2-17-11636/15 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kai Kullerkupp, Kersti Kerstna-Vaks, Triin Uusen-Nacke

Määruse tegemise koht ja aeg

Tartu, 15. veebruar 2018. a.

Tsiviilasja number

2-17-11636

Tsiviilasi

Kristo Ausmehe kaebus kohtutäitur Reet Rosenthali

31. juuli 2017. a otsuse peale täiteasjas nr 186/2017/868

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 14. detsembri 2017. a määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Kristo Ausmehe määruskaebus

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Määruskaebuse esitaja (avaldaja): Kristo Ausmees

(isikukood XXX), esindaja vandeadvokaat Keijo Lindeberg

Vastustajad:

(puudutatud isik I): kohtutäitur Reet Rosenthal

(puudutatud isik II): sissenõudja Ulvi Eylandt (isikukood

XXX), esindaja vandeadvokaat Nigul Saar

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Maakohtu 14. detsembri 2017. a määrus

muutmata

ja

Kristo

Ausmehe

määruskaebus

rahuldamata.

2. Jätta

määruskaebuse

lahendamisega

seotud

menetluskulud Kristo Ausmehe kanda.

Edasikaebamise kord

Menetlusosalisel

on

õigus

esitada

määruskaebus

Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva määruse

kättetoimetamisest.

Hagita menetluses võib menetlusosaline Riigikohtus

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise

või advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD

1. Kohtutäitur Reet Rosenthal (kohtutäitur) algatas Kristo Ausmehe (avaldaja) suhtes

täitemenetluse täiteasjas nr 186/2017/868 19. juunil 2017 Harju Maakohtu 21. novembri 2016

otsuse tsiviilasjas nr 2-14-21828 (jõustus 28. aprill 2017) ja Ulvi Eylandti (sissenõudja)

16. juuni 2017 avalduse alusel.

Avaldaja esitas 6. juulil 2017 kaebuse kohtutäiturile täitemenetluse lõpetamiseks. Avaldaja oli

seisukohal, et Harju Maakohtu 21. novembri 2016 otsusega lahendati üksnes tuvastusnõue ja

täitemenetluse alustamine ei ole võimalik. Kohtutäitur jättis 31. juuli 2017 (allkirjastatud

1. augustil 2017) otsusega avaldaja kaebuse rahuldamata.

2. Avaldaja esitas 2. augustil 2017 Tartu Maakohtule kaebuse kohtutäituri 31. juuli 2017

otsusele. Avaldaja palub tühistada kohtutäituri 31. juuli 2017 otsus ja kohustada kohtutäiturit

lõpetama avaldaja suhtes algatatud täitemenetlus täiteasjas nr 186/2017/868. Alternatiivselt

palub avaldaja kohustada kohtutäiturit avaldaja 6. juuli 2017 kaebuse uuesti läbi vaatamiseks.

Menetluskulud jätta kohtutäituri kanda.

Avaldaja on seisukohal, et käesoleva vaidluse lahendamine sõltub sellest, kas tsiviilasjas nr 2-

14-21828 tehtud otsusega lahendati hüvitatavate summade osas tuvastusnõue või

kohustamisnõue. Kaebuse kohaselt märkis Tallinna Ringkonnakohus tsiviilasja nr 2-14-21828

7. aprilli 2017 kohtuistungi protokollis m.h, et kui maakohtu otsus jääb muutmata, siis hagejate

käest kostja kasuks mingeid rahasummasid välja ei mõisteta. Seetõttu ei olnud kohtutäituril

alust avaldaja suhtes täitemenetluse alustamiseks ja alustatud täitemenetlus tuleb lõpetada

täitemenetluse seadustiku (TMS) § 48 lg 1 p 7 alusel

Avaldaja leiab, et täitemenetluse formaliseerituse põhimõte ei tähenda seda, et kohtutäitur saaks

tuvastusnõudena lahendatud nõuet asuda täitemenetluses kohustamisnõudena täitma.

Kohtutäitur peab enne täitemenetluse alustamist kontrollima, kas kohtuotsusega on lahendatud

kohustamisnõue, mis on täitemenetluses täidetav. Antud juhul on tegemist täitemenetluse

alustamisega olukorras, kus puudub täitedokument. Avaldaja ei nõustunud kohtutäituriga, et

avaldaja oleks pidanud esitama täitemenetluse lubamatuks tunnistamise hagi.

3. Tartu Maakohus peatas 3. augusti 2017 määrusega esialgse õiguskaitse korras täitemenetluse

nr 186/2017/868 kuni käesolevas tsiviilasjas kohtulahendi jõustumiseni.

4. Kohtutäitur palus jätta avaldaja kaebus rahuldamata ja menetluskulud avaldaja kanda.

Kohtutäitur jäi oma 31. juuli 2017 otsuses toodud seisukohtade juurde. Täitemenetluse

formaliseerituse tõttu viib kohtutäitur täitemenetluse läbi sissenõudja avalduse ja

täitedokumendi alusel (TMS § 23 lg 1 I lause). Kohtutäitur peab kontrollima, kas täitmiseks

esitatud dokument vastab formaalselt seaduse nõuetele, kuid ta ei pea kontrollima

materiaalõiguslikke asjaolusid, kohtutäitur ei saa kontrollida ega tõlgendada täitedokumendi

sisu ning seda tuleb täita sõnastuses, nagu see on otsuses kirjas (vt Riigikohtu 16. oktoobri 2002

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-02, p 8, 16. jaanuari 2008 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-07,

p 11, 16. novembri 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-110-16, p 16). Antud täiteasjas on

kohtutäiturile esitatud täitmiseks jõustunud kohtulahend. Viidatud ringkonnakohtu istungi

protokoll ei oma antud täiteasjas tähtsust. Täitedokumendist/kohtulahendist nähtub, et kohtusse

on esitatud haginõue, kohus rahuldas hagi/rahalise nõude ja määras kohtuotsuse p-s 6, et

avaldaja peab sissenõudjale maksma hüvitisena 1644 eurot 29 senti. Tähtis ei ole see millist

formuleeringut kohus kasutas, täituril peab olema võimalik tuvastada summa, mis välja

mõisteti.

Kui avaldaja väidab, et täituril puudub täitedokument, siis tulnuks avaldajal kohtule esitada hagi

sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks (TMS § 221 lg 1 I lause), samuti võib avaldaja esitada

hagi sissenõudja vastu nõudega tuvastada, kas täitedokumendist tuleneb avaldajale mingi

konkreetne õigus või kohustus (TsMS § 368 lg 2, vt Riigikohtu 31. jaanuari 2008 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-134-07 ja 28. aprilli 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-10).

5. Sissenõudja palus jätta avaldaja kaebus rahuldamata ja menetluskulud avaldaja kanda.

Sissenõudja leidis, et avaldaja õiguse rikkumine täitemenetluses ei ole kaebuses toodud

asjaoludel tõendatud. Avaldaja väide, et täitmiseks võetud täitedokumendist ei tekkinud

võlgnetavat kohustust, ei ole lahendatav kaebuse esitamisega kohtutäituri tegevusele.

Kohtutäitur ei ole avaldaja esialgset kaebust õiguslikult valesti lahendanud.

MAAKOHTU SEISUKOHT

6. Tartu Maakohus jättis 14. detsembri 2017 määrusega avaldaja kaebuse kohtutäituri 31. juuli

2017 otsusele täiteasjas nr 186/2017/868 rahuldamata ja menetluskulud avaldaja kanda.

Maakohus leidis, et poolte vahel on vaidlus selles, kas kohtutäitur võttis sissenõudja avalduse

menetlusse ja algatas täitemenetluse avaldaja suhtes õigesti.

Maakohus asus seisukohale, et käesoleval juhul on täidedokumendiks jõustunud kohtuotsus ja

puudub vaidlus nii sissenõudja avalduse kui täitedokumendi vormikohasuse üle. Kaebuse sisust

lähtudes piirdus maakohus üksnes selle hindamisega, kas täitedokumendi sisu oli

täitemenetluse alustamiseks selge.

Maakohus ei nõustunud avaldajaga selles, et kohtutäitur oleks pidanud enne täitemenetluse

alustamist kontrollima, kas kohtuotsusega on lahendatud kohustamisnõue. Täitemenetluses

kehtib formaliseerituse põhimõte, mille kohaselt peab kohtutäitur kontrollima, kas täitmiseks

esitatud dokument vastab formaalselt seaduse nõuetele, kuid ta ei pea kontrollima

materiaalõiguslikke asjaolusid ning kohtutäitur ei saa kontrollida ega tõlgendada

täitedokumendi sisu ning seda tuleb täita sõnastuses, nagu see on kirjas otsuses (vt Riigikohtu

16. jaanuari 2008 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-07, p 11, II lõik; 16. novembri 2016 määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-110-16, p 16).

Maakohus leidis, et Harju Maakohtu 21. novembri 2016 otsuse resolutsiooni sõnastusest on

üheselt välja loetavad nii kohustatud (avaldaja) kui õigustatud (sissenõudja) isik, kohustuse

sisu/tegevus („peab maksma“) ja tasumisele kuuluv rahasumma (1644 eurot 29 senti).

Maakohus ei nõustunud avaldajaga selles, et ainuüksi resolutsioonis sisalduva sõna „määrata“

põhjal on ilmne, et tegemist on tuvastusotsustusega.

Maakohus on seisukohal, et tähendust ei oma Tallinna Ringkonnakohtu 7. aprilli 2017

kohtuistungi protokollis fikseeritud arutelu (tl 34-38). Maakohus leidis, et hinnangu andmine

sellele, millist õiguslikku tähendust omab protokollis kajastatu (s.h Harju Maakohtu

21. novembri 2016 otsuse põhjenduste osa p-s 7 esitatud kohtu selgitus resolutsiooni täitmise

kohta (lk 22) kontekstis) väljuks käesoleva kaebuse lahendamise raamidest.

Maakohus selgitas, et tuginedes kaebuses esitatud asjaoludele on avaldaja valinud ebasobiva

viisi taotletud eesmärgi saavutamiseks, s.o täitemenetluse lõpetamiseks. Kohtutäitur on

sissenõudja avalduse ja täidedokumendi alusel õiguspäraselt alustanud täitemenetluse avaldaja

suhtes. Avaldajal on täitemenetluse lõpetamiseks võimalik kasutada TMS § 221 lg-s 1 ja

TsMS § 368 lg-s 2 ettenähtud õiguskaitsevahendeid.

MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED

7. Avaldaja esitas määruskaebuse, milles palus tühistada maakohtu määrus ja teha uus määrus,

millega rahuldada avaldaja kaebus ning kohustada kohtutäiturit lõpetama avaldaja suhtes

algatatud täitemenetlus. Alternatiivselt palus avaldaja kohustada kohtutäiturit avaldaja 6. juuli

2017 kaebuse uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palus avaldaja jätta kohtutäituri kanda.

Määruskaebuse kohaselt on maakohus eksinud täitemenetluse formaliseerituse printsiibi

sisustamisel ning materiaalõiguse kohaldamisel, esitanud määruses vastuolulisi seisukohti ning

jõudnud selle tulemusel ebaõige lahendini. Vaidluse põhiküsimus seisnes täitedokumendiks

oleva kohtuotsuse resolutsiooni sõnastuses, kuid maakohus andis määruses hinnangu üksnes

sellele, kas täitedokumendi sisu oli täitemenetluse alustamiseks selge.

Avaldaja hinnangul on täitedokumendiks oleva kohtuotsuse p 6 tuvastusnõue ning selget

kohustust sellest avaldajale ei tulene. Maakohus ei ole põhjendanud, kuidas on sõna „määrata“

puhul ilmne, et tegemist ei ole tuvastusotsusega. Maakohus on teinud vastuolulise määruse

viidates täitemenetluse formaliseerituse põhimõttele ning sellekohasele Riigikohtu praktikale

ja õiguskirjandusele, kuid samas otsustades, et kohtutäitur võib täitedokumendi tuvastusnõude

tõlgendamise kaudu muuta kohustamisnõudeks.

Avaldaja jaoks on arusaamatu, miks on maakohus leidnud, et Tallinna Ringkonnakohtu poolt

kohtuistungil öeldu ei oma käesoleva asja lahendamisel tähtsust. Tallinna Ringkonnakohus on

oma seisukoha kujundanud lähtudes kehtivast kohtupraktikast ning täitemenetluse

formaliseerituse printsiipi silmas pidades.

Kuivõrd täitedokumendist tulenes üksnes tuvastusnõue, siis ei oleks kohtutäitur pidanud

täitemenetlust alustama või oleks pidanud selle lõpetama, kui selgus, et täitemenetlust on

alustatud põhjendamatult ning täitedokumendil puudub nõue, mida täitemenetluse raames oleks

võimalik täita. Väär on maakohtu hinnang, et täitemenetluse lõpetamiseks on käesoleval juhul

võimalik kasutada üksnes TMS § 221 lg 1 ja TsMS § 368 lg 2 ettenähtud õiguskaitsevahendeid.

8. Sissenõudja avaldaja määruskaebusega ei nõustunud ja palus jätta see rahuldamata.

Avaldaja ei ole vaidlustanud maakohtu seisukohta, et ta on valinud ebasobiva viisi kaebuses

toodud eesmärgi (täitemenetluse lõpetamine) saavutamiseks. Sissenõudja hinnangul ei oma

kaebuses kohtutäituri tegevusele tähendust, millise arutelu pooled pidasid ringkonnakohtu

istungil ja kuidas menetlusosalised oma seisukohti seal esitasid. Kui avaldajal on alus summa

mittemaksmiseks, siis on tal alus esitada hagi vastavalt TMS §-le 221 ja TsMS §-le 368.

9. Kohtutäiturile on avaldaja määruskaebus kätte toimetatud 15. jaanuaril 2018, kuid

kohtutäitur ei ole kaebusele vastanud.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

10. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu

14. detsembri 2017 määrus muutmata. Maakohtu järeldused on kooskõlas tsiviilasja

materjalidega. Ükski määruskaebuses esitatud väide ei anna alust maakohtu määruse

tühistamiseks. Määruskaebuse menetlemisega kaasnenud menetluskulud jätab ringkonnakohus

avaldaja kanda.

11. Avaldaja on vaidlustanud kohtutäituri otsuse, millega kohtutäitur jättis rahuldamata

avaldaja taotluse lõpetada TMS § 48 lg 1 p 7 alusel täitemenetlus täiteasjas nr 186/2017/868,

sest avaldaja suhtes puudub täitedokument.

TMS § 23 lg-te 1 ja 2 kohaselt viib kohtutäitur täitemenetluse läbi vormikohase sissenõudja

avalduse ja täitedokumendi alusel. TMS § 2 lg 1 p 1 kohaselt on täitedokumendiks jõustunud

või viivitamata täitmisele kuuluv kohtuotsus ja -määrus tsiviilasjas.

Kohus ei ole TsMS § 436 lg 7 kohaselt seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.

12. Avaldaja ei ole esitanud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi, vaid on vaidlustanud

kohtutäituri otsuse, millega kohtutäitur jättis avaldaja suhtes alustatud täitemenetluse

lõpetamata.

Määruskaebuse kohaselt nõustub avaldaja maakohtu seisukohaga, et täitedokumendiks oleva

kohtuotsuse resolutsioon on üheselt mõistetav.

Määruskaebuse seisukoht, mille kohaselt peaks kohtutäitur täitemenetluse algatamisel

tuvastama ka selle, milline on kohtulahendi aluseks olnud nõue, ei ole õiguslikult põhjendatud.

Kohtutäitur ei saa täitemenetluse algatamisel anda hinnangut täitmiseks esitatud kohtulahendi

põhjendustele, samuti võtta seisukohta kohtumenetluses tehtud toimingute suhtes, mh anda

hinnangut kohtuistungi protokollis avaldatu osas (määruskaebuse p 1.7). Riigikohus on

korduvalt leidnud, et täitemenetluses kehtib formaliseerituse põhimõte, mille kohaselt peab

kohtutäitur kontrollima, kas täitmiseks esitatud dokument vastab formaalselt seaduse nõuetele,

kuid ta ei pea kontrollima materiaalõiguslikke asjaolusid (vt nt Riigikohtu 16. jaanuari 2008. a

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-07, p 11). Riigikohus on ka leidnud, et tulenevalt

täitemenetluse formaliseerituse põhimõttest ei saa kohtutäitur kontrollida ega tõlgendada

täitedokumendi sisu ning seda tuleb täita sõnastuses, nagu see on otsuses kirjas (vt Riigikohtu

15. mai 2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-52-07, p 11, 16. novembri 2016 määrus tsiviilasjas nr

3-2-1-110-16, p 16).

Avaldaja on esitanud kaebuse kohtutäituri otsuse peale täitemenetluse lõpetamata jätmise

kohta. Kohus saab käesoleval juhul kontrollida võlgniku poolt kaevatud kohtutäituri otsuse

õiguspärasust, mitte anda hinnangut sundtäitmise lubatavuse või mittelubatavuse kohta.

Ringkonnakohus on seisukohal, et nii maakohus kui kohtutäitur on õigesti leidnud, et praegusel

juhul puudub alus täitemenetluse lõpetamiseks.

13. Avaldajal on õigus esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi sissenõudja vastu,

kui avaldaja on seisukohal, et tal puudub Harju Maakohtu 21. novembri 2016 otsusest tulenevalt

kohustus tasuda sissenõudjale otsuse resolutsiooni punktis 6 nimetatud summa. Sellise

menetluse raames saavad menetlusosalised esitada oma seisukohad nõude sissenõutavuse kohta

ning kohus annab hinnangu, kas sundtäitmine on lubatud või lubamatu.

14. Riigikohtu lahenditest nähtub üheselt, et täitemenetluse lõpetamiseks tuleb esitada

TMS § 221 lg-st 1 tulenevalt sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi (vt Riigikohtu

28. aprilli 2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-26-11, 18. septembri 2013 määrus tsiviilasjas nr 3-

2-1-88-13, 8. detsembri 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-152-15). Riigikohus selgitas 28. aprilli

2010 tsiviilasjas nr 3-2-1-31-10 otsuse p-s 19, et täitemenetluse lõpetamiseks peab

täitemenetlus olema TMS § 48 lg 1 p 4 alusel tunnistatud lubamatuks. See on võimalik üksnes

TMS § 221 lg-s 1 nimetatud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi rahuldamise teel.

Riigikohus lisas, et kui sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi rahuldatakse, on sellekohane

kohtulahend TMS § 48 lg 1 p 4 järgi kohtutäiturile täitemenetluse lõpetamise aluseks.

15. Kuna ringkonnakohus jätab määruskaebuse rahuldamata jäävad määruskaebuse

menetlemisega kaasnenud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel võlgniku kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Kai Kullerkupp

Kersti Kerstna-Vaks

Triin Uusen-Nacke