1-17-11509/5 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Määruse kuupäev

7. veebruar 2018

Kohtuasja number

1-17-11509

Kohtukoosseis

Juhan Sarv

Kohtuasi

Kriminaalasi Ahto Pindise süüdistuses KarS § 4231 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu (Võru kohtumaja) 17. jaanuari 2018. a määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Prokuratuur

(esindaja

Lõuna

Ringkonnaprokuratuuri

juhtivprokurör Kairi Kaldoja), määruskaebus

RESOLUTSIOON

Jätta prokuratuuri määruskaebus läbi vaatamata ja tagastada see esitajale.

EDASIKAEBAMISE KORD

Käesoleva määruse peale saab esitada määruskaebuse prokuratuur, süüdistatava advokaadist kaitsja,

samuti kannatanu, tsiviilkostja, kolmanda isiku või puudutatud menetlusvälise isiku advokaadist

esindaja. Määruskaebus tuleb esitada Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul, alates päevast, mil

isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 12.

detsembril

2017

esitas

Lõuna

Ringkonnaprokuratuur

Tartu

Maakohtule

kokkuleppemenetluseks

kriminaaltoimiku

Ahto

Pindise

süüdistuses

karistusseadustiku

(KarS) § 4231 järgi. Tartu Maakohtu 5. juuli 2017. a otsusega mootorsõiduki süstemaatilise

juhtimise eest KarS § 4231 järgi karistatud A. Pindisele heideti ette uut süstemaatilist

mootorsõiduki juhtimist 10. novembril 2017 kell 00:38 Võrumaal Antslas.

2. Tartu Maakohus keeldus 17. jaanuari 2018. a määrusega kokkuleppemenetlusest ja tagastas

kriminaaltoimiku kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 248 lg 1 p 2 alusel prokuratuurile.

Kokkuvõtlikult leidis maakohus, et ei saa välistada, et kokkuleppes A. Pindise teole antud

kvalifikatsioon ei ole (lõpuni) õige. Kohus nõustus kokkuleppe sõlmijatega, et A. Pindise tegu

täitis selle koosseisu, oli õigusvastane ja süüline. Samas ei saa välistada, et auto juhtimisõiguseta

juhtimine KarS § 4231 mõttes oli ideaalkogumis (KarS § 63 lg 1) mootorsõiduki joobes

juhtimisega KarS § 424 tähenduses. Maakohtu hinnangul viitavad kriminaaltoimikus olevad

tõendid väga tugevasti sellele, et A. Pindis oli autot juhtides joobeseisundis liiklusseaduse

(LS) § 69 lg 2 p 2 ja seega ka KarS § 424 lg 1 tähenduses. Esiteks oli ta joove väga suur (alkoholi

0,65 mg/l kohta) ja teiseks paistab ilmnevat mitmeid asjaolusid, mis viitavad A. Pindise

juhtimisvõimetusele. On võimalik, et prokuratuuril on võimalik koguda tõendeid, mis viitavad

KarS § 424 lg 1 järgse kuriteo toime panemisele eelnevast veelgi selgemalt. Kuivõrd A. Pindisel

on karistusregistri andmetel kehtiv karistus KarS § 424 järgi, tuleks tema poolt toime pandav

2(7)

joobeseisundis autojuhtimine kvalifitseerida KarS § 424 lg 2 järgi. Kui omavahel ideaalkogumit

moodustavatest tegudest on antud õiguslik hinnang vaid osadele, ei ole kokkuleppe

n-ö kinnitamine võimalik. Kui kohus seda siiski teeks, tähendaks see seda, et

kokkuleppemenetluses nimetamata kuriteo eest karistamine osutuks edaspidi võimatuks, sest

rakendub põhiseaduse (PS) § 23 lg-s 3 sätestatud ne bis in idem-põhimõte. Ühtlasi osutas

maakohus sellelegi, et Eesti kriminaalmenetluspraktikas jäetakse LS § 69 lg 2 p 2 sisuliselt

rakendamata, mis on aga vastuolus seaduslikkuse põhimõttega ja viitab samas suurele LS § 69

lg 2 p 2 puudutavale teadmiste lüngale.

MÄÄRUSKAEBUS

3. Tartu Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse prokuratuur, kes taotleb selle määruse

tühistamist.

4. Määruskaebuse esitaja arvates on maakohtu määrus ebaseaduslik ega ole seega aktsepteeritav.

Sisuliselt andis maakohus prokuratuurile juhise uue süüdistuse esitamiseks. Seadus ega Riigikohtu

praktika kohtule sellist õigus aga ei anna. Tulenevalt KrMS §-s 6 sätestatut kriminaalmenetluse

kohustuslikkuse põhimõttest, samuti KrMS § 30 lg-st 1 ja § 268 lg-st 1 on üksnes prokuratuuri

pädevuses otsustada, milline osa kahtlustatava käitumisaktide ahelast tuleb kuriteotunnuste

ilmnemise tõttu muuta kriminaalmenetluse esemeks (Riigikohtu määrus asjas nr 3-1-1-97-10,

p 25). Kohtul on seejuures võimalik lähtuda asjaoludest üksnes sellisel kujul, nagu need on

esitanud prokuratuur. Süüdistus on kriminaalmenetluses kohtu jaoks see, mis määrab ära faktilised

asjaolud, millest on võimalik menetluse kestel lähtuda. Seejuures ei saa kohus seda tegu ise

määratleda või anda juhiseid, menetlemaks hoopis teist tegu. Süüdistusfunktsioon ja

õigusemõistmise funktsioon on erinevad ning süüdistuse muutmine või täiendamine on

prokuratuuri ainupädevuses. Ka kokkuleppemenetluses on kohtul täpselt sama roll nagu teistes

menetlustes – kohus on õigusemõistja. Seejuures toimub ka menetluse piiritlemine jätkuvalt just

selle süüdistuse järgi, mille on esitanud prokuratuur. Kui kohus pole nõus kvalifikatsiooniga, mis

on süüdistuses kirjeldatud teole omistatud, saab kohus seda määruses väljendada, kuid kehtiv

kriminaalmenetlusõigus ei võimalda kohtul ise defineerida tegu, mille osas menetlust läbi viia.

Selliselt toimetades ning andes prokuratuurile vaidlustatavas määruses kirjeldatud juhiseid, on

kohus väljunud oma pädevuse piiridest ning eiranud kriminaalmenetluse olulisi põhimõtteid.

5. Sõltumata eeltoodust leiab prokuratuur sedagi, et maakohus heitis kohtueelsele menetlejale

põhjendamatult ette LS § 69 lg 2 p 2 kohaldamata jätmist. Samuti ei saa nõustuda maakohtu

seisukohtadega joobeseisundi tõendamise kohta.

6. Määruskaebuse esitaja märgib, et ta on teadlik, et prokuratuurile kriminaaltoimiku tagastamise

määrus ei ole KrMS § 385 p 15 kohaselt vaidlustatav. Samas on Riigikohtu lahendis 3-1-1-69-08

rõhutatud põhimõtet, mille kohaselt ei saa jõusse jätta määrust, mis ei ole formaalselt määruskaebe

korras vaidlustatav, kuid mis on sisuliselt õigustühine põhjusel, et on tehtud kohtuniku pädevuse

väliselt. Samuti on edasikaebeõiguse piirangut korduvalt tõlgendatud mitte üksnes grammatiliselt,

vaid normi eesmärgist lähtuvalt. Õiguskirjanduse ja kohtupraktika kohaselt on KrMS § 385

punktis 15 sisalduva piirangu eesmärk tekitada olukord, kus ühelgi kohtumenetluse poolel ei oleks

õigust nõuda kriminaalasja arutamist lihtmenetluses. Antud juhul ei olegi prokuratuuri eesmärgiks

nõuda asja arutamist lihtmenetluses. Määruskaebuse eesmärk pole saada lahend, mis kohustaks

madalama astme kohut kriminaalasja lihtmenetluses lahendama. Eesmärgiks on seesuguste kohtu

seisukohtade ja põhjenduste taunimine ja edasine ärahoidmine. Seda nii kohtu pädevuste

ületamise kui sisult ebaõigete argumentide osas. Analoogset praktikat seoses mootorsõiduki

joobeseisundis juhtimisega on Tartu Maakohus samas kohtukoosseisus viljelenud ka varasemalt.

Seetõttu on kõrgema astme kohtu seisukoht selles küsimuses äärmiselt oluline. Vaidlustatavast

3(7)

määrusest tulenevad juhised ja nende edaspidine täitmine muudaksid väga oluliselt menetlus- ja

kohtupraktikat, mistõttu on kõrgema astme kohtu seisukoht selle osas üliolulise tähtsusega. Juhul,

kui kohus peaks käesoleval juhul jätma antud vaidluse osas seisukoha võtmata, saadab see

signaali, et ebaseaduslikud otsustused on lubatavad ning menetlusökonoomia on Eesti

õigussüsteemis kõrgeim väärtus. Prokuratuur leiab aga, et menetlusökonoomia eesmärki teeniv

edasikaebeõiguse piirang ei kaalu üles kahju, mida võib õiguskorrale tekitada prokuratuuri

süüdistusfunktsiooni kahtluse alla seadmine. Kohtuvõim peab hoidma end süüdistusfunktsioonist

selgelt

lahus,

vastasel

juhul

saab

oluliselt

kahjustada

õigusriikluse

põhimõte.

Menetlusökonoomiaga ei saa kuidagi põhjendada õiguskindluse ja kohtuvõimu (vähemalt näiva)

objektiivsuse kaotamist; see ei tohi üles kaaluda kohtuniku poolt seadusele mittevastava lahendi

tegemist. Ebaseaduslike lahendite peale kaebeõiguse andmine ei kahjusta kuidagi

menetlusökonoomiat ega ava teed lugematutele kaebustele. Kui kõrgema astme kohtud kardavad,

et edasikaebeõiguse laiendamine ning KrMS § 385 mittekohaldamine ebaseaduslike otsuste suhtes

tooks kaasa massilise edasikaebamise lihtmenetluste puhul, näitab see, et kohtusüsteem ise ei

usalda ennast, kuivõrd seaduslikke otsustusi ju ei saaks edasi kaevata ning laiendus kehtiks üksnes

ebaseaduslike lahenduste suhtes. Kõrgemate kohtute üks ülesannetest ühtse õiguspraktika

tagamise kõrval on kontrollida madalamate kohtuastmete lahendite seaduslikkust. Käesoleval

juhul on kõrgema astme kohtul võimalus ja vajadus enda kontrollimehhanismi rakendada,

andmaks signaali, et olenemata edasikaebeõiguse võimalikest piirangutest pole ebaseaduslikud

otsustused aktsepteeritavad ning kuuluvad tühistamisele.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

I

7. KrMS § 383 lg 1 sätestab, et määruskaebusega võib vaidlustada kohtueelses menetluses, esimese

ja teise astme kohtumenetluses ning täitemenetluses koostatud kohtumääruse, kui nende

vaidlustamine ei ole välistatud sama seadustiku § 385 kohaselt. KrMS § 385 p 15 järgi ei saa

määruskaebust esitada prokuratuurile kriminaaltoimiku tagastamise määruse peale. Osutatud

sättes peetakse silmas määrusi, millega kohus mõnes lihtmenetluses – sh kokkuleppemenetluses

– tagastab kriminaaltoimiku prokuratuurile, keeldudes kriminaalasja lahendamisest lihtmenetluse

korras (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 26. jaanuari 2012. a määrus asjas nr 3-1-1-7-12, p 9).

Seega hõlmab KrMS § 385 p-s 15 ette nähtud edasikaebepiirang ka käesolevas asjas vaidlustatud

Tartu Maakohtu 17. jaanuari 2018. a määrust (otsustust), millega kohus keeldus

kokkuleppemenetlusest ja tagastas kriminaaltoimiku prokuratuurile.

8. Uuemas praktikas on Riigikohtu kriminaalkolleegium – sh ka kogu koosseisus – väljendanud

järjekindlalt seisukohta, et kohus on menetluslikult pädev kontrollima üksnes lubatava kaebuse

põhjendatust. Olukorras, kus isik on esitanud kaebuse sellise kohtulahendi peale, mida seadus ei

võimalda vaidlustada, on kaebuse läbi vaatamata jätmise ainukene alternatiiv edasikaebepiirangu

põhiseadusvastaseks tunnistamine ja kohaldamata jätmine. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

31. märtsi 2016. a määrus asjas nr 3-1-1-23-16, p-d 23–26; 30. mai 2016. a määrus asjas

nr 3-1-1-22-16, p-d 15–16; 29. märtsi 2017. a määrus asjas nr 3-1-1-3-17, p 29 ja 20. juuni

2017. a määrus asjas nr 3-1-1-33-17, p 14)

9. Ringkonnakohus ei näe vähemalt konkreetse kohtuasja asjaolude põhjal mingit alust kahelda

KrMS § 385 p 15 põhiseaduspärasuses. Seejuures tuleb silmas pidada sedagi, et praeguses asjas

esitas määruskaebuse prokuratuur. Prokuratuur ei ole põhiõiguste kandja ega saa seetõttu tugineda

põhiõigustele, sh PS § 24 lg-le 5 (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 3. oktoobri 2016. a määrus

asjas nr 3-1-1-63-16, p 15). Järelikult ei saa kohus prokuratuuri määruskaebuse lubatavuse üle

otsustades kontrollida (ka mitte omal algatusel) KrMS § 385 p 15 kooskõla põhiõigustega.

4(7)

10. Lisaks on Riigikohus leidnud, et KrMS § 385 p-s 15 sätestatud edasikaebepiirang on põhjendatav

sellega, et ühelt poolt on kohtul reeglina sisuliselt piiramatu pädevus lihtmenetluste kohaldamisest

keelduda, teisalt säilib prokuratuuril kohtu kaalutlustest sõltumata lihtmenetlusest keeldumise

korral alati võimalus saata kriminaalasi uuesti kohtusse üldises korras (üldmenetluses), s.t taotleda

kriminaalasja täiemahulist kohtulikku arutamist. Seejuures ei ole ühelgi kohtumenetluse poolel

subjektiivset õigust nõuda kriminaalasja arutamist lihtmenetluses. Sellises olukorras oleks

kriminaaltoimiku prokuratuurile tagastamise määruse vaidlustamise võimaldamine suuresti

sisutu, sest kõrgema astme kohtul poleks peaaegu mitte kunagi menetluslikku alust kohustada

maakohut kriminaalasja lihtmenetluse korras läbi vaatama. Samas pikendaks säärane

määruskaebemenetlus põhjendamatult kriminaalasja lahendamise kogukestust. (Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 26. jaanuari 2012. a määrus asjas nr 3-1-1-7-12, p 9 ja 2. detsembri 2014. a

määrus asjas nr 3-1-1-86-14, p 11.2)

11. Seega

ei

ringkonnakohtul

alust

prokuratuuri

määruskaebuse

lubatavust

välistavat

edasikaebepiirangut (KrMS § 385 p 15) põhiseadusvastaseks tunnistada ega kohaldamata jätta.

Järelikult pole ka alternatiivi määruskaebuse läbi vaatamata jätmisele.

12. Määruskaebuse esitaja leiab, et „menetlusökonoomia eesmärki teeniv edasikaebeõiguse piirang ei

kaalu üles kahju, mida võib õiguskorrale tekitada prokuratuuri süüdistusfunktsiooni kahtluse alla

seadmine.“ Samuti arvab prokuratuur, et „[e]baseaduslike lahendite peale kaebeõiguse andmine

ei kahjusta kuidagi menetlusökonoomiat ega ava teed lugematutele kaebustele […] kuivõrd

seaduslikke otsustusi ju ei saaks edasi kaevata ning laiendus kehtiks üksnes ebaseaduslike

lahenduste suhtes.“

13. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole sellised väited õiguslikult arvestatavad. Sisuliselt palub

prokuratuur ringkonnakohut jätta seadus – KrMS § 385 p 10 koostoimes § 383 lg-ga 1 – täitmata.

See, kas mingi väidetava kohtuvea parandamise vajadus kaalub üles seaduses sätestatud

edasikaebepiirangu eesmärgi või mitte, on seadusandja otsustada. Kohus saab sellisesse otsustusse

sekkuda üksnes seaduse põhiseadusvastasuse korral.

14. Ühtlasi tuleb silmas pidada järgmist. Seda, kas vaidlustatud kohtulahend on seaduslik või mitte,

saab kõrgema astme kohus asuda hindama alles siis, kui ta on enne kindlaks teinud seadusliku

aluse kaebus sisuliselt läbi vaadata. Edasikaebuse lubatavust ei saa argumenteerida selle

põhjendatusega, sest kohus on menetluslikult pädev kontrollima üksnes lubatava kaebuse

põhjendatust. (Riigikohtu määrus asjas nr 3-1-1-23-16, p 23) Prokuratuuri lähenemine, mille

kohaselt tuleb tagada edasikaebeõigus ebaseaduslike lahendite peale, muudaks KrMS § 385

sisutühjaks. Sellisel juhul peaks kõrgema astme kohus alati enne mõne KrMS §-s 385 nimetatud

määruse peale esitatud määruskaebuse läbi vaatamata jätmist kontrollima, kas vaidlustatud

määrus pole äkki siiski ebaseaduslik. Teisisõnu tuleks määruskaebuse lubatavuse kontrolli ühe

osana toimetada ka määruskaebuse põhjendatuse (vaidlustatud määruse seaduslikkuse) kontroll,

mis aga redutseeriks KrMS § 385 toime nullini.

15. Naiivne on prokuratuuri arvamus, et ebaseaduslike kohtulahendite peale edasikaebeõiguse

andmine ei kahjustaks menetlusökonoomiat ega avaks teed lugematutele kaebustele, kuna

seaduslikke otsustusi ei saaks ju edasi kaevata. Isik, kes soovib kohtumäärust määruskaebe korras

vaidlustada, arvab (või vähemalt väidab) alati, et vaidlustatav kohtumäärus on ebaseaduslik –

vastasel korral ta ju kaebust ei esitaks. Seega ei vähendaks tingimus, mille kohaselt on lubatavad

vaid ebaseaduslike kohtumääruste peale esitatud määruskaebused, määruskaebuste hulka

vähimalgi määral. See, kas määruskaebuse esitaja väide vaidlustatud määruse ebaseaduslikkuse

kohta peab paika või mitte, saaks selguda alles pärast seda, kui kõrgema astme kohus on kõnealust

5(7)

väidet kontrollinud ehk määruskaebuse sisuliselt läbi vaadanud. Nagu juba märgitud, tähendaks

see seda, et KrMS § 385 muutuks sisutuks.

16. Väga problemaatiline oleks ka tõlgendus, mille kohaselt saaks KrMS §-s 385 nimetatud määruste

peale erandina siiski määruskaebuse esitada, kui vaidlustatavas määruses on tegemist näiteks

n-ö ilmselge ja/või olulise rikkumisega. Esmalt oleks keeruline leida sellisele käsitlusele seadusest

tulenevat alust, sest KrMS § 383 ega § 385 n-ö ilmselgete või oluliste rikkumiste tarbeks mingit

erandit ette ei näe. Teiseks oleks rikkumise „ilmselguse“, „olulisuse“ vmt kriteeriumi näol

tegemist äärmiselt hinnangulise otsustusalusega, mis ei võimalda piisava selgusega ette näha,

millal on määruskaebuse esitamine lubatav, millal mitte. Kolmandaks viiks ilmselge olulise

rikkumise kriteerium praktikas ikkagi tulemuseni, kus kõrgema astme kohtud peaksid

KrMS §-s 385 nimetatud määruse peale esitatud määruskaebuse väiteid alati sisuliselt analüüsima,

otsustamaks, kas need viitavad kaebeteed avavale ilmselgele olulisele rikkumisele või mitte.

Ühtlasi tekiks kohtumenetluse pooltel kõnealuse tõlgenduse korral motivatsioon ja õigustus

KrMS §-s 385 loetletud kohtumääruste vaidlustamiseks, sest alati võib olla lootus, et kõrgema

astme kohus hindab väidetava rikkumise sedavõrd ilmseks ja/või oluliseks, et tunnistab

määruskaebuse lubatavaks (ja põhjendatuks). Ning isegi juhul, kui sellist lootust sisuliselt ei ole,

võib kohtumenetluse pool soovi korral määruskaebuse esitamisega menetlust pidurdada, sest

peaaegu kunagi ei saa olla täit kindlust, et kõrgema astme kohus vaidlustatud määrust ei tühista.

Edasikaebemenetluse tulemuse ootuses jääks kriminaalmenetlus tõenäoliselt paljudel juhtudel

määruskaebemenetluse lõpuni seisma, lisaks võib menetluse jätkamist takistada kriminaal- või

kohtutoimiku asumine määruskaebust lahendavas kõrgema astme kohtus (ilmekas näide on

siinkohal KrMS § 385 p-s 16 nimetatud kohtu alla andmise määrus, mille vaidlustamist on

praktikas proovitud kasutada kohtuliku arutamise edasilükkamise abinõuna). Nii saab

KrMS §-ga 385 taotletav efekt, mis peaks teenima menetluse kiirust ja ökonoomiat, de facto

nullitud. Seda ka asjades, kus mingit rikkumist tegelikult ei ole, kuid kus kohtumenetluse pool

otsustab kohtumääruse vaidlustada pelgalt menetluse venitamiseks. Ühelt poolt venib

määruskaebemenetluse tõttu tõenäoliselt kriminaalasja lahendamine, teisalt saavad tööd juurde

ringkonnakohus ja Riigikohus, kes peavad määruskaebuse esitaja väiteid sisuliselt analüüsima.

Makrotasandil tõuseks valdavalt põhjendamatute, kuid kohtusüsteemi koormavate kaebuste hulk.

Võit, mis saavutataks mõnes üksikus asjas kohtu vea võimalikult varajase kõrvaldamisega, seda

kindlasti üles ei kaaluks. Eeltoodud põhjustel ei peagi ringkonnakohus võimalikuks KrMS § 383

lg 1 ja § 385 sellist tõlgendust, mille kohaselt oleks KrMS §-s 385 loetletud kohtumääruste

määruskaebe korras vaidlustamine mingitel erandjuhtudel siiski võimalik.

17. Määruskaebuse esitaja tugineb ka väitele, et jõusse ei saa jääda määrus, mille kohus on teinud

oma pädevuse väliselt. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Maakohtu 17. jaanuari 2018. a määrus ei

ole tehtud kohtu pädevuse väliselt. Nii KrMS § 2451 lg 1 p 3 kui ka § 248 lg 1 p 2 annavad

KrMS §-s 245 nimetatud kokkulepet menetlevale kohtule õiguse kriminaaltoimik prokuratuurile

tagastada mh juhul, kui kohus ei nõustu kuriteo kvalifikatsiooniga. Lisaks annab KrMS § 2451

lg 1 p 4 kohtule sisuliselt piiramatu pädevuse keelduda kriminaalasja lahendamisest

kokkuleppemenetluses (vt Riigikohtu määrus asjas nr 3-1-1-7-12, p 9). Seega jäi maakohus

vaidlustatud määrust tehes oma pädevuse piiridesse.

18. Pädevusvälise kohtulahendiga olnuks tegemist näiteks siis, kui maakohus oleks oma määruse

resolutiivosas pannud prokuratuurile kohustuse esitada A. Pindisele süüdistus ka KarS § 424 järgi.

Samas poleks selline otsustus olnud hõlmatud ühestki KrMS §-s 385 sätestatud

edasikaebepiirangust ja selle peale esitatud määruskaebus olnuks võimalik sisuliselt läbi vaadata.

19. Prokuratuuri määruskaebusest võibki välja lugeda seisukoha, nagu kohustaks maakohtu

kõnealune määrus prokuratuuri esitama A. Pindisele süüdistuse ka mootorsõiduki joobeseisundis

6(7)

juhtimises. Ringkonnakohtu hinnangul saab aga prokuratuur Tartu Maakohtu 17. jaanuari 2018. a

määruse õiguslikust toimest valesti aru.

20. Maakohtu määrus – selle resolutiivosa – piirab prokuratuuri tegevusvabadust edasises

kriminaalmenetluses üksnes niipalju, et see välistab võimaluse saata samasisuline kokkulepe

A. Pindisega uuesti kohtusse (nt lootuses, et kokkulepe satub mõne teise kohtuniku menetlusse).

Jõustunud kohtulahendiga lõplikult tagasi lükatud kokkuleppe kohtule uuesti esitamine ja selle

menetlemine oleks ilmses vastuolus res judicata põhimõttega.

21. Samas ei võta maakohtu määrus prokuratuurilt õigust koostada ja saata üldmenetluse korras

kohtusse arutamiseks süüdistusakt, milles süüdistatakse A. Pindist üksnes kuriteos, mida

kirjeldatakse ka maakohtu tagastatud kokkuleppes (s.o sõiduki juhtimises juhtimisõiguseta).

Maakohtu määruse resolutiivosas kõnealust keeldu ei ole ega saakski olla. Maakohtu määruse

põhiosas esitatud argumendid LS § 69 lg 2 p 2 kohaldamise kohta pole prokuratuurile

süüdistusakti koostades ja seda üldmenetluse korras kohtusse saates siduvad. Ühtlasi ei saa ka

üldmenetluses kriminaalasja lahendav kohus nõuda prokuratuurilt seda, et A. Pindisele esitataks

süüdistus mh nt mootorsõiduki juhtimises joobeseisundis. Ka prokuratuuri määruskaebuses

viidatud kohtupraktikast nähtub üheselt, et tulenevalt KrMS §-s 6 sätestatud kriminaalmenetluse

kohustuslikkuse põhimõttest, samuti KrMS § 30 lg-st 1 ja § 268 lg-st 1, on just prokuratuuri

pädevuses otsustada, milline osa kahtlustatava (süüdistatava) käitumisaktide ahelast tuleb

kuriteotunnuste

ilmnemise

tõttu

muuta

kriminaalmenetluse

esemeks

(Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 11. aprilli 2011. a määrus asjas nr 3-1-1-97-10, p 25 ja 2. detsembri

2014. a määrus asjas nr 3-1-1-84-14, p 39). Samuti ei anna seadus kriminaalasja lahendavale

kohtule õiguslikku alust nõuda prokurörilt uue süüdistuse esitamist või olemasoleva süüdistuse

muutmist ega isegi mitte teha selleks ettepanekut (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

23. detsembri 2005. a määrus asjas nr 3-1-1-139-05, p 18 ja 4. detsembri 2014. a otsus asjas

nr 3-1-1-55-14, p 164).

22. Kokkuvõttes on määruskaebuse esitajal õigus, et kohus ei saa kokkulepet prokuratuurile

tagastades teha siduvat ettekirjutust selle kohta, millise sisuga süüdistuse peab prokuratuur

edaspidi koostama. Samas on ekslik prokuratuuri arvamus, et praeguses asjas on maakohus

prokuratuurile sellise ettekirjutuse teinud. Formaalselt ei takista maakohtu vaidlustatud määrus

prokuratuuril esitada A. Pindisele just sellise sisuga süüdistust, nagu prokuratuur seda ise õigeks

peab.

23. Järelikult sisaldab maakohtu vaidlustatud määrus üksnes kokkuleppemenetlusest keeldumise ja

kriminaaltoimiku prokuratuurile tagastamise otsustust, mis ei ole KrMS § 385 p 15 kohaselt

määruskaebe korras vaidlustatav.

24. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1, § 326 lg 2 p-st 3, § 383 lg-st 1 ja

§ 385 p-st 15, jätab Tartu Ringkonnakohus prokuratuuri määruskaebuse Tartu Maakohtu

17. jaanuari 2018. a määruse peale määruskaebeõiguse puudumise tõttu läbi vaatamata.

II

25. Väljaspool määruskaebuse lahendamise piire peab ringkonnakohus vajalikuks märkida järgmist.

(A)

26. Määruskaebuse esitaja leiab, et ka kokkuleppemenetluses ei saa kohus astuda süüdistaja

kingadesse. Kui kohus pole nõus kvalifikatsiooniga, mis on kokkuleppes kirjeldatud teole

7(7)

omistatud, saab kohus seda määruses väljendada, kuid kehtiv kriminaalmenetlusõigus ei võimalda

kohtul ise defineerida tegu, mille osas menetlust läbi viia. Samuti rõhutatakse määruskaebuses

läbivalt prokuratuuri ainupädevust otsustada süüdistuse esitamise ja selle sisu üle. Seetõttu poleks

maakohus käesolevas asjas tohtinud kokkulepet prokuratuurile KrMS § 248 lg 1 p 2 alusel

tagastada.

27. Ringkonnakohus leiab, et kohtu roll kokkuleppemenetluses on mõnevõrra teistsugune kui näiteks

võistlevas üldmenetluses. Kokkuleppemenetluses eksisteerib selle menetluse olemusest tulenevalt

kõrgendatud oht, et prokuratuur kaldub nt kokkuleppe saavutamiseks lubamatult kõrvale

legaliteedipõhimõttest (KrMS § 6). Muu hulgas ka sel põhjusel on seadusandja andnud kohtule

sisuliselt piiramatu pädevuse kokkuleppemenetlusest keeldumiseks (eeskätt KrMS § 2451 lg 1

p 4). Kokkuleppemenetluses, kus prokuratuuri ja süüdistatava (tema kaitsja) vahel vaidlust ei ole

ja kus kannatanu kohtumenetluses ei osale (KrMS § 246 lg 1), lasub kohtul kohustus kontrollida

mh sedagi, kas kokkuleppega ei ole süüdistatavat põhjendamatult soosides kahjustatud avalikke

huve. Muu hulgas pole välistatud seegi, et kohus tagastab kokkuleppe prokuratuurile sellisel

põhjusel, nagu maakohus tegi seda käesolevas kriminaalasjas. Isegi, kui asuda seisukohale, et

õiguslikku alust selleks ei tulene KrMS § 2451 lg 1 p-st 3 või § 248 lg 2 p-st 2, tuleneb see

KrMS § 2451 lg 1 p-st 4.

28. Siinkohal ei saa jätta märkimata sedagi, et ehkki süüdistusfunktsiooni kandja on prokuratuur, ei

ole kohtuvõimu sekkumine selle funktsiooni teostamisse kehtivale kriminaalmenetlusõigusele

võõras. Nii annab KrMS § 208 lg 6 kohtule pädevuse kohustada prokuratuuri alustama või jätkama

kriminaalmenetlust. Seejuures on nn süüdistuskohustusmenetluses tehtud kohtulahendis esitatud

seisukohad

õigusnormi

tõlgendamiseks

ja

kohaldamiseks

prokuratuurile

kõnealuses

kriminaalmenetluses kohustuslikud (KrMS § 208 lg 8). Seega on ilmne liialdus määruskaebuse

esitaja väide, et kohtu juhised selle kohta, milliste kuritegude menetlemisega tuleks prokuratuuril

tegeleda ja kuidas konkreetseid tegusid tõendada, rikub ausa ja õiglase menetluse põhimõtet.

Iseküsimus on kohtu selliste juhiste siduvus. Kokkuleppemenetluse sätted ei sisalda KrMS § 208

lg-le 8 sarnast normi, mis kohustaks prokuratuuri järgima KrMS § 2451 lg 1 p 3 või § 248 lg 1 p

2 alusel tehtud kohtumääruse põhiosas toodud seisukohti võimalike täiendavate kuritegude

uurimiseks. See aga ei tähenda seda, et kohus ei võiks kokkulepet tagastades juhtida prokuratuuri

tähelepanu võimalikule täiendavale kuriteokahtlusele ja selle kontrollimise võimalustele.

(B)

29. Prokuratuuri määruskaebuses kahtluse alla seatud maakohtu seisukohad, mis puudutavad LS § 69

lg 2 p 2 rakendamist ja joobeseisundi tõendamist, on sedavõrd põhimõttelist laadi, et

ringkonnakohus ei pea õigeks käsitleda neid käesolevas määruskaebemenetluses obiter dictumi

korras, valdamata üksikasjalikku teavet menetletava teo asjaolude ja neid kajastavate tõendite

kohta. Ringkonnakohus – võtmata mingit seisukohta küsimuses, kas A. Pindist on alust

kahtlustada või süüdistada KarS § 424 järgi, – nendib vaid seda, et maakohtu õigusteoreetilised

argumendid on kaalukad ja väärivad edasise menetluspraktika kujundamisel kindlasti tähelepanu.

See ei välista siiski täielikult vastassuunaliste argumentide olemasolu ega võidulepääsu.

Juhan Sarv

(allkirjastatud digitaalselt)