3-17-1391/17 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Ragne Piir

Otsuse tegemise aeg ja koht

16. veebruar 2018, Tallinn

Haldusasja number

3-17-1391

Haldusasi

OÜ

Vaseten

kaebus

Keskkonnaameti

21.03.2017

ettekirjutuse nr 1-3/17/689 ja Keskkonnaministri 31.05.2017

käskkirja nr 1-2/17/611 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – OÜ Vaseten, volitatud esindaja vandeadvokaat

Vesse Võhma

Vastustajad – Keskkonnaamet ja Keskkonnaministeerium

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 19.03.2018 (halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 181 lg 1).

Vastuseks

esitatud

apellatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 184).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182

lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

2(12)

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Keskkonnaamet

tegi

OÜ-le

Vaseten

21.03.2017

ettekirjutuse

nr

1-3/17/689

„Keskkonnakahju ohu tuvastamine ja vältimismeetmete rakendamine“. Ettekirjutusega

kohustati OÜ-d Vaseten rakendama meetmeid kraavide puhastamise tagajärjel tekkinud

keskkonnakahju ohu vältimiseks.

OÜ Vaseten vaidlustas ettekirjutuse vaidemenetluse korras. Keskkonnaminister jättis

31.05.2017 käskkirjaga nr 1-2/17/611 „Vaideotsus“ OÜ Vaseten vaide rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

2. OÜ Vaseten esitas 30.06.2017 Tallinna Halduskohtule kaebuse Keskkonnaameti

21.03.2017 ettekirjutuse nr 1-3/17/689 „Keskkonnakahju ohu tuvastamine ja vältimismeetmete

rakendamine“ ning Keskkonnaministri 31.05.2017 käskkirja nr 1-2/17/611 „Vaideotsus“

tühistamiseks (täiendavad seisukohad 27.11.2017).

1) Metsakaitselise ekspertiisi ekspertarvamusega on tõendatud, et Liivametsa kinnistul olid

2012. a ulatuslikud metsakahjustused, sh sõltuvalt metsaeraldistest 16-43% (kooreüraski

kahjustused, põdrakahjustused koos kaasnevate tüvemädanikega kuuskedel, tuuleheide ja

tormimurd). Kaebaja pidi Liivametsa kinnistu omanikuna võtma tarvitusele ekspertide poolt

soovitatud metsakaitse abinõud, sh viima läbi harvendusraide, sanitaarraide ja osaliselt ka

lageraide. Et raiet läbi viia (et tehnika ei vajuks pinnasesse), puhastati ka kinnistul asuvad

kinnikasvanud kraavid ja taastati kraavide esialgne seisund. Metsakahjustuste tekke põhjustas

liigniiskus, mis tekkis seoses viimase 10-15 a jooksul kraavide kinniskasvamisega. Kaebaja

omandas Liivametsa kinnistu olukorras, kus kraavid olid ca 10 a olnud kinni kasvanud. Pärast

kraavide puhastamist ja endise olukorra taastamist on metsakahjustuste levik peatatud ning

kahjustused ei saa enam levida naaberkinnistutele. Lisaks on vähenenud pinnase kahjustumise

oht Liivametsa kinnistul.

2) Tõendamata

on

kuivenduskraavide

puhastamise

tagajärjel

tekkinud

väidetav

keskkonnakahju oht, samuti põhjuslik seos OÜ Vaseten tegevuse ja väidetava keskkonnakahju

ohu vahel. Keskkonnakahju ei ole tekitatud. Ettekirjutuses on leitud, et 5-10 a perspektiivis võib

puhastatud kraavidest 50-100 m raadiuses asuvate elupaikade 91D0 ja 9010 seisund halveneda.

Tuginetud on MTÜ Eesti märgalade ühingu liikmete Raimo Pajula ja Kairi Sepa 2016. a

koostatud dokumendile „Ekspertarvamus keskkonnakahju või kahju ohu hindamiseks Lahemaa

rahvuspargis

Kuusalu

vallas,

Kiiu-Aabla

külas,

Liivametsa

kinnistul

tekitatud

pinnasekahjustuse ning kuivenduskraavide rekonstrueerimise kohta“. Ekspertarvamusest ei

nähtu, milline oli vaidlusaluste elupaikade algne seisund (sh veetase) enne kraavide puhastamist

2014. a. Eksperdid on toonud välja üksnes asjaolu, et Liivametsa kinnistuga piirnevatel

kinnistutel asuvad siirdesoo ja rabamets (elupaik 91D0) ja vana loodusmets (elupaik 9010) ning

kirjeldavad selle olukorda 11.05.2016.

3) Olemasolevate kraavide taastamine endisel kujul (kraavide puhastamine) ei põhjusta

keskkonnale ohtu, vaid aitab kaasa Liivametsa kinnistul kasvava metsa säilimisele. Liivametsa

kinnistul ja sellega piirnevatel kinnistutel asuv taimestik on välja kujunenud mitme aastakümne

jooksul, s.o oluliselt varem kui asutati Lahemaa rahvuspark (01.06.1971). Nii kinnistu põhja-

kui idapiiril kulgev kraav on kantud 1946. a topokaardile. Seega olid Liivametsa kinnistul

kuivenduskraavid olemas juba 60 a tagasi ja neid on regulaarselt puhastatud. Sellele vaatamata

on kraavide vahetus läheduses säilinud nii siirdesoo ja rabamets (elupaik 91D0) kui ka vana

loodusmets (elupaik 9010). Eksperdid on kinnitanud, et Liivametsa kinnistu alal

rekonstrueeritud kraavid ei põhjusta antud ajahetkel olulist keskkonnakahju. Väidetav

3(12)

keskkonnakahju tekkimise oht on hüpoteetiline ning võiks kõne alla tulla üksnes jätkuva

kuivenduse tingimustes 5-10 a möödumisel. Ekspertarvamuse kohaselt ei ole kraavide

mõjupiirkonnas teada kaitstavaid liike ning neile ei kaasne negatiivseid mõjusid. Samuti ei

mõjutanud kraavide puhastamine rahvuspargi kaitse-eesmärgiks olevat maastikuilmet,

maastiku elemente, pinnavorme ega kultuuripärandit. Tõendamata on, kas ja kui palju on

veetase pärast kraavide puhastamist varasemaga võrreldes muutunud. Kraavide hooldamine, sh

puhastamine, on kraavide tavapärane majandamine, mis ei ole kaasa toonud keskkonnakahju

ohtu. Tõendatud ei ole, et keskkonnakahju ohu elupaikadele on põhjustanud üksnes kraavide

puhastamine 2014. a.

4) Inseneribüroo Urmas Nugin OÜ poolt 02.10.2017 antud arvamusega on tõendatud, et

vaidlusaluse kraavi puhul on pinnasevee taset alandav mõju maksimaalselt 12 m, seega on

ümber lükatud ettekirjutuse väide, et seisundi võimalikust halvenemisest 50-100 m raadiuses.

Inseneribüroo Urmas Nugin OÜ poolt koostatud eksperthinnangu 12.10.2017 ja 13.10.2017

lisadega on tõendatud, et vaidlusalusesse kraavi (K5) suubuvad sihtkaitsevööndist neli kraavi,

mis tuleks sulgeda vähemalt 5 m pikkuste pinnaspaisudega. See tõendab, et ettekirjutuses

toodud vältimismeetmed ei ole põhjendatud, vajalik meede oleks hoopis Liivametsa kinnistuga

piirnevatel kinnistutel asuva 4 kuivenduskraavi sulgemine.

5) Kraavide puhastamine on ette nähtud Lahemaa rahvuspargi kaitsekorralduskavaga

„Lahemaa rahvuspargi kaitsekorralduskava kinnitamine aastateks 2016-2025“. Kraavide

puhastamiseks ei olnud vaja Keskkonnaameti nõusolekut. Liivametsa kinnistu asub Lahemaa

rahvuspargi Lahemaa piiranguvööndis, kuhu jäävad piirkonna majanduslikult kasutatavad alad.

Lahemaa piiranguvööndi kaitse-eesmärk on pärandkultuurmaastiku, sh pärandmaastiku,

asustusstruktuuri, taluarhitektuuri, miljööväärtuste, ajaloolis-kultuurilise väärtusega hoonete

ning loodusdirektiivi elupaikade, kaitsealuste liikide ja nende elupaikade kaitse. Lahemaa

piiranguvööndisse, mis on leebema kaitsekorraga (väiksemad ehituspiirangud), on arvatud

valdavas enamuses alad, mille hästi säilinud mosaiikselt esineva traditsioonilise

pärandmaastiku ja asustusstruktuuri kõrval on oluliselt muutunud asustusstruktuuri ja

maakattega piirkondi: kasutusest välja jäänud põllumajandusmaastikel sekundaarsete

metsakooslustega alasid, mis omavad eelkõige loodusväärtusi või põõsastikke, mis omavad

kõrget taastamispotentsiaali kultuurmaastikena. Piiranguvööndisse jäävate tehisveekogude,

milleks on tiigid ja kraavid, veetaseme ja kaldajoone muutmist kaitse-eeskirjaga ei keelata ning

see on lubatud tegevus. Tiigid ja kraavid täituvad setetega ning neid on vajalik puhastada

(kaitsekorralduskava lk 28). Piiranguvööndis on keelatud üksnes uue maaparandussüsteemi

rajamine,

kuid

olemasolevate

kraavide

puhastamine

ei

ole

samastatav

uue

maaparandussüsteemi rajamisega ega muul viisil ehitamisega. Seega on Liivametsa kinnistul

asuvate kraavide setetest puhastamine kooskõlas kaitsekorralduskavaga, kava näeb selle

meetme otseselt ette.

6) Kaitsekorralduskava p 1.4.3 kohaselt on piiranguvöönd kaitseala osa, mis ei kuulu

loodusreservaati ega sihtkaitsevööndisse. Kuna Liivametsa kinnistu üksnes piirneb Suurekõrve

sihtkaitsevööndiga, mitte ei asu sellel, ei kohaldu Liivametsa kinnistule ka sihtkaitsevööndile

kohaldatavad piirangud. Vastavalt kaitsekorralduskava p-dele 2.1.1.1 ja 2.2.1.6 on vanade

loodusmetsade (9010) ning siirdesoo ja rabametsade (91D0) administratiivmeetmetena ette

nähtud üksnes sihtkaitsevööndis olemasolevate kuivendussüsteemide hooldamisest hoidumine

ning isegi seal on lubatud teega piirnevate kraavide hoiutööd.

7) Kaebaja hooldas 2014. a kraave, mis ei asunud sihtkaitsevööndis ning mis piirnevad metsa

väljaveoteega. Ajalooliselt on kraave rajatud kinnistute piiridele. Kaebaja puhastaski ainult

Liivametsa kinnistul paiknevaid kraave. Hiljem on selgunud, et mõõdistuse kohaselt jäävad

Liivametsa kinnistu põhja ja idapiiril olevad kraavid osaliselt Loksa metskonna 245 kinnistule.

4(12)

Kaebajale ei olnud see asjaolu 2014. a teada. Ei saanud mõistlikult eeldada, et mõni Liivametsa

kinnistu piirile rajatud kraaviosa asub väljaspool Liivametsa kinnistut. Samas ei oma tähendust

asjaolu, et kraavid on osaliselt Suurekõrve sihtkaitsevööndis, kuna kraavid piirnevad metsa

väljaveoteega ning nende puhastamine on seega kaitsekorralduskava alusel lubatud. Kraavide

olemasolu on Liivametsa kinnistul kasvava taimestiku säilitamiseks vajalik. Kuivenduskraavide

taastamine Liivametsa kinnistul on käsitletav Lahemaa piiranguvööndi kaitse-eesmärgi

täitmisena, kuna tiigid ja kraavid täituvad setetega ning neid on vajalik puhastada.

3. Keskkonnaamet vaidleb 13.11.2017 vastuses kaebusele vastu ning palub jätta kaebus

rahuldamata (täiendavad seisukohad 31.01.2018), leides järgmist.

1) Praegusel juhul on tuvastatud keskkonnakahju oht kaitsealale, mitte keskkonnakahju.

Keskkonnakahju ohu tuvastamiseks tuleb tõendada piisavat tõenäosust, et lähitulevikus tekib

keskkonnakahju (keskkonnavastutuse seaduse (KeVS) § 2 lg 7). Keskkonnakahju on oluline

ebasoodne mõju kaitsealale (praegusel juhul Lahemaa rahvuspargile) ning elupaikade ja liikide

(praegusel juhul siirdesoometsa ja rabametsa ning vanade loodusmetsade) soodsa seisundi

saavutamisele või säilitamisele (KeVS § 2 lg 1 p-d 1 ja 2, § 4 lg 1 p 2 ja lg 3). Oluline ebasoodne

mõju on otseselt või kaudselt esinev mõõdetav ebasoodne muutus (halvenemine) mh kaitstava

ala ning elupaikade ja liikide kvaliteedis või hulgas (KeVS § 2 lg 2). Loodusliku elupaiga

seisund loetakse soodsaks, kui selle looduslik levila ja alad, mida elupaik oma levila piires

hõlmab, on muutumatu suurusega või laienemas ja selle pikaajaliseks püsimiseks vajalik

eriomane

struktuur

ja

funktsioonid

toimivad

ning

tõenäoliselt

toimivad

ka

prognoosimisulatusse jäävas tulevikus (KeVS § 5 lg 1 ja LKS § 3 lg 1). Keskkonnakahju

tuvastamisel tuleb mh arvestada algset olukorda. Algne olukord on loodusvara ja selle

pakutavate hüvede selline seisund, mis eksisteeriks, kui keskkonnakahju ei oleks tekitatud

(KeVS § 3 lg 2). Lähtuda tuleb elupaiga, liigi ja kaitstava ala kaitse-eesmärgist ja kaitserežiimist

või kaitsekategooriast ning elupaiga, liigi või kaitstava ala pakutavatest hüvedest (KeVS § 3

lg 3). Praegusel juhul tuleb Liivametsa kinnistuga piirnevate Suurekõrve sihtkaitsevööndisse

kuuluvate elupaikade (siirdesoo- ja rabametsad, rabametsa kasvukohatüüp ja vanad

loodusmetsad, karusambla-mustika kasvukohatüüp) algse olukorrana käsitada olukorda, mis oli

enne 2014. a kraavide rekonstrueerimist. Nimetatud elupaigad on inventeeritud 2001. a (Eesti

Looduse Infosüsteem (EELIS)). Seega saab algseks seisundiks pidada seisundit, millised need

olid EELIS andmetel.

2) Elupaigatüübile siirdesoo-ja rabametsad on iseloomulik see, et muld on alaliselt veega

küllastunud ning veetase ei lange suveperioodil maapinnast madalamale kui 10-30 cm.

Elupaigatüübile vanad loodusmetsad on iseloomulik, et metsa veerežiim ei ole inimmõjuline,

s.t kuivenduskraave ei ole või need on lakanud toimimast. Seega on oluline vältida nende

elupaigatüüpide puhul loodusliku veerežiimi muutmist või lasta looduslikul veerežiimil

taastuda (kuivenduskraave mitte hooldada või need sulgeda, et looduslik veerežiim saaks

taastuda).

3) Keskkonnavastutuse menetluse käigus tellis Keskkonnaamet Eesti Märgalade Ühingult

ekspertarvamuse, milles on leitud järgmist: „Kinnistu idapiiril ja põhjapiiril rekonstrueeritud

kraavid põhjustavad ebasoodsat mõju metsaelupaikadele ning on tinginud keskkonnakahju ohu.

Kuna veetase on soostunud- ja soometsa koosluste jaoks oluline seisundi indikaator (Palo,

2010), siis võib lugeda keskkonnakahju ohu veetaseme alanemise näol juba tõestatuks.

Kuivenduse pikaajaline ja tugevam ebasoodne mõju elupaikade struktuurile ja seisundile ehk

keskkonnakahju on veel avaldumata. Antud juhul tuleb rõhutada, et tegemist pole ohu kui kahju

võimalusega, vaid keskkonnakahju tekkimine on jätkuva kuivenduse tingimustes

möödapääsmatu.“

5(12)

4) Liivametsa kinnistu sisse jäävate kraaviosade rekonstrueerimisega ei ole kaasnenud

keskkonnakahju ega keskkonnakahju ohtu. Liivametsa kinnistu sisse jäävate kraavide puhul ei

tule ka vältimismeetmeid rakendada. Keskkonnakahju ohu tõi endaga kaasa kraavide

rekonstrueerimine Liivametsa kinnistu põhja- ja idapiiril. Liivametsa kinnistu põhja- ja idapiiril

rekonstrueeritud kraavide kuivendav mõju seab ohtu kaitstavate elupaigatüüpide säilimise ning

sellega ei ole täidetud Lahemaa rahvuspargi kaitse-eesmärkide tagamine. Ekspertarvamuses

leitakse, et kraavide kuivenduse mõju ulatub

Lahemaa

rahvuspargi Suurekõrve

sihtkaitsevööndisse kraavist 100-200 m ulatuses (sellega avaldub keskkonnakahju oht ka

Lahemaa rahvuspargile KeVS § 2 lg 7 tähenduses) ning negatiivne mõju elupaikade struktuurile

avaldub 5-10 a jooksul. Tähtsust ei oma, mitme aasta jooksul täpselt võib keskkonnakahju

avalduda. Ka kaebaja poolt Keskkonnaametile esitatud eksperthinnangus on asutud

seisukohale, et rekonstrueeritud kraav omab kuivendavat mõju Lahemaa rahvuspargi

Suurekõrve sihtkaitsevööndisse. Liivametsa kinnistul olevate kraavide kuivendav mõju ei tohi

ulatuda väljapoole Liivametsa kinnistut. Kaebaja soov parandada Liivametsa kinnistu

ekspluatatsioonilisi tingimusi ei tohi ohtu seada Lahemaa rahvuspargi kaitse eesmärkide

täitmist. On tõendatud, et kaebaja vastutab keskkonnakahju ohu põhjustamise eest.

5) Kõnealuste kraavide mõjupiirkonnas kaitstavaid liike ei esine, seega ei saa neile kaasneda

kraavide rekonstrueerimisega negatiivset mõju. Kraavide mõjupiirkonnas asuvad aga kaitstavad

elupaigad (siirdesoo- ja rabametsad, vanad loodusmetsad), millele on tekitatud keskkonnakahju

oht, seega esineb keskkonnakahju oht nii elupaikadele kui ka Lahemaa rahvuspargile.

Kuivenduse mõju vanade loodusmetsa elupaikade taimekooslustele on praegu veel raskesti

tuvastatav, kuid mõju veerežiimile on juba praegu tuvastatav ca 30-50 m ulatuses. Kui kraave

ei oleks rekonstrueeritud, ei oleks toimunud ka muutusi veerežiimile. Kraavid ei kuivendanud

Liivametsa kinnistut varem sellise intensiivsusega nagu puhastatuna, vastasel juhul ei oleks

pidanud kraave puhastama. Sellest tulenevalt ei ole kahtlust, et veetase on pärast kraavide

puhastamist varasemaga võrreldes alanenud ja kaebaja vastuväide on paljasõnaline. Põhjuslik

seos kraavide rekonstrueerimise ja keskkonnakahju ohu vahel on üheselt tõendatud ning

tõendatud on ka asjaolu, et keskkonnakahju ohu tekkimises on süüdi kaebaja. Seega on

tuvastatud kraavi kuivendav mõju, mis toob kaasa elupaikade 01D0 ja 9010 seisundi

halvenemise 5-10 a perspektiivis. Kuivendav mõju on tuvastatud ka Inseneribüroo Urmas

Nugin OÜ 02.10.2017 koostatud dokumendis „Eksperthinnang Liivametsa kinnistu idapiirile

rajatud kraavi kuivendavale mõjule“, mille p 5 kohaselt ulatub Liivametsa kinnistu idapiirile

kaevatud kuivenduskraavi pinnasevee taset alandav mõju 10-12 m kaugusele mõlemale poole

kraavi. Seega seisneb ekspertiisides toodud negatiivse mõju erinevus üksnes mõju ulatuses.

6) Kaebaja tegevust ei saa käsitleda kaitsekorraldusliku tegevusena juba üksnes seetõttu, et

tegevus ei olnud seotud kaitsekorraldusega, vaid oli kantud kaebaja ärihuvidest (kraave

rekonstrueeriti selleks, et parandada Liivametsa kinnistu ekspluatatsioonilisi tingimusi).

Kaitsekorralduskava ei ole dokument, mille alusel kinnistuomanik võib kaitstaval

loodusobjektil oma parema äranägemise järgi toimetada. Kaitsekorralduskava sätestab

kaitsekorralduslikud meetmed, s.t tegevused, mida kaitseala valitseja peab ellu viima, et

kaitseväärtused ei saaks kahjustada. Kaitsekorralduskava on ennekõike haldusorgani

tegutsemisplaan loodusobjekti kaitsmise korraldamisel, mis on esmajärjekorras suunatud

haldusele enesele. Kuivenduskraavide rekonstrueerimine ei ole praegusel juhul käsitletav

Lahemaa rahvuspargi kaitse-eesmärgi täitmisena.

7) Iga kinnistuomaniku kohustus on välja selgitada temale kuuluva kinnistu täpsed piirid.

Väitega, et ajalooliselt oli nii, ei saa õigustada võõral kinnistul tegutsemist. Kraavid K1-K4 ning

vaidlusalune kraav K5 asuvad Eesti Vabariigile kuuluval kinnistul. Ettekirjutuses ette nähtud

vältimismeede (Liivametsa kinnistu piiril asuvate kraavide sulgemine) on kraavide puhastamise

eelse veerežiimi taastamiseks põhjendatud, vältimismeetme valiku põhjendused nähtuvad ka

6(12)

MTÜ Eesti Märgalade Ühingu ekspertarvamusest. Põhjendatud ei ole kaebaja väide, et

vältimismeetmena tuleks rakendada hoopis nelja kraavi (K1-K4) sulgemist pinnapaisudega.

8) Tõele ei vasta kaebaja väide, et Liivametsa kinnistul olid ulatuslikud metsakahjustused ning

metsakahjustuste tekke põhjustas liigniiskus. Metsakaitselise ekspertiisi ekspertarvamuse

kohaselt oli Liivametsa kinnistul nõrk kuuse-kooreüraski kahjustus. Lisaks oli põdrakahjustust,

mida leidub laialt kõikjal ja mida ei saa liigniiskusega seostada. Tormimurd ja tuuleheide olid

paljuski kahe esimese kahjustaja töö tagajärg.

9) Metsakaitselise ekspertiisi ekspertarvamuse „Üldised metsakaitse abinõud“ kohaselt tohib

raietööd Liivametsa kinnistul teha üksnes külmunud pinnase tingimustes. Ka Keskkonnaameti

03.01.2013 kiri nr HJR13-7/13/174 sisaldas mh nõuet, et säilitamaks pinnas, pindmised

puujuured ning alustaimestik kahjustamata, tuleb metsatööd ning kokku- ja väljavedu teostada

külmunud pinnase tingimustes. Selle nõude seadmise tingiski liigniiske pinnas. 2014. a talvel

kahjustati metsamaterjali väljaveo käigus Lahemaa rahvuspargis pinnast, tekitades kuni 1 m

sügavused roopad (kaebaja 02.10.2015 kirja kohaselt metsamaterjali väljavedu toimus 2014. a

talvel, mil oli erakordselt soe talv ning pinnas ei külmunud). Järelikult oli tingimus töid teha

külmunud pinnasega igati asjakohane ja vajalik ning kui kaebaja oleks täitnud metsateatises

seatud nõudeid, poleks olnud tarvidust muretseda tehnika pinnasesse vajumise pärast.

10) Kuigi kaebuses on viidatud kaebaja juhatuse liikme Peter Jansoni pikaajalisele

metsandusega tegelemise kogemusele, ei saa tema tähelepanekuid pidada metsakaitseliseks

ekspertiisiks. Keskkonnaministri 27.12.2006 määruse nr 88 „Metsa majandamise eeskiri“

kohaselt vormistatakse metsauuendus- ja metsakaitseekspertiisi kohta akt, mis sisaldab:

1) ekspertiisi tegemise põhjuseid; 2) metsa seisukorra hinnangut; 3) eksperdi hinnangut;

4) metsakaitseekspertiisi korral metsakahjustuste ärahoidmiseks ja nende leviku tõkestamiseks

metsakaitsetööde loetelu. Seega märgitakse metsakaitseekspertiisis ära metsa seisukorra

hinnang, s.o kõik olulised tegurid, kaasa arvatud liigvesi, kui see omab tähtsust. Ettekirjutuses

toodud hinnanguid andes on tuginetud keskkonnavastutuse menetluse raames kogutud

tõenditele, samas kui kaebaja tugineb vaid oma juhatuse liikme subjektiivsele hinnangule.

11) Keskkonnainspektsiooni läbiviidud väärteomenetluses nr 940014002088 tõendati, et

vaidlusaluste kraavide puhastamise näol oli tegemist ehitamisega, mille jaoks oli eelmise

Lahemaa kaitse-eeskirja p 30 ap 7 kohaselt nõutav Lahemaa rahvuspargi valitseja nõusolek, mis

antud juhul puudus. Keskkonnainspektsiooni lõpplahend on jõustunud ning seda ei ole

menetlusaluse isiku poolt vaidlustatud. Seega on P. Janson väärteomenetluses nõustunud

sellega, et kaebaja poolset kraavide puhastamist tuleb vaadelda 2014. a kehtinud ehitusseaduse

§ 2 lg-s 6 toodud tegevusena.

12) Vaidlustatud ettekirjutuse näol ei ole tegemist karistuse määramisega, vaid haldusaktiga,

mis on suunatud keskkonnakahju ohu kõrvaldamiseks. Isegi kui nõustuda kaebajaga, et kraavide

puhastamiseks ei olnud vaja Keskkonnaameti nõusolekut, ei ole lubatud tegevus, millega on

põhjustatud keskkonnakahju oht. Suurekõrve sihtkaitsevööndis keelatud tegevuste osas ei oma

tähtsust, kas tegemist oli ehitamisega ja loastatud tegevusega või mitte. Kaebaja rikkus

metsateatises nr 16388000113 sisalduvat nõuet, mille kohaselt tuli metsatööd ning kokku- ja

väljavedu teostada külmunud pinnase tingimustes. Kaebaja on rikkunud hoolsuskohustust,

tegutsenud ühepoolselt ja muutnud haldusorgani poolt heakskiidetud metsateatise nõudeid,

samas kui võimalike muudatuste tegemise saab HMS § 68 lg 2 kohaselt otsustada vaid

haldusakti andnud haldusorgan.

4. Keskkonnaministeerium vaidleb 13.11.2017 vastuses kaebusele vastu (täiendavad

seisukohad 31.01.2018), leides järgmist.

7(12)

1) Vastutusmehhanismi toimimiseks tuleb kindlaks teha keskkonnakahju oht, kahju tekitaja

ja seejärel selle tekkimise põhjuslik seos isiku tegevuse vahel, lähtudes KeVS § 6 lg 2

kriteeriumitest, ning lõpetuseks isiku süü kahju või kahju ohtu tekitamises, et lugeda isik

majanduslikult vastutavaks ja panna talle vajalike vältimismeetmete võtmise kohustus. Kaebaja

puhastas Kuusalu valla Kiiu-Aabla küla Liivametsa kinnistu põhja- ja idapiiril asuvaid kraave,

mis asuvad Lahemaa rahvuspargis. Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskirja § 1 p 2 sätestab, et

kaitseala kaitse-eesmärgiks on mh kaitsta elupaigatüüpe, mida Nõukogu direktiiv 92/43/EMÜ

looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (EÜT L 2006,

22.07.1992, lk 7–50; edaspidi loodusdirektiiv) nimetab I lisas. Need on siirdesoo- ja rabametsad

(91D0) ning vanad loodusmetsad (9010). LKS § 4 lg 2 p 1 järgi on rahvuspark inimtegevusest

puutumatuna hoitav või erinõuete kohaselt kasutatav ala, kus säilitatakse, kaitstakse,

taastatakse, uuritakse või tutvustatakse loodust.

2) Keskkonnakahju oht kaitstavale elupaigale on tõendanud MTÜ Eesti märgalade ühingu

ekspertarvamusega ning arvestades esitatud ekspertiisi üksikasjalikku sisu, ei saa kaebaja

piirduda väitega, et keskkonnakahju oht kraavide puhastamise tagajärjel ei ole tõendatud.

Kaebaja ei ole esitanud tõendeid, et kirjeldatud olukorral ei ole tegelikkuses mingeid tagajärgi.

Keskkonnaohu mõistes sisaldub kaks elementi: ebasoodsa tagajärje tekkimise tõenäosus ja selle

olulisus. Euroopa Kohtu praktikat arvestades on piisavaks tõenäosuseks nii olukord, kus

keskkonnamõju võib negatiivselt mõjutada Natura 2000 võrgustiku väärtusi (C-127/02), kui ka

see, kui oluline ebasoodne mõju ei ole parimatest teadussaavutustest lähtuvalt välistatud. Mida

ohustatum on liik või elupaigatüüp, seda väiksem ebasoodne mõju võib olla loetud oluliseks

keskkonnakahju ohuks (C-258/11). Ka kaebaja enda tellitud Inseneribüroo Urmas Nugin OÜ

ekspertiis on tuvastanud ebasoodsa mõju, ehkki väiksema raadiuse ulatuses.

3) Ettevaatuspõhimõtte kohaselt võib kaitsemeetmeid tarvitusele võtta siis, kui võib eeldada

ohu olemasolu, ilma, et peaks ära ootama nende ohtude tegelikkuse ja tõsiduse täieliku

tõendatusse (C-157/96, p 63; C-504/04, p 39; C-343/09, p-d 61 ja 62). Leebemate

kriteeriumitega ei oleks võimalik saavutada sama tõhusalt loodusdirektiivis toodud elupaikade

soodsat seisundit (C-127/02, p-d 57, 58). Siirdesoo- ja rabametsad ning vanad loodusmetsad on

loodusdirektiivi I lisas nimetatud elupaigatüübid. Loodusdirektiivi sätete eesmärk on, et

liikmesriigid rakendavad asjakohaseid kaitsemeetmed, et säilitada looduslikke elupaigatüüpe

hõlmavate alade keskkonnatunnused (C-258/11, p 38 ja seal viidatud kohtupraktika). Kui osa

sellest alast kaob, ei saa sellised meetmed olla kõnealuse ala kaitset tagavad meetmed (C-387/15

ja C-388/15). Keskkonnaamet on õigesti hinnanud kahju ohu olemasolu tõenäosust ja tõsidust.

Ei ole kahtlust selles, et kaitstud elupaikade vahetus läheduses asuvate kraavide puhastamisega

kaebaja poolt on tegemist kraavide veetaseme tegelike füüsiliste muutustega, mis mõjutab

kaitstud elupaikade edasist säilimist. Seega on tekkinud keskkonnakahju oht ning kaebaja

tegevus on selle ohu vahetu ja paratamatu põhjus. Kui kaebaja ei oleks kraave puhastanud, ei

oleks tekkinud veetaseme alanemist, mis ekspertarvamuse järgi mõjutab pikemas perspektiivis

ebasoodsalt metsaelupaiku. Kaebaja poolt kraavide puhastamata jätmisel ei oleks toimunud

kuivendamist. KeVS ja ettevaatuspõhimõtte kohaselt ei pea ära ootama ohu täielikku täitumist,

vaid tuleb rakendada meetmeid eeldatava ohu ärahoidmiseks.

4) Vältimismeetme kuludest vabastamine on võimalik, kui kaebaja tõendab, et asjaolu kohta

on olemas sõnaselge käsk või juhis (KeVS § 26). Sellised asjaolud puuduvad. Kui

kaitsekorralduskava pidada kaebaja jaoks siduvaks haldusorgani juhiseks või käsuks, peab see

olema õiguslikult võimalik. Kaitsekorralduskava on ennekõike halduse tegutsemisplaan

loodusobjekti kaitsmise korraldamisel (LKS § 25 lg 1), mis on esmajärjekorras suunatud

haldusele enesele. Järelikult ei ole see õiguslikult siduv isikule. Seetõttu ei ole see selgesõnaline

juhis kaebajale.

8(12)

5) KeVS kohast ettekirjutust ei määrata isikule tegevuse pärast, vaid juhul, kui tegevus

põhjustab keskkonnakahju või selle ohtu. Eeldus, et loa olemasolu või loa vajaduse puudumine

tegevuses vabastab automaatselt isiku süüst keskkonnakahju või kahju ohu põhjustamise eest,

muudaks KeVS-i suures osas mõttetuks. Isikul on ka loaga tegutsedes kohustus vältida

keskkonda kahjustavaid tegevusi. Seega ei oma iseseisvat tähtsust, kas kahju või kahju oht

tekitati lubatud/lubamatu tegevustega, vaid tähtis on tuvastada, kas kahju tekitaja on rakendanud

meetmeid oma tegevuse või tegevusetusega põhjustatava keskkonnakahju vältimiseks või

vähendamiseks niivõrd, kuivõrd seda on mõistlik eeldada.

6) Keskkonnaamet väljastas 10.01.2014 Liivametsa kinnistule metsateatise nr 16388000113,

millega lubati raied vastavalt Keskkonnaameti 03.01.2013 kirjas nr HJR 13-7/13/174 ja

metsakaitselise ekspertiisi ekspertarvamuses nr 20121220-1107514-009101 seatud tingimustel.

Keskkonnaameti 03.01.2013 kiri sisaldas mh nõuet, et metsatööd ning kokku- ja väljavedu tuleb

teostada külmunud pinnase tingimustes. Kaebaja puhastas kraave selleks, et kasutada

metsateatisega antud õigust. Kaebaja on asendanud haldusaktiga pandud kohustuse täiesti

erineva tehnoloogia kasutamisega, tegemata selleks vähimatki tehnilist uuringut, et hinnata

tegevuse mõju kaitsealale. Samas sedastab keskkonnaõigus rangelt, et kahjustusi keskkonnale

tuleb võimaluse korral vältida ning alternatiivid tulevad kõne alla alles siis, kui kahjustustega

tuli alternatiivi puudumisel üldiste huvide seisukohast eriti mõjuvatel põhjustel leppida (C-

239/04, p 35). Selliselt on kaebaja rikkunud hoolsuskohustust – tegutsenud ühepoolselt ja

muutnud haldusorgani poolt heakskiidetud metsateatise nõudeid, samas kui võimalike

muudatuste tegemise saab otsustada vaid haldusakti andnud haldusorgan (HMS § 68 lg 2).

7) Keskkonnainspektsiooni 10.04.2015 otsusega väärteoasjas nr 940014002088 (jõustunud),

on vaide esitaja seadusliku esindajat P. Jansonit karistatud rahatrahviga LKS § 71 lg 1 alusel

vaidlusaluse keskkonnakahju ohu põhjustanud tegevusega kaitstava loodusobjekti kasutamis-

või kaitsenõuete rikkumise eest.

8) Asjaolu, et vaidlusalustel aladel olid juba varasemalt kraavid, ei tähenda, et sel põhjusel ei

ole põhjendatud vältimismeetmete rakendamine ning võib ala seisundit halvendada, kui on

tuvastatud üksnes keskkonnakahju oht. See, et tuvastatud on keskkonnakahju oht, ei tähenda

seda, et olukorras tuleb tegevusetuks jääda. LKS-st tulenevad looduskaitse ja looduse

säilitamise kohustused kohalduvad juba enne, kui tuvastatakse kaitsealuse liigi arvu

vähenemine või kui kaitsealuse liigi väljasuremisoht on reaalseks muutunud.

9) Keskkonnaamet on õigesti hinnanud kahju ohu tõenäosust ja tõsidust ning otsustanud

rakendada õigesti vältimismeetmeid. Keskkonnaamet on vältimismeetmete kindlaksmääramisel

teostanud kavandatavate meetmete kulude ja kasu ning nende tehnilise teostatavuse analüüsi

ning rakendanud neid nii, et need ei ole ebaproportsionaalsed ja mis tuginevad „parimatele

olemasolevatele meetoditele”. Keskkonnaamet on võtnud arvesse ka potentsiaalseid kahjustusi,

mida võivad vältimismeetmed ise keskkonnale põhjustada, määrates täiendavad tingimused

tööde teostamiseks.

KOHTU PÕHJENDUSED

5. Kohus leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata.

6. Kaebuse eesmärgiks on keskkonnakahju ohu vältimiseks määratud meetmete rakendamise

kohustusest ning keskkonnakahju ohu vältimisega seotud kulude kandmisest vabanemine.

Selleks on kaebaja vaidlustanud Keskkonnaameti ettekirjutuse ja selle kohta vaidemenetluses

tehtud vaideotsuse. Vaidlustatud ettekirjutusega tuvastati kaebaja tegevusega tekkinud oht

9(12)

keskkonnale ja määrati vältimismeetmete rakendamine. Vaideotsusega jäeti kaebaja vaie

rahuldamata.

Kaebaja seisukohad on kokkuvõtvalt järgmised: 1) Väidetav keskkonnakahju oht ning põhjuslik

seos kaebaja tegevuse ja väidetava keskkonnakahju ohu vahel on tõendamata. Kraavide

hooldamine, sh puhastamine on kraavide tavapärane majandamine, mis ei ole kaasa toonud

keskkonnakahju ohtu; 2) Ettekirjutuse aluseks olnud eksperthinnangust ei nähtu, milline oli

vaidlusaluste elupaikade algne olukord enne kraavide puhastamist 2014. a. Seega ei ole

tõendatud, milline oli elupaikade seisund (sh veetase) enne kraavide puhastamist. Ei ole

tõendatud, et elupaikadele keskkonnakahju ohu on põhjustanud üksnes kraavide puhastamine;

3) Olemasolevate kraavide taastamine endisel kujul (kraavide puhastamine) ei põhjusta

keskkonnale ohtu, vaid aitab kaasa Liivametsa kinnistul kasvava metsa säilimisele; 4) Kraavide

puhastamine on ette nähtud Lahemaa rahvuspargi kaitsekorralduskavaga „Lahemaa rahvuspargi

kaitsekorralduskava kinnitamine aastateks 2016-2025“ ning selleks ei olnud vaja

Keskkonnaameti nõusolekut; 5) Kaebaja puhastas ainult Liivametsa kinnistul paiknevaid

kraave ega saanud mõistlikult eeldada, et mõni Liivametsa kinnistu piirile rajatud kraaviosa

asub väljaspool Liivametsa kinnistut; 6) Asjaolu, et kraavid on osaliselt Suurekõrve

sihtkaitsevööndis, ei oma tähtsust, kuna kraavid piirnevad metsa väljaveoteega ning nende

puhastamine on seega kaitsekorralduskava alusel lubatud; 7) Kraavide olemasolu on Liivametsa

kinnistul kasvava taimestiku säilitamiseks vajalik.

7. Vaidlust ei ole selle üle, et kaebaja taastas Lahemaa rahvuspargi Lahemaa

piiranguvööndisse jääva Suurekõrve sihtkaitsevööndiga piirneval Liivametsa kinnistul

varasemalt paiknenud kuivenduskraavid ning tegi seda 2014. a rahvuspargi valitseja

nõusolekuta. Menetlusosalised vaidlevad selle üle, kas kraavide taastamisest tingituna avaldub

kaitsealale olulise ebasoodsa mõju oht. Kaebaja leiab, et on tõendamata põhjuslik seos kaebaja

tegevuse ja väidetava keskkonnakahju ohu vahel; pole teada, milline oli elupaikade seisund (sh

veetase) enne kraavide puhastamist; kraavide hooldamine, sh puhastamine on kraavide

tavapärane majandamine, mis ei ole kaasa toonud keskkonnakahju ohtu, vaid aitab kaasa

Liivametsa kinnistul kasvava metsa ja taimestiku säilimisele; kui keskkonnale on tänaseks

tekkinud oht, ei ole siiski tõendatud, et keskkonnakahju ohu elupaikadele on põhjustanud

üksnes kraavide puhastamine 2014. a.

8. Liivametsa kinnistuga ja taastatud kraavidega piirneb ida- ja kirde- ning põhjasuunas

elupaigatüüp vanad loodusmetsad (vastavalt Nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ looduslike

elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta ehk loodusdirektiivi lisale I

(loodusdirektiivi elupaigatüüp), koodinumbriga 9010*) ning kagusuunas elupaigatüüp

siirdesoo- ja rabametsad (vastavalt loodusdirektiivi lisale I koodinumbriga 91D0*). Liivametsa

kinnistust lääne ja loode poole jääb elupaigatüüp loduilmeline soomets (vastavalt

loodusdirektiivi lisale I koodinumbriga 9080). Kõigi nimetatud elupaikade näol on tegemist

soometsade või soostunud metsadega. Elupaigad on inventeeritud 2001. a. Liivametsa kinnistu

paikneb elupaigatüüpidega 9010* ja 91D0* võrreldes madalamal, kuid elupaigatüübiga 9080

võrreldes maastikuliselt kõrgemal.

9. HKMS § 59 lg-st 1 tuleneb, et menetlusosaline peab tõendama neid asjaolusid, millele

tuginevad tema väited. Haldusaktide põhjenduses sisalduvaid väiteid peab tõendama

haldusorgan (nt Riigikohtu lahend nr 3-3-1-5-16, p 12). Praeguses asjas toetuvad mõlemad

pooled oma väidete tõendamisel antud valdkonda tundvate spetsialistide arvamustele. Ehkki

arvamustes toodud arvulised näitajad ei lange üheselt kokku, saab kohtu hinnangul asja

lahendada olemasolevate tõendite, sh kohtule esitatud ekspertarvamuste pinnalt.

10(12)

10. Vaidlustatud ettekirjutus toetub suures osas MTÜ Eesti märgalade ühingu liikmete Raimo

Pajula ja Kairi Sepa 2016. a kevadel koostatud ekspertarvamusele (tl 70-77). Kohus nõustub

kaebajaga selles, et ekspertarvamusest ei selgu, milline oli kaitstavate elupaigatüüpide veetase

vahetult enne kraavide rekonstrueerimist ning seetõttu ei ole võimalik kraavide vahetut

rekonstrueerimise eelset ja vahetut rekonstrueerimise järgset veetaset võrrelda. Sel põhjusel

võib kaebajaga nõustuda ka selles, et elupaigatüüpide mõningased seni ilmnenud

pinnasemuutused ei pruugi olla vältimatult ja tervikuna seotud üksnes kraavide

rekonstrueerimisega. MTÜ Eesti märgalade ühingu ekspertarvamusest ilmneb mh seegi, et

Liivametsa kinnistust jäävad väljapoole süvendamata kraaviosad, mis on küll suures osas kinni

vajunud ning voolusängis esineb rohkesti voolutõrkeid, kuid need kraavid on siiski 0,3 m kuni

0,5 m sügavused ning on olnud rahvuspargi sihtkaitsevööndis juba varem.

11. Eeltoodust olenemata ei ole alust pidada vaidlustatud ettekirjutust õigusvastaseks.

Kuivenduskraavide funktsioon on kuivendamine ning kaebajagi on tõdenud, et ta rekonstrueeris

kraavid eesmärgiga kuivendada Liivametsa kinnistu pinnast. Haldusasja materjalidest ilmneb,

et kaebajal lubati Liivametsa kinnistul teostada mh harvendusraiet, sanitaarraiet, lageraiet, kuid

seda külmunud pinnase tingimustes. Kraavide rekonstrueerimine hõlbustas lubatud raiete

teostamist Liivametsa kinnistul. MTÜ Eesti märgalade ühingu ekspertarvamusest nähtub

selgesti, et rekonstrueeritud kraavid omavad kaitstavatele Liivametsa kinnistust kõrgemal

paiknevatele elupaigatüüpidele kuivendavat mõju tulevikus (kaebaja rekonstrueeris ka

rahvuspargi sihtkaitsevööndisse jäävate vanade harukraavide suubumiskohad). Seetõttu on

kaebajale tehtud ettekirjutus rakendada meetmeid keskkonnakahju ohu vältimiseks, mitte

keskkonnakahju vältimiseks. Ettekirjutusest ei saa tõepoolest iseseisvalt tuletada, et kaebaja

tegevuse ja kaitstavate elupaigatüüpide senise muutuse vahel oleks tingimata põhjuslik seos,

kuna sellist järeldust ei tulene otseselt ekspertarvamusest, kuid ettekirjutuses on asjakohaselt

põhjendatud,

et

kaebaja

rekonstrueeritud

kuivenduskraavid

omavad

kaitstavatele

elupaigatüüpidele aja jooksul vältimatult negatiivset mõju. Tulevikus tekkiva kuivendava mõju

ja kaebaja tegevuse vahel saab ekspertarvamuse pinnalt kohtu hinnangul seega selgelt luua

põhjusliku seose. Seega on tuvastatud piisav tõenäosus, et kaebaja tegevuse tõttu tekib tulevikus

keskkonnakahju.

12. Kaebaja leiab, et olemasolevate kraavide taastamine endisel kujul (kraavide puhastamine)

ei põhjusta keskkonnale ohtu, vaid aitab kaasa Liivametsa kinnistul kasvava metsa säilimisele

ning kraavide olemasolu on ka Liivametsa kinnistul kasvava taimestiku säilitamiseks vajalik.

Isegi kui kaebaja rekonstrueeritud kraavid aitavad kaasa Liivametsa kinnistu pinnase

kuivendusele ning sellest tulenevatele muutustele taimestikus, ei saa see olla praegusel juhul

olulisem huvist säilitada kaitstavate elupaigatüüpide senine seisund. Seadus jätab

sihtkaitsevööndis omaniku huvid tahaplaanile võrreldes looduskaitselise avaliku huviga (kaitse-

eesmärgiga; vt Riigikohtu lahend nr 3-3-1-81-15, p 12). Sarnaselt on ka piiranguvöönd ette

nähtud loodusobjekti kaitseks. Praegusel juhul on kaebaja kinnistu kuivendamise ja rahvuspargi

kaitse-eesmärgi vastuolu ilmne. Vaidluse all ei ole asjas kaitstavate elupaigatüüpide kaitse all

pidamise põhjendatus. Täna kehtivast rahvuspargi kaitse-eeskirjast tuleneb, et kaebaja

kinnistuga vahetult külgnevad siirdesoo- ja rabametsad ning vanad loodusmetsad, millele

kuivenduskraavide rekonstrueerimine kuivendavalt mõjub, on elupaigatüübid, mille seisundi

säilimine on üheks kaitse-eesmärgiks.

13. Inseneribüroo Urmas Nugin OÜ poolt 29.09.2017 koostatud ekspertarvamusest nähtub, et

Liivametsa kinnistu põhjaosa piirkonnas olevad vanad metsakuivenduskraavid on vett täis,

voolamist nendes ei ole ning nende kuivendav mõju on minimaalne (tl 46p). Liivametsa kinnistu

idapiiril rekonstrueeritud kraavi toimub mitmes punktis ida poolt kontsentreeritud pinnavee

sissevool läbi vanade kuivenduskraavide. Mõlemast kohtule esitatud ekspertarvamusest selgub,

et kraavid omavad Lahemaa Rahvuspargi sihtkaitsevööndile mõju, ehkki nendes välja toodud

11(12)

mõjuala ulatus on erinev. Praegusel juhul ei ole aga küsimus selles, kui kaugele mõju täpselt

ulatub. Mõjuala ongi hinnanguline, sest see saab olla üksnes hüpoteetiline tulevikku suunatud

prognoos, mis toetub mitmetele teguritele (pinnase lokaalse reljeefi iseärasused, pinnase

geoloogiline koostis, teiste kuivenduskraavide olemasolu ja hooldus, kraavi sügavus,

äravoolutingimused). On tõenäoline, et kõige suurem kuivenduse mõju avaldub

kuivenduskraavi vahetus ümbruses ning mõju väheneb kraavist välja poole jäävas suunas.

Kuivõrd rekonstrueeritud kraavides voolab vesi, peavad kraavide äravoolutingimused olema

toimivad. Selliste, voolava veega kraavide puhul võib eeldada, et kuivendus on seda

intensiivsem, mida sügavamad on kraavid. Mõlemast eksperthinnangust selgub, et vaadeldavat

ala domineerivad liivad, mida Liivametsa kinnistust ida poole jääval alal katavad turvastunud

mullad (tl 46 ja tl 97). Kuivenduskraavi keskmiseks sügavuseks projekteeritakse turbamullas

üldjuhul 1,1 m (põllumajandusministri 17.02.2005 määrus nr 18 „Maaparandussüsteemi

projekteerimisnormid“ § 22 lg 3). Praegusel juhul on kuivenduskraavide laius u 4 m ja sügavus

0,6-1 m (tl 72p). On eeldatav, et veetase hakkab kuivenduskraavi toimides kraavi ümbruses

langema, sõltumata kraavi laiusest ja täpsest sügavusest. Seetõttu, isegi kui pole võimalik

kindlalt väita, mitme meetri ulatuses rekonstrueeritud kraavid rahvuspargi sihtkaitsevööndile

mõju avaldavad, ei saa välistada, et kraavid avaldavad negatiivset mõju ning sellega on seatud

ohtu kaitstavate elupaikade seisund.

14. Kaebaja leiab, et kraavide puhastamine on ette nähtud Lahemaa rahvuspargi

kaitsekorralduskavaga „Lahemaa rahvuspargi kaitsekorralduskava kinnitamine aastateks 2016-

2025“; kraavide puhastamiseks ei olnud vaja Keskkonnaameti nõusolekut; kaebaja puhastas

ainult Liivametsa kinnistul paiknevaid kraave; kaebaja ei saanud mõistlikult eeldada, et mõni

Liivametsa kinnistu piirile rajatud kraaviosa asub väljaspool Liivametsa kinnistut; tähtsust ei

oma asjaolu, et kraavid on osaliselt Suurekõrve sihtkaitsevööndis, kuna kraavid piirnevad metsa

väljaveoteega ning nende puhastamine on seega kaitsekorralduskava alusel lubatud. Tuleb

nõustuda, et kaitsekorralduskava peamiseks otstarbeks on olla tegutsemisplaaniks kaitstava

loodusobjekti kaitse korraldamisel (LKS § 25 lg 1) ning see saab seega puudutada eelkõige

kaitsekorralduslikke küsimusi (vt Riigikohtu lahend nr 3-3-1-15-81, p 20). Kaebaja leiab, et

kraavide rekonstrueerimine oli kaitsekorralduskavaga lubatud tegevus ning viitab sealjuures

kaitsekorralduskava lk-le 28. Siiski tuleb arvestada, et kaebaja rekonstrueeris kraavid 2014. a.

Kaebaja viidatud kaitsekorralduskava kehtib aga aastate 2016-2025 kohta. Seetõttu ei ole

kraavide rekonstrueerimine õigustatav 2016. a koostatud kaitsekorralduskavas märgituga.

15. Isegi kui kaebaja võis kraavide rekonstrueerimisel eeldada kaitseala valitseja nõusolekuta

tegutsemise õigust, ei ole kraavide rekonstrueerimise õiguspärasus käesoleva vaidluse esemeks

ning kohus seda ei hinda. Lisaks on kaebaja juhatuse liikme suhtes viidud läbi väärteomenetlus,

milles tuvastati, et kraavide puhastamiseks oli nõutav Lahemaa rahvuspargi valitseja nõusolek.

Väärteomenetluse lõpplahend on tänaseks jõustunud. Seega ei oma käesoleva haldusasja

lahendamise seisukohalt tähtsust, kas kaebaja rekonstrueeris kraavid kaitseala valitseja

nõusolekul või nõusolekuta, ega ka asjaolu, kelle kinnistu piirides kraavid täpselt paiknevad,

sest vaidlustatud ettekirjutusega ei ole kaebajat kohustatud vältimismeetmeid rakendama

põhjusel, et kraavid on rekonstrueeritud ebaseaduslikult, vaid põhjusel, et rekonstrueeritud

kraavid omavad tulevikus kaitstavatele elupaikadele negatiivset mõju. Vaidlustatud

ettekirjutuses on vältimismeetmete valikut põhjendatud. Ettekirjutusest nähtuvalt lähtub valik

MTÜ Eesti märgalade ühingu ekspertarvamuses (tl76p, 77) tehtud ettepanekutest, mille

kohaselt tuleb elupaikade veerežiimi kiireks taastamiseks ning keskkonnakahju ärahoidmiseks,

taastamaks kraavide rekonstrueerimise eelne veerežiim, sulgeda kinnistu ida- ja põhjapiiril

asuvad kraaviosad, kasutades sulgemiseks kraavidest välja kaevatud ja kraavikallastele laotatud

pinnast.

12(12)

16. Kohtule ei nähtu, et vaidlustatud ettekirjutus rikuks kaebaja õigusi ning seega puudub

ettekirjutuse õigusvastasuse tuvastamiseks ja tühistamiseks alus. Kuna kaebaja ei ole

vaidlustatud vaideotsuse õigusvastasust väitnud ettekirjutusest eraldiseisvalt, puudub kohtul

põhjus tühistada ka vaideotsus. Kaebus jääb tervikuna rahuldamata.

17. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna

kohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, tuleb menetluskulud jätta kaebaja kanda. Vastustajad ei ole

menetluskulusid tõendavaid dokumente kohtule esitanud, mistõttu jäävad menetlusosaliste

menetluskulud nende enda kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1).

/allkirjastatud digitaalselt/

Ragne Piir