3-17-1289/13 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kaupo Kruusvee

Otsuse tegemise aeg ja koht

26.01.2018, Tallinn Haldusasja number 3-17-1289

Haldusasi

K. C. kaebus Politsei- ja Piirivalveametilt

mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 420 eurot

Menetlusosalised

Kaebaja – K. C., volitatud esindaja Anni Säär

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindajad

Mari-Liis Laan ja Kristiina-Marita Alliksoo

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta K. C. kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 26.02.2018 (halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 181 lg 1).

Vastuseks

esitatud

apellatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 184).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182

lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

3-17-1289

2(8)

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) ametnikud pidasid 14.05.2017 Võru maakonnas

Meremäe valla Võmmorski küla piirkonnas kinni vene keelt kõneleva mehe, keda kahtlustati

ebaseaduslikus piiriületuses. Isik nimetas ennast K. C.ks, tunnistas ajutise kontrolljoone

ebaseaduslikku ületamist ning avaldas PPA-le suuliselt soovi rahvusvahelise kaitse saamiseks.

2. PPA esitas 16.05.2017 Tartu Halduskohtule taotluse K. C. kinnipidamiseks ja

paigutamiseks PPA kinnipidamiskeskusesse (KPK), kuna isiku suhtes esinevad välismaalasele

rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 361 lg 2 p-des 1, 4, ja 6 sätestatud asjaolud.

1)

Isiku selgituse kohaselt on ta Venemaa Föderatsiooni (VF) kodanik, sündinud

03.12.1983 Baškiirias, vabaabielus (kodumaal elavad tal elukaaslane, ema ja õde) ning omab

õigusalast kõrgharidust (väidetavalt kohtuniku kvalifikatsiooni). Tema emakeeleks on vene keel

ja valdab ka inglise keelt. Elukohti on isikul enda sõnade kohaselt mitmeid, kuid sissekirjutus

on Ufa linnas VF-s. Kodumaal töötas oma firmas, milles osutas õigusabi teenust.

2)

Isikul olid kaasas VF sisepass (välja antud 15.02.2013) ja endise Nõukogude Liidu

välispass kehtivusega 24.11.2000 kuni 24.11.2005. Isikul kaasas olnud dokumendid ei ole

ajaliselt kehtivad ega ka tunnustatud kui isikut tõendavad dokumendid. Samuti puuduvad

piisavad andmed, et tegu on autentsete dokumentidega. Ilma ametlike dokumentideta ja

vajadusega põhjalikumalt kontrollida isiku tausta ja identiteeti ei saa PPA olla veendunud, et

isik on see, kelleks ennast nimetab. Järelevalvemeetmete kohaldamine ei pruugi olla tõhus.

Samuti on järelevalvemeetmed oma olemuselt tõhusamad isikute suhtes, kelle identiteet on

tõsikindlalt teada ning kellel on olemas kehtivad reisidokumendid.

3)

Piiride ebaseaduslik ületamine viitab sellele, et isik on valmis õigusrikkumiseks. Puudub

põhjus arvata, et isik sarnast käitumist tulevikus väldiks, samuti võib ta olla motiveeritud

põgenema. Menetluses on oluline tõeste asjaolude väljaselgitamine, seejuures isiku Eestisse

saabumise tegelikud motiivid ja asjaolud. Isikuga seotud asjaolud seavad kahtluse alla tema

valmisoleku teha ametnikega koostööd. KPK-sse paigutamise aluseks on vajadus tagades isiku

küsitlemise võimalus ning kättesaadavus menetluse ajaks. Isiku käitumine, selgitused ning

eelnev reisimise viis tekitavad kahtlusi tema kavatsuses jääda kuni varjupaiga menetluse lõpuni

Eestisse. Isik on väitnud, et omab sõpru ja tuttavaid Soomes, Poolas ja Austrias, kuid Eestis ei

tea kedagi.

4)

Kuigi K. C. avaldas koheselt PPA ametnikega kokku puutudes soovi saada

rahvusvahelist kaitset, siis oli isik juba pikemalt planeerinud kodumaalt lahkumist. K. C. on

teadlik, et saabudes riiki ebaseaduslikult, saadetakse ta tagasi kodumaale. Kodumaalt lahkumise

põhjuseid on isik nimetanud erinevaid, esmalt poliitiline tagakiusamise ja hiljem selgus, et

põhjused võivad olla kriminaalsed. Seega asjaolud viitavad, et isiku varjupaiga taotlemise

eesmärk võib olla miski muu.

5)

K. C. on väitnud, et tegeleb pikka aega valitsusevastaste ja kommunismi vastaste

organisatsioonide liikumistega, on jahimees ja on tegelenud relvadega. Piiriületusel oli isikul

kaasas jahinuga, isikukaitse vahend gaas ja plastist nuga. Lisaks oli isikul kaasas suur kogus

sularaha: 2950 eurot ja 5115 rubla ning lisaks Ukraina, India ja Ameerika rahatähti. Isik omab

tätoveeringut „8th SS Cavalry Division Florian Geyer“, mis seondub paremäärmuslike

organisatsioonidega. Lisaks mainis isik enda seoseid jalgpallifännidega, kelle tegevus on

tunnistatud VF-s ebaseaduslikuks.

3-17-1289

3(8)

3. Tartu Halduskohus rahuldas 16.05.2017 määrusega haldusasjas nr 3-17-1032 PPA taotluse

ning andis loa paigutada K. C. KPK-sse kuni seaduses sätestatud aluste äralangemiseni, kuid

mitte kauemaks kui kaheks kuuks.

1)

Arvestades PPA taotluses toodud asjaolusid, on K. C. kinnipidamine vajalik ja

põhjendatud rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel tähtsust omavate asjaolude

väljaselgitamiseks, samuti esineb põgenemise oht ning oht riigi julgeolekule või avalikule

korrale.

2)

Hetkel varjupaigamenetlus käib ja on mahukas, seega isik peab olema kättesaadav.

Samuti on vaja identiteeti kontrollida. Seoses sellega, et isik illegaalselt ületas piiri ja veenvalt

ei ole tõendatud, et isik soovib jääda Eestisse, on tema kinnipidamine proportsionaalne. Isik

avaldas, et Eestis soovib aktiivselt tegutseda Vene Vabariigi poliitikaga. Seega on Eesti

Vabariigi julgeolek ohustatud. Isiku tervis ja elu on ohus, kuna ilma dokumentideta puudub tal

võimalus üürida eluaset. Järelevalvemeetmeid ei saa tõhusalt kasutada, kuna puuduvad kehtivad

isikut tõendavad dokumendid ja vabaduses liikudes teda võidakse vahistada.

3)

VKRS kohaselt käsitatakse põgenemisohuna seda, kui esineb väljasõidukohustuse ja

sissesõidukeelu seaduse (VSS) §-s 68 nimetatud asjaolu või isik on loata lahkunud teisest

Euroopa Liidu liikmesriigist. VSS § 68 p 8 kohaselt esineb välismaalase põgenemise oht, kui

välismaalane on kinni peetud Eesti välispiiri ebaseadusliku ületamise tõttu. Ei ole välistatud, et

vabaduses viibides on isik motiveeritud suunduma mõnda teise Euroopa Liidu riiki.

4. K. C. esitas 30.05.2017 PPA-le taotluse tema vabastamiseks KPK-st.

1)

K. C. on teinud PPA-ga koostööd, edastanud spetsiifilist informatsiooni veebilehtede

kohta, kust saab informatsiooni ebaregulaarse piiriületuse korraldamisest, gps-koordinaadid,

kelle abi kasutas piiri ületamiseks jne. Täiendavalt on K. C. esitanud tema isikut tõendavaid

dokumente, millele baseerudes on tema isik tuvastatud. Kasutada saab efektiivselt alternatiive

kinnipidamisele, kuna PPA käes on tema isikut tõendavad dokumendid.

2)

Isiku tuvastamine on aset leidnud ning tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks on

möödunud piisavalt aega, samuti ei ole põhjendatav tema kinni pidamine riigi julgeoleku või

avaliku korra kaitsmise alustel, kuna sellist alust ei eksisteeri.

5. PPA vastas 12.06.2017 K. C.le, et VRKS § 361 lg-s 2 sätestatud kinnipidamise alused ei ole

ära langenud ning sellest tulenevalt jääb taotlus rahuldamata. PPA selgitas, et K. C.l on võimalik

vaidlustada Tartu Halduskohtu 16.05.2017 määrust määruskaebuse menetluse raames,

sealhulgas taotleda halduskohtult kinnipidamise lõpetamist.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

6. K. C. esitas 17.06.2017 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA kohustamiseks vabastada ta

KPK-st. K. C. esitas 13.07.2016, 10.08.2017 ja 13.11.2017 kaebuse täiendused ja kaebuse

nõude muutmise taotluse, selgitades, et teda hoiti õigusvastaselt KPK-s 42 päeva (30.05.2017

kuni 11.07.2017) ning see tekitas talle nii moraalset kahju kui ka terviseprobleeme. Kaebaja

taotleb mittevaralise kahju eest hüvitist summas 420 eurot (s.o 10 eurot iga alusetult KPK-s

oldud päeva eest).

1)

PPA vastas kaebaja taotlusele 12.06.2017 keelduvalt, ilma sisulisi põhjendusi välja

toomata ja kaebaja poolt välja toodud argumentidele vastamata. PPA ei ole välja toonud, miks

ei ole võimalik kasutada alternatiive kinnipidamisele.

3-17-1289

4(8)

2)

Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on leidnud, et puudulik analüüs kinnipidamise

vajaduse kohta ning kinnipidamise suhtes leebemate alternatiivide kaalumata jätmine rikub

Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 5 lg-t 1. PPA-l on

kohustus teha endast kõik olenev, et tagada kaebaja õigus vabadusele ning järgida

vastuvõtutingimuste direktiivi art 8 lg-t 2, mille kohaselt tuleb iga juhtumi puhul eraldi hinnata,

kas muid leebemaid alternatiivseid sunnimeetmeid ei ole võimalik tõhusalt kohaldada. Antud

juhul seda ei tehtud.

3)

Kaebaja suhtes ei esine põgenemisohtu ja tema suhtes on võimalik kohaldada tõhusalt

teisi järelevalvemeetmeid. Kaebaja KPK-s kinnipidamine ei ole vältimatult vajalik.

Isikuvabadus on üks inimese põhiõigustest. Ka rahvusvaheliste õigusnormide kohaselt peab

sisserändajate kinnipidamist kohaldama vaid viimasel võimalusel ning erandjuhtudel.

4)

Kaebaja ei vaielnud vastu enda KPK-sse paigutamisele ega pidanud vajalikuks seda

edasi kaevata, kuna sai aru ning aktsepteeris, et 48 tunni jooksul oleks PPA-l olnud raske

tuvastada vajalikke asjaolusid. Lisaks andis Tartu Halduskohus loa kaebaja kinnipidamiseks

kuni kinnipidamisaluste äralangemiseni. Kaebaja jaoks oli selgusetu, kuidas pärast ütluste

andmist, koostöö tegemist ning tema identiteedis kindel olemist eksisteerisid jätkuvalt

kinnipidamise alused. Kaebaja vabastati KPK-st 11.07.2017, mis näitab, et kinnipidamise

alused olid selleks ajaks ära langenud. Samas ei olnud muutusi 30.05.2017 ja 11.07.2017 vahel.

Sarnastel asjaoludel leidis EIK kohtuasjas nr 62116/12, et Ungari rikkus EIÕK art 5 lg-t 1.

5)

Kui kohus tuvastab, et isiku põhiõigusi on rikutud, on riigivastutuse seaduse (RVastS)

järgi võimalik nõuda mittevaralise kahju hüvitamist, mh vabaduse võtmise korral.

Kinnipidamine tekitas kaebajale hingelist valu ja kannatusi. Esineb avaliku võimu kandja

õigusvastane tegevus, kuna aset on leidnud kaebaja kinnipidamine kinnipidamisaluste

äralangemisel. Õiguste rikkumine on olnud sedavõrd raske, mis õigustab RVastS § 9 lg 2

kohaselt mittevaralise kahju hüvitamist rahas. Kaebaja jaoks on moraalses tähenduses kahju

korvamatu, kuid seda aitaks leevendada kinnitus, et tema suhtes käituti ebaõiglaselt.

Otsustamisel tuleks arvesse võtta ka kaebajale tekitatud terviseprobleemi ja selle kestust –

kaebaja sai KPK-st küüneseene (jalaseene), mille ravi võtab kuid. Kuna kaebaja pöördus arsti

juurde 04.07.2017 KPK-s, on mõistlik eeldada, et terviseprobleem tekkis ajal, kui teda KPK-s

õigusvastaselt kinni peeti. Küüneseen on KPK-s probleemiks olnud pikemat aega.

6)

RVastS § 7 lg 1 järgi on kahju hüvitamise nõude eelduseks ka RVastS §-des 3, 4 ja 6

sätestatud esmase õiguskaitsevahendite eelnev tulutu kasutamiskatse. Kaebaja on üritanud

vältida olukorda, et tema kinnipidamist oleks jätkatud pärast kinnipidamisaluste äralangemist

30.05.2017. Kaebaja oli taotluse esitamise kuupäevaks esitanud tema isikut tõendavaid

dokumente, millele tuginedes oli tema isik tuvastatud. Lisaks oli kaebaja selleks ajaks esitanud

materjale ja kandeid mobiiltelefonist oma taotluse toetamiseks. Samuti oli läbi viidud esimene

intervjuu, mille ajal kaebaja andis ütlusi ja tegi igakülgset koostööd. Kaks nädalat oli piisav aeg

oluliste asjaolude väljaselgitamiseks. Kaebajat ei saa karistada selle eest, et teabe koguse tõttu

läks PPA-l tõlkimisega kauem aega. Materjalide üleandmine ja koostöö tegemine oleks pidanud

panema PPA-d põgenemisohtu ümber hindama. ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti

(pagulasamet) hinnangul peaks kinnipidamise aluste läbivaatamine toimuma iga seitsme päeva

järel kuni ühe kuu täitumiseni ja sealt edasi iga kuu, kuni maksimaalne aeg on täis.

7)

Kaebajast ei lähtu riigi julgeolekule või avalikule korrale ohtu, tema varasema käitumise,

sidemete või tema juurest leitud esemete põhjal pole mingit põhjust teda ohtlikuks pidada. Kuna

PPA kaebaja 11.07.2017 vabastas, võib järeldada, et ka PPA ei pea kaebajat riigi julgeolekule

ohtlikuks.

3-17-1289

5(8)

7. Politsei- ja Piirivalveamet palub 12.07.2017 vastuses (täiendatud 19.10.2017 ja 22.12.2017)

jätta kaebus rahuldamata.

1) Kaebaja paigutamise osas teeb otsuse kohus, mistõttu jääb arusaamatuks, miks kaebaja ei

pidanud vajalikuks nimetatud kohtumäärust vaidlustada. Kaebaja vabastati 11.07.2017

KPK-st ning viidi Vao majutuskeskusesse.

2) Oma 30.05.2017 taotluses ei ole kaebaja täpsustanud ega tõendanud, et VRKS § 361 lg-s 2

sätestatud kinnipidamise alused oleksid ära langenud. VRKS § 3 lg 4 kohaselt võtab vastu

ning lahendab rahvusvahelise kaitse taotlust PPA. Seega puudub kaebajal õigus hinnata,

millal on kinnipidamise alus ära langenud. Varjupaigataotleja kinnipidamiseks on piisav ka

ainult ühe VRKS § 361 lg-s 2 toodud aluse esinemine. Eeltoodust tulenevalt, ei ole

vabastamise aluseks ainuüksi see, kui kaebaja on esitanud isikut tõendavad dokumendid.

3) Vastuvõtudirektiivis ega VRKS-s ei ole sätestatud, et kinnipidamise kestust peab

põhjendama sarnaselt kinnipidamise taotlemisele. Kohtud on korduvalt varasemalt leidnud,

et PPA vabastab isiku, kui leiab, et kinnipidamise alused on ära langenud.

4) PPA ei nõustu kaebaja väitega, et ajavahemikul 30.05.2017-11.07.2017 ei oleks toimunud

sisulisi muutusi. Kaebaja esitas rahvusvahelise kaitse taotluse menetluses 5231 lk

võõrkeelseid materjale (lisaks 964 erinevate kannet tema mobiiltelefonist), mis peaksid

toetama tema väidet, et isik vajab rahvusvahelist kaitset. On meelevaldne eeldada, et

sellises koguses materjali tõlkimine ja analüüsimine peaks toimuma kahe nädala jooksul.

Juba ainuüksi materjali tõlkimine võtab aega rohkem. Üksnes võõrkeelsete materjalide

esitamine ei anna veel alust arvata, et isiku suhtes varem halduskohtu poolt tuvastatud

kinnipidamise alused oleksid ära langenud. Samuti on oluline mainida, et ajavahemikul

kuni 30.05.2017 oli toimunud isikuga alles esimene intervjuu ning selle tulemusena ei olnud

veel kõiki olulisi asjaolusid välja selgitatud. Järgmine intervjuu tehti 13.07.2017 ja tänaseni

veel menetlus kestab. Kaebaja varjupaigataotluse menetlust on pikendatud kuni

15.02.2018. Kuivõrd PPA viib haldusmenetlust läbi ning kogub selle raames ka menetluses

tähtsust omavat informatsiooni, on PPA pädevuses hinnata, kas kinnipidamise alused

jätkuvalt esinevad.

5) Kaebaja ei ole selgitanud, milline drastiline muutus toimus 30.05.2017. Arvestades, et

kaebaja sai endale esindaja alles 29.05.2017, siis ei ole eluliselt usutav, et esindaja oli

tutvunud varasemalt esitatud kõigi võõrkeelsete dokumentidega, et välistada juba järgmisel

päeval kinnipidamisaluste jätkuv esinemine. Kaebaja 30.05.2017 taotlus on väga

üldsõnaline ning ei sisalda argumente, mis tõendaksid, et kinnipidamise alused on ära

langenud. Põhjused, miks kaebaja suhtes ei piisa järelevalvemeetmete kasutamisest, nähtub

PPA taotluses kohtule kaebaja kinnipidamiseks. Mis puudutab ajavahemikku 30.05.2017-

11.07.2017, siis KPK-le on edastatud veel võõrkeelseid dokumente ning isikuga on läbi

viidud korduv intervjuu.

6) Kaebaja peab enda kinnipidamist KPK-s õigusvastaseks perioodil 30.05.2017-11.07.2017.

PPA-le teadaolevalt ei ole tühistatud kaebaja paigutamise määrust, mistõttu ei saa ka tema

KPK-s viibimist pidada õigusvastaseks. PPA ei pidanud kaebajat KPK-s kinni nn omal

algatusel, vaid kohtu loal. Kaebaja oli KPK-s viibides riiklikul ülalpidamisel – teda toitlustati 3

korda päevas, tagatud olid vajalikud transporditeenused, hügieenitarbed/teenused ja

meditsiiniteenused. Samuti oli kaebajale kättesaadav ka kohene arstiabi ning vajalik ravi. PPAle

on teada, et kaebaja pöördus KPK-s arsti juurde 04.07.2017 ehk 6 päeva enne vabastamist.

Kaebaja ei ole tõendanud, et tervisekahjustus on tekkinud KPK-s. Lisaks oli isikule kättesaadav

3-17-1289

6(8)

sealne arstiabi, mida talle ka osutati ning ravi määrati. Kaebaja ei ole tõendanud, et

tervisekahjustus saadi KPK-s ning ei ole välistatud võimalust, et tal võis nimetatud kahjustus

olla ka varem. Jääb arusaamatuks, millele tugineb kaebaja väide, et KPK-s on levinud

küüneseene probleem. KPK arsti 16.08.2017 tõendist nähtub, et sellist probleemi varem

esinenud ei ole. Lisaks on küüneseene tekke põhjusteks pigem isiku enda varasematest

vigastustest,

verevarustusest,

hormoonidest,

haigustest

jms

tulenevad

põhjused

(https://www.itk.ee/uudised/koik-uudised/2014/10/kiuslik-kuuneseen). KPK arsti tõendist

nähtub samuti, et tegemist oli visuaalse vaatamise teel antud hinnangu. Kohtumenetluse raames

ei ole kaebaja esitanud tõendit eriarstilt, kust nähtuks kindlaks määratud diagnoos.

KOHTU PÕHJENDUSED

8. Kohus leiab, et K. C. kaebus ei kuulu rahuldamisele, põhjendades seda järgnevalt. 9. RVastS

§ 7 lg 1 kohaselt peavad kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks olema täidetud järgmised

tingimused: 1) avaliku võimu kandja õigusvastane tegu avalik-õiguslikus suhtes; 2) isiku

subjektiivsete õiguste rikkumine; 3) kahju tekitamine; 4) põhjuslik seos õigusvastase teo ja

kahju tekkimise vahel; 5) esmaste õiguskaitsevahendite ammendatus.

RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist

süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu

puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral.

10. Kahju hüvitamise kohustuse esmaseks tingimuseks on seega avaliku võimu kandja

õigusvastane tegu avalik-õiguslikus suhtes (RVastS § 7 lg 1). Mittevaralise kahju puhul on

seejuures täiendavaks tingimuseks, et õigusvastane tegu oleks süüline ning seisneks RVastS §

9 lg-s 1 loetletud tegudes.

Õigusvastaseks teoks peab kaebaja PPA poolt tema vabastamata jätmist KPK-st 30.05.2017 ja

jätkuvat kinnipidamist kuni 11.07.2017 (s.o õigusvastast kinnipidamist 42 päeva). Kaebaja

palub arvesse võtta ka asjaolu, et ta sai KPK-st küüneseene (jalaseene), mille ravi võtab kuid.

11. Kohus märgib esmalt, et kaebaja kui rahvusvahelise kaitse taotleja kinnipidamiseks

andis loa halduskohus 16.05.2017 määrusega haldusasjas nr 3-17-1032 (vastavat määrust

kaebaja ei vaidlustanud ja see on jõustunud). Kohus leidis, et kaebaja osas esinevad VRKS §

361 lg 2 pdes 1, 4 ja 6 sätestatud kinnipidamise alused, s.o isiku tuvastamine või isikusamasuse

kontrollimine (p 1); rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel tähtsust omavate asjaolude

väljaselgitamine, eelkõige juhul, kui on olemas põgenemise oht (p 4) ning riigi julgeoleku või

avaliku korra kaitsmine (p 6). Kohus andis loa kaebaja paigutamiseks KPK-sse kuni seaduses

sätestatud aluste äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks.

Eelnevast järeldub, et seisuga 16.05.2017 esinesid kaebaja osas VRKS §-s 361 sätestatud

kinnipidamise alused. Samuti järeldub, et kohus sidus kinnipidamise kestuse küll kinnipidamise

aluste äralangemisega, kuid pidas tuvastatud asjaolusid arvestades siiski reaalseks

kinnipidamise vajalikkust kuni kaheks kuuks.

12. Käesolevas asjas esitatud PPA seisukohtadest võib järeldada, et kaebaja vabastamiseni

KPK-st (12.07.2017) esinesid jätkuvalt vähemalt VRKS § 361 lg 2 p-s 4 nimetatud asjaolud.

Kohtu hinnangul võib pidada PPA seisukohta põhjendatuks, st kohtule ei nähtu asjaolusid, mis

võimaldaksid üheselt järeldada, et VRKS § 361 lg 2 p-s 4 nimetatud alus oleks kaebaja osas

3-17-1289

7(8)

enne 12.07.2017 ära langenud (st et PPA oleks õigusvastaselt ja süüliselt jätnud kaebaja

perioodil 30.05.-11.07.2017 KPK-st vabastamata).

13. Menetlusosalised ei ole küll kohtule üheselt selgitanud, millised dokumendid ja teave

ning millal kaebaja poolt PPA-le esitati, samas on PPA esitanud kohtule 26.05.2017 ja

30.05.2017 e-kirjade väljevõtted, mis on saadetud KPK e-posti aadressile seoses K. C.ga (tl 33p

ja 34). Nimetatud kirjadest võib järeldada, et dokumente esitati vastavatel kuupäevadel, st

ajaliselt lähedaselt kaebaja 30.05.2017 taotlusega tema vabastamiseks KPK-st. Seega ei ole

alust järeldada, et seisuga 30.05.2017 oli PPA saanud esitatud tõendeid juba kaks nädalat

analüüsida, nagu märgib kaebaja kaebuses. Seejuures ei ole vaidlust selles, et kaebaja esitas

menetluses kokku 5231 lk võõrkeelseid dokumente ja lisaks 964 erinevat kannet enda

mobiiltelefonist (vt PPA 19.10.2017 vastus kaebusele). Sellise teabemahu analüüs ja tõlkimine

nõuab kahtlemata aega ning kohtu hinnangul ei saa asuda seisukohale, et PPA oleks pidanud

kaebaja KPK-st vabastama (jõudma järeldusele, et VRKS § 36 1 alused on ära langenud)

tingimata vahemikus 30.05-11.07.2017.

Sellist järeldust ei saa teha ka asjaolust, et 12.07.2017 (s.o enne kahe kuu täitumist) kaebaja

KPK-st vabastati. Nagu kohus eelnevalt märkis, siis seisuga 16.05.2017 esinesid kaebaja

kinnipidamise alused (tuvastatud halduskohtu määrusega) ning küsimus sellest, milliseks

ajahetkeks oli võimalik tõlgendada VRKS § 361 lg-s 2 nimetatud riske kaebaja kasuks, seondub

eelkõige mõistliku menetlusaja küsimusega. Kohtu hinnangul ei saa kaebaja poolt esitatud teabe

analüüsimist ajavahemikus kaebaja kinnipidamisest kuni 12.07.2017 pidada ebamõistlikult

aeglaseks.

14. PPA järeldust, et kogutud teabe analüüs ja otsustuse tegemine (taotluse menetlemisel

tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamine) on aeganõudev, toetab ka asjaolu, et PPA

kinnitusel ei olnud seisuga 22.12.2017 varjupaigamenetlus kaebaja osas veel lõppenud.

Seejuures puudub kohtul alus eeldada, et PPA ametnikud sooviksid mõnel õigusvastasel

eesmärgil hoida kaebajat KPK-s või menetleda tema taotlust pikemalt, kui see on mõistlikult

vajalik. Isiku õiguste tagamise kohustuse kõrval on rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemine

ja sel ajal isiku kinnipidamine / majutamine ka riigile kulu, mille ülemäärasust peavad PPA

ametnikud vältima.

15. Kaebaja on rahvusvahelise kaitse taotluse menetluses 15.05.2017 selgitanud muu hulgas,

et tema suhtes on algatatud VF-s kriminaalasi. Ka see on kohtu hinnangul indikatsiooniks, mis

põhjendab isiku kinnipidamise vajadust ja proportsionaalsust. Seda vähemalt ajani, kui on

piisava kindlusega välja selgitatud, et isik ei ole ohtlik riigi julgeolekule või avalikule korrale,

tema põgenemise risk on madal ning tema rahvusvahelise kaitse vajadus on reaalne (mitte

tingitud näiteks õiglase kohtumõistmise vältimise soovist). Kriminaalmenetlusega seonduva

väljaselgitamise olulisusele viitab ka asjaolu, et teatud juhtudel on põhjendatud kahtlus kuriteo

toimepanemises isiku pagulasena mittetunnustamise aluseks (VRKS § 22).

16. Kaebajaga tuleb nõustuda selles, et PPA 12.06.2017 vastus kaebaja 30.05.2017

taotlusele (enda vabastamiseks KPK-st) on üsna üldsõnaline, samas on üldsõnaline ka kaebajaga

30.05.2017 taotlus. Kohtul ei tekkinud seejuures käesoleva asja lahendamisel veendumust, et

PPA oleks jätnud mõne olulise asjaolu 12.06.2017 vastuse koostamisel arvestamata.

17. Kaebaja on viidanud ka pagulasameti seisukohale1, mille kohaselt vaadatakse praktikas

kinnipidamisotsus üle kord seitsme päeva jooksul kuni ühe kuu möödumiseni arvates esialgse

1 http://www.refworld.org/cgi-bin/texis/vtx/rwmain/opendocpdf.pdf?reldoc=y&docid=5492e27b4

3-17-1289

8(8)

kohtuliku kinnituse andmisest kinnipidamisotsusele ja seejärel kord kuus kuni maksimaalse

seaduses sätestatud kinnipidamistähtaja täitumiseni. Vastav viide on asjakohane, samas tuleb

siiski märkida, et tegemist on soovituslike juhiste, mitte õigusnormidega. Seejuures ei saa asuda

seisukohale, et PPA oleks käesolevas asjas jätnud pärast 16.05.2017 kohtumäärust kaebaja

kinnipidamise vajalikkuse jooksvalt hindamata. PPA on kinnitanud, et kaebaja rahvusvahelise

kaitse taotlusega tegeleti kestvalt, seejuures analüüsiti kaebaja poolt esitatud suures mahus

dokumente. Kohtu jaoks on usutav, et vastava teabe analüüs on töö- ja ajamahukas. Taotluse

menetlemisel tähtsust omavate asjaolude (milleks tuleb pidada isiku enda esitatud teavet)

väljaselgitamine on isiku jätkuva kinnipidamise vajalikkuse hindamise osaks / eelduseks. Seega

on vastava teabe analüüs muuhulgas ka jätkuva kinnipidamise vajalikkuse analüüsiks.

18. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et kaebaja kinnipidamine 42 päeva kestel on olnud konkreetse

juhtumi üksikasju arvestades põhjendatud ja lubatud põhiõiguse riive. See tähendab, et puudub

PPA õigusvastane süüline tegevus ning sellest tulenevalt puudub alus ka kaebaja kahjunõude

rahuldamiseks.

PPA-l tuleb siiski arvestada, et sarnaste vaidluste korral tuleb olla valmis tagantjärele

üksikasjalikumalt selgitama, millal ja milliseid konkreetseid toiminguid ning milliste oluliste

asjaolude väljaselgitamiseks tehti, samuti seda, millal ja milliste asjaolude pinnalt leiti, et isiku

jätkuv kinnipidamine või ennetähtaegne vabastamine on põhjendatud.

19. Kohtu hinnangul ei saa asuda ka seisukohale, et kaebajale oleks KPK-s viibimise ajal

tekitatud õigusvastaselt ja süüliselt tervisekahjustus. Ainuüksi asjaolu, et kaebaja pöördus

KPK-s viibimise ajal arsti poole, mille tulemusena tuvastati visuaalsel vaatlusel küüneseene

kahtlus (KPK arsti tõend – tl 32), ei ole selliseks järelduseks piisav.

20. PPA on taotlenud 19.10.2017 seisukohas haldusasja nr 3-17-1032 materjalide võtmist

käesoleva asja menetluse juurde. Kohus märgib, et juurdepääs haldusasja nr 3-17-1032

materjalidele (toimikule) on nii kaebajal, vastustajal, kui ka kohtul, st puudub vajadus

haldusasja nr 3-17-1032 toimiku dubleerimiseks käesoleva asja toimikusse. Kohus mõistab PPA

taotlust selliselt, et vastustaja palub kohtul käesolevas asjas arvestada ka haldusasja nr 3-17-

1032 materjalidega ning seda kohus on teinud.

21. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna

kohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, tuleb menetluskulud jätta kaebaja kanda. Vastustaja ei ole

tema kantud menetluskulusid tõendavaid dokumente kohtule ettenähtud tähtajaks esitanud,

mistõttu jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 109

lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt)

Kaupo Kruusvee

Kohtunik