1-16-4197/76 · Riigikohtu kriminaalkolleegium

R I I G I K O H U S

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

1164197

Otsuse kuupäev

16. veebruar 2018

Kohtukoosseis

Eesistuja Saale Laos, liikmed Paavo Randma ja Peeter

Jerofejev

Kohtuasi

Kriminaalasi A süüdistuses KarS § 201 lg 2 p 2 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 30. augusti 2017. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

A kaitsjad vandeadvokaadid Siret Siilbek ja Dmitri Školjar ning

kannatanu OÜ X1 esindaja vandeadvokaadi abi Birgit Sisask,

kassatsioonid

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Prokuratuur,

esindaja

Põhja

Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Mairi Heinsalu

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

17. jaanuar 2018, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 30. augusti 2017. a otsus osas, millega muudeti

maakohtu otsust, s.o A süüditunnistamises, karistamises ja temalt sundraha

väljamõistmises ning tsiviilhagi rahuldamata jätmises.

2. Jõustada Harju Maakohtu 3. aprilli 2017. a otsus, kuid muuta kohtuotsuse põhiosa,

asendades otsuses toodud õiguslikud põhjendused A õigeksmõistmist puudutavas osas

käesoleva otsuse pdes 31–42 toodud põhistustega. Muus osas jätta maakohtu otsus

muutmata.

3. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 19. septembri 2017. a määrus osas, millega jäeti OÜ

X1 maakohtus tekkinud menetluskulud tema enda kanda.

4. Süüdistatava kaitsjate kassatsioon rahuldada. Kannatanu huvides esitatud kassatsioon

jätta rahuldamata.

5. Mõista Eesti Vabariigilt A kasuks välja 1764 eurot kassatsioonimenetluses valitud kaitsjale

makstud tasu katteks.

6. Mõista Eesti Vabariigilt OÜ X1 kasuks välja 7200 eurot (koos käibemaksuga)

kriminaalmenetluses valitud esindajale makstud tasu katteks (sh 6000 eurot maakohtu

menetluses makstud esindajatasu eest ja 1200 eurot kassatsioonimenetluses makstud

esindajatasu eest).

1-16-4197

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Süüdistus

1. Kriminaalasjas anti kohtu alla A süüdistatuna karistusseadustiku (KarS) § 201 lg 2 p 2 järgi, B

süüdistatuna KarS § 201 lg 2 p 2 – § 22 lg 3 järgi ja C süüdistatuna KarS § 201 lg 1 – § 22 lg 3 järgi

kvalifitseeritud kuritegudes.

2. Süüdistuse kohaselt oli A 13. detsembrist 1999 kuni 18. novembrini 2010 OÜ X1 (edaspidi

X1) juhatuse liige, kes pidi äriseadustiku (ÄS) § 187 lg 1 ja X1 põhikirja p 4.1 kohaselt täitma

juhatuse liikme kohustusi korraliku ettevõtja hoolsusega. 2010. aastal oli X1 ainuosanik OÜ X2

(edaspidi X2), kelle ainuosanik oli D ja juhatuse liikmed A ning D.

3. 11. ja 12. novembril 2010 pööras X1 juhatuse liige A äriühingu 14 kinnistut ainuosaniku

nõusolekuta suures ulatuses kolmanda isiku kasuks. Selleks kasutas A ära enda kui X1 juhatuse

liikme seadusest ja äriühingu põhikirjast tulenevat õigust äriühingu vara käsutamiseks ja võõrandas

X1 esindajana äriühingule kuulunud 13 kinnistut enda kontrolli all olnud OÜ-le X3, keda esindas B,

ning ühe kinnistu C-le. Ostuhinda kinnistute eest ei tasutud. 18. novembril 2010 võõrandas OÜ X3

kinnistud edasi X4 OÜ-le, mille juhatuse liikmeteks olid erinevatel perioodidel A või E (hilisema

nimega E1 või E2). C võõrandas omandatud kinnistu 19. novembril 2010 E1-le. Võõrandatud 14

kinnistule seati 18. jaanuaril 2011 ühishüpoteek summas 350 000 eurot X5 OÜ kasuks. See äriühing

oli A kontrolli all ja hüpoteek seati eesmärgiga tagada X1-lt omastatud vara jäämine A-ga seotud

äriühingu kontrolli alla.

4. 15. märtsil 2011 esitas D X1 nimel avaldused novembris 2010 sõlmitud tehingute tühisuse

tunnistamise ja tehingu tagajärjel saadu tagastamise või kinnistute hinna hüvitamise kohta. OÜ X3,

X4 OÜ, C ja E1 nõustusid notariaalselt tõestatud avaldustega X1 avaldustes tooduga ja kinnitasid, et

novembris 2010 sõlmitud tehingud olid tühised. Selle tulemusena sai märtsis 2011 kinnistute

omanikuks taas X1. X5 OÜ kasuks seatud hüpoteek kustutati.

Maakohtu otsus

5. Harju Maakohtu 3. aprilli 2017. a otsusega mõisteti A, B ja C neile esitatud süüdistustes

õigeks ning X1 tsiviilhagi jäeti läbi vaatamata. Maakohtu seisukohad olid kokkuvõtlikult järgmised.

6. Süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud on tõendamist leidnud. Samuti ei ole vaidlust selles,

et A ja D sõlmisid 8. juulil 2010 abieluvaralepingu, mille kohaselt jäi X2 D lahusvarasse. Maakohus

tuvastas A ja D vahel sõlmitud abieluvaralepingu näilikkuse, kuna lepingu eesmärk ei olnud

ühisvara jagamine, vaid kogu vara vormistamine D lahusvaraks, et vältida võimalike A vastu

esitatavate nõuete täitmist ühisvara arvel.

7. Peamine vaidlus on kriminaalasjas selle üle, mis oli 2010. a novembris sõlmitud

kinnisvaratehingute eesmärk ja kas A-l oli X1 juhatuse liikmena selliste tehingute tegemise pädevus.

8. Maakohtu hinnangul kuulusid kinnisvaratehingud X1 igapäevase majandustegevuse hulka.

Seega oli A-l juhatuse liikmena ka pädevus teha kinnisvaratehinguid. Vaidlusaluste tehingute

tegemise ajal oli A X1 ainuosaniku X2 juhatuse liige, kelle pädevuses oli tütarettevõtte juhtkonnale

kinnisvaratehinguteks nõusoleku andmine. Seega ei olnud kinnisvaratehingud ebaseaduslikud

KarS § 201 mõttes. Maakohus rõhutas, et kannatanu ei ole käsitanud end varast kestvalt ilma

jäänuna ja kuriteoteade juhtunu kohta esitati pea kolm aastat hiljem.

9. Kuna maakohus tegi õigeksmõistva otsuse, jäeti tsiviilhagi läbi vaatamata.

2(9)

1-16-4197

Apellatsioonid

10. Harju Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid prokuratuur ja kannatanu esindaja

vandeadvokaadi abi Birgit Sisask, kes taotlesid A süüdimõistmist ja tsiviilhagi rahuldamist.

Ringkonnakohtu otsus

11. Tallinna Ringkonnakohtu 30. augusti 2017. a otsusega tühistati maakohtu otsus A

õigeksmõistmises ja tsiviilhagi läbi vaatamata jätmises. Selles osas tegi ringkonnakohus uue otsuse,

millega tunnistas A süüdi KarS § 201 lg 2 p 2 järgi, mõistis talle rahalise karistuse 100 päevamäära

ehk 6330 eurot, jättis kannatanu tsiviilhagi rahuldamata ja mõistis A-lt välja sunniraha. Muus osas

jäi maakohtu otsus muutmata. Prokuratuuri ja kannatanu esindaja apellatsioonid rahuldati osaliselt.

Ringkonnakohtu põhiseisukohad olid järgmised.

12. X1 ainuosanik X2 ei ole varakäsutuseks nõusolekut andnud. Süüdistatav võis küll möönda, et

tema ja D vahel sõlmitud abieluvaralepingu näilikkuse tõttu kuulub talle jätkuvalt osa X2-st, kuid

sellele vaatamata pidanuks A-l kinnistute võõrandamiseks olema ÄS § 174 lg 2 kohane X2 osanike

enamuse toetus. X2 teise osaniku D nõusolekuks ei saa pidada tema 21. septembril 2010 saadetud e-

kirja, kus D kirjutas mh, et „võta oma F ja juhi temaga koos harmoonias nii X2 kui ka oma elu“.

13. Äriühingu juhatuse liikme volitus äriühingut juhtida ja esindada ei anna talle õigust ettevõtte

vara enda või kolmanda isiku kasuks pöörata. Riigikohtu praktika järgi pidanuks A-l olema

kinnistute võõrandamiseks osaniku nõusolek. A teadis, et tal ei ole kinnistute müügiks X1

ainuosaniku nõusolekut. Seetõttu ei ole tähtsust sellel, kas kinnisvaratehingud olid äriühingu

tavapärane majandustegevus. Süüdistatav võõrandas seega omaniku tahte vastaselt X1-le kuulunud

14 kinnistut. Omastamistahte manifesteerimine seisnes kinnistute müümises enda kontrolli all olnud

isikutele eesmärgiga jätta X1 kinnisvarast kestvalt ilma.

14. Tsiviilhagis nõutakse X1 vastu esitatud X6 AS-i viivisenõude ja kinnistute tagasisaamiseks

tehtud kulutuste hüvitamist. Kannatanu hinnangul seisneb X1-l tekkinud kahju selles, et kinnistute

omastamisega peatus kinnistute müügiprotsess ja pangalaenu tagastamise tähtajaks ei suudetud

kõiki kinnistuid müüa. Laenu tagastamisest tekkinud viivituse tõttu tekkis pangal X1 vastu

viivisenõue. Kinnistute tagasisaamiseks sõlmiti X7 OÜ-ga käsunduslepingud, mille alusel makstud

tasuna tekkis kahju 60 567 eurot.

15. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa eeldada, et X1 oleks suutnud kinnistud õigel ajal ära müüa

ja nii viivisenõuet vältida. Pangalaen muutus sissenõutavaks seitse kuud pärast kinnistute

kannatanule tagastamist. Aeg, mil kinnistud olid teiste isikute kontrolli all, ei mänginud nende

realiseerimisel määravat rolli. Osa kinnistuid müüdi alles 2014. ja 2015. aastal ning osa oli

ringkonnakohtu otsuse tegemise ajaks veel müümata. Kinnistute tagasisaamiseks tehtud kulutused

on ringkonnakohtu hinnangul tõendamata. Esitatud arved ei tõenda nõude olemasolu ega nende

tasumist.

Kannatanu määruskaebus

16. X1 esindaja B. Sisask esitas ringkonnakohtu otsuse peale määruskaebuse, kuna

ringkonnakohus jättis otsuses lahendamata kannatanu menetluskulude hüvitamise taotluse.

Ringkonnakohtu määrus

3(9)

1-16-4197

17. Tallinna Ringkonnakohtu 19. septembri 2017. a määrusega mõistis kohus riigilt kannatanu

kasuks välja apellatsioonimenetluse kulu 1584 eurot. Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 182

lg 1 alusel jäid X1 esimese astme kohtu menetluse kulud kannatanu kanda.

18. Ringkonnakohtu määruse peale esitatud kannatanu esindaja määruskaebuse jättis Riigikohus

15. novembri 2017. a määrusega menetlusse võtmata.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

A kaitsjate kassatsioon ja täiendav seisukoht

19. Süüdistatava kaitsjad esitasid kassatsiooni, milles taotlevad ringkonnakohtu otsuse tühistamist

ja maakohtu otsuse jõustamist.

20. Ringkonnakohus ei analüüsinud, kas kannatanu on varast kestvalt ilma jäetud, ega

põhjendanud selles küsimuses maakohtust erinevale seisukohale jõudmist. Kohus ei arvestanud, et

kannatanu ei tundnud väidetava omastamise vastu huvi mitu aastat.

21. Samuti on ringkonnakohus ebaõigesti lugenud tähtsusetuks selle, kas kõnealused

kinnisvaratehingud kuulusid X1 igapäevase majandustegevuse hulka. Maakohus leidis põhjendatult,

et tegu oli igapäevase majandustegevusega, aga ringkonnakohus seda küsimust ei analüüsinud.

Juhatuse liige võib piiramatult teha igapäevase majandustegevuse hulka kuuluvaid tehinguid,

lähtudes äriühingu parimatest huvidest. Tunnistaja E1 ütluste kohaselt tegeles X1 vara haldamise ja

investeeringutega ning X1 majandusaasta aruannetest nähtub, et kinnisvarainvesteeringud olid üks

osa äriühingu majandustegevusest. 2006. a majandusaruandes kinnitati, et kinnisvaraga seotud

otsuseid teeb juhatus, kelle otsustuspädevus ei ole millegagi piiratud. Järelikult oli A-l igapäevases

majandustegevuses õigus kinnisvaratehinguid teha ja omastamise süüdistus on alusetu.

22. A oli X2 juhatuse liige ja volitatud tegutsema X1 osanikuna. Seda kinnitavad mh kannatanu

esindaja ütlused, mille kohaselt ei olnud A volitused X2 juhatuse liikmena millegagi piiratud.

Omastamises süüditunnistamine ei ole võimalik, kui väidetav omastaja on ise vara omaniku

ainuosaniku täieõiguslik esindaja. Tütarettevõtte tegevuse korraldamine oli X2 igapäevane

majandustegevus. Kuna X2 nõusolek tehinguteks oli A enda tahte järgi olemas, ei olnud tegu

ebaseadusliku varakäsutusega.

23. Süüdistataval ei olnud võõra vara omastamistahet ja ringkonnakohus ei ole selle olemasolu

kuidagi põhjendanud. A soov oli üksnes X1 kahjustamise vältimiseks anda kinnistud A ja D tütrele

või tema ettevõttele hoiule, et olukorra rahunedes need X1-le tagastada, mida ka tehti. Vara

võõrandamise eesmärk oli kaitsta X1 huve. Ringkonnakohus jättis analüüsimata tõendid, mille

kohaselt D oli loobunud ettevõtete heaks tegutsemast. Need tõendid kinnitavad seda, et süüdistuses

ette heidetud teod ei olnud kantud mitte omastamistahtest, vaid soovist X1 vara säilitada.

24. 17. jaanuaril 2018 esitasid süüdistatava kaitsjad täiendava seisukoha, mille kohaselt jättis

ringkonnakohus õigesti kannatanu tsiviilhagi rahuldamata. Käsunduslepingu kinnistute

tagasisaamiseks X7 OÜ-ga sõlmis D füüsilise isikuna ja kannatanul ei saanud selle õigussuhte alusel

kahju tekkida. Ringkonnakohus leidis õigesti, et X8 OÜ poolt kannatanule teenuse osutamine ei ole

tõendatud. Tsiviilhagi esemeks olevad kulutused ei olnud põhjendatud ega mõistlikud. X1-le on

kinnistute eest osaliselt makstud ja see summa tuleb kahjunõudest maha arvata. Viimaks juhivad

kaitsjad tähelepanu sellele, et süüdistatava ja D vahel 24. märtsil 2011 sõlmitud kokkuleppe kohaselt

loobus D kannatanu esindajana kõigist A vastu suunatud võimalikest nõuetest.

4(9)

1-16-4197

Kannatanu kassatsioon ja vastus süüdistatava kassatsioonile

25. X1 esindaja taotleb kassatsioonis ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja

apellatsioonikohtusse uueks arutamiseks saatmist, kuna ringkonnakohus jättis alusetult tsiviilhagi

60 567 euro ulatuses rahuldamata.

26. Kannatanu hinnangul rikkus ringkonnakohus tsiviilhagi läbivaatamisel oluliselt

kriminaalmenetlusõigust. Tsiviilhagi kohaselt sõlmis D X7 OÜ-ga käsunduslepingu kinnistute

tagasisaamiseks ja tasus käsundi täitmisega seotud arveid. Esitatud arvete tasumist tõendavad mh

tunnistaja ütlused ja X1 pangakonto väljavõte. X8 OÜ osutas X7 OÜ-le kinnistute tagasisaamisel

alltöövõttu, mida kinnitavad tunnistaja ütlused. Vaidlustatud osas seisneb tsiviilhagi ese võla

sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise nõudes. X7 OÜ teenuse kasutamisega tekkinud kulud on

otsene varaline kahju võlaõigusseaduse (VÕS) § 128 lg 3 mõttes, mille tekitas süüdistatav juhatuse

liikme kohustuste rikkumisega. Nõude olemasolu on kohtulikul uurimisel leidnud kinnitust

erinevate tõenditega.

27. Lisaks on ringkonnakohus kannatanu hinnangul ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust, leides,

et üksnes nõude olemasolu ei ole kahju. Kannatanu ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et nõude

eeldusena tuleb X1-l enne kõik arved tasuda.

28. Kassatsioonivastuses palub kannatanu jätta süüdistatava huvides esitatud kassatsioon

rahuldamata. A täitis KarS § 201 lg 2 p 2 koosseisu, võõrandades kannatanu nõusolekuta viimasele

kuulunud kinnistud kolmandatele isikutele. Kinnistute müük oli ebaseaduslik: A tegutses huvide

konfliktis ja müüs kinnistud alla turuhinna, rikkudes nii tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS)

§st 35 ja ÄS § 187 lgst 1 tulenevaid kohustusi. Kuna A tegi kinnisvaratehingud faktiliselt iseendaga,

vajas ta tehingute tegemiseks osanike nõusolekut.

Prokuratuuri kassatsioonivastus

29. Prokuratuuri hinnangul tegi ringkonnakohus õige, põhjendatud ja seadusliku otsuse, mille

tühistamiseks alust ei ole. Süüdistatava kaitsjate kassatsioonis ei ole ühtki uut asjaolu, mida ei oleks

varasemas kohtumenetluses juba arutatud. Prokuratuur juhib tähelepanu sellele, et ringkonnakohus

oleks pidanud jätma maakohtus tekkinud menetluskulud süüdistatava kanda.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

30. Kolleegium vaeb esmalt A süüküsimust ning põhjendab, miks tuleb A suhtes langetada

õigeksmõistev otsus (I), võtab seejärel kokku kassatsioonimenetluse tulemuse ning lahendab

menetluskulude küsimuse (II).

I

31. A-le esitati süüdistus KarS § 201 lg 2 p 2 järgi temale usaldatud võõra vara (X1 14 kinnistut)

ebaseaduslikult kolmanda isiku kasuks pööramises.

32. Kriminaalasjas ei ole vaidlust selles, et kinnistud olid A jaoks võõrad (need ei olnud tema

omandis), kuid vara oli talle kui juhatuse liikmele usaldatud KarS § 201 tähenduses (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 2. mai 2014. a otsus nr 3112314, p 20). A pööras talle usaldatud võõra vara

kolmanda isiku kasuks, müües kinnistud kolmandatele isikutele ja manifesteerides sel viisil

objektiivselt avalduval moel enda omastamistahet (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

12. detsembri 2008. a otsus nr 3114608, p 21). Peamine vaidlus taandub seega küsimusele, kas

5(9)

1-16-4197

kinnistute kolmandate isikute kasuks pööramine oli ebaseaduslik. Kolleegiumi hinnangul tuleb

sellele küsimusele vastata eitavalt, põhjendades seda järgmiselt.

33. Omastamisega on tegemist üksnes siis, kui isik teeb varaga toiminguid, milleks teda volitatud

ei ole, pöörates nii vara enda või kolmanda isiku kasuks (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 7. märtsi

2012. a otsus nr 3111312, p 22). Olukorras, kus omaniku esindaja on asja võõrandamiseks

nõusolekut andes rikkunud esindamise aluseks olevast õigussuhtest tulenevaid kohustusi, on asja

võõrandamine üldjuhul KarS § 201 mõttes ebaseaduslik (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 15. juuni

2015. a otsus nr 3114215, p 78). Järelikult tuleb hinnata, kas A rikkus tema kui juhatuse liikme ja X1

kui vara omaniku vahelisest sisesuhtest tulenevaid kohustusi sellega, et müüs vara äriühingu osaniku

nõusolekuta.

34. Ringkonnakohus luges vaidlusalused kinnisvaratehingud ebaseaduslikeks, kuna A-l ei olnud

tehingute tegemiseks osaniku (X2) nõusolekut. Apellatsioonikohus pidas osaniku nõusolekut

vajalikuks, viidates Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. detsembri 2014. a otsusele asjas nr 3115214.

35. Kolleegiumi hinnangul eelnimetatud lahendis toodud seisukohad praegusele asjale täiel

määral ülekantavad ei ole. Nimelt leidis kolleegium kõnealuses kaasuses, et varakäsutus on

KarS § 201 tähenduses seaduslik ja karistusõiguslikult ei ole põhjust reageerida juhul, kui tegu

pannakse toime vara omaniku nõusolekul ja juhatuse liikmena tegutsev äriühingu ainuosanik annab

ise äriühingu nimel nõusoleku tehingute tegemiseks (viidatud otsuse p 16). Erinevalt praegusest

kriminaalasjast ei tulnud seetõttu analüüsida, kas äriühingu osaniku nõusolek oli tehingu tegemise

vältimatu eeldus. A tegutses kannatanu vara võõrandades üksnes juhatuse liikmena. Ta ei olnud X1

(ainu)osanik. Nii on A süüasjas määrava tähtsusega küsimus sellest, kas juhatuse liikmena

tegutsedes pidi süüdistatav vaidlusaluste tehingute tegemiseks saama (ainu)osaniku nõusoleku.

36. ÄS § 180 lg 1 kohaselt on juhatus osaühingu juhtorgan, mis esindab ja juhib osaühingut. Kui

põhikirjaga ei ole ette nähtud, et juhatuse liikmed esindavad osaühingut mitmekesi või ühiselt, võib

juhatuse liige esindada osaühingut kõikide tehingute tegemisel (ÄS § 181 lg 1). X1 põhikiri juhatuse

liikme esindusõigust ei piiranud (kd I, tl-d 5–8). Kui osaühingul on nõukogu, võib juhatus

igapäevase majandustegevuse raamest väljuvaid tehinguid teha ainult nõukogu nõusolekul

(ÄS § 180 lg 4). Äriregistri andmebaasist nähtuvalt X1-l nõukogu ei olnud.

37. A-le heidetakse ette tehingute tegemiseks osaniku nõusoleku puudumist. Asjakohast

õiguslikku alust ei ole välja toodud ei süüdistuses ega ringkonnakohtu süüdimõistvas otsuses.

Äriseadustikust ega muudest seadustest ei tulene kohustust küsida nõukogu puudumisel tehinguteks

nõusolekut osanikelt. Seega juhul, kui osaühingul puudub nõukogu ning põhikirjaga ei ole ette

nähtud teisiti, ei ole osaühingu juhatuse liikmel kohustust saada tehinguteks osanike nõusolek.

38. A-le esitatud süüdistuses tuginetakse ka TsÜS §le 35, mille kohaselt peavad juriidilise isiku

juhtorgani liikmed oma seadusest või põhikirjast tulenevaid kohustusi täitma juhtorgani liikmelt

tavaliselt oodatava hoolega ja olema juriidilisele isikule lojaalsed. Kannatanu esindajatel on õigus

selles, et juhatuse liige võib lojaalsuskohustust rikkuda mh siis, kui ta teeb juhatuse liikmena

tehingu endaga seotud äriühinguga turuhinnast erinevatel tingimustel.

39. A tehtud müügitehinguid ei saa aga pidada ebaseaduslikeks KarS § 201 tähenduses

lojaalsuskohustuse rikkumise tõttu juba ainuüksi sel põhjusel, et süüdistusaktis ei ole tehtud

etteheidet kinnistute turutingimustest madalama hinnaga müügi kohta. Süüdistuses kirjeldatud

faktilised asjaolud määravad aga ära piiri, millest kohus asja arutamisel väljuda ei saa (Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 23. novembri 2012. a otsus nr 31110912, p 10). Süüdistusakti kohaselt müüdi

kinnistud järelmaksuga, nende lõplikku ostuhinda ei tasutud ja mõne aja (ca neli kuud) möödudes

6(9)

1-16-4197

jõudsid kinnistud tagasi äriühingu omandisse. Kuna kinnistute lõpliku müügihinna tasumise tähtaeg

ei olnud selleks ajaks saabunud, on alusetu väide, et A võõrandas kinnistud tasuta. Kuigi kannatanu

hinnangul ei vasta järelmaksuga kinnistute müümine tavapärasele äripraktikale, ei ole süüdistuses

A-le ette heidetud X1 kahjustamist sellega, et ta müüs kinnistud järelmaksuga ja/või alla turuhinna,

ning kohtul ei ole võimalik neid süüdistuses nimetamata asjaolusid isikule omistada, ilma et

väljutaks süüdistuse piiridest.

40. Kolleegium leiab, et ainetu on ka kohtute arutelu teemal, kas kinnisvaratehingud kuulusid X1

igapäevase majandustegevuse hulka. Kuna X1 põhikiri juhatuse esindusõigust ei piiranud (vt

eespool p 36), kerkiks see küsimus üksnes juhul, kui A süüdistus oleks sisustatud ÄS § 181 lgtes 3 ja

4 sisalduva esindusõiguse piirangu rikkumisega. ÄS § 181 lg 3 järgi on osaühingu ja juhatuse liikme

vahel tehtud tehing tühine, kui tehinguga ei nõustunud osanikud või nõukogu, v.a tehingud, mis

tehakse osaühingu igapäevases majandustegevuses kauba või teenuse turuhinna alusel. Viidatud

sätte lg 4 kohaselt ei ole juhatuse liikmel õigust esindada osaühingut tehingute tegemisel, mille

puhul vastavalt seadusele otsustavad esindaja määramise eraldi osanikud või nõukogu. Ei saa väita,

et A rikkus esindusõiguse piirangut, kuna ta ei teinud tehinguid iseendaga.

41. Kohtupraktikas on teatud juhtudel ÄS § 181 lõikeid 3 ja 4 laiendatud ka tehingutele, mis on

tehtud juhatuse liikmega suurel määral sarnaste majanduslike huvidega isikuga (Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 25. mai 2017. a määrus nr 3112217, p 55). Näiteks on ÄS § 181 lgtest 3 ja 4

tuleneva esindusõiguse piirangu kohaldamist peetud õigustatuks olukorras, kus juhatuse liige teeb

tehingu enda abikaasa äriühinguga, kui äriühingu osalus kuulub abikaasade ühisvarasse (vt

Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 26. aprilli 2017. a otsus nr 3212617, p 10). Kolleegiumi hinnangul ei

saa ÄS § 181 lgtest 3 ja 4 tulenevat piirangut aga kohaldada juhatuse liikme poolt äriühingu nimel

tehtud tehingutele kolmandate isikutega, kelle puhul ei ole ära näidatud selget ja üheselt mõistetavat

majanduslike huvide samasust.

42. Eeltoodud põhjustel asub kolleegium seisukohale, et A ei pidanud X1 juhatuse liikmena

äriühingu kinnistuid müües küsima tehingute tegemiseks osaniku nõusolekut ning süüdistuses ette

heidetud viisil kinnistuid müües ei rikkunud A X1 esindamise aluseks olevast õigussuhtest

tulenevaid kohustusi. Seega ei olnud kinnistute müük ebaseaduslik ja A-le süüks pandud tegu ei

vasta KarS §s 201 ette nähtud kuriteo objektiivsele koosseisule.

II

43. Riigikohus tühistab KrMS § 361 lg 1 pst 5 ning § 362 pdest 1 ja 2 juhindudes Tallinna

Ringkonnakohtu 30. augusti 2017. a otsuse osas, millega muudeti maakohtu otsust, s.o A

süüditunnistamises, karistamises ja temalt sundraha väljamõistmises ning tsiviilhagi rahuldamata

jätmises, ning jõustab selles osas Harju Maakohtu 3. aprilli 2017. a otsuse. KrMS § 361 lg 1 p 3

alusel muudab kolleegium osaliselt maakohtu otsuse põhiosa, asendades selles toodud A

õigeksmõistmist puudutavad õiguslikud põhistused käesoleva otsuse pdes 31–42 toodud

põhistustega. Muus osas jääb maakohtu otsus muutmata. Süüdistatava kassatsioon tuleb rahuldada.

Õigeksmõistva otsuse tegemisel jättis maakohus õigesti kannatanu tsiviilhagi KrMS § 310 lg 2

alusel läbi vaatamata ja kannatanu kassatsioon jääb rahuldamata.

44. Süüdistatava kaitsjad esitasid Riigikohtule taotluse hüvitada A-le tema poolt

kassatsioonimenetluses kantud õigusabikulu summas 1764 eurot. Taotluse kohaselt kulus kaitsjatel

kassatsiooni ja lõplike seisukohtade koostamiseks kokku 14,5 tundi. Kolleegiumi hinnangul on

kaitsjate taotlus põhjendatud ja tuleb rahuldada. Riigikohus loeb 1764 eurot KrMS § 175 lg 1 p 1

alusel kassatsioonimenetluse kuluks ja mõistab selle KrMS § 186 lg 1 alusel riigilt A kasuks välja.

7(9)

1-16-4197

45. Kannatanu kassatsioonis taotletakse kohtumenetluses kantud õigusabikulude X1 kasuks

väljamõistmist.

46. Tallinna Ringkonnakohtu 19. septembri 2017. a määrusega (vt eespool p 18) jäeti kannatanu

esimese astme kohtus tekkinud kulud tema enda kanda ja apellatsioonimenetluse kulu 1584 eurot

mõisteti riigilt välja.

47. Kohtupraktikas on selgitatud, et menetluskulude otsustus tuleb vastavalt

KrMS § 306 lg 1 ple 14 teha samal ajal kohtuotsusega (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

30. detsembri 2008. a määrus asjas nr 3117008, p 9), seda muu hulgas põhjusel, et menetlusseadus

seob otsustuse menetluskulude kandmiseks kohustatud isiku kohta üldjuhul kriminaalasja

lõpptulemusega. Kuna kolleegium jõustab maakohtu otsuse tsiviilhagi KrMS § 310 lg 2 alusel läbi

vaatamata jätmise osas, tuleb ringkonnakohtu määrus esimese astme kohtu menetluses tekkinud

menetluskulusid puudutavas osas tühistada ja KrMS § 182 lg 5 alusel riigilt kannatanu mõistlikud

menetluskulud välja mõista. Kolleegiumi hinnangul annab KrMS § 191 lg 3 kõrgema astme kohtule

pädevuse hinnata menetluskulude suurust ka juhul, kui ringkonnakohus on menetluskulude

küsimuse lahendanud KrMS § 189 lg 2 alusel eraldi määrusega olenemata sellest, kas ükski

kohtumenetluse pool on seda otsustust vaidlustanud (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

21. juuni 2013. a määrus asjas nr 3116313, p 21).

48. X1 esindajad advokaat B. Sisask ja vandeadvokaat Marko Kairjak esitasid 6. veebruaril 2017

maakohtule taotluse kannatanu menetluskulude hüvitamiseks summas 13 179 eurot koos

käibemaksuga. Taotluse kohaselt ei ole kannatanu käibemaksukohustuslane. Kolleegium ei pea

märgitud summat mõistlikuks kannatanu õigusabikuluks esimese astme kohtu menetluses järgmistel

põhjustel. Õigusabikuludes sisaldub tasu kahele esindajale mh toimingute eest, mis (osaliselt)

omavahel kattuvad. Näiteks on ühel juhul esindanud kannatanut maakohtu istungil kaks esindajat.

Ka on ühe esindaja kohtuistungite osalemise tasule lisaks märgitud õigusabikuluna tasu teisele

esindajale samade kohtuistungite protokollidega tutvumise ja kohtuistungite helisalvestiste

kuulamise eest. Kolleegium peab KrMS § 175 lg 2 alusel põhjendatuks arvata tekkinud kulude

hulka vaid ühele esindajale makstav tasu (vrd Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. oktoobri 2016. a

otsus nr 3117716, p 18.4). Tsiviilhagi koostamisele ja täiendamisele kulus taotluse kohaselt kokku

5,3 tundi. Arvestades tsiviilhagi mahtu (põhjendav osa ca 3 lk) ja sisulisi argumente, ei saa selle

koostamiseks kulunud aega täies ulatuses põhjendatuks lugeda. Samuti arvestab kolleegium esimese

astme kohtu menetluses kannatanu esindajatasu suuruse mõistlikkuse hindamisel seda, et suures

osas keskendusid kannatanu esindajate maakohtus esitatud argumendid A süüdimõistmisele.

Kokkuvõttes loeb kolleegium praeguses kriminaalasjas kannatanu esindajale esimese astme kohtu

menetluses makstud tasu mõistlikuks summas 6000 eurot (koos käibemaksuga).

49. Esindaja taotleb hüvitada X1-le kassatsioonimenetluses valitud esindajale makstud tasu

3489,60 eurot koos käibemaksuga. Kolleegiumi hinnangul on taotluses märgitud summa

ebamõistlik. Taotluse kohaselt oli kassatsiooniastmes õigusabiteenuse osutamise ajakulu kokku

23,9 tundi. Kassatsioonimenetluses on esindaja koostanud kassatsiooni ja kassatsioonivastuse.

Õigusabitasu mõistlikkust hinnates tuleb muu hulgas arvesse võtta, millises ulatuses on esitatud

argumendid põhjendatud ja millises mitte (mutatis mutandis Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

30. märtsi 2017. a otsus asjas nr 311717, p 12). Mitmed kannatanu esindaja kassatsioonimenetluses

esitatud argumendid kordavad varasemas kohtumenetluses öeldut ja valdav osa neist jäi

tagajärjetuks. Lisaks sisaldub kannatanu õigusabikuludes tasu teise esindaja tehtud toimingute eest.

Kolleegium peab siingi põhjendatuks arvata tekkinud kulude hulka vaid ühele esindajale makstav

tasu. Arvestades ka kannatanu huvides kassatsioonimenetluses esitatud argumentide sisu ja mahtu,

loeb kolleegium esindajale makstud tasu mõistlikuks 1200 euro suuruses summas (koos

käibemaksuga), mis tuleb KrMS § 182 lg 5 alusel riigilt X1 kasuks välja mõista.

8(9)

1-16-4197

Saale Laos

Paavo Randma

Peeter Jerofejev

(allkirjastatud digitaalselt)

9(9)