3-17-750/24 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Einar Vene ja Tanel Saar

Otsuse tegemise aeg ja koht

23. jaanuar 2018, Tartu

Haldusasja number

3-17-750

Haldusasi

X.X. kaebus Viru Vangla 12. jaanuari 2016. a käskkirja nr

6-3/49 ja 23. jaanuari 2017. a käskkirja nr 6-3/78

tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 31. ma1 2017 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X.X. apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

Menetlusosalised

Kaebaja – X.X.

Vastustaja – Viru Vangla

RESOLUTSIOON

Jätta X.X. apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 31. mai 2017. a otsus

muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 22. veebruar 2018.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Vangla 12. oktoobri 2016. a käskkirjaga nr 6-2/1397 määrati kinnipeetav X.X. tööle Viru

Vangla finants- ja majandusosakonda majandustööde abitööliseks, V 7 eluosakonna

üldkasutatavate ruumide ja valveruumi ees oleva ruumi koristajana alates 11. oktoobrist 2016 kuni

11. aprillini 2017 tunnitasuga 0,63 eurot vastavalt töötatud tundidele.

2. Viru Vangla 12. ja 23. jaanuari 2017. käskkirjadega nr 6-3/49 ja nr 6-3/78 tunnistati X.X. süüdi

selles, et 13, 14, 15, 20, 22 ja 27. detsembril 2016 keeldus ta tööle asumiseks antud korralduste

täimisest. Kaebajat karistati iga juhtumi eest kartserisse paigutamisega seitsmeks ööpäevaks.

3. 3. ja 17. märtsi 2017. a vaideotsustega nr 6-12/30-2 ja nr 6-12/46-2 jäeti rahuldamata X.X.

vaided käskkirjade kehtetuks tunnistamiseks.

4. 3. aprillil 2017 esitas X.X. Tartu Halduskohtule kaebuse, milles taotles Viru Vangla 12. ja 23.

jaanuari 2017. a käskkirjade nr 6-3/49 ja nr 6-3/78 tühistamist.

Kaebuse kohaselt puudus vastustajal õigus kaebaja sundimiseks majandustööle, kuna kaebaja juba

töötas B. OÜ-ga sõlmitud lepingu alusel. Vaidlustatud ajal töötas osakonnas koristajana reaalselt

kuus kinnipeetavat ja osakond oli koristatud. Kaebaja hinnangul ei ole tema tööle sundimise

tegelikuks eesmärgiks mitte töökasvatus, vaid soov teda alandada, allutada ja karistada pideva

üksikvangistusega. Tööle asumise korraldused olid seega sisutühised ja nende täitmisest

keeldumine õiguspärane. Käskkirjades on kaalutlusvead ja karistused ilmselgelt eba-

proportsionaalsused. Psüühiliste probleemidega kinnipeetavat ei tohi üldse üksikvangistusega

karistada.

5. Viru Vangla vaidles kaebusele vastu, leides, et kehtiv õigus ei keela määrata kartserikaristust

isikule, kes on võimeline kandma vanglakaristust ega pöörata karistusi täitmisele järjestikku,

vastavate tervislike probleemide ilmnemisel aga lähtutakse tervishoiutöötaja otsusest. Kaebaja

viitas töötamist välistavale terviseseisundile, kuid on lasknud end üle vaadata ainult

22. detsembril 2016, teistel juhtudel aga tervisekontrollist keeldunud, mistõttu lasub tal endal

tõendamiskoormis, mida ta aga täitnud pole. Põhjendatud ei ole kaebaja väited ja seisukohad

ametnike erapooletuse, vanglaväliselt sõlmitud töölepingu arvestamata jätmise ega osakonnas

koristama määratud isikute arvu kohta.

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

6. 31. mai 2017. a otsusega jättis Tartu Halduskohus kaebuse rahuldamata.

7. Vangistuse täideviimise korda reguleeriva vangistusseaduse (VangS) § 37 lg 1 kohaselt peab

kinnipeetav reeglina töötama. Juhud, millistel saab ta sellest kohustusest vabaneda, on

ammendavalt loetletud sama paragrahvi teises lõikes. Selle punktist kolm tulenevalt ei pea töötama

kinnipeetav, kes pole selleks võimeline tervislikel põhjustel. Kinnipeetava töövõimelisuse teeb

kindlaks arst (VangS § 37 lg 3). Kaebaja tööle määramise käskkirja andmisel on arvestatud

meditsiiniosakonna 25. augusti 2015. a ning 1. augusti ja 16. septembri 2016. a tõendeid, millede

kohaselt ei esine kaebajal üld- ja tolmuallergeenide allergiat ning tuvastatud pole ka muid

vastunäidustusi töötamiseks. Samuti ei tulene neid tema tervisekaarti erinevate arstide, sealhulgas

psühhiaatri poolt enne tööle määramist tehtud kannetest. Hilisemas kandes nr 182 on arst üle

korranud piiranguteta töötamist võimaldava otsuse ning kandesse nr 198 on psühhiaater märkinud,

et kaebaja psüühiline tervis võimaldab teha päevas koristustöid ühe tunni ulatuses.

8. X.X. antud tööle asumise korraldused rajanesid PS §-st 29 ja VangS § 37 lg-st 1 tuleneval

töötamise kohustusel ning kehtival käskkirjal kaebaja tööle määramise kohta. Seega oli tegemist

õiguspäraste korraldustega ning kaebajal lasus kohustus need täita. Kaebaja ei ole eitanud

korralduste täitmata jätmis oma seletustes, vaides ega kaebuses, kuid leiab, et selleks oli tervisest

tulenev põhjus. Meditsiiniosakonna 13., 14., 15., 20., 22., ja 27. detsembril 2016 väljastatud

tõendid kinnitavad, et korralduse andnud ametniku poolt kohale kutsutud tervishoiutöötaja ei

tuvastanud kaebajal töövabastust võimaldavat terviseriket. Töötamist võimaldavat terviseseisundit

kinnitavad ka tervisekaardi kanded 191, 192, 193, 194, 197 ja 200. Nende kohaselt pole kaebaja

füüsilise tervise osas kaebusi esitanud ja on viidanud üksnes oma psüühilisele seisundile, mis ei

võimalda tööle asuda. Selles väites lubab kahelda asjaolu, et kandest 187 nähtuvalt on psühhiaater

vaatamata pikaajalise depressiivse reaktsiooni diagnoosile leidnud, et tema seisund võimaldab

oma tegude tähendusest aru saada ja neid juhtida ega ole pidanud vajalikuks teda tööst alaliselt või

ajutiselt vabastada ning 23. detsembri 2016. a kandes 198 on ta kinnitanud, et kaebaja psüühiline

tervis võimaldab teha päevas ühe tunni koristustöid.

9. Tõsiselt võetavaks ei saa pidada ka viidet koristajana töötamist välistavale allergilisele nohule.

5. veebruari 2016. a otsusega nr 1309996 tuvastati kaebajal küll 20%-line töövõimetus, kuid

täiendavat ekspertiisi teostanud ekspertarst tegi kindlaks, et tegelikult ei esine tal ühtegi

haigusseisundit, mille alusel oleks võimalik töövõime kaotust tuvastada.

10. Kaebaja väitel ei saanud ta privaatsuse tagamata jätmise tõttu oma terviseprobleemidest

tervishoiutöötajale rääkida. 21. detsembril 2016 tehtud kandest nähtuvalt on ta siiski pidanud sel

päeval võimalikuks kurta tema juurde kutsutud tervishoiutöötajale tugeva kõhuvalu üle ja lubanud

ennast kahel korral ka läbi vaadata. Sarnaseid kandeid on tehtud tervisekaarti nii enne käesoleva

vaidlusega seotud ajavahemikku kui pärast seda. See viitab püüdele leida mistahes viisil ettekääne

tööst vabanemiseks. Viimati nimetatule viitab selgelt samuti see, et rikkumiste kohta 23.12.2016

antud seletustes on ta küll viidanud allergilisele nohule ja psühhiaatri poolt tuvastatud

probleemidele, kuid pole väitnud midagi selle kohta, et ei saa privaatsuse puudumise tõttu tema

tervislikku seisundit kontrollima tulnud tervishoiutöötajaga suhelda.

11. Terviseprobleemide kõrval tugineb kaebaja asjaolule, et täidab juba töötamise kohustust, kuna

on leidnud endale töö väljaspool vanglat ning on sõlminud selle kohta B. OÜ-ga lepingu. Seejuures

on tal aga arvestamata jäänud, et VangS §-s 37 sätestatud töökohustuse alusel töötamine ei kuulu

tööõiguse regulatsiooni esemesse, sest kinnipeetavat kohustatakse töötama avalik-õigusliku

võimusuhte kaudu. Kuna töö on suunatud kinnipeetavate endi huvidest lähtuvate vangla olmeliste

vajaduste rahuldamisele, ei ole tegemist otsitud ettekäändega ja pole põhjust pidada tööd väärikust

alandavaks.

12. Distsiplinaarmenetluste materjalid kinnitavad, et kaebaja karistamistel on järgitud kõiki

VangS § 64 lg-test 1, 2, 3, 4 tulenevaid nõudeid. Karistused pole kaebaja korduvaid samalaadseid

rikkumisi arvestades ülemäärase raskusega ja võivad teiste võimalike karistusvahenditega

võrreldes kõige edukamalt kaasa aidata õiguskuulekale käitumisele suunamises ja õiguskorra

tagamises seisnevate vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamisele. Kaebaja on ekslikult

viidanud asjaolule, et vaidlusalused käskkirjad koostanud vanglaametnik polnud erapooletu, sest

tema viis läbi ka distsiplinaarmenetluse, kuna seadusest vastavat keeldu ei tulene. Kohtueelsetes

vastuväidetes on kaebaja viidanud veel sellele, et 6. jaanuari 2017. a protokollile vastuväidete

esitamise tähtaeg oli liialt lühike, mistõttu ei saanud ta kasutada kaitsja abi. Seejuures on tal jäänud

tähelepanuta, et seaduseandja pole kehtestanud kinnipeetava distsiplinaarmenetlusele kaitsja

kohustuslikkuse nõuet. Antud juhul on ta saanud esitada põhjalikud vastuväited ning puuduvad

viited sellele, et advokaadi abi puudumine võis kuidagi asja otsustamist mõjutada.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

13. X.X. esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb halduskohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse

tegemist, millega kaebus rahuldada.

14. Kaebaja on seisukohal, et halduskohus tõlgendas ebaõigesti VangS § 37 lg-t 1. Sättest ei tulene

kinnipeetava kohustust teha vanglateenistuse määratud tööd, kui kinnipeetaval on juba töösuhe

väljaspool vanglat. Halduskohus ei ole tähelepanu pööranud kaebaja väitele, et käskkirjade

andmisel on rikutud HMS § 3 lg-t 1, mille kohaselt võib isiku õigusi piirata üksnes seaduse alusel.

Kaebaja suhtes kohaldatud piirangud on ülemäärased, alandavad ja rikuvad kaebaja tervist.

Kaebajal oli õigus tööst keelduda, kuna tal diagnoositud allergilise nohu ja psüühikahäirete tõttu

ei olnud ta võimeline majandustööd tegema. Kaebaja on rääkinud probleemidest psühhiaatriga,

kuid viimane ei pane kõike kirja. Kaebajale ei tagatud privaatsust meditsiiniõele oma

probleemidest rääkimiseks.

15. Halduskohus leidis ebaõigesti, et ametnik võis olla samaaegselt distsiplinaarmenetluse

läbiviijaks ja karistuse määrajaks. EIK on leidnud, et olukord, kus samad isikud viisid läbi esmase

menetluse ja osalesid ka otsuse tegemisel on vastuolus EIKo art 6 lg-ga 1. See põhimõte tuleneb

selgelt juba VangS § 64 lg-st 4. Kaebaja karistamine üksikvangistusega oli keelatud juba ainuüksi

tema psüühiliste probleemide tõttu.

16. Viru Vangla vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

17. Vastustaja leiab, et apellatsioonkaebuses ei ole välja toodud uusi sisulisi asjaolusid võrreldes

algse kaebusega ning neile on vangla ja halduskohus vastanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

18. Ringkonnakohtu hinnangul on X.X. kaebus halduskohtu otsusega põhjendatult rahuldamata

jäetud. Apellatsioonkaebuse põhjendused ja väited ei anna alust halduskohtu otsuse tühistamiseks.

Halduskohus on põhjalikult analüüsinud kaebaja vanglas töötamise kohustuse olemasolu ja

ulatust, selle kohustuse täitmisest keeldumise õiguspärasust, samuti X.X. määratud karistuse

lubatavust ja proportsionaalsust. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega,

järgib neid ning HKMS § 201 lg 4 alusel põhjendusi ei korda.

19. Esmalt märgib ringkonnakohus, et 4. detsembril 2017 jõustus asjas nr 3-16-2480 halduskohtu

otsus, millega jäeti rahuldamata X.X. kaebus Viru Vangla 12. oktoobri 2016. a käskkirja nr 6-

2/1397 tühistamiseks. Nimetatud käskkirjaga määrati kaebaja tööle vangla finants- ja

majandusosakonna majandustööde abitööliseks alates 11. oktoobrist 2016.

Käesolevas asjas vaidluse all oleval ajal tulenes kaebaja kohustus täita abitöölise kohustusi just

asjas nr 3-16-2480 vaidlustatud käskkirjast. Kohtuotsuse jõustumisega selles asjas on üheselt

selge, et kaebajat tööle kohustav haldusakt oli õiguspärane, X.X. distsiplinaar-menetlustes ette

heidetud rikkumiste ajal kehtiv ja seega täitmiseks kohustuslik (HMS § 60 lg 2). Vastavalt on

käesolevas asjas tööle asumise korralduse täitmata jätmise eest määratud distsiplinaarkaristuste

õiguspärasuse hindamisel asjakohased üksnes need argumendid, mis puudutavad kinnipeetava

õigust erandkorras keelduda tööle asumisest vaatamata sellele, et tal oli üldine kohustus vastustaja

ametniku korraldusel täita töökohustusi. Seega ei ole käesoleva vaidluse lahendamisel asjakohased

kaebaja väited ja põhjendused väljaspool vanglat töötamise, liiga madala töötasu, tervisliku

seisundi kohta üldiselt ega muude asjaolude kohta, mis kaebaja hinnangul muudavad

õigusvastaseks tema määramise abitööliseks.

20. Riigikohus on korduvalt selgitanud kinnipeetava õigust keelduda töötamisest tervislikel

põhjustel. Sealjuures on riigikohus sedastanud (vt RKHK 22. jaanuari 2015 otsus asjas

nr 3-3-1-53-14, p-d 15 ja 16), et kuigi VangS § 37 lg-st 3 tulenevalt on arstil VangS § 37 lg 2 p-s 3

nimetatud töökohustuse puudumise aluse väljaselgitamiseks ainupädevus, siis olukorras, kus arst

on juba tuvastanud kinnipeetava töövõimelisuse tema tööle määramisel, kuid ootamatu

terviserikke tõttu keeldub kinnipeetav tööle asumisest saab kinnipeetava terviseseisundile

hinnangu anda ka tervishoiuteenust osutav õde.

21. Enne tööle määramise käskkirja andmist on arst 1. augustil 2016 andnud seisukoha kaebaja

allergia (selle puudumise) kohta ning perearst on hinnanud kaebaja töövõimeliseks

16. septembril 2016.

Seega olukorras, kus 2016. aasta detsembri kaebaja korduvalt keeldus tööle asumast viidates

töötamise takistusena oma tervislikule seisundile, oli medititsiiniõde pädev hindama, kas esineb

tervisest tulenev erakorraline takistus töötamiseks. Kõigil juhtudel on kaebaja terviseseisundit

nõuetekohaselt hinnatud ning meditsiinikaardilt nähtuvalt ei ole tuvastatud tervisriket, mis

takistanuks tööle asumast. Et tegemist ei olnud formaalse kontrolliga näitab ilmekalt, et

21. detsembril 2016 (tl 152, ravilugu nr 195), kui kaebaja töötamisest keeldumise põhjusena viitas

kõhuvalule, vabastati ta töötamise kohustusest sellel päeval.

22. Apellatsioonimenetluses tugineb kaebaja jätkuvalt sellele, et kõigil vaidlusalustel päevadel

esines tal tervislik põhjus tööst keeldumiseks, kuid valvurite juuresolek rikkus sedavõrd oluliselt

kaebaja privaatsust, et ta ei saanud põhjust meditsiinitöötajale avaldada.

Ringkonnakohtu hinnangul ei too kaebaja väide kaasa järeldust, et tal oli õigus keelduda täitmast

vastustaja ametniku korraldust tööle asumiseks.

Halduskohus on siinjuures põhjendatult viidanud asjaolule, et 21. detsembril 2016 pidas kaebaja

siiski võimalikuks avaldada meditsiinitöötajale, millisel põhjusel ta enda arvates ei tervisest

tulenevalt ei saa tööle asuda.

X.X. on viibinud arsti vastuvõtul korduvalt nii tema tööle määramise käskkirja andmise järel, kui

ka pärast vaidlusalust perioodi. Meditsiinikaardilt ei nähtu, et arstid oleksid tuvastanud kaebajal

psüühikahäire, mis tegelikkuses takistanuks tal eluosakonna koristamisega seotud tööülesannete

täitmist. Vastupidi, 23. detsembril 2016. a on dr O. Toomla märkinud (tl 152p, ravilugu nr 197),

et kaebaja psüühiline tervis võimaldab tal teha päevas koristustöid 1. tunni ulatuses. Alles 10.

veebruaril 2017 on kaebaja kurtnud samale arstile, et tal on tõsine vastumeelsus koristustööde

suhtes seoses varasema kaasvangide sunniga koristamiseks. Kuid see ei ole kaasa toonud arsti

seisukohta, et koristustööde tegemine on kaebajale vastunäidustatud (tl 153p, ravilugu nr 209). 15.

veebruaril 2017 on kaebaja aga nõustunud tööle asume, tuues takistusena välja selle, et teda ei ole

koolitatud tööülesandeid täitma (tl 154p, ravilugu 211).

23. Ringkonnakohtu hinnangul toodud asjaoludel on halduskohus põhjendatult asunud

seisukohale, et kaebajal tegelikkuses puudus tervislik põhjus tööle asumisest keeldumiseks ning

väide privaatsuse rikkumisest on üksnes otsitud põhjus lootuses selle kaudu distsiplinaarkaristuste

määramise käskkirjade vaidlustamisel edu saavutada. Ringkonnakohtu veendumust süvendavad

veelgi meditsiinitöötaja kanded kaebaja läbivaatuse kohta tööst keeldumiste korral (tl 151p –

152p), millest nähtub, et kaebaja siiski on üldsõnaliselt viidanud psüühilistele probleemidele, mis

takistatavat tal tööle asuda. Samas ei ole tema käitumises midagi, mis viitaks probleemi vahetule

esinemisele. Ka muus osas ei ole meditsiinitöötaja visuaalsel vaatlusel tuvastanud negatiivseid

kõrvalekaldeid kaebaja tervises.

Nii nagu vanglateenistuse ametnikel puudub VangS § 37 lg 3 järgi pädevus kinnipeetava

töövõimelisuse kindlakstegemiseks, puudub selline pädevus ka kinnipeetaval endal. Seetõttu

juhul, kui kaebaja hinnangul oli ta tööle asumise korralduse saamise ajaks minetanud

töövõimelisuse, kuid tema tervisliku seisundi selline muutus ei olnud asjatundmatule inimesele

kahtlusteta äratuntav, sai kaebaja töövõimelisuse kindlaks teha sel ajal tööl olnud meditsiiniõde.

Läbivaatusest keeldumisega loobus kaebaja ühtlasi töövõimelisuse puudumise kohta tõendi

saamisest ja sellega tööst keeldumise õiguspärase aluse esinemise tõendamise võimalusest.

Kaebaja hilisemate arstlike läbivaatuste tulemusena ei ole samuti tuvastatud tema töövõime

puudumist tagasiulatuvalt juba tööleasumisest keeldumise ajal.

24. Seega on nii vastustaja kui halduskohus põhjendatult leidnud, et kaebajal puudus

VangS § 37 lg 2 p-st 3 tulenev õigustus tööle asumise korralduse täitmata jätmiseks. Ainuüksi

kaebaja enda hinnang, et tema tervislik seisund ei võimalda tööle asuda, ei saanud olla

õiguspäraseks aluseks tööle asumisest keeldumiseks.

25. Tööst keeldumisega olukorras, kus keeldumiseks puudus õiguspärane alus, on X.X. jätnud

täitmata vanglaametniku seadusliku korralduse ning rikkunud sellega VangS § 67 p-s 1 sätestatud

kohustust. Riigikohus on asunud seisukohale (vt RKHK 29. septembri 2015 otsus asjas nr 3-3-2-

2-15, p 26), et vanglas distsipliini ja julgeoleku tagamine on kaalukas väärtus, mistõttu vanglas

tööle asumise korralduste süstemaatilist täitmata jätmist tuleb pidada raskeks rikkumiseks.

Sarnasel seisukohal on kaebajale karistuse määramisel olnud ka vastustaja. Seejuures on Viru

Vangla mõlemas kaevatavas käskkirjas põhjalikult selgitanud vanglaametniku korraldusele

allumata jätmise ning tööst keeldumise negatiivset mõju vangistuse eesmärkide täitmisele kaebaja

enda suhtes kui ka vangla julgeolekule üldiselt, samuti karistuse liigi ja määra valikut, lähtuvalt

kaebaja varasematest samalaadsetest rikkumistest ja nende eest määratud karistuste mõjust kaebaja

käitumise suunamisel. Ringkonnakohtule ei nähtu, et vastustaja oleks kaalutluse teostamisel jätnud

mõne olulise asjaoluga arvestamata või tuginenud lubamatutele argumentidele. Asjas kogutud

tõendites puuduvad igasugused viited sellele, et kaebajal esinenud sedavõrd oluline psüühiline

häire, mis välistanuks talle kartserikaristuse määramise. Seetõttu tuleb pidada kaevatavat käskkirja

õiguspäraseks ka X.X. määratud karistuste osas.

26. Ekslik on kaebaja seisukoht, et distsiplinaarmenetluse läbiviimine ja karistuse määramine

sama ametniku poolt on õigusvastane. Halduskohus on ammendavalt selgitanud kehtivas õiguses

sätestatud piiranguid ning leidnud neile tuginedes õigesti, et distsiplinaarmenetluse läbi viinud

ametniku poolt distsiplinaarkaristuse määramine ei rikkunud kaebaja õigusi. Ringkonnakohus

siinkohal halduskohtu põhjendusi ei korda.

Täiendavalt märgib ringkonnakohus, et ka kaebaja viidatud EIK lahenditest ei tulene kaebaja

väidetud keeldu. Distsiplinaarkaristus on halduslikud mõjutusvahend ning kaebajale määrati

kartserikaristused

haldusmenetluses.

Seejärel

oli

kaebajale

tagatud

õigus

otsustuse

vaidlustamiseks vaidemenetluses ja kohtumenetluses. Apellatsioonkaebuses viidatud lahend

(Jakšovski ja Trifunovski v. The Former Yugoslav Republic of Macedonia) puudutab erimenetlust

kohtuniku ametist kõrvaldamiseks. Õigusemõistmise sõltumatuse ja erapooletuse tagamiseks

rakendatavate garantiide tõttu on kohtuniku ametist vabastamine ametialase rikkumise tõttu

erandlik otsus, mis ei toimu tavapärase haldusmenetluse reeglite järgi. Seetõttu ei saa EIK

lahendist väljendatud seisukohti vahetult üle kanda käesolevale asjale.

27. Vaidlustatud käskkirjadega on määratud kaebajale iga rikkumise eest karistusena seitsmeks

ööpäevaks kartserisse paigutamine. Samas ei ole käskkirjadega otsustatud karistuse täideviimise

korda, muu hulgas ka mitte seda, millal karistused täitmisele pööratakse ega seda, kas karistused

tuleb kanda järjest. Seetõttu ei hinda ringkonnakohus käesoleva asja lahendamisel kaebaja väiteid

tema õiguste rikkumise kohta karistuste väidetava kumuleerumise tõttu nende järjestikusel

täideviimisel.

28. Eeltoodud põhjendustel on ringkonnakohus seisukohal, et Viru Vangla 12. jaanuari 2017. a

käskkiri nr 6-3/49 ja 23. jaanuari 2017. a käskkiri nr 6-3/78 on õiguspärased ja nende tühistamiseks

puudub alus.

X.X. apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 31 mai 2017. a otsus muutmata.

29. HKMS § 108 lõike 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Viru Vangla

ei ole apellatsioonimenetluses esitanud kuludokumente ega menetluskulude nimekirja. Seetõttu

tulenevalt HKMS § 109 lg 1 ls-st 3 vastustaja kasuks menetluskulusid välje ei mõisteta.

/allkirjastatud digitaalselt/