1-17-2053/37 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

1-17-2053

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

19. detsembril 2017. a Tallinnas Liivalaia kohtumajas

Kriminaalasja number

1-17-2053 (kohtueelses menetluses 15230200587)

Kohtukoosseis

Kohtunik Velmar Brett

Kohtuistungi sekretär

Leili Merila

Tõlk

Imbi Kangur-Popova, Ines Üprus

Kriminaalasi

Andi Liivalaid süüdistuses KarS § 423 lg 1 järgi

üldmenetluses

Prokurör

ringkonnaprokurör Merike Tikk

Süüdistatav

ANDI LIIVALAID, isikukood: 38809035235, Eesti

Vabariigi kodanik, emakeel: eesti keel, haridus:

põhiharidus,xxxx, elukoht: xxxx, karistusregistri kohaselt

kriminaalkorras karistamata, kehtivaid väärteokaristusi

10, tõkendit ei ole kohaldatud;

Kaitsja

vandeadvokaat Siim Mõistlik (määratud korras)

RESOLUTSIOON

Juhindudes KrMS § 173 lg 1 p-st 1, § 175 lg 1 p-dest 1,

2, 3, 4 ja 9, § 178 lg 1 p-st 1 ja lg-st 4, § 179 lg 1 p-st 2, §

180 lg-test 1 ja 3, §-st 3051, §-st 306, § 309 lg-st 3, §-st

310, §-st 311 ning §-st 313 kohus otsustas:

1. Tunnistada ANDI LIIVALAID (i.k. 38809035235) KarS § 423 lg 1 järgi

kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises süüdi ja mõista talle karistuseks 1 (üks)

aasta vangistust.

2. KarS § 73 lg-te 1 ja 3 kohaselt jätta mõistetud karistus Andi Liivalaid’i suhtes

täielikult täitmisele pööramata, kui ta ei pane 2 (kahe) aasta pikkuse katseaja

jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. KarS § 78 p 1 alusel hakkab katseaeg

kulgema käesoleva kohtulahendi kuulutamisest, s.t alates 19.12.2017. a.

3. KarS § 50 lg 1 p 1 alusel võtta Andi Liivalaid’ilt lisakaristusena ära mootorsõiduki

juhtimisõigus 1 (üheks) aastaks.

4. Rahuldada kannatanu X1’i tsiviilhagi varalise kahjuhüvitise nõudes osaliselt, s.t

summas 450 eurot ning mittevaralise kahjuhüvitise nõudes osaliselt, s.t summas

6740 eurot. Seega kokku mõista Andi Liivalaid’ilt ja tsiviilkostjalt Y OÜ-lt

1-17-2053

2 (23)

solidaarselt kannatanu X1’i kasuks välja 7 190 (seitse tuhat ükssada

üheksakümmend) eurot.

5. Mõista Andi Liivalaid’ilt ja tsiviilkostjalt Y OÜ-lt X1’i kasuks välja otsuse punktis

4 väljamõistetud kahjuhüvitiselt viivis VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras

hagiavalduse kohtu menetlusse võtmisest (s.o 28.03.2017. a) kuni põhivõlgnevuse

täieliku tasumiseni.

6. Jätta

53,17%

(võrdeliselt

hagi

rahuldamise

ulatusega)

kannatanu

menetluskuludest, s.o 1 952,46 eurot kannatanu kanda ning 46,83% kannatanu

menetluskuludest, s.o 1 719,54 eurot mõista välja tsiviilkostjalt ja süüdistatavalt

järgmiselt:

 KrMS § 182 lg 3, § 180 lg 1, § 175 lg 1 p 1 ja TsMS § 163 lg 1 alusel mõista

tsiviilkostjalt Y OÜ-lt kannatanu kasuks välja 1/2 kannatanu esindaja

väljamõistetud tasust, s.t 859,77 eurot.

 KrMS § 182 lg 3, § 180 lg 1, § 175 lg 1 p 1 ja TsMS § 163 lg 1 alusel mõista Andi

Liivalaid’ilt kannatanu kasuks välja 1/2 kannatanu esindaja väljamõistetud

tasust, s.t 859,77 eurot.

7. KrMS § 180 lg 1, § 175 lg 1 p-de 2, 3, 4 ja 9, § 178 lg 1 p 1 ja lg 4 ning § 179 lg 1 p

2 alusel mõista Andi Liivalaid’ilt riigituludesse menetluskuludena välja:

 kannatanu kohtuistungitel osalemise tõttu saamata jäänud töötasu hüvitis

summas 234 eurot,

 toksikoloogiaekspertiisi (akt nr 282I) tasu summas 27 eurot, isiku ekspertiisi (akt

nr 15E-PõI0077) tasu summas 84 eurot ning liiklustehnilise ekspertiisi (akt nr 15E-

LL0046) tasu summas 457 eurot, s.t kokku ekspertiiside teostamise eest 568 eurot,

 määratud kaitsja tasu kohtueelses menetluses summas 192 eurot ning

kohtumenetluses summas 960 eurot, s.t kokku 1152 eurot ning

 sundraha teise astme kuriteo toimepanemise eest summas 705 eurot,

s.t kokku 2659 eurot.

8. Võttes aluseks KrMS § 180 lg 3 tuleb Andi Liivalaid’il tasuda riigituludesse

hüvitatavad menetluskulud kokku summas 2659 eurot ositi 12 (kaheteistkümne)

kuu jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest, s.t esimesel üheteistkümnel kuul

igakuiselt 221,50 eurot ning viimasel kaheteistkümnendal kuul 222,50 eurot.

Kohus selgitab, et vastavalt liiklusseaduse §-le 127 on isik, kelle suhtes on jõustunud

mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise otsus, kohustatud viie tööpäeva jooksul otsuse

jõustumisest arvates loovutama oma juhiloa Maanteeametile.

Vastavalt KrMS § 159 lg-le 3 sisalduvad menetluskulude nõude täitmiseks vajalikud andmed

kohtuotsuse lisaks olevas eraldi dokumendis (makseinfo leht). Kohus annab makseinfo lehe

kätte kas koos kohtuotsusega, saadab isikule tema poolt avaldatud posti- või e-postiaadressile

või kinnipidamisasutusse.

Võttes aluseks KrMS § 424 ja § 423 võib süüdimõistetu mõjuvate põhjuste olemasolu korral

taotleda elukohajärgselt täitmiskohtunikult kriminaalmenetluse kulude ja muude rahaliste

nõuete tasumise tähtaja pikendamist või ajatamist kuni ühe aasta võrra.

1-17-2053

3 (23)

Edasikaebamise kord

Otsusele võib esitada Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 15 päeva jooksul alates

päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik kohtus tutvuda motiveeritud kohtuotsusega.

I

SÜÜDISTUS

Andi Liivalaid’i süüdistatakse selles, et tema juhtis 23.08.2014. a kella 02.00 ajal, täites Y OÜ

tööülesandeid, mootorsõidukit Opel Zafira registreerimismärgiga XXX XXX ja teostas

Tallinnas Sõpruse pst-lt Sõpruse pst – J.Sütiste tee reguleerimata ristmikul vasakpööret J.Sütiste

teele, kus asus reguleerimata ülekäigurada ning sõitis otsa reguleerimata ülekäigurajal

sõiduteed vasakult paremale ületavale jalakäijale X1’ile.

Andi Liivalaid pidi olema tähelepanelik teel liikuva vähekaitstud liikleja suhtes ning vältima

tema ohustamist ja talle kahju tekitamist /LS § 33 lg 1/; pidi enne manöövri sooritamist

veenduma, et see on ohutu /LS § 33 lg 2 p 8/; pidi reguleerimata ülekäigurajale lähenedes sõitma

sellise kiirusega, et mitte ohustada jalakäijat, kes on astunud või astumas ülekäigurajale /LS §

35 lg 4/; pidi andma teed jalakäijale, kes ületab sõiduteed, millele juht pöörab /LS § 17 lg 5 p

2/; pidi kohandama oma sõiduki kiiruse selliseks, et ta suudaks arvestada kõikide liiklusoludega

ning suutma oma sõiduki peatada takistuse ees, mis on etteaimatav /LS § § 50 lg 3 p 1, 2/.

Andi Liivalaid jättis nimetatud liiklusseadusest tulenevad kohustused ettevaatamatusest

täitmata. Andi Liivalaid juhtis mootorsõidukit Opel Zafira registreerimismärgiga XXX XXX ja

ei veendunud 23.08.2014. a kella 02.00 ajal enne manöövri, s.o vasakpöörde sooritamist

Sõpruse pst-lt J.Sütiste teele selle ohutuses ning ei olnud piisavalt tähelepanelik jalakäija X1’i

suhtes, kes ületas mööda reguleerimata ülekäigurada J.Sütiste teed, olles juba ületanud J.Sütiste

teel kolm sõidurada, mis suundusid Sõpruse pst poole ja ohutussaare ning asus ületama J.Sütiste

tee sõidurada, mis suundus Mustamäe haigla poole. Seega pidi jalakäija olema Andi

Liivalaid’ile juba pikalt nähtav. Andi Liivalaid pidi andma vasakpöördel jalakäijale teed aga

seda ta ei teinud. Andi Liivalaid, pöörates reguleerimata ülekäiguraja poole, pidi sellele

lähenedes sõitma kiirusega, et ta saaks anda teed jalakäijale, kes on astunud ülekäigurajale ning

selleks pidi ta arvestama kõikide võimalike liiklusoludega, sest jalakäija liikumine ülekäigurajal

on juhi jaoks etteaimatav takistus. Ülekäigurada ja selle ümbrus oli hästi valgustatud ning miski

ei takistanud Andi Liivalaid’il jalakäijat märkamast, kuid kuna Andi Liivalaid ei olnud piisavalt

tähelepanelik, ei näinud ta jalakäijat, mistõttu ei jäänud ka ülekäiguraja ees seisma ning sõitis

jalakäijale X1’ile ülekäigurajal otsa. Kokkupõrke tagajärjel paiskus jalakäija sõiduki kapotile,

liikus sõidukiga kaasa kuni sõiduki seismajäämiseni, mille tulemusel jalakäija kukkus sõidukilt

maha asfaldile, saades raskeid tervisekahjustusi (haav otsmikul, vasaku põlvekedra murd,

parema pindluu ülaosa murd), s.o tervisehäire, mis kestab vähemalt neli kuud ja mis vastavad

KarS § 118 lg 1 p 2 sätestatud tunnustele.

Andi Liivalaid pani kuriteo toime hooletusest, s.t ta oleks tähelepaneliku ja kohusetundliku

suhtumise korral pidanud jalakäijat ülekäigurajal nägema, millega seoses oleks suutnud ka

vältida talle raskete tervisekahjustuste põhjustamist.

Andi Liivalaid rikkus järgmisi liiklusnõudeid: LS § 17 lg 5 p 2 /mitterööbassõiduki juht peab

andma teed jalakäijale, jalgratturile, tasakaaluliikuri juhile ning mopeedi- ja pisimopeedijuhile,

kes

ületab

sõiduteed,

millele

juht

pöörab,

kui

teeandmise

kohustus

ei

ole

liikluskorraldusvahenditega reguleeritud teisiti/; § 33 lg 1 /juht peab olema tähelepanelik teel

ja teeservas seisva või liikuva vähekaitstud liikleja (jalakäija, jalgrattur ja muu selline) suhtes

ning vältima tema ohustamist ja talle kahju tekitamist/; § 33 lg 2 p 8 /juht on kohustatud enne

paigalt liikuma hakkamist, manöövri või sõiduki seismajäämise alustamist veenduma, et see on

ohutu ega takista või ohusta teisi liiklejaid ning teel töötajaid/; 35 lg 4 /reguleerimata

1-17-2053

4 (23)

ülekäigurajale lähenedes peab juht sõitma sellise kiirusega, mis on piisavalt väike, et mitte

ohustada jalakäijat, kes on astunud või astumas ülekäigurajale. Vajadusel korral peab juht

seisma jääma, et võimaldada jalakäijal sõiduteed ületada/; § 50 lg 3 p 1, 2 /juht peab kohandama

oma sõiduki kiiruse olukorrale vastavaks, kuid ei tohi ületada suurimat lubatud kiirust. Juht

peab sõidukiiruse valikul arvestama oma sõidukogemust, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit,

veose iseärasusi, ilmastikutingimusi, liikluse tihedust ning muid liiklusolusid, et ta suudaks

seisma jääda sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel oleva sellise takistuse ees, mida

juht pidi ette aimama. Juht peab vähendama kiirust ning vajaduse korral seisma jääma, kui

tingimused seda nõuavad, eriti siis, kui nähtavus on halb/.

Seega pani Andi Liivalaid toime mootorsõiduki juhi poolt liiklusnõuete rikkumise

ettevaatamatusest, kui sellega on tekitatud inimesele raske tervisekahjustus, s.o KarS §

423 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

II

KOHTU SEISUKOHT

2.1.

Tõendid

Kohus luges kõik prokuröri, kaitsja, kannatanu esindaja ja tsiviilkostja esindaja poolt esitatud

tõendid, mille kohus vastu võttis, asjakohasteks ja lubatavaks.

Samuti luges kohus kõik tõendid peale tunnistaja X2i ütluste ja süüdistatava ütluste täielikult

usaldusväärseks.

Tunnistaja X2i ütlused loeb kohus täielikult ebausaldusväärseks ja kohus neid ütlusi ei kasuta.

Süüdistatava ütlused loeb kohus ebausaldusväärseks selles osas, kus ta viitab X2ile.

Analüüsides X2i ütlusi, süüdistatava ütlusi, sh kohtumenetluses usaldusväärsuse kontrolliks

avaldatud süüdistatava poolt kohtueelses menetluses antud ütlusi ning kõrvutades neid muude

tõenditega, leiab kohus, et X2 sündmuskohal ei viibinud ja tegemist on valeütlustega, mis on

antud Andi Liivalaiu vastutusest vabanemise eesmärgil.

Sellele, et X2 sündmuskohal ei viibinud ja et tema ütluste puhul on tegemist on Andi Liivalaiu

õigustuseks loodud tõendiga, viitavad järgmised asjaolud.

Kohtueelses menetluses andis Andi Liivalaid kahtlustatavana järgmisi ütlusi: 23. augustil 2014

kella 02.00 ajal tulin just Kristiine keskuse juurest mööda Sõpruse pst-d ja soovisin sõita

Sõpruse pst ja Sütiste tee ristmikul olevasse Statoili (II kd tl 86). Kohtumenetluses väitis Andi

Liivalaid aga, et ta tuli Sõpruse pst ja Tammsaare ristis asuvast Statoilist (II kd tl 83 pöördel).

Prokuröri küsimusele vastuolu kohta ei osanud süüdistatav aga mõistlikku selgitust anda.

Süüdistatav küll üldiselt selgitas, et andis eelmenetluses ütlused selliselt, et X2i asjaga mitte

siduda.

Samuti andis Andi Liivalaid kohtumenetluses ütlusi (II kd tl 83 pöördel), et sõites Sõpruse

puiesteed mööda, liikus X2 tema järgi. Kõigepealt keerasid nad Tammsaarele välja vasakule,

siis tegid parempöörde Sõpruse puiesteele ja siis Sõpruse puiesteelt juba Sütiste teele, lastes

enne pööret 2 vastutulevat autot läbi. Kohtueelses menetluses andis Andi Liivalaid aga

järgmiseid ütlusi: Liiklust muidu ei olnud, see tähendab peale nende kahe mulle vastu sõitva

sõiduki sõitsin mööda Sõpruse puiesteed kesklinna suunas. Ristmikul ja selle läheduses teisi

sõidukeid ei olnud (II kd tl 86 pöördel). Vastuolu selles, et miks ta kohtueelses menetluses ei

maininud lisaks 2 vastutulevale autole X2i autot, põhjendas süüdistatav: põhimõtteliselt jätsin

välja oma sõbra sellest asjast, kuna mulle ei tundunud, et temal selles mingit osalust on ja ma

ei teadnud, et tema seda õnnetust üldse pealt nägi (II kd tl 86 pöördel).

X2i ütlustest nähtub, et enne Sõpruse puiesteelt Sütiste teele pööramist tuli neile 1 auto vastu

(II kd tl 73). See läheb vastuollu Andi Liivalaiu ütlustega, milles ta väidab, et vastu tuli 2 autot,

1-17-2053

5 (23)

seda kinnitas Andi Liivalaid ühtmoodi nii kohtueelses menetluses kui ka kohtus. Samuti X2i

ütlustest nähtub, et ta nägi kannatanut selgelt (II kd tl 75 pöördel). Süüdistatav aga nägi

kannatanut alles kokkupõrkehetkel (II kd tl 84). Kohtu hinnangul ei ole loogiline, et

süüdistatava ja väidetaval sündmuskohal viibinud tunnistaja nägid sedavõrd erinevalt

möödasõitvaid autosid ja kannatanut. Samuti lahknevad Andi Liivalaiu ja X2i ütlused selles,

kuhu parkis süüdistatav auto õnnetuse järgselt, kannatanu õnnetusejärgses käitumises ja

kannatanu õnnetusjärgses asukohas.

Ühtlasi nähtub nii süüdistatava kui ka tunnistaja X2i ütlustest, et varem nad ei olnud sõbrad,

kuid põgusa kohtumise järel Sõpruse ja Tammsaare ristmikul asuvas Statoilis otsustasid nad

sõita ühiselt Sütiste Statoili. Loogiline ei ole ka see, et kuigi nii tunnistaja kui ka süüdistatav

kinnitavad, et Andi Liivalaid lõpetas nende kohtumisel Sõpruse Statoilis burgeri söömist,

kutsus X2 ta sõitma Sütiste tee Statoili, kuivõrd ta tahtis sinna minna kohvi pärast. Kui X2 tahtis

kohvi juua, oleks ta saanud seda teha ka Sõpruse Statoilis. Samuti on ebausutav, et X2, kes nägi

sedavõrd selgelt, kuidas kannatanu liikus väljaspool ülekäigurada ja saades aru, et sõber on

hädas, selle asemel, et sündmuskohale jääda ja toetada sõpra ning anda asjakohaseid ütlusi,

hoopis lahkus. Kusjuures nagu selgub X2 ei läinudki ta Sütiste Statoili kohvi järgi, mille tõttu

nad eelmisest Statoilist olid väidetavalt lahkunud. Seejuures ei näinud tunnistaja X2i

sündmuskohal ei kannatanu ega ka tunnistaja X3. Kohtu hinnangul nähtub eeltoodust, et X2 ja

Andi Liivalaid on kokku leppinud X2i ütluste versiooni, mistõttu X2i ja Andi Liivalaiu ütlused

osaliselt kattuvad. Ütlused lahknevad selles osas, mis väljusid kokkulepitud versioonist. X2 on

nii tema enda kui ka süüdistatava ütluste põhjal paigutatud sündmustes niisugusesse asukohta,

et ta oleks välja jäänud tegelikult kohalviibinud isikute vaateväljast ja seega ükski kolmas isik

ei saanud meenutada tema kohalolu või puudumist. Tunnistaja X2i ja süüdistatav väidetav

käitumine enne ja pärast õnnetust on sedavõrd ebaloogiline, et viitab samuti väljamõeldud

versioonile. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et X2 tegelikult sündmuskohal ei viibinud ja

tegelikult andis ta valeütlusi eesmärgiga luua Andi Liivalaidu õigustav tõend. Esitatud väidet

toetab ka asjaolu, et Andi Liivalaid kinnitas kohtus, et ta andis kohtueelses menetluses

valeütlusi. Kui inimene kinnitab kohtus, et ta andis kohtueelses menetluses valeütlusi, pole

kohtul põhjust arvata, et ta seda ka kohtumenetluses ei teeks, kui see peaks tema jaoks

vajalikuks osutuma.

Kokkuvõtvalt leiab kohus, et X2 tegelikult sündmuskohal ei viibinud ja ta andis seega

valeütlusi. Andi Liivalaiu ütlused on ebausaldusväärsed X2i puudutavas osas. Eeltoodud

põhjendustel jätab kohus edaspidi X2i ütlused tähelepanuta ja Andi Liivalaiu ütlused jätab

kohus tähelepanuta X2iga seonduvas osas.

2.2.

Kuriteokoosseis

2.2.1. Objektiivne koosseis

KarS § 423 lg 1 näeb ette vastutuse mootor-, õhu- või veesõiduki või trammi või raudteeveeremi

juhile, kui ta rikub ettevaatamatusest liiklus- või käitusnõudeid ja tekitab sellega inimesele

raske tervisekahjustus või põhjustab inimese surma.

KarS § 423 lg 1 on blanketne norm. Seega on vaja liiklus- või käitusnõudete rikkumine

sisustada rikutud liiklusseaduse (edaspidi: LS) normi(de)ga.

Vastavalt süüdistusele heidetakse Andi Liivalaiule ette:

1) LS § 17 lg 5 p 2 rikkumist, mille järgi mitterööbassõiduki juht peab andma teed

jalakäijale, jalgratturile, tasakaaluliikuri juhile ning mopeedi- ja pisimopeedijuhile, kes

ületab

sõiduteed,

millele

juht

pöörab,

kui

teeandmise

kohustus

ei

ole

liikluskorraldusvahenditega reguleeritud teisiti;

1-17-2053

6 (23)

2) LS § 33 lg 1 rikkumist, mille järgi juht peab olema tähelepanelik teel ja teeservas seisva

või liikuva vähekaitstud liikleja (jalakäija, jalgrattur ja muu selline) suhtes ning vältima

tema ohustamist ja talle kahju tekitamist;

3) LS § 33 lg 2 p 8 rikkumist, mille järgi juht on kohustatud enne paigalt liikuma

hakkamist, manöövri või sõiduki seismajäämise alustamist veenduma, et see on ohutu

ega takista või ohusta teisi liiklejaid ning teel töötajaid;

4) LS § 35 lg 4 rikkumist, mille järgi reguleerimata ülekäigurajale lähenedes peab juht

sõitma sellise kiirusega, mis on piisavalt väike, et mitte ohustada jalakäijat, kes on

astunud või astumas ülekäigurajale. Vajadusel korral peab juht seisma jääma, et

võimaldada jalakäijal sõiduteed ületada;

5) LS § 50 lg 3 p-de 1 ja 2 rikkumist, mille järgi juht peab kohandama oma sõiduki kiiruse

olukorrale vastavaks, kuid ei tohi ületada suurimat lubatud kiirust. Juht peab

sõidukiiruse valikul arvestama oma sõidukogemust, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit,

veose iseärasusi, ilmastikutingimusi, liikluse tihedust ning muid liiklusolusid, et ta

suudaks seisma jääda sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel oleva sellise

takistuse ees, mida juht pidi ette aimama ning vähendama kiirust ning vajaduse korral

seisma jääma, kui tingimused seda nõuavad, eriti siis, kui nähtavus on halb.

Süüdistatav Andi Liivalaid andis 04.10.2017. a kohtuistungil seoses liiklusõnnetusega ütlusi

(II kd tl 83 pöördel – 84), et ta sõitis sõiduautoga mööda Sõpruse puiesteed, olles Sõpruse pst

ja Sütiste tee ristmikul vasakpoolses reas, lasi läbi kaks sõiduautot ja pööras Sõpruse puiesteelt

Sütiste teele. Vasakpööret sooritades peaaegu pöörde lõpus kuulis matsu ja siis nägi ta

kannatanut autol, kannatanu lendas peaga esiakna piilarisse ja kukkus maha. Kannatanut ta enne

õnnetuse toimumist ei näinud, sest arvatavasti jäi kannatanu kahe posti taha peitu. Süüdistatav

pidurdas koheselt löögi järgselt, samaaegselt pööras pead. Kannatanu kukkus löögi järgselt

vasakule rajale auto kõrvale ca 2 meetrit autost eemale. Süüdistatav peatas auto selliselt, et auto

esiots oli vähemalt 5 meetri kaugusel ülekäigurajast (II kd tl 89).

Kannatanu X1 andis 02.10.2017. a kohtuistungil ütlused, et 23. augustil 2014. a umbes kella

kahe paiku öösel tuli ta bussiga Kinoklubi Sõprus ürituselt Jägala joa juurest. Bussist väljus ta

Sõpruse puiestee ja Tammsaare nurgal. Edasi läks ta kodu suunas, mis asub Sõpruse pst 247,

jala. Kannatanu läks piki Sõpruse pst-d. Kannatanu möödus Magistrali keskusest, vasakul pool

oli Statoil ja ta läks mööda jalakäijate teed otse välja jalakäijate ülekäigurajale. Kannatanu

jõudis ülekäigurada pidi ohutussaarele. Ülekäiguraja kõrvalt ta minna ei saanud, sest seal olid

metallpiirded. Metallpiiret ta ei ületanud ja jätkas edasi liikumist mööda ülekäigurada ja sel

momendil toimus kokkupõrge (II kd tl 47 pöördel -48). Ta ei mäleta peale ohutussaart

ülekäigurajale astumist, kuid paar sammu ta pidi ülekäigurajal tegema, sest mujale ta ei saanud

astuda (II kd tl 50 – 50 pöördel). Ülekäiguraja juures oli foor, kus vilkus kollane tuli.

Tänavavalgustus töötas, kannatanul oli helkur. Kannatanu ei mäletanud täpselt kokkupõrke

momenti, ta kaotas hetkeks teadvuse ja ärkas asfaldil lamades näoga allapoole. Tema juurde

tuli keegi meesterahvas, aitas tal ennast selja peale keerata ja ütles vene keeles, et ta lamaks

rahulikult, ega liigutaks ennast, abi on kutsutud või kutsutakse (II kd tl 48). Kannatanu autot ei

näinud, sest see tuli kannatanu selja tagant. Kannatanu arvas, et auto pidi tulema mööda Sõpruse

puiesteed ja tegema vasakpöörde (II kd tl 49).

Tunnistaja X3 andis 04.10.2017. a kohtuistungil ütlusi, et ta oli augustis 2014. a Sütiste tee

Magistrali Statoili tankimisautomaatide juures oma sõbraga, kui kuulis pauku. Ta vaatas teele

ja nägi, kuidas takso sõitis mehele otsa, mees paiskus õhku või libises asfaldil. Tunnistaja X3

jooksis mehe juurde. Mees lebas sõiduteel ja tunnistaja tõmbas ta ohutussaare suunas (II kd tl

70 pöördel). Otsasõitnud takso peatus tunnistaja arvates teest paremal pool (II kd tl 71).

Kannatanu tuli enne õnnetust Magistralist mööda mööda kõnniteed. Tunnistaja arvates läks

kannatanu mööda ülekäigurada. Tunnistaja ei mäletanud, et õnnetuspaigas oleks olnud veel

1-17-2053

7 (23)

sõiduautosid (II kd tl 71 pöördel). Õnnetuse põhjustanud taksojuht oli kohapeal, ta oli närviline

ja suitsetas palju. Tunnistaja meelest oli sündmuse ajal nähtavus (ilm) hea.

Vastavalt 23.08.2014. a sündmuskoha vaatlusprotokollile (I kd tl 1-13) on sündmuskohal

suurim lubatud kiirus 50 km/h. Sündmuskohal on Sõpruse pst-l 2 sõidurida, mis suunduvad

Sütiste teele ja mõlemad sõidurajad on 3,6 m laiad. Sündmuskoha on nullpunktiks võetud

ohutussaare (Sütiste teel) oleva servade ristumiskoht. Nullpunktist on tõmmatud mööda

ohutussaare serva sirge, mille 1,5. meetril asub tänavavalgustuspost (I kd tl 2 ja 4), mille küljes

on liiklusmärk „ülekäigurada“, 5,5. meetril asub liiklusmärk „ülekäigurada“ (I kd tl 2 ja 4),

10,5. meetrilt ristuva joone 6,7. meetrilt algab ala sõidukilt eraldunud purunenud

plastikdetailidega (I kd tl 2 ja 4), 16,1. meetrilt ristuva joone 5,5. meetril on ala, kus on punakad

veretaolised tilgad (I kd tl 2 ja 4). Sütiste tee sõidutee laius on sündmuskohal 10,0 m ja

ülekäigurada vöötrada 3,6 m lai. Sõidukit on peale liiklusõnnetust liigutatud, kuid jälgi ei leitud

(I kd tl 2).

Liiklusvahendi 23.08.2014. a vaatlusprotokollist (I kd tl 14-22) nähtub, et sõidukil Opel

Zafira registrinumbriga 148BLS on vigastatud vasakpoolne esinurk ja esiporitiib (I kd tl 14).

Fotodelt nr 11-13 on näha ka mõlk vasakpoolsel esipostil (I kd tl 20-21) ja fotol nr 15 on näha

vigastust ka kapotikaanel (I kd tl 22). Sõidukil on esiuksel Y embleem (Fotod nr 8-11 - I kd tl

18-20).

17.09.2015. a ekspertiisiakti nr 15E-LL0046 (I kd tl 28-29) järgi leidis ekspert, et sõidukil

olevate vigastuste järgi saab öelda, et toimus blokeeruv kontakt, mille käigus jalakäija pärast

esimest lööki vastu alajäsemeid paiskus sõiduki esikapotile ja vastu esiklaasi posti. Taolise

blokeeriva kontakti korral, kui pärast otsasõitu toimub jalakäija sõidukiga kaasaliikumine, võib

sõiduki kokkupõrkeaegseks liikumiskiiruseks hinnata suurusjärgus 40 km/h. Kokkupõrkel

sõiduki küljest eraldunud killud said pärast jalakäijale otsasõitu koos sõidukiga ainult edasi

liikuda. Võttes arvesse sõiduki hinnangulist liikumiskiirust ca 40 km/h ja sõiduki küljest

vabanenud esimeste kildude kaugust ülekäigurajast 5,4 m ning kannatanu sõiduteele paiskumist

ülekäigurajast ca 11 m kaugusele, kus asusid veretaolise vedeliku pritsmed, on tehniliselt

reaalne, et otsasõit toimus ülekäigurajal. Sõiduauto oletatavat liikumiskiirust jalakäijale

otsasõidu hetkel ei saa arvutuslikult kindlaks määrata. Sõidukil esinevate vigastuste ulatuse ja

paiknemise alusel võib sõiduki kokkupõrkeaegseks liikumiskiiruseks hinnata suurusjärgus 40

km/h. Sõiduki küljest kokkupõrkel vabanenud kildude ja kannatanu paiknemise alusel võis

jalakäija otsasõidu hetkel asuda ülekäigurajal.

Ekspert Jaan Marmor andis 02.10.2017. a kohtuistungil ütlusi, et blokeeriv on kontakt, kui

löök toimub auto esiosaga, mitte külje ega kumera nurgaga, nii et täispind läheb vastu jalakäijat.

Blokeeriva kontakti tagajärjel lüüakse jalakäijal jalad ülesse õhku, reeglina maandub jalakäija

peaga või õlaga kas kapoti tagaosal või siis esituuleklaasis, jalad tõusevad ülesse ja jalakäija

hakkab sõidukiga kaasa liikuma. Kaasaliikumine oleneb sellest, kas sõiduk kokkupõrke järgselt

pidurdab või ei pidurda. Ühel juhul paiskub jalakäija sõiduki ette, teisel juhul kas külje peale

või taha (II kd tl 53-53 pöördel). Vigastuste ulatuse ja iseloomu tõttu oli sõiduauto kiirus umbes

40 km/h. Kiirus 20 km/h on välistatud, sest siis ei teki taolise ulatusega vigastused. 60 km/h

kiirusel oleksid olnud jälle suuremad vigastused (II kd tl 54). Katseid on tehtud ja

ekspertiisipraktika näitab, et linnakiirusel on kuskil jalakäija kaasaliikumise ulatus sõidukiga

10-15 meetrit. Võib-olla 50 km/h peal 15 m, 40 km/h peal võib-olla 11 m. 40 km/h kiiruse

juures läbivad sõiduki esitulest vabanenud killud enne maapinnani jõudmist umbes 4,2 meetri,

kui sellele lisada teekattel libisemine saabki 5 või rohkem meetrit. Kõik eeltoodu viitab, et

jalakäija liikus ülekäigurajal (II kd tl 55).

07.03.2016. a asitõendi vaatlusprotokollist (I kd tl 23-23 pöördel), millega vaadeldi CD-d (I

kd tl 24), CD-l olevate failide nimedest ja Politsei- ja Piirivalveameti 10. juuni 2015. a e-kirjast

(I kd tl 31) nähtub, et liiklusõnnetusest teatati 23.08.2014. a algusega kell 2:01:35.

1-17-2053

8 (23)

Kohtu hinnangul on eeltoodud tõenditega tõendamist leidnud, et 23.08.2014. a kell 2:00 sõitis

Y OÜ logo kandev sõiduauto Opel Zafira registreerimismärgiga XXX XXX, mida juhtis Andi

Liivalaid, Tallinnas Sõpruse pst ja J. Sütiste tee ristmiku lähedal otsa jalakäija X1ile.

Tunnistaja X3i ja kannatanu X1i ütlustest, sündmuskoha vaatlusprotokollist (I kd tl 1-13),

ekspertiisiaktist nr 15E-LL0046 (I kd tl 28-29) ja ekspert Jaan Marmori ütlustega (II kd tl 55)

on tõendamist leidnud, et kannatanu asus õnnetuse toimumise ajal ülekäigurajal. X1i ütlustest

ja süüdistatav Andi Liivalaiu ütlustega on tõendatud, et ülekäigurada reguleeriv valgusfoor oli

õnnetuse ajal vilkuvas kollases režiimis, s.t ülekäigurada oli reguleerimata.

Sellega rikkus Andi Liivalaid LS § 35 lg 4 nõudeid, mille järgi reguleerimata ülekäigurajale

lähenedes peab juht sõitma sellise kiirusega, mis on piisavalt väike, et mitte ohustada jalakäijat,

kes on astunud või astumas ülekäigurajale. Vajadusel korral peab juht seisma jääma, et

võimaldada jalakäijal sõiduteed ületada.

Süüdistatav Andi Liivalaiu ütlustega on tõendamist leidnud, et liiklusõnnetus juhtus vahetult

peale Sõpruse pst-lt J. Sütiste teele pööramist. Andmata jalakäijale pöörde sooritamise ajal teed,

rikkus Andi Liivalaid LS § 17 lg 5 p 2 nõudeid, mille järgi mitterööbassõiduki juht peab andma

teed jalakäijale, jalgratturile, tasakaaluliikuri juhile ning mopeedi- ja pisimopeedijuhile, kes

ületab

sõiduteed,

millele

juht

pöörab,

kui

teeandmise

kohustus

ei

ole

liikluskorraldusvahenditega reguleeritud teisiti.

Andi Liivalaiu ütluste kohaselt märkas ta jalakäijat alles peale õnnetust, sest jalakäija jäi kahe

tänavavalgustusposti varju (II kd tl 84). Samuti andis süüdistatav ütlusi, et põhimõtteliselt

vasakpööret sooritades peaaegu pöörde lõpus nägin ma, kuulsin, et käis nagu mats, ma ise veel

arvasin, kuna ma hetkeks vaatasin veel kõrvale, et ega ei tule sealt mööda Sõpruse puisteed

keera teiselt poolt Sütiste teele ühtegi autot. Korraks vaatasin veel paremale ja ma ise arvasin,

et sõitsin üle äärekivi tagarattaga või midagi, sest õrn kõks käis ja vaatasin, siis oli juba

kannatanu autol nagu peaga käis seal esiakna piilaris ja kukkus kohe maha ((II kd tl 84).

Eeltoodu kinnitab, et süüdistatav ei jälginud piisava tähelepanelikkusega pöörde ees toimuvat,

seega rikkus ta LS § 33 lg 1 nõudeid, mille järgi juht peab olema tähelepanelik teel ja teeservas

seisva või liikuva vähekaitstud liikleja (jalakäija, jalgrattur ja muu selline) suhtes ning vältima

tema ohustamist ja talle kahju tekitamist.

Andi Liivalaiu ütlustega, mille järgi ta kannatanut enne õnnetuse toimumist ei näinud, sest

arvatavasti jäi kannatanu kahe posti taha peitu, on tõendamist leidnud, et talle ei olnud kogu

eesolev tee pöörde sooritamise ajal nähtav. Samuti nähtub Andi Liivalaiu ütlustest, et ta märkas

jalakäijat alles liiklusõnnetuse toimumise hetkel. Seega ei olnud ta pöörde sooritamisel

kohandanud oma sõidukiirust olukorrale vastavaks ja sellega rikkus ta LS § 50 lg 3 p 1 ja 2,

mille järgi juht peab kohandama oma sõiduki kiiruse olukorrale vastavaks, kuid ei tohi ületada

suurimat lubatud kiirust. Juht peab 1) sõidukiiruse valikul arvestama oma sõidukogemust,

teeolusid, tee ja sõiduki seisundit, veose iseärasusi, ilmastikutingimusi, liikluse tihedust ning

muid liiklusolusid, et ta suudaks seisma jääda sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning

teel oleva sellise takistuse ees, mida juht pidi ette aimama ja 2) vähendama kiirust ning vajaduse

korral seisma jääma, kui tingimused seda nõuavad, eriti siis, kui nähtavus on halb.

Vastavalt süüdistatava enda ütlustele hakkas ta Sõpruse puiesteelt teostama pööret J. Sütiste

teele peale kahe vastutuleva sõiduauto läbilaskmist. Seega olukorras, kus talle ei olnud kogu

tee pöörde sooritamise ajal nähtav (jalakäija jäi tema ütluste järgi kahe tänavavalgustusposti

vahele) ja et ta märkas jalakäijat alles liiklusõnnetuse toimumise hetkel, ei veendunud ta

manöövri ohutuses, millega ta rikkus ka LS § 33 lg 2 p 8 nõudeid, mille järgi juht on kohustatud

enne paigalt liikuma hakkamist, manöövri või sõiduki seismajäämise alustamist veenduma, et

see on ohutu ega takista või ohusta teisi liiklejaid ning teel töötajaid.

KarS § 423 lg 1 koosseis nõuab lisaks liiklus- või käitusnõuete rikkumisele ka tagajärjena raske

tervisekahjustuse või surma tekitamist. Andi Liivalaiule on esitatud süüdistus raske

1-17-2053

9 (23)

tervisekahjustuse tekitamises. Rasket tervisekahjustust tuleb sisustada karistusseadustiku

eriosas (KarS § 118) sisalduva raske tervisekahjustuse tekitamise üldkoosseisuga. KarS § 118

lg 1 p 2 järgi on raske tervisekahju muuhulgas tervisehäire, mis kestab vähemalt neli kuud.

26.05.2015. a isiku ekspertiisiaktist nr 15E-PõI0077 nähtub, et kannatanul X1il tuvastati haav

otsmikul, vasaku põlvekedra murd ning parema pindluu ülaosa murd, mis tekkisid 23.08.2014.

a liiklusõnnetuse käigus. Tervisekahjustused ei ole eluohtlikud, kuid on kestusega üle 4 kuu (I

kd tl 26).

Kannatanu X1i ütluste (II kd tl 51 pöördel - 52) järgi oli ta haiguslehel 2 kuud, s.t umbes kuni

20. oktoobrini 2014. a. Ortoosi kandis ta 6 kuni 7 nädalat. Pärast 23. augusti 2014. a

operatsiooni oli õnnetuste tagajärje kõrvaldamiseks operatsioon ka veebruaris 2015. a, kui

kirurg võttis välja diftid ja traadid. Liiklusõnnetuse tagajärjel tekkinud tervisekahjustused ei ole

paranenud täielikult ka kohtuistungi toimumise ajaks (s.t oktoober 2017. a).

Eeltooduga on tõendamist leidnud, et Andi Liivalaid pani toime mootorsõiduki juhi poolt

liiklus- või käitusnõuete rikkumise, mille tagajärjel tekitas ta X1ile raske tervisekahjustus.

Seega pani Andi Liivalaid toime KarS § 423 lg 1 objektiivsele koosseisule vastava teo.

Kohtu hinnangul toimus liiklusõnnetus Andi Liivalaiu poolt LS § 17 lg 5 p 2, LS § 33 lg 1, LS

§ 33 lg 2 p 8, LS § 35 lg 4 ja LS § 50 lg 3 p-de 1 ja 2 rikkumiste tagajärjel. Ehk kokkuvõetult

toimus liiklusõnnetus seetõttu, et Andi Liivalaid ei olnud mootorsõidukijuhina piisavalt

tähelepanelik, ei valinud liiklusohutuse seisukohalt õiget kiirust ning ei andnud jalakäijale teed,

kuigi oleks pidanud andma. Teiselt poolt oli X1il õigus eeldada, et kui ta kannab helkurit,

nähtavustingimused on piisavalt head ja ta ületab teed tähistatud ülekäigurajal, tagavad

mootorsõidukijuhid talle turvalise teeületamise võimaluse. Tunnistaja X3i ütlustega, kannatanu

ütlustega ja isikuekspertiisiga on tõendamist leidnud, et X1il tekkisid kehavigastused

liiklusõnnetuse tagajärjel ja liiklusõnnetuse toimumine on otseses põhjuslikus seoses

kannatanul tekkinud vigastustega. Õnnetuse põhjustamise eest vastutab Andi Liivalaid, sest kui

tema oleks käitunud LS reeglitele vastavalt, siis ei oleks õnnetust toimunud ega X1ile

kehavigastusi tekkinud.

2.2.2. Subjektiivne koosseis

KarS § 423 lg 1 kuritegu eeldab subjektiivse koosseisuna ettevaatamatust ja seda nii

liiklusnõuete rikkumise kui ka tagajärje ehk raske tervisekahjustuse põhjustamise osas.

KarS § 18 lg 1 järgi võib ettevaatamatus esineda kergemeelsusena või hooletusena. Kohtu

hinnangul pani Andi Liivalaid KarS § 423 lg 1 objektiivsele koosseisule vastava teo toime

kergemeelsusest. KarS § 18 lg 2 järgi paneb isik teo toime kergemeelsusest, kui ta peab

võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist, kuid tähelepanematuse või

kohusetundetuse tõttu loodab seda vältida.

Kohus on juba eelnevalt objektiivse koosseisu juures käsitlenud süüdistatava ütlusi, millest

nähtus, et tema hinnangul jäi jalakäija kahe tänavavalgustusposti varju ja et kannatanut nägi ta

alles kokkupõrke hetkel (II kd tl 84).

Arvestades õnnetuse asjaolusid ehk seda, et õnnetus toimus tänavavalgustusega valgustatud alal

(kannatanu ütlused - II kd tl 48), samuti ei piiranud ilmastikutingimused nähtavust (tunnistaja

X3i ütlused - II kd tl 71 pöördel; sündmuskoha vaatlusprotokoll – I kd tl 2-14), puudusid

suuremõõtmelised nähtavust piiravad takistused (sündmuskoha vaatlusprotokoll – I kd tl 2-14)

ja jalakäijal oli helkur (kannatanu ütlused - II kd tl 48), oleks hoolikas mootorsõidukijuht

pidanud jalakäijat tavapärase mootorsõidukijuhilt oodatava tähelepanelikkuse juures märkama.

Liikluses osalevale mootorsõidukijuhile oli ettenähtav, et Sõpruse pst pöördel Sütiste teele on

reguleerimata ülekäigurada. Andi Liivalaid oli taksojuht, seega professionaalne autojuht,

mistõttu pidi ta ülekäigurajast eriti teadlik olema. Peatudes enne pööret vastutulevate sõidukite

läbilaskmiseks, oli tal ka võimalus ülekäigurajal liikuvat inimest paremini märgata ning seda

1-17-2053

10 (23)

juba enne pöördemanöövri sooritamist. Olles läbinud liikluse teooriaeksami, pidi ta olema

teadlik ka oma kohustusest anda pöörde lõpetamisel ja ka ülekäigurajal jalakäijale teed. Jättes

jalakäijate olemasolu ülekäiguraja läheduses kontrollimata ning enda sõidukiiruse ja trajektoori

muutmata, lootis Andi Liivalaid kergemeelselt, et jalakäijaid ei ole läheduses, kes ülekäigurada

sooviks ületada ning et ta ei põhjusta liiklusõnnetust. Samas autojuhina oleks ta pidanud aru

saama, et sõites sõidukiga ca 40 km/h kiirusega otsa jalakäijale, võivad sellega kaasneda rasked

tagajärjed. Kohus leiab, et siiski polnud tegemist kuriteo toimepanemisega tahtlikult, sest ükski

tõend ei viita, et Andi Liivalaid oleks soovinud kannatanule tervisekahjustusi, veel vähem

rasket tervisekahjustust põhjustada või tagajärje saabumist möönnud.

Eeltooduga on tõendamist leidnud, et Andi Liivalaid pani mootorsõiduki juhi poolt liiklus- või

käitusnõuete rikkumise toime kergemeelsusest ja kergemeelsusest põhjustati ka kannatanule

raske tervisekahjustus.

Seega pani Andi Liivalaid toime KarS § 423 lg 1 objektiivsele koosseisule vastava teo

kergemeelsusest.

2.2.3. Õigusvastasus ja süü

Andi Liivalaiu teos puuduvad õigusvastasust välistavad asjaolud.

Andi Liivalaid oli teo toimepanemise ajal süüdiv ja vähemalt 14-aastane, sest kriminaalasja

materjalidest ei nähtu KarS §-s 34 sätestatud asjaolusid ning Andi Liivalaid on sündinud 1988.

aastal (I kd tl 38, 39). Samuti puuduvad Andi Liivalaiu puhul süüd välistavad asjaolud.

Seega on Andi Liivalaiu tegu koosseisupärane, õigusvastane ja süüline. Eeltoodud põhjustel on

kohus seisukohal, et Andi Liivalaid on pannud toime talle etteheidetava kuriteo KarS § 423 lg

1 järgi, s.t mootorsõiduki juhi poolt liiklus- või käitusnõuete rikkumise ettevaatamatusest

kergemeelsuse vormis, kui sellega on tekitatud inimesele raske tervisekahjustus.

2.3.

Karistus

2.3.1. Põhikaristus

KarS § 423 lg 1 näeb karistusena ette kas rahalise karistuse või kuni 3-aastase vangistuse.

KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise alus isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või

määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid,

võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra

kaitsmise huvisid.

Süüdistatava süü suurust mõjutavad eelkõige tagajärje raskus, samuti rikutud normide maht ja

teo subjektiivne koosseis. Kuigi süüdistatav tekitas liiklusõnnetusega kannatanule raske

tervisekahjustuse, tuleb siiski arvestada, et KarS § 423 lg 1 koosseis näeb ette tagajärjena ka

surma põhjustamise. Samuti on tegemist raske tervisekahjustusega sellisel juhul, kui kannatanu

jääb küll ellu, aga saab liiklusõnnetuse tagajärjel eluaegse raske puude (KarS § 118 lg 1 p 2 –

osaline või täielikult puuduv töövõime). Seega tagajärje järgi on süüdistatava süü praeguse

kriminaalasja asjaolusid arvestades alla keskmise, s.o pigem alammäära ja keskmise määra

vahele jääv. Kuigi vastavalt süüdistusele heidab prokurör Andi Liivalaiule ette 6 liiklusnõude

rikkumist (LS § 17 lg 5 p 2, LS § 33 lg 1, LS § 33 lg 2 p 8, LS § 35 lg 4 ja LS § 50 lg 3 p-de 1

ja 2), on kohtu hinnangul siiski sisuline etteheide selles, et Andi Liivalaid ei olnud

mootorsõidukijuhina piisavalt tähelepanelik, ei valinud liiklusohutuse seisukohalt õiget kiirust

ning ei andnud jalakäijale teed, kuigi oleks pidanud andma. Ehk kokkuvõtlikult oleks pidanud

Andi Liivalaid olema liikluses tähelepanelikum ning teisi kaasliiklejaid arvestav. Seega kuigi

Andi Liivalaid on rikkunud paljusid liiklusnorme, on need kõik kantud ühest eesmärgist. Seega

ei ole Andi Liivalaiu olukord võrreldav näiteks isikuga, kes mootorsõidukijuhina ületab kiirust,

juhib sõidukit alkoholijoobes ning näiteks ka ilma juhtimisõiguseta ning kõigele lisaks ei ole

liikluses teiste liiklejate osas piisavalt tähelepanelik. Subjektiivselt koosseisult on Andi

1-17-2053

11 (23)

Liivalaiu tegu ettevaatamatuse raskemas vormis, s.o kergemeelsuse vormis. Eeltoodut

arvestades leiab kohus, et Andi Liivalaiu süü jääb sanktsiooni kolmandikmäära lähedale.

Kohus leiab, et Andi Liivalaiu puhul ei esine karistust kergendavaid asjaolusid KarS § 57

mõttes. Siinkohal märgib kohus, et kuigi Andi Liivalaid enda viimases sõnas ütles, et tal on

tõsiselt kahju, et selline õnnetus aset leidis (II kd tl 111 pöördel), ei ole tegemist puhtsüdamliku

kahetsuse avaldamisega KarS § 57 lg 1 p 3 teise alternatiivi mõttes. Nimelt järgnes eelmärgitule

Andi Liivalaiu poolt öeldu aga ma ei tunnista end selles süüdi (II kd tl 111 pöördel). Kohus

leiab, et isik, kes ei näe enda käitumises mingit süüd/rikkumist või valestitegemist, ei saa

tegelikkuses puhtsüdamlikult ega siiralt kahetseda ka enda toimepandud tegu. Ühtlasi ei esine

Andi Liivalaiu puhul KarS § 58 mõttes karistust raskendavaid asjaolusid, kuivõrd KarS § 58 p-

s 8 märgitud raske tagajärje põhjustamine on praegusel juhul hõlmatud juba Andi Liivalaiule

etteheidetavast kuriteokoosseisust (KarS § 423 lg 1 – antud juhul raske tervisekahjustuse

tekitamine), mistõttu on seda asjaolu arvestanud seadusandja juba antud kuriteo eest

sanktsioonimäära kehtestamisel.

Lisaks eeltoodule arvestab kohus karistuse määra valikul ka eripreventiivseid kaalutlusi ehk

võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Kohtule on

prokuröri poolt esitatud 02.10.2017. a kohtuistungil Andi Liivalaiu karistusregistri väljavõte

30.11.2016. a seisuga (I kd tl 38; II kd tl 45) ning ka 28.09.2017. a seisuga (I kd tl 39-44; II kd

tl 45). Nimetatud väljavõtetest nähtub, et kui 30.11.2016. a seisuga oli Andi Liivalaiul 7

kehtivat väärteokaristust, siis 28.09.2017. a-ks oli tal juba 10 kehtivat väärteokaristust. Samas

märgib kohus siinkohal, et karistusregistris on ekslikult märgitud mõlema väljavõtte puhul

kehtivate väärteokaristuste juures kehtivatena ka väärteokaristusi, milledes täitmine on KarS §

82 lg 4 alusel aegunud ning mis peaksid karistusregistri seaduse § 24 lg 1 p 11 alusel olema

tegelikkuses juba kantud arhiivandmetesse. Seega 28.09.2017. a seisuga karistusregistri

väljavõttes märgitud 10 kehtivast väärteokaristusest peaks tegelikkuses olema kehtivad vaid

esimesed 4, milledeks on Politsei- ja Piirivalveameti 25.01.2017. a, 24.01.2017. a, 05.12.2016.

a ning 25.10.2016. a väärteootsused (I kd tl 39-39 pöördel; vt ka II kd tl 67). Sealjuures on kõik

need neli väärteokaristust Andi Liivalaiule määratud eranditult vaid liiklusalaste väärtegude

toimepanemise eest. Nimelt on Andi Liivalaidu karistatud LS § 242 lg 1 (mootorsõidukijuhi

poolt liiklusnõuete muu rikkumine), § 227 lg 1 (mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima

sõidukiiruse ületamise eest kuni 20 km/h), kahel korral § 227 lg 2 (lubatud kiiruse ületamine

21-40 km/h), § 239 lg 1 p 1 (turvavöö nõuetekohaselt kinnitamata jätmine sõidukijuhi poolt) ja

kahel korral § 201 lg 2 (korduv mootorsõiduki juhtimine juhtimisõiguseta isiku poolt) ning

liikluskindlustuse seaduse § 81 (liikluskindlustuseta sõiduki juhtimine) järgi kvalifitseeritavate

väärtegude toimepanemise eest. Neljast korrast kolmel on Andi Liivalaiule määratud

karistuseks rahatrahvid, mis on seniajani tasumata. Ühel korral on Andi Liivalaidu karistatud

ka mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 5 kuuks. Eeltoodut arvestades leiab kohus, et

süüdistatavat on vaja eripreventsiooni eesmärgil täiendavalt sanktsioneerida. Riigikohus on

korduvalt väljendanud seisukohta, et sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine teenib eeskätt

eripreventiivseid eesmärke: see peab tagama, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi

toime panna (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. detsembri 2013. a otsus väärteoasjas nr 3-

1-1-122-13, punktid 9 ja 11). Samas põhikaristus ja lisakaristus kogumis peavad vastama isiku

süü suurusele. Kohus ei pea vajalikuks eripreventsiooni eesmärgil suurendada süüdistatava

põhikaristust, küll aga kohaldab kohus Andi Liivalaiu suhtes eripreventiivsete eesmärkide

saavutamiseks lisakaristust.

Karistuse määra valikul peab kohus hindama ka õiguskorra kaitsmise vajadust ehk karistuse

üldpreventiivseid eesmärke. Isikule mõistetav karistus peab eelkõige lähtuma tema süü

suurusest ja eripreventsioonist. Vaid väga erandlikel juhtudel võib isikule mõista karmima

karistuse võrreldes tema süü suuruse ja eripreventiivse vajadusega. Vastasel korral võib liiga

range karistus, mis on mõistetud peamiselt üldpreventiivsetest kaalutlustest ehk õiguskorra

kaitsmise huvidest lähtudes, olla isiku jaoks hoopis negatiivse eripreventsiooniga, sest isik ei

1-17-2053

12 (23)

tunne, et teda on karistatud õiglaselt, mistõttu kaotab ta ka usalduse õiguskorra vastu.

Käesoleval juhul ei pea kohus üldpreventiivsetest kaalutlustest lähtuvalt vajalikuks mõista Andi

Liivalaiule rangemat karistust võrreldes sellega, mis vastab tema süü suurusele ega suuremas

määras võrreldes sellega, milline karistusmäär avaldaks isikule piisavat eripreventiivset mõju.

Kuivõrd kohus mõistab Andi Liivalaiule eripreventsiooni eesmärkide saavutamiseks

lisakaristusena ka mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise, siis kohtu hinnangul on praegusel

juhul põhikaristuse kõrval lisakaristuse kohaldamine juba piisav selleks, et kaitsta õiguskorda

võimaliku Andi Liivalaiu liiklusreegleid eirava käitumise eest ning ühtlasi hoiatavaks

signaaliks ka ühiskonnale, et sellise kuriteo toimepanemise puhul järgneb põhikaristusele lisaks

ka lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine. Seega praegusel juhul

üldpreventsioon Andi Liivalaiule mõistetava karistuse määra ei mõjuta.

Tulenevalt süü suurusest ei ole Andi Liivalaiu suhtes kergemaliigilise karistuse kohaldamine

võimalik. Siinkohal märgib kohus lisaks, et rahalise karistuse kui kergema karistusliigi

kohaldamine oleks välistatud Andi Liivalaiu puhul ka põhjusel, et kohtul pole alust arvata, et

isik suudaks rahalist karistust tasuda. Samuti ei oleks rahaline karistuse kohaldamine kooskõlas

eripreventiivsete eesmärkide saavutamisega. Nimelt on Andi Liivalaiul 4 kehtivat

väärteokaristust, milledest kolmel korral on teda karistatud rahatrahviga, millised on tänaseni

tasumata. Ka väärteokorras määratud sõiduki juhtimise keeldu on isik rikkunud korduvalt.

Samuti on Andi Liivalaid töötu (II kd tl 39). Isiku süü suurust mõjutavaid asjaolusid arvestades

leiab kohus, et Andi Liivalaiu süü jääb sanktsiooni kolmandikmäära lähedale, mistõttu mõistab

kohus talle karistuseks 1 (üks) aasta vangistust.

Kohus nõustub prokuröriga selles, et Andi Liivalaiu puhul võib jätta temale mõistetud

vangistuse täielikult tingimisi kohaldamata (II kd tl 139). Nimelt ei ole Andi Liivalaiul

kehtivaid kriminaalkaristusi (I kd tl 39, 40). Samuti ei saabunud praegusel juhul KarS § 423 lg

1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise puhul antud kuriteokoosseisus sätestatud kõige

raskemat tagajärge, milleks on kellegi surm. Samas ei nõustu kohus prokuröriga selles, et Andi

Liivalaiu puhul peaks vangistuse jätma tingimisi täitmisele pööramata kontrollnõuete

kohaldamisega KarS § 74 lg 1 alusel. Kohtu hinnangul ei esine antud juhul põhjendusi, miks

tuleks Andi Liivalaiu suhtes kohaldada raskemat ja koormavamat tingimisi karistuse kandmise

viisi. Eelkõige põhjusel, et Andi Liivalaiul ei ole kehtivaid kriminaalkaristusi, peab kohus

võimalikuks kohaldada tema suhtes tingimisi vangistust ilma käitumiskontrollile allumiseta ehk

KarS § 73 lg 1 alusel. Katseaja pikkuseks võib kohus KarS § 73 lg 3 kohaselt määrata 1-5 aastat.

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktika kohaselt peab karistusseadustiku süstemaatilise

tõlgendamise pinnalt karistusest tingimisi vabastamisel lähtuda põhimõttest, et tingimisi

vabastatu katseaeg peab olema mõistetud vangistusest pikem (vt nt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 02.12.2011. a otsuse nr 3-1-1-96-11 punkti 7.4; Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 07.11.2008. a otsuse nr 3-1-1-28-08 punkti 10). Kuivõrd kohus mõistis

praegusel juhul Andi Liivalaiule karistuseks 1 aasta vangistust, siis peab temale määratav

katseaeg olema sellest pikem. Ühtlasi arvestab kohus katseaja pikkuse valikul sellega, et kuigi

Andi Liivalaid pani raskete tagajärgedega lõppenud liikluskuriteo toime 23.08.2014. a-l, siis on

ta peale seda jätkanud samuti liiklusreeglite rikkumist, kuivõrd teda on väärteokorras

liiklusrikkumiste eest karistatud 2016. aastal ning ka 2017. aastal kummalgi veel kaks korda (I

kd tl 39-39 pöördel). Neid asjaolusid arvestades leiab kohus, et Andi Liivalaiule tuleb KarS §

73 lg 3 alusel kohaldada 2 aasta pikkust katseaega. Seega jätab kohus KarS § 73 lg-te 1 ja 3

alusel Andi Liivalaiule mõistetud 1 aasta pikkuse vangistusliku karistuse täielikult täitmisele

pööramata tingimusel, et Andi Liivalaid ei pane 2 (kahe) aasta pikkuse katseaja jooksul toime

uut tahtlikku kuritegu. KarS § 78 p 1 alusel hakkab katseaeg kulgema käesoleva kohtulahendi

resolutiivosa kuulutamisest, s.t alates 19.12.2017. a.

2.3.2. Lisakaristus

KarS § 50 lg 1 p 1 kohaselt võib mootorsõiduki ohutu liiklemise või käituseeskirjade

rikkumisega seotud süüteo eest lisakaristusena kohaldada sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist

1-17-2053

13 (23)

kohtu poolt kuriteo korral kuni 3 aastaks, kui KarS-is või muus seaduses ei ole sätestatud teisiti.

KarS § 50 lg 3 näeb ette, et KarS-i eriosas sätestatud juhtudel kohaldab kohus kuriteo korral

juhtimisõiguse äravõtmist 3 kuust kuni 3 aastani. Praegusel juhul ei näe KarS § 423 ette

lisakaristuse pikkuse osas erandit. Seega võib Andi Liivalaiult KarS § 423 lg 1 järgi

kvalifitseeritava

kuriteo

toimepanemise

eest

lisakaristusena

võtta

mootorsõiduki

juhtimisõiguse ära 1 kuust kuni 3 aastani. Ehk lisakaristuse keskmine pikkus oleks 1 aasta ja 6

kuud.

Andi Liivalaiul on 4 kehtivat väärteorikkumist, mis kõik on toime pandud peale käesoleva

kuriteo toimepanemist. Seega ei ole Andi Liivalaid enda liikluskäitumist korrigeerinud ka peale

niivõrd tõsiste tagajärgede põhjustamist. Sealjuures neljal korral kolmest on Andi Liivalaiule

määratud karistuseks kohtuvälise menetleja poolt rahatrahvid, mis on seniajani tasumata. Ühel

korral, täpsemalt 05.12.2016. a otsusega on Andi Liivalaiule kiiruse ületamise eest määratud

isegi sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine 5 kuuks. Sealjuures on Andi Liivalaid eiranud ka

temale määratud eelmärgitud sõiduki juhtimisõiguse keeldu, juhtides peale selle otsuse

jõustumist sõidukit veel kahel korral (vt 25.01.2017. a ja 24.01.2017. a karistusi – I kd tl 39).

Arvestades, et kiiruse ületamise eest määrati Andi Liivalaiule 5 kuuks mootorsõiduki juhtimise

keeld ning ka peale seda on Andi Liivalaid jätkanud liiklusrikkumiste toimepanemist,

sealjuures eiranud temale määratud sõiduki juhtimise keeldu, leiab kohus, et praegusel juhul

tuleb lisakaristust kohaldada oluliselt suuremas määras, kui oli talle määratud väärteokorras

kiiruse ületamise eest. Kõiki asjaolusid arvestades leiab kohus, et Andi Liivalaiult tuleb

mootorsõiduki juhtimisõigus võtta ära 1 (üheks) aastaks.

2.4.

Tõkend

Arvestades, et Andi Liivalaiu suhtes ei ole kohtueelses menetluses tõkendit kohaldatud

(süüdistusakti punkt 14; II kd tl 61), kohus ei pidanud vajalikuks isiku suhtes tõkendi

kohaldamist ka kohtumenetluses (II kd tl 28) ning käesoleva kohtuotsusega mõistis kohus Andi

Liivalaiule karistuseks KarS § 73 alusel tingimisi vangistuse, ei pea kohus isiku suhtes

vajalikuks tõkendi kohaldamist ka edasiselt karistuse täitmise tagamiseks.

2.5.

Tsiviilhagi

2.5.1. Sissejuhatus

Võlaõigusseaduse (edaspidi: VÕS) § 128 lg 1 alusel võib olla hüvitamisele kuuluv kahju

varaline või mittevaraline. Sama paragrahvi lõigete 2 ja 3 järgi on varaline kahju eelkõige

otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu. Otsene varaline kahju hõlmab eelkõige

kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise,

isegi kui see tekib tulevikus, ning kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad

mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja

hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete

esitamiseks.

VÕS § 128 lg 5 järgi hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist

valu ning kannatusi.

VÕS § 130 lg 1 sätestab, et isiku tervise kahjustamisest või talle kehavigastuse tekitamisest

tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule hüvitada

kahjustamisest tekkinud kulud, sealhulgas vajaduste suurenemisest tekkinud kulud, ning

täielikust või osalisest töövõimetusest tekkinud kahju, sealhulgas sissetulekute vähenemisest ja

edasiste majanduslike võimaluste halvenemisest tekkinud kahju.

1-17-2053

14 (23)

2.5.2. Kannatanu nõuded ja vastuväited

Kannatanu X1i esindaja vandeadvokaat Indrek Sirk esitas süüdistatava Andi Liivalaiu ja

tsiviilkostja Y OÜ vastu tsiviilhagi varalise kahju hüvitise nõudes summas 614 eurot,

mittevaralise kahju hüvitise nõudes summas 14740 eurot ja viiviste nõudes alates hagiavalduse

kohtu menetlusse võtmisest (s.o 28.03.2017. a – II kd tl 27) kuni nõude täitmiseni (vt

süüdistusakti juurde lisatud hagi ning eelistungi protokolli II kd tl 22-22 pöördel).

Hageja on tuginenud nõude esitamisel VÕS §-le 1056, s.t lepinguvälisele suurema ohu allika

valdaja vastutusele (riskivastutus) ja lepinguvälisele deliktiõiguslikule vastutusele VÕS §-de

1043, 1045 ja 1050 alusel, leides, et sõltumata õiguslikust hinnangust liiklussituatsioonile

vastutab suurema ohu allika valdaja tema poolt tekitatud kahju eest VÕS § 1056 alusel ilma

süüta. Sealjuures käesoleval juhul ei kohaldu ka VÕS §-s 1057 sätestatud kahju hüvitamise

välistused.

Vastavalt kannatanu esindaja seisukohale oli Andi Liivalaid liiklusõnnetuse toimumise ajal Y

OÜ töötaja - taksojuht. Seega tegutses Andi Liivalaid oma tööandja Y OÜ eest ja huvides,

mistõttu Y OÜ vastutab Andi Liivalaiu kui oma majandustegevuses kasutatud isiku tegevuse

eest VÕS § 1054 lg 1 alusel. Mootorsõiduki vastutav kasutaja ja valdaja on Y OÜ, kes kasutab

sõidukit oma majandustegevuses (sh liiklusõnnetuse ajal). Suurema ohu allika kaudse valdajana

vastutab Y OÜ solidaarselt kahju tekitanud isikuga VÕS § 1056 lg 1 alusel.

Samuti leidis kannatanu esindaja, et kannatanu X1 ei ole liiklusnõudeid rikkunud. Ta ületas

sõiduteed reguleerimata ülekäigurajal, kus jalakäijal on sõidukijuhi suhtes eesõigus ning

sõidukijuht on kohustatud andma teed jalakäijale LS § 35 lg-te 1 ja 4 kohaselt. Isegi kui jätta

kõrvale sündmuskohal olnud ülekäigurada, siis oli tal eesõigus tulenevalt sellest, et sõidukijuht

peab andma teed jalakäijale, kes ületab sõiduteed, millele sõidukijuht pööret lõpetades jõuab

(LS § 17 lg 5 p 2). Lisaks neile eesõigusnormidele rikkus Andi Liivalaid ka üldiseid ohutu

sõidukiiruse valiku nõudeid (LS § 50 lg 3 p 1 ja 2) ning ei veendunud vasakpöörde manöövri

ohutuses (LS § 33 1g 2 p 8). Seega vastutab süüdistatav liiklusõnnetusega tekitatud kahju eest.

Kannatanu esindaja selgitas, et varaline kahju summas 614 eurot koosneb kulutustest, mida

süüdistatava kindlustusandja ei ole hüvitanud. Nendeks on ravile, eelkõige taastusravile tehtud

kulutused:

1) 10.03.2016. a KS ujula kuukaart summas 74 eurot - ujumine taastusraviks alates 07.02.2016.

a;

2) 28.03.2016. a M OÜ arve nr 2803-1 summas 125 eurot - massaaž 5 korda;

3) 12.05.2016. a M OÜ arve nr 1205 summas 175 eurot - massaaž 7 korda;

4) 28.07.2016. a KS ujula kuukaart (suve lõpuni) summas 90 eurot – ujumine taastusraviks

alates 18.06.2016. a ning

5) 23.12.2016. a M OÜ arve nr 2312-5 summas 150 eurot - ravimassaaž 5 korda.

Lisaks varalisele kahjule soovib kannatanu mittevaralise kahju hüvitamist summas 14 740

eurot. Arvestades senist kohtupraktikat ning kannatanu elukvaliteedi langust hindab kannatanu

talle liiklusõnnetuses saadud tervisekahjustusest tuleneva valu ja kannatuste mittevaralise kahju

suuruseks 15 000 eurot, millest aga kindlustus on juba hüvitanud 260 eurot.

26.05.2015.

a

ekspertiisiaktiga

nr

15E-PÕI0077

tuvastati

X1il

järgmised

vigastused/tervisekahjustused - haav otsmikul, vasaku põlvekedra murd ja parema pindluu

ülaosa murd. Tervisekahjustuse paranemise kestus ületab 4 kuud (I kd tl 26).

X1 oli enne liiklusõnnetust aktiivse ja liikuva eluviisiga. Kuna tal juhiluba ega autot ei ole, siis

liikus ka ta kõikjal jalgsi või jalgrattal. Tööl käis ühistranspordi või jalgrattaga, suvel tegi

rattamatkasid

ja

käis

matkamas

telgiga.

Tegeles

jooga

ja

qigongiga

(Hiina

hingamisvõimlemine). Liiklusõnnetuse tagajärjel ei saanud X1 mitu kuud üldse jalga liigutada

1-17-2053

15 (23)

ning käesoleva ajani on liikuvus piiratud. Liikumisvaeguse tõttu on kannatanul kehakaal

suurenenud ja tekkinud kõrgenenud vererõhk.

Käesoleval ajal ei saa X1 sõita enam jalgrattaga, liikumisel lonkab. Jalad valutavad ning selle

ärahoidmiseks käib regulaarselt massaažis ja ujumas. Enam ei saa tegeleda samal tasemel jooga

ja qigongiga, kuna jalgade liikuvus on piiratum. Kuna X1 elab üksinda, siis oli esimestel kuudel

väga raske hakkama saada koduste majapidamistöödega.

Kohtupraktikas on Riigikohtu 2008. aasta ülevaate järgi hüvitised raske tervisekahjustuse korral

vahemikus 6400 kuni 19 200 eurot. Riigikohtu 2017. aasta kordusanalüüsi kohaselt on hüvitised

liiklusõnnetusega tekitatud raskete tervisekahjustuste eest 5000 kuni 50 000 eurot.

Hageja taotles, et kohus annaks oma hinnangu hagejale tekkinud mittevaralisele kahjule ning

mõistaks kostjalt hageja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise kohtu õiglasel äranägemisel

vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi: TsMS) §-le 366.

Arvestades VÕS § 100, § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 esitab hageja kõrvalnõude rahalise

kohustusega täitmisega viivitamise eest viivise väljamõistmiseks. Viiviste sissenõutavaks

muutumist loeb hageja alates hagiavalduse esitamisest (hagiavaldus lk 6). Õigussuhtele

kohaldub VÕS § 113 tulenev viivise üldine määr, s.o 8% aastas + Euroopa Keskpanga

põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1.

jaanuari ja 1. juulit. 2017. aasta esimesel poolaastal on intressimäär 8,00% (0,00% + 8%).

Eelistungil täpsustas hageja esindaja, et taotleb viivise arvestamist alates hagiavalduse kohtu

poolt menetlusse võtmisest (II kd tl 22 pöördel).

Kaitsja vaidles tsiviilhagile täies ulatuses vastu.

Tsiviilkostja oli nõus varalise kahju hüvitamisega, siiski olid tal küsimused seoses

ravikuludega. Samuti ei olnud tsiviilkostja nõus moraalse kahju suurusega.

2.5.3. Kohtu põhjendused

Kohus leiab, et tsiviilhagi varalise kahju, mittevaralise kahju ja viiviste osas tuleb rahuldada

osaliselt.

Andi Liivalaiu ja X1’i vahel ei ole lepingulisi suhteid, seega on tegemist lepinguvälise kahjuga.

VÕS § 1043 sätestab, et teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju

tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise

eest vastavalt seadusele.

Riigikohtu tsiviilkolleegium on 20. aprilli 2011. a otsuse nr 3-2-1-19-11 punktis 12 selgitanud,

et kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks kostja vastu deliktiõiguse alusel tuleb kindlaks teha,

kas esinevad deliktilise kahju hüvitamise nõude üldised eeldused ehk delikti üldkoosseis, mille

elementideks on objektiivne teokoosseis, õigusvastasus ja süü. Kahju õigusvastasest

põhjustamisest tuleneva deliktilise vastutuse kohaldamiseks peab hageja seega tõendama kostja

teo, kahju, põhjusliku seose kostja teo ja kahju vahel (objektiivse teokoosseisu) ning teo

õigusvastasuse. Kui hageja on tõendanud kahju õigusvastase põhjustamise kostja poolt,

vabaneb kostja vastutusest, kui ta tõendab mõne õigusvastasust välistava asjaolu esinemise või

süü puudumise.

Et süüdistatav pani toime temale etteheidetava kuriteo, on kohus tuvastanud käesolevas otsuses

kuriteokoosseisu tuvastamisel. Isiku süüditunnistamisel KarS § 423 lg 1 järgi on süüdi

tunnistamise eelduseks teisele isikule raske kehavigastuse tekitamine.

VÕS § 1045 lg 1 p 2 kohaselt on kahju tekitamine eelduslikult õigusvastane, kui see tekitati

kannatanule kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega. Käesolevas kriminaalasjas on

tõendamist leidnud, et kannatanule tekitati kehavigastus või tervisekahjustus Andi Liivalaiu

poolt. Kuivõrd käesoleval juhul ei esine ka mitte ühtegi VÕS § 1045 lg-s 2 nimetatud kahju

1-17-2053

16 (23)

tekitamise õigusvastasust välistavat asjaolu, siis on Andi Liivalaid tekitanud X1ile kahju

õigusvastaselt.

Kohus nõustub kannatanu esindajaga, et kuivõrd kannatanule tekitati tervisekahju

mootorsõidukiga, kohaldub VÕS §-st 1056 tulenev vastutus, s.t tegemist on suurema ohu allika

valdaja vastutusega. VÕS § 1056 lg-st 1 tuleneb, et suurema ohu allikat valitsenud isik vastutab

kahju tekitamise eest, sõltumata oma süüst. Süüdistatav ei ole tõendanud ühegi õigusvastasust

välistava asjaolu esinemist.

Arvestades, et kannatanu nõue tugineb samadele asjaoludele, millega sisustati KarS § 423 lg 1

koosseisu ja kohus tuvastas eelnevalt, et süüdistatava pani toime KarS § 423 lg 1 kooseisule

vastava teo, mille tagajärjel tekitas süüdistatav kannatanule raske tervisekahjustuse, tuleb kahju

suuruse hindamiseks kohtul tuvastada ainult see, et kannatanu varaline ja mittevaraline kahju

on seotud kannatanule tekitatud tervisekahjustusega.

Isiku ekspertiisi aktist (I kd tl 37-38), milles hinnati kannatanu X1i tervisekahjustust, nähtub,

et kannatanul põhjustati liiklusõnnetusega haav otsmikul, vasaku põlvekedra murd ning parema

pindluu ülaosa murd.

Kannatanu ütlustest (II kd tl 49 pöördel) nähtub, et tal on siiani probleemid vasaku jalaga, kõige

rohkem reie piirkonnas, põlveliigesest veidi üleval pool reie alguses, reielihases. Märtsikuus

suunas ortopeed ta uuringuteks füsioterapeudile. Füsioterapeut kinnitas diagnoosi ja suunas

taastusravi arsti juurde, et taastada nelipealihaste funktsiooni. Kannatanu käis protseduuridel

umbes kord kuus.

Varaline kahju

Nähtuvalt perearst M.L saatekirjast (I kd tl 52) on kannatanule soovitatav massaaž. Kannatanu

on esitanud kohtule tõendina 28.03.2016. a M OÜ arve nr 2803-1 summas 125 eurot (I kd tl

55), 12.05.2016. a M OÜ kviitungi nr 1205 summas 175 eurot (I kd tl 56) ja 23.12.2016. a M

OÜ arve nr 2312-5 summas 150 eurot (I kd tl 52 pöördel).

Tsiviilkostja vaidles tsiviilhagile vastu põhjusel, et M OÜ ei oma litsentsi meditsiiniteenuste

osutamiseks, samuti, et massöör ei mäletanud täpselt patsienti, mäletab ainult, et tegi kliendile

taastavat üldist kogu keha massaaži. Kohus leiab, et nimetatud väited ei ole põhjendatud.

Kõigepealt ei näe tervishoiuteenuste korraldamise seadus § 40 lg 1 ette massaažiteenuseks

tegevusloa kohustust. Seega ei pidanudki M OÜ-l olema tegevusluba. Teiseks nähtub

tsiviilkostja seisukohast, et M OÜ kinnitas massaažiteenuse osutamist kannatanule. Asjaolu, et

osutati üldmassaaži ei ole vastuolus perearsti soovitusega. Samuti ei saa eeldada, et kõik teenuse

osutajad mäletaksid üksikasjalikult oma kliente. Massaaži koguse ja hinna osas ei ole ei kaitsja

ega tsiviilkostja vastuväiteid esitanud.

Eeltoodust tulenevalt leiab kohus kokkuvõtvalt, et massaaži teostamise vajadus tekkis

liiklusõnnetuse tagajärjel, massaažile kulutuste tegemine on tõendamist leidnud, tehtud

kulutused olid mõistlikud. Järelikult olid kannatanu kulutused massaažile käsitletavad otsese

kahjuna VÕS § 128 lg 3 tähenduses ja kuuluvad kohtu hinnangul hüvitamisele kokku summas

450 eurot.

Samuti soovib kannatanu tema poolt ujumiseks tehtud kulutuste hüvitamist. Nähtuvalt

pangakonto väljavõttest on kannatanu tasunud järgmised maksed: 10.03.2016. a K.S ujula

summas 74 eurot (I kd tl 55 pöördel) ja 28.07.2016. a K.S ujula summas 90 eurot (I kd tl 56

pöördel).

Kannatanu esindaja leiab, et kannatanul on tõsised jalavigastused, mis ei ole tänaseni täielikult

paranenud ning need vajavad ravi. Raviks on ujumine, mis võimaldab jalgadele koormust jalale

toetumata ning massaaž, mida tehaksegi just jalgadele.

Kohus asub seisukohale, et kuivõrd massaaži vajaduse soovitas kannatanule arst, siis

ujumisvajadust ei ole kannatanu tõendanud. Samuti ei ole kannatanu tõendanud kulutusi

1-17-2053

17 (23)

raviujumisele. Kannatanu on esitanud tõendina tasumise ujula kuukaartide eest, kuid ülekandest

ei nähtu, et tegemist oleks raviujumisega. Seda ei ole ei kannatanu esindaja ega ka kannatanu

ise väitnud. Erinevalt tavaujumisest toimub raviujumine asjatundja kontrolli all ning sellisel

juhul koormatakse vajalikke lihasegruppe vajalikul viisil ja määral. Tavaujumisel aga selline

kontroll puudub. Seega ei saa kohus välistada, et ilma arsti soovituste või juhisteta tavaujumine

võib avaldada ravile hoopis negatiivset mõju. Samuti märgib kohus, et kannatanu esindaja

esitas muuhulgas Q A 23.05.2013. a tervisekontrolli otsuse (II kd tl 126). Nimetatud otsuses

esitati ettepanekuna muuhulgas püsiva tervise ja töövõime säilitamiseks vesivõimlemine või

ujumine seljalihaste korseti tugevdamiseks 2 korda nädalas à 1 tund perioodi vältel. Nimetatud

tõendist nähtub, et kannatanule oli soovitatud ujumist juba enne liiklusõnnetuse toimumist ja

seega ei tekkinud ujumisvajadus liiklusõnnetuse tagajärjel. Seega ei ole kulutused ujumisele

tekkinud seoses kahju tekkimisega ja ei kuulu hüvitamisele. Eeltoodud põhjusel jätab kohus

kannatanu nõude ujumisele tehtud kulutuste osas, s.t kokku summas 164 eurot, rahuldamata.

Seega on kohtu hinnangul tõendamist leidnud kannatanu materiaalne kahju summas 450 eurot

(125 eurot + 175 eurot + 150 eurot).

Mittevaraline kahju

VÕS § 128 lg 6 sätestab, et kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust

ei saa kindlaks teha, muu hulgas mittevaralise kahju tekitamise ja tulevikus tekkiva kahju

korral, otsustab hüvitise suuruse kohus.

VÕS § 134 lg 2 järgi tuleb kahjustatud isikule tema tervise kahjustamisest tekkinud kahju

hüvitamise kohustuse olemasolu korral mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik

rahasumma. Sama paragrahvi lõike 5 järgi tuleb arvestada mittevaralise kahju hüvitise

määramisel rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud

isikusse pärast rikkumist.

Riigikohtu tsiviilkolleegium on 20. juuni 2013. a otsuse nr 3-2-1-73-13 punktis 13 leidnud, et

kui varalise kahju hüvitamise nõudmisel tuleb hagejal tõendada ka kahju olemasolu ja selle

suurus, siis mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine,

mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Küll aga oleneb

mittevaralise kahju eest väljamõistetava rahalise hüvitise suurus kehavigastuse ja

tervisekahjustuse raskusest, samuti muudest negatiivsetest mittevaralistest tagajärgedest, mis

tekkisid kehavigastuse tõttu. Hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju eest väljamõistetava

rahalise hüvitise suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt

diskretsiooni alusel (vt Riigikohtu 22. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-08, p-

d 11–13).

Samas lahendis juhtis kolleegium tähelepanu, et arvestada tuleb erineva isikukahju (nt erineva

tervisekahjustuse) tekkimisel selle tagajärgi kannatanule, st tema eeldatavat „valu suurust"

samuti kannatanu enda osa kahju tekkimisel.

Kohus leiab, et liiklusõnnetuse tagajärjel kannatanule tekkinud tervisekahju olemasolu ja sisu

on tõendatud 26.05.2015. a ekspertiisiaktiga nr 15E-PÕI0077 (I kd tl 37-38), millega tuvastati

X1il järgmised vigastused/tervisekahjustused - haav otsmikul, vasaku põlvekedra murd ja

parema pindluu ülaosa murd, mis võisid olla tekitatud 23.08.2014. a liiklusõnnetuse käigus.

Tervisekahjustused ei olnud eluohtlikud, kuid paranemise kestus ületas 4 kuud.

Kannatanu ütlustega on tõendatud, et tal on siiani probleemid vasaku jalaga, kõige rohkem reie

piirkonnas, põlveliigesest veidi üleval pool reie alguses, reielihases (II kd tl 49 pöördel).

Kannatanu ütluste järgi (II kd tl 52) sõitis ta varem jalgrattaga, käis matkamas, tegeles hiina

võitluskunsti qigongiga, samuti joogaga ning häälejooga seminaride korraldamisega. Pärast

õnnetust ta nende tegevustega enam tegeleda ei saanud, sest sinna liikumisel oli väga suur

koormus jalgadele, eriti põlvedele. Nende tegevustega ei saa ta tegeleda praeguseni, kuigi arst

1-17-2053

18 (23)

lubas nüüd tasapisi hakata tegelema. Vigastused mõjutavad ka töötegemist – töö juures peab

kannatanu tihtipeale liikuma kontorist tootmisruumidesse, see on kuskil 100-200 meetri

pikkune vahemaa ja pika käimise ja seismise peale tekivad tal valud. Terveks ei ole ta saanud

praeguseni, kuigi valu- ja ebamugavustunne on vähenenud.

Kannatanu ütlusi kinnitab ka kannatanu ambulatoorne epikriis (I kd tl 60-62), millest nähtub,

et avariijärgsed haigusnähud ilmnesid kannatanul veel üle 2 aasta hiljem.

Eeltooduga on tõendamist leidnud, et liiklusõnnetusega tekitatud tervisekahju tagajärjel

halvenes kannatanu elukvaliteet, mis ei ole täielikult taastunud õnnetuseelsele tasemele ka

kohtuistungite toimumise ajaks.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on 17. detsembri 2012. a otsuses nr 3-1-1-116-12 punktis 18

leidnud, et rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus VÕS

§ 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel. Just seetõttu võimaldab TsMS § 366

nõuda kohtult mittevaralise kahju hüvitamist õiglase hüvitisena kohtu äranägemisel. Seepärast

ei saa üldjuhul ka vaidlustada hüvitise väljamõistnud kohtu otsust ainuüksi hüvitise suuruse

põhjendamatusele tuginedes. Siiski peavad kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitiste

suurused vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning kas või juba üldise võrdsuspõhiõiguse

tagamiseks ja kohtusüsteemi autoriteedi säilitamiseks olema sarnastel asjaoludel võrreldavad

(vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 9. aprilli 2008. a otsus asjas nr 3-2-1-19-08, p 13 ja

22. oktoobri 2008. a otsus asjas nr 3-2-1-85-08, p 13).

Nähtuvalt riigikohtu peaspetsialist Margit Vuti poolt 2017. aasta aprillis koostatud analüüsist

„Mittevaralise kahju hüvitamise nõuded tsiviil- ja kriminaalasjades esimese ja teise astme

kohtutes 2016. aastal“, oli liiklussüütegudega tekitatud VÕS § 132 lg 2 järgi väljamõistetava

(st juhtumid, kus kannatanu sai liiklusõnnetuses vigastada ja nõudis enda vigastuste eest

mittevaralise kahju hüvitamist) hüvitise suurus keskmiselt 17 300 eurot ja mediaan 17 200

eurot. Hüvitised jäid vahemikku 5 000–30 000 eurot. Üldmenetluses oli hüvitiste vahemik 5

000–50 000 eurot. Keskmise hüvitise suurus oli 14 700 eurot ja mediaan 9 750 eurot.

Kuigi kannatanu esindaja on viidanud mitmele lahenditele viidates, et Riigikohtu 2017. aasta

kordusanalüüsi kohaselt on hüvitised liiklusõnnetusega tekitatud tervisekahjustuste eest 5 000

kuni 50 000 eurot, leiab kohus siiski, et enamik viidatud hüvitised on mõistetud oluliselt

teistsuguses olukorras võrreldes praeguse kriminaalasja asjaoludega.

Kohus tugineb mittevaralise kahju suuruse määratlemisel eelmärgitud analüüsis viidatud kahele

lahendile, mis koosseisult ja tagajärjelt sarnanevad käesolevale kriminaalasjale enim:

1) Liiklusõnnetuse põhjustamisega ülekäigurajal teed ületavale jalakäijale eluohtlike

kehavigastuste tekitamine, mille tõttu määrati kannatanule (jalakäijale) raske puue –

hüvitis 9 500 eurot (Harju Maakohtu otsus nr 1-16-128, mis on jõustunud).

2) Liiklusõnnetuse põhjustamisega ülekäigurajal teed ületavale jalakäijale eluohtlike

kehavigastuste tekitamine – 10 200 eurot (Tallinna Ringkonnakohtu otsus nr 1-15-7843,

mis on jõustunud).

Kohtu hinnangul on mõlemad viidatud lahendid raskemate tagajärgedega kui käesolevas

kriminaalmenetluses X1ile tekitatud tervisekahjustus.

Esimesel juhul mõistis Harju Maakohus kriminaalasjas nr 1-16-128 kannatanu kasuks välja

mittevaralise kahju hüvitiseks 9 500 eurot. Nimetatud juhul oli samuti ülekäigurajal toimunud

liiklusõnnetuse tagajärjeks eluohtlik tervisekahjustus. Vigastused olid pikaajalise kuluga ehk

üle 4 kuu, kohtumeditsiiniliselt on tegemist raske kehalise haigusega. Peale 2 aasta ja 3 kuu

möödumis olid kannatanul säilinud veel koljusisese vigastuse jääknähud: peavalud, iiveldus,

pearinglus, tasakaalukaotused, parema kõrva kurtus, tinnitus (vilin kõrvus), haistmismeele

kaotus ja maitsemeele häired. Kannatanu oli kokku 42 päeva statsionaarsel ravil, hiljem 2*10

1-17-2053

19 (23)

päeva taastusravil ning võimalust, et ravivajadus kaob ja kannatanu terveneb, ei olnud ette näha.

Isikule määrati raske puue tähtajaga 5 aastat, see on prognoos tervisekahjustuse pikaajalisusele.

Teisel juhul kriminaalasjas nr 1-15-7843 oli kannatanu rohkem kui 6 kuud statsionaarsel ravil

raskes seisundis. Kannatanule tekitati raske trauma: püsiv peavalu, pearinglus, mälu ja

tasakaaluhäired, kerge kõnehäire. Vigastuste puhul oli vajalik pikaajaline pidev hooldusravi.

Liiklusõnnetusega põhjustatud vigastuste tõttu oli tema töövõime kaotuse protsent alates 19.

detsembrist 2014. a kuni 30. juunini 2015. a 90%, seejärel kuni 30. juunini 2016. a 50%.

Kannatanu oli kadett, õppis IV kursusel ja pidi kevadel lõpetama akadeemia

külmutusmehaanika erialal ning minema praktikale. Saadud traumade, mälu probleemidega ja

pidevate peavalude tõttu on kannatanu sunnitud vähemalt aastaks oma õppimised pooleli jätma.

Arvestades, et esimesel juhul määrati isikule raske puue, teisel juhul viibis isik 6 kuud raske

seisundiga haiglas, olid mõlemad viidatud õnnetused raskemate tagajärgedega kui käesolevas

kriminaalasjas.

Seetõttu hindab kohus mittevaralise kahju suuruseks praegusel juhul 7 000 eurot. Kuivõrd

vastavalt kannatanu esindaja kinnitusele on kindlustus hüvitanud mittevaralisest kahjust 260

eurot. Kuulub väljamõistmisele 6 740 eurot.

Viivised

Kohus nõustub kannatanuga, et tulenevalt VÕS §-dest 100, 101 lg 1 p 6, 113 lg 1 on kannatanul

õigus rahalise kohustusega täitmisega viivitamise eest viivise väljamõistmiseks. Kannatanu

palus arvestada viivisest arvates tsiviilhagi kohtu menetlusse võtmisest. Õigussuhtele kohaldub

VÕS § 113 tulenev viivise üldine määr, so 8% aastas + Euroopa Keskpanga

põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1.

jaanuari ja 1. juulit.

Kohus võttis hagi menetlusse 28.03.2017. a, seega alates sellest hetkest tuleb arvestada viivist

nii hageja kasuks välja mõistetud varalise kui mittevaralise kahjuhüvitise summalt ehk kokku

7 190 euro suuruselt summalt. 2017. aasta esimesel poolaastal on Euroopa Keskpanga

põhirefinantseerimisoperatsioonidele

kohaldatava

intressimäära

alusel

avaldatud

intressimääraks

0,00%

(vt

https://www.eestipank.ee/volasuhete-intressimaar).

Sama

intressimäär kehtis ka 2017. aasta teisel poolaastal. Seega viivisemäära alates hagi kohtu

menetlusse võtmisest 28.03.2017. a-st kuni käesoleva kohtuotsuse tegemiseni on 8% (0,00% +

8%) aastas.

Eeltoodud põhjusel mõistab kohus Andi Liivalaiult ja tsiviilkostjalt Y OÜ-lt solidaarselt X1i

kasuks väljamõistetud varaliselt ja mittevaraliselt kahjult viivise VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud

määras hagiavalduse kohtu menetlusse võtmisest (s.o 28.03.2017. a-st) kuni põhivõlgnevuse

täieliku tasumiseni.

2.5.4. Tsiviilkostja vastutuse alused

VÕS § 1054 lg 1 sätestab, et kui isik kasutab teist isikut pidevalt oma majandus- või

kutsetegevuses, vastutab ta selle isiku poolt õigusvastaselt tekitatud kahju eest nagu enda

tekitatud kahju eest, kui kahju tekitamine oli seotud selle majandus- või kutsetegevusega.

Vaidlust ei ole selles, et Andi Liivalaid oli liiklusõnnetuse toimumise ajal Y OÜ töötaja -

taksojuht. Sõiduauto millega Andi Liivalaid liiklusõnnetuse põhjustas, kandis Y logo ja oli

kasutuses Y OÜ nimel taksoteenuse osutamiseks. Seega tegutses Andi Liivalaid oma tööandja

Y OÜ eest ja huvides, mistõttu Y OÜ vastutab tema kui oma majandustegevuses kasutatud isiku

tegevuse eest VÕS § 1054 lg 1 alusel.

Mootorsõiduki vastutav kasutaja ja valdaja on Y OÜ, kes kasutab sõidukit oma

majandustegevuses (sh liiklusõnnetuse ajal). Suurema ohu allika kaudse valdajana vastutab Y

OÜ solidaarselt kahju tekitanud isikuga VÕS § 1056 lg 1 alusel.

1-17-2053

20 (23)

Kannatanu on esitanud varalise ja mittevaralise kahju nõuded solidaarselt Andi Liivalaiu ja Y

OÜ vastu ja kohus nõustub, et need nõuded tuleb rahuldada kohtu poolt rahuldatud ulatuses

süüdistatava ja tsiviilkostja vastu solidaarselt.

2.6.

Menetluskulud

KrMS § 180 lg 1 kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud

süüdimõistetu. Kulud, mis võivad olla menetluskuludeks, on välja toodud KrMS §-s 175. KrMS

§ 182 lg 3 näeb ette, et tsiviilhagi osalise rahuldamise korral jaotab kohus tsiviilhagi

menetlemisest tingitud kulud kõiki asjaolusid arvestades kannatanu, süüdimõistetu ja

tsiviilkostja vahel. Järgnevalt analüüsibki kohus seda, millised menetluskulud on kriminaalasjas

tekkinud ning millises mahus kuuluvad need väljamõistmisele süüdistatavalt, kannatanult ja

tsiviilkostjalt.

2.6.1. Kannatanul tekkinud menetluskulud

Kannatanu nõudis süüdistatavalt ja tsiviilkostjalt solidaarselt mittevaralise kahjuna 14 740

eurot ning varalise kahjuna 614 eurot ehk kokku 15 354 eurot (II kd tl 22-22 pöördel). Kohus

rahuldas kannatanu hagi nii varalise kui mittevaralise kahjunõudes osaliselt, mõistes kannatanu

kasuks süüdistatavalt ja tsiviilkostjalt solidaarselt välja mittevaralise kahjuna 6 740 eurot ning

varalise kahjuna 450 eurot ehk kokku 7 190 eurot. Seega rahuldas kohus kannatanu nõuded

46,83% ulatuses (7 190 : 15 354 x 100%).

Kohtule on kannatanu esindaja esitanud õigusteenuse osutamise eest kuluarvestuse, mille

kohaselt on kannatanu esindamisele kulunud õigusabina kokku 30,60 tundi, tunnihinnaga 120

eurot (sh käibemaks) ehk kokku 3672 eurot (II kd tl 148). Kohus leiab, et kõik kuluarvestuses

märgitud toimingud ning nendele kulutatud aeg on olnud vajalik ning põhjendatud. Ühtlasi on

valitud vandeadvokaadist esindaja tunnitasuna 120 eurot (sh käibemaks) mõistlik tunnitasu

hind. Sellist tunnitasu hinda on Riigikohtu kriminaalkolleegium pidanud mõistlikuks näiteks

valitud kaitsjate puhul (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30.03.2017. a kohtumääruse nr

3-1-1-7-17 punkti 12). Seetõttu tuleb kannatanu õigusabikulud summas 3672 eurot lugeda

täielikult põhjendatud kuludeks. Kuivõrd kohus rahuldas kannatanu esitatud haginõuded vaid

46,83% ulatuses ehk 53,17% ulatuses jättis rahuldamata, siis samas proportsioonis kuuluvad

kannatanu õigusabikulud väljamõistmisele kannatanu kasuks ka süüdistatavalt ja tsiviilkostjalt.

Sealjuures leiab kohus, et süüdistatav Andi Liivalaid ja tsiviilkostja Y OÜ peavad kannatanu

õigusabikulud hüvitama võrdsetes osades. Seega jätab kohus 53,17% 3672 euro suurusest

kannatanu õigusabikuludest ehk 1952,46 eurot kannatanu enda kanda ning mõistab kannatanu

kasuks süüdistatavalt ja tsiviilkostjalt kokku välja 46,83% õigusabikuludest ehk 1719,54 eurot.

Kannatanu kasuks välja mõistetud 1719,54 euro suurusest summat tuleb 1/2 ehk 859,77 eurot

tasuda süüdistataval Andi Liivalaiul ning 1/2 ehk 859,77 eurot tuleb tasuda tsiviilkostjal Y OÜ-

l.

KrMS § 175 lg 1 p 2 kohaselt on menetluskuludeks muuhulgas kannatanule KrMS § 178

kohaselt makstavad summad. KrMS § 178 lg-st 1 nähtuvalt hüvitatakse kannatanule seoses

kriminaalmenetlusega tekkinud järgmised kulud: 1) saamata jäänud sissetulek KrMS § 178

lõike 4 järgi; 2) päevaraha ning 3) sõidu- ja ööbimiskulud. Praeguses kriminaalasjas on ainsaks

kannatanul kriminaalmenetlusega seoses tekkinud kuluks (mis ei ole seotud tsiviilhagi

esitamisega) saamata jäänud töötasu 234 eurot aja eest, mil kannatanu viibis kohtuistungitel (II

kd tl 159-161, 170-172). Nimetatud kulu arvas kohus menetluskulude hulka ning see kuulub

KrMS § 180 lg 1, KrMS § 175 lg 2 p 3 ning KrMS § 178 lg 1 p 1 ja lg 4 alusel väljamõistmisele

Andi Liivalaiult.

2.6.2. Ekspertiiside kulud

Käesolevas kriminaalasjas on teostatud kannatanu X1i suhtes isiku kohtuarstlik ekspertiis, mille

maksumus on olnud 84 eurot (I kd tl 25-26, 27). Antud ekspertiis oli vajalik kannatanul

1-17-2053

21 (23)

tekkinud tervisekahjustuste hindamiseks (sh tekke aeg, tekke põhjus, kestvus, kas tegemist oli

raske või eluohtliku tervisekahjustusega) ning sellest tulenevalt ka õigeks kuriteo

kvalifikatsiooni väljaselgitamiseks. Kannatanult võetud vereproovi osas on läbi viidud ka

kohtutoksikoloogiaekspertiis, mille maksumus on olnud 27 eurot (I kd tl 50, 51). Samuti oli

toimunud liiklusõnnetuse asjaolude väljaselgitamiseks vajalik viia läbi liiklustehniline

ekspertiis, mille maksumus on olnud 457 eurot (I kd tl 28-29, 30). Seega kokku on

kriminaalasjas ekspertiiside tegemisega seotud kulud olnud 568 euro suuruses summas, mis

kuulub KrMS § 180 lg 1 ja KrMS § 175 lg 1 p 3 alusel Andi Liivalaiult väljamõistmisele

tasumaks riigituludesse menetluskuludena.

2.6.3. Määratud kaitsjale makstud tasud

Praeguses kriminaalasjas on menetluskuluks ka KrMS § 175 lg 1 p 4 mõttes määratud kaitsjale

määratud tasu ja kulud kuni nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohtueelses menetluses

on süüdistatava Andi Liivalaiu määratud kaitsjale vandeadvokaat Siim Mõistlikule määratud

õigusabi osutamise eest tasu kokku 192 euro suuruses summas (I kd tl 45-46, 47-49).

Kohtumenetluses on määratud kaitsjale õigusabi osutamise eest rahuldatud tasutaotlusi kokku

960 euro suuruses summas (II kd tl 154-155, 156-158). Seega kokku on määratud kaitsjale

makstud tasu kokku 1152 euro suuruses summas, mis Andi Liivalaiul tuleb tasuda riigituludesse

menetluskuluna KrMS § 180 lg 1 ning KrMS § 175 lg 1 p 4 alusel.

2.6.4. Sundraha

Menetluskuluks on KrMS § 175 lg 1 p 9 mõttes ka süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev

sundraha. KarS § 4 lg 3 kohaselt on käesoleval juhul KarS § 423 lg 1 järgi kvalifitseeritav

kuritegu teise astme kuritegu, kuivõrd antud kuriteo eest on sanktsioonina ette nähtud rahaline

karistus või alla 5 aasta pikkune (täpsemalt kuni 3-aastane) vangistus. KrMS § 179 lg 1 p 2

sätestab, et süüdimõistva kohtuotsusega kaasneva sundraha suurus teise astme kuriteos

süüdimõistmise korral on 1,5 kuupalga alammäära. Kohtuotsuse tegemise ajal ehk 19.12.2017.

a kehtib Vabariigi Valitsuse 18.12.2015. a määrus nr 139 „Töötasu alammäära kehtestamine“,

mille § 1 lg 2 kohaselt kehtestati alates 01.01.2017. a kuutasu alammääraks täistööajaga

töötamise korral 470 eurot. Seega tuleb Andi Liivalaiul KrMS § 180 lg 1, § 179 lg 1 p 2 ja §

175 lg 1 p 9 alusel tasuda riigituludesse menetluskuluna sundraha teise astme kuriteo

toimepanemise eest summas 705 eurot.

2.6.5. Kokkuvõte

Kannatanu X1i õigusabikuludest kogusummas 3672 eurot jääb kannatanu enda kanda 1952,46

eurot. Ülejäänud osa kannatanu õigusabikuludest ehk 1719,54 eurot kuulub väljamõistmisele

süüdistavalt ja tsiviilkostjalt võrdselt ehk kummaltki 859,77 eurot.

Menetluskuludena kuulub süüdistatavalt Andi Liivalaiult väljamõistmisele kannatanu saamata

jäänud töötasuna 234 eurot, ekspertiisikuludena kokku 568 eurot, määratud kaitsja tasudena

kokku 1152 eurot ning sundrahana 705 eurot ehk kokku 2659 eurot.

2.6.6. Menetluskulude hüvitamise aeg

KrMS § 423 kohaselt järgitakse kriminaalmenetluse kulude sissenõudmisel KrMS sätteid

rahalise karistuse täitmisele pööramise kohta. KrMS 417 lg 2 näeb ette, et kui süüdimõistetu ei

ole rahalise karistusena mõistetud rahasummat täies ulatuses tasunud kohtuotsuse jõustumisest

alates ühe kuu jooksul või määratud tähtpäevaks selleks ettenähtud kontole või kui osastatud

rahalise karistuse tähtaegu ei ole järgitud ning rahalise karistuse tasumise tähtaega ei ole KrMS-

is sätestatud korras pikendatud ega ajatatud, saadetakse kohtuotsuse ärakiri kümne päeva

jooksul selle saamisest arvates kohtutäiturile. Seega tuleneb eelmärgitud sätetest, et üldreeglina

tuleb menetluskulud tasuda ühe kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest.

1-17-2053

22 (23)

Kuigi antud kuriteo pani Andi Liivalaid toime töötamise ajal täites töökohustusi, siis

süüdistusakti kohtusse saatmise hetkel (süüdistusakti punkt 1) ega ka kohtumenetluse ajal ta

enam ei töötanud (II kd tl 39). Võttes arvesse Eesti keskmist brutokuupalka (Statistikaameti

andmetel 2017. a III kvartalis 1201 eurot), oleks nimetatud summa tasumine ka töötavale ja

Eesti keskmist palka teenivale isikule ühe kuu jooksul üldjuhul raskendatud või koguni

mõeldamatu. Kuigi ei süüdistatav ega tema kaitsja ei ole kohtult taotlenud menetluskulude ositi

tasumise võimaldamist (II kd tl 149-153, 109-109 pöördel, 111 pöördel), leiab kohus, et

eelmärgitud põhjused on aluseks, miks kohus annab omaalgatuslikult Andi Liivalaiule

võimaluse tasuda temalt väljamõistetud 2659 euro suurused menetluskulud KrMS § 180 lg 3

alusel ositi, mitte ei nõua nende tasumist ühekordse maksena ühe kuu jooksul alates kohtuotsuse

jõustumisest. Samas ei ole kohtu hinnangul mingit põhjust jätta osa menetluskuludest riigi

kanda, kuivõrd kohtule ei ole esitatud andmeid selle kohta, et Andi Liivalaid ei suudaks tööd

teha ning sellega enda elatamiseks ning ka kohustuste tasumiseks vajalikku sissetulekut teenida.

Siinkohal märgib kohus lisaks, et Riigikohtu kriminaalkolleegium on mitmel korral

väljendanud enda seisukohta, mille kohaselt KrMS § 423, § 417 lg 3 ja § 424 lubavad

menetluskulude tasumist ajatada maksimaalselt kuni üheks aastaks (vt nt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 13.05.2016. a kohtumääruse nr 3-1-1-47-16 punkti 7 ja Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 07.12.2012. a kohtumääruse nr 3-1-1-120-12 punkti 7). Arvestades

menetluskulude summa suurust, leiab kohus, et Andi Liivalaiule võib anda nende tasumiseks

maksimaalse võimaliku perioodi ehk ühe aasta. Seetõttu määrab kohus, et Andi Liivalaid peab

tasuma temalt väljamõistetud menetluskulud kokku summas 2659 eurot ositi ühe aasta jooksul

arvates kohtuotsuse jõustumisest, s.t esimesel üheteistkümnel kuul tuleb igakuiselt tasuda

221,50 eurot ning viimasel kaheteistkümnendal kuul 222,50 eurot.

2.7.

Asitõendid

Süüdistusakti punktis 6 on prokurör märkinud asitõendite ja muude kriminaalmenetluses

äravõetud objektide osas, et CD-plaat kõnesalvestusega asub kriminaalasja juures ümbrikus (II

kd tl 60; I kd tl 24). Antud CD-plaadil on Häirekeskusse tehtud kõnede helisalvestused (I kd tl

23).

Antud CD-plaat ei ole kriminaalmenetluses kelleltki äravõetud, vaid see on spetsiaalselt loodud

käesoleva

kriminaalmenetluse

tõttu

kriminaalasja

materjalide

juurde

lisamiseks

tõendamiseseme asjaolude tõendamiseks. Kohus on seisukohal, et antud CD-plaadi näol, mis

sisaldab kõnesalvestusi, ei ole tegemist ka asitõendiga KrMS § 124 lg 1 mõttes, vaid

elektroonilisel kujul oleva muu teabetalletusega. Nimelt näeb KrMS § 124 lg 1 ette, et asitõend

on kuriteo objektiks olnud asi, kuriteo toimepanemise vahend, kuriteojäljega asi, kuriteojäljest

valmistatud jäljend või tõmmis või kuriteosündmusega seotud muu asendamatu objekt, mis on

kasutatav tõendamiseseme asjaolude selgitamisel. Seega peab asitõend olema asendamatu

objekt. CD-plaat on asendatav, sest selle kui füüsilise eseme omadused ei oma antud

kriminaalasjas tõenduslikku tähendust. Tõenduslikku tähendust omab sellel (andmekandjal)

olev digitaalne informatsioon, mida on võimalik salvestada erinevatele andmekandjale (näiteks

CD, DVD, kõvaketas, mälukaart), sh korduvalt ilma tõendamisväärtust või usaldusväärsust

vähendamata. Seega ei ole CD-plaat antud juhul asendamatu objekt ning ei saa seetõttu olla ka

asitõendiks.

Eeltoodud põhjustel tuleb CD-plaati, mis sisaldab helisalvestusi, pidada KrMS § 63 lg 1 mõttes

tõendiliigina muuks teabetalletuseks, mis on lihtsalt talletatud elektroonilisel kujul

andmekandjal, milleks on tänapäeva tehnoloogia kohaselt sobilik mh ka CD-plaat. Kuivõrd

CD-plaadi näol ei ole tegemist asitõendiga, ei teki ka küsimust, mida sellega ette võtta, sest

kõik kriminaalasjas kogutud tõendid, mis ei ole asitõendid, peavad asuma kriminaalasja

materjalide juures.

1-17-2053

23 (23)

Kohus selgitab lisaks, et näiteks olukorras, kus süüdistus on esitatud piraatkaubanduses KarS §

222 järgi nt seoses piraatkoopiate valmistamisega või on CD-plaadil füüsiliselt kuriteojäljed, nt

sõrmejäljed või bioloogiline materjal, võib CD-plaat olla asitõendiks KrMS § 124 lg 1 mõttes.

Antud kriminaalasjas ei ole aga tegemist selliste olukordadega.

Eeltoodu tõttu on kohus seisukohal, et kuivõrd kõnesalvestusi sisaldav CD-plaat ei ole

asitõendiks, siis ei pea kohus selle osas ka otsustust vastu võtma tulenevalt KrMS § 306 lg 1 p-

st 13, sest tegemist on andmekandjal elektroonilisel kujul esitatud muu teabetalletusega, mis

asub ja peabki asuma kriminaalasja materjalide juures.

Velmar Brett

kohtunik

(allkirjastatud digitaalselt)

Osaliselt tühistatud 22.03.2018.a Tallinna Ringkonnakohtu otsusega :

1. Tühistada Harju Maakohtu 19. detsembri 2017. a kohtuotsus osas, millega kannatanu X1i

menetluskuludest jäeti 1952,46 eurot kannatanu kanda ning 1719,54 eurot mõisteti välja Andi

Liivalaidilt ja tsiviilkostjalt Y OÜ-lt.

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega:

2.1 Mõista Andi Liivalaidilt ja tsiviilkostjalt Y OÜ-lt solidaarselt välja kannatanu X1i kasuks

3672 eurot menetluskulu kannatanu valitud esindajale makstud tasu katteks.

3. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata.

4. Kannatanu esindaja apellatsioon rahuldada osaliselt, kaitsja apellatsioon jätta

rahuldamata.

5. Määrata Advokaadibüroole Vares & Mõistlik makstava riigi õigusabi tasu suuruseks Andi

Liivalaidile apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest 240 eurot, sh

käibemaks 40 eurot ja jätta see riigi kanda.

6. Mõista Eesti Vabariigilt X1i kasuks välja 600 eurot menetluskulu kannatanu valitud

esindajale vandeadvokaat Indrek Sirgile apellatsioonimenetluses makstud tasu katteks.