3-16-2514/15 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiina Pappel, Einar Vene ja Tanel Saar

Otsuse tegemise aeg ja koht

15. veebruar 2018, Tartu

Haldusasja number

3-16-2514

Haldusasi

Margus Oolo kaebus Maksu- ja Tolliameti 06.09.2016

intressinõude nr 13-3/133347 ja 11.11.2016 vaideotsuse nr

6-1/3498-2 osalise tühistamise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 6. juuni 2017. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Margus Oolo apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

Menetlusosalised

Kaebaja/apellant Margus Oola

esindaja v.adv A. Lillo

Vastustaja Maksu- ja Tolliamet

esindaja I. Lind

RESOLUTSIOON

Jätta Margus Oolo apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 6. juuni 2017. a

otsus muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 19. märts 2018.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Maksu- ja Tolliameti (MTA) 6. septembri 2016. a intressinõudega nr 13-3/133477 kohustati

Margus Oolot tasuma intressivõla 18 556,13 eurot kümne päeva jooksul intressinõude saamise

päevast arvates.

Intressinõude kohaselt Tartu Maakohtu 19. juuli 2016 otsusega kinnitatud kokkuleppe järgi tasuti

kriminaalmenetluses arestitud rahast 81 420,40 eurot tulu- ja käibemaksukohustuse katteks ning

61 472,38 eurot maksukohustuselt arvestatud intressi katteks. Ülejäänud intress (18 556,13 eurot) oli

6. septembriks 2016 tasumata.

2. 11. novembri 2016 vaideotsusega nr 6-1/3498-2 rahuldas MTA M. Oolo vaide osaliselt ning

tunnistas ja vähendas intressinõuet 164,06 euro võrra.

3. M. Oolo esitas kaebuse Tartu Halduskohtule, taotledes MTA 6. septembri 2016 intressinõude

nr 13-3/133477 ja 11. novembri 2016 vaideotsuse tühistamist.

Kaebuse kohaselt 12. detsembril 2011 võeti kriminaalmenetluses läbiotsimisel kaebajalt ära raha ning

maksukohustusele vastava summa (81 420,40 eurot) faktilise äravõtmise ja MTA kontole kandmise

hetkest lõppes ka maksusummalt intressi arvutamine.

Ettemaksukonto on MTA arvestussüsteemis asuv konto, mis kuulub maksumaksjale. Sisuliselt on

tegemist maksuhalduri poolt maksumaksjale pakutava arvelduskonto teenusega. Maksukohustus

tuleb lugeda täidetuks alates ajast mil maksukohustusega võrdne summa on laekunud MTA

pangakontole ehk kohustuse täitmise hetke määramise seisukohast on määrava tähtsusega, millal on

raha laekunud maksuhaldurile kuuluvale (panga) kontole ja mitte vastustaja sisemises

arvestussüsteemis asuvale MTA tehnilisele abivahendile.

Kui asuda ka vastupidisele seisukohale, s.o et Tartu Maakohtu 13. märtsi 2012 kohtumäärusega

kriminaalasjas nr 1-12-2151 kehtestatud arest piiras ka vastustaja õigusi raha kasutamisel, siis ka see

asjaolu ei anna vastustajale alust nõuda kaebajalt intressi pärast 12. detsembrit 2011. Vastustaja ise

on taotlenud sellise abinõu (arest) kohaldamist. Teiseks tuleneb Riigikohtu otsusest nr 3-3-1-35-16,

et ka maksuhalduri konto arest ja/või kaebuse esitaja vastustaja vastu võimaliku varalise nõude arest

ei tekita maksukohustuslasele intressi arvestamise kohustust MKS § 115 lg 1 alusel.

Kaebaja nõustub, et 2010. ja 2011. aasta käibe- ja tulumaksult tuleb tal tasuda intressi 10 421,42

eurot, ülejäänud ulatuses (69 487,09 eurot) on intressinõue põhjendamatu. Kui kohus rahuldab

taotluse tunnistada maksukorralduseseaduse § 117 lg 1 põhiseadusega vastuolus olevaks osas, millega

see näeb ette intressi määra 0,06% päevas, siis sellisel juhul on MTA intressinõue põhjendatud

maksimaalselt summas 3806,91 eurot.

4. Vastuses kaebusele vaidles MTA kaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

MTA selgitas, et vaatamata sellele, et raha kanti MTA erikontole, ei olnud alust raha maksunõude

katteks kanda enne kriminaalasjas tehtava lõpliku lahendi jõustumist. Sellistel puhkudel ootab raha

selleks spetsiaalselt loodud kontol kriminaalasja lahendit ning maksuhaldur seal olevat raha vahepeal

ei käsuta ega kata sellega maksunõudeid. MTA ülesandeks oli raha hoidmine ning asjaolu, et raha

säilitati riigi kontrolli all pangakontol, mille haldajaks on MTA, ei oma mingit sisulist tähendust.

Kohtuotsuses kriminaalasjas nr 1-16-3814 on antud juhised, milliste nõuete katteks deposiitkontole

kantud rahad arvestatakse. Seega maksuhalduril puudus õigus arvestada MTA deposiidikontole

kantud raha kaebaja maksukohustuste katteks enne kohtuotsuse jõustumist.

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

5. Tartu Halduskohtu 6. juuni 2017 otsusega jäeti kaebus rahuldamata.

6. Viitega Riigikohtu lahendile asjas nr 3-4-1-15-16 leidis halduskohus, et MKS § 117 lg-s 1

sätestatud maksuintressimäär on põhiseadusega kooskõlas.

7. Intressinõude kohaselt on kriminaalmenetluses arestitud raha kantud M. Oolo ettemaksukontole

30. augustil 2016. Samas on intressinõudes märgitud, et intresside arvutamisel võetakse ülekantud

summad arvesse juba alates 4. augustist 2016 (so kohtuotsuse jõustumisest mõistlik aeg raha

ülekandmiseks). Maksuhaldur ei vaidlusta asjaolu, et kaebajalt 12. detsembril 2011 läbiotsimisel ära

võetud rahalised vahendid olid sellest ajast kantud MTA deposiitkontole.

8. Tartu Maakohtu 13. märtsi 2011 määruses, millega arestiti kaebajalt ära võetud raha, tugineb

KrMS § 141 lg-le 1, mille kohaselt on vara arestimise eesmärgiks tsiviilhagi, konfiskeerimise või

selle asendamise ja varalise karistuse tagamine, ning et vara arestimine seisneb kahtlustatava,

süüdistatava, süüdimõistetu, tsiviilkostja või kolmanda isiku või rahapesu või terrorismi rahastamise

objektiks oleva vara üleskirjutamises ja vara võõrandamise tõkestamises. KrMS § 142 lg 7 kohaselt

võetakse arestitud vara ära või antakse vastutavale hoiule. Kaebajale kuuluv raha kanti MTA

pangakontole nr 10220018670014 hoiule KrMS § 141 lg-s 1 sätestatud eesmärgil. Maksuhaldur on

põhjendatult selgitanud, et kuigi kaebajal puudus arestimise järgselt võimalus raha käsutada ja

kasutada, ei olnud seda võimalik teha ka maksuhalduril. Tähtsust ei oma, et kaebaja rahalised

vahendid arestiti maksuhalduri enda taotlusel.

Riigikohus on selgitanud, et vara käsutusõiguse piiramine vara arestimisega ei too kaasa isiku vara

omandi üleminekut, vaid peab välistama arestitud vara võimaliku võõrandamise, kulutamise või

hävitamise tsiviilhagi täitmise, konfiskeerimise, selle asendamise või varalise karistuse vältimiseks.

9. Tartu Maakohus on 19. juuli 2016 otsuses selgelt määranud, milleks tuleb kriminaalmenetluse

käigus kohtumäärusega arestitud rahalisi vahendeid kasutada. Seega ei saanud MTA otsustada

kriminaalasjas arestitud raha kasutamist ega raha arvel kustutada maksuvõlga enne kohtulahendit.

Kuna kriminaalmenetluses arestitud summat ei saa võrdsustada maksuvõla tasumise ega

sissenõudmisega, siis on ekslik kaebaja seisukoht, nagu oleks arestitud vara MTA kontole kandmisel

tegemist kaebaja maksukohustuse täitmiseks maksuhaldurile üle antud summaga. Sellest tulenevalt

on ebaõige ka kaebaja seisukoht, et arestimisest arvates tuleb lugeda kaebajalt äravõetud summa tema

poolt tasutud maksusummaks.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

10. M. Oolo esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus,

millega kaebus rahuldada.

11. Apellatsioonkaebuses on M. Oolo jätkuvalt seisukohal, et intressi arvestamine lõpeb

maksusumma laekumisega maksuhalduri pangakontole. Kaebaja maksukohustus tuleb lugeda

täidetuks alates 12. detsembrist 2011 ehk ajast, kui vastustaja kandis kaebajalt äravõetud raha MTA

pangakontole. Kohustuse täidetuks lugemise hetke määramise seisukohast on määrava tähtsusega,

millal isiku raha on laekunud maksuhaldurile kuuluvale Eesti Vabariigi krediidiasutuses asuvale

(panga)kontole ja mitte vastustaja sisemises arvestussüsteemis asuvale MTA tehnilisele abivahendile

(ettemaksukonto, viitenumber jne.). Halduskohus ei ole otsuses kaebaja väidet käsitlenud. Muu

hulgas ei ole kohus kindlaks määranud, millises olukorras üldse oleks saanud maksukohustuse

täidetuks lugeda.

12. Antud asjas oli kaebajalt võetud sularaha kantud vastustaja kontole. Pärast seda ei ole õiguslikus

mõttes tegemist enam apellandi rahaga, vaid kontoomaniku ehk antud juhul vastustaja rahaga ja seda

sõltumata sellest, millisel viisil kontole kantud raha on kontoomaniku käsutusse jõudnud ja kas

kontoomanikul lasuvad seoses selle raha kasutamisega mingid õiguslikud kohustused kolmanda isiku

ees. See tähendab seda, et AS SEB Pangas MTA kontole Margus Oololt äravõetud raha laekumisel

muutus see kontoomaniku varaks ehk riigi (MTA kaudu) varaks. Konfiskeerimise tagamiseks ei

saanud (ja seda ei ole ka tehtud) kohus arestida riigi vara (MTA kaudu) ehk konto nr 10220018670014

omaniku (riik (MTA kaudu)) varalist nõuet AS SEB Pank (kontopidaja) vastu arvelduskontol oleva

summa osas. Tartu Maakohtu 13. märtsi 2012 määrusega ei arestitud mitte kaebaja ega MTA

pangakontosid, vaid arestiti kaebaja võimalikud (teoreetilised) varalised nõuded vastustaja vastu. See

asjaolu aga omakorda ei mõjuta ega piira vastustaja õigusi käsutada Maksu- ja Tolliameti

pangakontole kantud rahalisi vahendeid. Arvestades asjaolu, et alates 12. detsembrist 2011 sai

vastustaja maksusummat vabalt käsutada ning ise otsustada, mida ta nimetatud summadega teeb ehk

muu hulgas teenida finantstulu, siis ei ole MTA poolt intressi arvestamine enam põhjendatud, kuivõrd

intressinõude tekkimise seaduslikud alused ei olnud täidetud.

13. Vastuses apellatsioonkaebusele vaidles MTA apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle

rahuldamata.

Vastustaja selgitas, et intressikohustus tekib asjaolust, et maksusumma on tähtaegselt tasumata.

Arvestades, et kaebaja ei olnud maksudeklaratsioonidel kajastatud maksukohustusi seadusega

määratud tähtaegadeks maksuhalduri pangakontole tasunud, tuligi tal tasumata maksusummadelt

kuni nende tasumiseni arvestada ja tasuda intressi. Arvestades nii Tartu Maakohtu 19. juuli 2016. a

otsust kui ka seda, et kaebaja esitas parandusdeklaratsioonid 26. aprillil 2016 ja vaidlusalusest

intressinõudest nähtuvalt arvestas MTA selle koostamisel raha kaebaja ettemaksukontole laekumise

ajana mõistlikku aega maakohtu otsuse jõustumisest ehk 4. augustist 2016, ei saa olla vaidlust selles,

et kaebaja maksukohustus oli seaduses sätestatud tähtaegadeks täitmata ehk maksusummad tasumata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

14. Ringkonnakohus on seisukohal, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust halduskohtu otsuse

tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ning HKMS § 201 lg 4

alusel ei korda neid.

Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele analüüsib ringkonnakohus, kas kriminaalmenetluses

kaebajalt ära võetud raha hoiustamine maksuhalduri kontol on käsitatav kaebaja maksukohustuse

täitmisena (I) ning hindab seejärel MKS § 117 lg 1 põhiseaduspärasust ja lahendab

apellatsioonkaebuse (II).

I

15. Vaidlust ei ole selles, et kriminaalmenetluses kaebaja elukoha läbiotsimisel 12. detsembril 2011

võeti temalt ära sularaha 81 560 eurot, 2350 dollarit ja 20 Inglise naela. Raha kanti vastustaja kontole

nr 10220018670014 ning sama kriminaalmenetluse raames arestiti Tartu Maakohtu 13. märtsi 2012. a

määrusega (tl 8) kuriteoga saadud vara ja selle toimepanemise vahendi konfiskeerimise tagamiseks.

Pooled on eri meelt selles, kas raha MTA valdusesse võtmisega saab lugeda täidetuks M. Oolo

käibemaksu tasumise kohustuse 26 186,05 eurot 2010. aasta eest ja 36 217,03 eurot 2011. aasta eest

ning tulumaksu tasumise kohustuse 9385,97 eurot 2010. aasta eest ja 9634,09 eurot 2011. aasta eest,

kokku 81 423,14 eurot.

16. Maksukorralduse seaduse § 31 lg 3 p 1 kohaselt maksumaksja kohustus tasuda maksusumma

lõpeb tasumise või tasaarvestamisega (§ 105). Maksukohustuse lõppemine on võimalik muul juhul

(MKS § 31 lg 3 p-d 2-6), kuid ei ole siis tingitud maksukohustuse täitmisest. Ringkonnakohus mõistab

kaebaja seisukohta selliselt, et tema hinnangul vaidlusalune maksukohustus 2010. ja 2011. aasta eest

lõppeski MKS § 31 lg 3 p 1 alusel 12. detsembril 2011 sularaha MTA kontole kandmisega.

MKS § 105 lg 1 ls 1 sätestab, et maksukohustuslane on kohustatud maksusumma ja maksu

kõrvalkohustustest tulenevad summad (§ 31) tasuma selleks määratud kontole. Maksude arvestusse

kandmise ja tasumise täpsem kord on sätestatud rahandusministri 19. detsembri 2008. a määrusega

nr 51 „Riiklike maksude maksuhalduri poolt hallatavate nõuete ja kohustuste arvestusse kandmise,

tasumise ja tagastamise kord“ (määrus 51).

17. 12. detsembril 2011 kehtinud määruse nr 51 redaktsiooni § 6 kohaselt isiku rahalisi toiminguid

hallatakse ettemaksukontol. Igal isikul on kohustuste täitmiseks üks ettemaksukonto, millel on

unikaalne viitenumber.

Hiljem on sätet täpsustatud ning määruse 51 § 6 lg 1 järgi isiku rahalisi toiminguid hallatakse

ettemaksukontol. Igal isikul on maksukorralduse seaduse § 105 lõikes 6 nimetatud kohustuste

täitmiseks üks ettemaksukonto, millel on unikaalne viitenumber.

Seega ei ole regulatsioon maksukohustuse tekkimise ja vaidlusaluse intressinõude andmise vahepeal

sisuliselt muutunud.

18. Maksukohustuse täitmiseks saab maksukohustuslane või kolmas isik teha sissemakse

ettemaksukontole ülekandega Maksu- ja Tolliameti pangakontole või sularahas või maksekaarti

kasutades maksuhalduri kassas (määrus nr 51 § 7 lg 1).

Seega on õige kaebaja väide, et isiku ettemaksukonto ei ole iseseisev, konkreetsele

maksukohustuslasele avatud arvelduskonto krediidiasutuses, vaid maksuhalduri arveldussüsteemi

konto, millele kantud raha laekub maksuhalduri kontole krediidiasutuses. Siiski ei ole maksuhalduril

tema kontole laekunud raha (nõude krediidiasutuse vastu) kasutamisel ja käsutamisel sarnaseid õigusi

ja vabadusi nagu arvelduskonto omanikul tavapäraselt arvelduskonto lepingu järgi. Maksuhaldur on

oma tegevuses seotud seaduslikkuse põhimõttega ega oma õigust arvestada ettemaksukontole kantud

raha isiku kohustuste katteks oma suva järgi ega kasutada raha muul viisil omal äranägemisel.

Nimelt näeb määruse nr 51 § 11 lg 1 ette, et maksukohustuslase arvestusse kantud kohustused

täidetakse ettemaksukontolt kohustuse täitmise tähtpäeva lõpu seisuga. Enne kohustuste täitmist on

ettemaksukontole kantud raha maksukohustuslase tagastusnõue maksuhalduri vastu (määruse nr 51

§ 12 p 3), mille kohta võib maksukohustuslane esitada täitmise taotluse tagastatava summa

kandmiseks pangakontole või teise isiku ettemaksukontole, näidates oma isikuandmete kõrval ära

tagastatava summa saaja andmed (nimi, registrikood või isikukood, pangakonto number) ja

tagastatava summa suuruse (määruse nr 51 § 14 lg-d 1 ja 2). Maksukorralduse seadus (MKS § 33 lg 1)

näeb siinkohal otsesõnu ette maksukohustuslase õiguse saada tagasi maksuhaldurile seaduses või

haldusaktis ettenähtust suuremas summas tehtud makse ja rahalise kohustuse tasumisel või

tasaarvestamisel (§ 105 lõige 1) tekkinud enammakse, sealhulgas enne kohustuse tasumise tähtpäeva

tehtud makse (§ 105 lõige 2).

19. Vastavalt ei toimu maksu tasumine makse laekumisega maksuhalduri arvelduskontole, vaid

ettemaksukontole laekunud raha arvestamisega maksukohustuse katteks maksu tasumise kohustuse

täitmise tähtpäeva lõpul. Ettemaksukontole raha kandmisega ei kaasne maksuhalduri õigust pidada

raha kinni maksukohustuslase oletatava maksukohustuse täitmiseks ega maksukohustuslase õigust

saada intressi maksuhaldurile enam tasutud maksusummalt (MKS § 116 lg 1). Maksuhaldur võib

taotleda halduskohtult luba täitetoimingute (MKS § 130 lg 1) tegemiseks enne maksukohustuse

määramist üksnes juhul, kui maksude tasumise õigsuse kontrollimisel tekib põhjendatud kahtlus, et

pärast maksuseadusest tuleneva rahalise nõude või kohustuse määramist võib selle sundtäitmine

maksukohustuslase tegevuse tõttu osutuda oluliselt raskemaks või võimatuks. Sel juhul saab

tagastusnõuet arestida nagu rahalist nõuet (MKS § 34 lg 1).

Kaebaja vastupidised väited, mis tuginevad tsiviilõiguse normidele ja Riigikohtu praktikale

tsiviilasjades, ei ole asjakohased, kuna maksukohustuse tekkimise, tasumise tähtaja, sissenõutavuse

ja tasumise osas on maksukorralduse seaduse, eri liiki makse reguleerivate eriseaduste ning nende

alusel antud alamalseisvate üldaktide regulatsioon ammendav. Käesoleval juhul ei esine vaidlusaluse

küsimuse regulatsioonis ka õiguslünka, mille ületamiseks võiks ühe võimalusena kaaluda

eraõiguslike kohustuse täitmist reguleerivate normide kohaldamist analoogia korras. Seetõttu ei ole

asja lahendamisel määrava tähendusega ka see, kas Tartu Maakohtu 13. märtsi 2012. a määrusega sai

arestida kaebaja või MTA vara. Sõltumata hinnangust aresti kohaldamise õiguslikule tagajärjele oli

kohtumäärus vastustajale täitmiseks kohustuslik.

20. Käesoleval juhul ei ole M. Oolo väitnud, et maksuhalduri kontole laekunud raha oleks arvestatud

kaebaja maksukohustuse katteks ega isegi mitte seda, et temalt läbiotsimise käigus ära võetud raha

oleks kantud M. Oolo isikustatud ettemaksukontole, mille kaudu olnuks võimalik maksukohustuse

täitmine. Tartu Maakohtu 13. märtsi 2012. a vara arestimise määrusest (tl 8-9) ei nähtu, et arestitud

oleks kaebaja ettemaksukonto. Raha ettemaksukontole kandmine on otsustatud alles Tartu Maakohtu

19. juuli 2016. a kokkuleppemenetluses tehtud otsusega kriminaalasjas nr 1-16-3814 (tl 23-29),

millega kohus otsustas kanda M. Oololt läbiotsimisel ära võetud raha ja kaebajale ning kolmandatele

isikutele kuulunud sõidukite müügist laekunud raha maksuhalduri ettemaksukontole M. Oolo 2010.

ja 2011. aasta parandusdeklaratsioonide esitamisega tekkiva maksukohustuse ja sellelt tasumisele

kuuluva intressikohustuse katteks.

21. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga selles, et maksuhalduri kontole raha laekumise lugemise

maksukohustuse tasumiseks välistab juba ka see, et raha arestiti maakohtu määrusega kuriteoga

saadud vara ja selle toimepanemise vahendi konfiskeerimise tagamiseks. Seega on vaidlusalune raha

kaebajalt ära võetud kriminaalmenetluses toimunud läbiotsimisel kahtluse tõttu, et tegemist võib olla

kuriteoga saadud varaga ning seejärel on raha arestitud konfiskeerimise tagamiseks. Kummastki

asjaolust ei saa järeldada, et raha äravõtmise ja hoidmisega sooviti menetluses saavutada kaebaja

arvatava maksukohustuse täitmine. Vaidlusaluse kriminaalmenetluse toimumise ajal ei näinud kehtiv

õigus ette maksuhalduri õigust taotleda kohtult süüdistatava maksukohustuse tuvastamist ja

kohustamist maksukohustus täita. Riigikohtu järjepideva praktika kohaselt ei saa maksunõue olla

tsiviilhagi esemeks (vt RKKrK 3-1-1-73-09, p 9-13). Kriminaalmenetluses avalik-õigusliku

nõudeavalduse esitamise võimalus (KrMS § 381 lg 2) tekkis alles 1. jaanuaril 2017 jõustunud

kriminaalmenetluse seadustiku muudatustega. Lisaks tulenes Tartu Maakohtu 13. märtsi 2012. a

määrusega raha arestimisest, et maksuhalduril keelati raha kasutada ja käsutada, mistõttu puudus

vastustajal võimalus arvestada raha laekumine kaebaja maksukohustuse tasumiseks või tasaarvestada

raha (tagastusnõue) kaebaja maksukohustusega.

Olukorras, kus kaebajalt raha äravõtmine ja hoidmine toimus kriminaalmenetluse raames ja oli

allutatud kriminaalmenetluse eesmärkide saavutamisele, ei pea ringkonnakohus võimalikuks

tagantjärele hinnata ümber menetlustoimingute sisu ega omistada neile kaebaja soovitud tähendust.

Maksukorralduse seadus ja määrus nr 51 sätestavad ammendavalt, milliste tingimuste saabumisel on

maksukohustus täidetud, nimetamata sealjuures maksukohustuslase rahaliste vahendite hoiustamist

ja/või arestimist maksuhalduri kontol või maksukohustuslase ettemaksukonto arestimist.

22. Nendel asjaoludel ei ole M. Oololt läbiotsimise käigus raha äravõtmine ja maksuhalduri kontole

kandmine ühelgi juhul käsitatav kaebaja maksukohustuse täitmisena.

23. Asjas ei ole vaidlust selles, et kaebaja ei olnud 2010. ja 2011. aasta deklaratsioonides

deklareerinud tehinguid, millelt tekkis vaidlusalune käibemaksukohustus ega tehingutelt saadud tulu,

millelt tekkis vaidlusalune tulumaksukohustus. Samuti ei olnud maksuhaldur andnud haldusakti

(maksuotsust), millega oleks vaidlusalused maksud kaebajale tasumiseks määratud. Seega ei olnud

täidetud ka teine oluline tingimus maksukohustuse täitmiseks, s.o maksuhalduril puudus alus nõuda

kaebaja maksukohustuse täitmist. Kuigi maksu tasumise kohustus tuleneb otse seadusest,

tuvastatakse isiku kohustus vahetult tema poolt maksudeklaratsiooni esitamisega, deklaratsioonis

esitatud andmete alusel maksuhalduri väljastatud maksuteates või maksuhalduri poolt maksu

määramisega maksuotsuses (MKS § 88 lg 1). Kuna kaebaja maksukohustus ei olnud määratud ühelgi

nimetatud viisil, siis tulenevalt määruse nr 51 § 2 lg-st 1 ei olnud MTA-l alust kaebaja oletatavat

maksukohustust arvestusse kanda. Vastavalt ei olnud võimalik ka selle maksukohustuse täitmine

tasumise või tasaarvestamisega kaebaja ettemaksukonto vahendusel. Seejuures on tähelepanuväärne,

et kriminaalmenetluse ajal, s.o enam kui nelja aasta jooksul ei võtnud kaebaja ise ette samme oma

maksukohustuse määramiseks ega tasumiseks ning esitas parandusdeklaratsioonid alles

26. aprillil 2016, eeldatavalt kriminaalmenetluses kokkuleppe saavutamiseks. M. Oolo ei väitnud, et

ta oleks kriminaalmenetluse ajal esitanud maksudeklaratsioonid, mille esitamata jätmise ja

valeandmete esitamise tõttu kriminaalmenetlust alustati või taotlenud kohtuväliselt menetlejalt,

prokuratuurilt või kohtult, et maksuhalduri kontol hoiustatud ja arestitud raha arvestataks tema

maksukohustuse täitmiseks.

24. Eeltoodu alusel on ringkonnakohus seisukohal, et vaidlustatud intressinõudega on MTA

põhjendatult lugenud kaebaja maksukohustuse täitmise päevaks 4. augusti 2016 ning nõudnud

kaebajalt intressi MKS § 115 lg 1 ja 117 lg 1 järgi. Kaebaja ei ole väitnud, et vastustaja oleks eksinud

intressinõudes intressi arvestamisel või vastustaja kontol olnud raha kaebaja maksu- ja

intressikohustuse katteks arvestamisel. Seetõttu ringkonnakohus intressinõude arvestamist eraldi ei

kontrolli.

II

25. Kohtuasjas nr 3-4-1-15-16 ei leidnud Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium

MKS § 117 lg 1 formaalset ega materiaalset vastuolu põhiseadusega. Riigikohus ei tuvastanud ka

seda, et põhiseaduslikkuse järelevalve asja aluseks olnud maksuintressi kohaldamise juhtudel oleksid

maksukohustuslased olnud seatud erandlikku olukorda, mis ei võimaldanud nende puhul

maksuintressile seatud eesmärkide saavutamist või et kaebajate õigusi oleks ilmselgelt ülemääraselt

riivatud võrreldes keskmise maksukohustuslasega.

26. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kaebaja eelviidatud juhtumitega võrreldes sedavõrd halvemas

olukorras, et see oleks käsitatav erandlikuna, mistõttu seaduses sätestatud määras intressi tasumise

kohustus oleks ilmselgelt ülemäärane või, et tema puhul ei olnud üldse võimalik maksuintressiga

taotletava eesmärgi saavutamine. Kaebaja ei ole halduskohtule esitatud kaebuses ega ka

apellatsioonkaebuses väitnud erandlike asjaolude esinemist ega sidunud oma seisukohta

MKS § 117 lg-s 1 sätestatud intressimäära vastuolust põhiseadusega tema enda kaebuse aluseks

olevate asjaoludega. Ka ringkonnakohtule ei ole selline seos äratuntav.

Täiendavalt märgib ringkonnakohus, et kuigi kaebaja intressivõlg kasvas samasse suurusjärku selle

arvestamise aluseks oleva maksusummaga, ei saa ka sellest järeldada intressinõude

põhiseadusevastasust. Maksukohustuslast ilmselgelt ülemääraselt riivava olukorra ennetamiseks on

seadusandja MKS § 119 lg 1 p-s 5 ette näinud, et kui intressisumma ületab selle arvestamise aluseks

oleva maksunõude, siis intressi arvestamine peatub. Seega ei saa üldreeglina maksuvõla põhinõudest

väiksemat või sellega võrdset intressinõuet põhiseadusevastaseks pidada. Kuna kaebaja

maksukohustuse suurus määrati kokkuleppemenetluses kriminaalasjas tehtud kohtuotsuses nimetatud

suuruses deklaratsiooni esitamisega, siis ei saa käesolevas asjas järeldada ka seda, et intressinõue oli

ilmselgelt ebaõiglane kaebaja varalise olukorra või ebamõistliku menetlusaja tõttu. Maksukohustuse

varasema omaksvõtmise korral olnuks kaebajal endal võimalik vältida intressinõude edasist

suurenemist ning saavutada olukord, kus juba maksuhalduri valduses olevast rahast piisanuks nii

maksukohustuse põhivõla kui ka intressi tasumiseks. Kaebaja maksuvõlg tekkis kaebaja teadliku

tegevuse tulemusena. Samas ei pidanud kaebaja vajalikuks võtta samme MKS-s sätestatud põhi- ja

intressivõla vähendamise õiguse kasutamiseks, seega ei olnud kaebajal tegelikult probleeme võla

tasumisega.

27. Seetõttu ringkonnakohus MKS § 117 lg 1 põhiseaduspärasust täiendavalt ei analüüsi ja juhindub

kohtuasjas nr 3-4-1-15-16 väljendatud Riigikohtu seisukohast.

28. Eeltoodu alusel on ringkonnakohus seisukohal, et Tartu Halduskohtu 6. juuni 2017. a otsus on

õiguspärane ja selle tühistamiseks puudub alus.

M. Oolo apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

29. Menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti (HKMS § 108 lg 1). MTA ei ole

apellatsioonimenetluses esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente. Tulenevalt

HKMS § 109 lg 1 ls-st 3 vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta.

/allkirjastatud digitaalselt/