1-17-1327/52 · Riigikohtu kriminaalkolleegium

R I I G I K O H U S

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

1171327

Otsuse kuupäev

7. veebruar 2018

Kohtukoosseis

Eesistuja Saale Laos, liikmed Eerik Kergandberg, Hannes Kiris,

Lea Kivi, Paavo Randma ja Peeter Roosma

Kohtuasi

Kriminaalasi Juri Hohlovi süüdistuses KarS § 118 lg 1 p 1 −

§ 25 lg 2 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 30. augusti 2017. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Irina Karo,

kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Juri Hohlovi kaitsja vandeadvokaadi abi Robert Sprengk

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

17. jaanuar 2018, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 30. augusti 2017. a otsus Juri Hohlovi süüditunnistamises

ja karistamises KarS § 121 lg 1 järgi.

2. Saata kriminaalasi Juri Hohlovile KarS § 121 lg 2 p 3 järgi karistuse mõistmiseks ja

apellatsioonimenetluse kulu hüvitamise otsustamiseks Tartu Ringkonnakohtule samas

kohtukoosseisus.

3. Prokuröri kassatsioon rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Juri Hohlovile esitati karistusseadustiku (KarS) § 118 lg 1 p 1 − § 25 lg 2 järgi süüdistus selles, et

ta lõi 3. märtsil 2016 Jõhvi linnas takso tagaistmel A. N-i korduvalt noaga, tekitades kaks torke-

lõikehaava. Tekitatud tervisekahjustus ei olnud eluohtlik, kuid arvestades teo toimepanemise

asjaolusid – eeskätt noalööki keha vasaku ülemise osa poole − oli J. Hohlovi tahtlus suunatud

eluohtliku tervisekahjustuse tekitamisele.

2. Kriminaalasja kohtulikul arutamisel tegi maakohus kohtumenetluse pooltele ettepaneku avaldada

kohtuvaidluste käigus oma seisukoht J. Hohlovi teo kvalifitseerimise osas KarS § 121 lg 1 järgi.

Vaatamata sellele taotles prokurör jätkuvalt J. Hohlovi süüditunnistamist KarS § 118 lg 1 p 1 −

§ 25 lg 2 järgi, kaitsja aga oma arvamust teo ümberkvalifitseerimise kohta ei avaldanud.

3. Viru Maakohtu 11. aprilli 2017. a otsusega tunnistati J. Hohlov süüdi ja teda karistati

KarS § 121 lg 2 p 3 järgi vangistusega kolm aastat. Sama otsusega rahuldati kannatanu tsiviilhagi ja

1-17-13271-17-1327

J. Hohlovilt mõisteti A. N-i kasuks välja 72 eurot. Kokkuvõtlikult olid maakohtu seisukohad

järgmised.

3.1. J. Hohlov istus süüdistuses märgitud ajal ja kohas takso parempoolsel tagaistmel kannatanu

kõrval. Taksoarve tasumise pärast tekkinud tüli käigus haaras süüdistatav noa, suunas noatera

kannatanu poole ja võttis löögiks hoogu. Kui kannatanu sai aru, et süüdistatav tahab teda noaga

lüüa, kattis ta vasaku käega rindkere ja südame piirkonna, misjärel süüdistatav lõi teda noaga

vasakusse õlavarde ja vasakusse reide. Pärast teist lööki haaras kannatanu süüdistataval käest ja

hoidis sellest kinni, kuni süüdistatav rahunes. Samas seltskonnas viibinud naisterahvas ütles

süüdistatavale, et ta kannatanut rohkem ei lööks. Siis lasi kannatanu süüdistatava käe lahti,

süüdistatav lahkus koos kaaslastega sündmuskohalt ning kannatanu jäi kaupluse juurde, kuhu talle

kutsuti kiirabi. Kannatanule tekitatud vigastused ei olnud eluohtlikud.

3.2. Kohtus uuritud tõendite pinnalt pole võimalik tõsikindlalt tuvastada, et J. Hohlov tegutses

eluohtliku tervisekahjustuse tekitamise tahtlusega. Süüdistatav ei tekitanud kannatanule raskeid

vigastusi ja kannatanu ütlused selle kohta, et süüdistatav sihtis teda noaga südame piirkonda, on

oletuslikud. Süüdistatav ei väljendanud ründe ajal sõnaliselt kavatsust lüüa kannatanut südamesse

ning ainuüksi noatera kannatanu keha poole suunamisest ja löögi tegemiseks hoovõtmisest ei saa

teha sellist järeldust. Süüdistatav oleks saanud lüüa kannatanut kõikidesse kehaosadesse, mis olid

noalöögi ulatuses.

3.3. Ka teised tuvastatud asjaolud ei kinnita eluohtliku tervisekahjustuse tekitamise tahtlust.

Kannatanu ütluste kohaselt jõudis ta enne esimest noalööki panna vasaku käe enesekaitseks rindkere

ette ja kui süüdistatav oleks tahtnud tabada kannatanut südamesse, oleks ta pidanud algset

löögiasendit muutma. Süüdistatav aga nii ei käitunud, vaid lõi kannatanut vasaku õlavarre piirkonda

ja seejärel reide. Kui süüdistatav oleks tahtnud tekitada eluohtlikke tervisekahjustusi, oleks ta pärast

esimest ebaõnnestunud lööki jätkanud kannatanu löömist muude elutähtsate organite suunas.

3.4. Kokkuvõtlikult lõi J. Hohlov kannatanut tahtlikult noaga vasaku õlavarre ja vasaku reie

piirkonda ning tekitas otsese tahtlusega kaks torke-lõikehaava. Kuna süüdistatavat on varem

kehalise väärkohtlemise eest karistatud, tuleb ta süüdi tunnistada KarS § 121 lg 2 p 3 järgi.

4. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör

Irina Karo ja J. Hohlovi kaitsja vandeadvokaadi abi Robert Sprengk.

5. Prokurör taotles maakohtu otsuse tühistamist J. Hohlovi süüditunnistamises ja karistamises

KarS § 121 lg 2 p 3 järgi ning J. Hohlovi teo kvalifitseerimist KarS § 118 lg 1 p 1 − § 25 lg 2 järgi.

Samuti taotles prokurör raskema karistuse mõistmist, märkides kokkuvõtlikult järgmist.

5.1. Maakohus lähtus süüdistatava tahtluse tuvastamisel üksnes tekitatud tervisekahjustuse raskusest

ja jättis tähelepanuta muud teo toimepanemise asjaolud. Kohtus uuritud tõendite kohaselt lõi

J. Hohlov kannatanut küllaltki suure noaga korduvalt elutähtsatesse kehapiirkondadesse ja tekitas

kaks enam kui 7 cm sügavust torke-lõikehaava. Tekitatud vigastuste tagajärjel kaotas kannatanu

palju verd ja tema seisund oli kiirabi saabumisel äärmiselt raske.

5.2. Kannatanu ütlused noaga südame piirkonda sihtimise kohta on usaldusväärsed. Kannatanu

kirjeldas maakohtu istungil üksikasjalikult ründe käiku, nägi, kuhu noatera oli suunatud, ja selgitas,

et ta kattis vasaku käega rindkere selleks, et vältida noalööki keha vasakusse ülemisse osasse.

Kannatanu keeras õlavarre lööja poole ja noalöök tabaski õlavart. Objektiivsele kõrvalseisjale on

2(7)

1-17-13271-17-1327

arusaadav, et noaga löömisel keha vasakusse poolde on ohustatud eeskätt süda, kopsud ja neid

organeid verega varustavad veresooned. Sellise teoga võib tekitada raske tervisekahjustuse.

5.3. See, et süüdistatav ei väljendanud sõnaliselt kavatsust lüüa kannatanut elutähtsate organite

piirkonda, ei ole subjektiivse külje hindamisel määrav. Lüües kannatanut valimatult nii elutähtsate

organite piirkonda kui ka mujale, ulatub süüdlase tahtlus vähemalt eluohtliku tervisekahjustuse

tekitamiseni. J. Hohlov soovis tekitada kannatanule võimalikult raskeid vigastusi, ta lahkus pärast

ründe lõppemist sündmuskohalt ja jättis raskes seisundis kannatanu parkimisplatsile.

5.4. Kui ringkonnakohus nõustub J. Hohlovi teo kvalifitseerimisega KarS § 121 lg 2 p 3 järgi, tuleb

süüdistatavat karistada 5-aastase vangistusega. Maakohtu mõistetud karistus ei vasta süüdistatava

süü suurusele.

6. Kaitsja taotles maakohtu otsuse tühistamist ja süüdistatava õigeksmõistmist. Alternatiivselt palus

kaitsja kvalifitseerida J. Hohlovi teo KarS § 121 lg 1 järgi ja kergendada mõistetud karistust, leides,

et maakohus väljus süüdistatavat KarS § 121 lg 2 p 3 järgi süüdi tunnistades esitatud süüdistuse

piiridest. Süüdistusest ei nähtu, et J. Hohlovi on varem kehalise väärkohtlemise eest karistatud.

7. Tartu Ringkonnakohtu 30. augusti 2017. a otsusega tühistati Viru Maakohtu 11. aprilli 2017. a

otsus J. Hohlovi süüditunnistamises ja karistamises KarS § 121 lg 2 p 3 järgi, J. Hohlov tunnistati

süüdi KarS § 121 lg 1 järgi ning teda karistati üheaastase vangistusega. Muus osas jäeti maakohtu

otsus muutmata. Kaitsja apellatsioon rahuldati osaliselt ja prokuröri apellatsioon jäeti rahuldamata.

Ringkonnakohtu põhiseisukohad olid järgmised.

7.1. Teo toimepanemise asjaolud ei võimalda tõsikindlalt jaatada eluohtliku tervisekahjustuse

tekitamise tahtlust. Kuna kannatanu ründamiseks kasutatud nuga ei leitud ja seda ei esitatud

kriminaalasjas asitõendina, on noa suurust puudutavad prokuröri argumendid paljasõnalised. Samuti

ei kinnita ainuüksi noa suurus raske tervisekahjustuse tekitamise tahtlust. Ka väikse noaga on

võimalik tekitada eluohtlikku tervisekahjustust ning suure noaga on võimalik tekitada üksnes

füüsilist valu.

7.2. Eluohtliku tervisekahjustuse tekitamise tahtlust ei tõenda ka kannatanule tekitatud haavade

sügavus ja asukoht. Patsiendikaardilt nähtuv asjaolu, et noahaavad olid ca 7 cm sügavad, põhineb

üksnes meditsiinitöötaja umbkaudsel hinnangul, ning õlavars ja reie tagakülg ei ole elutähtsad

piirkonnad. Kriminaalasjas kogutud tõenditest ei nähtu seegi, et kannatanu terviseseisund oli kiirabi

saabumisel raske.

7.3. Maakohus leidis õigesti, et kannatanu ütlused on noaga südame piirkonda sihtimise osas

oletuslikud. Kannatanu ei osanud kohtuistungil prokuröri küsimustele vastates täpsustada, kuidas

süüdistatav nuga käes hoidis, milles noalöögi sihtimine seisnes ja mis andis talle aluse arvata, et

süüdistatav soovis teda lüüa just südame piirkonda. Ringkonnakohus ei kahtle kannatanu ütlustes, et

süüdistatav tahtis teda noaga lüüa ja et kannatanu tõstis enesekaitseks käe, kuid ainuüksi eeltoodust

ei piisa eluohtliku tervisekahjustuse tekitamise tahtluse jaatamiseks. Kui süüdistatav oleks tahtnud

kannatanule eluohtlikke tervisekahjustusi tekitada, oleks ta pärast enesekaitseks käe tõstmist

suunanud löögi muude elutähtsate organite poole või sihtinud elutähtsaid organeid pärast esimest

ebaõnnestunud lööki.

7.4. Kaitsja etteheide süüdistuse piiridest väljumise osas on põhjendatud. Kriminaalmenetluse

seadustiku (KrMS) § 268 lgte 1 ja 5 kohaselt on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks

süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära kohtuliku arutamise piirid.

3(7)

1-17-13271-17-1327

Süüdistusakti lõpposas sisalduvas teokirjelduses tuleb ära näidata kõik isiku käitumise aspektid, mis

prokuratuuri hinnangul moodustavad kuriteokoosseisu, ja kohus ei tohi süüdistatavat süüdi

tunnistades tugineda faktilistele asjaoludele, mis süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaoludest

oluliselt erinevad.

7.5. Kuna praeguses asjas ei nähtu süüdistusaktist, et J. Hohlovi on varem kehalise väärkohtlemise

eest karistatud, pole võimalik seda asjaolu tema süüditunnistamisel arvestada. Süüdistatava varasem

karistatus raskendab tema olukorda, mõjutab talle mõistetava karistuse suurust ja kujutab seega

endast olulist faktilist asjaolu, mis oleks tulnud süüdistusaktis ära märkida. J. Hohlovi tegu tuleb

kvalifitseerida KarS § 121 lg 1 järgi ja talle tuleb mõista uus karistus.

8. Ringkonnakohtu otsusele lisas eriarvamuse kohtunik Tiit Lõhmus, kelle hinnangul oli J. Hohlovi

süüditunnistamine KarS § 121 lg 2 p 3 järgi seaduslik. Kokkuvõtlikult märkis kohtunik järgmist.

8.1. Maakohus ei rikkunud KrMS § 268 lg 5 esimest lauset ega tuginenud faktilistele asjaoludele,

mis erinesid oluliselt süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaoludest. Kuna süüdistusaktis on

tõendina nimetatud J. Hohlovi karistusregistri väljavõtet, mille kohaselt on süüdistatavat varem

kehalise väärkohtlemise eest karistatud, ei olnud tema süüditunnistamine KarS § 121 lg 2 p 3 järgi

üllatuslik. Samuti ei muutnud maakohus etteheidetava teo põhisisu.

8.2. Kuna J. Hohlovi varasem karistatus polnud KarS § 118 lg 1 p 1 − § 25 lg 2 järgi esitatud

süüdistuse põhjendatuse hindamisel tähtis, ei pälvinud see asjaolu maakohtu menetluses täit

tähelepanu. Eelnevast tulenevalt rikkus maakohus KrMS § 268 lg 5 teist lauset, mille kohaselt ei või

kohus otsust tehes tugineda faktilisele asjaolule, mida pole menetluses arutatud. See viga ei kujuta

endast aga kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist ja see kõrvaldati apellatsioonimenetluses.

8.3. KrMS § 268 lg 6 kohaselt võib kohus kohtulikul uurimisel tuvastatud faktilistest asjaoludest

lähtuvalt muuta kuriteo kvalifikatsiooni, kui süüdistataval on olnud küllaldane võimalus ennast

sellise kvalifikatsiooni vastu kaitsta. J. Hohlovil oli võimalik apellatsioonis ja ringkonnakohtule

esitatud täiendavates seisukohtades vaidlustada asjaolu, et teda on varem kehalise väärkohtlemise

eest karistatud.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

9. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör

I. Karo, kes taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja ringkonnakohtule uueks

arutamiseks saatmist. Kokkuvõtlikult märgib prokurör järgmist.

9.1. Ringkonnakohus ei hinnanud kogumis kõiki uuritud tõendeid ja eitas alusetult eluohtliku

tervisekahjustuse tekitamise tahtlust. Kannatanu kirjeldas maakohtu istungil üksikasjalikult ründe

käiku ja noa suurust, nägi, kuhu noatera oli suunatud, ning sai aru, et süüdistatav tahab teda lüüa

südame piirkonda. Seetõttu kattis kannatanu vasaku käega rindkere ja noalöök tabas tema vasakut

õlavart. Ringkonnakohus keskendus süüdistatava tahtluse tuvastamisel ekslikult saabunud tagajärje

raskusele ning jättis tähelepanuta löökide suuna ja ründe intensiivsuse.

9.2. Kannatanu ründamiseks kasutatud noa suurus ja kannatanu raske seisund on tõendatud

sündmuskoha vaatlusprotokolliga, kannatanu ja tunnistajate ütlustega, fotodega ning

patsiendikaardiga. Nende tõendite kohaselt tekitati kannatanule õlavarre keskmises osas torke-

lõikehaav pikkusega 2 cm ja sügavusega 7 cm ning vasakul reiel torke-lõikehaav pikkusega 3 cm ja

sügavusega 7 cm. Noahaavade tagajärjel tekkinud verejooksu tõttu kaotas kannatanu palju verd.

4(7)

1-17-13271-17-1327

9.3. Rünnates kannatanut noaga, mille tera oli vähemalt 7 cm pikk, ja suunates löögid südame

piirkonda, sai J. Hohlov aru, et ta võib tekitada eluohtliku tervisekahjustuse. KarS § 118 lg 1 ps 1

sätestatud tagajärg jäi saabumata üksnes kannatanu aktiivse kaitsetegevuse tõttu.

9.4.

Maakohus ei rikkunud J. Hohlovi varasemat karistatust arvestades oluliselt

kriminaalmenetlusõigust. Kuna süüdistataval oli apellatsioonimenetluses võimalik avaldada

arvamust oma teo kvalifitseerimise kohta KarS § 121 lg 2 p 3 järgi, on KrMS § 268 lgs 6 sätestatud

tingimus täidetud.

10. Kassatsioonile esitas vastuse J. Hohlovi kaitsja vandeadvokaadi abi R. Sprengk, kelle arvates on

ringkonnakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud.

11. Riigikohtu kriminaalkolleegium vaatas prokuröri kassatsiooni kolmeliikmelises koosseisus läbi

8. novembril 2017. Kuna kassatsiooni läbivaatamisel ilmnes, et asja otsustamisel võib osutuda

vajalikuks kriminaalkolleegiumi varasemas lahendis seaduse kohaldamise kohta esitatud seisukoha

muutmine, anti kriminaalasi KrMS § 354 lg 1 alusel läbivaatamiseks kriminaalkolleegiumi kogu

koosseisule.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

12. Kohtuotsustest nähtuvalt on J. Hohlovi tahtluse tuvastamisel analüüsitud ründe käiku,

ründevahendi ohtlikkust, tekitatud noahaavade asukohta ja sügavust, kannatanu seisundit kiirabi

saabumisel ning kannatanu ütlusi, et süüdistatav sihtis teda noaga südame piirkonda. Samuti on

arvestatud kannatanu kaitsetegevust ja leitud, et kui süüdistatav oleks tahtnud tekitada kannatanule

eluohtliku tervisekahjustuse, oleks ta suunanud pärast rindkere käega katmist löögi muude

elutähtsate organite poole või sihtinud elutähtsaid organeid teistkordsel löömisel. Kuna

kassatsioonis ei põhjendata, miks on kohtute eeltoodud mõttekäik ekslik, ega nimetata ühtki tõendit

või asjaolu, mida kohtud tähelepanuta jätsid, on teotahtluse käsitlemist puudutav kriitika alusetu.

Ainuüksi kohtuotsuse põhjendustega mittenõustumine ei ole kohtuotsuse tühistamise alus.

13. J. Hohlovi varasema karistatuse arvestamata jätmise osas on aga prokuröri etteheited

põhjendatud. KrMS §s 268 nimetatakse need faktilised asjaolud ja õiguslikud küsimused, mida tuleb

kohtumenetluses isiku süü tuvastamiseks käsitleda ning millele saab rajada kohtuotsuse.

KrMS § 268 lg 1 kohaselt toimub kriminaalasja kohtulik arutamine süüdistatava suhtes ainult

süüdistusakti järgi, kui samas paragrahvis ei ole sätestatud teisiti. KrMS § 268 lg 5 esimene lause

sätestab, et süüdistatavat süüdi tunnistades ei või kohus tugineda faktilistele asjaoludele, mis

oluliselt erinevad süüdistuses või muudetud või täiendatud süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme

asjaoludest. Riigikohus on eelnevat arvestades märkinud, et isiku karistusõigusliku vastutuse

eelduseks saavad olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära kohtuliku

arutamise piirid. Kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega

kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. See tähendab

eelkõige seda, et süüdistuses tuleb asjakohaselt välja tuua isikule süüksarvatava kuriteokoosseisu

igale objektiivsele ja subjektiivsele tunnusele vastavad faktilised asjaolud. Olukorras, kus süüdistus

on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule

omistada. Ühtlasi ei saa süüdistatavale etteheidetava käitumise kirjeldust tuletada süüdistusakti

tekstist tervikuna, vaid see tuleb esitada süüdistusakti lõpposas (vt nt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 6. oktoobri 2016. a otsus kriminaalasjas nr 3115916, pd 21-22).

KrMS § 268 lg 5 teise lause kohaselt ei või kohus otsust tehes tugineda faktilisele asjaolule, mida ei

ole menetluses arutatud.

5(7)

1-17-13271-17-1327

14. Praeguses asjas vastas J. Hohlovile esitatud süüdistus kõigile eeltoodud nõuetele. Süüdistatavale

heideti ette KarS § 118 lg 1 p 1 − § 25 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemist ning

süüdistuses nimetati kõik faktilised asjaolud, mis vastasid prokuratuuri hinnangul selle

kuriteokoosseisu objektiivsetele ja subjektiivsetele tunnustele. Samuti kirjeldati süüdistusakti

sissejuhatuses J. Hohlovi varasemat karistatust (KrMS § 154 lg 1 p 5). Seega pole tegemist

olukorraga, kus isikule esitati puudulik süüdistus. Edasi nähtub kriminaalasja materjalist, et

kohtuliku uurimise tulemusena asus maakohus erinevalt süüdistuses märgitust seisukohale, et

J. Hohlovi tahtlus ei ulatunud eluohtliku tervisekahjustuse tekitamiseni, ja leidis, et varem kehalise

väärkohtlemise eest karistatud süüdistatav pani kannatanut rünnates toime KarS § 121 lg 2 p 3 järgi

kvalifitseeritava kuriteo.

15. Otsustamaks, kas maakohus rikkus J. Hohlovi KarS § 121 lg 2 p 3 järgi süüdi tunnistades

kriminaalmenetlusõigust, märgib Riigikohus järgmist. KrMS § 268 lg 5 esimene lause ei takista

J. Hohlovi süüdimõistmisel varasema karistatuse arvestamist. J. Hohlovile esitatud süüdistuses

kirjeldati eluohtliku tervisekahjustuse tekitamist puudutavaid faktilisi asjaolusid ning leides, et need

asjaolud on tõendatud üksnes KarS §s 121 nimetatud tervisekahjustuse tekitamise osas, jäi

maakohus süüdistuses kirjeldatud asjaolude piiridesse. Seega oli maakohtul võimalik kooskõlas

KrMS § 268 lgtega 5 ja 6 jõuda järeldusele, et J. Hohlov pani toime KarS §s 121 sätestatud kehalise

väärkohtlemise, ning teha tema suhtes süüdimõistev otsus.

16. Süüdistatava teo kvalifitseerimist KarS § 121 lg 2 p 3 järgi ei takista ka KrMS § 268 lg 5 teine

lause. Iseenesest tuleb tõdeda, et süüdistatava varasem karistatus kujutab endast faktilist asjaolu

viidatud sätte tähenduses. Siinkohal osutab kriminaalkolleegium aga, et kohtuliku uurimise käigus

maakohtus avaldati ja uuriti muu tõendikogumi hulgas ka J. Hohlovi karistusregistri väljavõtet.

Istungiprotokollist nähtuvalt polnud kaitsjal selle tõendi kohta ühtki vastuväidet (vt II kd tl 54

pöördel). Eelnevast tulenevalt võis maakohus ka KrMS § 268 lg 5 teise lause kohaselt otsuse

tegemisel sellele asjaolule tugineda.

17. Ühtlasi tuleb silmas pidada, et J. Hohlovi varasemast karistatusest ei sõltu tema

süüditunnistamine kehalises väärkohtlemises, vaid tema teo lõplik kvalifikatsioon ja sanktsioon.

Samuti ei muutu varasema karistatuse arvestamisel J. Hohlovile etteheidetava teo põhisisu. Seetõttu

ei kujuta J. Hohlovi varasem karistatus endast KrMS § 268 lg 5 esimeses lauses nimetatud faktilist

asjaolu, mis oluliselt erineb süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaoludest.

18. Maakohus oleks pidanud arvestama J. Hohlovi varasemat karistatust ka juhul, kui ta oleks

tunnistanud süüdistatava süüdi KarS § 118 lg 1 p 1 − § 25 lg 2 järgi. Kuna karistusregistri kohaselt

on J. Hohlovi karistatud kolmel korral KarS § 121 järgi ja ühel korral KarS § 118 lg 1 p 1 järgi ning

praeguses asjas tuvastatud asjaolude kohaselt pani J. Hohlov vägivalda kasutades toime uue

isikuvastase kuriteo, oleks süüdistatava varasem karistatus mõjutanud igal juhul talle mõistetava

karistuse suurust. Seega ei toonud J. Hohlovi varasema karistatuse arvestamine kaasa ühtki

tagajärge, mida tal polnud võimalik KarS § 118 lg 1 p 1 − § 25 lg 2 järgi esitatud süüdistuse põhjal

ette näha. Ülaltooduga muudab kriminaalkolleegiumi kogu koosseis 7. oktoobril 2013

kriminaalasjas

nr 3118213 määruse pdes 12–14 väljendatud seisukohta, mille kohaselt kujutab süüdistatava

varasem karistatus süüdistusakti lõpposas märkimata jätmise korral endast faktilist asjaolu, mis

erineb oluliselt süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaoludest.

19. KrMS § 268 lg 6 kohaselt võib kohus kohtulikul uurimisel tuvastatud faktilistest asjaoludest

lähtuvalt muuta kuriteo kvalifikatsiooni, kui süüdistataval on olnud küllaldane võimalus ennast

6(7)

1-17-13271-17-1327

sellise kvalifikatsiooni vastu kaitsta. Praegusel juhul on ka see tingimus täidetud. Kuna maakohtu

menetluses küsiti kohtumenetluse poolte arvamust üksnes KarS § 121 lg 1 kohaldamise kohta,

möönab kolleegium, et selles menetlusetapis ei pruukinud KarS § 121 lg 2 ps 3 märgitud erilise

isikutunnuse olemasolu pälvida kohtumenetluse poolte täit tähelepanu. Kolleegiumi hinnangul oleks

KrMS § 268 lg 6 kahes esimeses lauses sätestatu mõttega kahtlemata enam olnud kooskõlas see, kui

maakohus oleks teinud pooltele ettepaneku avaldada oma seisukoht täpselt selle uue kvalifikatsiooni

kohta, mida kohus kavatses kohaldada ja mida ka tegelikult kohaldas (s.o KarS § 121 lg 2 p 3).

Kohtupraktikas omaksvõetud arusaama kohaselt kõrvaldati maakohtu kõnealune viga süüdistatava

teo ümberkvalifitseerimisel aga apellatsioonimenetluses, kus süüdistataval ja kaitsjal oli võimalik

avaldada oma seisukoht KarS § 121 lg 2 p 3 kohaldamise kohta. Seega on J. Hohlovi

süüditunnistamine KarS § 121 lg 2 p 3 järgi seaduslik.

20. Heites maakohtule alusetult ette süüdistuse piiridest väljumist ja tühistades ekslikult J. Hohlovi

süüditunnistamise

KarS § 121 lg 2 p 3

järgi,

rikkus

ringkonnakohus

oluliselt

kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. See viga tingib ringkonnakohtu otsuse

tühistamise.

21. Kriminaalasi tuleb saata J. Hohlovile KarS § 121 lg 2 p 3 järgi karistuse mõistmise ja

apellatsioonimenetluse kulu hüvitamise osas ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Prokurör leidis

apellatsioonis, et maakohtu mõistetud karistus ei vasta süüdistatava süü suurusele, ja taotles raskema

karistuse mõistmist. Eelmises punktis kirjeldatud kriminaalmenetlusõiguse rikkumise tõttu jättis

ringkonnakohus prokuröri eeltoodud väidetele vastamata ja Riigikohtul pole võimalik seda viga

kõrvaldada. Kuna KrMS § 185 kohaselt sõltub apellatsioonimenetluse kulude hüvitamine

apellatsioonimenetluse tulemusest, peab ringkonnakohus kriminaalasja uuel arutamisel võtma

seisukoha ka selles küsimuses.

22. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 362 pst 2, § 339 lgst 2, § 361 lg 1 pst 6 ja lgst 2 ning

§ 341 lgst 3, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu 30. augusti 2017. a

otsuse J. Hohlovi süüditunnistamises ja karistamises KarS § 121 lg 1 järgi ning saadab kriminaalasja

J. Hohlovile KarS § 121 lg 2 p 3 järgi karistuse mõistmiseks ja apellatsioonimenetluse kulu

hüvitamise otsustamiseks Tartu Ringkonnakohtule samas kohtukoosseisus. Prokuröri kassatsioon

rahuldatakse osaliselt.

(allkirjastatud digitaalselt)

7(7)