumist iseloomustavat informatsiooni.

Seetõttu peavad distsiplinaarkaristust määravast käskkirjast nähtuma lisaks süüteo kirjeldusele

asjaolud ja kaalutlused, mida tööandja on karistamisel arvestanud, ning põhjendused karistuse

määramise ja karistuse valiku kohta (Riigikohtu 10.04.2013 otsus nr 3-3-1-14-13, p 12;

22.10.2012 otsus nr 3-3-1-46-12, p 27; 17.11.2003 otsus nr 3-3-1-74-03, p 11).

3-16-2173

9(10)

Vaidlustatud käskkirjas on viidatud asjaolule, et kaebajat ei ole varem distsiplinaarkorras

karistatud. Kohtumenetluses on vastustaja täiendavalt toonud välja, et hindamistel on korduvalt

juhitud kaebaja tähelepanu puudujääkidele tema töös, kuid sellest hoolimata ei ole kaebaja töö

kvaliteet paranenud. Iseenesest on õige kaebaja seisukoht, et igale rikkumisele ei pea järgnema

distsiplinaarkaristust, kuid see kehtib eelkõige vähetähtsate rikkumiste puhul. Ringkonnakohtu

hinnangul ei olnud praegusel juhul tegemist vähetähtsa rikkumisega. Varasemate karistuste

puudumine ei ole asjaolu, mis välistaks distsiplinaarkorras karistamata jätmise, kui tegemist on

piisavalt olulise rikkumisega. Käskkirjas on esitatud põhjendused, millest järeldub vajadus

reageerida kaebaja rikkumisele distsiplinaarkaristusega. Asjaolu, et kohtud asusid hiljem

seisukohale, et väärteomenetlus tulnuks lõpetada, nagu kaebaja oma määruse projektis leidis, ei

õigusta kuidagi kaebaja poolt väärteoasja menetlemise ja lahendi koostamisega viivitamist.

Kohtuvälisele väärteomenetlusele järgnenud kohtumenetluse kestusel ei ole vaidlustatud

käskkirja õiguspärasuse seisukohast tähtsust.

Eeltoodut kogumis arvestades ei olnud noomitus ilmselgelt ebaproportsionaalne karistus. Sellist

karistust võiks põhjendatuks pidada ka juhul, kui kaebajale oleks raske hooletuse asemel ette

heidetud tavalist hooletust. Vaidlustatud käskkiri vastab HMS §-s 56 sätestatud nõuetele ning

ringkonnakohtule ei nähtu kaalumisvigu, mis tingiksid selle tühistamise.

16. Eelneva põhjal tühistab ringkonnakohus halduskohtu 03.07.2017 otsuse ning teeb asjas uue

otsuse, millega jätab XX kaebuse rahuldamata. Ehkki XX vastuapellatsioonkaebuse etteheide,

et halduskohus jättis otsuse tegemisel arvestamata täiendava (istungiga seotud) menetluskulude

nimekirja, on põhjendatud, jääb vastuapellatsioonkaebus rahuldamata, sest kaebuse

rahuldamata jäämise tõttu ei tule vastustajalt kaebaja kasuks menetluskulusid välja mõista.

17. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kui

kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks

arutamiseks saatmata, muudab ta menetluskulude jaotust (HKMS § 109 lg 4). XX

menetluskulud jäävad HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda.

18. Tööinspektsioon ei taotlenud halduskohtus menetluskulude hüvitamist ning oli HKMS §

104 lg 10 alusel riigilõivu tasumisest vabastatud. Tööinspektsioon esitas 21.02.2018

ringkonnakohtule taotluse kohtuistungiga seotud menetluskulude hüvitamiseks. Kõnealused

kulud seisnevad 234 euro suuruses õigusabikulus. HKMS § 109 lg 6 kohaselt mõistab kohus

välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt

peavad haldusorganid olema üldjuhul võimelised oma haldusakte halduskohtumenetluses

iseseisvalt kaitsma, mistõttu peab kohtumenetluses kantud haldusvälise õigusabi teenuse kulude

väljamõistmise õigustamiseks kohtuasi reeglina väljuma haldusorgani põhitegevuse raamidest

(vt nt Riigikohtu lahendeid asjades nr 3-3-1-53-11 (p 31) ja 3-3-1-14-11 (p 21)). See kehtib ka

asutuse koosseisus töötavatele ametnikele suunatud haldusaktide vaidlustamise puhul. Samuti

tuleb praeguses asjas arvestada sellega, et Tööinspektsiooni koosseisus on olemas juristid ning

halduskohtu istungil esindasid vastustajat asutuse enda ametnikud. MV, kes oli vastustaja

(kaas)esindajaks nii halduskohtu kui ka ringkonnakohtu istungil, oleks saanud vastustaja

esindamisega ringkonnakohtu istungil hakkama ka ilma vandeadvokaadi abita. Kuna vastustajal

puudus tegelik vajadus kasutada haldusvälist õigusabi, jäävad Tööinspektsiooni menetluskulud

tema enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

3-16-2173

10(10)