2-17-102251/17 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kai Kullerkupp, Kersti Kerstna-Vaks, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 21. veebruar 2018. a

Tsiviilasja number

2-17-102251

Tsiviilasi

Scandinavian Window OÜ hagi EST Facade OÜ vastu

võlgnevuse väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

3095 eurot 39 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 23. oktoobri 2017. a otsus

Kaebuse esitajad ja kaebuse liik

EST Facade OÜ apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja): EST Facade OÜ (registrikood 12129472),

esindaja Lauri Liblik

Vastustaja (hageja): Scandinavian Window OÜ (registrikood

12047685), esindaja advokaat Andres Kalm

RESOLUTSIOON

1. Jätta EST Facade OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Jätta Tartu Maakohtu 23. oktoobri 2017 otsus

muutmata.

3. Jätta maakohtu menetluskulude jaotus muutmata ning

ringkonnakohtus kantud menetluskulud EST Facade OÜ

kanda.

4. Keelduda asja juurde võtmast EST Facade OÜ ja

Scandinavian Window OÜ vahelist kirjavahetust ja

lugeda see EST Facade OÜ-le tagastatuks.

5. Rahuldada Scandinavian Window OÜ avaldus

menetluskulude

rahaliseks

kindlaksmääramiseks

ringkonnakohtus osaliselt. Mõista EST Facade OÜ-lt

Scandinavian Window OÜ kasuks välja menetluskuluna

õigusabikulu 948 eurot (ilma käibemaksuta).

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Scandinavian Window OÜ (hageja) esitas 3. veebruaril 2017 Pärnu Maakohtu

Maksekäsuosakonnale maksekäsu kiirmenetluse avalduse EST Facade OÜ (kostja) vastu

võlgnevuse väljamõistmiseks. Pärnu Maakohtu Maksekäsuosakonna 13. märtsi 2017

määrusega lõpetati maksekäsu kiirmenetlus seoses kostja poolt vastuväite esitamisega.

Hageja esitas 21. märtsil 2017 Maakohtule hagi kostja vastu töövõtulepingust tuleneva

võlgnevuse väljamõistmiseks. Hageja palus kostjalt välja mõista põhinõudena 1373 eurot 73

senti tasumata arvest nr 1612-008 ja 564 eurot kahjuna VÕS § 128 lg 3 alusel. Lisaks palus

hageja kostjalt välja mõista sissenõutavaks muutunud viivised 232 eurot 60 senti ning

viivised hagiavalduse esitamisest kuni nõude (564 euro) kohase täitmiseni VÕS § 113 lõikes

1 sätestatud määras. Samuti palus hageja kostjalt välja mõista viivised (põhinõudelt, mis on

enne hagi esitamist rahuldatud ja mida hagis ei nõuta) 853 eurot 12 senti. Menetluskulud

palus hageja jätta kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 11. augustil 2016 töövõtulepingu nr SW16-025,

millega kostja tellis hagejalt akende paigalduse aadressil Rahu 3a Tartu. Hageja esitas

kostjale lepingu järgi tehtud tööde alusel 30. novembril 2016 akti nr 2 summas 1938 eurot

35 senti, millele lisandub käibemaks. Kostja ei esitanud lepingu p-s 9.3 ettenähtud aja

jooksul akteeritud töödele vastuväiteid ning tööd loeti vastu võetuks. Hageja väljastas akti

alusel 5. detsembril 2016 arve nr 1612-008, summas 2326 eurot 2 senti (koos käibemaksuga)

maksetähtajaga 19. detsember 2016. Kostja tasus arve osaliselt summas 952 eurot 59 senti.

Arvest nr 1612-008 on tasumata 1373 eurot 73 senti (2326,02 – 952,59). Lepingu p 4.10

kohaselt on hagejal õigus nõuda kostjalt viivist 1% arve summast iga tähtaega ületanud

päeva eest, kuid mitte rohkem kui 10% tasumata summast. Seega on hagejal kostja vastu

tasumata arve summast viivisenõue 10% summas 232 eurot 60 senti.

Hagejal on kostja vastu täiendav viivise nõue akti nr 1 alusel. Hageja esitas kostjale lepingu

järgi teostatud tööde alusel 30. septembril 2016 akti nr 1 summas 13 787 eurot 29 senti,

millele lisandub käibemaks. Akti nr 1 alusel väljastas hageja kostjale 30. septembril 2016

arve nr 1609-022 summas 14 218 eurot 73 senti (koos käibemaksuga) maksetähtajaga

14. oktoober 2016. Kostja tasus arve nr 1609-022 alles 20. oktoobril 2016 ehk 6-päevase

viivitusega. Tulenevalt lepingu p-st 4.10 on hagejal kostja vastu arve tasumise viivitamisest

viivisenõue 6% summas 853 eurot 12 senti.

Kuna kostja alustas võlgnetava arve nr 1612-008 tasumist alles 26. jaanuaril 2017, pärast

õigusabi kaasamist hageja poolt 10. jaanuaril 2017, siis palub hageja kostjalt VÕS § 128 lg 3

ja § 115 lg 1 alusel välja mõista kohtuvälise nõude esitamisega tekkinud õigusabikulud

summas 564 eurot (ilma käibemaksuta), millele lisandub viivis VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud

määras. Majandus- ja kutsetegevuses tegutsevale isikule on ettenähtav, et kohustuse

rikkumisel võib kahjustatud lepingupool oma õiguste maksmapanekuks pöörduda advokaadi

poole ning hageja lepingulise esindaja tunnitasu on kohtupraktikas aktsepteeritud suuruses

(120 eurot/h).

Kostja ei vaidlusta asjaolu, et akt nr 1 edastati talle 30. septembril 2016 allkirjastamata

kujul, sest leping ei nõua akti edastamisel akti allkirjastamist. Kostja sai 30. septembril 2016

esitatud aktiga tutvuda lepingus sätestatud tähtaja (kolme tööpäeva) jooksul, mille järel akt

allkirjastati hageja poolt 7. oktoobril 2016 ja kostja poolt 10. oktoobril 2016. Kostja on

10. oktoobri 2016 e-kirjas hagejale ning arve tasumise maksekorralduses arve tasumise

tähtajaks märkinud 14. oktoober 2016, millega kostja nõustus, et kohustus muutus

sissenõutavaks 14. oktoobril 2016 ning hageja ei ole käitunud viivisenõude esitamisel

pahauskselt. Viivis ei ole ebamõistlikult suur, kuna viivis on maksimaalselt piiratud 10

protsendiga arve summast ning tegemist on poolte vahel eraldi läbi räägitud

lepingutingimustega (lepingu p 4.10).

Kostja leppetrahvi nõue ei ole põhjendatud. Tööde lõplikuks valmimiseks oli vajalik

viimaste välimiste teipide paigaldamine väikestel akendel, mis eeldas, et objekti teljele C

paigaldataks tellingud. Kostja viivitas tellingute paigaldamisega. Tulenevalt lepingu p-dest

3.4.2 ja 3.4.3 pikeneb lepingu tähtaeg automaatselt kui muudatuste tegemise vajadus on

põhjustatud tellija poolt oma kohustuste rikkumisest või kui töövõtjale ei anta tööfronti õigel

ajal üle. Seetõttu esitas hageja akti nr 2 nii 12. oktoobril 2016, 11. novembril 2016 kui ka

23. novembril 2016. Viimases aktis oli maha arvatud välimiste teipide hind 79 eurot 68

senti. Hageja lubas teibid paigaldada siis, kui tellingud on püsti. Kuigi kostja tugines

varasemate aktide puhul just teipide paigaldamata jäämisele, keeldus kostja ka 23. novembri

2016 akti aktsepteerimast. Kostja saatis 29. novembril 2016 hagejale kirja, milles teatas, et

tellinguid on paigaldatud ja aknad saab ära teipida. Hageja lõpetas tööd järgmisel päeval, s.o

30. novembril 2016 ja edastas arve aluseks olnud lõppakti.

Hageja kohustuseks ei olnud akendelt kleebiste eemaldamine. 30. novembril 2016 akti

esitamise hetkeks olid kleebised jäänud 5 aknale ning kuna kostja keeldus kleebistele

tuginedes järjepidevalt esitatud arvet maksmast, eemaldas hageja ka viimased kleebised ning

saatis kostjale selle kohta 16. jaanuaril 2017 nn null-akti. Osas, milles kostja on hagejale ette

heitnud viivitust, tulenes viivitus kostjast endast. Seega tekkis kostjal kohustus tasuda

võlgnetav arve hiljemalt 14 päeva jooksul akti esitamisest alates 30. novembrist 2016.

Kostja on arve maksmisega viivitanud vähemalt 10 päeva, mistõttu tuleb kostjal maksta

arvelt viivist 10%. Hagejal tekkis õigus nõuda arve tasumist hiljemalt 16. jaanuaril 2017

esitatud akti alusel. Juhul, kui kohus peaks leidma, et hageja on tööde tegemisega viivitanud

ja see viivitus ei tulene kostjast, palub hageja vähendada leppetrahvi VÕS § 162 lg 1 alusel.

2. Kostja esitatud hagiga ei nõustunud. Kostja esitas hageja 30. novembri 2016 aktile nr 2

summas 1938 eurot 35 senti ettenähtud aja jooksul vastuväited nii enne akti esitamist kui ka

sellele järgnevalt. Aktis nr 2 kirjeldatud tööd esitas hageja kostjale akteerimiseks ka

12. oktoobril 2016, 11. novembril 2016 ja 23. novembril 2016. a. Vastuväited 12. oktoobri

2016 aktile nr 2 esitas kostja 13. oktoobril 2016. Hoolimata asjaolust, et kostja poolt välja

toodud puudused jäid kõrvaldamata, fabritseeris hageja järjepidevalt uusi samasisulisi akte.

Hageja lõpetas lepingulised tööd objektil alles 16. jaanuaril 2017, mille kohta esitas hageja

kostjale akti nr 3. Tulenevalt eeltoodust ei saanud 30. novembril 2016 hageja poolt esitatud

akt nr 2 kui objekti lõppakt kuidagi sisaldada kõiki töövõtulepingu alusel teostatavaid töid

ning seega ei muutunud selle akti alusel 19. detsembril 2016 sissenõutavaks hageja lõplik

lepingust tulenev tasunõue. Hageja viivisenõue on alusetu.

Kostja ei nõustu hageja arvutuskäiguga, mille tulemusena oleks kostjal arvest nr 1612-008

tasumata 1373 eurot 73 senti. Kostja edastas 2. veebruaril 2017 hagejale parandatud viivise

arve, mille aluseks on töövõtulepingu punktis 3.3 sätestatud tööde lõpliku üleandmise

tähtaeg. Lepingu punkti 3.6. järgi on tellijal tööde tähtaja ületamise korral õigus nõuda

töövõtjalt leppetrahvi 0,1% kokkulepitud töö maksumusest iga töö üleandmisega viivitatud

päeva eest, kuid mitte rohkem kui 5% töö maksumusest. Tööde lõpliku üleandmise päevaks

on akti nr 3 kohaselt 16. jaanuar 2017, mistõttu on leppetrahvi kohaldamine summas 1373

eurot 73 senti, s.t 5% ulatuses lepingu maksumusest põhjendatud ning vastava summa on

kostja tasaarveldanud hagejale tasumisele kuuluvast lõppsummaga. Seega puudub hagejal

kostja vastu arvest nr 1612-008 tulenev nõue.

Kostja ei nõustu hageja käsitlusega, mille kohaselt muutusid 7. oktoobril 2016 esitatud akti

alusel üleantavad tööd vastuvõetuks ja tasunõue sissenõutavaks 30. septembril 2016 esitatud

akti ja arve alusel, mistõttu ei ole kostja arve tasumisega viivitanud. Kostja tasus arve 10

päeva pärast akti allkirjastamist.

Kostja hinnangul on viivisenõudest teavitamine ja viivisenõude esitamine 3 kuud pärast

väidetavat lepingurikkumist vastuoluline ja vastuolus hea usu põhimõttega. Juhul, kui kohus

peab hageja viivisenõuet põhjendatuks, palub kostja kohtul viivist VÕS § 113 lg 8 ja § 162

lg 1 alusel vähendada, sest antud asjaoludel on viivisesumma määras 1% päevas summas

853 eurot 12 senti ebamõistlikult suur. Kostja põhikohustused hageja ees on täidetud.

Hageja ja kostja vahel sõlmitud töövõtuleping on hageja tüüpleping, millest tulenevate

õiguste ja kohustuste mõistmiseks ei ole hageja poolt näidatud ulatuses ja maksumuses

õigusabi kasutamine põhjendatud. Kostja tegi makse pärast kõigi lepingujärgsete tööde

tegemist ning aktiga nr 3 üleandmist 16. jaanuar 2017. Kuivõrd hageja rahalised nõuded

kostja vastu on tervikuna alusetud, siis ei kuulu rahuldamisele ka hageja kahjunõue.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus rahuldas 23. oktoobri 2017 otsusega hageja hagi kostja vastu ja mõistis

kostjalt hageja kasuks 30. septembri 2016 arve nr 1609-022 tasumisega viivitamise eest välja

viivise 853 eurot 12 senti, arve nr 1612-008 alusel lepingujärgse põhivõlgnevuse 1373 eurot

73 senti ja viivise 232 eurot 60 senti, kahju 564 eurot, viivise kahjult 26 eurot 82 senti alates

21. märtsist 2017 kuni 23 oktoobrini 2017 ja viivise kahjult alates 24. oktoobrist 2017 kuni

kahjunõude täieliku täitmiseni VÕS §-s 113 lg-s 1 sätestatud määras. Maakohus jättis

menetluskulud kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud summas

2748 eurot. Menetluskuludelt tuleb kostjal tasuda viivist alates otsuse jõustumisest kuni

kohustuse täitmiseni VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras.

Maakohus leidis, et poolte vahel puudub vaidlus, et hageja ja kostja sõlmisid 11. augustil

2016 töövõtulepingu nr SW16-025, mille p-i 2.1 kohaselt kohustus hageja paigaldama aknad

aadressil Rahu 3a Tartus. Hageja on lepingus kokkulepitud tööd teostanud.

Poolte vahel on vaidlus, kas: 1) hagejal on õigus nõuda viivist 30. septembri 2016 esitatud

akti nr 1 alusel väljastatud arve tasumisega viivitamise eest summas 853 eurot 12 senti;

2) 30. novembri 2016 akt nr 2 kui objekti lõppakt sisaldas kõiki töövõtulepingu alusel

teostatud töid; 3) kas akti nr 2 alusel muutus hageja tasunõue sissenõutavaks või mitte;

4) kostja poolt esitatud tasaarvestus on põhjendatud; 5) hageja õigusabikuludest tulenev

kahjunõue summas 564 eurot on põhjendatud.

Maakohus leidis, et kostja ei ole vaidlustanud asjaolu, et hageja esitas 30. septembril 2016

akti nr 1 (tl 38) ja arve nr 1609-022 (tl 40) summas 14 218 eurot 73 senti ning et kostja maksis

arve 20. oktoobril 2016 (tl 41). Tulenevalt poolte vahel sõlmitud lepingust pidi kostja arve nr

1 tasuma hiljemalt 14. oktoobril 2016. Lepingu p-st 9.3 ei tulene, et arve tasumise tähtaeg

hakkab kulgema akti allkirjastamisest. Seega hilines kostja arve maksmisega 6 päeva ning

hageja nõue kostjalt viiviste väljamõistmiseks on põhjendatud.

Maakohus on seisukohal, et kuigi lepingu p-s 4.10 kokkulepitud viivisemäär 1% tähtajaks

tasumata summast iga viivitatud päeva eest, kuid mitte rohkem kui 10% tasumata arve

summast, on oluliselt kõrgem VÕS § 113 lg 1 teise lause järgsest määrast, ei ole see siiski

selline, et seda pidada seadusega vastuolus olevaks, isegi kui tegemist oleks tüüptingimusega.

Mõlemad pooled on sõlminud lepingu majandustegevuses ning tegemist ei ole erakordse ja

kokkuleppevabadust kuritarvitava tingimusega. Viivis ei ületa põhinõuet. Seega kuulub

kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele akti nr 1 alusel väljastatud arve nr 1609-022

tasumisega viivitamise eest viivised summas 853 eurot 12 senti.

Maakohus leidis, et põhjendatud ei ole kostja seisukoht, et hageja lõpetas oma tööd alles

16. jaanuaril 2017, mille kohta esitas akti nr 3 (tl 63). Aktist nr 3 on üheselt näha, et hageja on

eemaldanud 5 kleebist ning et tegemist on nn null aktiga. Töövõtulepingu tellimuse

kirjeldusest nähtuvalt pidi töövõtja demonteerima vanad aknad ja paigaldama uued aknad.

Muuhulgas pidi töövõtja väljast paigaldama teibi. Hind ei sisaldanud akende pesemist ja

klaasilt liimi eemaldamist, samuti ei kuulunud töövõtja kohustuste hulka aknaklaasidelt

kleebiste eemaldamine. Vaidlust ei ole selles, et tellija pidi olulisemate lepingutingimuste

(tl 27) järgi võimaldama töövõtjale objektile ligipääsu ning poolte kirjavahetusest nähtub, et

kostja on paigaldanud nõutavad tellingud akende teipimiseks alles 29. novembril 2016 (tl 51).

30. novembril 2016 vastas hageja, et teibid on paigaldatud (tl 50). Tõendamist on leidnud, et

hageja oli viivituses (teipide paigaldamine) kostja tegevusetuse tõttu ning tegelikkuses

lõpetati lepingujärgne põhitöö hageja poolt objektil Tartus Rahu 3a juba 5. oktoobril 2016

(tl 102). Maakohus juhtis tähelepanu poolte vahel sõlmitud lepingu p-ile 3.4.2, millest

tulenevalt pikeneb lepingu täitmise tähtaeg automaatselt juhul kui lepingu õigeaegset täitmist

takistab tellija poolne kohustuste rikkumine.

Kostja on hagejale 2. detsembril 2016 vastanud, et ta on nõus akteerima 1338 eurot 35 senti,

millele lisandub käibemaks ja soovib hagejalt sellele summale arvet 3. detsembriks 2016,

kuna on puhkusel perioodil 4. detsembrist 2016 kuni 5. jaanuarini 2017 (tl 50). Seega on

kostja saanud akti kätte hiljemalt 2. detsembril 2016. Oma kirjas hagejale ei ole kostja

põhjendanud, miks ta ei akteeri akti terves ulatuses ja miks soovib arvet maksta väiksemas

summas. Tulenevalt lepingu p-st 9.4 pidi kostja hiljemalt 5. detsembril 2016 akti allkirjastama

või esitama põhjendused töö vastuvõtmisest keeldumise kohta.

Kuna antud juhul on poolte vahel sõlmitud töövõtuleping seotud kostja majandus- või

kutsetegevusega, siis sätestab VÕS § 643 tellijale töövõtuobjektiks oleva töö ülevaatamise

kohustuse. Maakohus asus seisukohale, et kuna kostja ei ole lepingus nimetatud tähtaja

jooksul akti allkirjastanud ega esitanud põhjust mis andnuks talle aluse töö vastuvõtmisest

keelduda, saab lugeda töö VÕS § 638 teise lause alusel 6. detsembriks 2016 vastu võetuks.

Maakohtu hinnangul ei leidnud tõendamist, et hageja oleks tellitud töödega olnud viivituses.

Seega ei ole kostjal õigust keelduda kohustuse täitmisest VÕS § 111 lg 1 alusel ja kostjal ei

ole ka hageja vastu tasaarvestatavat nõuet VÕS § 197 lg 1 alusel.

Tõendatud on, et kostja on olnud arve tasumisega viivituses tulenevalt poolte vahel sõlmitud

lepingu p-st 4.10. Konto väljavõttest nähtuvalt (tl 37) on kostja arvest nr 1612-008 (tl 36)

tasunud hagejale 26. jaanuaril 2017. a 671 eurot 55 senti ja 2. veebruaril 2017. a 280 eurot 74

senti, kokku 952 eurot 29 senti. Arve tasumise tähtaeg oli 19. detsembril 2016. Kostjalt

kuulub hageja kasuks välja mõistmisele akti nr 2 alusel väljastatud arvest nr 1612-008 tulenev

lepingujärgne põhivõlg 1373 eurot 73 senti ja viivis 232 eurot 60 senti.

Maakohus leidis, et tõendamist on leidnud, et kostja on lepingut rikkunud. Kohtuväliste

õigusabikulude hüvitamist tuleb VÕS § 128 lg 3 järgi jaatada eeldusel, et need on mõistlikud,

vajalikud ja põhjendatud. Pooled pidasid kohtueelselt läbirääkimisi arvete tasumise osas ning

kostja on peale hageja esindaja kirja arve nr 1612-008 ka osaliselt tasunud(tl 89-90). Kulude

aruandest (tl 43) nähtuvalt on hagejat nõustatud 4,7 tunni ulatuses ja 20. märtsi 2017 arves

nr 170399 (tl 42) kajastuv 120 euro suurune tunnimäär ei ole erakordne ning õiguslikku

vaidluse sisu silmas pidades ei ole kahtlust õigusteenuse osutamise vajalikkuses. Advokaadi

kaasamine on aidanud pooli mingis osas kokku leppida ning sellega seotud kulud on antud

juhul hüvitatavad. Põhjendatud on ka hageja viivise nõue kahjult.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsus ja teha uus otsus,

millega jätta hagi rahuldamata.

Kostja palub asja materjalide juurde võtta poolte e-mailid, millega kostja soovib tõendada

asjaolu, et akti 30. septembri 2016 kuupäeval ei esitatud ega koostatud ja et akt valmis

ajavahemikus 3. oktoober 2016 kuni 7. oktoober 2016 ning esitati 7. oktoobril 2016.

Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohtu väide otsuse punktis 16 esimeses lauses, et kostja

ei ole vaidlustanud asjaolu, et hageja esitas talle 30. septembril 2016 akti nr 1 (tl 38) ja arve

nr 1609-022 (tl 40) summas 14 218 eurot 73 senti ekslik, arusaamatu ja üllatuslik.

Hageja on väitnud, et esitas kostjale akti ja arve 30. septembril 2016, kuid ei ole seda väidet

millegagi tõendanud. Kostja ei ole kunagi kinnitanud, et on hageja käest saanud akti

30. septembril 2016. Hageja saatis kostjale akti projekti esimest korda e-mailiga 3. oktoobril

2016, mille kostja tagastas e-mailiga koos omapoolsete kommentaaridega, millele omakorda

järgnesid hageja täpsustused, mis päädis akti esitamisega 7. oktoobril 2016. Kostja ei saanud

kinnitada akti kättesaamist 30. septembril 2016, kuna selleks kuupäevaks akti veel ei olnud.

Kuna akt esitati 7. oktoobril 2016 ja arve selle akti eest tasuti 20. oktoobril 2016 ehk 14 päeva

jooksul, ei ole kostja olnud viivituses ja viivisenõue 30. septembri 2019 arve nr 1609-022

tasumisega viivitamise eest summas 853 eurot 12 senti tuleb jätta rahuldamata.

Kostja tasaarveldusavaldus tugineb leppetrahvi nõudele, mis on esitatud seetõttu, et hageja

hilines tööde üleandmisega. Tähtajaks tegemata tööde puhul oli tegemist küll mahult väikeste,

kuid sisuliselt oluliste töödega. Hageja ei eita, et koristamine oli tema kohustus, kuid väidab,

et seda ei saanud teha, sest ei olnud tellinguid. Lepingust ei tulene kostjale tellingute

paigaldamise kohustust ja selliste akende paigaldamine koos igasuguste abitöödega toimubki

tellinguteta. Tuuletõkketeipide paigaldamine oli tehniliselt võimalik ka tellinguteta. Tellingud

paigaldati mitte hageja tööde tegemise võimaldamiseks vaid fasaaditöödeks. Mitte miski ei

takistanud hagejal kõik tööd lõpetada tähtajaks, s.o 7. oktoobriks 2016. Seega on kostja

tasaarveldus kehtiv ja selle tulemusena ei ole hagejal kostja vastu nõuet 1373 euro 73 sendi ja

viivise 232 eurot 60 sendi tasumiseks.

Kuna hagi tuleb jätta rahuldamata, tuleb jätta ka menetluskulud ja kahju hageja kanda. Isegi

kui apellatsioonkaebus jäetakse rahuldamata, tuleb menetluskulude ja kahju väljamõistmine

ümber vaadata. Sellise õigusliku keerukusastme ja mahuga vaidlusega tegelemiseks ei ole

kulu kokku 25,10 tundi.

5. Hageja palus jätta kostja apellatsioonkaebus rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata.

Menetluskulud jätta kostja kanda.

Kostja ei vaidlustanud maakohtus akti esitamise aega. Kostja vastuväidet akti esitamise aja

kohta ei saa apellatsioonimenetluses arvestada. Kostja ise nõudis hagejalt, et arve esitataks

septembri kuupäevaga (tl 86), seda sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse saamiseks

septembrikuu deklaratsioonil (istungi protokoll lk 3). Samuti on kostja arve tasumise

maksekorralduses arve tasumise tähtajaks märkinud 14. oktoober 2016 (tl 41). Kuna puudub

vaidlus selles, et kostja tasus arve 20. oktoobril 2016 ehk kuus päeva hiljem, on hageja

viivisnõue kuue päeva eest põhjendatud.

Kostja apellatsioonkaebuse punktis 12 esitatud väited, et hageja poolt 30. septembril 2016

esitatud akt ei vasta nõuetele, on esitatud esmakordselt ringkonnakohtus ja tuleb jätta

tähelepanuta. Leping ei sätesta aktile erinõudeid. Viivismäär ja viivisearvutus vastavad

lepingule ja kostja ei ole seda apellatsioonkaebuses ka eraldiseisvalt vaidlustanud.

Maakohus on õigesti jõudnud järeldusele, et hageja ei ole tööde teostamisega viivitanud.

Apellatsioonkaebuses tugineb kostja üldsõnaliselt väidetavalt tegemata jäänud koristusele,

väide on esmakordselt esitatud ringkonnakohtus ja tuleb jätta tähelapanuta. Kostja ei ole

väidetavalt tegemata jäänud koristusele tuginenud ka kohtueelselt, olles konkreetselt nõudnud

teipide paigaldamist (tl 51) ja kleepsude eemaldamist (tl 52).

Ebaõiged ning vastuolus poolte varasema käitumise ja kirjavahetusega on kostja väited, et

tellingute paigaldamine ei olnud kostja kohustuseks ega hagejale tööde tegemiseks vajalik.

Lepingutingimuste kohaselt oli ligipääsu tagamine kostja kohustuseks. Antud juhul oli vajalik

ligipääs väljastpoolt. Tulenevalt lepingu punktidest 3.4.2 ja 3.4.3 pikeneb lepingu tähtaeg

automaatselt, kui muudatuste tegemise vajadus on põhjustatud tellija poolt oma kohustuste

rikkumistest või kui töövõtjale ei anta tööfronti õigel ajal üle. Kuna teipide paigaldamise

viibimise põhjustas kostja, ei saa ta sellele tuginedes hagejalt leppetrahvi nõuda.

Maakohus on otsuse punktis 26 õigesti tuvastanud, et töövõtja kohustuste hulka ei kuulunud

aknaklaasidelt kleebiste eemaldamine ning kostjal ei ole leppetrahvinõuet. Kõik

korteriomanikud on seisuga 5. oktoobri 2016 allkirjalehel kinnitanud teostatud tööde

nõuetekohasust (tl 102). Kostja asus kleebiste eemaldamist nõudma alles siis, kui hageja ei

nõustunud kostja alusetute nõudmistega lepingulise hinna alandamiseks (tl 50).

Poolte vahel sõlmitud lepingu p 4.7 näeb ette, et kui tellija viivitab arve maksmisega, on

töövõtjal õigus koheselt ettemaksuna nõuda kogu töö maksumuse tasumist. Punkti 4.6 järgi on

töövõtjal õigus kuni tellija maksekohustuse täieliku täitmiseni töö teostamise jätkamisest

keelduda. Kuna kostja viivitas akti nr 1 alusel esitatud arve tasumisega, muutus kogu

tasunõue koheselt sissenõutavaks ja hagejal oli õigus tööde teostamine kuni kogu lepingu

maksumuse tasumiseni katkestada. Kuna tööde maksumust ei ole hagejale siiani täielikult

tasutud, ei ole siiani saabunud ka tööde teostamise tähtaega ja kostja ei saa leppetrahvi nõuda.

Alternatiivselt tuleb leppetrahvi vähendada. Osas, milles kostja on hagejale ette heitnud

viivitust (teipide paigaldamine 3 aknale), tulenes viivitus kostjast. Osas, milles kostja on

tuginenud kleebiste eemaldamata jätmisele, on vastuväide põhjendamatu, sest kleebiste

eemaldamine ei olnud osa kokkulepitud tööst. Kostjal tekkis kohustus tasuda võlgnetav arve

hiljemalt 14 päeva jooksul akti esitamisest 30. novembril 2016. Kostja on arve maksmisega

viivitanud vähemalt 10 päeva, seega tuleb kostjal maksta arvelt viivist 10%.

Kui ringkonnakohus leiab, et hageja on tööde teostamisega viivitanud ja see viivitus ei tulene

kostjast, palub hageja vähendada leppetrahvi VÕS § 162 lg 1 alusel. Sama taotlus esitati

alternatiivsena ka maakohtus (tl 80). Arvestades VÕS § 162 lõiget 1 on kostja nõutav

leppetrahv summas 1373 eurot 73 senti võrrelduna vaidlusaluse töö summaga 79 eurot 68

senti selgelt ebaproportsionaalne (vahe on 17-kordne).

Maakohus ei ole menetluskulude suurust kindlaks määrates diskretsioonipiire ületanud.

Kostja ei ole välja toonud, millises osas on hageja menetluskulud kostja arvates liiga suured.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse

tühistamiseks ega muutmiseks. Ringkonnakohus jätab kohtuotsuse TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel

muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse

esitamisega kaasnenud menetluskulud kostja kanda.

Hageja nõuab kostjalt 11. augustil 2016 poolte vahel sõlmitud töövõtulepingust nr SW16-025

tuleneva võlgnevuse tasumist. Hageja väitel koosneb kostja võlgnevus tasumata põhivõlast,

viivisest, hilinenult täidetud kohustuse eest võlgnetavast viivisest ning õigusabikuludest.

Maakohus rahuldas hageja nõude, apellatsioonkaebuses vaidlustab kostja maakohtu otsuse

tervikuna.

7. Esmalt peatub ringkonnakohus hageja 853 euro 12 sendi suurusel viivisenõudel

30. septembri 2016 arve nr 1609-022 tasumisega viivitamise eest. Apellatsioonkaebuses

tugineb hageja sellele, et ta ei ole arve tasumisega viivituses olnud, kuna menetluses ei ole

tõendatud, et kostja oleks 30. septembril nimetatud arve kätte saanud.

Ringkonnakohus

on

seisukohal,

et

kostja

on

poolte

e-kirjavahetuse

esitanud

apellatsioonimenetluses

hilinenult

ning

tagastab

selle

kostjale.

Kostja

ei

ole

apellatsioonkaebuses tuginenud ühelegi TsMS § 652 lõikes 3 nimetatud asjaolule, mis oleks

aluseks tõendi vastuvõtmisele ringkonnakohtus. Kostjale oli hageja viivisenõue teada

hagiavalduse esitamisest alates, samuti olid talle teada viivisenõude kujunemise asjaolud: selle

arvestamise algus ja lõpp. Seega oli kostjal maakohtus võimalik esitada tõendeid viivsenõude

arvestamise ajahetke kohta. Maakohus on asjas esitatu põhjal õigesti tuvastanud, et kostja pidi

poolte kokkuleppe alusel tasuma arve hiljemalt 14. oktoobril 2016 (maakohtu otsuse p 16).

Kostja on 20. oktoobri 2016 maksekorraldusele märkinud: „arve 1609-22, tähtaeg 14.10.16“

(tl 41). Seega on kostja olnud arve tasumisega viivituses 6 päeva.

Ringkonnakohus on seisukohal, et õiguslikult põhjendatud on ka maakohtu hinnang

viivisemäärale, mille kohaselt ei ole poolte lepingus kokkulepitud viivisemäär vastuolus

seadusega. Maakohtu menetluses on kostja lepingujärgset viivisemäära vaidlustanud (tl 71),

apellatsioonkaebuses ei ole kostja sellele tuginenud. Pool, kes soovib, et kohus kohaldaks

lepingutingimuse suhtes võlaõigusseaduse tüüptingimuste regulatsiooni, peab tulenevalt

VÕS § 35 lg-test 1 ja 2 esile tooma ja tõendama asjaolud, mille alusel on lepingutingimus

VÕS § 35 lg 1 kohaselt kvalifitseeritav tüüptingimusena (vt Riigikohtu 8. mai 2007 otsus

tsiviilasjas 3-2-1-45-07, p 11). Kostja leidis vastuses hagile, et töövõtuleping on hageja

tüüpleping. Hageja väitel on viivisenõue poolte vahel eraldi läbiräägitud (tl 77).

Ringkonnakohus leiab, et poole kinnitus lepingutingimustega nõusolemise kohta ei tähenda

läbirääkimisi, kirjavahetusest tuleneb, et kostja võimalused lepingutingimusi muuta olid

piiratud. Hageja esitatud kirjavahetusest ei tulene, et kostja oleks saanud lepingujärgset

viivisemäära muuta või mõjutada (tl 94 jj). Esitatud kirjavahetus puudutas konkreetse lepingu

täitmise tingimusi (maksetähtaja kuupäeva, lepingujärgset hinda). Vaidlust ei ole selles, et

lepingutingimused olid hageja poolt eelnevalt välja töötatud. Kirjavahetusest selgub, et selle

lepingu („põhja“) peal tehakse aastaid tööd ja probleeme pole.

Ringkonnakohus leiab, et hageja ja kostja vahel oli sõlmitud tüüptingimustel leping VÕS § 35

lg 1 tähenduses ning tüüptingimused hõlmasid ka lepingujärgset viivisemäära. Maakohus on

õigesti kontrollinud hagi õigusliku põhjendatuse hindamisel tüüptingimuste tühisust (maakohtu

hinnangul vastavust seadusega).

8. VÕS § 42 lg 1 sätestab, et tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise

viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt

ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimustega on lepingust tulenevate õiguste ja

kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. VÕS § 42 lg 3 p 5 kohaselt

lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus,

millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma

tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suur kindlaksmääratud

suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus

tõendada tegeliku kahju suurust. VÕS § 42 lg 3 p 5 laieneb Riigikohtu hinnangul ka

ebamõistlikult kõrgele viivisele (vt Riigikohtu 10. mai 2016 otsus tsiviilasjas 3-2-1-25-16, p

13). VÕS § 44 järgi eeldatakse, et nimetatu kehtib ka lepingutele, mille teiseks pooleks on

isik, kes sõlmis lepingu oma majandus- või kutsetegevuses.

Pooltevahelise lepingu p-i 4.10 järgi on tasumisest põhjendamatu keeldumise või tasumisega

viivitamise korral töövõtjal õigus nõuda tellijalt viivist 1% tasumata arve summast iga tähtaega

ületanud päeva eest, kuid kokku mitte rohkem kui 10% tasumata arve summast.

Riigikohus on majandustegevuses sõlmitud tehingu kohta leidnud, et kokkulepitud viivisemäär

0,2% viivitatud summast päevas ei oleks seadusega vastuolus ka siis, kui tegemist oleks

tüüptingimusega (vt Riigikohtu 18. detsembri 2014 otsus tsiviilasjas 3-2-1-139-14, p-d 10-13).

Praegusel juhul ületab viivise päevamäär küll Riigikohtu hinnangul lubatud kokkulepitud

viivisemäära viiekordselt, kuid ringkonnakohtu hinnangul ei ole vaatamata sellele tegemist teist

poolt ebamõistlikult kahjustava lepingutingimusega. Kohtumenetluses tuleb majandus- või

kutsetegevuses kasutatud tüüptingimuse tühisuse üle tekkiva vaidluse korral tüüptingimuse

kasutajal lükata ümber VÕS § 44 eeldus. Hageja põhjendusel on sellise kõrge päevamääraga

viivise arvestamise (maksmisega viivituses olev pool kannab võrreldes seaduses sätestatuga

suuremat riski maksmisega viivitamise alguses) eesmärgiks efektiivselt motiveerida tellijat arve

tasuma võimalikult lähedasel ajal kokkulepitud maksetähtajale, mis on ehituse valdkonnas

tegutsevate ettevõtete maksedistsipliini arvestades eesmärgipärane. Hageja hinnangul on viivise

maksimaalne piiramine 10%-ga arve summast kostjale kui tellijale soodne kokkulepe, sest

kohtupraktikas tunnustatakse muu kokkuleppe puudumisel õigust nõuda viivist kokku kuni

põhinõude ulatuses (vt Riigikohtu 14. juuni 2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p 18).

Ringkonnakohus on seisukohal, et hageja tõi esile asjaolud, mis põhjendasid nii kõrge viivise

päevamäära kohaldamist, kuna 10% jääb n-ö lõplikuks viivise summaks, seega ei ole

lepingupartner asetatud olukorda, mis tõstaks tema lepingujärgse riski põhjendamatult kõrgeks.

Kostja ei ole viivise arvutuskäiku (summa kujunemist) vaidlustanud, seega on maakohus

põhjendatult mõistnud kostjalt välja viivise 853 eurot 12 senti 30. septembri 2016 arve nr

1609-022 tasumisega viivitamise eest

9. Ringkonnakohus leiab, et hageja nõue põhivõla 1373 euro 73 sendi ja viivise 232 euro 60

sendi saamiseks on põhjendatud. Kostja ei tugine apellatsioonimenetluses nõude

arvutuskäigule, vaid sellele, et kostja on nimetatud nõude kehtivalt tasaarvestanud.

TsMS § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu

otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.

Kostja soovib hageja nõude tasaarvestada lepingust tuleneva leppetrahvi nõudega lepingu p-i

3.3 ja 3. 6 järgi lepingujärgsete tööde üleandmise lõpptähtaja ületamise tõttu. VÕS § 197 lg 1

järgi kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või

täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise

poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt

poolelt nõuda tema kohustuse täitmist.

Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus on õigesti leidnud, et kostja vastuväited tööde

üleandmisega viivitamise osas ei ole põhjendatud. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib

ringkonnakohus, et hageja on menetluses tõendanud, et tööde lõplik valmimine oli seotud

kostjapoolsete kohustuste täitmata jätmisega. Kostja väide, mille kohaselt oleks saanud teibid

paigaldada ka ilma tellinguteta, on paljasõnaline ja ei vasta asjas esitatud tõenditele. Kostja on

29. novembri 2016 e-mailis hagejat teavitanud sellest, et tellingud on üleval ning tööga saab

alustada (tl 51), kostja ei esitanud hagejale vastuväiteid selle kohta, et see ei ole tema

kohustus. Kostja ei ole vaidlustanud maakohtu poolt tuvastatut, et kostja paigaldas tellingud

alles 29. novembril 2016. Ka apellatsioonkaebuses kostja väidetud koristamise kohustus

hõlmab töid, mille tegemiseks oli vaja tellinguid. Hageja 24. novembri 2016 e-mailis kostjale

jättis ta paarilt aknalt eemaldamata kiled, kuna „….teie kile oli ees. Objektijuht Eero palus, et

me ei lõhuks teie kilet ära“. Maakohus on põhjendatult tuginenud lepingu p-le 3.4.2, mille

järgi pikeneb lepingu tähtaeg, kui muudatuste tegemise vajadus on põhjustatud tellija

kohustuste rikkumisest. Kostja ei ole vaidlustanud apellatsioonkaebuses maakohtu poolt

tuvastatut, et tööd saab lugeda tema poolt vastuvõetuks 6. detsembril 2016.

10. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on põhjendatult VÕS § 128 lg 3 järgi rahuldanud

hageja kohtuväliste õigusabikulude hüvitamise nõude. Kostjale oli õigusabi kasutamise hageja

poolt kohtuvälises menetluses teada, seega oli see kulu talle ettenähtav VÕS § 127 lg 3 järgi.

Kostja ei ole vaidlustanud, et ta tasus peale hageja esindaja kirja arve nr 1612-008 osaliselt

(tl 89-90). Hagejat on nõustatud 4,7 tunni ulatuses ja 120 euro suurune tunnimäär ei ole liiga

kõrge. Hageja viivisenõue õigusabikulude hüvitamise nõudelt on põhjendatud.

11. Kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad ringkonnakohtus kantud

menetluskulud kostja kanda.

Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus on poolte menetluskulude kindlaksmääramisel

järginud diskretsioonipiire ning määranud hageja menetluskulud kindlaks põhjendatud ja

vajalikus ulatuses. Kuigi maakohus ei ole vastavalt TsMS § 176 lg-tele 7 ja 8 toimetanud

hageja menetluskulude nimekirja kätte kostjale ega määranud tähtaega seisukoha esitamiseks,

ei ole kostja ka apellatsioonkaebuses välja toonud ühtegi asjaolu, mis annaks aluse

väljamõistetud menetluskulude rahalise suuruse muutmiseks. Kostja ei ole esitanud sisulisi

vastuväiteid hageja menetluskulude spetsifikatsioonile ega välja toonud, millises ulatuses ei

ole hageja menetluskulud põhjendatud. Asjaolu, et kostja hinnangul ei saanud hagejal kuluda

õigusabile kokku 25,1 tundi, ei tähenda, et maakohus ei ole menetluskulude

kindlaksmääramisel analüüsinud hageja menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust.

TsMS § 177 lg 1 p 1 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks

kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 174 lg-st 3 tulenevalt kui maakohus

määrab kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses kindlaks menetluskulude rahalise

suuruse ja kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse peale kaevatakse edasi, määrab

kaebust lahendav kõrgema astme kohus kindlaks selles kohtuastmes kantud menetluskulude

rahalise suuruse. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude

jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud

lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole hageja esindaja ajakulu 8,60 tundi ringkonnakohtus vajalik

ega põhjendatud, kokku summas 1032 eurot (ilma käibemaksuta). Ringkonnakohus peab

hageja esindaja tunnitasu 120 eurot (ilma käibemaksuta) põhjendatuks. Hageja taotleb

menetluskulude hüvitamist ilma käibemaksuta. Kostja ei ole esitanud vastuväiteid hageja

menetluskulu suurusele.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole põhjendatud hageja menetluskulud 23. oktoobril 2017

maakohtu otsuse analüüs ja e-kirja edastamine kliendile (0,5 tundi) ja 22. novembril 2017 e-

toimiku kontroll ja suhtlus kliendiga (0,2 tundi). Ringkonnakohus võttis apellatsioonkaebuse

menetlusse 11. detsembril 2017. Seega ei ole 23. oktoobri 2017 ja 22. novembri 2017 ajakulu

õigusteenuse osutamisel seotud apellatsioonkaebuse esitamisega kaasnenud menetlusega.

Ringkonnakohtu hinnangul on hageja menetluskulu apellatsiooniastmes põhjendatud ja

vajalik 7,9 tunni ulatuses (8,6-0,5-0,2).

Ringkonnakohus rahuldab hageja taotluse menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks

osaliselt ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja menetluskuluna ringkonnakohtus 948

(7,9×120)

eurot

(ilma

käibemaksuta).

Ringkonnakohus

rahuldab

hageja

taotluse

menetlusekuludelt viivise väljamõistmiseks TsMS § 177 lg 4 alusel ning mõistab kostjalt

hageja kasuks välja menetluskuludelt ringkonnakohtus 948 eurolt (ilma käibemaksuta),

kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses

ettenähtud ulatuses.

Kai Kullerkupp

Kersti Kerstna-Vaks

Triin Uusen-Nacke

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/