2-15-15909/124 · Riigikohtu tsiviilkolleegium

R I I G I K O H U S

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

2-15-15909

Otsuse kuupäev

Tartu, 7. veebruar 2018

Kohtukoosseis

Eesistuja Malle Seppik, liikmed Ants Kull ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

K. A. I, A. S. I, A. I. I, K. M. I ja E. S. I hagi J. E. I vastu

elatise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 28. juuni 2017. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

J. E. I kassatsioonkaebus

K. A. I,

A. S. I,

A. I. I,

K. M. I

ja

E. S. I

vastukassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

Kostja kassatsioonkaebuse hind iga hageja vastu 655 eurot

92 senti

Hagejate vastukassatsioonkaebuse hind igal hagejal 0 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hagejad K. A. I, A. S. I, A. I. I, K. M. I ja E. S. I, hagejate

seaduslik esindaja H. I, lepinguline esindaja riigi õigusabi

korras vandeadvokaat Peep Rajavere

Kostja J. E. I, lepinguline esindaja riigi õigusabi korras

vandeadvokaat Henn Koduvere

Asja läbivaatamise kuupäev

22. jaanuar 2018, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 28. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-15909

muutmata.

2. Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta vastukassatsioonkaebus rahuldamata.

4. Arvata J. E. I kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon riigituludesse.

2-15-15909

5. Vabastada K. A. I, A. S. I, A. I. I, K. M. I ja E. S. I kohustusest tasuda

vastukassatsioonkaebuselt kassatsioonikautsjon riigituludesse.

6. Jätta menetluskulud kassatsiooniastmes poolte endi kanda.

7. Määrata Läänemaa I Advokaadibüroo vandeadvokaadi Peep Rajavere tasu ja kulude

suuruseks Riigikohtus osutatud riigi õigusabi eest 192 eurot (sh käibemaks). Saata

määrus selles osas täitmiseks Eesti Advokatuurile.

8. Määrata Advokaadibüroo Lillo & Partnerid vandeadvokaadi Henn Koduvere tasu ja

kulude suuruseks Riigikohtus osutatud riigi õigusabi eest 360 eurot (sh käibemaks).

Saata määrus selles osas täitmiseks Eesti Advokatuurile.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. K. A. I (hageja I), A. S. I (hageja II), A. I. I (hageja III), K. M. I (hageja IV) ja E. S. I (hageja V)

(lapsed) esitasid 23. oktoobril 2015 Pärnu Maakohtusse hagi J. E. I (kostja) vastu elatise nõudes.

Hagejad palusid välja mõista igale hagejale elatise 195 eurot kuus, aga mitte vähem kui pool

maksmise ajal kehtivast Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast, alates hagi

esitamisest kuni iga lapse täisealiseks saamiseni. Samuti palusid hagejad välja mõista tagasiulatuva

elatise 23. oktoobri 2014 kuni 22. oktoobri 2015 eest.

Hagiavalduse kohaselt elavad lapsed oma ema H. I juures. Kostja on varjanud enda sissetulekuid

ega ole alates 2011 septembrist laste ülalpidamises osalenud. Hageja põhistas ja tõendas osaliselt

laste vajadused. Elatise vähendamiseks alla alammäära puudub kostjal mõjuv põhjus. Laste isa

töötus ja võimetus või soovimatus leida viie aasta jooksul Eestis ametlikku tööd ei anna selleks

alust.

2. Kostja vaidles hagile osaliselt vastu, paludes jätta tagasiulatuva elatisenõude täielikult

rahuldamata, kuid olles nõus tasuma igale hagejale jooksvat elatist 61 eurot 96 senti kuus ning alates

1. jaanuarist 2017 41 eurot 96 senti kuus. Kostja vaidles hagis välja toodud laste vajaduste suurusele

vastu, põhjendas laste vajaduste suurust ja leidis, et laste vajadused on keskmiselt 232 eurot 43 senti

kuus. Kostja leidis, et laste vajaduste hindamisel tuleb arvestada laste emale laekuvaid lapsetoetusi

ja tulumaksutagastust.

3. Pärnu Maakohus jättis rahuldamata kostja taotluse tunnistada PKS § 101 lg 1 põhiseadusega

vastuolus olevaks, rahuldas hagi osaliselt ja jättis menetluskulud poolte endi kanda, v.a riigi

õigusabi kulud, mis määrati kindlaks eraldi määrusega.

Maakohus mõistis kostjalt iga hageja kasuks välja elatise 150 eurot kuus alates maakohtu otsuse

tegemisest 22. veebruaril 2017 kuni iga hageja täisealiseks saamiseni, 2100 eurot iga hageja kasuks

23. oktoobrist 2015 kuni 21. veebruarini 2017 ning tagasiulatuva elatisena 23. oktoobrist 2014 kuni

22. oktoobrini 2015 iga hageja kasuks 501 eurot 67 senti.

Maakohus viitas, et ülalpidamiskohustusest vabastamine või elatise piiramine on kohtu

kaalutlusotsustus, mille tegemisel tuleb arvestada kõiki asjas esile toodud asjaolusid kogumis

(vt Riigikohtu 13. märtsi 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-10-13, p 19). Maakohus leidis, et kostja

taotlus tunnistada PKS § 101 lg 1 põhiseadusega vastuolus olevaks tuleb jätta rahuldamata, sest

Riigikohus on sätet korduvalt analüüsinud, tõstatamata küsimust sätte vastuolust põhiseadusega ning

kohtule on antud diskretsiooniõigus otsustada seadusega sätestatud piirides elatise suuruse üle.

Maakohus tuvastas, et igakuised keskmised kulutused ühele lapsele on 428 eurot 22 senti (eluase

71 eurot 33 senti, toit 180 eurot 90 senti, riided ja jalanõud 46 eurot 53 senti, haridus 23 eurot

2(9)

2-15-15909

31 senti, hügieen ja tervishoid 19 eurot 43 senti, vaba aeg ja hobid 37 eurot 72 senti, sideteenused

9 eurot ning muud kulud 40 eurot). Maakohus selgitas, et vanemal on kohustus teenida sissetulekut

lapse ülalpidamiseks ning ta ei vabane ülalpidamiskohustusest põhjendusega, et tema sissetulek on

liiga väike.

Maakohus tuvastas, et laste ema sissetulek on töötasu ja toetusi arvestades hagiavalduse kohaselt

1019 ja hagi tagamise taotluse kohaselt 1030 eurot kuus, kuid arvestada tuleb laste ema vältimatut

kulu enda ülalpidamiseks. Kostja ehk laste isa keskmine sissetulek oli augustist 2016 alates

621 eurot 12 senti töötasuna Maxima kauplusest, kostjal ei ole kinnisasju ega sõidukeid,

äriühingutest Marziano OÜ ega WARZONE MMA OÜ kostja osaniku ja juhatuse liikmena tasu ei

saa ning kostjal ei ole ka muud vara. Kostja üürikulud on 240 eurot kuus.

Maakohus tuvastas, et laste emale laekub viie lapse kohta 419 euro 18 sendi suurune riiklik

peretoetus, ning leidis, et see tuleb igakuisest elatisest maha arvata ja jagada mõlema vanema vahel,

arvestades sealjuures, et 1. juulist 2017 lisandub 300 euro suurune lasterikaste perede toetus.

Maakohus leidis, et kostja vangistuses viibimine ei ole ülalpidamiskohustuse rikkumiseks mõjuv

põhjus ning elatise vähendamisel ei kohaldu PKS § 102 lg 2, mis võimaldab elatist vähendada alla

miinimumi, kui alaealise lapse vanemal on mitmeid lapsi, sest termin „teine laps“ hõlmab juhte, mil

vanemal on teisi lapsi lisaks hagejatele. Hagejad möönsid, et arvestades laste suurt arvu, on

võimalik, et kostja tasub nõutust väiksemat elatist. Eeltoodust lähtudes leidis maakohus, et

põhjendatud on välja mõista igakuise elatisena igale lapsele 150 eurot ja elatisena hagi esitamisest

maakohtu otsuse tegemiseni iga lapse kasuks 2100 eurot.

Maakohus leidis, et tagasiulatuva elatisena on põhjendatud välja mõista iga lapse kohta 501 eurot

67 senti, sest enne hagi esitamist kostjalt elatise tasumist ei nõutud ning tagasiulatuva elatise

maksmine paneks kostja äärmiselt raskesse majanduslikku olukorda, arvestades varalist seisundit nii

elatise maksmise kohustuse tekkimise ajal kui ka praegu. Kuna kostja peab ka praegu lastele

ülalpidamist andma, ei ole tagasiulatuva elatise nõue osaliselt põhjendatud.

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada

osas, milles rahuldati hagejate elatisnõuded perioodil 22. veebruarist 2017 kuni 30. juunini 2017

suuremas ulatuses kui 63 eurot 25 senti, osas, milles rahuldati elatisnõuded alates 1. juulist 2017

suuremas ulatuses kui 41 eurot 96 senti, ning osas, milles elatisnõuded 23. oktoobrist 2015 kuni

21. veebruarini 2017 rahuldati suuremas ulatuses kui 1012 eurot 1 sent. Kostja jäi taotluse juurde

tunnistada PKS § 101 lg 1 ja Vabariigi Valitsuse 18. detsembri 2015 määrus nr 139 töötasu

alammäära kohta põhiseadusega vastuolus olevaks või jätta kohaldamata osas, milles on ette nähtud,

et elatis ei või olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära, sest

maakohtu otsus on selles osas põhjendamata.

5. Hagejad esitasid vastuapellatsioonkaebuse, milles vaidlustasid maakohtu otsuse osas, milles välja

mõistetud elatis on jäetud töötasu alammääraga sidumata, leides, et maakohtu otsus on selles osas

põhjendamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 28. juuni 2017. a otsusega maakohtu otsuse muutmata, kostja

apellatsioonkaebuse ja hagejate vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata, kuid täiendas maakohtu

otsuse põhjendusi. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jättis ringkonnakohus poolte endi

kanda.

3(9)

2-15-15909

Ringkonnakohus leidis, et maakohus jättis põhjendatult rahuldamata kostja taotluse tunnistada

PKS § 101 lg 1 põhiseadusega vastuolus olevaks, sest seadus võimaldab PKS § 101 lg-st 1 kõrvale

kalduda ning § 102 lg-te 1 ja 2 alusel põhiseaduspärase otsuse teha. Tuleb eeldada, et lapse

ülalpidamiseks kulub kummagi vanema ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne elatise

miinimummäär ning et mõlemad vanemad suudavad lapsele anda ülalpidamist seaduses sätestatud

miinimumsuuruses, kuid kostjal on võimalik see eeldus ümber lükata (vt Riigikohtu 16. jaanuari

2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-160-12, p 17). Ringkonnakohus lisas, et PKS § 101 lg 1 ja

Vabariigi Valitsuse määrus töötasu alammäära kohta ei puutu asjasse, sest maakohus ei mõistnud

välja miinimumelatist (vt Riigikohtu 25. juuni 2013. a määrus põhiseaduslikkuse järelevalve asjas

nr 3-4-1-16-13, p 24). Vastusena apellatsioonkaebuse väidetele tõi ringkonnakohus välja, et

iseenesest on õiged kostja väited, et töötasu alammäär on 2014–2017 aastatel oluliselt suurenenud

ning elatist ei maksustata enam tulumaksuga. Ringkonnakohus viitas, et Riigikohus on leidnud, et

seadusandja võiks kaaluda miinimumelatise vähendamist ja vajaduspõhise miinimumelatise

kehtestamist, mis arvestaks muu hulgas kooselavate ülalpeetavate mastaabisäästu ning näeks ette

vanemale enda ülalpidamiseks kätte jääma pidava sissetuleku (vt Riigikohtu 22. märtsi 2017. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 14; 9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 30).

Ringkonnakohus leidis ülalpidamise ulatust analüüsides, et kostja vastuväited ei anna alust elatise

suurust muuta, sest kuigi kostja on esitanud põhjalikud vastuväited kõikide kululiikide kohta, on

kostja tuginenud RAKE uuringule ja statistilistele andmetele, mitte konkreetsetele hageja vajadusi

tõendavatele dokumentidele. Vastusena apellatsioonkaebuse väidetele ülalpidamise ulatuse kohta tõi

ringkonnakohus välja järgmist.

Eluasemekulude põhjendatud suurust ei ole maakohus vajalikul määral analüüsinud ning kostja

arvestus on hagejate arvestusest täpsem. Siiski on arvutuse erinevus 40 senti, mistõttu ei saa

järeldada, et hagejate vajadused oleksid hagis toodust väiksemad. Ringkonnakohus leidis, et

põhjendatud eluasemekulud on iga lapse kohta kuus 71 eurot 33 senti.

Toidukulude kohta leidis maakohus, et põhjendatud on 6 euro 3 sendi suurune kulu päevas.

Hagiavalduses leidsid hagejad, et toidukulu ema varalistest võimalustest lähtuvalt on 3 eurot päevas,

ning hilisemas täpsustuses toodi kuluna välja 8 eurot 70 senti päevas, kust on välja jäetud puuviljad

ja maiustused. Kostja leidis hagejate toodud toidu kalorite hulka arvestades, et põhjendatud kulu on

4 eurot 3 senti päevas, ja hiljem, arvestades poodides pakutavaid allahindlusi, et põhjendatud kulu

on 3 eurot 50 senti päevas. Ringkonnakohus leidis, et maakohtu otsuse muutmiseks ei ole alust, sest

tegemist on hüpoteetilise toidukuluga, mille tõendamist ei saanud hagejatelt oodata, arvestusse on

põhjendatud lisada kulud puuviljadele ja maiustustele ning laste emalt ei pea ootama allahindlustelt

ostmist, sest ta on täiskohaga töötav lapsevanem.

Hobivahendite, riiete ja jalanõude kohta leidis ringkonnakohus, et põhjendatud ei ole arvestatud

summat muuta, sest RAKE uuringus on välja toodud statistilised keskmised andmed, kus ei ole

uuritud viielapselise pere vajadusi. Mastaabisääst kolme- ja viielapselise pere puhul ei ole

eeldatavalt samasugune, hagejate arvestus on olnud konservatiivne, riideid ja hobivahendeid ei saa

sellest lähtudes järjestikku viie lapse puhul kasutada, need kuluvad ära ja lähevad katki. Eesti

kliimast tulenevalt on üksnes suve- ja talveriiete kõrval vajalikud ka kevad-sügisriided ning üks

pidulikum komplekt. Riiete ja jalanõude kohta ei ole 46 eurot 53 senti ebamõistlik kulutus, sest

vähemalt laste jalanõud peavad olema kvaliteetsed ja talveriided soojad.

Ringkonnakohus leidis, et muude kulude kohta (haridus 23 eurot 31 senti, hügieen ja tervishoid

19 eurot 43 senti, vaba aeg ja hobid 37 eurot 72 senti, sideteenused 9 eurot, muud suured ostud

40 eurot) ei ole kostja esitanud tõendeid selle kohta, et laste vajadused on väiksemad, vaid on

4(9)

2-15-15909

vaielnud üldiselt kulude suurusele ja vajalikkusele vastu. Osaliselt on küll põhjendatud kostja

väited, et osa hügieeni- ja tervisetarvetele tehtavaid kulutusi on ülepaisutatud, sest tegemist on

pikaaegse kasutusega kaubaga, mille kasutusiga ei ole üks aasta, kuid mõistlik ei ole ka selles osas

ülalpidamise ulatust vähendada, sest teisi kulusid, näiteks juuksekinnitusvahenditele ja šampoonile,

on seevastu arvestatud tagasihoidlikult. Ringkonnakohus leidis, et hügieenikuludest on keskmiselt

põhjendatud hagejal I 17 eurot, hagejal II 34 eurot 8 senti, hagejal III 15 eurot 75 senti, hagejal IV

14 eurot 83 senti, hagejal V 15 eurot 58 senti kuus.

Ringkonnakohus leidis, et laste jaoks on oluline käia teiste laste sünnipäevadel, teatris ja kinos, et

lapsed saaksid osaleda koos oma eakaaslastega sotsiaalses elus ja sõlmida eluks vajalikke

sõprussidemeid. Kindlasti saab laps raamatuid laenutada ka raamatukogust ja kõiki loetavaid

raamatuid lastele ostma ei pea, kuid lapsel peaksid olema ka oma isiklikud raamatud. Hageja IV

jalgpallitreeningu kulu 30 eurot kuus on mõistlik kulutus, sest lapse tervisele ja arengule on selline

sportlik huvi vajalik. Lisaks liikumisharjumusele annab treening ka muid lapsele positiivseid

kogemusi ja eluks vajalikke oskusi (meeskonnatöö, distsipliin jms). Põhjendatud ei ole kostja

seisukoht, et sellise kulutuse tegemiseks oleks pidanud laste ema küsima kostjalt nõusolekut.

Ringkonnakohus leidis, et tänapäeva infoühiskonnas, kus koolis antakse lastele ülesandeid, mis

eeldavad kodust internetikasutust, ei ole sidekuludena 9 eurot kuus lapse kohta liigne. Lastelt ja

nendega koos elavalt emalt ei saa oodata ka seda, et nad jagaksid kuuekesi kaht arvutit või muud

nutiseadet.

Ringkonnakohus selgitas, et elatist saab vähendada alla miinimummäära mõjuval põhjusel, milleks

võivad olla mh lapse miinimumist väiksemad vajadused (nt mastaabisäästu tõttu), vajaduste katmine

muul viisil (nt vahetu ülalpidamisega lapsega suhtlemisel, kulude jooksva katmisega,

lapsetoetusega), samuti vanema halb varaline seisund. Ringkonnakohus leidis seejuures, et

mastaabisäästust käesolevas asjas lähtuda ei saa. Ringkonnakohus tõi välja, et mõjuva põhjuse

hindamisel tuleb arvestada esmajoones sellega, et ebaproportsionaalselt ei saaks kahjustada elatise

maksmise eesmärk, st ka miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmisel saaksid lapse

igapäevased vajadused rahuldatud ja tema arenguks piisavad vahendid tagatud, kuid arvestada tuleb

ka seda, et kohustatud vanemale tagataks elatise maksmise järel toimetulek ühetaoliselt lapsega

(vt Riigikohtu 9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17). Ringkonnakohus analüüsis elatise

vähendamise alusena laste arvu, kostja sissetuleku vähesust ja tasutavaid lastetoetusi.

Ringkonnakohus leidis kostjaga nõustudes, et laste arv võib olla mõjuv põhjus elatise

vähendamiseks alla miinimumi, sest miinimumpalk ei arvesta vanemate võimalusi elatist maksta,

kuid leidis, et see ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks, sest maakohus arvestas laste hulgaga.

Ringkonnakohus leidis, et kostja sissetuleku suurus ei anna alust elatise täiendavaks vähendamiseks

alla miinimumi, sest kostja sissetuleku aluseks olevad asjaolud, v.a keskmiselt 621 euro 12 sendi

suurune töötasu 2016. aastal Maxima saalitöötajana, on jäänud välja selgitamata kostjast tulenevatel

põhjustel. Kostja ei ole täpsustanud enda vajaduste ulatust (lisaks üürile) ega ka laenude suurust,

mistõttu kostja väited ei ole kontrollitavad. Kostja ei selgitanud, miks ta ei suuda teenida suuremat

sissetulekut, nt miks ta töötab äriühingutes tasuta, miks ta ei saa erinevalt laste emast teha ületunde

suurema töötasu teenimiseks, miks ta ei näe vaeva juhiloa värskendamiseks, mis lubaks tal juhtida

lisaks sõiduautole muude kategooriate sõidukeid ja saada suuremat sissetulekut. Ringkonnakohus

leidis, et eluliselt ei ole usutav, et kostja on elatanud end aastaid sõprade antud laenudest, saades

endale võimaldada iga kuu 240 euro üüri tasumist ja sõiduauto kasutamist. Eeltoodu annab põhjust

arvata, et kostjal on lisaks töötasule veel sissetulekuid. Kostja ei ole teinud eluliselt usutavaks oma

väidet, et nõutud elatise maksmine kahjustaks tema toimetulekut. Eeltoodu tõttu ei pidanud

ringkonnakohus võimalikuks kostjalt hagejate kasuks väljamõistetavat elatist vähendada.

5(9)

2-15-15909

Ringkonnakohus viitas, et tagasiulatuva elatise ulatust kostja ei vaidlustanud. Ringkonnakohus

tuvastas, et laste ema on saanud eelmise aasta kohta 1500 euro suuruse tulumaksutagastuse, millega

saab arvestada laste ema sissetuleku suuruse määramisel.

Ringkonnakohus tõi välja, et laste ema on väitnud, et kui kostja on saanud viimased neli aastat

Eestis elades ilma tööl käimata ja regulaarset sissetulekut teenimata üürida endale eluruumi ja

rentinud ka autot, saab ta ilmselt edasi Rootsi riigilt lapsetoetust, mida kasutab enda otstarbeks.

Rootsist saadud toetuste kohta esitati aga tõend 2011. aastast, mille kohaselt sai kostja toetust

ligikaudu 1000 eurot kuus, kuid kirjast ei nähtunud otseselt ei see, et kostjale oleks toetuse

maksmine lõpetatud ega ka see, et toetust enam ei makstaks. Toetus laekub kostja kontole, mille

kohta kostja ei ole väljavõtet esitanud. Ringkonnakohus lisas, et maakohus arvestas kohaselt

kehtivate peretoetustega ja jättis õigustatult arvestamata 1. juulist 2017 lasterohke pere toetuse, sest

elatist on niigi vähendatud tunduvalt alla miinimummäära ning peretoetuste suurenemine ei too

automaatselt kaasa elatise vähenemist. Kostja vajadused ja võimalikud sissetulekud on käesolevas

menetluses jäänud välja selgitamata kostjast tulenevate asjaolude tõttu ning kostja ei ole põhistanud,

miks tal ei ole võimalik teenida suuremat sissetulekut laste paremaks ülalpidamiseks.

Ringkonnakohus leidis, et hagejate vastuapellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole samuti alust, sest

kohus ei pea väljamõistetavat elatist siduma seadusest tuleneva miinimummääraga. Elatise

sidumiseks miinimummääraga ei ole alust ka seetõttu, et alates 2017 juulist hakkavad lapsed saama

lasterikaste perede toetust, kuid kohus ei sidunud peretoetuste suurenemist kostjalt väljamõistetava

elatise vähendamisega, kostjalt mõisteti välja elatis viiele lapsele, kohtupraktika kohaselt ei arvesta

lähtumine elatise miinimummäärast enam ühiskondlike tingimustega ning seadusandja peaks

vähendama elatismiinimumi määra.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada

ringkonnakohtu otsuse osas, milles rahuldati hagejate elatisnõuded perioodil 22. veebruarist 2017

kuni 30. juunini 2017 suuremas ulatuses kui 77 eurot 12 senti, osas, milles rahuldati elatisnõuded

alates 1. juulist 2017 suuremas ulatuses kui 47 eurot 12 senti, ning osas, milles elatisnõuded

23. oktoobrist 2015 kuni 21. veebruarini 2017 rahuldati suuremas ulatuses kui 1233 eurot 92 senti.

Kostja palub tunnistada PKS § 101 lg 1 ja Vabariigi Valitsuse 18. detsembri 2015 määruse nr 139

töötasu alammäära kohta põhiseadusega vastuolus olevaks või jätta kohaldamata osas, milles on ette

nähtud, et elatis ei või olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära,

sest maakohtu otsus on selles osas põhjendamata. Tagasiulatuvalt elatisena iga lapse kasuks välja

mõistetud 501 euro 67 sendi osas kostja kohtuotsuseid ei vaidlustanud. Kassatsiooniastme

menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Vastuses hagejate vastukassatsioonkaebusele vaidleb

kostja vastukassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

Kostja leiab, et PKS § 101 lg 1 ja Vabariigi Valitsuse määrus töötasu alammäära kohta on

põhiseadusega vastuolus ning on asjassepuutuvad, sest ringkonnakohus on lähtunud eeldusest, et iga

lapse ülalpidamiseks kulub pool miinimumpalgast. Kostja leiab, et RAKE uuring on kohane

lähtepunkt, millele on viidanud ka Riigikohus. Kostjale on ebaõigesti pandud suurem kohustus lapsi

ülal pidada, kui on laste vajadused. Ringkonnakohus ei ole mastaabisäästu arvestamata jätmist,

näiteks eluasemekulude puhul, põhjendanud, samas on arvestanud hagejate paljasõnalisi väiteid ja

jaganud vääralt tõendamiskoormise. Toidukulude kohta esitasid hagejad ise arvestuse, millele

tuginedes tegi kostja arvutused, selles osas tuleks maa- ja ringkonnakohtu otsus tühistada ja lugeda

põhjendatud toidukuluks 3 eurot 50 senti päevas. Riietele on põhjendatud kulu 20 eurot kuus.

Internetikulude osas peaksid hagejad paketti vahetama ning põhjendatud kulu on viis eurot kuus.

6(9)

2-15-15909

Ekslik on ringkonnakohtu väide, et arvestuses ei ole kajastatud laste vaimseks arenguks vajalikke

kulusid. Muude kulude osas pidid hagejad tõendama enda vajadused ja kuni hagejad ei ole seda

teinud, piisab kostja vastuväitest. Laste põhjendatud vajadused kuus iga lapse kohta on 256 eurot

65 senti, mitte 428 eurot.

Kostja sai Rootsilt lapsetoetusi 2011. aastal, mitte hiljem, ning ei pea tõendama negatiivset asjaolu,

et ta Rootsist toetusi ei saanud. Veoauto juhtimise õiguse kehtivusaeg on lõppenud, kuid

ringkonnakohus ei andnud võimalust seda selgitada. Laste ema saadavast lasterikaste perede

toetusest ja tulumaksutagastusest tuleks pool maha arvata ja selle võrra elatist vähendada.

8. Hagejad esitasid vastukassatsioonkaebuse, milles vaidlustavad ringkonnakohtu otsust osas, milles

hagejate vastuapellatsioonkaebus jäeti rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata, ning paluvad

selles osas ringkonnakohtu otsuse osaliselt tühistada ja teha asjas uus otsus, milles oleks hagejate

kasuks välja mõistetud elatis seotud miinimumpalgaga ehk vastaks 31,9%-le miinimumpalgast.

Vastuses kostja kassatsioonkaebusele vaidlevad hagejad kostja kassatsioonkaebusele vastu ja

paluvad jätta selle rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 1 alusel jätta muutmata ning

kassatsioonkaebus ja vastukassatsioonkaebus rahuldamata.

10. Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes selle üle, milline on põhjendatud elatise suurus, lähtudes

laste vajadustest. Kostja toob lisaks välja, et PKS § 101 lg 1 ja Vabariigi Valitsuse 18. detsembri

2015 määrus nr 139 töötasu alammäära kohta on põhiseadusega vastuolus osas, milles on ette

nähtud, et elatis ei või olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära.

Hagejad leiavad, et kohtud on vääralt jätnud väljamõistetud elatise suuruse sidumata töötasu

alammääraga. Vastusena kaebuste väidetele toob Riigikohus välja järgmist.

11. Kolleegium ei kahtle, et PKS § 101 lg 1 ja Vabariigi Valitsuse 18. detsembri 2015 määrus

nr 139 töötasu alammäära kohta on põhiseadusega kooskõlas. Kolleegium selgitab, et PKS § 101

lg 1 kohaselt ei või elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud

kuupalga alammäära, kuid kohtul on PKS § 102 lg 2 kohaselt võimalus vähendada mõjuval põhjusel

elatist alla miinimummäära. Kuna kohtul on võimalik diskretsiooniõigust kasutades mõista välja

elatis alla miinimummäära eeldusel, et pool tõendab mõjuva põhjuse aluseks olevad asjaolud, ei näe

kolleegium vastuolu põhiseadusega.

12. Hagiavalduse kohaselt on hagejad palunud kostjalt igakuise elatisena välja mõista 195 eurot

kuus, kuid mitte vähem, kui töötasu alammäär (I kd, tl 6). Kostja leiab kassatsioonkaebuses, et

hagejad peavad tõendama enda vajadusi esitatud nõude ulatuses, kuid ei ole seda valdavalt teinud.

Kolleegium selgitab, et lapse ülalpidamise ulatus määratakse kindlaks ülalpidamist saama

õigustatud lapse vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes. Lapse elulaadi kujundavad

eelkõige tema vanemate käsutuses olevad varalised vahendid. Kolleegium on varasemas praktikas

leidnud, et lapse vajaduste rahuldamiseks kulub eelduslikult kahekordne miinimumelatis ning selles

ulatuses ei ole vaja lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi kohtumenetluses tõendada

(vt nt Riigikohtu 22. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 13; vt ka 8. jaanuari 2014. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 15). Seega on kostja väide ekslik. Kuna hagejad esitasid nõude

miinimumelatise saamiseks, ei pidanud nad enda vajadusi tõendama. Kostjal oli võimalik tõendada,

et esineb mõjuv põhjus elatise vähendamiseks alla miinimummäära PKS § 102 lg 2 mõttes.

7(9)

2-15-15909

13. Ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse, millega maakohus mõistis igakuise elatisena

iga hageja täisealiseks saamiseni välja 150 eurot kuus. Maakohus tuvastas, et iga lapse vajadused on

keskmiselt 428 eurot 22 senti kuus, kuid väljamõistetava elatise suurust tuleb kostja taotlusel tema

varanduslikku seisundit arvestades vähendada alla miinimummäära. Seejuures võtsid kohtud arvesse

hagejate emale laekuvat riiklikku peretoetust.

Kolleegium leiab, et kostja kassatsioonkaebuse väited ei anna alust järeldada, nagu oleksid kohtud

elatise suuruse arvestamisel, laste vajaduste ja tavapärase elulaadi hindamisel, toetuste arvestamisel

ja vanemate sissetuleku tuvastamisel rikkunud menetlusõigust. Kohtud ei rikkunud menetlusnorme,

kui vähendasid elatist alla miinimummäära laste emale laekuva riikliku peretoetuse tõttu, kuid jätsid

kostja teiste vastuväidete tõttu elatise täiendavalt vähendamata.

14. Kolleegium leiab, et kohtud ei rikkunud menetlusõigust, jättes elatise laste emale laekuva

lasterikaste perede toetuse ja tulumaksutagastuse tõttu vähendamata. Kolleegium selgitab, et

PKS § 102 lg 2 kohaldamine ja mõjuva põhjuse hindamine on kohtu diskretsiooniotsus. Kohtud ei

ole lasterikaste perede toetuse ja tulumaksutagastuse osas diskretsioonipiire ületanud.

Kolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et kohus saab asjaolu, et osa lapse vajadustest võib

olla kaetud peretoetustega, arvesse võtta ning miinimumelatisest väiksema elatise välja mõista

(Riigikohtu 9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 28.2; vt 22. märtsi 2017. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p-d 11 ja 13). Sealjuures on eelviidatud lahendites selgitatud, et elatise

vähendamiseks alla miinimumi võib riiklike peretoetuste maksmine olla mõjuv põhjus koostoimes

muude asjaoludega, nt vanemate halva varalise seisundiga või kui pool on tõendanud, et laste

vajadused on miinimummäärast väiksemad. Kohtud on eeltoodust lähtunud.

15. Kolleegium leiab, et kohtud ei ole rikkunud menetlusnorme ega diskretsioonipiire ületanud ka

sellega, et nad jätsid elatise PKS § 102 lg 2 alusel alla miinimummäära vähendamata vaatamata

kostja väidetele, et laste vajadused toidule, riietele ja internetile kuluva osas on väiksemad.

Iseenesest on põhjendatud kostja väide, et mitme lapse puhul võivad laste vajadused olla RAKE

uuringu kohaselt väiksemad nn mastaabisäästu tõttu (vt nt Riigikohtu 9. juuni 2017. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 20.2). Kohtud hindasid kostja väiteid mastaabisäästu kohta ning

leidsid, et arvestada tuleb asjaolu, et RAKE uuringus on käsitletud üksnes keskmisi kulusid ning

viie lapse puhul ei pruugi mastaabisääst olla samasugune nagu kolme lapse puhul. Kolleegium leiab,

et eeltoodud järeldust tehes ei rikkunud kohtud menetlusõiguse norme.

16. Hagejad paluvad vastukassatsioonkaebuses siduda välja mõistetud elatise töötasu alammääraga

selliselt, et see vastaks 31,9%-le miinimumpalgast. Kolleegium leiab, et juhul, kui elatist on

PKS § 102 lg 2 järgi vähendatud alla miinimummäära, siis ei saa elatise miinimummäära tõusuga

põhjendada elatise automaatset suurenemist elatise miinimummäära tõstmise korral. Seevastu juhul

kui elatis mõistetakse välja miinimummääras või kui pooled sõlmivad kohtuliku kompromissi, saab

kohtulahendi resolutsioonis määrata väljamõistetava elatise suuruse nii, et selles nimetatakse algne

elatise summa, ja lisaks näha ette selle muutumine vastavalt miinimumelatise määra muutumisele

(vt Riigikohtu 9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 35).

17. Kuna asja menetlus lõpeb Riigikohtus, peab kolleegium TsMS § 173 lg 3 esimese lause kohaselt

määrama kindlaks ka menetluskulude jaotuse. Kolleegium leiab, et

menetluskulud

kassatsiooniastmes tuleb kassatsioonkaebuse ja vastukassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu

jätta TsMS § 171 lg 1 alusel poolte endi kanda.

8(9)

2-15-15909

18. Kassatsioonkaebuse ja vastukassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb TsMS § 149

lg 4 teise lause alusel arvata kassatsioonkaebuselt ja vastukassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon

riigituludesse. Kuna hagejad on alaealised, siis vabastab kolleegium nad TsMS § 190 lg 7 alusel

kassatsioonikautsjoni riigituludesse tasumise kohustusest.

19. Kolleegium leiab, et hagejate riigi õigusabi korras esindaja avaldus määrata riigi õigusabi tasu

suuruseks Riigikohtus seitsme ja poole tunni osutatud õigusabi eest 360 eurot (sh käibemaks) on

põhjendatud osaliselt. Kolleegium leiab, et põhjendatud on välja mõista 192 eurot nelja tunni

osutatud õigusabi eest, lähtudes riigi õigusabi seaduse §-dest 22 ja 23.

20. Kolleegium leiab, et kostja riigi õigusabi korras esindaja avaldus määrata riigi õigusabi tasu

suuruseks Riigikohtus osutatud viieteist ja poole tunni õigusabi eest 744 eurot (sh käibemaks) on

põhjendatud osaliselt. Kolleegium leiab, et põhjendatud on välja mõista 360 eurot (sh käibemaks)

seitsme ja poole tunni osutatud õigusabi eest, lähtudes riigi õigusabi seaduse §-dest 22 ja 23.

Malle Seppik

Ants Kull

Tambet Tampuu

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

9(9)