2-17-101031/18 · Riigikohtu tsiviilkolleegium

R I I G I K O H U S

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

2-17-101031

Otsuse kuupäev

Tartu, 17. jaanuar 2018

Kohtukoosseis

Eesistuja Henn Jõks, liikmed Peeter Jerofejev ja Jaak Luik

Kohtuasi

Mittetulundusühingu Ühinenud Metsaomanikud hagi

MTÜ Risti Jahimeeste Selts vastu maa jahindusliku

kasutuse lepingust tuleneva võla ja viivise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 30. augusti 2017. a määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Mittetulundusühingu

Ühinenud

Metsaomanikud

määruskaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

2021 eurot 10 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Mittetulundusühing Ühinenud Metsaomanikud,

esindaja vandeadvokaat Karl-Morten Jõgi

Kostja MTÜ Risti Jahimeeste Selts, esindaja vandeadvokaat

Indrek Leppik

Asja läbivaatamise kuupäev

18. detsember 2017. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 30. augusti 2017. a määrus tsiviilasjas

nr 2-17-101031 ja saata asi samale ringkonnakohtule Mittetulundusühingu Ühinenud

Metsaomanikud apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks.

2. Määruskaebus rahuldada.

3. Tagastada Mittetulundusühingu Ühinenud Metsaomanikud määruskaebuselt tasutud

kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Mittetulundusühing Ühinenud Metsaomanikud (hageja) esitas 19. jaanuaril 2017 Pärnu

Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse, milles palus mõista MTÜ-lt Risti Jahimeeste Selts

(kostja) välja 1809 euro 90 sendi suuruse võla.

2-17-101031

Pärnu Maakohus tegi 20. jaanuari 2017. a määrusega makseettepaneku, millele kostja esitas

25. jaanuaril 2017 vastuväite. Nõude menetlemine jätkus hagimenetluses.

27. veebruaril 2017 esitas hageja kostja vastu hagi, milles palus mõista kostjalt välja 1809 euro

80 sendi suuruse põhivõla ja viivise kuni kohtuotsuse tegemiseni kindla summana ja alates

kohtuotsuse tegemisest kuni täitmiseni seaduses sätestatud määras. Menetluskulud palus hageja jätta

kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 13. jaanuaril 2015 maa jahindusliku kasutuse

lepingu (leping). Lepingu p 1 esimese lause kohaselt andis hageja lepingu alusel kostjale

kasutamiseks Nõva jahipiirkonna kasutusõiguse loaga määratud maaüksused, mille loetelu oli

toodud lepingu lisas 1. Sama lepingupunkti teise lause kohaselt oli hagejal õigus igal ajal täiendada

lepingut uute maaüksustega, mille esindusõigus talle kuulub. Lepingu p 2.2 järgi kohustus kostja

tasuma hagejale lepingu jõustumise aastal maa jahindusliku kasutuse tasu 5 eurot iga lepingu järgi

kostja kasutusse antud hektari eest.

31. detsembril 2015 saatis hageja lepingu p-le 1 tuginedes kostjale ühepoolse lepingutäienduse,

kuna hagejaga liitus uus maaomanik. Hagejal oli õigus lepingut ühepoolselt täiendada. Hageja esitas

kostjale jahindusliku maa kasutamise eest 3019 euro 32 sendi suuruse arve, kuid kostja tasus selle

vaid osaliselt. Kuna lepingu lisa 1 täiendus on kehtiv, siis on kostja jätnud põhjendamatult tasumata

1809 euro 80 sendi suuruse osa arvest. Lisaks põhinõudele on hagejal õigus nõuda ka viivist.

2. Kostja ei tunnistanud hagi ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.

Kostja oli seisukohal, et lepingu muudatus ei ole jõustunud ja seega ei ole ka lepingujärgse tasu

suurus muutunud. Leping on oma olemuselt kasutusleping ja selle järgi ei saa täiendavaid kinnisasju

ilma kostja nõusolekuta kostja kasutusse anda. Üürilepingu sätetega ei ole kooskõlas see, kui üürnik

ei ole avaldanud soovi asja üürimise vastu, kuid üürileandja on selle omal algatusel lisanud

üüritavate asjade loetellu. Kui kohus leiab, et hagejal on lepingust tulenevalt piiramatu õigus lisada

lepingu eseme hulka uusi kinnisasju, siis on lepingu p 1 tühine tüüptingimus võlaõigusseaduse

(VÕS) § 42 lg 3 p 14 järgi, kuna võimaldab hagejal ühepoolselt muuta lepingutingimusi.

3. Pärnu Maakohus jättis 30. juuni 2017. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt vaidlevad pooled selle üle, kas hagejal oli lepingu järgi

ühepoolne õigus lisada lepingu eseme hulka täiendavaid kinnisasju, kuigi kostja neid oma tegevuses

ei vaja. Lepingu p 1 sõnastusest ja lepingu olemusest tulenevalt ei saa anda täiendavaid kinnisasju

kostja kasutusse, ilma et kostja oleks teinud tahteavalduse lepingu muutmiseks. Üüri- ja

rendilepingu olemusega ei ole kooskõlas, kui üürileandjal on võimalik oma suva järgi muuta

üüritavate või renditavate kinnisasjade arvu. Ka lepingu p 1 sõnastus ei anna selleks alust. Seega ei

ole lepingut kehtivalt muudetud ja kostja on lepingust tulenevad kohustused täitnud ning hagi tuleb

jätta rahuldamata.

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada

ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus keeldus 30. augusti 2017. a määrusega tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 637 lg 21 alusel apellatsioonkaebust menetlusse võtmast.

2(5)

2-17-101031

Ringkonnakohtu määruse põhjenduste kohaselt on tegemist lihtmenetluse asjaga TsMS § 405 lg 1

mõttes ja apellatsioonkaebuse menetlusse võtmiseks ei ole alust, sest maakohus ei ole selgelt

ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi, selgelt ebaõigesti hinnanud tõendeid ega selgelt

rikkunud menetlusõiguse normi.

Maakohus leidis õigesti, et lepingu sõnastusest ega olemusest ei tulene kostja kohustust täiendavate

maaüksuste lepingusse lisandumisega nõustuda ja nende eest tasu maksta. Lepingu p-d 8.8 ja 9.4

näevad ette, et lepingu muudatused jõustuvad, kui pooled on neile alla kirjutanud. Samuti ei ole

lepingu p 8.2 järgi kasutajal õigust lepingut ennetähtaegselt lõpetada. Lepingueelsed läbirääkimised

ja lepingu sõnastus ei kinnita, et poolte ühine tahe lepingu sõlmimisel oli selline, et kostja nõustub

etteulatuvalt kasutatavate kinnisasjade nimekirja mistahes täiendamisega ega jäta endale isegi õigust

leping ennetähtaegselt lõpetada. Tõenditest nähtub, et pooled nägid küll ette võimaluse lepingut

hageja initsiatiivil muuta, kuid muudatused pidid jõustuma alles siis, kui mõlemad pooled on need

allkirjastanud. Kostja ei nõustunud muudatustega, mistõttu ei ole need jõustunud. Seega on

maakohtu lahend õige. Kaebuses toodud väide, et pärast lubade väljastamist ei ole jahipiirkondade

kasutajad enam täiendavate eraomanikega lepingute sõlmimisest huvitatud, on uus väide

apellatsioonimenetluses ja seda ei pea arvestama.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Määruskaebuses palub hageja ringkonnakohtu määruse tühistada ja teha uue määruse, millega

võtta hageja apellatsioonkaebus menetlusse või alternatiivselt saata apellatsioonkaebus

ringkonnakohtusse menetlusse võtmise otsustamiseks. Menetluskulud palub hageja jätta kostja

kanda.

Määruskaebuse põhjenduste kohaselt on maakohus ebaõigesti hinnanud tõendeid ja rikkunud

materiaalõiguse normi ning ringkonnakohus oleks pidanud apellatsioonkaebust menetlema.

Hagi aluseks oli leping, mille p 1 nägi ette, et kasutusse andjal on õigus igal ajal täiendada lepingut

uute maaüksustega, mille esindusõigus talle kuulub. Maakohtu tõlgendus, et üüri- või rendilepingu

ühepoolse täiendamise võimalus ei ole põhimõtteliselt kooskõlas selliste lepingute olemusega, on

ekslik. Võlaõigus on dispositiivne ega välista kokkulepet, mille kohaselt on rendileandjal õigus

lisada lepingusse ühepoolselt uusi rendiesemeid. VÕS §-de 271 ja 276 ebaõige tõlgendusega rikkus

maakohus materiaalõigust ja ringkonnakohus oleks pidanud apellatsioonkaebuse menetlusse võtma.

7. Kostja vaidleb määruskaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Menetluskulud palub

kostja jätta hageja kanda.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 701 lg 3 esimese ja teise lause alusel

tühistada ja hageja apellatsioonkaebus tuleb saata ringkonnakohtule menetlusse võtmise

otsustamiseks. Määruskaebus rahuldatakse.

9. Hageja on palunud mõista kostjalt välja põhivõla 1809 eurot 80 senti ja viivise. Kolleegium

nõustub ringkonnakohtuga, et tegemist on lihtmenetluse asjaga TsMS § 405 lg 1 esimese lause

mõttes.

Lihtmenetluses tehtud kohtuotsuse peale esitatud apellatsioonkaebust ei pea ringkonnakohus

TsMS § 637 lg 21 järgi menetlema, kui maakohtu otsuses ei ole antud luba edasikaebamiseks ning

3(5)

2-17-101031

kui maakohtu otsuse tegemisel ei ole selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi ega

selgelt rikutud menetlusõiguse normi ega selgelt valesti hinnatud tõendeid või see ei võinud oluliselt

mõjutada lahendit.

10. Maakohus ei ole otsuses andnud luba oma otsuse edasikaebamiseks. Kuigi maakohus on

otsusesse märkinud üldise edasikaebamise korra, ei ole see käsitatav edasikaebamise loa andmisena

TsMS § 442 lg 10 tähenduses (vt nt Riigikohtu 31. oktoobri 2012. a määrus tsiviilasjas

nr 3-2-1-113-12, p 9). Kolleegium on oma varasemas praktikas lihtmenetluse kohta selgitanud, et

lihtmenetluse asja lahendades tuleb maakohtul märkida otsuse resolutsiooni juurde TsMS § 442 lg 6

järgi ka otsuse edasikaebamise kord ja tähtaeg ning juhtida poolte tähelepanu lihtmenetluse asja

edasikaebamise korra erisustele, mis tulenevad TsMS § 637 lg-st 21 (vt selle kohta Riigikohtu

22. novembri 2010. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-114-10, p 13; 10. mai 2016. a määrus tsiviilasjas

nr 3-2-1-25-16, p 11).

11. Kuna maakohus ei ole andnud TsMS § 442 lg 10 mõttes luba oma otsuse edasikaebamiseks, oli

ringkonnakohtul TsMS § 637 lg 21 järgi iseenesest õigus keelduda apellatsioonkaebust menetlemast

(vt nt Riigikohtu 7. novembri 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-128-12, p 9). Siiski leiab

kolleegium, et praegusel juhul on ringkonnakohus TsMS § 637 lg-le 21 tuginedes alusetult

keeldunud hageja apellatsioonkaebust menetlemast, sest kaebusest tulenevalt ei olnud ilmne, et

maakohus ei ole selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või et maakohus ei ole selgelt

rikkunud menetlusõiguse normi.

12. Kolleegium on varasemas praktikas leidnud, et ringkonnakohus saab menetlusökonoomia

kaalutlustel lihtmenetluses tehtud kohtulahendi peale esitatud apellatsioonkaebuse menetlemisest

keelduda üksnes siis, kui kaebus tervikuna on ilmselgelt põhjendamatu (vt Riigikohtu 13. märtsi

2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-12, p 9; 10. mai 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16,

p 11). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde.

13. Maakohus on põhjendanud hagi rahuldamata jätmist esiteks sellega, et lepingu p 1 sõnastusest ja

lepingu olemusest tulenevalt ei saa kostja kasutusse anda täiendavaid kinnistuid ilma kostja

sellekohase tahteavalduseta, ja teiseks sellega, et üüri- ja rendilepingu puhul ei ole võimalik jätta

lepingu eseme ühepoolse täiendamise õigust üürile- või rendileandjale.

14. Kolleegiumi arvates on maakohus jätnud asja lahendamisel tähelepanuta VÕS § 26, mille lg 1

kohaselt võivad lepingupooled jätta lepingut sõlmides mõnedes tingimustes kokku leppimata

kavatsusega jõuda neis kokkuleppele tulevikus või jätta need tingimused ühe lepingupoole või

kolmanda isiku määrata (lahtised tingimused). Sama paragrahvi kolmas lõige näeb ette, et kui

lahtise tingimuse peab määrama üks lepingupool, peab määratud tingimus vastama hea usu ja

mõistlikkuse põhimõttele. Seadusest ei tulene, et viidatud sätted ei kohalduks üüri- või

rendilepingutele. Kui pooled on selgelt kokku leppinud, et üks pool võib mingit lepingutingimust

edaspidi muuta, siis võib tegu olla lahtise lepingutingimusega VÕS § 26 mõttes.

15. Lisaks ei ole kolleegiumi arvates maakohtu otsusest võimalik aru saada, miks on maakohus

lepingu p 1 tõlgendades leidnud, et viidatud sätte sõnastusest ja lepingu olemusest tulenevalt ei saa

kostja kasutusse anda täiendavaid kinnistuid ilma kostja sellekohase tahteavalduseta. Lepingu

tõlgendamisel tuleb VÕS § 29 lg 1 esimese lause järgi lähtuda lepingupoolte ühisest tegelikust

tahtest. Sama paragrahvi viienda lõike kohaselt tuleb lepingu tõlgendamisel mh arvestada lepingu

sõlmimise asjaolusid ning lepingu olemust ja eesmärki. Kuigi ringkonnakohus viitas oma määruses

mh VÕS § 29 lg 5 p-le 4, mille kohaselt arvestatakse lepingu tõlgendamisel mh lepingu olemust ja

eesmärki, ei ole ringkonnakohus neid asjaolusid tegelikult sisuliselt käsitlenud.

4(5)

2-17-101031

Õige on küll see, et praegusel juhul on tegu rendi- või üürilepinguga, kuid maa jahindusliku

kasutamise lepingul on ka mitmeid erijooni, millele hageja on menetluses viidanud. Selleks, et

jahindusliku maa ulatuslikuks kasutamiseks sõlmitud lepingu eesmärk välja selgitada, tulnuks

mh arvestada jahiseaduse (JahiS) sätetega ja selgitada välja vastava tegevusala tavad (VÕS § 29 lg 5

p 6). Sellest järeldub, et kuigi ringkonnakohus käsitles oma määruses vaidlusaluse lepingusätte (p 1)

tõlgendamist kooskõlas lepingu eesmärgi ja olemusega, ei ole ei maakohus ega ka ringkonnakohus

kontrollinud, millisel eesmärgil selliseid maakasutuslepinguid tegelikult sõlmitakse. Tõlgendamisel

tuleb seejuures arvestada mõlema lepingupoole võimalikke huve, kusjuures näiteks jahipidajaid

koondava ühingu eesmärgiks sellise lepingu sõlmimisel võib mh olla jahipiirkonna kasutusloa

saamine (vt JahiS §-d 13–15).

Kolleegium märgib, et kuigi JahiS § 25 lg 1 esimese lause järgi tuleb kinnisasjal jahipidamiseks

kinnisasja omanikuga sõlmida leping, võib sama paragrahvi teise lõike järgi piiramata või

tähistamata kinnisasjal (kuid mitte lähemal kui 200 meetri kaugusel hoonest) päikesetõusust

päikeseloojanguni jahti pidada ka ilma lepinguta, kui maaomanik ei ole oma maal jahipidamist

keelanud.

16. Hageja viitas apellatsioonkaebuses mh ka sellele, et pärast jahipiirkonna kasutusloa väljastamist

ei ole jahipiirkondade kasutajad enam huvitatud lepingute sõlmimisest täiendavate maaomanikega ja

et selliste omanike maid võidakse jahinduslikul eesmärgil kasutada ka siis, kui lepinguid ei ole

sõlmitud. Ringkonnakohus märkis, et tegu on apellatsioonimenetluses esitatud uue väitega.

Seejuures jättis ringkonnakohus tähelepanuta, et tegelikult tugines hageja juba ka maakohtu

menetluses samadele väidetele (vt 21. aprilli 2017. a menetlusdokument „Hageja seisukohad kostja

20. märtsi 2017. a vastusele“, tl 94–97). Maakohus jättis aga selle väite tähelepanuta. Lisaks leiab

kolleegium, et tegu on õiguse kohaldamise küsimusega, mistõttu ei ole tähendust sellel, kas hageja

on sellele väitele tuginenud või mitte.

17. Kuna praegusel juhul ei ole hageja apellatsioonkaebusest tulenevalt ilmne, et maakohus ei ole

selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või et maakohus ei ole selgelt rikkunud

menetlusõiguse normi, siis tuleb ringkonnakohtu määrus tühistada ja asi tuleb saata

ringkonnakohtule hageja apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks.

18. Määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel hageja

määruskaebuselt tasutud kautsjon tagastada.

Henn Jõks

Peeter Jerofejev

Jaak Luik

5(5)