2-14-7385/204 · Riigikohtu tsiviilkolleegium

R I I G I K O H U S

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

2147385

Määruse kuupäev

Tartu, 21. veebruar 2018

Kohtukoosseis

Eesistuja Henn Jõks, liikmed Ants Kull ja Villu Kõve

Kohtuasi

Igor Kleineri ja Jelena Kleineri hagi Danske Bank A/S-i

(Eesti filiaali kaudu) vastu sundtäitmise lubamatuks

tunnistamiseks

täiteasjades

nr 024/2011/1268

ja

024/2011/1269

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 21. augusti 2017. a määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Danske Bank A/S-i (Eesti filiaali kaudu) määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hagejad Igor Kleiner ja Jelena Kleiner

Kostja Danske Bank A/S (Eesti filiaali kaudu), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Paul Keres

Asja läbivaatamise kuupäev

5. veebruar 2018, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Danske Bank A/S-i (Eesti filiaali kaudu) määruskaebus Tallinna Ringkonnakohtu 21. augusti

2017. a määruse peale tsiviilasjas nr 2147385 läbi vaatamata.

2. Tagastada määruskaebuselt tasutud kautsjon Advokaadibüroo GLIKMAN ALVIN OÜ-le.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Igor Kleiner (hageja I) ja Jelena Kleiner (hageja II) esitasid 18. veebruaril 2014 Harju

Maakohtule hagi Danske Bank A/S-i (Eesti filiaali kaudu) (kostja) vastu, paludes tunnistada

lubamatuks sundtäitmine täiteasjades nr 024/2011/1268 ja 024/2011/1269. Menetluskulud palusid

hagejad jätta kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hagejad ja kostja 5. augustil 2008 ühishüpoteegiga tagatavate

nõuete muutmise ja hüpoteegi seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu. Lepinguga seati hagejatele

kuuluvatele kinnisasjadele hüpoteek tagamaks kõiki kostja olemasolevaid ja tulevikus tekkivaid

nõudeid hagejate, Vladimir Kleineri, Olga Kleineri, Elvaston Trading LLP (Elvaston) ja Aktsiaseltsi

SCANTRANS (pankrotis, ST) vastu. Kohtutäitur Arvi Pink alustas kostja 3. juuni 2011. a avalduse

alusel hagejate vastu täitemenetlused, täitedokumendiks oli 5. augusti 2008. a leping, nõude

2-14-7385

suuruseks 10 333 911 eurot 39 senti. Kostja palus pöörata sissenõude hagejate kinnistutele

843 633 euro 76 sendi ulatuses.

Kostja ja ST kui põhivõlgniku 31. oktoobril 2008 sõlmitud laenulepinguga nr KL-311008SC

refinantseeriti tühist laenulepingut (nr KL-05080EL), tagades seega olematut kohustust.

Laenulepingu nr KL-05080EL sõlmisid kostja ja Elvaston. Elvaston oli registreeritud

Suurbritannias, kuid tegutses püsivalt Eestis. Samas ei olnud Elvaston Eestis filiaalina registreeritud

vastupidi äriseadustiku § 384 lgs 1 nõutule, st tal puudus Eestis õigusvõime. Seega oli tehing

tühine. Kostja ja ST vahelised laenulepingud nr KL-311008SC ja 15. aprillil 2010 sõlmitud

nr KL150410SC on tühised vastuolu tõttu heade kommetega. Kostja kasutas oma positsiooni

ebaausalt ära, kuivõrd tema teadis Elvastoni halvast majanduslikust olukorrast laenulepingute

sõlmimisel, kuid ei jaganud seda infot teiste lepinguosalistega. Vastupidi, kostja kallutas ST-d

ebamoraalselt lepingut sõlmima. Eelnevale lisaks oli tühine täitedokumendiks olev 5. augustil 2008

sõlmitud leping, sest sellega tagati füüsilistest isikutest hagejatele kuuluvate kinnisasjadega

Elvastoni ja ST kõikvõimalikke kohustusi kostja vastu. Kõnealuses kokkuleppes ei olnud tagatavad

tulevikus tekkivad nõuded piisavalt määratletud ning see piiras ebamõistlikult kinnisasja omanike

majandusvabadust ja edasist toimetulekut.

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta see menetlusse võtmata või rahuldamata.

Kostja väitel jõustus 7. oktoobril 2013 Harju Maakohtu 4. oktoobri 2012. a otsus asjas nr 21129868,

kus vaidlus oli samade poolte vahel ja vaidluse keskmes oli sama täitedokumendi alusel

sundtäitmise võimalik lubamatus. Hagejad vaidlustavad sisuliselt jõustunud lahendi õiguslikke

põhjendusi.

Lisaks ei ole laenulepingud tühised. Kohtud tuvastasid mitmes tsiviilasjas, et hagejate vaidlustatud

lepingud on kehtivad. Elvaston oli õigusvõimeline ja ka maksevõimeline vaidlusaluste lepingute

sõlmimise ajal. Sisutu on hagejate väide, et 5. augustil 2008 sõlmitud tagatiskokkulepe oli globaalne

ja seepärast tühine. Hagejad omasid täielikku kontrolli tagatiskokkuleppega hõlmatud

laenukohustuste määratlemisel.

3. Harju Maakohus keeldus 14. oktoobri 2014. a määrusega hagi menetlusse võtmast ja jättis

rahuldamata hagejate hagi tagamise avalduse.

Maakohus keeldus asja menetlemast tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 371 lg 1 p 4 alusel,

leides, et hagejatel oli võimalik vaidlustada teist korda sundtäitmise lubatavus vaid nendel

asjaoludel, mis olid ilmnenud pärast maakohtu 4. oktoobri 2012. a otsuse tegemist asjas

nr 21129868. Praeguse menetlus keskmes olid asjaolud, mis olid olemas ka selle asja menetlemise

ajal.

4. Hagejate määruskaebuse alusel tühistas Tallinna Ringkonnakohus 13. jaanuari 2015. a määrusega

maakohtu lahendi ja saatis asja menetlusse võtmise otsustamiseks maakohtule tagasi.

Ringkonnakohus leidis, et TsMS ega ka täitemenetluse seadustik (TMS) ei keela esitada teist korda

sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi uutel asjaoludel. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise

hagi võib esitada täitemenetluse lõpuni. Varasemas tsiviilasjas on hagejad juba tuginenud asjaolule,

et laenulepingut nr KL-311008SC sõlmides varjas kostja ST eest Elvastoni halba majanduslikku

olukorda ega saa sellele enam tugineda. Ülejäänud asjaolud on aga sellised, millele hagejad ei ole

varasemas tsiviilasjas tuginenud.

2(7)

2-14-7385

5. Harju Maakohus võttis hagiavalduse 11. veebruari 2015. a määrusega menetlusse ja samal päeval

rahuldas hagejate hagi tagamise avalduse ning peatas tagatise vastu täitemenetlused täiteasjades

nr 024/2011/1268 ja nr 024/2011/1269.

Kostja määruskaebuse jättis Tallinna Ringkonnakohus 21. aprilli 2015. a määrusega hagi tagamise

osas rahuldamata ja tagatise vaidlustamise osas läbi vaatamata.

6. Kostja esitas 7. oktoobril 2015 hagejate vastu vastuhagi, paludes mõista neilt solidaarselt välja

103 972 eurot 66 senti (16. novembri 2015. a täpsustuse järgi 37 559 eurot 4 senti) ja seadusjärgse

viivise 843 633 eurolt 76 sendilt hüvitisena täiteasjades täitemenetluse takistamise eest.

Harju Maakohus võttis vastuhagi 14. oktoobri 2016. a määrusega menetlusse, kuid 24. aprilli

2017. a määrusega eraldas iseseisvasse menetlusse.

7. Harju Maakohus jättis 24. aprilli 2017. a määrusega (algselt ebatäpselt tähistatud otsusena; see ja

muud vead parandatud maakohutu 31. mai 2017. a määrusega) hagi läbi vaatamata ja

menetluskulud võrdsetes osades hagejate kanda neid summaliselt kindlaks määramata. Samuti

tühistas maakohus 11. veebruari 2015. a määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu.

Määruse põhjenduste järgi jättis maakohus hagi läbi vaatamata TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel.

Analoogia korras tuleb kohaldada koosmõjus TMS § 221 lgd 11 ja 2 selliselt, et TMS § 2 lg 1 ps 19

nimetatud täitedokumendi puhul on sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi korduval esitamisel

lubatud üksnes sellised vastuväited, mis põhinevad alustel, mis tekkisid pärast asjas sundtäitmise

lubamatuks tunnistamise hagi lahendamist. Seaduse mõttega ei ole kooskõlas jätta võlgnikule

võimalus esitada vastavalt enda äranägemisele erinevatel aegadel sundtäitmise lubamatuks

tunnistamise hagisid.

TsMS § 438 lg 1 kohaselt on õiguse kohaldamine kohtu ülesanne ja selle raames tuleb kohtul omal

algatusel kontrollida kohaldatavate lepingute kehtivust. Kui võlgnik oli seisukohal, et kohus tegi

eelneva kontrolli pealiskaudselt, oli tal võimalik kohtulahend vaidlustada. Asjas jõustunud lahend

lõpetas võimalikud vaidlused lepingute kehtivuse üle ja välistas edasise vaidluse nõude olemasolu

ja kehtivuse üle asjaoludel, mis esinesid enne kohtulahendi jõustumist. Hagejatel oli asjas

nr 21129868, kus analüüsiti sundtäitmise võimalikku lubamatust, tagatud TMS § 221 lgte 11 ja 2

järgi tõhus õiguskaitsevahend vaidlustamaks sundtäitmisele esitatud nõude olemasolu ja kehtivust.

Hagejad ei saanud teist korda pöörduda kohtu poole sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks

asjaoludel, mis olid olemas juba esimese hagi menetlemisel.

8. Hagejad palusid määruskaebuses ringkonnakohtule maakohtu määruse tühistada.

Kostja palus jätta määruskaebuse rahuldamata.

Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja saatis läbivaatamiseks

Tallinna Ringkonnakohtule

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

9. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 21. augusti 2017. a määrusega maakohtu 24. aprilli 2017. a

määruse (koos 31. mai 2017. a vea parandamise määrusega) ning saatis asja maakohtule menetluse

jätkamiseks. Ringkonnakohus märkis, et määruse peale ei saa edasi kaevata.

3(7)

2-14-7385

Määruse põhjenduste järgi eksis maakohus, kui jättis analoogia korras asja läbi vaatamata,

tuginedes TMS § 221 lgtele 11 ja 2. TMS § 221 lg 2 ei ole kohaldatav olukordadele, kus

täitedokumendiks on muu kui kohtulahend. Täitedokumendiks oleva kohtulahendi puhul on kohus

pooltevahelise vaidluse enne täitedokumendi kohtutäiturile esitamist lahendanud, mistõttu on sellise

täitedokumendi sundtäitmise vaidlustamine täitemenetluse käigus piiratud. Tegemist on erineva

olukorraga võrreldes sellega, kui täitedokumendiks on muu dokument kui kohtulahend, mil ükski

sõltumatu organ ei ole poolte vaidlust enne täitedokumendi kohtutäiturile esitamist läbi vaadanud

ning võlgnik vajab seetõttu efektiivsemat õiguskaitset.

Käimasolevas vaidluses ei ole tegu sama nõudega samal alusel. Seda leidis ringkonnakohus

13. jaanuari 2015. a määruses ja jääb selle juurde. Varasemas menetluses (tsiviilasi nr 21129868)

tugineti sellele, et ST on tasaarvestanud kostja nõude enda nõudega või nendevaheline leping on

tehtud pettuse mõjul ja leping on üles öeldud. Praeguses asjas on hagejad tuginenud sellele, et

kolmandal ühingul, kelle võlga refinantseeriti, ei olnud õigusvõimet, mistõttu finantseeriti olematut

kohustust, st leping oli tühine. Samuti toodi välja mitmeid teisi uusi põhjuseid, miks lepingud on

tühised (globaalne tagatiskokkulepe, teine pool kasutas oma positsiooni ära). Kohus saab

kontrollida vaid neid tühisuse aluseid, mida saab järeldada esitatud asjaoludest. Kohtul ei ole

kohustust kontrollida igasuguseid tühisuse aluseid.

Et tegemist on uute asjaoludega, kinnitab veenvalt ka maakohtu 23. augusti 2012. a määrus asjas

nr 21129868. Nimelt pidas maakohus hagejate esitatud täiendavas avalduses toodud asjaolusid hagi

aluse muutmiseks ja jättis taotluse muuta hagi alust rahuldamata. Sellest järeldub, et kuigi

sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamise alus oli olemas juba kohtumenetluse käigus, ei

saanud hageja seda maksma panna selliselt, et kohus oleks 4. oktoobri 2012. a otsuses võtnud selle

kohta seisukoha.

TsMS § 371 lg 1 p 4 välistab hageja võimaluse esitada kohtule hagiavaldusi, mille alusel toimuks

vaidlus samade poolte vahel sama eseme üle samal alusel. TsMS ega TMS ei keela sundtäitmise

lubamatuks tunnistamise hagi esitada uutel asjaoludel. TMS § 221 lg 3 sätestab, et sundtäitmise

lubamatuks tunnistamise hagi võib esitada täitemenetluse lõpuni. Eeltoodud põhjustel oli hagejatel

õigus esitada korduv sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi ülalmärgitud alustel.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

10. Kostja palub määruskaebuses ringkonnakohtu määruse tühistada ja jätta jõusse maakohtu

määrus. Kostja menetluskulud kassatsiooniastmes on 1674 eurot 24 senti (koos käibemaksuga).

Kaebuse järgi pidas ringkonnakohus määrust ekslikult mittekaevatavaks. TsMS § 427 võimaldab

esitada ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse.

Ringkonnakohus jättis oma määruse põhimõttelises osas täielikult põhjendamata. Ringkonnakohus

ei käsitlenud sisuliselt maakohtu põhjendusi hagi läbi vaatamata jätmise kohta, sh maakohtu

argumenti analoogia kohta TMS § 221 lgga 2. Arusaamatu on seisukoht, et hagejad ei saanud

käesolevas asjas esitatud aluseid maksma panna tsiviilasjas nr 21129868. Kui hagejate väited

kujutavad endast hagi aluse muutmist (tegelikult on hageja esitanud uued õiguslikud seisukohad),

oleksid hagejad pidanud need väited esitama kohe ühes hagis tervikuna.

Ringkonnakohtu tõlgendus TMS § 221 lg 2 kohta on ebaõige. Ringkonnakohus ei ole esitanud

ühtegi argumenti, miks sundtäitmise lubamatuks tunnistamise alused peaksid olema avaramad

nendest võimalustest, mis võlgnikul on nõudele vastu vaidlemiseks tavalises hagimenetluses.

4(7)

2-14-7385

Kohtulik kontroll saab toimuda vaid üks kord. Asjaolud, mis olid olemas juba varasema

sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi menetlemise ajal, tulnuks ka esitada varasemas

menetluses. Ringkonnakohus ei ole lähtunud TMS § 221 lg 2 põhiseaduskonformse tõlgendamise

põhimõttest, mille kohaselt tuleb põhiseadusega kooskõlas olevat tõlgendust eelistada neile

tõlgendustele, mis ei ole põhiseadusega kooskõlas. Kohtute tegevus on viinud kostja EIÕK art 6

lgst 1 tulenevate õiguste rikkumiseni. Hagejate hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks

täiteasjades menetletakse juba teist korda ning kohtuasjade mõjul on täitemenetlus olnud peatatud

kokku ca 6 aastat ja 3 kuud. Käesolev eraldi kohtuasi on olnud kohtu menetluses umbes kolm ja

pool aastat ning kohtul on tegemata isegi menetlust ettevalmistavad toimingud.

11. Hagejad leiavad vastuses määruskaebusele, et kaebus tuleb jätta rahuldamata ja ringkonnakohtu

määrus muutmata ning menetluskulud kostja kanda. Hagejad vaidlevad vastu ka kostja

menetluskuludele, leides, et mõistlik, põhjendatud ja vajalik ei võiks olla enam kui 864 eurot

(sh käibemaks).

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

12. Kolleegium leiab, et määruskaebus tuleb jätta TsMS § 682 lg 1 ja § 695 alusel (nende

koostoimes) läbi vaatamata, sest kostjal ei ole õigust esitada ringkonnakohtu määruse peale

Riigikohtule määruskaebust.

13. Riigikohtul on ka pärast asja menetlusse võtmist kohustus kontrollida määruskaebuse

nõuetekohasust, sh õigust kaebus esitada (vt nt Riigikohtu 6. aprilli 2016. a määrus tsiviilasjas

nr 321816, p 11).

Harju Maakohus jättis 24. aprilli 2017. a määrusega hagi läbi vaatamata. TsMS § 427 esimese lause

kohaselt võib maakohtu või ringkonnakohtu hagi läbi vaatamata jätmise määruse peale esitada

määruskaebuse (vastavalt ringkonnakohtule või Riigikohtule). Hageja esitas maakohtu määruse

peale määruskaebuse ringkonnakohtule. Tallinna Ringkonnakohus tühistas maakohtu määruse ja

saatis asja maakohtule menetluse jätkamiseks. Ringkonnakohus ei teinud seega lahendit

TsMS § 427 esimese lause tähenduses, mis võimaldaks esitada määruskaebuse Riigikohtule, sest

hagi ei ole jäetud läbi vaatamata.

Kolleegiumi arvates ei saa määruskaebeõigust tuletada TsMS § 427 teisest lausest, mille kohaselt ei

saa maakohtu määruse peale esitatud määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale

Riigikohtule edasi kaevata, kui hagi jäeti läbi vaatamata TsMS § 423 lg 1 pdes 2, 7−10 ja 12

nimetatud alustel. See lause üksnes piirab kahekordset kaebeõigust lauses nimetatud juhtudel ega

anna määruskaebeõigust juhul, mil ringkonnakohus ei jäta määruskaebust lahendades hagi läbi

vaatamata. Tegemist on TsMS § 696 lg 1 teise lause lõpus viidatud erandiga samas lauses

sõnastatud üldreeglist, mille kohaselt, kui maakohtu määruse peale saab seaduse järgi esitada

määruskaebuse, saab määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale esitada

määruskaebuse ka Riigikohtule.

Kolleegium viitab, et sisuliselt samale järeldusele on Riigikohus jõudnud ka sarnaselt sõnastatud

TsMS § 372 lg 5 puhul (vt Riigikohtu 5. aprilli 2017. a määrus tsiviilasjas nr 3211217, p 18).

14. Kolleegium märgib, et Riigikohtule esitatud määruskaebuse vastusele lisaks hagejatele alla

kirjutanud V. Seppik ei ole vandeadvokaat. TsMS § 218 lgte 3 ja 4 kohaselt saab hagimenetluses

5(7)

2-14-7385

Riigikohtus menetlusosalist esindada vaid vandeadvokaat, samuti saab menetlusosaline ise esitada

teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

15. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi korduva esitamise õiguse kohta märgib kolleegium

õiguse ühetaolise kohaldamise huvides järgmist.

15.1. TMS § 221 lgte 1 ja 11 kohaselt võib võlgnik esitada täitedokumendile materiaalõiguslikke

vastuväited. Selleks tuleb võlgnikul esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi, mida võib

TMS § 221 lg 3 kohaselt esitada täitemenetluse lõpuni. Kui täitedokumendiks on kohtulahend,

sätestab TMS § 221 lg 2 kitsendavalt, et võlgniku (materiaalõiguslike) vastuväidete alused peavad

olema tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist. Riigikohus on selgitanud, et TMS § 221 lg 2

eesmärk on vältida olukorda, mil jõustunud kohtulahendiga lahendatud vaidlus avataks uuesti

täitemenetluse käigus, ning et seetõttu on TMS § 221 lg 1 alusel esitatud hagis võimalik arvesse

võtta vaid neid faktilisi (elu)sündmusi, mis on tekkinud pärast täitedokumendiks oleva kohtulahendi

jõustumist (vt Riigikohtu 15. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3211115, p 10).

15.2. Kolleegiumi arvates tuleb õiguslikult samamoodi hinnata olukorda, kui täitedokumendiks ei

ole küll kohtulahend, kuid võlgnik on esitanud täitedokumendi sundtäitmise lubamatuks

tunnistamise hagi, mis on jäetud jõustunud kohtulahendiga rahuldamata. Kui võlgnik esitab seejärel

uue sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi, tuleb selle lubatavust analoogia alusel hinnata

TMS § 221 lg 2 alusel. Uue hagi korral on lubatavad üksnes vastuväited, mis põhinesid alustel, mis

tekkisid pärast asjas sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi lahendamist. Sellisteks

vastuväideteks saavad nt olla võla osaline või täielik tasumine pärast kohtulahendit, samuti nt

tasaarvestusavaldusele tuginemine, kui tasaarvestusolukord VÕS § 197 lg 1 mõttes tekkis pärast

kohtulahendi jõustumist (vt ka Riigikohtu 15. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3211115, p 10).

Ainult erandina võib uues hagis vastuväiteid esitada alustel, mis olid olemas juba esimese

sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi menetluses. Seda juhul, kui vastuväiteid ei olnud

võimalik objektiivsel põhjusel (st menetlusosalisest sõltumatul põhjusel) menetlusõiguslikult

maksma panna selliselt, et kohus saanuks nende kohta võtta kohtulahendis seisukoha (võrdle

Riigikohtu 15. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3211115, p 11).

15.3. Kohese sundtäitmise korral ei saa võlgniku menetluslik positsioon oma õiguste kaitsel kohtus

olla halvem sellest, kui hageja oleks esitanud nõude sissenõudmiseks hagi. Samas ei ole

põhjendatud ka see, et see positsioon peaks olema parem. Kui võlgnik kostjana nö tavalises

hagimenetluses võla sissenõudmiseks jätab esitamata hagi rahuldamist takistada võivad asjaolud, on

see tema enda risk. Ta ei saa neid asjaolusid uuesti esitada, kuna vaidluse lahendamise kohta tehtud

kohtulahend on talle siduv. See puudutab ka tehingu tühisusele viitavate asjaolude esitamata jätmist.

Isegi kui sellised asjaolud on esitatud, kuid kohus jätab need hindamata, ei saa neile tuginedes

alustada uut vaidlust juba lahendatud vaidluse eseme suhtes. Võimalik on vaid kohtulahendit

vaidlustada.

16. Kuna asja menetlus jätkub, ei jaota kolleegium menetluskulusid, vaid seda tuleb teha asja uuel

lahendamisel sõltuvalt selle tulemusest.

17. Kuivõrd kolleegium jätab määruskaebuse läbi vaatamata, tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149

lg 4 kolmanda lause alusel tagastada. TsMS § 149 lg 8 esimese lause alusel tagastatakse kautsjon

menetlusosalise korraldusel selle tasunud advokaadibüroole.

6(7)

2-14-7385

Henn Jõks

Ants Kull

Villu Kõve

7(7)