2-17-8939/20 · Riigikohtu tsiviilkolleegium

R I I G I K O H U S

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

2-17-8939

Määruse kuupäev

Tartu, 13. veebruar 2018

Kohtukoosseis

Eesistuja Tambet Tampuu, liikmed Henn Jõks ja Jaak Luik

Kohtuasi

A. S hagi M. S vastu isaduse vaidlustamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 21. septembri 2017. a määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

A. S määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja A. S, esindaja vandeadvokaat Andres Vinkel

Kostja M. S, seaduslik esindaja A. K

Asja läbivaatamise kuupäev

5. veebruar 2018, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Maakohtu 31. juuli 2017. a määrus ning Tartu Ringkonnakohtu

21. septembri 2017. a määrus tsiviilasjas nr 2-17-8939 ja saata asi maakohtule

menetlusse võtmise otsustamiseks.

2. Määruskaebus rahuldada.

3. Tagastada A. S määruskaebuselt tasutud kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. A. S (hageja) esitas 8. juunil 2017 Viru Maakohtule hagi M. S (kostja) vastu isaduse

vaidlustamiseks ja ekspertiisi määramiseks.

Hagiavalduse kohaselt olid hageja ja A. K (lapse ema) elukaaslased 2009–2013. Kostja sündis

2008. aastal. Sünnitunnistusele ei olnud isa kohta andmeid märgitud. Hageja oli kindel, et tema on

lapse isa, ning ta kanti kostja sünnitunnistusele 22. aprillil 2010. Hagejal tekkisid 2013. aastal, mil

hageja ja lapse ema kooselu lõppes, kahtlused, et laps ei põlvne temast. Lapse ema kinnitas

2017. aasta jaanuaris, et kostja ei põlvne hagejast.

2. Viru Maakohus jättis hagi 13. juunil 2017 käiguta (tl 6), kohustas hagejat tasuma riigilõivu ja

selgitas, et hagiavalduses esitatud asjaolusid arvestades oleks hagi tsiviilkohtumenetluse seadustiku

2-17-8939

(TsMS) § 372 lg 2 p 2 tähenduses perspektiivitu, sest isaduse vaidlustamiseks perekonnaseaduse

(PKS) § 93 lg-s 1 sätestatud üheaastane tähtaeg on möödunud. Maakohus kohustas hagejat

selgitama, miks ta eeldas, et enne hageja ja lapse ema suhtlemist sündinud laps põlvneb temast, ning

selgitama, miks ta ei ole isadust varem vaidlustanud. Maakohus tõi välja, et ka juhul, kui hageja

oleks isaduse vaidlustamise aluseks olevatest asjaoludest 2013. aastal teada saanud, oleks

vaidlustamistähtaeg olnud hagi esitamise ajaks möödunud. Hageja tasus riigilõivu (tl 12), kuid

täiendavaid selgitusi maakohtule ei esitanud.

3. Viru Maakohus jättis 31. juuli 2017 määrusega isaduse vaidlustamise hagi menetlusse võtmata ja

menetluskulud hageja kanda.

Maakohus leidis, et hagi on TsMS § 371 lg 2 p 2 mõttes perspektiivitu, sest hagis esitatud asjaolude

kohaselt sündis laps enne hageja ja ema suhete algust ning seega pidi hageja suhte alguses teadma,

et tema ei ole kostja isa. Maakohus leidis, et isegi kui hageja ei teadnud, et ta ei ole lapse isa, ning

kahtlused isaduses tekkisid 2013. aastal, oli hagejal PKS § 93 lg 1 kohaselt hagi esitamiseks

üheaastane tähtaeg, mis oli hagi esitamise ajaks möödunud.

4. Hageja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, paludes maakohtu määruse tühistada ja

saata asi maakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tartu Ringkonnakohus jättis 21. septembri 2017. a määrusega määruskaebuse rahuldamata,

maakohtu määruse muutmata ja menetluskulud hageja kanda.

Ringkonnakohus leidis, et määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks.

Ringkonnakohus leidis, et maakohtu järeldused on kooskõlas tsiviilasja materjalidega ning neid

TsMS § 659 ja § 654 lg 6 alusel ei korranud. Vastusena määruskaebuse väidetele tõi

ringkonnakohus välja, et õige on hageja väide, et PKS § 93 lg-s 1 sätestatud üheaastane isaduse

vaidlustamise tähtaeg ei hakka kulgema igasuguse kahtluse korral, kuid leidis, et hageja sai hiljemalt

5. mail 2016 teada sellest, et laps temast ei põlvne.

Ringkonnakohus tõi välja, et kohtuinfosüsteemi andmetel lõpetati 5. mail 2016 jõustunud määrusega

tsiviilasjas nr 2-15-18736 hageja ja lapse ema ühine hooldusõigus kostja suhtes ja anti lapse emale

ainuhooldusõigus. Ühise hooldusõiguse lõpetamise kohtumäärusest nähtub, et lapse ema palus ühise

hooldusõiguse lõpetamist, sest hageja ei ole kostja bioloogiline isa, ning hageja nõustus vastuses

avalduses esitatud väidetega ning ühise hooldusõiguse lõpetamisega. Isegi juhul, kui hageja sai

isaduse vaidlustamise aluseks olevatest asjaoludest teada hooldusõiguse määruse jõustumisel, oleks

hagi esitamise ajaks üheaastane tähtaeg möödunud. Seega on hagi esitatud pärast PKS § 93 lg 1

mõttes üheaastase tähtaja möödumist ning hagi jäeti õigesti menetlusse võtmata, sest hagiga ei ole

võimalik taotletavat eesmärki saavutada.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Hageja esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub maa- ja

ringkonnakohtu määrused tühistada ja saata asi maakohtule hagi menetlusse võtmise otsustamiseks.

Määruskaebuse põhjenduste kohaselt on kohtud kohaldanud vääralt TsMS § 371 lg 2 p 2.

Ringkonnakohus leidis vääralt, et hageja sai isaduse vaidlustamise aluseks olevatest asjaoludest

teada lapse hooldusõigusega seotud menetluses, sest hooldusõiguse vaidluses esitas ema väite, et

2(3)

2-17-8939

hageja ei ole lapse isa, kuid esitatud ei olnud ühtegi faktilist asjaolu, millest hageja võis järeldada, et

laps temast ei põlvne. Kuna lapse ema võis lapse põlvnemise kohta ka valetada, ei pidanud isal

tekkima põlvnemise kohta põhjendatud kahtlust. Ei ole välistatud, et laps põlvneb hagejast

vaatamata sellele, et lapse emaga koos hakkas hageja elama 2009 aastal. Ringkonnakohus eksis, kui

hindas hagi menetlusse võtmata jätmisel tõendeid, samuti siis, kui lähtus omal algatusel teises

tsiviilasjas kogutud tõenditest.

7. Kostja esitas seadusliku esindaja kaudu vastuse hageja määruskaebusele, milles leiab, et hageja

määruskaebus tuleb jätta rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et määruskaebus tuleb TsMS § 701 lg 3 alusel rahuldada, maa- ja

ringkonnakohtu määrused tuleb menetlusõiguse normi olulise rikkumise ja materiaalõiguse normi

väära kohaldamise tõttu tühistada ning asi saata samale maakohtule hagi menetlusse võtmise

otsustamiseks.

9. Kolleegium märgib, et põhjendatud on määruskaebuse väide, et ringkonnakohus on TsMS § 371

lg 2 p 2 kohaldamisel tõendeid vääralt hinnanud. TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel saab kohus jätta

hagiavalduse menetlusse võtmata, kui hagi ei ole esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse ega huvi

kaitseks või eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset, või kui hagiga ei ole hageja taotletavat

eesmärki võimalik saavutada. Kolleegium on varasemas praktikas leidnud, et TsMS § 371 lg 2 p 2

kohaldamisel ei saa kohtud hinnata tõendeid ning kui hagiavalduses esitatud asjaoludel ei saa

tõendeid hindamata otsustada selle üle, kas kostja vastutab hageja nõude eest, tuleb see, kas hagi on

esitatud õige kostja vastu, välja selgitada asja sisulisel läbivaatamisel (Riigikohtu 1. novembri

2017. a määrus tsiviilasjas nr 2-16-8446, p 10; vt ka Riigikohtu 11. veebruari 2015. a määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-151-14, p-d 13, 14).

10. Praeguses asjas on ringkonnakohus otsustanud tõendeid hinnates selle üle, millal hageja sai

isaduse vaidlustamise aluseks olevatest asjaoludest PKS § 93 lg 1 mõttes teada. Lahendatavas asjas

ei saagi tõendeid hindamata otsustada selle üle, millal hageja sai isaduse vaidlustamise aluseks

olevatest asjaoludest teada. Seda tuleb teha asja sisulisel läbivaatamisel.

11. Kuivõrd määruskaebus rahuldatakse, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 kohaselt

maakohtu otsustada.

12. Määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel määruskaebuselt

tasutud kautsjon tagastada.

Tambet Tampuu

Henn Jõks

Jaak Luik

3(3)