3-18-151/16 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtunik

Kaire Pikamäe

Määruse tegemise aeg ja koht

21.02.2018, Tallinn

Haldusasja number

3-18-151

Haldusasi

XX esialgse õiguskaitse taotlus Tallinna Vangla

kodukorra punktide 2.3 ja 7.1.15 kehtivuse peatamiseks

ja

Tallinna

Vangla

kohustamiseks

võimaldada

sigarettide ostmist ja suitsetamist

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 30.01.2018 määrus

Menetlusosalised

Taotleja – XX

Haldusorgan – Tallinna Vangla

Menetluse alus ringkonnakohtus

XX määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta menetlusse XX määruskaebus Tallinna Halduskohtu 30.01.2018 määruse peale

haldusasjas nr 3-18-151.

2. Jätta XX määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 30.01.2018 määrus

haldusasjas nr 3-18-151 muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määrus on lõplik ja selle peale ei saa edasi kaevata (HKMS § 252 lg 7).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. XX esitas 23.11.2017 Tallinna Vanglale taotluse suitsetamise ja kauplusest sigarettide

ostmise võimaldamiseks. Tallinna Vangla 29.12.2017 otsusega nr 5-8/17/25135-2 jäeti taotlus

rahuldamata.

2. XX esitas 16.01.2018 vaide Tallinna Vangla 29.12.2017 otsuse kehtetuks tunnistamiseks.

3. XX esitas 18.01.2018 Tallinna Halduskohtule esialgse õiguskaitse taotluse, milles palus

lubada vaidluse ajaks vangla territooriumil suitsetada ja sigarette osta ning peatada

justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSKE) § 641 p-i 31 ja

Tallinna Vangla kodukorra p-i 2.3 kehtivus. Taotleja eesmärk on, et peatataks Tallinna Vangla

kodukorra p-de 2.3 ja 7.1.15 kehtivus ja Tallinnat Vanglat kohustataks võimaldama sigarette

osta ja suitsetada varem kehtinud korra järgi (kuni kolm sigaretti päevas).

3-18-151

2(5)

Taotlejal on õigus ise otsustada, kas suitsetada või mitte, arvestades seda, et tubakas on

legaliseeritud ja vabas müügis. Ta üritas suitsetamisest loobuda, kuid see on tema jaoks tohutu

stress, mis põhjustab nii psühholoogilist kui ka füüsilist kahju. Psühholoogiline surve väljendub

eelkõige selles, et suitsetamisest loobumine ei olnud taotleja enda otsus. Taotleja ei saa juba

mitu kuud normaalselt magada, on pidevalt liigselt ärrituv ja ärevuses, tal on peavalud ja see

kõik võib lõpuks põhjustada raske depressiooni, mille tagajärgi on raske prognoosida. Vanglas

viibimine iseenesest avaldab olulist mõju psüühikale ning vangla õigusvastane tegevus viib

närvivapustuse ja vaimse kurnatuseni. Iga kinnipeetav on juba saanud oma kuriteo eest

karistuse vabadusekaotuse näol. Tallinna Vangla tegevus kinnipeetavate kohtlemisel ei ole

kooskõlas inimväärikuse põhimõttega.

4. Tallinna Vangla palus 29.01.2018 vastuses esialgse õiguskaitse taotlusele jätta see

rahuldamata.

Tallinna Vangla direktori 26.04.2017 käskkirjaga nr 1-1/17/31 muudeti Tallinna Vangla

kodukorda ja selle seletuskirja. Käskkirja punktid 1.16–1.26 sätestavad muudatused

suitsetamisega seonduvas regulatsioonis ning nende osas jõustus käskkiri 01.10.2017. Taotleja

viibib vanglas alates 02.05.2016 ja suitsetamise keeld sai temale teatavaks 02.05.2017. Taotleja

ei ole Tallinna Vangla kodukorra punkte 2.3 ja 7.1.15 vaidlustanud. Isegi kui kohus peataks

Tallinna Vangla kodukorra p-de 2.3 ja 7.1.15 kehtivuse taotleja suhtes, tuleneb suitsetatavate

tubakatoodete keeld VSKE § 641 p-st 31. Kuna vanglal on kohustus VSKE-d täita, ei saaks

taotlejale vanglas sigarette võimaldada.

Tallinna Vanglasse saabumisel 01.02.2016 märkis taotleja end suitsetajaks ega soovinud

suitsetamisest loobuda. Taotleja esitas 11.09.2017 Tallinna Vanglale taotluse, milles palus oma

suitsulaeka

sulgeda

ja

avaldas

soovi

liituda

suitsetamisest

loobumise

motivatsiooniprogrammiga. Taotleja esitas 12.09.2017 taotluse suitsetamisest loobumise

motivatsiooniprogrammiga liitumiseks ning ta lisati samal päeval motivatsiooniprogrammi.

Alates 13.09.2017 ei ole taotleja saanud suitsetada, seega vastuse esitamise seisuga 139 päeva.

Võõrutusnähud mööduvad hiljemalt paari nädalaga ning valmistavad muret vaid

loobumisprotsessi alguses.

Taotleja tervisekaardist nähtub, et unehäireid, peavalu ja ärrituvust on taotleja kurtnud juba

enne suitsetamise lõpetamist 2017 a. septembris. Ajavahemikul 13.09.2017–29.01.2018 ei

nähtu tervisekaardis kandeid terviseprobleemide kohta, mida saaks seostada suitsetamise

võõrutusnähtudega. Taotleja esitas Tallinna Vanglale 11.01.2018 taotluse nikotiinisõltuvuse

ravi määramiseks, mis on menetlemisel. Enne 11.01.2018 ei ole taotleja nikotiinisõltuvuse ravi

taotlenud ja talle ei ole ravi näidustatud.

Vangla osundab, et Euroopas on suitsetamine täielikult keelatud Mani saare vangla sise- ja

välisterritooriumil. Mani saar on Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni

(EIÕK) kohaldamisalas ning seega on piirangu kehtivust peetud EIÕK kehtivusalal

õiguspäraseks.

Tartu Halduskohus on haldusasjas nr 3-17-2001 lahendanud sarnastel asjaoludel põhinevat

kaebust ning asus 12.10.2017 määruses seisukohale, et esialgse õiguskaitse vajaduse

puudumise tõttu tuleb taotlus jätta rahuldamata. Lisaks on Tallinna Halduskohus erinevates

haldusasjades (nt nr 3-17-2432, 3-17-2435) jätnud analoogilised Tallinna Vangla

kinnipeetavate esialgse õiguskaitse taotlused rahuldamata. Esialgse õiguskaitse kohaldamata

jätmise õiguspärasust on hinnanud ka Tallinna Ringkonnakohus haldusasjas nr 3-17-2476, kus

leidis, et halduskohus jättis taotluse õiguspäraselt rahuldamata.

Vanglates oli suitsetamine piiratud ka enne 01.10.2017. Tallinna Vangla kodukorra kohaselt

3-18-151

3(5)

oli vahemikul 11.01.2016–01.10.2017 kinnipeetavatel võimalik suitsetada kuni kolm sigaretti

päevas ja seda vaid ajal, kui nad said viibida kohas, mis oli suitsetamiseks määratud. Praktikas

tähendas see seda, et kinnipeetav, sh esialgse õiguskaitse taotleja, sai päevas lubatud arvu

sigarette suitsetada ühe tunni jooksul, kui ta viibis värskes õhus jalutuskäigul. Olukorras, kus

taotlejal oli võimalik suitsetada nii väike kogus sigarette päevas, on taotlejale suitsetamise

korralduse muutusega kaasnevad ebamugavused minimaalsed ja ajutist laadi.

Asjaolu, et taotluse esitajal ei võimaldata teatud ajaperioodi jooksul, s.o kuni kohtuvaidluses

tehtud otsuse jõustumiseni suitsetada, ei saa iseenesest pidada sedavõrd tõsiseks tagajärjeks,

mis tingiks taotluse rahuldamise. Vanglate tubakavabaks muutmise tegevuskava ja VSKE

muudatuse peamisteks eesmärkideks on tervise kaitse (tervist toetava, mitte kahjustava, elu- ja

töökeskkonna loomine), vabanemine sõltuvusest, riiklike ressursside säästmine ja julgeoleku

tagamine. Õigus tervise kaitsele kaalub üles õiguse vabale eneseteostusele, milleks praegusel

juhul oleks suitsetatavate tubakatoodete tarvitamine. Suitsetatavate tubakatoodete ja esemete,

millest ja mille abil on võimalik suitsetatavaid tubakatooteid kokku panna või neid suitsetada,

keelamise vajalikkust ja proportsionaalsust on VSKE muutmise käigus põhjalikult analüüsitud.

anglas suitsetamise keelu proportsionaalsust on analüüsinud ka välisriikide kohtud ning

leidnud, et piirang on õiguspärane. Olukorras, kus ka rahvusvahelises kohtupraktikas on peetud

suitsetamise keeldu õiguspäraseks ja proportsionaalseks meetmeks, ei saa järeldada, et taotleja

õigused võiksid esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmisel saada olulisel määral või

pöördumatult kahjustada.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

5. XX esitas 15.02.2018 Tallinna Ringkonnakohtule määruskaebuse, milles palub

halduskohtu 30.01.2018 määrus tühistada ja teha uus määrus, millega tema esialgse õiguskaitse

taotlus rahuldada. Võimaldamaks kinnipeetaval vanglas suitsetada, peaks halduskohus

kohustama vanglat selleks vajalikke toiminguid tegema või keelama vanglal suitsetamist

takistavate toimingute tegemise HKMS § 5 lg 1 p-de 2 ja 3 alusel (Riigikohtu 20.11.2017

määrus nr 5-17-33, p 11). Taotleja palub end ühtlasi menetlusabi korras vabastada

määruskaebuse esitamiselt nõutava riigilõivu tasumise kohustusest.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab HKMS § 204 lg-le 1, § 207 lg-le 1 ja § 252 lg-le 7 tuginedes, et

määruskaebus tuleb võtta menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud

(HKMS § 252 lg 7), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-des

52–54 ja 205 toodud nõuetele. Määruskaebuse esitamine on riigilõivuvaba (HKMS § 104 lg 1

ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9).

7. Kuna Tallinna Vangla on esitanud seisukoha esialgse õiguskaitse kohaldamise osas

29.01.2018 halduskohtule, ei pea ringkonnakohus vajalikuks kuulata määruskaebuse

menetluses Tallinna Vanglat täiendavalt ära ning lahendab määruskaebuse varasemaid

seisukohti arvestades.

8. HKMS § 249 lg-test 1 ja 3 tulenevalt peab kohus esialgse õiguskaitse vajaduse hindamisel

prognoosima, millised võivad olla esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata jätmise tagajärjed

taotluse esitajale ja kas ilma esialgset õiguskaitset kohaldamata võib kaebaja õiguste kaitse

muutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. Esialgse õiguskaitse vajadus esineb juhul, kui

3-18-151

4(5)

selle kohaldamata jätmisega kaasneksid isiku jaoks pöördumatud või hiljem raskesti

kõrvaldatavad tagajärjed.

9. Ringkonnakohtu esialgsel hinnangul on vangla territooriumil täieliku suitsetamiskeelu puhul

tegemist taotluse esitaja vabaduspõhiõiguse riivega. Õiguskantsler on leidnud, et vanglas

suitsetamise keelamine on küsitava proportsionaalsusega piirang ja võib olla vastuolus

põhiseaduse § 19 lg-ga 1 (vt nt õiguskantsleri 27.07.2015 arvamus tubakaseaduse muutmise

seaduse eelnõu kohta nr 18-2/150902/1503293). Õiguskantsler on seisukohal, et kuna töötajate

ja kaaskinnipeetavate tervise kaitse on juba kindlustatud sellega, et siseruumides suitsetamine

on keelatud ning suitsetamisele ka selleks kohandatud õuealal kehtivad piirangud, võib

suitsetamise täielik keelamine olla vastuolus vangistusseaduse § 41 lg-ga 2 (õiguskantsleri

15.04.2016 arvamus justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 muutmise määruse eelnõu kohta

nr 18-2/160449/1601615).

10. Esialgse õiguskaitse kohaldamine ja taotluse esitajal suitsetada võimaldamine võib kaasa

tuua tagajärjed, mille eest täielik suitsetamiskeeld vanglates kehtestati, sh sigarettide peidetult

kaasavõtmise kambrisse, salakaubitsemise jms. Tallinna Vangla märgib põhjendatult, et

mujalgi lääneriikides on vanglates hiljuti kehtestatud täielik suitsetamise keeld. Sellisteks

riikideks on näiteks Uus-Meremaa, Kanada, Ühendkuningriik (keelustab suitsetamise etapi-

viisiliselt; hetkel keeld jõus Mani saare ja Walesi vanglates, 2018. a jooksul laieneb keeld

Inglismaa ning Šotimaa vanglatele) ning Ameerika Ühendriigid, kus föderaalvanglate

territooriumil on suitsetamiskeeld jõus 2015. a algusest (vt H. Tõnise. Kinniste asutuste täielik

suitsetamiskeeld Anglo-Ameerika õigussüsteemis. – Juridica 2017/10, lk 722; S. Nelson.

Smoking Officially Banned in Prisons. US News, 05.12.2014). Neis riikides on kohtud pidanud

suitsetamiskeelu kehtestamist põhjendatuks ja leidnud, et põhiseadusest ei tulene õigust vangla

territooriumil suitsetada (vt nt Kanada Federal Court of Appeals’i 21.06.2010 otsust asjas

Correctional Service of Canada and Attorney General of Canada v. Patrick Mercier, 2010 FCA

167 ja Ameerika Ühendriikide District Court’i otsus asjas Reynolds v. Bucks, 833 F.Supp 518

(ED PA 1993); vt lisaks Tõnise, osundatud töö, lk 723–724).

11. Tallinna Vangla viitab Ühendkuningriigis asuvale Mani saare vanglale kui näitele sellisest

Euroopa vanglast, mis kinnitab täieliku suitsetamiskeelu õiguspärasust Euroopa Inimõiguste

Kohtu jurisdiktsiooni alla kuuluvas riigis. Tegemist on esimese Euroopa vanglaga, kus

kehtestati täielik suitsetamiskeeld (2008. a-l). Ringkonnakohtu hinnangul on aga

märkimisväärne, et arvestades suitsetamiskeelust tingitud kinnipeetavate allumatuse tõusu,

julgeolekuintsidentide arvukuse tõusu, kinnipeetavate ebatervislikke eneseabimeetodeid

nikotiini võõrutusnähtudega toimetulekul ja muid negatiivseid tagajärgi on seal ning nüüdseks

kõigis Ühendkuningriigi vanglates e-sigaretid koos nikotiinivedelike ja e-sigareti

suitsetamiseks vajaliku varustusega vabalt vanglapoodides kättesaadavad; vanglajuhid peavad

seda oluliseks saavutuseks, mis on muutnud vanglad rahulikumaks ja ohutumaks ning mh

tõstnud nende kinnipeetavate osakaalu, kes soovivad jäädavalt suitsetamisest loobuda, ja

vähendanud riigi kulusid nikotiini asendusravile vanglates (vt nt E. Vannin. E-cigarette trial

makes Isle of Man jail 'calmer and safer'. BBC News, 05.02.2018; T. Belger. Prisoners allowed

to VAPE in their cells despite smoking ban riot at Walton jail. Echo, 23.10.2017; E-cigarettes

being sold in prison shops in smoking ban pilot, BBC News, 24.12.2014; Prison smoking ban

to begin in 2016. BBC News, 29.09.2015). Ka teistes Angloameerika riikides on

ringkonnakohtule teadaolevalt võimaldatud suitsetamiskeeluga seoses kinnipeetavatele

laialdaselt nikotiini asendusravi (plaastrid, nätsud jms). Sellised abinõud tagavad

ringkonnakohtu hinnangul kinnipeetavate põhiõiguste riive proportsionaalsust vangla

territooriumil kohalduva suitsetamiskeelu tingimustes.

12. Tallinna Vangla märkis, et taotleja esitas talle 11.01.2018 taotluse nikotiinisõltuvuse ravi

3-18-151

5(5)

määramiseks. Selle taotluse kohta ei olnud vangla veel 29.01.2018 otsust teinud.

Ringkonnakohtu hinnangul on tegemist põhjendamatult pika menetlusajaga. Selliste taotluste

lahendamine mõistliku menetlusaja jooksul peab võimaldama osutada kinnipeetavatele

nikotiini asendusravi abil tegelikku leevendust suitsetamisest loobumisel tekkivate

võõrutusnähtude suhtes. Hea halduse põhimõtte kohaselt tuleb vanglal nikotiinisõltuvuse ravi

määramise taotlused lahendada mõne päevaga, mitte nädalatega. Samas ei saa ringkonnakohus

enam HKMS § 249 lg 1 alusel omal algatusel esialgse õiguskaitse korras kohustada Tallinna

Vanglat praeguses etapis võimaldama taotlejale soovi korral nikotiini asendusravi, sest on

üldteada, et enam kui viis kuud pärast suitsetamisest loobumist (13.09.2017) on taotlejal sellest

tingitud füüsilised võõrutusnähud möödas.

13. Ringkonnakohtule ei nähtu esitatud asjaolude pinnalt, et taotleja suhtes esineks esialgse

õiguskaitse taotluse rahuldamata jätmisel pöördumatute või hiljem raskesti kõrvaldatavate

tagajärgede tekkimise oht. Ringkonnakohus on analoogilistel asjaoludel jätnud seni esialgse

õiguskaitse taotlused rahuldamata (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 25.01.2018 määrus nr 3-17-

2476, p 16; 30.01.2018 määrus nr 3-17-2478, p-d 8–12). Ringkonnakohtu hinnangul on taotleja

õiguste tõhus kaitse võimalik ka esialgset õiguskaitset kohaldamata. Taotleja on läbinud pärast

suitsetamisest loobumist (13.09.2017) ja vanglaterritooriumil suitsetamiskeelu jõustumist

(01.10.2017) nikotiinist võõrutuse protsessi.

14. Kui kohustada vanglat võimaldama taotluse esitajale kasutada nikotiini asendusravi tooteid,

põhjustaks see taotlejal tõenäoliselt taas füüsilise nikotiinisõltuvuse. Kui põhivaidlus peaks

taotleja jaoks lõppema ebasoodsa tulemusega, oleks tal nikotiinisõltuvusest taas keeruline

vabaneda. Ilmselgelt oleks sama tagajärg sellel, kui kohus keelaks Tallinna Vanglal taotleja

suhtes suitsetamist takistavate toimingute tegemise või kohustaks vanglat suitsetamiseks

vajalikke toiminguid tegema. Seega tooks just esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamine

praegusel juhul kaasa pöördumatu või hiljem raskesti kõrvaldatava tagajärje. Ringkonnakohtu

hinnangul pole taotluse esitajal enam esialgse õiguskaitse vajadust.

15. Eeltoodud põhjustel leiab ringkonnakohus, et Tallinna Halduskohtu 30.01.2018 määrus on

õiguspärane ning jätab määruskaebuse rahuldamata.

(allkirjastatud digitaalselt)