2-16-118651/31 · Riigikohtu tsiviilkolleegium

R I I G I K O H U S

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

216118651

Otsuse kuupäev

Tartu, 7. veebruar 2018

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Henn Jõks ja Jaak Luik

Kohtuasi

T. S hagi E. S vastu elatise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 31. augusti 2017 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

T. S kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

1437 eurot 30 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja T. S, lepinguline esindaja vandeadvokaat Viktor Turkin

Kostja E. S

Asja läbivaatamise kuupäev

15. jaanuar 2018. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 31. augusti 2017 otsus tsiviilasjas nr 216118651. Saata

asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada R. S-le T. S eest kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. T. S (hageja) esitas 22. augustil 2016 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse E. S

(kostja) vastu, milles palus mõista kostjalt välja elatise 215 eurot kuus. Kuivõrd kostja esitas

nõudele vastuväite, siis andis Pärnu Maakohus nõude üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks

hagimenetluses. Hageja esitas 5. oktoobril 2016 Harju Maakohtule hagiavalduse. Hageja palus

mõista kostjalt hageja kasuks välja igakuise elatise, mis on pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud

kuupalga alammäärast, ning elatise võlgnevuse perioodi eest 10. oktoobrist 2015 kuni 10. oktoobrini

2016, kokku 1680 eurot. 19. oktoobril 2016 selgitas hageja, et igakuise elatise nõude alguseks on

22. august 2016.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja isa R. S ja kostja 13. oktoobril 2015 lepingu, millega määrati

kindlaks suhtluskord ja lapsega seotud kulude kandmine. Lepingu kohaselt hoolitsevad pooled

vajaliku toidu, riietuse, arstiabi, peavarju, puhkuse jms eest vastavalt oma majanduslikele

võimalustele. Vajalikud kulutused jagatakse lähtuvalt vanemluskavast. Pooled jagavad omavahel

2-16-118651

võrdselt kõik lapse vajadusi ja tervishoidu puudutavad lisakulud, kui need on väiksemad kui

200 eurot. Kui kulu on 200 eurost suurem ega ole hädaolukorrast tingitud, arutavad pooled seda

omavahel ja koostavad koos tegevusplaani. Kohtulikult kinnitatud kompromissi kohaselt on

kooliaasta jooksul laps isa R. S juures, välja arvatud määruses nimetatud aegadel, kui laps on ema

juures. Hageja elab koos isaga, mistõttu ei ole kulusid kantud lepingu kohaselt lähtuvalt

vanemluskavast, sest kostja ei ole kulude kandmises osalenud. Kuni 1. juulini 2016 osales kostja

lapse ülalpidamises ühes kuus ca 100 euro ulatuses. Seejärel lõpetas kostja lapse ülalpidamises

osalemise täielikult.

Kostjal on korter ja elukaaslase kaudu ka teine korter samas majas. Kostja töötab arhitektina ning on

ka vastutav spetsialist. Kostjal on kõigi eelduste kohaselt piisav sissetulek, et maksta lapsele

minimaalses ulatuses elatist. Hagejal on raske puue ning ta vajab õpiabi. Hageja õppetegevuse

toetamiseks on palgatud eraõpetajad matemaatika ja eesti keele õppimiseks. Lisaks osaleb hageja

huviringides ning vajab iga kuu ravimeid. Kostja on osalenud üksnes eesti keele õpetaja kulude ja

õppemaksu kandmises, kuid ei osale vältimatute püsikulude kandmises. Juhul, kui lapsevanem

soovib miinimumsummas elatist, siis ei pea lapse kulusid tõendama. Hageja esindaja on korduvalt

palunud kostjal lapse elamiskulude kandmises osaleda. Seetõttu on põhjendatud ja vajalik nõuda

ülalpidamiskohustuse täitmist ja kohustuse täitmata jätmisega tekkinud kahju hüvitamist

tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest.

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata.

Kostja leidis, et ta on osalenud hageja ülalpidamiskulude kandmises ning teinud omalt poolt lapse

ülalpidamisasjas igati koostööd. Arvestades aastaid kestnud vaidlusi hageja isaga, oli eesmärk

pakkuda hagejale võimalikult stabiilset kodukeskkonda ilma liigse liikumiseta vanemate vahel, mis

pingestaks lapse kohanemist kooliga. Lapsevanemana ei olnud mõistlik ega ka lapse parimates

huvides nõuda välja maksimaalselt kokkulepitud emale võimaldatud suhtluskorra päevi. Kõik

kostjale teadaolevad kulud katsid vanemad võrdselt. Lapse 1. klassi minemise ja tugiisikuga seotud

lisakulud kandis kostja ainuisikuliselt. Vanematele teadaolevad hariduskulud (sh kooli-, transpordi-

ja toitlustuskulud) võttis alates septembrist 2016 enda kanda Viimsi Vallavalitsus, kellele anti

erieestkosteõigus haridusküsimustes. Nädalavahetustel, kui laps viibib ema juures, võetakse ette

ühiseid tegevusi või veedetakse rohkem aega kodus, millega kaasnevad suuremad elamiskulud.

Hagiavalduses märgitud kulud on tekkinud ka ajal, mil laps on viibinud kostjaga. Hageja isa ei ole

enne kohtu poole pöördumist teinud kostjale ühtegi ettepanekut küsimuse kohtuväliseks

lahendamiseks ega jaganud infot vahepeal lisandunud kuludest.

3. Harju Maakohus rahuldas 13. veebruari 2017 otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja

ülalpidamiseks välja igakuise elatise 75 eurot 28 senti alates 19. septembrist 2016 kuni hageja

täisealiseks saamiseni, s.o 15. aprillini 2025. Maakohus määras, et elatis tuleb maksta iga

kalendrikuu eest ette R. S arvelduskontole. Maakohus jättis rahuldamata tagasiulatuva 1680 euro

suuruse elatise nõude perioodi 10. oktoobrist 2015 kuni 10. oktoobrini 2016 eest. Menetluskulud

jättis maakohus poolte endi kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on usutav, et lapse ema on teinud endast olenevalt kõik, et

osaleda lapse ülalpidamisel. Lapse isa ei ole teinud emale ühtegi konkreetset ettepanekut katta lapse

kulutusi. Vanemale ei saa kulutuste nõue tulla tagantjärele üllatusena. Hooldusõiguslikud vanemad

peavad läbi arutama ka lapse huviringid ja trennid ning nendega seotud kulud. Vanematele

teadaolevad hariduskulud võttis alates septembrist 2016. a enda kanda Viimsi Vallavalitsus.

2(8)

2-16-118651

Ülalpidamise ulatuse kindlaksmääramisel tuleb arvestada nii lapse vajaduste kui ka vanemate

võimalustega. Kuivõrd hageja nõuab kostjalt elatist miinimummääras, siis lapse vajaduste

rahuldamiseks tehtavaid kulusid ei tule hagejal tõendada. Isa on majanduslikult tugevamal

positsioonil kui ema ning suudab tagada lapsele paremad majanduslikud võimalused kasvamiseks ja

arenemiseks. Ema oluliselt kehvem majanduslik olukord ei võimalda lapse isaga võrdväärset

ülalpidamist ning see on kohtu hinnangul mõjuvaks põhjuseks vähendada elatist alla

perekonnaseaduse (PKS) § 101 lgs 1 sätestatud määra. Ema peab lisaks endale ülal veel kahte last

ning lähiajal sünnib kolmas laps. Vanemate erineva sissetuleku ja varalise seisundi korral osaleb

kumbki vanem lapse ülalpidamises vastavalt vanemate sissetulekute ja varalise seisundi

proportsioonile. Kui ühe lapse ülalpidamiseks kuus kulub ühel vanemal alates 2016. aastast

215 eurot, siis ühe päeva vajadus lapsele on 7 eurot 16 senti. Aja eest, mis laps viibib ema

perekonnas (9 päeva ööbimisega), on elatise suurus 150 eurot 56 senti (215 – 64,44 (9 x 7,16)),

millest pool jääb ema kanda, s.o 75 eurot 28 senti. Elatis tuleb välja mõista alates maksekäsu

kiirmenetluse avalduse esitamisest 19. septembril 2016.

Elatise väljamõistmine tagasiulatuvalt ühe aasta eest ei ole põhjendatud. Elatise tagasiulatuv

väljamõistmine paneks kostja ja tema ülalpidamisel oleva kahe alaealise lapse tõenäoliselt raskesse

olukorda ning oleks kostjale ebamõistlikult koormav. Hageja ei nõudnud vaidlusalusel perioodil

kostjalt ülalpidamiskohustuse täitmist.

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse osaliselt

tühistada ning teha uue otsuse, millega mõista kostjalt hageja ülalpidamiseks välja elatis pool

Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast ja rahuldada tagasiulatuva elatise nõudest

perioodi 10. oktoobrist 2015 kuni 19. septembrini 2016 eest 1299 euro 47 sendi suuruse osa.

Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 31. augusti 2017 otsusega apellatsioonkaebuse osaliselt ja

tühistas maakohtu otsuse osas, milles kostjalt mõisteti hageja kasuks välja igakuine elatis alates

19. septembrist 2016. Ringkonnakohus tegi uue otsuse, millega mõistis kostjalt välja igakuise elatise

alates 22. augustist 2016 ja jättis tagasiulatuva elatise nõude rahuldamata perioodi eest

10. oktoobrist 2015 kuni 21. augustini 2016. Muus osas jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse

muutmata. Menetluskulud jättis ringkonnakohus poolte endi kanda.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on maakohus ebaõigesti mõistnud igakuise elatise

välja alates 19. septembrist 2016. Hageja esitas maksekäsu kiirmenetluse avalduse 22. augustil 2016

ning hageja nõuab igakuist elatist alates sellest kuupäevast. Seega tuleb igakuine elatis mõista välja

alates 22. augustist 2016.

Põhjendamatud on hageja etteheited selle kohta, et maakohus ei ole hinnanud lapse tegelikke

vajadusi. Lapse vajaduste rahuldamiseks kulub eelduslikult kahekordne miinimumelatis ning selles

ulatuses ei ole vaja lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi kohtumenetluses tõendada.

Kuna hageja nõudis elatise väljamõistmist PKS § 101 lgs 1 sätestatud miinimummääras ega toonud

hagiavalduses välja ülalpidamiskulude suurust, ei pidanud maakohus hindama lapse vajaduste

rahuldamiseks tehtavate kulude suurust ning on põhjendatult lähtunud eeldusest, et hageja

ülalpidamiseks kulub kummagi vanema ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne elatise

miinimummäär. Seetõttu ei saa ringkonnakohus arvesse võtta ka apellatsioonimenetluses esitatud

hageja väiteid ülalpidamiskulude suuruse kohta.

3(8)

2-16-118651

Maakohus on põhjendatult arvestanud sellega, et kostja kannab lapsega seotud kulusid ajal, mil laps

viibib tema juures. Samuti ei ole alust järeldada, et kostja kannab lapse tema juures viibimise ajal

lapsega seotud esmaseid kulusid vähem kui 7 eurot 16 senti päevas. Lisaks on kostja selgitanud, et

ta kannab ka tugiisiku ja lapse huviringidega seotud kulusid ning et vanematel on kokkulepe, et

kumbki vanem ostab omal kulul juurde riideid, et lapsel oleks mõlema vanema juures kõik vajalik

olemas. Alates 2016. a septembrist on lapse haridusega seotud kulusid kandnud ka Viimsi vald.

Maakohus on kostjalt elatise väljamõistmisel arvestanud sellega, et tema ülalpidamisvõime on

võrreldes hageja isaga oluliselt madalam ega võimalda võrdväärset ülalpidamist. Hageja väited selle

kohta, et maakohus on tuvastanud kostja majandusliku olukorra valesti, kuna ei ole arvestanud

kostjale kuuluvat korterit ning kostja projektipõhist töökohta, ei anna alust jaotada

ülalpidamiskulusid vanemate vahel maakohtust erinevalt. Ka korteriomandiga arvestamisel on

hageja isa paremas majanduslikus olukorras kui kostja, kuna ta omab täiendavalt kinnisvara ning

tema igakuine töötasu on umbes kaks korda suurem. Hageja ei ole tõendanud, et kostja sissetulek on

kohtuistungil avaldatust suurem. Projektipõhine töökoht oli kostjal vaid augustist detsembrini 2016.

Hageja ei ole taotlenud kostja sissetulekute väljaselgitamiseks tõendite kogumist. Kostjal on lisaks

hagejale veel kaks last.

Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus põhjendatult leidnud, et elatise tagasiulatuvalt

väljamõistmine oleks kostjale ebamõistlikult koormav. Olukorras, kus kostja osales vabatahtlikult

hagejaga seotud kulude kandmises, tuli hageja esindajal kostjale avaldada, et tema hinnangul ei ole

ülalpidamine piisav ja et kostjalt nõutakse ülalpidamiskohustuse täitmist suuremas ulatuses. Hageja

väited selle kohta, et hageja esindaja on korduvalt nõudnud ülalpidamiskulude kandmist suuremas

ulatuses suuliselt või e-kirja teel, on tõendamata.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Hageja palub kassatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsus ja teha uus otsus, millega mõista

kostjalt hageja kasuks välja igakuine elatis suuruses, mis vastab kehtivale elatise minimaalmäärale

kuni lapse täisealiseks saamiseni. Kassatsiooniastme menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt alla miinimumsumma elatise määramine ei taga

erivajadustega lapse igapäevaste vajaduste rahuldamist ja tema arenguks piisavaid vahendeid.

Elatise määramisel tuleb lähtuda eelkõige lapse huvidest ja vajadustest. Elatise nõudmisel

miinimummääras ei nõuta kohtupraktika kohaselt lapse kulutuste tõendamist. Maakohus vähendas

elatist enam kui kolm korda alla miinimumsumma, leides vääralt, et lapse vajaduste rahuldamiseks

tehtavate kulude suurust ei pidanud maakohus hindama. Kohus ei ole erandlikult elatise alla

miinimumsumma vähendamisel lähtunud eeldusest, et kostja suudab lapsele anda ülalpidamist

seaduses sätestatud miinimumsuuruses, mistõttu oleks tulnud hinnata lapse vajadusi ja elulaadi, et ei

kahjustataks lapse heaolu ja elatise nõudmise eesmärki. Alla miinimumsuuruse elatise mõistmiseks

peab kohus hindama mõjuva põhjuse olemasolu ja arvestama esmajoones sellega, et

ebaproportsionaalselt ei saaks kahjustada elatise maksmise eesmärk, st et ka miinimumelatisest

väiksema elatise maksmisel saaksid lapse igapäevased vajadused rahuldatud ja tema arenguks

piisavad vahendid tagatud. Mõjuva põhjuse olemasolu peab tõendama kohustatud vanem. Kui lapse

mõistlikud vajadused on tuvastamata ja mõjuv põhjus elatise vähendamiseks on tõendamata, siis

peab kohus lähtuma elatisenõude menetlemisel eeldusest, et lapsel on õigus saada miinimumelatist.

Teiste laste olemasolu annab aluse elatise vähendamiseks alla seaduses sätestatud alammäära üksnes

juhul, kui elatise väljamõistmine alammääras tooks kaasa laste ebavõrdse olukorra.

4(8)

2-16-118651

Ringkonnakohus ei ole pidanud vajalikuks kostja tegelikku majanduslikku olukorda hinnata, jättes

sisuliselt tähelepanuta asjaolu, et maakohtu otsus ei sisalda vajalikku viidet kostja kinnisvarale.

Kostja tegelik majanduslik olukord on oluliselt parem, kui kohus on tuvastanud ning see võimaldab

tal maksta hageja nõutud elatist. Maakohus on kostja majanduslikku seisundit käsitlenud

põhjendamatult ka mõjuva põhjusena, et vähendada elatist alla miinimumsumma. Vanemate varaline

seisund tuleb tuvastada võimalikult täpselt. Arvestades, et kostjal on nii vallasvara kui ka kinnisvara

Tallinna kesklinnas ning ta saab keskmisest suuremat sissetulekut, siis ei ole võimalik, et kostja

majanduslik olukord on oluliselt kehvem. Kohus peab lähtuma eeldusest, et lapse ülalpidamiseks

kulub kahekordne elatise miinimummäär ning et mõlemad vanemad suudavad lapsele anda

ülalpidamist seaduses sätestatud miinimumsuuruses.

Maakohus on jätnud täitmata selgitamis- ja põhjendamiskohustuse, sest tegemist ei ole tavapärase

miinimumelatisnõudega. Juhul, kui hageja esitatud faktilised asjaolud ei ole vastuväiteid arvestades

piisavad, tuli hagejale seda selgitada, andes talle samuti võimaluse esitada vastuväiteid kinnitavaid

faktilisi asjaolusid. Kohus ei ole hagejale selgitanud lapse tegelike vajaduste ning vanemate varalise

seisundi hindamisega seotud asjaolude väljatoomise ja tõendamise kohustust olukorras, kus elatis

mõisteti välja alla miinimumsumma. Ebapiisava elatise väljamõistmisega on seatud ohtu

erivajadustega lapse heaolu, sest laps vajab haiguse tõttu suuremat toetust nii huvihariduse,

transpordi, õppetegevuse kui ka meditsiini valdkonnas.

7. Kostja palub jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 691

p 2 ning § 692 lg 1 pde 1–2 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse

normi olulise rikkumise tõttu tühistada ja saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks

ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldatakse.

9. Käesolevas tsiviilasjas esitas alaealine laps hagi ühe vanema vastu PKS § 101 lgs 1 sätestatud

miinimumelatise väljamõistmiseks. Maakohus vähendas väljamõistetava elatise suurust alla

seaduses sätestatud miinimummäära. Ringkonnakohus nõustus maakohtu väljamõistetud elatise

suurusega. Kolleegium leiab, et maa- ega ringkonnakohus ei ole oma otsuses esitanud mõjuvat

põhjust PKS § 102 lg 2 mõttes, et vähendada elatist alla seaduses sätestatud miinimummäära.

Kuivõrd ringkonnakohtul on võimalik rikkumine kõrvaldada, siis tühistab kolleegium

ringkonnakohtu otsuse ja saadab asja uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

10. PKS § 102 lg 2 kolmanda ja neljanda lause järgi võib kohus mõjuval põhjusel vähendada elatist

alla PKS § 101 lgs 1 sätestatud määra. Mõjuvaks põhjuseks võib olla muu hulgas vanema

töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel PKS § 101 lgs 1

sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps.

PKS § 101 lg 1 järgi ei või igakuine elatis ühele lapsele üldjuhul olla väiksem kui pool Vabariigi

Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. PKS § 102 lgtes 1 ja 2 sätestatud põhimõtete kohaselt ei

vabane vanem oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest põhjendusel, et ta ei ole oma varalise

seisundi tõttu võimeline andma lapsele ülalpidamist enese tavalist ülalpidamist kahjustamata. Kuid

kui ta on kirjeldatud olukorras, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse

ülalpidamiseks ühetaoliselt (vt nt Riigikohtu 24. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 32111812,

p 15; 29. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3212115, p 14; 13. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas

nr 3211716, p 11). Elatise väljamõistmisel alla PKS § 101 lgs 1 sätestatud alammäära tuleb

5(8)

2-16-118651

tuvastada, et elatise vähendamiseks on PKS § 102 lgs 2 sätestatud mõjuv põhjus (vt Riigikohtu

16. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 32116012, p 17). Mõjuva põhjuse olemasolu peab seejuures

tõendama kohustatud vanem (Riigikohtu 28. oktoobri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 32112415, p 15).

11. Kohtud on elatise vähendamist alla miinimummäära põhjendanud sellega, et isa on

majanduslikult tugevamal positsioonil kui ema, st kostja. Maakohtu hinnangul ei võimalda ema

oluliselt kehvem majanduslik olukord anda lapse isaga võrdväärset ülalpidamist ning see on

mõjuvaks põhjuseks vähendada elatist alla PKS § 101 lgs 1 sätestatud määra (maakohtu otsuse

p 18). Ringkonnakohus nõustus maakohtu hinnanguga (ringkonnakohtu otsuse p 29).

12. PKS § 102 lg 2 neljandas lauses on sätestatud näidisloetelu ning kohus saab iga üksikjuhtumi

asjaolusid arvestades hinnata, kas asjas esineb mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise

väljamõistmiseks või mitte (vt Riigikohtu 13. aprilli 2016. a otsus asjas nr 3211716, p 11;

28. oktoobri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 32112415, p 15; 16. jaanuari 2013. a otsus asjas

nr 32116012, p 17). Muuhulgas ei ole PKS § 102 lg 2 teises lauses sätestatut arvestades välistatud

vähendada elatist alla miinimummäära, arvestades kohustatud vanema varalist seisundit ja seda,

millised on lapse tegelikud vajadused, kui asjas esiletoodud asjaolud seda tingivad. Seda juhul, kui

viidatud asjaolud on lapse õigustatud huve arvestades piisavalt kaalukad (vt ka Riigikohtu 22. märtsi

2017. a otsus tsiviilasjas nr 32117416, p 13; 9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3213517, p 28.2).

Mõjuva põhjuse hindamisel tuleb arvestada esmajoones sellega, et ebaproportsionaalselt ei saaks

kahjustada elatise maksmise eesmärk, st ka miinimumelatisest väiksema elatise maksmisel saaksid

lapse igapäevased vajadused rahuldatud ja tema arenguks piisavad vahendid tagatud (Riigikohtu

9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3213517, p 28.1).

13. Eelnevast järeldub, et kohustatud vanema varaline seisund võib anda alust mõista temalt välja

miinimumelatisest väiksem elatis, kuid sealjuures tuleb arvestada lapse huve ning seda, kas elatise

vähendamine on vanema ja lapse huve kaaludes proportsionaalne. Kolleegiumi arvates ei ole kohtud

läbi viinud elatise alla miinimummäära väljamõistmiseks vajalikku lapse ja vanema huvide

kaalumist. Arvestada tuleb sellega, millised on lapse vajadused ning kohustatud vanema sissetulek

ja varaline seisund. Ainuüksi ühe vanema parem majanduslik seisund ei anna alust vähendada

väljamõistetavat elatist alla miinimummäära.

14. Iseenesest on kohtud õigesti viidanud, et eelduslikult ongi lapse igapäevaste vajaduste

rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus PKS § 101 lg 1 järgi pool Vabariigi Valitsuse

kehtestatud kuupalga alammäära ning et selles ulatuses ei tule lapse vajaduste rahuldamise kulusid

tõendada (vt nt Riigikohtu 28. oktoobri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 32112415, p 13; 26. novembri

2014. a otsus tsiviilasjas nr 32112014, p 14; 26. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3217813, p 15;

8. jaanuari 2014. a otsus tsiviilasjas nr 32116513, p 15). Küll aga tuleb lapse vajadusi hinnata juhul,

kui kohus soovib välja mõista miinimumelatisest väiksema elatise.

15. Eelnevast tulenevalt on kohtud asja lahendamisel jätnud välja selgitamata olulised asjaolud,

rikkudes selliselt ka eelmenetluse ülesandeid elatisnõude lahendamisel. Eelkõige on kohtud jätnud

täielikult tähelepanuta, et praegusel juhul on tegemist elatise määramisega erivajadustega lapsele.

Sealjuures juhib kolleegium tähelepanu sellele, et kohus ei ole perekonnaasjas TsMS § 436 lg 6 järgi

seotud esitatud asjaolude ega seisukohtadega ning võib TsMS § 230 lg 3 järgi lapse huve puudutavas

ülalpidamisvaidluses koguda tõendeid omal algatusel, sh kohustada menetlusosalist TsMS § 230

lg 4 järgi esitama andmeid ja dokumente oma sissetuleku ja varalise seisundi kohta või nõuda

TsMS § 230 lg 5 järgi asjakohast teavet kolmandatelt isikutelt (vt ka nt Riigikohtu 3. juuni 2015. a

otsus tsiviilasjas nr 3215615, p 12; 9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3213517, p 24).

6(8)

2-16-118651

16. Praegusel juhul ei nähtu kohtute otsustest see, milles seisneb hageja puue ega see, millised on

hageja erivajadused. Samas on kohtud tuvastanud, et kostja sissetulek on 1088 eurot, mis ületab üle

nelja korra miinimumelatise kehtivat määra (maakohtu otsuse p 17; ringkonnakohtu otsuse p 29).

Seega ei ole tuvastatud asjaoludel alust kahelda, et kostja iseenesest suudaks miinimumelatist

tasuda. Lisaks on hageja esitanud väiteid kostja täiendava vara ning suurema sissetuleku kohta

(vt otsuse p 18). Tuvastatud asjaoludel on kohtud põhjendamatult asunud seisukohale, et esineb

mõjuv põhjus, mis PKS § 102 lg 2 järgi annab alust vähendada kostjalt väljamõistetavat elatist alla

seaduses sätestatud miinimummäära.

17. Kohtud on muuhulgas tuginenud sellele, et kostjal on lisaks hagejale veel teine laps ning lähiajal

sünnib kolmas laps. Teiste laste olemasolu annab aga alust elatise vähendamiseks alla seaduses

sätestatud alammäära üksnes juhul, kui elatise väljamõistmine alammääras tooks kaasa laste

ebavõrdse olukorra (Riigikohtu 13. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3211716, p 11). Vanemal, kes

tugineb laste ebavõrdsele olukorrale, tuleb esile tuua, kohtul aga tuvastada, millised on kohustatud

vanema iga lapse vajadused ja võimalused neid vajadusi rahuldada, sh milliste vahendite arvel neid

vajadusi rahuldatakse. Sealjuures tuleb arvestada ka teise vanema panust laste ülalpidamisse

(vt Riigikohtu 13. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3211716, p 12). Kui kostja tugineb asja uuel

läbivaatamisel sellele, et miinimumelatise väljamõistmisel satuvad tema lapsed ebavõrdsesse

olukorda, tuleb kostjal esitada vastavad tõendid ning kohtul kostja väiteid ja esitatud tõendeid

hinnata.

18. Hageja arvates on kohtud ebaõigesti tuvastanud kostja majandusliku olukorra, kuivõrd ei ole

arvestanud kostjale kuuluva korteri ja tema praeguse pere majandusliku seisundiga.

Ringkonnakohus leidis, et hageja väited ei anna alust jaotada ülalpidamiskulusid vanemate vahel

maakohtust erinevalt. Ringkonnakohus ei pidanud tõendatuks väiteid kostja suurema sissetuleku

kohta, kuid väidetava korteri ning kostja elustandardi tõendatuse kohta ringkonnakohus seisukohta

ei võtnud (ringkonnakohtu otsuse p 29). Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul hageja

väiteid hinnata ning lugeda vastavad asjaolud tuvastatuks või asuda seisukohale, et need on

tõendamata.

Kolleegium juhib tähelepanu sellele, et vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste

vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid, olgu siis sissetuleku arvel või piisava sissetuleku

puudumise korral ka muu vara arvel (vt ka nt Riigikohtu 24. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas

nr 32111812, p 15; 16. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 32116012, p 17). Olukorras, kus

ülalpidamist andma kohustatud vanem varjab oma sissetulekuid või sissetuleku suuruse tuvastamine

ei ole muul põhjusel võimalik, saab vanema varalise seisundi hindamisel mh arvestada tema

elustandardiga (Riigikohtu 13. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3211716, p 14). Piisava sissetuleku

teenimise kohustuse täitmise hindamisel tuleb arvestada vanema vanust, haridust, kvalifikatsiooni,

tervislikku seisundit jm sissetulekut mõjutada võivaid asjaolusid. Vanem on kohustatud lapse

ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks tegema kõik endast oleneva ning vajadusel müüma ka

endale kuuluvaid esemeid ülalpidamiskohustuse täitmiseks vajalike vahendite saamiseks. Vanemate

varaline seisund tuleb tuvastada võimalikult täpselt (vt Riigikohtu 24. oktoobri 2012. a otsus

tsiviilasjas nr 32111812, p 14; 9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3213517, pd 21.3–21.4). Seetõttu

ei piisa kohustatud vanema vara kohta esitatud väidete ja tõendite hindamisel vaid üldsõnalisest

seisukohast, et need asjaolud ei muudaks ülalpidamiskulutuste jaotust vanemate vahel. Eriti

olukorras, kus lapsel on eelduslikult tavalisest suuremad vajadused ning vanema sissetulek ületab

nõutud elatist mitmekordselt (vt otsuse p 16).

7(8)

2-16-118651

19. Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus

TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada.

20. Hageja kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

tagastada kassatsioonikautsjon.

Ants Kull

Henn Jõks

Jaak Luik

8(8)