2-16-135/95 · Riigikohtu tsiviilkolleegium

R I I G I K O H U S

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

216135

Otsuse kuupäev

Tartu, 17. jaanuar 2018

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Jaak Luik ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

A. J ja O. J hagi R. J vastu elatise ja elatise võlgnevuse

väljamõistmiseks ning kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 16. juuni 2017. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

R. J kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

2693 eurot 67 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja A. J ja O. J, lepinguline esindaja vandeadvokaat Mari-

Ann Veiermann

Kostja R. J, lepinguline esindaja vandeadvokaat Indrek Veso

Asja läbivaatamise kuupäev

18. detsember 2017, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 16. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 216135 osas,

millega ringkonnakohus:

1.1. mõistis R. J-lt A. J kasuks välja elatise 395 eurot 35 senti kuus;

1.2. mõistis R. J-lt A. J kasuks välja täiendava elatise 147 eurot 89 senti kuus perioodil

1. septembrist 2016 kuni 31. augustini 2017;

1.3. mõistis R. J-lt O. J kasuks välja elatise 313 eurot 73 senti kuus;

1.4. jättis menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus poolte endi kanda.

2. Saata tsiviilasi otsuse resolutsiooni ps 1 nimetatud ulatuses uueks läbivaatamiseks samale

ringkonnakohtule.

3. Jätta ringkonnakohtu otsus ülejäänud osas muutmata, lugedes ringkonnakohtu otsuse

jõustunuks osas, millega ringkonnakohus:

3.1. jättis rahuldamata A. J hagi R. J vastu tagasiulatuva elatise saamiseks;

3.2. jättis rahuldamata O. J hagi R. J vastu tagasiulatuva elatise saamiseks;

3.3. jättis rahuldamata A. J hagi R. J vastu 2753 euro suuruse kahjuhüvitise saamiseks;

3.4. jättis rahuldamata O. J hagi R. J vastu 2145 euro 65 sendi suuruse kahjuhüvitise

saamiseks;

3.5. vabastas A. J ja O. J kohtukulude riigituludesse tasumise kohustusest.

2-16-135

4. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

5. Tagastada kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. A. J (hageja I) ja O. J (hageja II, koos hagejad) esitasid 6. jaanuaril 2016 Harju Maakohtule hagi

R. J (kostja, hagejate isa) vastu elatise võlgnevuse ja elatise väljamõistmiseks ning kahju

hüvitamiseks.

1.1. Hagiavalduse ja selle muudatuste kohaselt palus hageja I mõista kostjalt välja igakuine elatis

581 eurot 17 senti kuni õpingute lõpetamiseni gümnaasiumis, välja arvatud perioodil 1. septembrist

kuni 30. oktoobrini 2017, mil kostjalt tuleks mõista hageja I kasuks välja elatis 729 eurot 5 senti

kuus ortodontia ravikulude tõttu.

1.2. Hageja II palus mõista kostjalt välja igakuine elatis 541 eurot 82 senti õpingute lõpetamiseni

gümnaasiumis.

1.3. Hagejad palusid kohtuotsuses määrata, et alates jaanuarist 2017 ja iga järgneva kalendriaasta

jaanuarist suureneb kostja tasutav igakuine elatis automaatselt 28 euro võrra ühe hageja kohta.

1.4. Hagejad palusid mõista kostjalt välja elatisevõlgnevus perioodi 1. aprill 2015 kuni 6. jaanuar

2016 eest hageja I kasuks 2073 eurot 2 senti ja hageja II kasuks 2331 eurot 86 senti.

1.5. Hageja I palus mõista kostjalt välja kahjuhüvitis 2753 eurot ja hageja II palus mõista kostjalt

välja kahjuhüvitis 2145 eurot 65 senti.

1.6. Hagejad palusid ülalpidamiskohustuse jagada vanemate vahel selliselt, et 1/3 jääks hagejate

seadusliku esindaja E. J (hagejate ema) ja 2/3 kostja kanda, avaldades ka seisukohta, et esitatud

tõendite alusel oleks põhjendatud ka ülalpidamiskohustuste jaotus 1/4 hagejate seadusliku esindaja

ja 3/4 kostja kanda.

1.7. Hagiavalduse kohaselt lahutati Harju Maakohtu 28. oktoobri 2015. a osaotsusega hagejate ema

ja kostja abielu. Hagejad elavad ema juures. Kostja ei maksa elatist piisavalt ja teeb seda

ebaregulaarselt. Hagejad on toonud hagis ja selle lisades välja enda vajadused ja kulutused. Kostja

peab maksma elatist ka tagasiulatuvalt, sest ei ole seda teinud piisavas ulatuses. Kostja tekitas

hagejatele kahju, kui ütles üles nende kasuks sõlmitud elukindlustuslepingud ja lasi enda kontole

kanda lepingute alusel kogutud reservid.

2. Kostja palus kohtul rahuldada hagejate elatise nõue osaliselt, mõistes kostjalt hageja I kasuks

välja igakuise elatise 247 eurot 96 senti ja hageja II kasuks 216 eurot 5 senti kuni laste täisealiseks

saamiseni. Hagejate elatise arvutuskäik ning viited tõenditele ei tõenda nõude suurust. Kostja

hinnangul on ebaõige kohustada teda kandma ülalpidamiskulutustest rohkem kui 1/2, kuna kostja

veedab lastega samuti aega, mille käigus teeb ta ka lastega seotud kulutusi.

Kostja ei nõustunud elatise võlgnevuse ja kahju hüvitamise nõuetega.

3. Harju Maakohus rahuldas 9. detsembri 2016. a otsusega hagi osaliselt. Maakohus mõistis hageja I

kasuks alates 6. jaanuarist 2016 kuni täisealiseks saamiseni välja elatise 413 eurot 35 senti kuus,

mis suureneb igal aastal alates 2018. aastast tarbijahinnaindeksi tõusu võrra. Kostjalt mõisteti välja

ka täiendav elatis hagejale I ortodontia ravikulude kandmiseks perioodil 1. septembrist 2016 kuni

2(10)

2-16-135

30. oktoobrini 2017 iga kuu 147 eurot 89 senti. Maakohus mõistis hageja II kasuks alates

6. jaanuarist 2016 kuni täisealiseks saamiseni välja elatise 325 eurot 19 senti kuus, mis suureneb

igal aastal alates 2018. aastast tarbijahinnaindeksi tõusu võrra. Kostjalt mõisteti välja kummagi

hageja kasuks elatis tagasiulatuvalt 645 eurot. Maakohus jättis rahuldamata hagejate nõuded

kahjuhüvitise väljamõistmiseks. Maakohus määras tühistada kohtuotsuse jõustumisel maakohtu

12. jaanuari 2016. a kohtumääruse hagi tagamise kohta.

3.1. Eelduslikult peavad vanemad pidama last ülal võrdsetes osades, kuid erineva varalise seisundi

korral võib vanemate ülalpidamiskohustuse ulatus olla erinev. Menetluses on tõendatud, et kostja

sissetulek (keskmiselt 4600 eurot kuus) ületab hagejate seadusliku esindaja sissetulekut (keskmiselt

662 eurot kuus) ligikaudu seitse korda. Seejuures ei nähtu esitatud tõenditest, et hagejate seadusliku

esindaja muu varaline seisund oleks oluliselt parem kostja omast. Suuremas proportsioonis elatiste

väljamõistmine ei aseta kostjat olukorda, kus tal ei ole võimalik säilitada enda minimaalset

vajalikku elustandardit. Kostja ei ole kohtule tõendanud, et elatisraha suurendamine kostja taotletust

suuremas summas paneks kostja äärmiselt raskesse majanduslikku olukorda. Kostja on vanemana

kohustatud laste ülalpidamise kohustust täitma. Seetõttu tuleb vanemate ülalpidamiskohustus

jaotada selliselt, et 1/3 jääb hagejate ema ja 2/3 jääb kostja kanda.

3.2. Kuivõrd esitatud nõuete kohaselt on laste vajadused miinimummäärast suuremad, tuleb teha

kindlaks laste vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurus asjas esitatud tõendite alusel.

3.2.1. Maakohus jõudis tõendeid hinnates järeldusele, et kokkuvõtvalt on hagejale I vajaminev kulu

ühes kuus kokku 695 eurot 5 senti. Hageja I ortodontia ravikulude kogumaksumuseks on

2662 eurot. Tulenevalt ülalpidamiskohustuse jaotusest mõistis maakohus kostjalt hageja I kasuks

välja elatise ühes kuus 413 eurot 35 senti (695,05 x 2/3−50 (lapsetoetus)). Lähtudes ülalpidamise

kohustuse jaotusest, rahuldas kohus hagejate nõude suurendada hageja I elatist perioodil

1. septembrist 2016 kuni 30. oktoobrini 2017 ortodontia ravikulude võrra, suurendades elatist

nimetatud perioodil iga kuu 147 euro 89 sendi võrra.

3.2.2. Maakohus jõudis tõendeid hinnates järeldusele, et kokkuvõtvalt on hagejale II vajaminev

kulu ühes kuus kokku 562 eurot 78 senti. Tulenevalt ülalpidamiskohustuse jaotusest mõistis

maakohus kostjalt hageja II kasuks välja elatise ühes kuus 325 eurot 19 senti (562,78 x 2/3 – 50

(lapsetoetus)).

3.2.3. Kuna 12. jaanuari 2016. a kohtumäärusega rahuldas maakohus osaliselt hagejate hagi

tagamise avalduse (kohustades kostjat alates 6. jaanuarist 2016 kuni tsiviilasjas tehtava

kohtulahendi jõustumiseni tasuma hagejate kasuks elatist kummalegi lapsele 1/2 Vabariigi Valitsuse

kehtestatud kuupalga alammäärast, s.o 215 eurot kuus), siis selgitas maakohus otsuses, et nimetatud

perioodil tasutud elatis tuleb tasaarvestada.

3.2.4. Hagejad on taotlenud kohtult elatiste iga-aastast suurendamist 28 euro võrra kummagi hageja

kasuks. Kostja on kohtult taotlenud elatiste suurendamist alates 2018. aastast tarbijahinnaindeksi

tõusu võrra. Seadus ei näe ette iga-aastast elatise suurendamist, kuid kostja on olnud nõus ja

taotlenud kohtult elatise suurendamist igal aastal. Tarbijahinnaindeks näitab adekvaatselt teenuste ja

kaupade hinnatõusu, mistõttu rahuldas kohus nõude elatiste iga-aastase suurenemise osas, sidudes

elatise suurenemise tarbijahinnaindeksi tõusuga.

3.3. Maakohus jättis rahuldamata kahjuhüvitiste nõuded. Kostjal oli sõlmitud lepingute järgse

kindlustusvõtjana õigus kindlustuslepingut igal ajal lõpetada ning soodustatud isikul oleks tekkinud

õigus saada hüvitist vaid kindlustusjuhtumi saabumisel.

3(10)

2-16-135

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada

osaliselt. Kostja palus rahuldada hageja I hagi osaliselt ja välja mõista kostjalt igakuine elatis

244 eurot 10 senti, millele lisandub kohtuotsuse tegemise seisuga ortodontia kulu 33 eurot 28 senti

kuus kuni hageja I täisealiseks saamiseni. Samuti palus kostja rahuldada hageja II hagi osaliselt ja

välja mõista kostjalt igakuine elatis hageja II kasuks 210 eurot kuni hageja II täisealiseks saamiseni.

Kostja leidis apellatsioonkaebuses mh seda, et maakohus ei arvestanud kostja 30. septembril 2016. a

esitatud tõendiga, et kostjal sünnib 2017. a aprillis uue abikaasaga laps. Samuti ei arvestanud

maakohus sellega, et hagejate seaduslikule esindajale langev ülalpidamiskohustus jäi allapoole

perekonnaseaduse (PKS) § 101 lgs 1 sätestatud alammäära.

Hagejad leidsid vastuses kaebusele, et see tuleb jätta rahuldamata.

5. Hagejad esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palusid ringkonnakohtul uue

otsusega hagi täies ulatuses rahuldada või alternatiivselt saata tühistatud osas asi maakohtule uueks

läbivaatamiseks.

Kostja leidis vastuses kaebusele, et see tuleb jätta rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 16. juuni 2017. a otsusega maakohtu otsuse osaliselt.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt tuleb kostjalt hageja I kasuks alates 6. jaanuarist 2016 kuni

hageja I täisealiseks saamiseni välja mõista elatis 395 eurot 35 senti kuus, mis suureneb igal aastal

alates 2018. aastast tarbijahinnaindeksi tõusu võrra. Hageja I kasuks tuleb välja mõista täiendav

elatis ortodontia ravikulude kandmiseks perioodil 1. septembrist 2016 kuni 31. augustini 2017 iga

kuu 147 eurot 89 senti. Kostjalt tuleb hageja II kasuks alates 6. jaanuarist 2016 kuni hageja II

täisealiseks saamiseni välja mõista elatis 313 eurot 73 senti kuus, mis suureneb igal aastal alates

2018. aastast tarbijahinnaindeksi tõusu võrra. Ringkonnakohus jättis rahuldamata hagejate nõuded

tagasiulatuva elatise saamiseks ja nõustus maakohtuga kahjuhüvitise välja mõistmata jätmise osas.

Ringkonnakohus määras, et kohtuotsuse jõustumisel tuleb tühistada Harju Maakohtu 12. jaanuari

2016. a määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu. Hagejatel ei ole õigust nõuda elatist praeguse

kohtuotsuse sundtäitmisel Harju Maakohtu 12. jaanuari 2016. a hagi tagamise määruse alusel kostja

tasutud ulatuses. Maa- ja ringkonnakohtu menetluskulud jäid poolte endi kanda.

6.1. Kostja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust laste ülalpidamiskohustuse proportsiooni osas

maakohtu otsust muuta. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja sissetulek oli maakohtu menetluse ajal

ca 4500 eurot kuus ja hagejate emal ca 660 eurot kuus. Asjaolu, et kostja sissetulek on

apellatsioonimenetluse ajal langenud endise tööandjaga sõlmitud töölepingu lõpetamise tõttu

3. veebruaril 2017 töölepingu seaduse § 79 järgi poolte kokkuleppel, ei anna alust teha maakohtust

erinevat järeldust. Töölepingu lõpetamise tõttu on kostja kontole 2. veebruaril 2017 laekunud

31 007 eurot, millest peaks olema võimalik töö otsimise ajal täita ülalpidamiskohustust. Laenu

tagastamine 4. märtsil 2017 kostja praeguse abikaasa vanemale oli kostja enda otsustada ja see ei

ole asjaoluks, mis saaks mõjuda ülalpidamiskohustuse täitmisele, kuna vanema kohustuseks on

esmajärjekorras last ülal pidada Kostja ei ole esitanud kohtule asjaolusid, millest tuleneks, et ta ei

ole võimeline oma oskustele ja kvalifikatsioonile vastavat tasuvat tööd leidma. Elatise

väljamõistmisel tuleb arvestada ka sellega, millises ulatuses on lapsevanem võimeline sissetulekut

saama, mitte ainult saadava sissetulekuga.

4(10)

2-16-135

6.1.1. Kostja apellatsioonkaebuse väited hagejate ema parema varandusliku seisundi kohta ei anna

samuti alust teha maakohtust erinevat järeldust. Apellatsioonimenetluses esitatud tõendite järgi on

ema igakuine keskmine netosissetulek mitte üle 1000 euro. Täiendava tulumaksuvabastuse tõttu

saadava ca 30 euro kuus liitmine ema sissetulekule ei suurenda tema sissetulekut määrani, mis

annaks aluse proportsiooni muuta. Ühisvara jagamisel jäi emale kinnistu Tallinnas, kuid seda

kasutab ema koos hagejatega igapäevaselt elamiseks ja sellelt ei ole võimalik saada tulu, millest

katta laste vajadusi.

6.1.2. Apellatsioonimenetluse ajal on kostjal sündinud 24. aprillil 2017 laps, keda kostja on

kohustatud ülal pidama. Kostja ei ole 24. aprillil 2017 sündinud lapse kohta esitanud asjaolusid,

millest saaks tuvastada, milline võiks olla kostja kulu vastsündinu ülalpidamise kohustuse

täitmiseks. Ainuüksi lapse sünd ei anna alust hagejatele elatise väljamõistmiseks vähemas määras

või teises proportsioonis. Riigikohus on rõhutanud, et vanemal, kes tugineb laste ebavõrdsele

olukorrale, tuleb esile tuua, millised on tema iga lapse vajadused ja tema võimalused nende

rahuldamiseks. Kuna lapse ülalpidamise kohustus on mõlemal vanemal, siis ei tulene uue lapse

sünnist mitte ainult kostja kohustus last ülal pidada, vaid oluline on ka see, millises määras kannab

lapse kulud tema ema. Kostja ei ole selliseid asjaolusid kohtule esitanud. Väljamõistetud elatise

aluseks olevate asjaolude muutumisel on kostjal õigus esitada tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 459 lg 1 järgi hagi väljamõistetud elatise muutmiseks.

6.2. Ringkonnakohus kontrollis järgnevalt hagejate vajaduste katmiseks vajalike kulutuste suurust

apellatsioonkaebuste väidetest lähtuvalt. Ringkonnakohus leidis, et hageja I osas tuleb vajalikke ja

põhjendatud kulusid kuus vähendada 52 euro 1 sendi võrra ja hageja II vajalikke põhjendatud

kulutusi 42 euro 59 sendi võrra. Seega kulub hageja I igakuiste tavapäraste vajaduste katteks

643 eurot 2 senti ja hageja II osas 520 eurot 59 senti.

Maakohus on ebaõigesti arvanud riigi makstava peretoetuse (lastetoetuse) maha juba

väljamõistetavast elatisest. Pooled ei vaidle selle üle, et hagejate seaduslik esindaja saab kummagi

lapse eest peretoetust 50 eurot, mis tuleb arvestada laste vajaduste katteks, ja elatise arvestamisel

tuleb lugeda hageja I igakuiste vajaduste katmiseks tehtavaks põhjendatud vanematepoolseks

kuluks 593 eurot 2 senti (643,02-50) ja hageja II osas 470 eurot 59 senti (520,59-50). Arvestades, et

kostja peab kandma hagejate kuludest 2/3, on hageja I kasuks väljamõistetava igakuise elatise

suurus 395 eurot 35 senti ja hageja II kasuks väljamõistetava igakuise elatise suurus 313 eurot

73 senti.

6.3. Hageja I ortodontia ravikulude suuruse, s.o 2662 eurot, osas ei ole kostja maakohtu ostust

vaidlustanud, kuid ta leiab, et maakohus on teinud otsuses arvutusvea ja lisaks tuleks kulu jagada

perioodile kuni hageja I täisealiseks saamiseni, mitte ühe aasta peale. Õige on kostja

apellatsioonkaebuse väide, et maakohus on kohtuotsuse resolutsioonis märkinud ebaõigesti, et

ortodontia ravikulu tuleb tasuda kostjal 14 kuu jooksul, kuid põhjenduste ps 19 on kulu jagatud

12 kuuga ja põhjendatud, et tasuda tuleb 12 kuu jooksul. Eeltoodud osas tuleb maakohtu otsuse

resolutsiooni täpsustada. Täiendava elatise väljamõistmine alates kohtuotsuse jõustumisest ei ole

põhjendatud, kuna ravi tuleb lapsele osutada kohe ja ka vastavad kulud kanda.

6.4. Maakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles maakohus mõistis kostjalt välja hagejate kasuks

tagasiulatuva elatise. Maakohus on poolte esitatud asjaoludest ja tõenditest teinud ebaõiged

järeldused nõude osalise rahuldamise eelduste olemasolu kohta. Muu hulgas arvestades kostja

töölepingu lõppemist ja peresse uue lapse sündi, oleks tagasiulatuva elatise väljamõistmine talle ka

liiga koormav ja võiks mõjuda tema igapäevasele toimetulekule.

5(10)

2-16-135

6.5. Kahju hüvitamise nõuded on maakohus jätnud õigesti rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kostja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada kostjalt väljamõistetud elatise

suuruse osas. Kostja palub rahuldada hagi osaliselt ja mõista hageja I kasuks välja igakuine elatis

perioodil 6. jaanuarist 2016 kuni 3. veebruarini 2017 358 eurot 2 senti kuus ja alates 3. veebruarist

2017 296 eurot 51 senti kuus, millele lisandub ortodontia kulu 110 eurot 92 senti kuus perioodil

1. septembrist 2016 kuni 31. augustini 2017. Hageja II kasuks palub kostja välja mõista igakuine

elatis perioodil 6. jaanuarist 2016 kuni 3. veebruarini 2017 235 eurot 59 senti kuus ja alates

3. veebruarist 2017 235 eurot 30 senti kuus. Kostja palub hagejatelt kassatsiooniastme

menetluskuluna välja mõista 1122 eurot ja seadusjärgse viivise sellelt summalt.

7.1. Kaebuse järgi ei vaidlusta kostja hagejate igakuiste vajalike kulude suurust, kuid hagejate ema

osaluskohustus mõlema hageja ülalpidamiseks jääb kohtute määratud elatise proportsioonist

tulenevalt alla PKS § 101 lgs 1 sätestatud miinimummäära. Hageja I osas 37 euro 33 sendi võrra ja

hageja II osas 79 euro 14 sendi võrra. Kumbki vanem peab elatist võimaldama aga vähemalt

miinimumi ulatuses. Pealegi ei ole hagejad taotlenud elatise vähendamist alla miinimummäära.

Kostja on nõus proportsiooniga 1/3 ja 2/3 enne 3. veebruari 2017 makstava elatise osas.

7.2. Ringkonnakohus on ekslikult leidnud, et ainuüksi kostja uue lapse sünd ei anna alust elatise

väljamõistmiseks vähemas määras või teises proportsioonis. Lapse sünni faktist piisab, et kostjal

tekiks lapse vastu igakuine kohustus vähemalt 235 euro ulatuses.

7.3. Ringkonnakohus ei ole arvestanud sellega, et hagejate emale kuulub kinnistu väärtusega

230 000 eurot. Kui sellest lahutada laenukohustuse jääk 169 945 eurot 64 senti, jääb vara

positiivseks väärtuseks 60 054 eurot 36 senti. Kostja kinnistul aga pole positiivset väärtust. Samuti

on hagejate ema sissetulek vähemalt 923 eurot kuus, millele lisanduvad boonused, kostja sissetulek

pärast töölepingu lõpetamist on aga ainult ca 1043 eurot kuus, sedagi Eesti Töötukassa otsuse

kohaselt üksnes kolme kuu vältel perioodil 17. veebruar kuni 27. mai 2017.

7.4. Ringkonnakohus ei ole arvestanud, et kostja töölepingu lõpetamisel saadud ühekordse hüvitise

abil täitis kostja oma varasemaid kohustusi, mis tal olid uue abikaasa vanemate vastu (tasudes

26 000 eurot).

7.5. Kostja leiab, et ringkonnakohtu otsuses kostja kohta ühekülgselt ja diskrimineerivalt märgitut

(elatise väljamõistmisel tuleb arvestada ka sellega, millises ulatuses on lapsevanem võimeline

sissetulekut saama, mitte ainult saadava sissetulekuga) tuleks kohaldada ka hagejate ema suhtes.

Hagejate ema on kõrgharidusega ning võimeline saama suuremat sissetulekut.

7.6. 22. novembril 2017 esitas kostja Riigikohtule seisukoha, mille kohaselt on kostja alates

1. juunist 2017 kuni 26. oktoobrini 2017 töötanud kindlustusmaaklerina põhipalgaga 1944 eurot

(neto) kuus. Alates 30. oktoobrist 2017 on kostja registreeritud töötuna ja tema sissetulek kuni

12. juulini 2018 on ca 1043 eurot kuus. Kuna see sissetulek on hagejate ema sissetulekust väiksem,

tuleb elatise maksmise kohustus jagada võrdselt. Ringkonnakohus ei ole viidanud ühelegi tõendile,

mille kohaselt teenib kostja kogu elu jooksul kõrget palka.

8. Hagejad leiavad vastuses kassatsioonkaebusele, et kaebus tuleb jätta rahuldamata ja

ringkonnakohtu otsus muutmata. Hagejad paluvad kostjalt kassatsiooniastme menetluskuluna välja

mõista 384 eurot ja seadusjärgse viivise sellelt summalt.

6(10)

2-16-135

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb materiaalõiguse väära kohaldamise ja

menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu TsMS § 692 lg 1 pde 1 ja 2 alusel tühistada praeguse

otsuse resolutsioonis näidatud ulatuses. Ülejäänud osas tuleb jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

Tühistatud osas saadetakse asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus

rahuldatakse osaliselt.

10. Kassatsioonkaebuse on esitanud üksnes kostja, kes vaidlustab ringkonnakohtu otsust osaliselt.

Kostja ei ole nõus elatise väljamõistmisega sellises ulatuses, nagu seda tegi ringkonnakohus.

Ülejäänud osas ei ole kostja ega hagejad otsust vaidlustanud. Seega on ringkonnakohtu otsus

TsMS § 456 lg 4 teise lause alusel jõustunud vaidlustamata osas, mis nähtub praeguse otsuse

resolutsioonist.

11. Kolleegium peatub esmalt kassatsioonkaebuse väidetel, mis puudutavad ülalpidamiskohustuse

proportsiooni.

11.1. PKS § 105 lg 3 järgi täidavad mitu sama astme sugulast ülalpidamiskohustust osavõlgnikena

ning iga osavõlgniku kohustuse suurus määratakse kindlaks võrdeliselt tema sissetuleku ja varalise

seisundiga, arvestades ka tema ning ülalpidamist saama õigustatud isiku vahelisi suhteid. Vanemate

erineva sissetuleku ja varalise seisundi korral osaleb kumbki vanem lapse ülalpidamises vastavalt

vanemate sissetulekute ja varalise seisundi proportsioonile (vt ka nt Riigikohtu 9. juuni 2017. a

otsus tsiviilasjas nr 3213517, p 22 ja seal viidatud varasemaid lahendeid).

11.2. Praeguses asjas on hagejad taotlenud kõrvalekaldumist võrdsetes osades ülalpidamise andmise

kohustusest, kuna hagejaid praegu kohtus seadusjärgselt esindava ema ja kostjast isa varaline

seisund olevat erinev: isa varaline seisund olevat oluliselt parem. Kohtud on hagejatega nõustunud,

tuginedes PKS § 105 lgle 3. Kolleegiumi hinnangul on kohtud lisaks PKS § 105 lg 3 valele

kohaldamisele jätnud alusetult tähelepanuta PKS §s 102 sätestatu (vt viimase kohta otsuse p 11.6).

11.3. Maakohus on ülalpidamiskohustuse jaotuse eeldusliku võrdsuse põhimõttest kõrvale kaldunud

eelkõige seetõttu, et hagejate ema sissetulekud on ligikaudu seitse korda väiksemad kui kostja

omad. Täiendavalt on maakohus leidnud seda, et hagejate ema muu varaline seisund ei ole oluliselt

parem kostja omast. Kuigi maakohus on seda järeldust tehes viidanud tõenditele ainult üldiselt,

mitte konkreetsetele tõenditele, tähendab see lause, et hagejate ema muu varanduslik seisund on

kostja omast kohtu arvates mõnevõrra parem. Millises ulatuses parem, maakohtu otsusest ei selgu.

Siiski ei ole maakohus kokkuvõttes PKS § 105 lgt 3 rikkunud, kuna tuvastatud asjaoludel oli

hagejate ema sissetulek kostja sissetulekutest oluliselt väiksem, mida ei tasakaalustanud muu

varaline seisund.

11.4. Erinevalt maakohtu otsusest ei selgu ringkonnakohtu otsusest hagejate ema halb varaline

seisund võrreldes kostja varalise seisundiga, mis annaks alust ülalpidamiskohustuse võrdse jaotuse

põhimõttest kõrvale kalduda. Ringkonnakohtu otsusest nähtub, et hagejate ema sissetulek on

võrreldes maakohtu menetluse aegse perioodiga hoopis märkimisväärselt suurenenud. Kostja

omakorda on ringkonnakohtule esitanud tõendid selle kohta, et tema sissetulek on töö kaotamise

tõttu võrreldes varasemaga oluliselt langenud. Ringkonnakohus on viimase väite kohta vaid

üldsõnaliselt öelnud, et kostjal on võimalik töö otsimise perioodil jätkata väljamõistetud ulatuses

elatise tasumist töösuhte lõppemisel saadud ühekordse hüvitise abil. Ringkonnakohus pidanuks

jaotama ühekordse hüvitise summa mõtteliselt selle saamisele järgnevate kuude peale ning

7(10)

2-16-135

arvestama ka sellega, et ühekordse hüvitise abil peab kostja võimaldama ülalpidamist ka endale ja

sündinud uuele lapsele (vt viimases osas ka otsuse p 12). Kostja sissetulek on Riigikohtule esitatud

info ja tõendite kohaselt ka praegusel ajal oluliselt väiksem sellest, millest lähtus maakohus elatise

proportsiooni määrates.

11.5. Samuti ei pruugi olla piisav ringkonnakohtu seisukoht hagejate ja nende ema elukohaks

olevalt kinnistult tulu saamise võimatuse kohta. See järeldus võib olla iseenesest õige, kuid kui

küsimus on selles, kas on alust kalduda kõrvale võrdses ulatuses ülalpidamise andmise kohustusest

(PKS § 105 lg 3), siis tuleb arvestada, kas konkreetse elukoha omamine ja ülalpidamine on

mõistlikus suhtes praegusel juhul hagejate ja nende ema vajadustega. Eelduslikult ei saaks hagejate

ema tugineda sellele, et kuna ta ei suuda elukohaks olevat kinnistut ülal pidada, siis peaks seda

tegema kostja lastele proportsionaalselt suurema elatise tasumisega. Selles küsimuses peaksid

hagejate ema ja kostja ennast asetama mõtteliselt olukorda, mil nende kooselu ei oleks katkenud ja

nad peaksid koos elukoha kulusid tasuma olukorras, mil perekonna sissetulek on tuntaval määral

vähenenud. Sellisel juhul pole välistatud seegi, et tuleb kaaluda, kas muutunud olukorras on

hagejate isal ja emal võimalik tagada hagejatele varasem elulaad (vt ka mõneti sarnases vaidluses

tehtud Riigikohtu 19. aprilli 2017 otsus tsiviilasjas nr 3211517, pd 11, 12), sh nt soetada lastele

vajalikuks elupaigaks odavam eluase (vt nt Riigikohtu 16. oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas

nr 3216913). Tagatud peavad olema laste vajadused, mitte ilmtingimata senine elulaad.

Kokkuvõttes tuleb ringkonnakohtu otsus eespool nimetatud rikkumiste tõttu tühistada. Asja uuel

läbivaatamisel peab ringkonnakohus mh eespool viidatud tõendeid hinnates otsustama elatise

proportsiooni küsimuse uuesti.

11.6. Kohtute järeldused vanemate ülalpidamiskohustuse jaotamise kohta võivad olla viinud

PKS § 102 lg 2 rikkumise kaudu ka selleni, et hagejate ema võib PKS § 101 lgst 1 kõrvalekalduvalt

pidada hagejaid ilma mõjuva põhjuseta ülal seadusjärgsest miinimumist väiksemas ulatuses.

PKS § 102 lgt 2 on kolleegiumi hinnangul võimalik sellekohase taotluse alusel kohaldada nii selle

vanema jaoks, kellelt elatist lapse kasuks kohtuotsusega välja mõistetakse (praktikas eelduslikult

põhijuhtum), kui ka selle vanema jaoks, kes peab lapsele ülalpidamist võimaldama seaduse,

s.o PKS § 96 ja § 97 p 1 alusel. Kohtutel tuleks vajalikel juhtudel selguse huvides TsMS § 3401 lg 1

kaudu võimaldada hagejatel esitada seisukoht, kas nad soovivad, et ema peaks neile ülalpidamist

võimaldama vähemas määras, kui seda näeb ette PKS § 101 lg 1.

Riigikohus on leidnud, et PKS § 102 lg 2 järgne mõjuv põhjus võib mh seisneda ka vanema halvas

varalises seisundis (vt Riigikohtu 9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3213517, p 28.2). Maakohtu

otsusest ei nähtu viidet PKS § 102 lgle 2 ega põhjendusi selle kohta, et hagejate emal on mõjuv

põhjus ülalpidamise andmiseks miinimummäärast väiksemas ulatuses. Kolleegiumi hinnangul ei saa

ainuüksi maakohtu tuvastatud hagejate ema ja kostja sissetulekute suur ebavõrdsus olla mõjuvaks

põhjuseks PKS § 102 lg 2 tähenduses. Nimelt ei sisalda maakohtu selline seisukoht tegelikult

järeldust hagejate ema sellise halva varalise seisundi kohta, mis ei võimalda tal elatist anda

miinimummääras. Maakohtu seisukoht tähendab ainult seda, et kostja majanduslik seisund on

hagejate ema seisundist oluliselt parem, millest võiks ka seadusega vastuolus olevalt ja ekslikult

järeldada, et kostja võiks lapsi ka üksinda ülal pidada, kuna tema sissetulek seda võimaldab.

Ka ringkonnakohtu lahendist ei selgu hagejate ema halb varanduslik seisund, vt eespool otsuse

p 11.4, ega põhjendusi PKS § 102 lgs 2 nimetatud mõjuva põhjuse olemasolu kohta. See rikkumine

võis kaasa tuua ebaõige kohtulahendi. Kui asja uuel läbivaatamisel PKS § 102 lg 2 alusel tehtava

analüüsi kaudu peaks selguma, et hagejate emal ei ole mõjuvat põhjust anda elatist seadusjärgsest

miinimummäärast väiksemas määras, siis tuleb elatise proportsiooni vastavas ulatuses muuta.

8(10)

2-16-135

12. Järgmisena peatub kolleegium kassatsioonkaebuse väitel, et ringkonnakohus pidanuks

arvestama kostja uue lapse sünniga.

12.1. Kolleegium nõustub selle väitega ja märgib järgmist. Kostja on juba maakohtu menetluse

vältel 30. septembril 2016 andnud maakohtule ja hagejatele teada oma kolmanda lapse sünnist

eelduslikult 20. aprillil 2017 (VI kd, tl 79). Riigikohus on mitmes lahendis TsMS § 230 lgd 3−5

tõlgendades leidnud, et lapse ülalpidamise asjas peab kohus vajadusel tegema pooltele ettepaneku

esitada lisatõendeid või neid ise koguma (vt nt Riigikohtu 29. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas

nr 3212115, p 11 ja seal viidatud varasemaid lahendeid). Mitmetes Riigikohtu lahendites on leitud

ka seda, et lapse igapäevaste vajaduste rahuldamiseks ühe vanema tehtavate kulutuste suurus on

PKS § 101 lg 1 järgi üldjuhul pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära ning et

selles ulatuses ei tule lapse vajaduste rahuldamise kulusid tõendada, kuid lapse vajaduste

rahuldamiseks tehtavad suuremad kulud tuleb tõendada (vt nt Riigikohtu 29. aprilli 2015. a otsus

tsiviilasjas nr 3212115, p 14 ja seal viidatud varasemaid lahendeid).

Seega pidanuks maakohus kostjale selgitama, et kui menetlus ei ole lapse sündimise ajaks

lõppenud, tuleb kostjal pärast lapse sündimist kohtule esitada lapse sündi tõendav dokument ning

tõendada lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavad kulutused, kui need on PKS § 101 lgs 1 sätestatust

suuremad.

12.2. Apellatsioonimenetluses teatas kostja enne kohtuistungit lapse sünnist (VIII kd, tl 253) ning

esitas ka sünnitõendi. Kohtuistungil kordas kostja lapse sündimise fakti ning teatas lisaks, et tal

kulub sündinud lapse ülalpidamiseks 250 eurot, nagu ta ka teistele lastele (hagejatele) elatiseks

pakub (VIII kd, tl 264 jj).

12.2.1. Kolleegiumi hinnangul ei olnud ringkonnakohtul sellises olukorras menetluslikku takistust

kostjal uue lapse sünniga arvestada. Uue lapse (tulevase) sünni kui asjaolu oli kostja esile toonud

juba maakohtu menetluses ning kuna laps sündis alles ringkonnakohtu menetluse ajal, ei saanud ta

ka varem esitada tõendit lapse sünni kohta. Sellisel juhul ei rakendata TsMS § 652 võimalikke

piiranguid apellatsioonimenetluses uute asjaolude ja tõendite esitamise kohta.

12.2.2. Ringkonnakohus pidanuks andma kostjale tähtaja, mille jooksul esitada tõendid selle kohta,

millised on kostja kulutused sündinud lapsele. Kuna kostja väitis need olevat suuremad (250 eurot

kuus) kui tol hetkel kehtinud miinimummäär ühe vanema kohta (235 eurot kuus), tuli kostjal

suuremaid kulutusi tõendada. Lapsele tehtavate kulutustega arvestamata jätmine võis kaasa tuua

ebaõige kohtulahendi nii elatise suuruse kui ka ülalpidamiskohustuse proportsiooni osas ning see on

ringkonnakohtu otsuse tühistamise alus.

12.2.3. Kolleegium märgib, et kuigi ringkonnakohus on arvestanud kostja uue lapse sündi hagejate

tagasiulatuva elatise nõude rahuldamata jätmise põhjenduste juures, oli tagasiulatuva elatise nõue

ühekordne ning mitte väga suur summa (2 × 645 eurot).

12.2.4. Kolleegium märgib, et õige ei ole ringkonnakohtu poolt tähelepanu juhtimine TsMS §le 459,

mis võimaldaks ringkonnakohtu arvates kostjal esitada elatise vähendamise hagi. Nimelt on

TsMS § 459 alusel esitatava hagi üheks eelduseks see, et hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on

tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist, mille kestel oleks võinud haginõuet suurendada või

vastuväiteid esitada. Kostja vastuväite esitamise alus (uue lapse sünd ja eelduslikult sellega

kaasnevad kulutused) on praegu aga tekkinud juba enne asja arutamise lõpetamist ja ta on vastava

vastuväite ka lubatavalt (vt praeguse otsuse p 12.2.1) esitanud. Lisaks võimaldab TsMS § 459 lg 2

9(10)

2-16-135

varasemat otsust üldjuhul muuta (täpsemalt: muuta edaspidi makstava elatise suurust) alles alates

uue hagi esitamise ajast, mis sisuliselt tähendaks, et kostja pidanuks esitama uue hagi samal ajal

kassatsioonkaebuse esitamisega, mille ta esitas lootuses, et ringkonnakohtu otsus tühistatakse.

13. Kolleegium nendib kassatsioonkaebusega nõustuvalt, et lapse elatise vaidlustes tuleb kohtutel

analüüsida mõlema lapsevanema võimet teenida sissetulekut, mitte ainult ühe lapsevanema võimet.

Siiski tuleb seejuures täiendavalt arvestada asjaolu, et lapsega või lastega nt aastaid kodus olnud

lapsevanema võime sissetulekut teenida võib vähemalt ajutiselt olla mõnevõrra väiksem. Seda

seetõttu, et kodus olemise aja jooksul ei pruugi olla välistatud varasema kvalifikatsiooni mõningane

langus või nt hariduse omandamise võimatus või osaline takistatus vms asjaolud.

14. Kolleegium märgib, et pooled peaksid sõlmima menetluses kompromissi, selle asemel et jätkata

pikalevenivat ja kulukat ning kohati väiklasena näivat vaidlust, mh nt selle üle, kas laste

hambaharjadele ja -pastale kulub kuus 6 eurot 25 senti või mingi muu summa. Pooled on

menetluses kulutanud lepingulistele esindajatele märkimisväärse summa, mida nad saanuksid

kasutada oma laste ülalpidamiseks. Lisaks märgib kolleegium, et hagejate vanemad käituksid ausalt

ja mõistlikult, kui teataksid teineteisele (ja pooleliolevas menetluses ka kohtule) asjaoludest, mis

võimaldaksid neil ülalpidamise andmise kohustust täita senisest suuremal määral, nt olulise

palgatõusu tõttu. Praeguses asjas esitas kostja kassatsioonkaebuse Riigikohtule 19. juulil 2017, kuid

ei avaldanud selles pahatahtlikult või hooletusest asjaolu, et alates 1. juunist 2017 on tema töötasu

1944 eurot (neto) ehk peaaegu kaks korda kõrgem kui ringkonnakohtu menetluse ajal. Sellise

töötasu avalikustas kostja Riigikohtule alles 22. novembril 2017 esitatud seisukohtades, kui ta oli

jälle töölt vabastatud ega saanud enam nimetatud tasu.

Kolleegium märgib ka seda, et seaduses ei ole alust indekseerida väljamõistetud elatist igal aastal

tarbijahinnaindeksi muutumise alusel. Kuna aga maakohtu otsuses tuvastatust võib järeldada, et

pooled saavutasid selles küsimuses kokkuleppe, ei ole alust otsuseid selles osas tühistada.

15. Kuivõrd ringkonnakohtu otsus osaliselt tühistatakse ja asi saadetakse samale ringkonnakohtule

uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi

ringkonnakohtu otsustada.

16. Kostja kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb talle TsMS § 149 lg 4 esimese lause

alusel tagastada kaebuselt tasutud kautsjon.

Villu Kõve

Jaak Luik

Tambet Tampuu

10(10)