2-17-624/62 · Pärnu Maakohus Pärnu kohtumaja Rüütli tänaval

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Tsiviilasja number

2-17-624

Kohus

Pärnu Maakohus, Pärnu kohtumaja Rüütli tn

Kohtunik

Heli Käpp

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

18.jaanuar 2018, Pärnu kohtumaja kantselei kaudu

Tsiviilasi

Ühte menetlusse liidetud YY hagi XX (X) vastu

töölepingu erakorralise ülesütlemiseavalduse tühiseks

tunnistamiseks, töölepingu lõpetamiseks TLS § 85 lg 4

alusel ja enamsaadud töötasult viivise 39,03 eurot

väljamõistmiseks ning

XX hagi YY vastu töölepingu erakorraliselt ülesöelduks

lugemiseks, tööandjalt töötaja kasuks kolme kuu

keskmise

töötasu

hüvitise

summas

5702,79

eurot

väljamõistmiseks ning

XX hagi YY vastu viivise 496,86 eurot ja alates

hagiavalduse

esitamisest

lisanduva

viivise

väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

YY hagi hind 3500 + 3500 + 39,03 eurot

XX hagi hind 3500 + 5202,79 eurot + 457,47 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja/kostja: YY (registrikood xxxxxxxx, asukoht xxxxx

x, xxxxx), lepinguline esindaja Gerli Luik (e-post:

gerliluik@gmail.com)

Kostja/hageja: XX (isikukood xxxxxxxxxxx, e-post: xxx);

lepinguline esindaja vandeadvokaat Brigitta Mõttus (e-

post: brigitta@advokaadibyroo.ee)

Kohtuistung

27.11.2017, osalesid G. Luik ja XX

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada YY hagi XX vastu osaliselt ja XX hagi YY vastu samuti osaliselt.

2. Mõista XXlt YY kasuks välja enamsaadud töötasult arvestatud viivis 39,03 eurot.

3. Jätta rahuldamata YY hagi XX vastu töölepingu erakorralise ülesütlemiseavalduse tühiseks

tunnistamiseks ja töölepingu lõpetamiseks TLS § 85 lg 4 alusel.

4. Lugeda XX ja YY vahel 02.05.2016 sõlmitud tööleping töötaja poolt erakorraliselt

ülesöelduks TLS § 91 lg 2 alusel alates 07.07.2016.

5. Mõista Xx-lt YY XX kasuks välja hüvitis kolme kuu keskmise töötasu summas 5702,79 eurot

(bruto).

6. Mõista Xx-lt YY XX kasuks välja viivis hüvitiselt perioodi eest 13.04.2017 - 18.01.2018

summas 351,23 eurot ning alates 19.01.2018 kuni hüvitise täieliku tasumiseni VÕS § 113 lg 1

teises lauses sätestatud määras protsendina hüvitise tasumata osalt (otsuse tegemise seisuga

5702,79 eurot) iga tasumisega viivitatud päeva eest.

7. Jätta läbi vaatamata XX hagi YY vastu hüvitise maksmisega viivitamise eest viivise

väljamõistmiseks summas 172,02 eurot perioodi 07.07.2016 – 21.11.2016 eest ning perioodi eest

22.11.2016 kuni viivisehagi esitamiseni 13.04.2017 arvestatud summas 178,60 eurot.

8. Jätta läbi vaatamata XX nõue kohustada YY-d parandama töötamise registris XX ja YY

vahelise töölepingu lõpetamise aluse ja kuupäeva andmed. XXl on õigus endal esitada otsuse

jõustumise järel Maksu- ja Tolliametile taotlus andmete parandamiseks.

9. Menetluskulud jagad poolte vahel järgmiselt:

9.1. Menetluskuludest jäävad YY kanda:

- YY enda kantud kuludest tema lepingulise esindaja kulud täies ulatuses, tasutud riigilõivud 550

eurot (töötaja hüvitise nõude hagimenetluses läbivaatamise riigilõiv 425 eurot, ja määruskaebuse

riigilõiv 50 eurot) ning töövaidluskomisjonis kantud kulud;

- XX lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalikest kuludest 65% ja XX viivisenõude rahuldatud

osale vastav riigilõiv 100 eurot (mille tasumisest XX menetlusabi korras vabastati ja mis tuleb

YY-l hüvitada riigituludesse).

9.2. Menetluskuludest jäävad XX kanda:

- tema enda lepingulise esindaja kulud osas, mida ei jäetud YY kanda,

- XX enda viivisehagi esitamise eest osamaksetena tasuda tulnud riigilõiv 75 eurot (millest 50

eurot tasumata)

- YY menetluskuludest XX vastu esitatud viivise nõude riigilõiv 75 eurot.

10. Määrata XX põhjendatud ja vajalike menetluskulude suuruseks 2175 eurot (s.o lepingulise

esindaja kulud 2000 eurot (käibemaksu ei lisandu) ja viivisenõude riigilõiv 175 eurot, mille

tasumiseks XXle anti menetlusabi).

11. Määrata YY põhjendatud ja vajalike menetluskulude suuruseks 4370 eurot (550 eurot

riigilõivud ja 3820 eurot lepingulise esindaja kulud).

12. Mõista YY-lt XX kasuks menetluskulude katteks välja 1300 eurot (s.o 65% XX lepingulise

esindaja põhjendaud ja vajalikest kuludest).

13. Mõista YY-lt riigituludesse välja 100 eurot (s.o XX viivisenõude rahuldatud osale vastav

riigilõiv, mille tasumisest XX hagi esitamisel menetlusabi korras vabastati). Riigile

väljamõistetud summa tuleb YY-l tasuda kohtuotsuse jõustumisest alates 15 päeva jooksul.

14. Riigituludesse väljamõistetud menetluskulu tasumisega viivitamisel on YY kohustatud

tasuma riigile viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses alates kohtuotsuse

jõustumisest kuni menetluskulude täieliku tasumiseni.

15. Mõista XXlt YY kasuks välja menetluskulude katteks 75 eurot (viivisenõudelt tasutud

riigilõiv).

16. Väljamõistetud menetluskulult tuleb XXl tasuda YY-le viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud ulatuses alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulu täieliku tasumiseni.

17. Vabastada XX 17.10.2017 menetlusabi määrusega nõutud, kuid tasumata riigilõivu

osamaksete summas 50 eurot riigituludesse tasumise kohustusest.

18. Asjas 18.10.2017 määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu – XX kasuks YY kinnistule,

registriosa nr xxxxxxx, seatud kohtulik hüpoteek hüpoteegisummaga 9000 eurot - jätta kehtima

kohtuotsuse täitmise tagamiseks, YY poolt XX kasuks väljamõistetud summade osas

kohtuotsuse täitmise järel kohtulik hüpoteek kustutada.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul arvates otsuse

apellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel

maakohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus esitatakse Tallinna

Ringkonnakohtule. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses

ei taotleta selle lahendamist kohtuistungil.

Menetlusosalisel on õigus seaduses ettenähtud tingimustel ja korras taotleda apellatsioonkaebuse

esitamisel nõutava riigilõivu tasumiseks menetlusabi. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses

sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu,

mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või

riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse

lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

YY esitas 12.01.2017 Pärnu Maakohtule hagiavalduse XX vastu töövaidluskomisjoni

otsusega lahendatud töövaidlusasjas. Kohtu nõudmisel hageja täpsustas oma nõudeid ja taotlusi ning

esitas 23.02.2017 hagiavalduse XX vastu töövaidluskomisjonis rahuldamata jäänud tööandja

nõuete osas ning eraldi menetlusdokumendina vormistatud taotluse töövaidlusasjas nr x-x/xxxx/xx

esitatud XX avalduse hagimenetluse korras läbivaatamiseks osas, milles töövaidluskomisjon töötaja

nõuded rahuldas.

Kohus võttis hagiavalduse menetlusse ja määras XXle tähtaja nõuete esitamiseks

hagiavalduse vormis. XX esitas 24.03.2017 YY vastu hagiavalduse, milles taotles lugeda XX

ning YY vahel 02.05.2016 sõlmitud tööleping 07.07.2016.a. erakorraliselt ülesöelduks TLS § 91

lg 2 alusel, mõista kostjalt hageja kasuks välja kolme kuu keskmise töötasu hüvitis summas

5702,79 eurot ning kõik menetluskulud jätta kostja kanda. Samuti XX palus kohustada kostjat

tegema kandemuudatus hageja töölepingu kohta töötajate registris, märkides töölepingu õige

lõpetamise alusena TLS § 91 lg 2. Kohus võttis hagiavalduse menetlusse.

13.04.2017 XX esitas YY vastu hagi töölepingu ülesütlemisega seotud hüvitise maksmisega

viivitamise eest viivise väljamõistmiseks, 08.08.2017 XX täpsustas viivisenõuet ja taotles viivise

väljamõistmist 07.07.2016 – 08.08.2017 summas 496,86 eurot, edasi kindla summana kuni

otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhivõlast kohtu määratud ulatuses põhinõudest kuni

põhinõude täieliku täitmiseni. Viivisenõudelt nõutava riigilõivu 175 euro tasumiseks kohus

17.10.2017 määrusega andis XXle menetlusabi, vabastades XX riigilõivu tasumisest 100 euro

ulatuses ja kohustades tasuma 75 eurot igakuiste osamaksetena kolme kuu jooksul alates

määruse jõustumise kuule järgnevast kuust. Pärast esimese osamakse tasumist 23.10.2017 kohus

võttis viivisenõude menetlusse ja liitis ühte menetlusse YY ja XX hagidega töövaidlusasjas.

18.10.2017 määrusega kohus XX hagi tagamiseks seadis xx-le YY kuuluvale kinnistule

(registriosa nr xxxxxxx

) esimesele vabale järjekohale kohtuliku hüpoteegi hüpoteegisummaga

9000 eurot. Määrus jõustus Tallinna Ringkonnakohtu 14.12.2017 määrusega, millega jäeti YY

06.11.2017 määruskaebus rahuldamata.

YY HAGI

YY esitatud hagis taotleb töölepingu erakorralise ülesütlemisavalduse tühiseks tunnistamist (TLS

§ 104 lg 1), töölepingu lõpetamist TLS § 85 lg 4 alusel ja töötajalt XXlt enamsaadud töötasult viivise

väljamõistmist.

Hagiavalduse põhjenduste kohaselt YY (edaspidi nimetatud hageja) ja XX (edaspidi nimetatud

kostja) sõlmisid 20.04.2016 tähtajatu töölepingu nr 28, mille alusel asus kostja hageja juures tööle

02.05.2016 konsultant - projektijuhi ametikohale. Kostja tööülesanneteks oli hageja ja tema klientide

juriidiline teenindamine ning muude hageja poolt antavate administreeriva, organisatoorse ja

õigusalase tööga seotud ülesannete täitmine, mis puudutasid hagejat või ka eraldiseisvaid äriprojekte.

Lepingu p-de 3.1 ja 4.1 kohaselt töötas kostja täistööajaga ja igakuiseks töötasuks oli 1500 eurot

netos ja brutotasuna 1900,93 eurot.

Kostja 05.07.2016 e-kirjaga teatas hagejale, et lõpetab töölepingu erakorraliselt TLS § 91 lg 1 ja lg 2

p 1 ja 3 alusel, kuna hageja on kohelnud kostjat ebaväärikalt ja töö jätkamine on seatud reaalse ohuga

töötaja heale mainele. Kostja märkis e-kirjas, et ta ootas 27.juunist 2016 alates hageja seisukohta

koostöö jätkamise võimalikkuse osas, mida ta hagejalt ei saanud. Väidetavalt tekkisid hageja

väidetavast ebaeetilisest käitumisest tingituna hageja ja kliendi vahel arusaamatused, mis olevat

muutnud kostja jaoks töö tegemise võimatuks, sest viimane ei saanud hagiavaldust kliendile edasi

koostada, milleks hageja teda väidetavalt palkaski. Väidetavalt tekkis hageja ja kliendi vahel konflikt

hagejapoolses alusetus raha nõudmises, mida klient ei aktsepteerinud ja millist kliendilepingut

kliendi ja hageja vahel ei olnud. Kokkulepitud tööd kliendile üle ei antud. Johtuvalt eeltoodust ei

nõustunud kostja enam koostööd hagejaga tegema. Viidatud asjaolud muutsid väidetavalt võimatuks

töötamise. Hageja väidetavalt kahjustas kostja head nime ühelt poolt ja teiselt poolt suhtus kostjasse

alusetult negatiivselt ainult seetõttu, et kostja ei kiida hageja ebaeetilist käitumist heaks. Pingestunud

suhted olid kostja hinnangul kestnud juba 20. juunist 2016, Hageja olevat üritanud töösuhte ajal

kostjat halvustada. Kostja märkis, et ta ei öelnud töölepingut erakorraliselt üles 20.06.2016, sest

ootas tööandja seadusliku esindaja tagasitulekut Xxxxxxxxxxx. Töölepingu ütles kostja erakorraliselt

üles alles 05.07.2016. Erakorralise töölepingu lõpetamisel nõudis kostja TLS § 100 lg-le 4 tuginedes

koheselt kolme kuu keskmise töötasu ulatuses rahalist hüvitist, sest hageja asetas ta ülesütlemise ajal

ehk töölepingu lõppemisel raskesse majanduslikku olukorda ja kostjal tuleb hakata uut tööd otsima.

Kostja ähvardas hagejat, et kui töösuhe saab kostja avaldusega lõpetatud ja hüvitis välja makstud, siis

lubas ta teadaolevad faktid jätta enda teada. Kostja märkis, et "On ilmne, kui keegi neist kuuleks, ei

oleks tööandja seaduslikul esindajal ega xx-l YY enam head nime".

05.07.2016 teises e-kirjas hagejale kostja täpsustas, et tema poolt varasemalt esitatud avalduse

kohaselt lõpeb tööleping erakorraliselt 07.07.2016. Kostja töötas kuni 06.07.2016 ja sel päeval andis

üle hagejale kuuluva vara.

Töölepingu lõppemise päeval 07.07.2016 kostja enam tööle ei ilmunud ja töökohustusi ei täitnud.

06.07.2016 edastas kostja hagejale e-kirja, milles sisaldus digiallkirjastatud kaaskiri töölepingu

erakorralise ülesütlemise juurde. Kaaskirjas teatas kostja, et pooltele teadaolevalt on tal 06.07.2016

viimane tööpäev. Kaaskirja alusel andis kostja töölepingu erakorralise ülesütlemisavalduse

(05.07.2016 e-kiri) allkirja vastu üle YY tegevjuhile.

03.08.2016 esitas hageja töövaidluskomisjonile avalduse, milles palus tunnistada TLS § 104 lg 1

alusel kostja töölepingu erakorralise ülesütlemise avaldus tühiseks, lugeda tööleping TLS § 85 lg 4

alusel korraliselt ülesütlemisega lõppenuks alates 07.07.2016, mõista kostjalt hageja kasuks välja

enamsaadud töötasu summas 929,57 eurot netos ja alates avalduse esitamisest 03.08.2016

seadusjärgne viivis kuni põhinõude (enamsaadud töötasu) summas 929,57 euro täitmiseni.

Lääne Inspektsiooni töövaidluskomisjoni 13.12.2016 otsusega töövaidlusasjades nr x-x/xxxx/xx

ja x-x/xxxx/xx jäeti rahuldamata hageja nõuded töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse

tuvastamiseks ja tööleping 07.07.2016 töötaja algatusel TLS § 85 lg 1 alusel korraliselt ülesöelduks

lugemiseks, enamsaadud töötasult VÕS § 1028 lg 1 alusel viivise väljamõistmiseks. Hageja kasuks

mõisteti kostjalt välja enamsaadud töötasu 929,57 eurot.

XX avalduses esitatud nõuetest rahuldati töövaidluskomisjonis nõue lugeda tööleping 07.07.2016

erakorraliselt ülesöelduks TLS § 91 lg 2 alusel ja hagejalt mõisteti kostja kasuks välja kolme kuu

keskmise töötasu ulatuses hüvitis summas 5702,79 eurot. XX nõuded mõista välja YY-lt ületunnitasu

406,93 eurot, hüvitiselt viivis 172,02 eurot ja täiendav töötasu 86,51 eurot jäeti rahuldamata.

Hageja ei tunnista kostja 05.07.2016 töölepingu erakorralist ülesütlemisavaldust, ei pea seda

põhjendatuks ega seaduslikuks ja väidetavaid põhjuseid töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks

TLS § 91 lg 2 alusel ei esinenud.

Hageja ei ole kostjat ebaväärikalt kohelnud, halvustanud ja kahjustanud tema head nime. Kostja

töölepingu erakorralises avalduses ei ole esile toodud olulisi asjaolusid ega mõjuvaid ja erakorralisi

põhjuseid, mis oleksid kostjale andnud TLS § 91 lg 1, lg 2 p-des 1 ja 3 sätestatult õigusliku aluse

töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks. Samuti ei ole kostja töölepingu erakorralises

ülesütlemisavalduses esile toodud väidetavaid põhjuseid TsMS § 230 lg 1 kohaselt tõendanud.

Kostja on ülesütlemisõiguse minetanud, sest kostja on tunnistanud, et väidetavad probleemid

algasid töölepingu sõlmimisest 02.05.2016 ja ka varem kuni töölepingu erakorralise ülesütlemiseni

välja 06.07.2016, viivitus ehk minetus on seega 2 kuud. Teiseks väljendas kostja 05.07.2016 e-kirjas

ka seda, et ta viivitas 20.06.2016 alates kuni 05.07.2016 erakorralise töölepingu lõpetamisega

põhjusel, et ta ootas hageja seaduslikku esindajat. Kostja esitas töölepingu erakorralise ülesütlemise

avalduse 06.07.2016 ehk 16 kalendripäeva hiljem, mõistliku aja möödudes. Eeltoodust tuleb

järeldada, et kostjal puudusid erakorralised asjaolud, mõjuv põhjus ja vajadus töölepingu

erakorraliseks lõpetamiseks, vastasel juhul oleks kostja töölepingu erakorraliselt üles öelnud juba

02.05.2016 või 20.06.2016 või 27.06.2016.

Pooled pidasid pikka aega läbirääkimisi töölepingu lõpetamiseks, millest järeldub, et kostja

arvates ei olnud väidetavad rikkumised (mistahes rikkumisi hageja ei tunnista) niivõrd olulised, et

lõpetada töösuhe päevapealt, st töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks ei esinenud VÕS § 196 lg 1

ja TLS § 97 lg 3 kohaselt ettenägematut, erakorralist ja olulist rikkumist, mille kohaselt ei saanud

enam töölepingu jätkumist eeldada, mõistlik aeg lepingu ülesütlemiseks oli minetatud, mistõttu

eelviidatud normidest tulenevad eeldused ei olnud ka täidetud.

Kostja rikkus lojaalsuskohustust TLS § 15 lg 1 ja lg 2 p 9 mõistes, kui laimas ja solvas

järjepidevalt hageja seaduslikku esindajat ja tema perekonnaliikmeid ning ähvardas hageja maine

kahjustamisega, kui viimane kostja hüvitise maksmise nõudele lepingu lõpetamisel ei allu. Seda tuleb

pidada kaalukaks asjaoluks hüvitise vähendamisel.

Hageja on seisukohal, et kostja on hagejaga manipuleerinud rahalise hüvitise saamise eesmärgil ja

esitas näilikel ja põhjendamatutel alustel töölepingu erakorralise ülesütlemisavalduse. Töölepingu

erakorraline ülesütlemine oli kostja poolt planeeritud pahatahtlikult ja eesmärgiks oli selgelt hagejalt

rahalise hüvitise saamine, sest juba 05.07.2016 ülesütlemisavalduses nõutakse koheselt kolme kuu

keskmise töötasu ulatuses hüvitist, mis ei ole heauskne käitumine TsÜS § 138 lg 1 ja 2 mõistes

hageja suhtes.

Hageja leiab, et kostja avaldus töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks on TLS § 104 lg 1 alusel

tühine ja see tuleb lugeda TLS § 85 lg 4 alusel üles öelduks korraliselt, st 30-kalendripäevase

etteteatamistähtajaga, alates 05.08.2016.

Töövaidluskomisjon mõistis VÕS § 1028 lg 1 alusel kostjalt hageja kasuks välja enamsaadud

töötasu summas 929,57 eurot, otsus jõustus 13.01.2017. Kostja täitis enamsaadud töötasu tagastamise

nõude 10.02.2017. Töövaidluskomisjon jättis 13.12.2016 otsuses rahuldamata hageja nõude

enamsaadud töötasu tagastamisega viivitamise eest viivise väljamõistmiseks XXlt. Hageja palub

VÕS § 101 lg 1 p 6, § 113 lg 1 ja 2 ning TSMS § 367 alusel kostjalt hageja kasuks välja mõista

sissenõutavaks muutunud seadusjärgse viivise summas 39,03 eurot, viivitusperiood: 03.08.2016 kuni

10.02.2017.

XX HAGI

XX oma hagiavalduses taotleb lugeda pooltevaheline tööleping töötaja algatusel TLS § 91 lg

2 alusel erakorraliselt ülesöelduks alates 07.07.2016, mõista tööandajalt töötaja kasuks välja

hüvitis kolme kuu keskmise töötasu ulatuses summas 5702,79 eurot. 13.04.2017 täiendavalt

esitatud ja tsiviilasjaga liidetud hagis XX taotleb tööandjalt välja mõista ka viivise hüvitiselt

alates 07.07.2016 kuni otsuse tegemiseni summaliselt ja edasi protsendina põhivõlast kuni

hüvitise täieliku tasumiseni.

XX hagiavalduse põhjenduste kohaselt poolte vahel sõlmiti tööleping määramata ajaks.

Pooled vaidlevad töölepingu 07.07.2016 lõpetamise erakorraliste asjaolude üle.

Töölepingu p 1.1. kohaselt töötaja asub tööandja juurde tööle konsultandi-projektijuhi

ametikohal ning osutab juriidilist abi nii ettevõttele kui tema klientidele ning täidab teisi tööandja

poolt antavaid administreeriva, organisatoorse ja õigusabialase tööga seotud ülesandeid, mis

puudutavad YY-ga seotud või ka eraldiseisvaid äriprojekte ja vastavad töötaja pädevusele.

Seega oli töötaja töö sisuks konsultandi-projektijuhi ametikohal uue teenuse juurutamine YY,

mille kohaselt pidi hageja osutama õigusteenust valeravi all kannatanud patsientidele, nende

huvides koostama hagiavaldusi kohtule. Selle töö eelduseks oli tööandja seadusliku esindaja

ja/või tööandja teiste ekspertide eksperthinnang ravivigade reaalse olemasolu ning ekspertiisiga

tõendatud ulatuses. See oli töö peamine sisu ja selleks tööandja töötaja tööle võttiski, kuna

tööandja seadusliku esindaja ja TVK-le esitatud tõenditest nähtuvalt oli tööandjal tema väitel üle

aasta, s.o 25.juulist 2015 juba nn töös klient CC (kliendi nime sai töötaja teada pärast tööle

asumist), kellele tema oli seesuguse ekspertiisiakti juba valmis teinud ja tõsikindlalt tuvastanud

ravivigade olemasolu. Hageja pidi koheselt asuma esimese ja ainsa asjana tegelema CC

kaasusega. BB enda 22.04.2016 e-kirjas CCle kinnitab, et:

a) hageja hakkab CC kaasusega ja ainult sellega tegelema alates 1.maist 2016;

b) hageja hakkas aitama kohe, s.o. 11.aprillist 2016 - aprilli teisest nädalast tegi hageja juba

YY heaks tööd;

c) DD ja hagejast pidid saama kolleegid ka just selle teenuse osutamise raames.

Veel oli töö sisuks juriidilise abi osutamine nii ettevõttele kui tema klientidele ning teiste

tööandja poolt antavaid administreeriva, organisatoorse ja õigusabialase tööga seotud ülesannete

täitmine. Kuid nende tööülesannetega pidi töötaja tegelema teises järjekorras. Kuna kohtuhagid

on seotud tähtaegadest kinnipidamisega, oli prioriteet uue projekti käivitamine ja tööandja väitel

juba üle aasta oleva kliendi teenindamine. Pooltevahelise Skype’i kirjavahetuses tööandja selgelt

ja üheselt andis teada, et kliendi CC teenindamise näol on tegemist prioriteetse tööülesandega

hagiavalduse koostamise, vajalike tõendite komplekteerimise jms. kaasneva töö ja tegevuse näol,

kuna tööandjal puudusid endal õigusalased teadmised ja klient ootas hagiavalduse koostamist.

Kuna tööandja seaduslik esindaja BB oli töötajale varasemalt teada kui arst, ei olnud töötajal

alust kahelda eriala spetsialisti pädevuses. Seda enam, et, olles varasemalt advokaadina

spetsialiseerunud muuhulgas ka meditsiiniõigusele, tundus täielikult sellele õigusharule

spetsialiseerumine väga kasulik patsientidele, arvestades, et Eesti Vabariigis see haru on

võrdlemisi halvasti kaetud just ekspertide ja juristide osas.

Arst BB, kes oligi töötajale korraldusi andvaks isikuks, viibis hetkel xxxxxxxxxx ja kogu

suhtlus käis Skype’i kaudu. Töötaja küsimusele, kuidas saab teenust distantsilt osutada, vastas B,

et ta tuleb juunis 2016 Eestisse, kuid rõhutas, et hagiavaldus peab olema maikuus kohtusse ära

esitatud, kuivõrd ta on seda kliendile lubanud, tema töö selle kliendiga on tehtud ja vaja on vaid

koostada hagi ja esitada see kohtule.

Esimesed töötakistused ilmnesid koheselt tööle asumisel, kui selgus, et vaatamata

töölepingus kokku lepitule ei ole tööandjal võimalik kindlustada töötajate ei töövahendite ega ka

töökohaga vähemalt esimehe kolme nädala jooksul. Töötaja palus oma eelmist tööandjat xx

xxxxx x xxxxxxxxx võimaldada kasutada viimase arvutit, mida hr G ka lubas. Saanud teada, et

uueks tööandjaks on BB, palus GG töötajal järele mõelda, kas ta ikka soovib tema juurest töölt

lahkuda, kuna ta ei olnud veel XX töötajate registrist maha võtnud ja võimalik oleks jätkata

töösuhet. XX jäi endale kindlaks ning allkirjastas 04.05.2016 uue tööandjaga töölepingu, kuna

oli sisuliselt teinud juba oma haiguse ajal B-le tööd. Hr G nõustus nö laenama arvutit 3 nädalat.

XX töötaski vastutustundliku ja vastutuleliku inimesena 3 nädalat n.ö kodukontoris.

Edasi oli töötajal vaja kohtuda kliendiga ja samuti ootas töötaja enne seda B lubatud

ekspertiisi M. kaasuses, kuna saadud fragmendid olid juba läbi töötatud. Ekspertiisi tööandja ei

saatnud, vaid jätkuvalt ainult fragmente, üritades töötajat veenda, et hetkel ei ole talle veel

tervikteksti vaja, kohtugu enne kliendiga. Ka kliendiga kohtumiseks ei olnud tegelikult ruume.

Vaatamata tööandja väitele, et töötaja kabinetis tehakse hetkel remonti, ei teadnud tegevjuht EE

mitte midagi isegi sellest, et mingit remonti peaks tehtama. Kui töötaja läks YYsse kokkulepitud

päeval kohtuma kliendiga, kellega leppis e-meilitsi kohtumise kokku BB ise, ei teadnud YY

tegevjuht, kus see kliendinõustamine peaks toimuma. Nii administraator FF kui ka E hakkasid

kiiruga sobitama ruumi kliendi vastuvõtuks, käies koos töötajaga võimalikud ruumid läbi.

Õnneks sai kohtumine peetud.

Vastust küsimusele, milline saab olema tema kabinet, töötaja Elt ei saanud. Tööandja

seaduslik esindaja seletas seda töötaja E saamatusega ja tööandja poolt aegsasti edastatud

korralduste eiramisega. Sisuliselt möödus kuu töövahendite hankimisega jms, töötaja tegi

ettepaneku vähemasti kindlustada teda arvutiga. Töötaja käsutusse pärast 3 nädalat antud HH

vana arvuti ei olnud üldse nõuetele vastav, seal puudus ID-kaardiga allkirjastamise võimalus,

rääkimata muu tark- ja riisvara puudumisest. Lõpuks oli tööandja nõus ostma ära xx x x

xxxxxxxxx arvuti, mis lõi vähemasti soodsa pinnase töö edasiseks ladusamaks sujumiseks.

Samal ajal otsustas tööandja aga CC kaasuse kallal töötamise peatada väitega, et tal puudub

CCga kliendileping, CC ei nõustu tema poolt küsitud ulatuses raha juurde maksma ja selle

juurdemaksu saamiseni ei nõustu tööandja omakorda kliendilepingut sõlmima.

Samal ajal nõudis CC töötajalt töö jätkamist, kuivõrd tema on selle eest tasunud. Samal ajal

nõudis EE, kui tööandja tegevjuht, töötajalt aru töö kulgemise ja teenuse hinnakirja kohta,

sooviga seda turundada. Selline olukord oli äärmiselt segadusttekitav, töötaja üritas täita

tööandja muid korraldusi, mis kirjas: käis linnvalitsuses detailplaneeringu asju ajamas, redigeeris

tööandja õiguskantslerile adresseeritud kirju jpm. Tööandja segastest ja ebajärjepidevatest

korraldustest ei olnud võimalik aru saada, veel vähem aru saada, miks siis prioriteetse

ülesandega tegelda ei saa. Sellele andis vastuse CC, kes tõi töötaja töökohta töölauale osa

informatsiooni, mis pani töötaja tööandjalt selle tõelevastavuse kohta aru pärima. Nimelt nõudis

klient makstud raha eest tööd töötajalt, kuivõrd temale oli BB üheselt andnud teada, et XX on

vastutav tema hagi eest. Samal ajal andis klient teada, et BB nõuab veel umbes 15 000 eurose

eelarve kinnitamist, muidu ta kliendilepingut ei sõlmi. BB YY esindajana üritas CCt veenda

temaga koostööd tegema, tituleerides oma tegematajätmisi ja katteta lubadusi „arusaamatuseks“.

HH nõudis CClt raha ülekandega BB isiklikule arveldusarvele summas 9600 eurot ja HHle

sularahas 1000 eurot.

CC kinnitas töötajale, et tal on olemas kõik tõendid/maksekorraldused, et tõendada oma raha

maksmist ning nõudis töötajalt tööd, mille eest ta oli enda väitel tööandjale maksnud. Töötaja ei

osanud selle üllatava informatsiooni osas seisukohta võtta, palus aega asjaolude

väljaselgitamiseks, viidates, et tema kindlasti rahaasjadega ei tegele ja nendest kokkulepetest ei

tea. Samas pidi töötaja CCle kinnitama, et tal on CC huvides töö tegemine hetkel ära keelatud.

Olukord oli töötaja jaoks äärmiselt piinlik ja ebameeldiv, sest faktid, et raha on makstud ja töö

on tegemata rääkisid enda eest väga kõnekalt.

Töötaja pöördus taas tööandja poole selgituste saamiseks, eelkõige aga sooviga, et teda

kindlustataks kokkulepitud tööga, mis oli ju peatatud. Tööandja seaduslik esindaja BB tööd teha

ei lubanud, CC nõudis tööd ja E nõudis aruannet olukorrast. B otseselt ainsa isikuna, kes

tööülesandeid jagas, muid selgeid ja üheselt mõistetavaid tööülesandeid ei andnud ning ei

lubanud CC tööd edasi teha, ei kindlustanud seega töötajat töölepingus ettenähtud tööga ja

muutis sellega töötaja töö jätkamise sisuliselt võimatuks.

Tööandja käitumine oli töötaja suhtes solvav ja ebaväärikas: ta kirjeldas töötajat kliendile kui

ebapädevat ja oskamatut juristi. Teenus, mille raames töötaja töötas, ei olnud lõpuni läbipaistev

ei kliendile ega töötajale, mistõttu viimane pidi tundma kliendi ees korduvalt piinlikkust.

Seejuures puudus töötajal võimalus otse suhelda Bga kui oma otsese tööjuhiga viimase pideva

eemalviibimise tõttu ning puudus ka volitatud isik, kelle poole töötaja saanuks pöörduda

tööjuhiste saamiseks. Tööandja ja töötaja suhtlemine skaibi ja e-kirjade teel ei olnud alati ladus

tööandja pidevate IT-alaste probleemide tõttu viibimise koha riigis. Ohus oli hagiavalduse

tähtaegne esitamine, töötaja aga pidanuks selle koostama ja kohtule esitama. Antud olukorras ei

saanud enam mõistlikult oodata töölepingu jätkamist töötaja poolt TLS § 91 lg 2 mõttes. Seega

leiab hageja et esinesid vastuvaidlematult erakorralised asjaolud, millised muutsidki võimatuks

töö edasise jätkamise.

Lisaks leiab XX, et YYl ei olnud tegelikult CC näol klienti ja tööandja valetas töötajale, et tal

on „on klient töös“ ja hiljem, kui palus kliendilepingu põhja teha, et „leping on ainult

vormistamise küsimus“. CC ei ole kunagi olnud YY klient, vaid käsundisuhe oli B ja HHga,

kellest esimene oli töö sisuline tegija ja teine vahendaja, mistõttu on tööandja juba töölepingu

sõlmimisel tegelikke asjaolusid moonutanud. Neid asjaolusid teades ei oleks hageja töölepingut

üldse sõlminud. Töölepingu sõlmimise esimene eeldus oli, et klient CC on „üle aasta töös“ ja

kohe saadab JJ xxxxx xxxxxxxxxxx esindusühingust uusi kliente, mis on tõendatud asja juurde

lisatud JJ kirjaga. Samuti JJ kirjaga on tõendatud, et kliente YYle enam mingi juhul ei saadeta

just BB tegevuse ja tegevusetuse ning läbipaistmatu ja omakasupüüdliku tegevuse tõttu. Ehk

tööandja poolt kinnitatud eeldus konsultandi-projektijuhi kokkulepitud tööks on otseselt ära

langenud.

5.juulil 2016 CC poolt XX käsutusse anud kogu informatsioonist ja tõenditest selgus, et

tegemist oli sisuliselt füüsiliste isikute H ja BB eraäriga, mille raames füüsilised isikud H ja BB

said erinevatel ettekäänetel raha väga raske ja traagilise juhtumi all kannatanud CClt,

soovimatagi legaliseerida teenust ja saadud raha eest lubatut teoks teha. Hagejale juristina oli

selge, et selles ettevõttes tegeldakse kõige muu, kui läbipaistva ja ausa teenuse osutamisega.

Eeltoodud

asjaoludel

esitas

hageja

tööandjale

töölepingu

ülesütlemisavalduse.

Ehk

ülesütlemisavalduse aluseks olevad asjaolud kogumis said tõendatud 05.07.2016. Varem olid

vaid oletused, millele ei saa rajada ühtki avaldust.

Ebaväärikas kohtlemine seisneb muuhulgas selles, et juristina ei saanud hageja jätkata

ebaausa ja teda ebaväärikalt kohtleva tööandja alluvuses töötamist. Juristina töötamise huvi

püsimise eelduseks, kus tulebki jälgida ja järgida rangelt seadust ja sellest kinnipidamist, lisaks

kokkulepitud töö tegemisele, saab õigusriigis olla juristi jaoks töö ja tööalluvus ainult ausa ja

väärika tööandja alluvuses. Mida tööandja eelkirjeldatud pinnalt kindlasti ei olnud. Eriti

ebaväärikas on hageja hinnangul töötaja konkreetne eksitamine, et tööandjal on klient, kelle

huvides tööandja seaduslik esindaja BB XX tööle võttiski. Tegelikult ei olnud sõlmitud isegi

kliendilepingut ja isik ei olnud tööandjaga tegelikult mingis puutumuses peale tööandja

reikiseansside. Samuti ilmnes tööandja käitumise läbipaistmatus töötaja töölevõtmisele eelnenud

aasta jooksul, BB ei pidanud kinni ühestki endale võetud ja CC poolt esmaselt aktsepteeritud

tähtajast. BB lubas koostada hagi aluseks oleva ekspertiisiakti 2 päeva jooksul, ei teinud seda pea

terve aasta vältel. Vastu CC tahtmist ja CC käsundi puudumisele vaatamata, mõtles BB ise

endale välja uusi ülesandeid (muuhulgas pöördumine TKE-le, milleks puudus igasugune vajadus

jpm) ja sundis CCt nende eest ka tasuma, lisaks saatis BB CC üksi TKE komisjoni istungile.

05.07.2016, saades olukorrast teadlikuks, ei pidanud hageja võimalikuks jätkata töötajana

“teenuse“ osutamist nn kliendile, kellega YYl tegelikult kliendisuhe puudus, aga kellelt oli

võetud raha ja kellele oli eksitavalt jäetud mulje teenuse osutamisest. Erakorralise

ülesütlemisavalduse esitamine ei olnud hageja soov, vaid TLS sätestatud õigus juhul, kui

tööandja on töölepingut rikkunud ja teinud töötamise võimatuks. Tööandja oli sundinud hagejat

selleks oma käitumisega, mis ei võimaldanud kokkulepitud tööd teha, mistõttu hageja ei

lahkunud omal soovil.

Hea nime eelduseks on aus ja väärikas käitumine. Kui tööandja seaduslik esindaja, kes on

hagejale ainus korralduste andja, ei käitu läbipaistvalt ja väärikalt, vaid kasutab oma töötajat

„tööriistana“ kummalistes skeemides, on see hageja hinnangul ebaväärikas kohtlemine, mida üks

endast lugupidav jurist endale lubada ei saa. Tööandja vääritut käitumist ilmestas ja tõendas

tööandja seadusliku esindaja BB ettepanek CCle „kulusid joonistada“ ja rahasid arvetelt arvetele

kanda. Sellise „skeemi“ käivitumisel pidanuks kulusid kohtus põhjendama hageja, tulenevalt

oma tööülesannetest. Hageja ei oleks saanud kuidagi põhjendada kulusid, mida tööandja ei ole

kandnud. Ilmselgelt ei oleks seejuures ka CC hagi rahuldamise korral neid kulusid tagasi saanud

nõuda. Kõik see ei olnud töö ega töö sisu, milles töötaja ja tööandja kokku leppisid. Töötaja ei

osanud sellist asjade käiku ette näha, kuna teenus pidi olema legaalne.

Kui puudus prioriteetne väidetav klient, kelle huvides kokkulepitud projektijuhi tööd teha,

puudus ka subjekt, kellele teenust osutada, seega puudus kokkulepitud töö ja see omakorda

tähendab, et tööandja ei kindlustanud töötajat kokkulepitud tööga. Kõik järgmised kliendid pidid

tulema pärast CC kaasuse kohtusse esitamist, aga selle esmasegi kokkulepitud töö tegemise

keelas tööandja töötajal alates juunikuust ära. Töölepingujärgselt kokkulepitud töö ja teenuse

osutamine oli tööandjast tingitud põhjusel võimatu ka edaspidi.

Hageja ei teadnud töölepingu sõlmimise hetkel, et kuigi BB pidi ainuisikuliselt hakkama

teenuse raames tegelema klientide ravivigade analüüsiga, ei olnud see tegelikult ja sisuliselt

võimalik.

Nimetatud

analüüs

eeldab

kahjustatud

isikutega

kohtumist,

seda

eriti

meditsiinikaasustes, ja vajadusel patsientide läbivaatust, ehk BB kui arsti veendumust

dokumenteeritu vastavuses tegelikkusele. Töölepingu sõlmimisel ei informeerinud tööandja

hagejat, et kokkulepitud teenuse faktiline osutaja BB jääbki alaliselt Xxxxxxxxxxxse vähemalt 9

kuuks aastas. See omakorda tähendas aga seda, et teenus oli osa suurest lubadusest lühikese

lähieesmärgi (raha saamine CClt) nimel. BB ei olekski saanud arstina potentsiaalset klienti läbi

vaadata, vestelda ega konfidentsiaalselt informatsiooni töödelda xxxxxxxxxxx. Hiljem lisandusid

BB enda kirjadest faktid, et distantsilt puudus tal ka vajalik töövõimekus: BBl puudub (nii väitis

hagejale vastaspoole lepinguline esindaja, kui TVK menetluse raames oli vaja arutada

kompromissi) ja reeglina puudus vajalikul ajal internet, seejärel puudub arvuti (kompuuter),

seejärel elekter, seejärel ajaressurss, ehk BB prioriteet ja rõhuasetus ei olnud teenuse jaoks

tingimuste loomine asjatundjale, vaid kinnisvaraarendus Xxxxxxxxxxx.

Seega ei olnuks ilmselt sedavõrd tõsise teenuse osutamine üldse võimalik, mis selgus alles

peale töölepingu sõlmimist. Kuna kokkulepitud töö ja teenus ei oleks saanudki toimida, oli

tegemist ühekordse, nn CC kaasusega. Tööandjal oli ilmselt tegelikult kavatsus katseajal nii ehk

nii tööleping lõpetada hageja poolt hagiavalduse vormistamise järel, mistõttu hakkaski tööandja

seaduslik esindaja hagejat CClt rahakokkuleppe mitteaktsepteerimise järgselt koheselt

halvustama ja ebaväärikalt kohtlema. BB saatis aasta jooksul kliendile ekspertarvamuse lubatud

ajaks mittevalmimise põhjendamiseks erinevaid ettekäändeid, mis olid tegelikkuses suunatud

võimalikult suure raha saamisele. Raha kättesaamise järel tekkis tööandjal huvi hageja

kaasamisega kaks korda samapalju teenida ja kui see ei osutunud kliendi vastuseisu tõttu enam

võimalikuks, tuli teha töötajale töö tegemine võimatuks, et ta omal soovil lahkuks.

Töövaidluses esitatud nn hagiavalduse kondikava ei ole kindlasti võrdsustatav kohtule

esitatava meditsiinilise analüüsiga, mida käesoleva ajani BB kellelegi nõuetekohaselt

vormistatuna esitanud ei ole. On ilmne, et mistahes töövariant ei saa ega või olla kohtus

tõendiks. CC ja BB kirjavahetusest hageja järeldab, et CC ja B ning HH suhtlesid eraisikutele

antud käsundi raames, selles osas tööandja eksitas töötajat koheselt töölepingu sõlmimisel.

Eeltoodud seisukohtade kinnitamiseks XX toob CC ja BB kirjavahetuse põhjal välja tööandja

ja kliendi suhtluse kronoloogia. 15.juulil 2015 CC pöördus xxxxx xxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxxx

soovitusel BB kui arsti ja eksperdi poole sooviga saada ekspertarvamus oma poja KK surma

põhjuste kohta. CC ja BB vahel oli kokkulepe 2 päeva jooksul teha eksperthinnang CC poja

surma asjaolude kohta, CC ja BB väitel põhjustas surma Xx xxxxx xxxxxx. Suhtlus kestis

22.juulist 2015 kuni 1.septembrini 2016 peaasjalikult teemal, miks BB ei saa hakkama endale

võetud töökohustusega, milleks oli tema enda poolt C välja pakutud eksperthinnangu ja

hagiavalduse koostamine ja kohtus esindamine kuni Riigikohtuni. CC on väga viisakalt oodanud,

mõistnud ja samas nähes, BB-lt ikka mingit hagi ilmselt ei tule, tungivalt küsinud advokaadi

järele. Edasi avaldab B kirjas vastumeelsust advokaatide palkamisele, kuna talle need ei meeldi,

sest „taksomeeter aina tiksub“ ja kasu neist ei ole. BB viitab, et Riigikohus suhtub temasse kui

tõsisesse eksperti, tema isa on LL. Arusaadavalt ei soovinud B kellegagi „oma pere tulusid“

jagada. Selleks hetkeks oli CC maksnud perekond B-le kokku 10 600 eurot:

1500 eurot 16.09.2015 (Nordea pank)

2000 eurot 16.09.2015 (SEB)

1000 eurot sept. 2015 HH kätte sularahas (tõendatud kirjavahetusega)

1000 eurot 11.11.2015 (SEB)

2000 eurot 10.02.2016 (SEB)

1100 eurot 12.02.2016 (SEB)

2000 eurot 05.03.2016 (SEB).

CC nõuab advokaati ja B klienti ära lasta ei taha, sest raha makstakse korralikult. Lahenduse

pakub BB abikaasa HH, kes leidis internetist hageja, kui võimeka oma ala spetsialisti, kelle võiks

YYsse tööle võtta, et CC ei pöörduks advokaat M.T. poole xx xxxxxxx. Vastasel juhul tuleks

tagasi maksta kogu seni tasutud 10 600 eurot, kuna ei ekspertiisi ega hagiavaldust B valmis teha

ei ole osanud. Hageja kaasamine oli juba ette teada kiire rikastumise projekt. Võiduka

advokaadina oli XX teinud pretsedendi ja seljatanud arstide ringkaitse. Kuna XX oli samal ajal

haavatav just talle põhjustatud ülekohtu tõttu, otsustasidki B teda enda huvides ära kasutada. CCt

keelitati mitte minema M.T. juurde xxxxxx xx-sse küll HH Reiki seansside käigus, küll jätkuva

veenmisega kirjade teel. CCle teatati XX palkamise plaanist, CC nõustus XX kaasama ja volitas

tööandjat talle kogu materjali tutvumiseks edasi saatma. Hageja kaasamine pidi olema CCle

odavam variant. E-kirjades CC-le kinnitab tööandja korduvalt ja üheselt hageja töö sisu ja seda,

et hageja pidigi ainult sellega tegelema, kuna materjal on mahukas. Samas teeb „ukse paokile“

raha küsimiseks hageja taipamatuse tõttu, annab mõista, et hageja ei saa asjadest väga hästi aru,

mis tegelikult nii ei olnud. BB 06.06.2016 e-kirjas, andes CCle lubadusi, taas kord viitas hagejale

kui „ebapädevale“ juristile, lisaks hageja halvustamisele palub CC-l võimalusel viivitamatult

maksta YYle hagi vormistamise osa 4000 eurot + käibemaks, kuna järgmisel päeval pidavat BB

XXle lepingu kohaselt üle kandma töötasu. Samuti lubatakse selles e-kirjas nimetatud

täiendavate summade aktsepteerimisel sõlmida CC-ga õigusabileping (tagantjärgi kuupäevaga).

Esmakordne pakkumine kliendilepingu sõlmimiseks tõendab, et kliendilepingut ei ole kunagi

sõlmitud. BB oma e-kirjades korduvalt selgitab CC-lt lisaraha nõudmist ka XXle raha maksmise

vajadusega – kui CC raha juurde ei maksa, peab BB XXle oma taskust maksma, sest YYl olevat

haigekassa lepingu kaotamise järel majanduslikult raske.

CC tegi ära kogu suuremahulise töö surma põhjuse analüüsimisel, dokumentatsiooni

lahtikirjutamisel, arvutisse sisestamisel, skaneerimisel, ravimilehtedelt informatsiooni hankimisel

ja lahti kirjutamisel, oma poja haiguslugude kogumise erinevatest allikatest ja/või skaneerimise

jpm ehk edastas n.ö praktiliselt valmis materjali, millele BB pidanuks vaid eksperthinnangu

tegema. BB sellega toime ei tulnud. Kuna CC alguses ei teadnud, et B ei olegi suuteline

eksperdina tegutsema, vaid on internetist ja DD raamatust „Energiakriis“ copy-paste’inud B12

idee, uskus ta temale saadetud hulgaliste nö „sisuliste“ kirjade valguses, et B asjaga tegelebki,

kuni hetkeni kui BB nõudis kiiresti 4000 euro juurdemaksmist, rahapesu ehk rahade edasi –

tagasi kandmist ja kliendilepingu sõlmimist koos 2x suurema eelarve kinnitamisega, kui algselt

pakkus, ähvardades muidu asja katki jätta.

B esitas enda ideena CC poolt otsitud ja B-le saadetud materjali põhjal genereeritud DD

ideed B12 vitamiinipuudulikkuse kohta. CC uskus B-d ja töötas kogu aeg usinalt kaasa,

edastades B-le ikka ja jälle uusi materjale, kirjavahetusi, ravimite koosmõju kohta erinevatele

spetsialistidele tehtud päringute vastuseid, B omakorda saatis need siis pisut teise nurga alt ja

teises võtmes enda omade pähe tagasi, iga kord rõhutades, kui palju ta ikka tööd teeb ja lisatunde

kulutab. B plaan olekski võinud õnnestuda, kui hageja oleks olnud ebapädevam. Hageja, lugedes

B saadetud analüüside osi, nõudis ekspertanalüüsi tervikteksti, selgitades, et ilma tervikliku,

allkirjastatud analüüsita hagi lõplikult vormistada ei saa. XX ei kiitnud heaks, vaid hoopis

kritiseeris BB ekspertarvamusena saadetud ja igakordselt soditud, muudetud ja ebaloogilisi

„kirjatükke“.

Sisuliselt nõudis tööandja hagejalt võimatust võimaliku tegemist. Hagiavaldus peab tuginema

faktilistele asjaoludele ja nende aluseks olevatele tõenditele. Tõend peab olema autentne ja

vettpidav, asjatundja arvamus peab sisuliselt vastama ekspertiisiaktile kehtestatud nõuetele, eriti

meditsiiniõiguses, vastasel juhul ei ole hagil perspektiivi. Hageja andis kostjale üheselt teada, et

kui põhjuslik seos ei ole meditsiiniliselt korrektselt välja kirjutatud, ei saa seda juriidiliselt

korrektselt põhjusliku seosena ka hagis käsitleda. Pärast hageja sellist pöördumist BB teataski I.

C-le , et „X-ga koostöö on muutunud väga keerukaks“, samas e-kirjas „aga me saame hakkama“

tähendas seda, et kui CC ikka oma raha ära maksab ja uue hinnakokkuleppe allkirjastab, siis on

BBl kohe kõik lubatu tehtud. Ühegi talle makstud rahasumma kohta ei esitanud B CCle ühtki

arvet ehk sisimas ta CC hagi edukusse ei uskunud. Tegelikult kliendisuhet ei olnud ja

kliendilepingu sõlmimine tõusetus päevakorda taas hageja tööleasumisega YYsse, mil B tegi C-

le esmakordselt vastavasisulise ettepaneku n.ö „häda sunnil“, kuna klient andis oma

rahulolematusest esmakordselt märku.

Sisuliselt palgati hageja n.ö käest libisevat klienti kinni hoidma ja Bde renomeed päästma.

Hageja päästiski, kui avaldas peale kohtumist CCga väga olulise fakti - hagi aegumise 3- aastase

tähtaja. Tööandja seaduslikul esindajal, BBl, läks väga kiireks, kuna ta sai teada, et antud

juhtumil ei olegi võimalik asjaga venitada loodetud 5 aastat, vaid hagi aegub 3 aastaga. Hagi vale

aegumistähtaja esitamine CCle võis perekond Ble ja tööandjale YYle väga kalliks maksma

minna.

CC oli 13.juunil 2016 andnud XXle teada, et tema selliselt küsitud raha juurde ei maksa

enne, kui temal on käes juba tasutud 10 600,00 euro eest: a) asjatundja allkirjastatud analüüs, b)

nõuetekohaselt koostatud hagiavaldus. Hageja andis seda ka tööandjale teada, mille peale sai

kostja väga vihaseks ja süüdistas alusetult hagejat, et miks ta CCga sellest rääkis. Hageja kinnitas

siis ja praegu, et hageja ei rääkinud, CC rääkis, hageja kuulas ja vastas, et tegemist peab olema

mingi eksituse või arusaamatusega. Samas andis tööandjale kohe oma vestlusest teada, nagu

töötajale kohane.

20.06.2016 kirjutas CC BBle, et ei soovi enam temaga jätkata, 05.07.2016 CC teatas BBle

soovist saada juuli viimaseks nädalaks korrektselt vormistatud ekspertanalüüs ja hagi. Selle peale

vastas tööandja seaduslik esindaja B juba hagejat halvustades, hageja mainet kahjustades ja

samal ajal kinnitades, et keelas hagejal tööga tegelda. Edasi saatis BB CCle juba hagejat

konkreetselt halvustava kirja, kuigi hageja ei olnud selleks põhjust andnud. Probleem oli BB ja

CC vahel, BB valas kõik hageja peale välja, võttes hageja „palgalt maha“ ehk ei kindlustanud

hagejat enam kokkulepitud tööga, nagu ta ise kinnitab, ja jätkas hageja ebaväärikat kohtlemist,

küll tagaselja, hageja mainet oluliselt kahjustades. BB teatas kliendile, et XXga koos töötada

edasi ei saa, ta maksvat XXle seni tehtud töö eest omast taskust, ja olevat saatnud talle oma

otsuse töölepingu lõpetamise suhtes katseajal. Samas BB ei välistanud koostööd XXga mingis

võtmes, „kui ta muutub vastutavaks oma töö tulemuse eest ise (FIE, OÜ).“

Hageja vastas BBle, selgitades, et oma kohustusi ei ole täitnud tööandja seaduslik esindaja ja

tal lasub kohustus saadud raha eest ka töö teha. Hageja avaldas valmisolekut tööd jätkata juhul,

kui tööandja ja tema seaduslik esindaja on edaspidi ausad ja eelduseks on BB poolt lubatud töö

edastamine hagejale ja CCle, mille alusel saab hageja lõpetada oma töö, hagiavalduse

koostamise, mitte vastupidi.

Tegelikult tööandja omapoolselt töölepingut ei lõpetanud ja Eestisse saabudes üritas BB

hagejat suuliselt survestada töölepingut lõpetama töötaja soovil, kuna tööandjal selleks alust ei

olnud. Hageja aga omal soovil ei lahkunud. Hageja ei soovinud lahkuda, hageja soovis tööd teha.

Tal ei olnud töökohta, kuhu minna ja ta ei saanud riskida palga puudumisega. BB tööandja

seadusliku esindajana väitis, et kõik CC jutt on vale ja soovis anda omapoolse selgituse ja

tõestada, et CC eksib. Selleks leppisid kolm osapoolt kokku kohtumise. Sellele kohtumisele

tööandja ei tulnud, kuna ei leidnud aega.

Selle asemel sai hageja CClt 05.07.2016 kogu tema ja BB kirjavahetuse koos tema poolt

tasutud summasid tõendavate konto väljavõtetega ja tõenditega (osaliselt esitatud TVK

toimikusse), millest selguski tööandja pikk ja planeeritud alusetu rikastumise plaan, milles

hageja ei soovinud osaleda. Hageja tegi tööandjale töölepingu erakorraliselt ülesütlemise

avalduse, mille peale BB saatis hagejale Skype’is vastuse sooviga hagejaga oma kabinetis

rääkida. See kahjuks kusagile ei viinud.

XX toob välja, et 07.07.2016 CC ja BB oma kirjavahetuses ei räägi hageja erakorralisest

ülesütlemisavaldusest, sest CC ei tea, et hageja on selle teinud. Hageja andis CCle sellest teada

07.07.2016, et ta ei ootaks hagejalt enam tööülesande täitmist. Tööandja väide usalduse

kaotusest on äärmiselt meelevaldne ja alusetu.

Augustis 2016 nõudis CC BBlt 10 600 euro tagastamist. Kuna Bd tagastasid nõutud raha

1.septembril 2016, ongi tõendatud, et nemad eraisikuna olid saanud raha. Sellega on veenvalt

tõendatud, et YYl ei olnud klienti, keda teenindada uue teenuse raames 1.maist 2016 kuni hageja

poolt ülesütlemisavalduse esitamiseni, käsund oli antud füüsilisele isikule BBle, kes nii täitmata

käsundi alusel saadu lõpuks ka CCle tagastas pärast seda, kui CC lubas oma raha

tagasisaamiseks pöörduda vastavate instantside poole.

Eeltooduga on samuti tõendatud erakorraliste asjaolude esinemine ning hageja erakorralise

ülesütlemisavalduse õiguspärasus.

TLS § 100 lg 4 alusel, kui töötaja ütleb töölepingu erakorraliselt üles põhjusel, et tööandja on

lepingut oluliselt rikkunud, maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise

töötasu ulatuses. Töötaja on töölepingu lõppemise järgselt olnud töötu kogu töövaidlusasja

menetluse jooksul ega ole vastavalt registri kandele (TLS § 81 lg 1) saanud ka

töötuskindlustushüvitist. Tööandja ei esitanud töövaidluskomisjonile taotlust töötaja kasuks

väljamõistetava hüvitise vähendamiseks ega ka oma ülekaalukaid huvisid, võrreldes töötaja

kohustusega pidada ülal ka oma alaealisi koolis õppivaid lapsi. Seetõttu on töövaidluskomisjon

põhjendatult pidanud hüvitise õiglaseks määraks töötaja kolme kuu keskmist töötasu. Töötaja

töölepingu ülesütlemise hüvitise nõue tema kolme kuu keskmise töötasu määras brutosummas

5702,79 € (3 x 1900,93) kuulub rahuldamisele täielikult. Hageja kinnitab, et hüvitise

vähendamiseks puudub alus. Hageja on jätkuvalt töötu. Hageja peab jätkuvalt üksikvanemana

kasvatama oma x.a xxxxxxxxx xxxxxxxxx, kes õpivad xxxxxxx xxxxxxxxxxxxx x. (xxx)

klassis, lapsed ei saa ise töötasu ja on hageja ülalpidamisel; ainuüksi laste miinimummääras

elatamiseks on kulunud 8 kuu vältel 8 x 470 eurot, mida hagejal on tulnud 3760 euro suuruses

summas võlgu võtta, hageja enda miinimum elatamise kulu 230 x 8 = 1840 eurot, millele

lisandub kulu elektrile ainuüksi 200 eurot 8 kuu keskmiselt + muud elukondlikud väljaminekud

(bensiin, vesi, küttesüsteemi remont jpm), umbes 300 eurot, keskmiselt 8 kuu vältel 2400 eurot.

Eeltoodu kokku on juba moodustanud hageja võlgnevuseks 8000 eurot.

Hagejal tuleb tasuda advokaadi abi eest, sest hageja kasutab õigust ajada asja esindaja kaudu,

kuivõrd tööandja kasutas seda õigust 8 kuud, tulemata kordki istungile või üritamaks kordki

asjas kompromissi saavutada. Samal ajal hageja tervislik seisund halvenes ja hageja ei saa endale

enam taolist stressi lubada, kuna tema lapsed vajavad normaalset ja rahulikku ema. Hagejal tuleb

advokaadile tasuda mahuka (ca 500 lk) toimikumaterjalidega tutvumise eest, 35 lk hagiavalduse

koostamise eest ja samuti kohtus esindamise eest. Kohtuvaidluse lõppemise järel saaks hageja

avada erapraksise, mille avamiseks tal hetkel puuduvad rahalised ressursid, kuna juristi kabinet

peab olema sisustatud vajaliku inventari, riist – ja tarkvaraga, ruumi eest tuleb tasuda üüri ja

muid makseid, milleks vahendeid hagejal hetkel eeltoodust järelduvalt ei ole ega saagi olla, sest

viimati esitatud pangakonto seis ei ole oluliselt muutunud.

Kui kostja oleks nõustunud oma vigu tunnistama, oleks hageja, nagu ta korduvalt varasemalt

on öelnud, olnud nõus poole väiksema hüvitisega, kuna oleks koheselt hüvitise kättesaamise järel

saanud hakata oma praksise avamisega tegelema. Kostja on hageja vaidlusse kiskunud olukorras,

kus kostjal ei ole oma väidete kinnituseks ühtki tõendit ei TVK-s ega ka hagimenetluses.

Viimase 8 kuu vältel ei ole Pärnu linnas kõrgema haridusega juristide nõudlust ja oma praksise

sisseseadmine nõuab arvestatavat investeeringut. Kuna tööandja on põhjustanud hagejale

olulised lisakulud 8 kuu vältel, ei ole hagejal võimalik enam alla 3 kuu hüvitise kuidagi toime

tulla. Eraldi väärib märkimist, et hageja oli viimasest töökohast lahkudes just tööandja nõudmisel

lõpetanud kõik õigusabilepingud kõikide klientidega ja nii endise kui viimase tööandja

nõusolekul jäi töösse vaid 2 kauaaegset klienti. Hagejal töö puudumine ei ole hetkel mitte

vormiline, vaid sisuline, sest alustada tuleb kliendibaasi kogumist 0-st. x aastat kogutud Pärnu

klientuuri jagas hageja kolleegidele laiali enne kostja juurde tööle asumist, kuna kostja ei

soovinud, et hageja tema töö kõrvalt millegi muuga tegeleks. Hageja aktsepteeris seda ja just

kostja süül seetõttu ei ole võimalik hetkel toime tulla.

XX ei vaidle vastu tööandja nõudele mõista XXlt välja enamsaadud töötasult viivis summas

33,13 eurot.

XX VIIVISENÕUE

13.04.2017 täiendavalt esitatud viivisehagi põhjendab XX sellega, et tal on kostja vastu rahaline

põhinõue, millega seoses on tal materiaalõiguslikult ka õigus nõuda selle tasumisega viivitamisel

viivist VÕS § 113 lg 1 esimese lause alusel ja teise lause järgses määras. TsMS § 367 järgi

hageja nõuab hagi rahuldamise korral mõista kostjalt rahuldatud põhinõudelt välja viivis alates

07.07.2016 kuni 08.08.2017 (hagiavalduses ekslikult märgitud aasta 2018) summas 496,86 eurot,

sealt edasi kindla summana kohtu äranägemisel kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina

kohtu määratud ulatuses põhinõudest kuni põhinõude täieliku täitmiseni.

Eeltoodu alusel XX palub rahuldada hagi YY vastu ja lugeda XX ning YY vahel 02.05.2016

sõlmitud tööleping 07.07.2016 erakorraliselt ülesöelduks TLS § 91 lg 2 alusel; mõista kostjalt

YY hageja XX kasuks välja kolme kuu keskmise töötasu hüvitis summas 5702,79 eurot; mõista

kostjalt YY välja viivis rahuldatud põhinõudelt alates 07.07.2016 kuni 08.08.2017 summas

496,86 eurot, sealt edasi kindla summana kohtu äranägemisel kuni otsuse tegemiseni ja edasi

protsendina kohtu määratud ulatuses põhinõudest kuni põhinõude täieliku täitmiseni; kohtuotsus

palun panna viivitamata täitmisele; jätta kostja kanda kõik menetluskulud, s.h hageja

õigusabikulud vandeadvokaadi õigusabi eest; kohustada kostjat tegema kandemuudatus hageja

töölepingu kohta töötajate registris, märkides töölepingu õige lõpetamise alusena TLS § 91 lg 2.

KOHTU PÕHJENDUSED

1. Kohus, kuulanud menetlusosalised kohtuistungil isiklikult ära, tutvunud kirjalikult esitatud

seisukohtadega ning uurinud igakülgselt ja põhjalikult töövaidluskomisjonile ja kohtule esitatud

tõendeid, leiab, et nii tööandja hagi, kui ka töötaja hagi on põhjendatud osaliselt.

01.01.2018 jõustunud töövaidluse lahendamise seaduse (TvLS) § 66 sätestab, et enne käesoleva

seaduse jõustumist algatatud töövaidluse lahendamisele kohaldatakse enne käesoleva seaduse

jõustumist kehtinud individuaalse töövaidluse lahendamise seadust. Seega praeguses asjas

kohaldub kuni 31.12.2017 kehtinud individuaalse töövaidluse lahendamise seadus (ITVS). ITVS

§ 24 lg-st 6 tulenevalt kohus võttis asja juurde töövaidluskomisjonist väljanõutud asja

lahendamise materjalid (kolmes köites) ning töövaidluskomisjonile esitatud tõendid loetakse

kohtusse esitatuks.

2. Asjas ei ole vaidlust, et 20.04.2016 sõlmisid YY ja XXp töölepingu nr 28 (toimikus I kd, lk

15-19); töölepingu kirjaliku dokumendi on BB tööandja esindajana digitaalselt allkirjastanud

03.05.2016 ja XX 04.05.2016. Töölepingu kohaselt pidi XX asuma YY-s tööle konsultandi-

projektijuhina alates 02.05.2016 tähtajatult, 4-kuulise katseajaga. Töötaja pidi osutama juriidilist

abi nii ettevõttele kui ka tema klientidele ning täitma teisi tööandja poolt antavaid

administreeriva, organisatoorse ja õigusabialase tööga seotud ülesandeid, mis puudutavad YYga

seotud või ka eraldiseisvaid äriprojekte ja vastavad töötaja pädevusele. Töötajale annab

tööülesandeid ning kontrollib nende täitmist vahetult juhatuse liige BB või tema volitatud isik.

Asjas ei ole vaidlust, et XX asus YYs tööle, hakkas tegelema CCle hagiavalduse koostamisega

ning selleks vajaliku meditsiinilise analüüsi (asjatundja arvamuse) pidi tegema BB. Samuti

pooled ei vaidle selle üle, et 2016.a juunikuus tekkis YY seaduslikul esindajal BBl ja kliendil

CCl konflikt teenuse hinna ja tasumise osas, mille tõttu BB peatas XX töö CC hagi koostamisel.

3. XXp 05.07.2016 e-kirjaga edastatud ülesütlemisavaldusega, mida täpsustas 06.067.2016 e-

kirjaga (toimikus I kd, lk 20 – 24), ütles töölepingu erakorraliselt üles alates 07.07.2016 (viimane

tööpäev 06.07.2016) töölepingu seaduse (TLS) § 91 lg 1 ja 2 p-de 1 ja 3 alusel.

Tööandja YY kohtumenetluses möönis, et ülesütlemisavalduse kehtivuse formaalsed eeldused on

täidetud: avaldus on kirjalikult taasesitatavas vormis (TLS § 95 lg 1), see sisaldab ülesütlemise

põhjendust (TLS § 95 lg 2) ning tööandja seaduslik esindaja BB on e-kirja teel saadetud

ülesütlemisavalduse kätte saanud. Tööandja tegevdirektor EE on lisaks 06.07.2017 omakäeliselt

allkirjastanud kaaskirja paberkandjal ülesütlemisavalduse BBle edasi andmiseks vastuvõtmise

kohta (TVK I kd, lk 17).

4. Pooled vaidlevad selle üle, kas töötaja töölepingu erakorraliselt ülesütlemise avaldus on

materiaalõiguslikult põhjendatud ehk kas töötajal oli alust tööleping üles öelda erakorraliselt ja

ilma etteteatamistähtajata. Tööandja leiab, et töötajal puudus õiguslik alus töölepingut

erakorraliselt üles öelda, mistõttu tuleb TLS § 85 lg 4 ja § 107 lg 2 alusel lugeda tööleping

lõppenuks töötaja algatusel korralise ülesütlemisega. Lisaks tööandja leiab, et töötaja ei öelnud

töölepingut erakorraliselt üles mõistliku aja jooksul pärast väidetavat tööandjapoolset

lepingurikkumist, mistõttu on töötaja minetanud õiguse töölepingut erakorraliselt üles öelda.

Töötaja omakorda leiab, et tööandja rikkus töölepingust tulenevaid kohustusi, kuna ei taganud

töötajale tööd, milleks töötaja oli tööle võetud, kohtles töötajat ebaväärikalt ning kahjustas

töötaja mainet, mistõttu töölepingu erakorraline ülesütlemine oli põhjendatud. TLS § 104 lg 4

alusel töötaja nõuab tööandjalt hüvitist kolme keskmise kuupalga ulatuses.

5. TLS § 91 lg 1 sätestab, et töötaja võib töölepingu erakorraliselt üles öelda mõjuval põhjusel,

eelkõige kui kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades ei või mõistlikult nõuda lepingu

jätkamist. TLS § 91 lg 2 kohaselt võib töötaja töölepingu erakorraliselt üles öelda tööandjapoolse

kohustuse olulise rikkumise tõttu, eelkõige, kui: 1) tööandja on kohelnud töötajat ebaväärikalt

või ähvardanud sellega või lubanud seda teha kaastöötajatel või kolmandatel isikutel; 2) tööandja

on oluliselt viivitanud töötasu maksmisega; 3) töö jätkamine on seotud reaalse ohuga töötaja

elule, tervisele, kõlbelisusele või heale nimele.

TLS § 91 lg-s 2 toodud loetelu tööandja kohustuste rikkumistest, mis annavad töötajale õiguse

tööleping erakorraliselt üles öelda, ei ole ammendav. TLS § 28 lg 1 kohustab tööandjat täitma

oma kohustusti töötaja suhtes lojaalselt, lg 2 p 1 kohaselt on töölepingust tulenevaks tööandja

üheks põhikohustuseks kindlustada töötajat kokkulepitud tööga ning anda selgeid ja õigeaegseid

korraldusi.

TLS § 104 lg 1 alusel on seadusest tuleneva aluseta või seaduse nõuetele mittevastav töölepingu

ülesütlemine tühine.

6. XX ülesütlemisavalduse kohaselt on tööandja kohelnud töötajat ebaväärikalt ning seadnud

ohtu tema hea nime: tööandja on põhjustanud arusaamatuse ja tööseisaku oma ebaeetilise

käitumisega kliendiga,; määramatus on kestnud alates 20.06.2016, töötaja ootab alates

27.06.2016 tööandja esindaja seisukohta koostöö võimaluse osas, 04.07.2016 on töötaja teinud

tööandjale ettepaneku arutada töösuhte jätkamist eeldusel, et tööandja esindaja vormistab

ekspertarvamuse – analüüsi nõuetekohaselt, vabandab kliendi ees ja vaatab üle oma rahanõude

kliendi vastu; tööandjast tulenevatel põhjustel (nõuetekohaselt vormistamata analüüs, keeld

jätkata kliendi teenindamist) ei ole töötajal võimalik lõpetada kliendi heaks hagiavaldust, mille

esitamise tähtaeg on 2016.a lõpus, tööandja ei ole alates 20.06.2016 soovinud olukorda

kokkuleppel lahendada ning kokkuvõttes on muutnud töötajal võimatuks töölepingu jätkamise,

kuna tehtav töö (kliendi CC hagiavalduse koostamine, millega seoses XX eelkõige tööle võeti)

on muutunud võimatuks.

7. Töölepingu punktis 1.1. sisalduvast töötaja tööülesannete kirjeldusest järelduvalt ei pidanud

XX täitma üksnes projektidega seotud tööülesandeid, vaid pidi täitma ka teisi tööandja poolt

antavaid ülesandeid, kuid YY ei ole kohtumenetluses nimetanud ega tõendanud, et tööandja

oleks andnud XXle tööülesandeid tema täies mahus rakendamiseks. Tööandja lepingulise

esindaja viidatud asjaolu, et töötajale maksti kokkulepitud töötasu, hoolimata täidetud ülesannete

mahust, ei anna alust lugeda töötaja ülesütlemisavaldus tühiseks.

BB ja CC vaheline e-kirjavahetus (TVK toimikus II kd, lk 73 – 75) tõendab töötaja väiteid, et

XXga töölepingu sõlmimise algatus tuli tööandja seadusliku esindaja, BB poolt. Esitatud

tõenditest järelduvalt palgatigi XX tööle peamiselt ja eelkõige seetõttu, et CC soovis

hagiavalduse koostamiseks ja kohtus esindamiseks advokaati kaasata, BB on konsulteerinud

erinevate advokaadibüroodega (kirjades viidatud xxxxxx xxxxx pakkumisele, M-le (T.)) ja

leidnud, et odavam on palgata xxxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxxxx XX, kes on ravivigadega seotud

asjas esindajana võitnud haiglaga peetud kohtuvaidluse. Sarnaste probleemidega (ravivigade

tõttu tekkinud kahju) klientidele teenuse väljatöötamise projekt oli pigem BB uitmõte, mitte

põhjalikult läbimõeldud kavatsus YY tegevuse uues suunas arendamiseks. Menetluses on XX

muude ülesannetena nimetatud üksnes õiguskantslerile kirja koostamist (mis pidi ka CCle hagi

koostamise ees taanduma) ja tegelemist detailplaneeringuga.

BB 03.04.2016 kl 10:06 PM (TVK II kd, lk 75) ja 15.05.2016 kl 18:18 (TVK II kd, lk 95) e-

kirjad CCle kinnitavad samuti XX väiteid, et XX pidi esmajärjekorras ja peamiselt tegelema CC

kaasusega – esimese asjana maikuus tööle asudes pidi XX vormistama hagi kohtusse ning

esindama klienti kohtus. Sama tõendab ka XX ja BB vaheline Skype’i vestlus 05.05.2016 (TVK

III kd, lk 114-115), milles BB selgesõnaliselt märgib, et „hagi on prioriteet nr 1“. CC 01.11.2016

seletuskirjas TVK-le (TVK, I kd, lk 196) märgib, et juba enne XX palkamist teatas BB CCle, et

alates 1.maist tegeleb XXp ainult KK hagiga.

Tõenditest saab üsna kindlalt järeldada, et ilma CC kaasusega tegelemise vajaduseta ei oleks YY

üldse juristi palkamisele mõelnud. XXle saadetud e- kirjades ja sõnumites BB mitmel korral

märgib, et tal on võidukas kogemus kohtuvaidlusest haigekassaga ja ta tuleks ise toime ka

juriidikaga. BB 10.06.2016 e-kirjas (TVK I kd, lk 59) CCle, selgitades raha küsimist, märgib

otsesõnu, et enam ei ole tegemist algselt CCle pakutud skeemiga, et BB „paneb kõik kokku

esimeses etapis ja vaid hiljem riigikogus (ilmselt pidas BB silmas Riigikohut) kaasaks

advokaadi“, aga kuna CC soovis advokaati kohe, siis läheb töö kallimaks (tuleb täiendavalt

maksta puhtalt õigusabi eest ehk siis juristi – X– töö eest).

8. Töövaidluses ei oma õiguslikku tähendust asjaolu, kas kliendi ja YY vahel oli sõlmitud

(õigus)teenuse osutamiseks leping kirjalikus vormis. Võlaõigusseadus käsunduslepingule

kohustuslikku (kirjalikku) vorminõuet ette ei näe. Kliendilepingu kirjalikult vormistamata

jätmine ei tõenda CC ja YY vahel kliendilepingu puudumist ning ilmselt ebaõige on töötaja

järeldus, et CC näol YYl tegelikult klienti ei olnud, vaid CCl oli käsundussuhe isiklikult B ja

HHga.

CC 01.11.2016 seletuskirja (TVK I kd, lk 195-197) kohaselt pöördus ta 2015.a dr BB poole

YYsse xxxxx xxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxxx Pärnu osakonna töötaja soovitusel. XXp tegeles

CCga kui kliendiga YY töötajana ning tal puudusid omavahelised kokkulepped C-ga viimase

käsundi täitmiseks. Nii CC ise kui XX pidasid CCt YY kliendiks. Kohus leiab, et CCt saab

lugeda YY kliendiks.

9. Kohtu ette toodud asjaoludest nähtuvalt oli tööandja ning CC vahelise kliendilepingu sisuks

tööandja poolt põhjendatud hagiavalduse, sh meditsiinilise analüüsi, koostamine, et nõuda kahju

hüvitamist kliendi poja surmas süüdi olevatelt meditsiiniasutustelt seoses tehtud ravivigadega.

Ilmselgelt on sellise nõudega hagiavalduse aluseks meditsiiniline analüüs, milles tuvastatakse

ravivigade olemasolu ja põhjuslik seose isiku surma ja ravivigade vahel. Nii tööandja ja kliendi,

kui tööandja ja töötaja vahelise kirjavahetuse (e-kirjad, Skype’i sõnumid) kohaselt pidi tööandja

esindaja dr BB sellise analüüsi koostama ning saatma kliendile ja töötajale, viimane pidi analüüsi

alusel koostama hagiavalduse tooriku, mis koos üle vaadatakse ning vajalikud parandused sisse

viiakse. On ka ilmselge, et juriidilise kvalifikatsiooniga töötaja ei saanud ise meditsiinilist

kvalifikatsiooni nõudvat analüüsi koostada, sõltumata tema käsutuses meditsiinilise

dokumentatsiooni olemasolust ja hulgast.

BB 2015.a detsembris e-kirjades lubas CCle, et analüüs ja hagi saavad valmis ja esitatakse

kohtule 7. – 8. jaanuaril 2016. Tööandja ning kliendi vahelises kirjavahetuses, samuti tööandja ja

töötaja vahelises kirjavahetuses küsivad nii klient kui töötaja tööandjalt järjepidevalt tööandja

lubatud meditsiinilist analüüsi, ka veel juunikuus 2016, kuigi kliendileping sõlmiti juba 2015. a

suvel ning töötaja asus selle juhtumiga tööle maikuus 2016.

Kohus ei jaga tööandja esindaja seisukohta, et hagi koostamiseks ei olnud vajalik terviklik, eraldi

dokumendina vormistatud ja koostaja poolt allkirjastatud eksperthinnang (nimetatagu seda siis

asjatundja arvamuseks, meditsiiniliseks analüüsiks vms). Tuleb nõustuda töötaja seisukohaga, et

ravivea tõttu kahju hüvitamise hagi koostamisele peab eelnema meditsiiniliste andmete

tervikanalüüs, mis kinnitaks ravivea olemasolu ja hagi esitamise põhjendatust. Tööandja ei ole

suutnud viidata ühelegi dokumentaalsele tõendile (e-kiri vms), mis oleks käsitatav

tervikanalüüsina ja mis oleks töötajale või kliendile üle antud. Tööandja poolt kohtule esitatud

hagiavalduse toorik (I kd, lk 45 – 57), mis tööandja esindaja kohtuistungil väidetu kohaselt

sisaldab piisavat meditsiinilist analüüsi, et töötaja selle alusel võinuks hagiavalduse vormistada

(samal ajal oleks dr B jooksvalt ka meditsiinilist analüüsi täiendanud), sisaldab üksnes faktiliste

asjaoludega sidumata õigusnormide teksti, ravimite infolehtede teksti, umbisikulises tegumoes

esitatud üldsõnalisi järeldusi ja väiteid, samas ei ole arusaadav, kelle seisukohad ja järeldused

need on, millistele andmetele tuginedes mingitele järeldustele on jõutud. Kindlasti ei ole

dokument käsitatav tervikliku meditsiinilise analüüsina, millega CC saanuks tõendada kahju

hüvitamise nõude põhjendatust. Esitatud hagiavalduse tooriku põhjal on kohus seisukohal, et BB

05.05.2016 Skype’i vestluses (TVK III kd, lk 195) XXle avaldatu, et „hagi on mul kokku

kirjutatud ja põhjendatud, vajab vaid lihvimist ja juriidilisi nüansse; tõendid on ka koos, puuduva

saab küsida hagi käigus“ on ilmselt ekslik, dr B ülehindab enda teadmisi õigusvaldkonnast ja

hagiavalduse koostamise oskusi.

XX põhjendatult vastas dr Ble, et vajalik on vormistada meditsiiniline analüüs eraldi. Lisaks

nähtub BB ja XX vahel vahetatud sõnumitest, et BB saadab XXle väljavõtteid erinevatest

meditsiinilistest dokumentidest, kuid korduvatele lubadustele vaatamata ei edasta väidetavalt

peaaegu valmis kirjutatud hagiavaldust, mida XX peaks ainult siluma – veel 17.05.2016 kell

19:59.52 (TVK III kd, lk 149) XX märgib, et ootab põnevusega BB hagi, mida kohendada;

18.05.2016 kell 10:30.28; 10:39.29 ja 10:41.31 (TVK III kd, lk 152; 155 - 156) XX märgib, et

hagi ei ole temani jõudnud; teeb ettepaneku hakata hagi kirjutama (korrigeerima) ja selgitab

tööandjale, et vajab hagi saamise järel sellega tegelemiseks aega, BB poolse hagi edastamisega

viivitamise tõttu ei pruugi olla võimalik hagi kohtule esitada enne B Eestisse tulekut 2016. a

juunis (BB algselt on XX palkamise järel CCle välja käinud, et XX tegeleb ainult selle hagiga ja

et hagi esitatakse kohtule maikuu jooksul).

Eelnevast järelduvalt oli töötajal tööandjast tingitud töötakistus CC hagiavalduse korrektseks

koostamiseks, millist tööülesannet tööandja ise on liigitanud prioriteediks nr 1.

Töötaja pidas võimalikuks jätkata töötamist BB poolt soovitud tehtud viisil – arutades 18.-

19.mail 2016 KK kaasusega seotud asjaolusid detailide kaupa Skype’i vestlustes ja e-kirjade

vahetamise teel (vt TVK III kd, lk 164 – 177). Alles 23.05.2016 e-kirjaga (toimikus I kd, lk 44)

saadab BB XXle hagiavalduse tooriku, nn „meditsiinilise musta materjali hagi jaoks“, mida XX

saaks „oma äranägemisel töödelda ja juriidikat lisada“. Samas on BB juba 30.07 2015 e-kirjas

(TVK II kd, lk 13) CCle teatanud, et BB töö on nüüd praktiliselt valmis, vajab vaid ülelugemist

ja „näpuvigade korrektsiooni“. Eelnev tõendab ka XX väiteid, et BB andis kliendile

põhjendamatuid lubadusi, kokkulepitud tööd (mille tegemiseks esmaste lubaduste kohaselt pidi

BBl kuluma paar päeva ja mille eest oli raha kliendilt saadud) tegelikult rohkem kui aasta

jooksul ei lõpetanud.

10. 20.06.2016 e-kirjaga teatas klient lõpuks tööandjale, et ta ei soovi viimasega enam koostööd

jätkata, avaldas kahetsust kaotatud ajast, muuhulgas peatse hagiavalduse esitamise tähtaja tõttu.

Eelnevates e-kirjades oli tööandja kliendilt teenuse osutamise jätkamiseks nõudnud juba makstud

10 600 eurole lisaks raha maksmist, põhjendades seda valdavalt vajadusega maksta raha XXle,

viidates seejuures viimasega koostöö mittelaabumisele. Töötaja halvustamine kliendi ees on

kohtu hinnangul käsitatav töötaja ebaväärika kohtlemisena, kuid tegemist ei ole andmete

avaldamisega laiemale avalikkusele, mistõttu ei ohustanud tööandja sellega töötaja head nime.

11. Kohus leiab, et tööandja on töötajaga töösuhtes käitunud ebaväärikalt, kuna seostas kliendile

teenuse osutamise, selle tähtaja ja maksumuse otseselt XX tööle palkamisega, kliendile antud

tähtajaks hagiavalduse mittevalmimist põhjendas tööandja töötaja rumalusega, kuigi

hagiavalduse vormistamist takistas tööandja enda tegevus(etus). Eelkõige seisnes töötaja

ebaväärikas kohtlemine järgnevas:

1) tööandja jättis töötajale esitamata eelnimetatud meditsiinilise analüüsi, mille alusel töötaja

saanuks koostada korrektse hagiavalduse;

2) eelnimetatud hagiavaldust lubas tööandja kliendile juba aprillikuus 2016, mil teatas, et palkab

omale võimeka juristi, kes hakkab hagiavaldusega esimeses järjekorras tegelema;

3) kliendi ja töötaja vahel toimus nimetatud teenuse osutamise käigus mitu kokkusaamist, kus

klient nõudis töötajalt aru ning tulemusi, selgitades ja esitades lõpuks ka tõendid, et on

tööandjale olematu teenuse eest juba raha maksnud. See kõik pani töötaja, kes ühelt poolt soovis

tööandjale lojaalne olla, teiselt poolt soovis klienti delikaatses juhtumis aidata, kliendi ees

ilmselgelt ebamugavasse olukorda, kus ta ei osanud anda kliendile rahuldavaid vastuseid, sest ei

teadnud tööandja ja kliendi vahelisi arveldusi, samuti ei olnud ka ise saanud eelnimetaud

analüüsi, et hagiavaldus lõpuks ometi valmis teha. Segadusele ja arusaamatusele aitas kaasa

asjaolu, et tööandja ja kliendi vahel puudus kirjalik lepingudokument, kus oleks ära toodud

toimingute tegemise konkreetsed tähtajad, kokkulepitud tasumäärad jms.

4) Kuna käsunduslepingul ei ole seadusest tulenevat kohustuslikku vorminõuet, sõltus lepingu

kirjalik vormistamine, ja seega ka selgus kliendisuhtes, eelkõige tööandjast. Esitatud

kirjavahetuse kohaselt hakkas tööandja nõudma kliendilt kirjalikku lepingut (kinnitust) alles siis,

kui klient keeldus täiendavate tasude maksmisest, kuna polnud juba ammu lubatud teenust

saanud;

5) seepeale õigustas BB tööandja esindajana end kliendi ees töötajat ebaväärikalt halba

valgusesse seades: vaatamata 30 tunnile seletustele töötaja ei saanud aru kaasuse põhiolemusest

(meditsiiniline pool), töötajaga on keeruline suhelda, tema töötasuks kulub märkimisväärne osa

saadud tasust, tööandjal puudub raha temale järgmise töötasu väljamaksmiseks;

6) lõpuks tööandja tõele mittevastavalt teatas kliendile, et võttis töötaja „palgalt maha“;

18.06.2016 e-kirjas (TVK II kd, lk 146 – 147) BB avaldas CCle, et saatis töötajale just oma

otsuse töölepingu lõpetamise suhtes katseajal, sellisel kujul, nagu siiani, BB XXga ei jätka.

Tegelikkuses tööandja ei ole töötaja töölepingut erakorraliselt üles öelnud; töötaja oli see, kes

ütles oma töölepingu erakorraliselt üles tööandjapoolse lepingurikkumise tõttu;

7) poolte seletuste ja esitatud kirjavahetuse kohaselt keelas tööandja töötajal edasi tegelda kliendi

kaasusega, kuna klient ei olnud tööandjale kirjalikult kinnitanud täiendavate tasude maksmisega

nõustumist, ning seniks annab tööandja töötajale teised ülesanded;

8) esitatud kirjavahetuse kohaselt maksis klient tasud 10 600 € mitte tööandja kui teenuse osutaja

kontole, vaid tööandja esindaja BB isiklikule pangakontole ja tema abikaasa kätte sularahas,

soovides hilisemas kirjavahetuses keerulist teed pidi summa veelkordset kandmist tööandja

kontole, misjärel tööandja teeb tagasimakse kliendi elukaaslase firma kontole.

12. Kohus nõustub töötajaga, et tööandja eelkirjeldatud käitumine oli töötaja suhtes solvav ja

ebaväärikas. Kuigi hagi vormistamine viibis tööandjast tingitud põhjustel, jättis tööandja mulje,

et selle põhjuseks on koostöö mittelaabumine XXga ja viimase taipamatus, töötajat kirjeldati

kliendile sisuliselt kui ebapädevat ja oskamatut juristi. Teenus, mille osutamise raames töötaja

tööd tegi, ei olnud lõpuni läbipaistev ei kliendile ega töötajale, kliendi ja tööandja rahaliste

suhete korralduse kohta puudus töötajal tööandajapoolne õige info, mistõttu töötaja pidi kliendi

ees korduvalt piinlikkust tundma.

Seejuures puudus töötajal BB pikaajaliselt välisriigis viibimise tõttu võimalus otse suhelda oma

otsese tööjuhi BBga, puudus ka volitatud isik, kelle poole töötaja saanuks vajadusel tööjuhiste

saamiseks pöörduda. Tööandja ja töötaja suhtlemine Skype’i ja e-kirjade teel ei olnud alati ladus,

tööandja selgitas seda pidevate IT - alaste probleemidega tema viibimise koha riigis. Kohus peab

eluliselt usutavaks, et töökeelu saamise järel, saanud ka teada, et klient on tegelikult tööandjale

aasta jooksul tasunud arvestatavad summad, selle eest lubatud teenust vastu saamata, tundis

töötaja muret kliendi pärast, sest ohus oli hagiavalduse tähtaegne esitamine, töötaja aga pidanuks

selle koostama ja kohtule esitama.

13. Kohus leiab, et sellises olukorras oli töötajal TLS § 91 lg 1 mõttes mõjuv põhjus töölepingu

erakorraliselt üles ütlemiseks ning tööandja ei saanud enam mõistlikult oodata töölepingu

jätkamist töötaja poolt. Töötaja ebaväärikas kohtlemine on TLS § 91 lg 2 p 1 kohaselt

tööandjapoolne kohustuse oluline rikkumine, mis annab töötajale õigusliku aluse tööleping

erakorraliselt üles öelda. Seega töötaja 05.07.2017 (täpsustatud 06.07.2017) ülesütlemisavaldus

on kehtiv ja pooltevaheline töösuhe lõppes ülesütlemisavalduses näidatud ajal 07.07.2016 TLS §

91 lg 2 p 1 alusel, s.o tööandja poolt töölepingu rikkumise tõttu.

14. Kohus ei nõustu tööandja seisukohaga, et töötaja on lepingu erakorralise ülesütlemise õiguse

minetanud, sest ei öelnud töölepingut üles mõistliku aja jooksul. TLS § 91 lg 4 alusel võib

töötaja töölepingu üles öelda üksnes mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta ülesütlemise

aluseks olnud asjaolust teada sai või pidi teada saama. Kohus leiab, asjas esitatud tõenditega

poolte suhtluse kohta on tõendatud, et töötaja püüdis mõistlikult teha kõik endast oleneva, et

töösuhet laabuma saada: töötaja esitas tööandjale oma nägemuse hagi koostamise korraldusest,

kuid kui ilmnes, et tööandja hagi koostamiseks vajalikku meditsiinilist hinnangut ei koosta,

nõustus töötaja mõnda aega täitma ülesandeid vastavalt tööandja ettekujutusele; samuti töötaja

leidis võimaluse kasutada endise tööandja arvutit, kui tööandja ei taganud töötajale tööle asumise

hetkeks töövahendeid ega tööruume. Ka siis, kui klient teatas tööandjale 20.06.2016, et ei maksa

tööandjale täiendavat tasu olematu teenuse eest ega soovi viimasega enam koostööd teha, ning

seejärel tööandja keelas töötajal kliendi edasise teenindamise, püüdis töötaja jätkuvalt tööandjaga

läbi rääkida ja pakkus välja koostöö jätkamise võimalusi. Esitatud kirjavahetuse kohaselt töötaja

teatas tööandja seaduslikule esindajale, et ootab ära tema saabumise Xxxxxxxxxxx. Töötaja

palus korduvalt kokkusaamist tööandja esindajaga või tööandja esindajal anda seisukoht, kas ja

kuidas on pooltevahelise koostöö jätkamine võimalik. Seejuures on lepitud kokku kolmepoolseid

kohtumisi tööandja, töötaja ja kliendiga. Usutav on töötaja põhjendus, et töötaja (jurist) ei hakka

töölepingut erakorraliselt üles ütlema olukorras, kus tal on vaid oletused (kliendi ütlused jms),

kuid puuduvad vajadusel tõendid erakorraliste asjaolude tõendamiseks. CC e-kirjadega on

tõendatud, et XX sai tööandja tegelikust suhtumisest ja tööandja poolt enda halvustamisest

kliendi ees teada 05.07.2016, kui klient saatis töötajale kogu kliendi ja tööandja vahelise

kirjavahetuse, samuti selgus sealt tasutud rahade ühelt kontolt teisele kandmise läbipaistmatud

skeemid. Töötaja väidetel ei andnud 05.07.2016 kohtumine tööandjaga tulemust ning samal

päeval töötaja saatis tööandjale e-kirjaga töölepingu erakorraliselt ülesütlemise avalduse.

Arvestades, et tööandja viibis Xxxxxxxxxxx ja töötaja soovis temaga probleeme vahetult

arutada, on ülesütlemine toimunud mõistliku aja jooksul ka siis, kui töötaja saanuks kõigist

asjaoludest teada juba 20.06.2016.

Eeltoodu alusel kohus leiab, et töötaja on töölepingu erakorraliselt üles öelnud mõistliku aja

jooksul pärast tööandja poolset rikkumist.

15. Eelneva alusel kohus leiab, et töötajal oli TLS § 104 mõttes seadusest tulenev alus oma

töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks tööandjapoolse olulise lepingutingimuse rikkumise

tõttu. Töötaja nõue lugeda tema algatusel tööleping alates 07.07.2016 erakorraliselt ülesöelduks

TLS § 91 lg 2 alusel tuleb rahuldada. Töötaja nõude rahuldamise tõttu jätab kohus rahuldamata

tööandja vastassuunalise nõude tuvastada töölepingu TLS § 91 lg 2 alusel erakorralise

ülesütlemise tühisus, samuti jääb rahuldamata tööandja nõue lugeda tööleping töötaja algatusel

ülesöelduks 07.07.2016 korraliselt TLS § 85 lg 1 alusel.

16. EMTA töötamise registri kande kohaselt on töötaja tööleping lõppenud 07.07.2016 TLS § 85

lg 1 alusel töötaja soovil. Töötaja taotleb kohustada tööandjat muutma töölepingu lõpetamise

kanne töötamise registris, töölepingu lõpetamise ebaõige aluse kande tõttu ei ole töötajale

makstud ka töötuskindlustushüvitist. Kohus leiab, et töötajal puudub vajadus ja ka õiguslik alus

sellist nõuet esitada. Kohustamisnõude rahuldamise eeldusena peab kohus tuvastama, et kostjal

on kohustus, mille täitmiseks kohustamist hagiavalduses nõutakse. Tööandjal ei ole võimalik

pärast kande tegemisest kolme kuu möödumist andmeid töötamise registris parandada. Samuti ei

kohusta seadus tööandjat esitama registri vastutavale töötlejale taotlust parandada töötamise

registris andmed, mille ebaõigsus tuleneb jõustunud kohtulahendist.

17. Maksukorralduse seaduse (MKS) § 251 lõikest 1 ja § 17 lõikest 1 tulenevalt on töötamise

register maksukohustuslaste registri alamregister, mida peetakse Maksu- Ja Tolliametile,

Tööinspektsioonile,

Eesti

Töötukassale,

Sotsiaalkindlustusametile

ning

Politsei-

ja

Piirivalveametile seadusega pandud ülesannete täitmise tagamiseks. Vabariigi Valitsuse

30.07.2002 määruse nr 240 „“Maksukohustuslaste registri“ asutamine ja registri pidamise

põhimäärus“ § 2 lg 1 kohaselt on registri vastutav töötleja Maksu- ja Tolliamet.

MKS § 252 lg 1 järgi on töötamise registreerimisel kohustatud isikuks tööd võimaldav isik. MKS

§ 252 lg-st 2 tulenevalt on tööd võimaldav isik kohustatud töötamise registris registreerima

käesoleva seaduse § 251 lõikes 4 või 5 nimetatud isiku (s.h töölepingu alusel töötava isiku (MKS

§ 251 lg 4 p 1)) töötamise alustamise, peatumise ja lõpetamise ning töötamise liigi. MKS § 254 lg

1 p 9 kohustab tööd võimaldavat isikut kandma töötamise registrisse muu hulgas töötamise

lõpetamise kuupäeva ja aluse.

MKS § 255 p 2 ja Maksukohustuslaste registri pidamise põhimääruse (edaspidi Põhimäärus)

§ 136 p 3 järgi on jõustunud kohtulahend töötamise registrisse andmete kandmise ja muutmise

aluseks. Põhimääruse § 137 kohaselt esitavad töötamise registrisse andmeid: a) tööd võimaldavad

isikud; 2) Maksu- ja Tolliamet; 3) Tööinspektsioon; 4) Eesti Töötukassa.

MKS § 256 lg-s 2 sätestatud töötamise registri kannete parandamise korra kohaselt saab kande

tegemisest kolme kuu möödumisel kannet parandada üksnes kande parandamisest huvitatud

isiku põhjendatud taotluse alusel vastutava töötleja otsusega. Seega töötajal on ka endal võimalik

kohtuotsuse jõustumise järel esitada vastutavale töötlejale (Maksu- ja Tolliametile) taotlus

töötamise registris andmete muutmiseks. Taotlus esitatakse vastutavale töötlejale 14 päeva

jooksul muutmise vajadusest teadasaamisest (praeguses asjas kohtuotsuse jõustumisest) arvates.

Taotluses märgitakse andmete esitaja nimi ja kontaktandmed. Taotlusele lisatakse tõendid

muudatuse tegemise vajalikkuse kohta.

Eeltoodust järelduvalt puudub töötajal töötamise registris andmete parandamiseks kohustamise

nõude osas õiguskaitsevajadus, mistõttu kohus oleks võinud hagi menetlusse võtmisest keelduda

TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel. Kuna kohus on nõude siiski menetlusse võtnud, tuleb TsMS § 423 lg

2 p 2 alusel jätta hagi andmete parandamiseks kohustamise nõude osas läbi vaatamata. Töötajal

tuleb endal töötamise registris andmete parandamiseks esitada kohtuotsuse jõustumisest 14

päeva jooksul Maksu- ja Tolliametile taotlus ja kohtulahend.

18. TLS § 100 lg 4 näeb ette, et kui töötaja ütleb töölepingu erakorraliselt üles põhjusel, et

tööandja on lepingut oluliselt rikkunud, maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja kolme kuu

keskmise töötasu ulatuses. Töövaidlusorgan võib hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu

ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huvisid.

Kohus leiab, et töötaja hüvitise nõue on põhjendatud ja töötajale tuleb hüvitis välja mõista

taotletud ulatuses. Tööandja väited ei anna alust hüvitist vähendada. Töötaja on töölepingu

lõppemise järgselt olnud vähemalt 6 kuud töötu. Tööandja kohtulahendite andmebaasile

tuginevad väited, et töötaja jätkuvalt osutab õigusabi ja on nn „varjatud töötu“, ei anna alust

järeldada, et õigusabi osutamine oleks töösuhte lõppemise järel olnud töötaja igapäevane

majandus- ja kutsetegevus. Tööandja ei ole ümber lükanud töötaja väidet (mida kinnitab ka

töölepingus sätestatud konkurentsipiirang), et tööandja nõudel töötaja enne tööle asumist jagas

oma kliendibaasi kolleegide vahel, tööandja nõusolekul jätkas üksnes kahe pikaajalise kliendi

esindamist. Ka tööandja ise viitab töötaja osalemisele 2012 – 2015 alustatud tsiviilasjades.

Kohtul puuduvad andmed, et töötaja esindaks kliente kohtumenetlustes sellisel hulgal, et sellest

saada piisavat regulaarset sissetulekut, mille tõttu võiks taotletud hüvitist pidada tööandja suhtes

ebaõiglaseks. Arvestades, et töövaidluskomisjoni otsuse, millega töötaja hüvitise nõue rahuldati,

jõustumist takistab tööandja algatatud kohtumenetlus, ei oma poolte huvide kaalumisel tähtsust

ega mõjuta hüvitise suuruse kindlaksmääramist töötaja sissetulek ja tegevus (sh võimalik

õigusteenuse osutamine) 2017.aastal ehk rohkem kui aasta pärast hüvitise maksmise kohustuse

tekkimist töölepingu erakorralise ülesütlemise tagajärjel.

Tööandja viide, et töötajale kuuluva Xx xxxxxxxxxxxxxxxx tegevusalaks on õigusnõustamine,

ei tõenda samuti, et töötaja sai töösuhte lõpetamise järel õigusteenuse osutamisest sissetulekut.

Xx xxxxxxxxxxxxxxxx 2016.a majandusaasta aruandest nähtuvalt on osaühingu omakapital

negatiivne, majandusaasta lõpetati rohkem kui 4500 euro suuruse kahjumiga. 2016.a töötajatele

palku ega juhatuse liikmele tasu ei makstud. Tegevusaruande kohaselt tegeles osaühing

veebiarendusega ja veebivahendusteenusega, kuna see tegevussuund planeeritult ei käivitunud,

kavatseti keskenduda õigusabiteenusele, kuid vahendite puudumise tõttu jäeti selleks vajalik

büroo sisseseadmine ja töötaja palkamine 2017.aastasse. XX on menetluses esitatud kirjalikes

seisukohtades ja kohtuistungil läbivalt tuginenud sellele, et tal siiani puuduvad vahendid oma

õigusbüroo loomiseks.

Tööandja poolt töötamise registrisse kantud töötamise lõpetamise aluse (TLS § 81 lg 1) tõttu ei

ole töötajale makstud ka töötuskindlustushüvitist. Tööandja väited selle kohta, et töötaja sobivalt

taandas ennast Xx xxxxxxxxxxxxxxxx juhatuse liikme kohalt ja kõrvaldas sellega töötuks

registreerimise takistuse, ei ole asjakohased. Tööandja ei ole põhjendanud, kuidas töötaja töötuks

registreerimine või sellest keeldumine puudutab tööandja huve. Kohus võtab lisaks arvesse

töötaja hagiavalduses märgitut, et tavapäraselt on igal füüsilisel isikul maksukoormis elukondlike

teenuste tarbimisest ning et töötaja ülalpidamisel on x gümnaasiumis õppivat last (kes

kohtumenetluse jooksul said küll täisealiseks, kuid jätkavad gümnaasiumiõpinguid ja iseseisvat

sissetulekut ei teeni (TVK III kd, lk 27 xxxxx xxxxxxx xxxxxxxxxxx tõend). Kohtu hinnangul ei

ole alust seaduses sätestatud hüvitise määra vähendada.

19. Asjas ei ole vaidlust, et töötaja kuutöötasu töölepingu järgi oli 1900,93 eurot (bruto,

netosummana 1500 eurot). Tööandja leiab, et hüvitise arvutamisel tuleb lähtuda Vabariigi

Valitsuse 11.06.2009 määrusega nr 91 kehtestatud „Keskmise töötasu maksmise tingimused ja

kord“ (edaspidi Määrus) § 2 lg 1 ja § 3 lg 1 ja 63 sätestatust ning sellisel juhul oleks hüvitise

summa 3 x 1388,60 eurot = 4165,80 eurot (TVK III kd, lk 48 – p 2.7). Tööandja ei ole esitanud

arvutuskäiku, kuidas ta töötaja keskmiseks kuutasuks sai 1388,60 eurot, üksnes on TVK-le

esitatud dokumendis (joonealuses) tsiteerinud Määruse sätteid.

Kohus ei nõustu tööandja näidatud hüvitise suurusega.

Määruse § 2 lg 1 kohaselt võetakse keskmise töötasu arvutamisel arvesse töötasuna teenitud

summad. Kui arvutamise vajaduse tekke kuule eelnenud kuuel kuul töötasuna teenitud summa

muutub töötajale sissenõutavaks pärast keskmise töötasu või muutumatu suurusega töötasu

alusel arvestatud tasu maksmise kuupäeva, siis varem makstud keskmist töötasu ümber arvutada

ei tule. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt arvutatakse keskmine töötasu arvutamise vajaduse

tekke kuule eelnenud kuue kalendrikuu jooksul töötaja teenitud töötasust, mis on töötajale

sissenõutavaks muutunud. Arvutamise vajaduse tekke kuuks on kuu, millal algas arvutamise

vajaduse tekitanud sündmus. Puhkusetasu arvutamisel on arvutamise vajaduse tekke kuuks kuu,

millele langeb eelviimane tööpäev enne puhkuse algust.

Määruse § 2 lõikes 3 sätestatakse, et kui töötaja on tööandja juures töötanud vähem kui kuus

kalendrikuud, võetakse keskmise töötasu arvutamisel aluseks kalendrikuud, mille eest on

töötajale töötasu sissenõutavaks muutunud. Kui keskmise töötasu arvutamise vajadus tekib enne

esimest palgapäeva, siis keskmist töötasu ei arvutata ja töötajale makstakse kokkulepitud töötasu.

Määruse § 3 lg 1 kohaselt keskmise tööpäevatasu arvutamiseks liidetakse § 2 lõikes 2 või 3

nimetatud ajavahemiku töötasud ja jagatakse sama ajavahemiku kalendaarse tööpäevade arvuga.

Keskmise tööpäevatasu arvutamise aluseks olevat tööpäevade arvu vähendatakse tööpäevade

võrra, millal töötajale ei arvestatud töötasu tööst keeldumise korral „Töölepingu seaduse” § 19

alusel. Keskmise kuutasu arvutamiseks korrutatakse keskmine tööpäevatasu selle arvutamise

aluseks olnud ajavahemiku ühe kuu keskmise kalendaarse tööpäevade arvuga (Määruse § 3 lg 6).

Eeltoodust tulenevalt tuleb keskmise kuutöötasu arvestamisel lähtuda keskmisest tööpäevatasust,

mille arvutamisel tuleb lähtuda töötasudest, mis olid keskmise tööpäevatasu arvutamise vajaduse

tekkimise hetkeks töötaja jaoks sissenõutavaks muutunud. Millal lugeda töötasu sissenõutavaks

ning millisest ajahetkest tekkis hüvitise arvutamise vajadus, selgitab Vabariigi Valitsuse määruse

„Keskmise töötasu maksmise tingimused ja kord“ muutmise määruse eelnõu seletuskiri (veebis

kättesaadav http://eelnoud.valitsus.ee/main#SxPRbnGe). Seletuskirja kohaselt eelnõu lahendab

ära kehtiva õiguse alusel olemasoleva probleemi, kus keskmise töötasu arvutamisel pidi teatud

juhtudel arvutamise aluseks võtma töötasusummasid, mis ei olnud veel välja arvutatud ning ei

pidanudki seaduse alusel veel sissenõutavad olema (palgapäev ei olnud veel saabunud). …

Arvutamise vajaduse tekke kuuks loetakse eelnõu alusel kuud, millal algas arvutamise vajaduse

tekitanud sündmus. Ettepaneku kohaselt on arvutamise vajadust tekitavaks sündmuseks näiteks

haiguse ja õppepuhkuse alguse kuupäev, koondamisel ning hüvitise maksmisel töösuhte

lõpetamisel vähem etteteatamata päevade eest makstava tasu arvutamisel töösuhte viimane päev.

Pooltevahelise töölepingu p 4.4. kohaselt muutus töötasu sissenõutavaks igale töötamise kuule

järgneva kuu 5. päeval (palgapäev). Seega XX 05.07.2016 ülesütlemisavalduse esitamise ajaks,

mil tekkis hüvitise määramiseks vajadus arvutada keskmist töötasu, oli sissenõutav töötasu

maikuu ja juunikuu eest, töötaja oli töölepingu ülesütlemise ajaks töötanud vähem kui kuus

kuud. Määruse § 2 lg 2 ja 3 kohaselt tuleb seega keskmise töötasu arvutamisel aluseks võtta

2016.a maikuu ja juunikuu töötasu ja sellel perioodi tööpäevade arv. Mõlemas kuul maksti

töötajale muutumatut tasu 1900,93 eurot (brutto), 2x 1900,93 = 3801,86 eurot, mis tuleb jagada

sama perioodi kalendaarse tööpäevade arvuga 42 (2016.a mais oli 22 tööpäeva ja juunis 20

tööpäeva), seega keskmine tööpäevatasu 90,52 eurot, mis Määruse § 3 lg 6 kohaselt keskmise

kuutasu arvutamiseks tuleb korrutada selle arvutamise aluseks olnud ajavahemiku ühe kuu

keskmise kalendaarse tööpäevade arvuga (22 + 20/2= 21); 90,52 x 21 = 1900,92 eurot ehk

sisuliselt töötaja töölepingujärgne töötasu (ühe sendine erinevus tuleneb summa ümardamisest

kahe kohani pärast koma). Seega on ekslik tööandja seisukoht, et Määruse alusel keskmist

töötasu arvutades on hüvitise summa väiksem kui töötaja kolme kuu töötasu aritmeetiline

keskmine. Kohus rahuldab hüvitise nõude ja mõistab tööandjalt töötaja kasuks välja

brutosummas 5702,79 € (3 x 1900,93).

20. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 alusel võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise

korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks

muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94

sätestatud intressimäär (s.o poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimis-

operatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit), millele

lisandub kaheksa protsenti aastas. Kohus leiab, et TLS § 100 lg 4 sätestatud hüvitise maksmise

kohustus tekkis ja muutus sissenõutavaks töölepingu erakorraliselt ülesütlemise päevast ning

seega on tööandja hüvitise maksmisega viivituses alates 07.07.2016. Hüvitise sissenõutavaks

muutumise aeg ei sõltu sellest, et pooltel on hüvitise maksmise osas tekkinud vaidlus ja seetõttu

tuvastab hüvitise maksmise kohustuse ja hüvitise suuruse kohus (või töövaidluskomisjon)

tagantjärele.

Kohus leiab aga, et töötaja viivisenõude saab rahuldada osaliselt, alates viivisehagi kohtule

esitamisest 13.04.2017 nõutava viivise osas, viivisehagi esitamisele eelnenud perioodi eest tuleb

hagi jätta läbi vaatamata. Nimelt on töötaja juba töövaidluskomisjonile esitanud viivisenõude

hüvitiselt viivise väljamõistmiseks perioodi eest 08.07.2016 – 21.11.2016 summas 172,06 eurot

ja edasi protsendina põhivõlast. Töövaidluskomisjon otsusega jättis rahuldamata töötaja nõude

mõista sissenõutavaks muutunud viivis välja summas 172,06 eurot, edasiulatuvalt protsendina

põhivõlast taotletud viivise osas TVK nõude rahuldamise või rahuldamata jätmise kohta selget

otsustust ei teinud, kuid märkis, et töötajal üldse tekib viivise nõudmise õigus alles komisjoni

otsuse, millega hüvitis välja mõisteti, jõustumisega. Seega sisuliselt jättis komisjon ka

edasiulatuva viivisenõude rahuldamata perioodi eest alates TVK otsuse tegemisest kuni

jõustumiseni (mille järel tulnuks töötajal viivise saamiseks esitada uus nõue).

Töötaja rahuldamata jäänud viivisenõuet TVK otsuse saamise järel 1 kuu jooksul kohtule ei

esitanud. Seega ITVS § 25 lg 1 kohaselt on TVK otsus töötaja viivisenõude rahuldamata jätmise

osas jõustunud ning TsMS § 371 lg 1 p 4 alusel oleks tulnud viivisehagi menetlusse võtmisest

keelduda (vähemalt hagi esitamisele eelneva perioodi eest viivise nõudmise osas). Kuna kohus

on hagi siiski menetlusse võtnud, tuleb hagi jätta viivise nõude osas läbi vaatamata TsMS § 423

lg 2 p 2 alusel – hagi, mille kohta on olemas kohtueelse menetluse jõustunud lahend, ei ole

esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks, või eesmärgil, millele riik peaks

anda õiguskaitset. Samuti võib kohus jätta hageja esitatud viivisenõude läbi vaatamata TsMS §

423 lg 3 alusel, kuna viivisenõude esitamise ajaks oli möödunud ITVS § 24 lg-s 1 sätestatud

tähtaeg töövaidluskomisjonis rahuldamata jäetud nõudega hagi kohtule esitamiseks.

21. Kohus leiab, et TVK otsus töötaja viivisenõude rahuldamata jätmise kohta ei takista isegi

otsuse selles osas vaidlustamata jätmise korral töötajal viivist nõudmast hagi esitamisest alates.

Tööandja poolt kohtumenetluse algatamise tõttu komisjoni otsus hüvitise väljamõistmise osas ei

jõustu, ehk ei saabu tingimus, millega komisjon, kohtu hinnangul õiguslikult küsitavalt, on

sidunud töötajal viivise nõudmise õiguse tekkimise.

Töötaja esitas viivisenõudega hagi 13.04.2017, mida puuduste kõrvaldamise korras täpsustas

08.08.2017. Töötaja taotleb TsMS § 367 kohaselt mõista alates hüvitise maksmise kohustuste

tekkimisest 07.07.2016 kuni kohtuotsuse tegemiseni sissenõutavaks muutunud viivis välja

summaliselt ja edasi protsendina põhivõlast kuni hüvitise täies ulatuses väljamaksmiseni.

22. Kohus ei nõustu tööandja seisukohaga, et viivisenõue on aegunud, kuna ei ole esitatud 4 kuu

jooksul. Õigus rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist nõuda tuleneb seadusest –

võlaõigusseaduse (VÕS) § 101 lg 1 p 6 kohaselt võib võlausaldaja nõuda rahalise kohustuse

täitmisega viivitamise korral võlgnikult viivist, kui võlgnik on kohustust rikkunud. Vaatamata

sellele, et viivist nõutakse töösuhtest tuleneva hüvitise maksmisega viivitamise eest, ei ole kohtu

hinnangul viivisenõue ise käsitatav töösuhtest tuleneva nõudena, mille esitamiseks on ITVS § 6

lõikes 1 sätestatud 4-kuuline tähtaeg. Isegi juhul, kui viivisenõue tuleks esitada 4 kuu jooksul, on

töötajal igal juhul õigus nõuda viivist alates vastava nõudega hagi esitamisest, kui sellel ajal on

tööandja hüvitise maksemisega jätkuvalt viivituses – viivist arvestatakse ja see muutub

sissenõutavaks iga päeva eest, seega iga päev selgub hüvitise maksmise viivitusega kaasnev

töötaja õiguste rikkumine uuesti ja hakkab kulgema 4 kuuline tähtaeg vastava päeva eest viivise

nõudmiseks.

23. Alates viivisehagi esitamisest 13.04.2017 kuni kohtuotsuse 18.01.2018 teatavakstegemiseni

on hüvitisesummalt 5702,79 eurot 281 päeva eest VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras

arvutatud viivis muutunud sissenõutavaks summas 351,23 eurot (vt www.viivisekalkulaator.ee).

TsMS § 367 alusel kohus mõistab otsuse tegemise päevaga sissenõutavaks muutunud viivise

välja summaliselt ja edasi alates 19.01.2018 protsendina põhivõla (hüvitise) tasumata osalt kuni

põhinõude täieliku tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras, s.o poolaasta

kaupa

Euroopa

Keskpanga

põhirefinantseerimisoperatsioonidele

kohaldatav

viimane

intressimäär enne iga aasta 1.jaanuari ja 1.juulit, millele lisandub 8% aastas.

24. Kohus rahuldab tööandja YY nõude mõista töötajalt välja viivis töövaidluskomisjoni

otsusega väljamõistetud enamtasutud töötasu tagasimaksmisega viivitamise eest. XX tunnistab

tööandja viivisenõuet. Asjas ei ole vaidlust, et töötajale kanti 03.08.2016 palgapäeval üle

töötasuna 1501,43 euro, s.o 2016.a juulikuu töötasu 21 tööpäeva eest, kuigi kuni töölepingu

ülesütlemiseni oli töötaja tegelikult töötanud juulis 4 tööpäeva. XXp tagastas tööandjale

enamsaadud 929,57 eurot 10.02.2017. Eeltoodu alusel kohus mõistab XXlt YY kasuks välja

enamsaadud töötasult 929,57 eurot perioodi 03.08.2016 – 10.02.2017 eest sissenõutavaks

muutunud viivise 39,03 eurot.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

25. TsMS § 173 lg 1 alusel kohus märgib kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste

vahel. Kohus rahuldas nii tööandja kui töötaja hagid osaliselt. Töötaja 4 nõudest kohus rahuldas

2 nõuet täielikult, ühe nõude osaliselt ning jättis ülejäänud osas töötaja nõuded läbi vaatamata.

Tööandja esitatud kolmest nõudest kohus rahuldas ühe (viivise 39,03 € töötajalt väljamõistmine)

ja jättis 2 olulisemat nõuet rahuldamata. Ei ole kahtlust, et tööandja huvi töövaidlusasjas ka

kohtumenetlus läbida oli seotud just rahuldamata jäetud nõuetega tuvastada töölepingu töötaja

poolt erakorraliselt ülesütlemise tühisus ja lugeda leping lõppenuks töötaja algatusel korraliselt,

ilmselgelt oli tööandja eesmärk vabaneda hüvitise maksmise kohustusest.

Töötaja nõuetest kohus rahuldas põhilisemad nõuded: töölepingu lugemine lõppenuks töötaja

erakorralise ülesütlemisega alates 07.07.2016, töötaja kasuks tööandjalt hüvitise 5702,79 eurot,

ja viivise väljamõistmine (hagi esitamisest otsuse tegemiseni u 9 kuulise perioodi eest

summaliselt 349,98 eurot ja edasiulatuvalt protsendina hüvitiselt). Kohus jättis läbi vaatamata

töötaja nõude kohustada tööandjat muutma töötamise registrikannet (sest töötaja saab kande

muutmist ise taotleda) ning osaliselt jäeti läbi vaatamata töötaja viivise nõue - hagile eelneva

perioodi eest, mille kohta oli jõustunud TVK otsus (samuti ca 9 kuud, viivis kokku 350,62 eurot

(TVK-s rahuldamata 172,06 eurot + pärast otsust muutus 22.11.2016 – 13.04.2017 viivis

sissenõutavaks summas 178,60 eurot)).

26. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud

võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või

ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Formaalselt kohus rahuldas

töötaja nõuetest ca 62,5% ja tööandja nõuetest kolmandiku (30%), kuigi nii hagihinna

tähenduses kui sisuliselt rahuldati tööandja jaoks kõige vähemväärtuslikum nõue, töötaja nõuded

olulises osas rahuldati.

Eeltoodu alusel kohus jaotab menetluskulud järgmiselt: tööandja kanda jäävad tema enda

lepingulise esindaja kulud täies ulatuses, töötaja nõuete kohtumenetluses läbivaatamise eest

tasutud riigilõiv 425 eurot, XX lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalikest kuludest 65%

(arvestades nõuete rahuldamise sisulist ulatust ja kohtumenetluse algatamist tööandja poolt);

töötaja viivisenõude rahuldatud osale vastava hinnaga hagilt nõutav riigilõiv 100 eurot (mille

ulatuses töötaja sai menetlusabi ja mis tuleb tööandjal hüvitada riigile).

XX kanda jäävad tema lepingulise esindaja kulud ulatuses, mida ei mõistetud välja tööandjalt,

viivise nõude esitamisel nõutud riigilõivust 75 eurot, mida XX menetlusabi andmise määruse

kohaselt võis tasuda osamaksetena (ja millest 50 eurot on tasumata).

Töövaidluskomisjonis kantud kulud jätab kohus menetluskulu kandnud menetlusosaliste endi

kanda.

Töötaja

töövaidluskomisjoni

kulude

hüvitamist

ei

taotlenud.

Tööandja

töövaidluskomisjonis kantud kulude väljamõistmine töötajalt ei ole põhjendatud, kuna tööandja

nõuded jäeti nii töövaidluskomisjonis kui kohtus rahuldamata.

Lisaks jääb TsMS § 162 lg 1 alusel YY kanda tema poolt määruskaebuse esitamisel tasutud

riigilõiv 50 eurot. Tallinna Ringkonnakohus jättis YY määruskaebuse rahuldamata. Määruses

ringkonnakohtu menetluse kulusid ei jaotatud.

27. TsMS § 174 lg 1 kohaselt kohus määrab koos kulude jaotusega kindlaks ka menetluskulude

kulude rahalise suuruse. XX 27.11.2017 esitatud menetluskulud nimekirja kohaselt on tema

kuluks lepingulise esindaja kulud kokku 4500 eurot (käibemaksu ei lisandu). Lisatud arvetest ja

spetsifikatsioonidest nähtuvalt on esindaja kulutanud XXle õigusabi osutamisele hagimenetluses

45 tundi, tunnitasu 100 eurot (käibemaksu ei lisandu). Kohtutoimiku andmetel on XX

menetluskuluks ka viivisenõude riigilõiv 175 eurot, millest menetlusabi korras tasutud 25 eurot

(nõutud 75 eurost).

28. Tööandja YY vaidleb XX lepingulise esindaja kulude suurusele vastu, leides, et kulud on

ülepaisutatud, kontrollimatud ja kunstlikult tekitatud. YY leiab, et kliendikohtumiste aja kulu ei

ole seotud esindusega ning on põhjendamatu, menetlusdokumentide koostamise ajakulu tuleb

vähendada, istungiks ettevalmistumise kulu ei ole põhjendatud, kuna esindaja istungil ei

osalenud. YY vastuväidetest nähtuvalt peab YY XX lepingulise esindaja vajalikuks ja

põhjendatud ajakuluks mitte rohkem kui 4 tundi.

29. YY taotleb enda töövaidluskomisjonis ja kohtumenetluses kantud kulude suuruseks määrata

4370 eurot ja see XXlt välja mõista, samuti mõista välja menetluskuludelt viivis.

Töövaidluskomisjonis on tööandja õigusabikulud kokku 1840 eurot (23 tunni eest, tunnitasu 80

eurot ilma käibemaksuta) , kohtumenetluses on YY täiendavalt teinud kulusid õigusabile

summas 1980 eurot (kokku 22 tunni eest (millest 2,5 tundi määruskaebemenetluseks (hagi

tagamise määrusega tutvumine ja määruskaebuse koostamine), tunnitasu 90 eurot ilma

käibemaksuta).

30. Kohus leiab, et XX lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalikuks ajakuluks selle asjaga

tegelemiseks

on

töötundi.

Kohus

võtab

arvesse

esindaja

poolt

koostatud

menetlusdokumentide põhjendatust, sisu ja mahtu, samuti asjaolu, et töötaja lepinguline esindaja

astus menetlusse alles hagimenetluses. Kohus osaliselt nõustub tööandja vastuväidetega töötaja

menetluskuludele. Töövaidluskomisjoni materjalid on kolmes köites, kogu materjaliga tutvumata

ei saa esindaja kujundada arvamust asja kohta. Samuti on vajalik vähemalt üks

kliendikohtumine. Kohus möönab, et osaliselt on töötaja kohtule esitatud avaldustes kopeeritud

töövaidluskomisjonile esitatud dokumentide teksti, mistõttu ei ole menetlusdokumentide

koostamise ajakulu täies ulatuses põhjendatud. Samuti ei pea tööandja hüvitama töötaja

esindajale puuduste kõrvaldamiseks tehtavat ajakulu. Põhjendamatu on töötaja esindaja istungiks

ettevalmistumise ajakulu, kuna lepinguline esindaja istungil ei osalenud.

Tööandja lepinguline esindaja osales ka töövaidlusasjas algusest peale (alates komisjonile

avalduse koostamisest), töötaja ei esitanud hagimenetluses uusi asjaolusid, väiteid ega

dokumente, kuid sellele vaatamata on YY enda lepinguline esindaja väidetavalt kulutanud

hagimenetluses õigusabi osutamisele 22 tundi. Selles valguses ei ole alust pidada ülepaisutatuks

töötaja lepingulise esindaja kulusid 20 töötunni ulatuses. Töötaja esindaja tunnitasumäär 100

eurot

on

mõistlik

ja

kooskõlas

kohtupraktikas

tunnustatud

lepingulise

esindaja

tunnitasumääradega. Arvetelt nähtuvalt töötaja lepingulise esindaja kuludele käibemaksu ei

lisandu.

Kohtusse pöördumise eelduseks on riigilõivu tasumine, seega XX viivisenõudelt ettenähtud

riigilõiv 175 eurot on samuti põhjendatud kulu.

Eeltoodu alusel kohus määrab XX põhjendatud ja vajalikeks menetluskuludeks kokku 2175 eurot

(esindaja kulu 2000 eurot + riigilõiv 175 eurot), millest vastavalt kulude jaotusele peab YY XXle

hüvitama 1300 eurot esindaja kulude katteks (65%) ja 100 eurot riigilõivu menetlusabi hüvitama

riigituludesse, riigilõivust 75 eurot jääb XX kanda.

31. YY põhjendatud ja vajalikuks menetluskuluks on asjas tasutud riigilõivud kokku 550 eurot,

samuti lepingulise esindaja kulud töövaidluskomisjonis ja kohtumenetluses. Kohus nõustub YY

seisukohaga, et töövaidluskomisjoni menetluskulud on praeguses asjas käsitatavad TsMS § 144

p 4 nimetatud kohtuväliste kuludena: tegemist on seaduses sätestatud kohtueelse menetluse

kuludega ja hagi on kohtule esitatud kuue kuu jooksul pärast kohtueelse menetluse lõppu. XX

hinnangul on kohtumenetluses YY esindaja kulud põhjendatud maksimaalselt summas 1104

eurot, XX ei põhjenda, miks YY esindaja näidatud ajakulu menetluses tehtud toimingutele ei ole

täies ulatuses vajalik. Kohus leiab, et YY lepingulise esindaja ajakulu erinevate toimingute

lõikes mõistlik, toimingud olid õigusabi osutamisel vajalikud, mistõttu YY kulud lepingulisele

esindajale saab täies ulatuses lugeda põhjendatud ja vajalikuks kuluks, kuigi kulude jaotuse järgi

neid kulusid YY-le ei hüvitata. Eeltoodu alusel kohus määrab YY põhjendatud ja vajalike kulude

suuruseks 4370 eurot (esindaja kulud 3820 eurot ja riigilõivud 550 eurot), millest vastavalt

kulude jaotusele tuleb XXl YYle hüvitada riigilõiv 75 eurot, ülejäänud osas jäävad kulud YY

enda kanda.

32. XXle anti 17.10.2017 määrusega menetlusabi viivisenõudelt nõutava 175 euro riigilõivu

maksmisel: XX vabastati riigilõivu tasumisest 100 euro ulatuses ning ülejäänud 75 eurot

võimaldati maksta 25 euro suuruste osamaksetena kolme kuu jooksul määruse jõustumise kuule

järgnevast kuust alates. XX tasus esimese osamakse, kaks osamakset on tasumata.

TsMS § 190 lg 3 sätestab, et menetluskulud, mille kandmisest hageja on vabastatud või mida

hageja võis tasuda osamaksetena, mõistab kohus hagi rahuldamise korral kostjalt välja

riigituludesse võrdeliselt hagi rahuldatud osaga, sõltumata sellest, kas ka kostja sai menetlusabi

menetluskulude kandmisel. Töötaja viivisenõude osas on hagejaks töötaja XX ja kostjaks YY.

Kuivõrd kohus otsust tehes asus seisukohale, et kohus on viivisnõude enne hagi esitamist

sissenõutavaks muutunud osas valesti menetlusse võtnud ja selles osas tulnuks hagi menetlusse

võtmisest keelduda, seetõttu kohus jättis viivisenõude osaliselt menetlusse võtmata, on kohus

viivisenõudelt valesti määranud ka hagihinna ning sellelt nõutava riigilõivu suuruse. TsMS § 136

lg 4 annab kohtule võimaluse muuta tsiviilasja hinda ka asja lahendava kohtulahendiga.

Alates hagi esitamisest protsendina põhivõlast taotletud viivise nõude (mille kohus rahuldas)

hind on TsMS § 124 lg 1, § 133 lg-te 1 ja 2 kohaselt ühe aasta viivise summa ehk 457,47 eurot.

Riigilõivuseaduse (RLS) § 59 lg 1 ja lisa 1 kohaselt on sellise hinnaga hagilt nõutav riigilõiv 100

eurot. Seega tegelikult tulnuks töötajal viivisenõude eest tasuda riigilõivu summas, milles kohus

on teda riigilõivu tasumisest vabastanud. Kuna kohus jättis viivisenõude rahuldatud osale

vastava riigilõivu tööandja kanda, tuleb töötajale antud menetlusabi summa 100 eurot TsMS

§ 179 lg 1 ja § 190 lg 3 alusel YY-lt riigituludesse välja mõista.

33. TsMS § 179 lg 5 sätestab, et kohtulahendi kohaselt raha riigituludesse tasumiseks kohustatud

isik peab lahendi täitma jõustumisest alates 15 päeva jooksul, välja arvatud juhul, kui lahend

kuulub viivitamatule täitmisele või kui lahend näeb ette teistsuguse tähtaja. Kohus seaduses

määratud tasumise tähtaja muutmist selles asjas põhjendatuks ei pea. TsMS § 179 lg 9 kohaselt

kohus märgib otsuses, et riigituludesse väljamõistetud menetluskulult on YY kohustatud tasuma

viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses.

34. Lahendada tuleb XX viivisenõudega seotud riigilõivu tasumise küsimus 75 euro osas, mida

XX menetlusabi määruse järgi võis tasuda kolme 25 euro suuruse osamaksena ja mis

menetluskulude jaotuse kohaselt jääb XX kanda. XX tasus ainult esimese osamakse, 50 eurot on

tasumata.

TsMS § 179 lg 1 kohaselt menetluskulud, mis tuleb tasuda riigile ja mis ei ole tekkinud riigi

osalemisest kohtus menetlusosalisena, muu hulgas tasumata või vähem tasutud riigilõiv või riigi

kasuks välja mõistetud menetlusabikulud, mõistab asja lahendav kohus kohustatud isikult välja

asjas tehtavas lahendis või eraldi määrusega.

75 eurot vastab viivisenõude ebaõigesti menetlusse võtmisest tingitult ettenähtust enamnõutud

riigilõivu summale. Kohus kohtuotsusega jätab viivisenõude läbi vaatamata osas, milles tulnuks

hagi menetlusse võtmisest keelduda. TsMS § 150 lg 1 p 3 kohaselt tasutud riigilõiv tagastatakse,

kui hagi jäetakse läbi vaatamata. TsMS § 150 lg 1 p 3nimetatud riigilõivu tagastamise välistusi

selles asjas ei esine. Eeltoodust tulenevalt tekiks XXl kogu 75 euro tasumise korral õigus

taotleda selle tagastamist TsMS § 150 lg 1 p 3 ja lg 4 kohaselt. Kohus leiab, et riigi nõue XX

vastu tasumata 50 euro riigituludesse väljamõistmiseks on tasaarvestatav XX nõudeõigusega

hagi läbivaatamata jätmisest tuleneva riigilõivu 75 eurot tagastamise nõudega. VÕS § 179 lg 1

kohaselt tasaarvestuse tulemusel lõpevad nõuded kattuvas ulatuses. Eeltoodu alusel kohus peab

õigeks vabastada XXp tasumata riigilõivu 50 euro riigituludesse tasumise kohustusest.

XXl on õigus taotleda tema poolt tasutud 25 euro tagastamist. Riigilõivu tagastamise nõue lõpeb

31.12.2019

35. 08.08.2017 viivisehagi puuduste kõrvaldamiseks esitatud avalduses esitas XX oma nõuete

resolutsiooni terviktekstis taotluse „panna kohtuotsus viivitamata täitmisele“. Kohtuotsuse

viivitamatult täitmise vajadust põhjendatud ei ole.

TsMS § 469 lg-test 1 ja 2 tulenevalt kohus tunnistab otsuse poole taotlusel viivitamata

täidetavaks tingimusel, et see pool annab täitmise tagatise, mis peab katma kahju, mis võib

võlgnikule tekkida otsuse viivitamatust täitmisest või täitmise vältimiseks abinõude rakendamise

tõttu. TsMS § 469 lg 3 järgi juhul, kui pool ei suuda nõutavas ulatuses tagatist anda, võib kohus

poole taotlusel ta tagatise andmise kohustusest vabastada, tagatist vähendada, määrata selle

tasumise osade kaupa või tunnistada otsuse viivitamata osaliselt täidetavaks, kui täitmise

edasilükkamine oleks sissenõudja suhtes ebaõiglane, eelkõige kui see raskendaks oluliselt tema

eluliste vajaduste rahuldamist, majandus- või kutsetegevust või põhjustaks muu suure kahju.

XXp ei ole otsuse viivitamatult täidetavaks tunnistamiseks tagatist pakkunud, ei ole taotlenud

tagatise vähendamist ega tagatise andmise kohustusest vabastamist, ei ole põhjendanud, et otsuse

täitmise edasilükkamine oleks tema suhtes ebaõiglane ja raskendaks oluliselt tema eluliste

vajaduste rahuldamist, majandus- ja kutsetegevust või põhjustaks muu suure kahju. Eeltoodu

alusel kohus ei tunnista otsust viivitamata täidetavaks.

/Allkirjastatud digitaalselt/

Heli Käpp

Kohtunik

Tallinna Ringkonnakohtu 17.01.2019 kohtuotsuse resolutiivosa:

RESOLUTSIOON:

1. Pärnu Maakohtu 18.01.2018 otsus tühistada osas, milles maakohus rahuldas

osaliselt XX nõude hüvitiselt 5702,79 eurot viivise saamiseks summas 351,23 eurot ja

alates 19.01.2018 kuni hüvitise täieliku tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras (maakohtu otsuse resolutsiooni p 6) ja lõpetada selle nõude osas

menetlus. Samuti tühistada maakohtu otsus osas, milles maakohus mõistis

osaühingult YY 100 eurot riigilõivu riigituludesse ja välja mõista riigilõivu 100

eurot XXlt riigituludesse.

2. YY apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. XX vastuapellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

4. Jätta rahuldamata YY 10.04.2018 taotlus tõendite kogumiseks.

5. Apellatsioonimenetluse kulud jätta menetlusosaliste enda kanda.

6. Kohtuotsuse resolutsiooni terviktekst:

6.1. Rahuldada YY hagi XX vastu osaliselt ja XX hagi YY vastu osaliselt.

6.2. Mõista XXlt YY kasuks välja enamsaadud töötasult viivis 39,03 eurot.

6.3. Jätta rahuldamata YY hagi XX vastu töölepingu erakorralise ülesütlemise tühiseks

tunnistamiseks ja töölepingu lõpetamiseks TLS § 85 lg 4 alusel.

6.4. Lugeda XX ja YY vahel 02.05.2016 sõlmitud tööleping töötaja poolt erakorraliselt

ülesöelduks TLS § 91 lg 2 alusel alates 07.07.2016.

6.5. Mõista osaühingult YY XX kasuks välja hüvitis 5702,79 eurot (bruto).

6.6. Lõpetada menetlus XX hagis YY vastu hüvitiselt 5702,79 eurot perioodi eest 13.04.2017

- 18.01.2018 viivise summas 351,23 eurot ja alates 19.01.2018 kuni hüvitise 5702,79 eurot

täieliku tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivise saamiseks.

6.7. Jätta läbi vaatamata XX hagi YY vastu hüvitise maksmisega viivitamise eest perioodil

07.07.2016 – 21.11.2016 viivise väljamõistmiseks summas 172,02 eurot ning perioodil

22.11.2016 kuni viivisehagi esitamiseni 13.04.2017 summas 178,60 eurot.

6.8. Jätta läbi vaatamata XX hagi kohustada osaühingut YY parandama töötamise registris

XX ja YY vahelise töölepingu lõpetamise aluse ja kuupäeva andmed. XXl on õigus esitada

otsuse jõustumise järel Maksu- ja Tolliametile taotlus andmete parandamiseks.

6.9. Maakohtu menetluskulud jagada poolte vahel järgmiselt:

6.9.1. Menetluskuludest jäävad YY kanda:

- YY enda kantud kuludest tema lepingulise esindaja kulud täies ulatuses, tasutud

riigilõivud 550 eurot ning töövaidluskomisjonis kantud kulud;

- XX lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalikest kuludest 65%.

6.9.2. Menetluskuludest jäävad XX kanda:

- XX lepingulise esindaja kulud osas, mida ei jäetud YY kanda,

- YY menetluskuludest XX vastu esitatud viivise nõude riigilõiv 75 eurot.

6.10. Määrata XX põhjendatud ja vajalike menetluskulude suuruseks 2000 eurot, s.o

lepingulise esindaja kulud, millele käibemaksu ei lisandu.

6.11. Määrata YY põhjendatud ja vajalike menetluskulude suuruseks 4370 eurot (550

eurot riigilõivud ja 3820 eurot lepingulise esindaja kulud).

6.12. Mõista osaühingult YY XX kasuks menetluskulude katteks välja 1300 eurot (s.o 65%

XX lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalikest kuludest).

6.13. Mõista XXlt YY kasuks välja menetluskulude katteks 75 eurot (viivisenõudelt tasutud

riigilõiv).

6.14. Tasaarvestada YY ja XX menetluskulude hüvitamise nõuded (resolutsiooni p-d 6.12

ja 6.13) ja mõista välja osaühingult YY XX kasuks 1225 eurot.

6.15. Vabastada XX 17.10.2017 menetlusabi määrusega nõutud, kuid tasumata riigilõivu

osamaksete summas 50 eurot riigituludesse tasumise kohustusest.

6.16.Välja mõista XXlt riigituludesse riigilõivu 100 eurot, mis tuleb tasuda 15 päeva jooksul

arvates otsuse jõustumisest vastavalt kohtuotsusele lisatud makseinfole. Tasumisega

viivitamisel tuleb tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

6.17. Maakohtu 18.10.2017 määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu – XX kasuks YY

kinnistule (registriosa nr xxxxxxx) seatud kohtulik hüpoteek summas 9000 eurot - jätta

kehtima kohtuotsuse täitmise tagamiseks. YY poolt XX kasuks väljamõistetud summade

osas kohtuotsuse täitmise järel kohtulik hüpoteek kustutada.

Edasikaebamise kord ja selgitused

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult

Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast

viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus

võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes

vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi

saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta

seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega

kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata

menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik,

kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot.