2-16-13469/107 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Lea Aavastik

Otsuse tegemise aeg ja koht

20. veebruar 2018, Tartu Kohtumaja, Kalevi 1

Tsiviilasja number

2-16-13469

Tsiviilasi

U.Y hagi AS Eesti Energia vastu kahju hüvitamiseks

Tsiviilasja hind

13 334 eurot 16 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja U.Y, isikukood XXX

; elukoht XXX ,

xxxxxxxxxxxxxxxxxxx; e-post ;

kostja AS Eesti Energia, registrikood 10421629; asukoht XXX

, 11318 Tallinn; lepinguline esindaja Kristjan Okas; e-post .

Kohtuistungi toimumise aeg

Protokollija

30. mai 2017, 1. veebruar 2018

Tiia Lepp

RESOLUTSIOON

Jätta hagi rahuldamata.

Jätta rahuldamata taotlused Tööinspektsiooni ja Sotsiaalkindlustusameti menetlusse

kaasamiseks.

Jätta rahuldamata taotlus nõuda AS-ilt Eesti Energia välja dokumendid hageja tervisliku

seisundi kohta aastatel 1995 ja 1999 ning töötasu kohta ajavahemikul pool aastat enne ja

pärast xxxxxxxxx.

MENETLUSKULUDE JAOTUS JA KINDLAKSMÄÄRAMINE

Jätta menetluskulud U.Y kanda.

Määrata AS Eesti Energia menetluskulude suuruseks 148 eurot.

Välja mõista U.Y-lt AS Eesti Energia kasuks menetluskuludena 148 eurot.

Välja mõista U.Y-lt AS Eesti Energia kasuks viivis menetluskuludelt alates kohtulahendi

jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras.

Otsus toimetada kätte menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

alates kohtuotsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel

esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus

menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

apellatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE

U.Y (hageja) esitas 06.09.2016 Tartu Maakohtule hagi tööõnnetusega seotud kahju

hüvitamiseks.

Kohus jättis hagi korduvalt käiguta ning selgitas vajadust esitada selge nõue ning tutvustas

võimalust taotleda riigi õigusabi korras esindajat.

Hageja esitas hagi AS-i Eesti Energia (kostja) vastu, paludes kostjalt hageja kasuks kahjuhüvitise

väljamõistmist. Hageja nimetas 18.11.2016 menetlusdokumendis hagihinnaks 5000 eurot.

Kohus võttis 25.11.2016 määrusega hagi menetlusse.

Hageja esitas 02.03.2017 menetlusdokumendis arvutuse, mille kohaselt ta nõuab perioodi

01.04.2014-01.04.2017 eest kostjalt tema kasuks 13 334.16 euro väljamõistmist. Hageja täiendas

hagiavaldust 03.03.2017 ja 31.05.2017 nõuetega rahastada uuringuid ja tasuda ravi ja

raviteenuste eest.

Hagiavalduse kohaselt juhtus xxxxxxxxx hagejaga tööõnnetus, hageja sai elektrilöögi.

Riigikohtu lahend hõlmab aega kuni 01.03.2001, kuid asjaolude muutumise tõttu ei kata pension

hageja saamata jäänud tulu. Hagejal on õigus pöörduda tervisekahju hüvitamise nõudega endise

tööandja poole, hüvitada tuleb vajaduste suurenemisest tekkinud kulud ning täielikult või

osaliselt töövõimetusest tingitud kahju, sealhulgas sissetulekute vähenemisest ja edasiste

majanduslike võimaluste halvenemisest tekkinud kahju. Lisaks on hagejal õigus esitada VÕS §

1043 alusel lepinguvälise kahju hüvitamise nõue. Kostja on keeldunud hagejale hüvitama

vajaliku ravi, sh sanatooriumiravi maksumust. Kostja peab hüvitama hagejale saamata jäänud

pensioni ja jätkama igakuulist väljamakset tööõnnetuse tõttu pensioniõigusliku tööstaaži saamata

jäänud osa osas. AS Eesti Energia kohustusi ei saa katta töövõimetuspensioni ja

vanaduspensioniga. Vanaduspension hõlmab kompensatsiooni represseeritud aja eest ning

represseeritute pensionilisa. Seoses tahtlikult tööõnnetusaktist välja jäetud vigastuste saamist

tööõnnetusel on hageja töövõimetusprotsent määratud madalamaks, kui see tegelikult on, ning

seetõttu on väiksem ka töövõimetuspension ja puudeastme toetus. Hageja leiab, et kuna

tööõnnetuse dokumentidel puudub tööinspektori allkiri, siis on tööõnnetuse dokumendid

õigustühised ning tööandja süü on ebaõigesti tuvastatud.

Hageja on seisukohal, et kostjal tuleb tunnistada saadud tegelikke vigastusi tööõnnetusel.

xxxxxxxxxxxxxxx on hageja hinnangul saadud tööõnnetusest. Hageja toetub Medicoveri 2007.a

uuringute vastustele ja väidab, et 25.11.2011 tõendist nr 105 nähtub, et Medicover on toetunud

xxxxxxxxxxxxxx osas 2007.a ebaõigetele andmetele, mis on 07.09.2011 Tartu Maakohtu

kohtumäärusega tunnistatud ebaõigeks.

Hüvitise määramisel tuleb aluseks võtta töötasu 12 kuud enne ja 12 kuud pärast tööõnnetust,

mistõttu Riigikohtu otsus on vale. Hageja esitas 02.03.2017 menetlusdokumendis arvutuskäigu,

mille kohaselt tuleb hüvitise määramisel lähtuda tööõnnetuse ajal kehtinud miinimumtöötasust

1100 krooni ning arvestades, et U.Y keskmine töötasu oli 4995.60 krooni ehk 4,54 korda kõrgem

tollasest keskmisest töötasust, siis korrutada kehtinud miinimumtöötasu nimetatud indeksiga.

2014. aasta kohta tulemus 1611.70 eurot, 2015. a kohta 1770.60 eurot ja 2016. a kohta 1952.20

eurot, antud summadest 40% vastavalt 644.68 eurot, 708.24 eurot ja 780.88 eurot. Lahutades

40%, tuleb 01.04.2014-31.03.2015 ajavahemiku eest tasuda 304.95 eurot iga kuu eest; alates

01.04.2015-31.03.2016 376.17 eurot iga kuu eest ja alates 01.04.2016 (menetlusdokumendis

01.04.2015) – 31.03.2017 430.06 eurot iga kuu eest. Kostja poolt tasumata hüvitis kolme aasta

eest süüastmest tulenevalt on kokku 13 334.16 eurot. Lisaks võlgneb kostja valeandmete

esitamise tulemusena hagejale hüvitise alates tööõnnetuse toimumisest xxxxxxxxx ning ka

järgnevate aastate eest. Hageja hinnangul ei ole nõuded varasema aja eest aegunud.

KOSTJA VASTUVÄITED

Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta hagi läbi vaatamata või rahuldamata ning menetluskulud

hageja kanda.

Vastuse kohaselt on Riigikohus teinud 13.06.2002 otsuse nr 3-2-1-79-02, mis on tehtud vaidluses

samade poolte vahel sama eseme kohta samal alusel ja mis välistab samas asjas uue kohtusse

pöördumise.

Hageja nõue on aegunud. Tervise kahjustamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat

ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitamiseks kohustatud isikust teada sai või pidi teada

saama. Hagejaga toimus tööõnnetus xxxxxxxxx, antud asjas on toimunud kohtuvaidlus ja seega

on nõue aegunud.

Juhul kui kohus leiab, et hagi ei ole aegunud, on kostja seisukohal, et hageja väited on

paljasõnalised ja tõendamata. Osa asjaolusid on tõestatud jõustunud kohtulahendiga ja need ei

kuulu vaidlustamisele.

Hageja väited tööõnnetuse dokumentide õigustühisuse kohta on alusetud. Kooskõlas toonaste

õigusaktidega tööandja oli kohustatud läbi viima uurimise ja akti esitama Tööinspektsioonile,

kusjuures ettevõtte töökeskkonnanõukogu pidi otsustama süüastme proportsioonid.

Tööinspektsioon omakorda toetudes ettevõtte akti ja teistele materjalidele tegi oma

uurimiskokkuvõtte. Seega on kostja käitunud vastavalt toonastele õigusaktidele.

Hageja süüdistused kostja valeandmete esitamise kohta on alusetud. Kohtud on eelpool viidatud

kohtuasjas asjaolusid hinnanud ja tuvastanud hageja keskmise palga, võtnud arvesse töövõime

kaotusega 40% ja süü tööõnnetuses 60%. Kostja hinnangul puudub antud asjaolusid arvesse

võttes vajadus hinnata töötasu samal ametikohal. Ühtlasi puudub kostja hinnangul õiguslik alus

hageja poolsetel arvutusel oma töötasu 4,54 kordsel suurendamisel seisukohas toodud valemi

alusel. Kuna hageja on 69-aastane, siis on väga vähetõenäoline, et ta töötaks täistööajaga samal

füüsiliselt raskel ametikohal nagu ta töötas 1998.a.

Kostja leiab, et hageja pole tõendatud vajadust kostja poolt finantseeritavate uute ja täiendavate

uuringute kohta 1998.a tööõnnetusega seonduvalt. Ühtlasi pole hageja esitanud ühtegi selgitust,

mis osas neid uuringuid Eesti Haigekassa ei kompenseeri ja mis kujuneb nende maksumuseks.

Kostja on varasemalt finantseerinud terviseuuringute rahastamist. 22.06.2007 ja 29.10.2007

teostati Medicover Eesti Tartu Keskuses terviseuuringud, et diagnoosida hageja tervislikku

seisundit. Muuhulgas tutvusid arstid väljavõtetega Tartu Ülikooli Kliinikumi erakorralise

kardioloogia osakonnast. Uuringu teostanud töötervishoiuarstid ei pidanud hagejal esinenud

09.06.2006 ja 13.09.2006 xxxxxxxxxxxxxx otseseks xxxxxxxxx tööõnnetuse tagajärjeks. Hageja

viidatud kohtumääruse kohaselt kinnitati kompromiss, millega muudeti anamneesi ainult

suitsetamise osas, kuid teised riskifaktorid xxxxxxxxxxxxxx põhjuste osas jäid kehtima ning

samuti jäi kehtima ka lõppjäreldus.

Kostjal ei ole hetkel töösuhteid analoogset tööd tegevate isikutega, analoogia korras saab

tugineda tütarettevõtja andmetele ja kõrvutada need Fontese palgauuringu andmetega. Kostja

tütarettevõtja Elektrilevi OÜ elektrikud tuleb lugeda Fontese tööperes oskustööliste hulka –

eriseadmed III tase, kelle põhitöötasu jääb täna vahemikku 950 – 1180 eurot, keskmine 1120

eurot. Fontese palgauuringu andmetel oli 2014. a oskustööliste – eriseadmed III tase palgatase

Kogu-Eesti 1086 eurot, 2015. aastal 1132 eurot ja 2016. aastal 1162 eurot.

Kostja on seisukohal, et hüvitise maksmist saaks pidada põhjendatuks vaid ajani, mil hageja

oleks saanud töötada elektrikuna ehk 63. eluaastani, mil tavapäraselt oleks töötajal õigus jääda

pensionile.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

Kohus leiab, hinnates asjas kogutud tõendeid ja arvestades poolte seisukohti, et hagi ei ole

põhjendatud ja tuleb seetõttu jätta rahuldamata.

Poolte vahel puudub vaidlus asjaolude üle, et hageja töötas alates 14.12.1995 jaotusvõrgu

elektrikuna ja alates 01.04.1999 autotõstuki juhina ning xxxxxxxxx juhtus hagejaga tööõnnetus.

Hageja koondati AS-ist Eesti Energia 01.06.2000.

Kohus märgib sissejuhatuseks, et poolte vahel on varasemalt olnud kaks kohtuvaidlust:

töölepingu lõpetamise seaduslikkuse ja hüvitise nõudmise üle ning töövigastustega tekitatud

kahju hüvitamise üle. Valga Maakohtu 15.05.2001 ja Tartu Ringkonnakohtu 19.10.2001

otsusega tsiviilasjas nr 2-2-374/2001 U.Y hagis Eesti Energia AS vastu töölepingu lõpetamise

ebaseaduslikuks tunnistamiseks ja hüvitise saamiseks on tuvastatud, et kostja süü tööõnnetuses

oli 40% ning hageja süü 60%. Valga Maakohtu 23.10.2001 otsusega jäeti U.Y hagi Eesti Energia

AS Jaotusvõrk vastu töövigastusega tekitatud kahju hüvitamiseks rahuldamata. Otsuses tugineti

varasemalt tuvastatud süü jaotusele töötaja ja tööandja vahel ning hüvitis jäeti välja mõistmata,

kuna U.Y invaliidsus- ja töövõimetuspension olid suuremad kui võimalik

kostjalt saadav hüvitis. Samale seisukohale jõudsid Tartu Ringkonnakohus oma 23.01.2002

otsuses ja Riigikohtu tsiviilkolleegium oma 13.06.2002 otsuses nr 3-2-1-79-02.

Esmalt lahendab kohus kostja esitatud aegumise vastuväite. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse

(TsÜS) § 153 lg 1 kohaselt on kehavigastuse tekitamisest ja tervise kahjustamisest tuleneva

nõude aegumistähtaeg 3 aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitamiseks kohustatud

isikust teada sai või pidi teada saama.

Kohus on seisukohal, et kohtu määratud perioodilist hüvitist on võimalik muuta. Kannatanu

töövõime või pensioni vähenemisel võis ta tsiviilkoodeksi (TsK) § 470 alusel nõuda hüvitise

suurendamist. Kannatanu töövõime kaotuse astme ja invaliidsuspensioni suuruse muutumise

korral tehakse ka ajutise korra p 21 järgi kahju hüvitamiseks makstavate summade vastav

ümberarvutus. Menetluslikult näeb sel juhul kohtuotsuse edasiulatuva muutmise võimaluse ette

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 459 (Riigikohtu 20.04.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-

1-15-16, p 40).

Riigikohus on leidnud, et TsÜS § 153 kontekstis kutsehaigusega põhjustatud tervisekahjustuse

korral tuleb õiguste rikkumisest teadasaamiseks lugeda tervisekahjustusest tuleneva varalise

kahju tekkimisest teadasaamise, mitte õigusvastasest teost ega tervisekahjustusest teadasaamise

aega (Riigikohtu 16.11.2016 otsus tsiviilasjas nr, p 12). Lisaks on kolleegium selgitanud, et

kahju hüvitamise nõue tekib ja muutub sissenõutavaks ning seega hakkab ka aeguma kogu

tulevikus tekkiva kahju osas, kui juba tekkinud kahju hüvitamiseks saab esitada hagi kohtusse ja

nõuda samas hagis ka tulevikus tekkiva kahju hüvitamist (vt Riigikohtu 20.12.2017 otsus

tsiviilasjas nr 2-15-10683, p 18.2, 16.11.2016 otsus tsiviilasjas nr, p 12; 07.11.2012 otsus

tsiviilasjas nr, p 14). Seega saab hageja kahju puudutada kolmeaastat perioodi enne hagi

esitamist, vastasel juhul on hagi aegunud.

Kohus selgitas hagejale korduvalt vajadust täpsustada kahju tekkimise aega ning kahju suurust.

Juhul kui hageja nõuab tervisekahjustusega põhjustatud sissetuleku vähenemise hüvitamist, peab

ta selleks, et kohus saaks hinnata hagi aegumist, hagi täpsustama ja märkima, millal tema

sissetulek vähenes ning millal ta sai kahju tekkimisest teada. Hageja on kohtule esitanud

kahjuhüvitise arvutuse, mille kohaselt on väidetava kahju suurust arvestatud 1. aprillist 2014.

Kohus loeb nimetatud kuupäeva hageja poolt tervisekahjustusest tuleneva varalise kahju

tekkimisest teadasaamise kuupäevaks. Arvestades, et hagi esitati 6. septembril 2016, ei olnud

hagi selle esitamise ajal aegunud.

Teiseks võtab kohus seisukoha hageja nõuete osas, milles on kohtulahendid jõustunud. Hageja

väitel ei olnud tema tööõnnetuses 60% süüdi. Kohtud on varasemalt tööõnnetuse asjaolusid

uurides tuvastanud hageja süü tööõnnetuses. Hageja süü tööõnnetuse põhjustamises on

tuvastatud Valga Maakohtu 15.05.2001 otsusega U.Y hagis Eesti Energia AS vastu töölepingu

lõpetamise ebaseaduslikuks tunnistamiseks ja hüvitise väljamõistmiseks, mis jäeti Tartu

Ringkonnakohtu 19.10.2001 otsusega tsiviilasjas nr 2-2-374/2001 muutmata. Riigikohus on

13.06.2002 otsuse tsiviilasjas nr 3-2-179-02 p-s 10 asunud seisukohale, et „Apellatsioonikohus

kohaldas hageja süü osas õigesti TsMS §-des 94 lg 2 ja 243 lg 2 sätestatut, mille kohaselt

asjaolusid, mis ühes tsiviilasjas on tuvastatud jõustunud kohtuotsusega, ei või vaidlustada teises

tsiviilasjas, millest võtavad osa samad protsessiosalised“. Lisaks leidis Riigikohus nimetatud

otsuse punktis 11, et esitatud tõendeid hinnates on kohtud jõudnud järeldusele, et hageja oli

xxxxxxxxx.a äärmiselt ettevaatamatu. Ta eiras elementaarseid ohutusnõudeid, laiendas

omavoliliselt töökohta, veendumata selle ohutuses. /…/ Kuivõrd kohtud tuvastasid kahju

tekkimises kannatanu enda raske ettevaatamatuse, siis oli õigustatud kahju kindlakstegemisel

hageja 60%-lise süü astmega arvestamine.“

TsMS § 457 lg 1 järgi on jõustunud kohtuotsus menetlusosalistele kohustuslik osas, milles

lahendatakse hagi või vastuhagiga esitatud nõue hagi aluseks olevatel asjaoludel, kui seadusest ei

tulene teisiti. Eeltoodust tulenevalt varasemate jõustunud kohtuotsustega tuvastatud asjaolusid

kohus ümber ei vaata. Seega jätab kohus rahuldamata hageja nõuded seoses tööõnnetuse

asjaolude tuvastamisega ja seonduvad hüvitise nõuded.

Riigikohus on 06.10.2010 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-68-10 asunud seisukohale, et kui

vanaduspensioniikka jõudnud isik on kaotanud oma töövõimest kutsehaiguse tõttu 60%, on

eelduslikult samas ulatuses vähenenud tema võime saada sissetulekut. Selline eeldus jätab

kostjale siiski võimaluse tõendada, et hageja on kaotanud töö muul põhjusel kui tööandja süül

toimunud töövõime kaotuse või vähenemise tagajärjel. Muu hulgas võib kostja tõendada, et

hageja töövõimetus on kas osaliselt või täielikult põhjustatud tema east. Kohus leiab, et

nimetatud põhimõte kehtib ka juhul, kui töövõime kaotus on väiksem kui 60%. Hageja on oma

menetlusdokumentides tuginenud töövõimetusmäärale 40%. Hageja on esitanud Valgamaa VEK

31.05.2000 läbivaatuse akti nr 1196, mille kohaselt on talle määratud töövõimekaotus 40% kuni

31.05.2002 (I kd tl 88). Sotsiaalkindlustusameti pensioni arvestuse dokumendist nähtuvalt on

töövõimetuspensioni makstud hagejale kuni pensioniea saabumiseni ehk kuni 21.03.2006. (I kd

tl 112).

Töövõime kaotuse ulatus ja sissetuleku vähenemine on omavahel eelduslikult korrelatsioonis:

kui isik kaotab tervisekahjustuse või kehavigastuse tekitamise tõttu teatud protsendi oma

töövõimest, siis on eelduslikult samas ulatuses vähenenud tema võime saada sissetulekut. Samas

jätab nimetatud eeldus kahju tekitajale võimaluse tõendada, et kannatanud kaotas töö muul

põhjusel kui kahju tekitaja põhjustatud kahjujuhtumi ja sellest tuleneva töövõime vähenemise

tõttu. Kahju tekitaja võib tõendada, et kannatanu töövõimekaotus on kas osaliselt või täielikult

põhjustatud tema east (vt Riigikohtu 06.10.2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-10, p 10).

Riigikohus on asunud seisukohale, et vanaduspensioniikka jõudnud isikule on tervisekahjustuse

tõttu tekitatud varaline kahju see osa sissetulekust, mis tal jääb saamata tervisekahjustuse tõttu

(vt Riigikohtu 09.06.2003 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-63-03, p 12).

Riigikohtu seisukoha järgi tuleb töötajal tõendada oma töötasu suurust olukorras, kus tema tervis

ei oleks töövigastuse tõttu kahjustada saanud ja ta töötaks jätkuvalt samal töökohal (vt

Riigikohtu 20.12.2017 otsus tsiviilasjas nr 2-15-10683, p 22). Hageja esitas 02.03.2016

menetlusdokumendis (I kd tl 84) arvutuskäigu, mille kohaselt ta nõuab ajavahemiku 01.04.2014

kuni 31.03.2017 eest hüvitist 13 334.16 eurot. Hageja on võtnud aluseks oma töötasu suhte

miinimumpalgaga ning saadud indeksiga 4,54 korrutanud läbi 2014.-2016. aasta

miinimumtöötasu. Hageja väitel oleks tema varasemal töökohal igakuine töötasu 2014. aastal

olnud 1611.70 eurot, 2015. aastal 1770.60 eurot ja 2016. aastal 1952.20 eurot.

Kostja leidis, et hageja arvestus ei ole korrektne ei töötasu ega indekseerimise osas. Kostja

märkis, et sarnasel töökohal oli keskmine kuutöötasu 2014. aastal 1086 eurot, 2015. aastal 1132

eurot ja 2016. aastal 1162 eurot.

Kohus nõustub kostjaga, et hageja arvutuskäik, milles on aluseks võetud miinimumtasu ning

indeks 4,54, ei ole põhjendatud. Riigikohus on asunud seisukohale, et keskmise sissetuleku nn

miinimumpalkade suhte indeksiga indekseerimine põhineb tõenäoliselt eeldusel, et

miinimumpalga tõusuga kaasneb kõigi töötasude tõus. Selline indekseerimine on mehaaniline

ega pruugi vastata kahju hüvitamise eesmärgile. Üksnes miinimumpalka teenivate töötajate

puhul on sellise indeksi kohaldamine automaatselt eelduslikult põhjendatud. Muul juhul tuleb

kohtul hüvitise aluseks võetava keskmise töötasu indekseerimist täiendavalt põhjendada.

Indekseerimise tulemusel ei või hüvitise aluseks võetav kannatanu keskmine töötasu olla

suurem, kui ta oleks tervisekahjustuseta teeninud (vt Riigikohtu 20.04.2016 otsus tsiviilasjas nr,

p 38, Riigikohtu 20.12.2017 otsus nr 2-15-10683, p 22).

Kostja on esitanud vastuväite, mille kohaselt hageja töövõimetus on põhjustatud tema east ning

hageja ei töötaks endisel erialal või ei töötaks üldse ka siis, kui ta poleks kostja süül töövõimet

osaliselt kaotanud.

Riigikohtu praktika kohaselt kostja vabaneb kahju hüvitamisest, kui ta tõendab, et hageja ei

töötaks endisel erialal või ei töötaks üldse ka siis, kui ta poleks kostja süül töövõimet osaliselt

kaotanud (vt Riigikohtu 06.10.2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-10, p 10; 07.12.2011 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-68-11, p 12). Sissetuleku vähenemine peab olema põhjuslikus seoses

töövõimetusega ehk olema sellest tingitud.

Kostja on varasemalt finantseerinud terviseuuringute rahastamist. 22.06.2007 ja 29.10.2007

teostati Medicover Eesti Tartu Keskuses täiendavatest terviseuuringud, et diagnoosida hageja

tervislikku seisundit. Uuringu teostanud töötervishoiuarstid ei pidanud hagejal esinenud

09.06.2006 ja 13.09.2006 xxxxxxxxxxxxxx otseseks xxxxxxxxx tööõnnetuse tagajärjeks. Tartu

Maakohtu 07.09.2011 määrusega tsiviilasjas nr 2-11-19717 on kinnitatud U.Y ja TÜ Kliinikumi

vahel kompromiss, mille kohaselt „Kostja kohustub vormistama U.Y uuringule nr

946B/09.06.06 ja uuringule nr 551B/25.03.09 lisalehed, milles SA Tartu Ülikooli Kliinikum

tunnistab ebaõigeteks anamneesis ja riskifaktorites sisalduvad andmed „endine suitsetaja“ ja

„olnud suitsetaja“.“ Kohus nõustub kostjaga, et kuna teised riskifaktorid ehk ülekaalulisus ja

ealised muutused jäid kehtima, siis ei muuda kompromissi tulemusel lisalehe anamneesi lisamine

ja suitsetamise riskifaktorite hulgast eemaldamine hinnangu lõppjäreldust, et xxxxxxxxxxxxxx

põhjuseks ei olnud tööõnnetuse käigus saadud elektrilöök.

Hagejal oli 2006. aastal kaks xxxxxxxxxxxxxx. Hageja on ise 30.05.2017 menetlusdokumendis

kirjeldanud, et ta „kannatab tugeva depressiooni ja peavalude all, kõrvakuulmine ja nägemine on

halvenenud, esinevad pearinglused. Tööõnnetusel saadud xxxxxxxxxxxxxx on viinud

infarktideni, praegu on veel vajadus kahe stendi paigaldamiseks. Täielik jõupuudus, mao

probleemid.“ (I kd tl 140). 02.12.2017 menetlusdokumendis on hageja märkinud, et tal on

terviseprobleeme, sh peaajuga (pearinglused, valu) ja põiega (II kd tl 33-34). U.Y haigusloo

väljatrükkidest (II kd tl 39-47) nähtub mitmesuguste haiguste põdemine, sh 22.08.2017 on hageja

diagnoositud peaaju täpsustamata mööduv isheemia atakk (esmahaigestumine).

Üldteadaolevalt töötatakse elektriku töökohal peamiselt välitingimustes, töö eeldab füüsilist

pingutust ja vastupidavust, täpseid ja koordineeritud liigutusi, normaalset nägemist ja kuulmist

ning võimet töötada kõrgustes. Arvestades, et hageja on 69-aastane, siis on vähetõenäoline, et ta

töötaks täistööajaga samal füüsiliselt raskel ametikohal, nagu ta töötas 1998. aastal. Eeltoodust

tulenevalt on kohtu hinnangul esitatud tõendite pinnalt eluliselt usutav, et hageja töövõimetus on

põhjustatud tema east ning hageja ei töötaks elektrikuna erialal või ei töötaks üldse ka siis, kui ta

poleks kostja süül töövõimet osaliselt kaotanud. Seega puudub alus temale hüvitise

väljamõistmiseks.

Maakohus leiab, et hageja nõuded töövigastustest tingitud ravi- ja taastusravikulu hüvitamiseks

tuleb jätta rahuldamata. Sellisel kujul esitatud nõuet ei ole võimalik rahuldada. Hageja ei ole

põhjendanud ega tõendanud lisakulutuste suurust.

TsMS § 442 lg 5 järgi otsuse resolutsiooniga lahendab kohus selgelt ja ühemõtteliselt poolte

nõuded ja veel lahendamata taotlused, samuti rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud

küsimused. Hageja on taotlenud 17.04.2017 menetlusdokumendis Tööinspektsiooni kaasamist (I

kd tl 103-104) ja 29.05.2017 menetlusdokumendis Sotsiaalkindlustusameti kaasamist (I kd tl

138). Kohus leiab, et taotlused ei ole põhjendatud ning need tuleb jätta rahuldamata. TsMS § 216

lg 1 võimaldab poolel, kes kohtuvaidluse lahendamise korral tema kahjuks võib kolmanda isiku

vastu esitada enda arvates lepingu rikkumisest tuleneva või kahju hüvitamise või

hüvituskohustusest vabastamise nõude või kellel on alust eeldada kolmanda isiku sellise nõude

esitamist tema vastu, kuni eelmenetluse lõppemiseni või kirjalikus menetluses taotluste esitamise

tähtaja möödumiseni esitada asja menetlevale kohtule avalduse kolmanda isiku menetlusse

kaasamiseks. Kuna praegusel juhul ei ole tegemist ühegi TsMS § 216 lg-s 1 sätestatud

olukorraga, siis puudub alus Tööinspektsiooni ja Sotsiaalkindlustusameti menetlusse

kaasamiseks.

Hageja on esitanud kohtule taotluse kostjalt hageja tervisedokumentide väljanõudmist tööle

asumise ajal 1995. ja 1999. aastal. Kohus jätab taotluse rahuldamata, kuna nimetatud perioodi

osas on kohus tervisekahju hüvitise osas vaidluse lahendanud. Sama põhjendusega tuleb jätta

rahuldamata hageja taotlus nõuda kostjalt välja tõend hageja töötasu kohta aasta enne ja aasta

pärast tööõnnetust, mis toimus xxxxxxxxx.

Menetluskulud

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus märgib

menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses.

TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna

kohus jätab hagiavalduse rahuldamata, tuleb menetluskulud jätta hageja kanda. TsMS § 174 lg 1

menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud

ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid.

Kostja taotleb enda menetluskulude kindlaksmääramist summas 148 eurot. Hageja esitas kostja

menetluskulude taotlusele vastuväite, mille kohaselt kostja menetluskulud (transpordikulud) ei

ole põhjendatud ega tõendatud.

TsMS § 175 lg 2 kohaselt menetlusosalist esindava töötajaga seotud kuludest hüvitatakse üksnes

sõidukulud. Kostja ei ole esitanud sõidukulude kohta tõendit, kuid kohtu hinnangul saab sellest

olenemata sõidukulud lugeda põhjendatud ulatuses vajalikuks menetluskuluks. TsMS § 176 lg 6

teise lause järgi ei pea menetlusosaline kohtu nõudmiseta menetluskulusid tõendavaid

dokumente esitama. Kohus peab määra 0,2 eurot/km mõistlikuks, sest näiteks justiitsministri

26.07.2016 määrusega kinnitatud „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise

alused, maksmise kord, tasumäärad, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise

ulatus ja kord ning taotluse esitamise tingimused kohaselt“ § 17 lg 2 järgi riigi õigusabi korras

õigusabi osutamisega kantud isikliku või advokaadibüroo pidaja sõiduauto kasutamise kulu

hüvitatakse summas 0,3 eurot iga läbitud kilomeetri kohta. Samuti on põhjendatud sõidukulude

hüvitamine kahe kohtuistungi osas (22.01.2018 ja 01.02.2018). 22.01.2018 kohtuistung lükkus

edasi, kuid kuna hageja esitas tervisetõendi hilinenult, siis oli kostja sõidukulud juba kandnud

ning need tuleb kostjale hüvitada. Eeltoodust tulenevalt kuulub kostja taotlus rahuldamisele.

Kostja on taotlenud, et hageja tasuks väljamõistetud menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg-s 1

sätestatud määras alates otsuse jõustumisest kuni täitmiseni. Kohus rahuldab kostja taotluse.

/allkirjastatud digitaalselt/

Kohtunik