2-15-13527/82 · Riigikohtu tsiviilkolleegium

R I I G I K O H U S

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

21513527

Otsuse kuupäev

Tartu, 17. jaanuar 2018

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Villu Kõve ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

OSAÜHINGU BEST IDEA hagi Oliver Kruuda ja

aktsiaseltsi Rubla vastu solidaarselt võlgnevuse

14 227 164 eurot ja viivise saamiseks

OSAÜHINGU BEST IDEA hagi aktsiaseltsi Rubla vastu

487 547 euro ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 30. juuni 2017. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OSAÜHINGU BEST IDEA kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

3 858 420 eurot 51 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja OSAÜHING BEST IDEA, lepingulised esindajad

vandeadvokaadid Paul Varul ja Kedli Anvelt

Kostja Oliver Kruuda, lepinguline esindaja vandeadvokaat

Urmas Volens

Kostja aktsiaselts Rubla (likvideerimisel), lepinguline esindaja

vandeadvokaat Helmeri Indela

Asja läbivaatamise kuupäev

18. detsember 2017. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 30. juuni 2017. a otsuse (tsiviilasi nr 21513527)

resolutsioon muutmata, kuid muuta otsuse õiguslikke põhjendusi.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada OSAÜHINGU BEST IDEA kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. OSAÜHING BEST IDEA (hageja) esitas 11. septembril 2015. a Harju Maakohtule hagi, milles

palus Oliver Kruudalt (kostja I) ja aktsiaseltsilt Rubla (likvideerimisel, kostja II) solidaarselt välja

mõista 14 227 164 eurot (põhinõue 8 531 305 eurot ja intress 5 695 859 eurot) ning viivise

põhinõudelt võlaõigusseaduse (VÕS) §s 113 sätestatud määras alates 10. septembrist 2015 kuni

põhivõlgnevuse tasumiseni. Samuti palus hageja kostjalt II välja mõista 487 547 eurot (põhinõue

2-15-13527

400 000 eurot, intress 51 025 eurot ja viivis 36 523 eurot) ning viivise põhinõudelt VÕS §s 113

sätestatud määras alates 10. septembrist 2015 kuni põhivõlgnevuse tasumiseni.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostjad ja OÜ Moonrider, First Telecom Trading OÜ, OÜ JAAMA

KINNISVARA ja OÜ Circle (võlausaldajad) 30. aprillil 2010 kokkuleppe rahaliste kohustuste

tunnustamiseks ja täitmiseks (edaspidi kokkulepe). Kostjad kohustusid kokkuleppe järgi tagama, et

kokkuleppes märgitud võlgnikud täidavad kohaselt selles nimetatud lepingutest ja kokkulepetest

tulenevad maksekohustused. Kostjad pidid vastutama kokkuleppes nimetatud võlausaldajate ees

võlgnikega solidaarselt. 10. aprillil 2013. a sõlmisid pooled kokkuleppe lisa, milles kajastati

kokkuleppe sõlmimise järel toimunud laekumisi ja antud laene (edaspidi lisakokkulepe).

Kokkuleppe ja lisakokkuleppega on kostjad ühinenud kokkuleppes märgitud kohustustega.

Kokkuleppe eesmärk oli koondada võlausaldajate esindaja ja kostjate vahel kokku lepitud

võlasuhted, mis olid vormistatud teiste, nende kontrollitavate isikute vahel, ühtsesse dokumenti ja

fikseerida selles kostjate solidaarne vastutus kokkuleppes toodud kohustuste eest. 6. juulil 2015

loovutasid OÜ Moonrider, First Telecom Trading OÜ ja OÜ Circle oma nõuded hagejale.

9. septembri 2015. a seisuga on kostjate kokkuleppest tulenev võlgnevus kokku 14 227 164 eurot.

Lisaks tegi First Telecom Trading OÜ 28. juunil 2013. a kostjale II suulise tähtajatu laenulepingu

alusel ülekande 400 000 eurot. Laenuleping öeldi 14. mail 2014 üles. 6. juulil 2015 loovutas First

Telecom Trading OÜ laenulepingust tuleneva nõude hagejale. 9. septembri 2015. a seisuga on

kostja II laenulepingust tulenev võlgnevus kokku 487 547 eurot.

Hageja asus edaspidises menetluses seisukohale, et kostjad ühinesid kokkuleppes märgitud

kohustustega tagamise eesmärgil ja andsid ühtlasi kohustuste kohta konstitutiivse või alternatiivselt

deklaratiivse võlatunnistuse.

2. Kostjad ei tunnistanud hagi. Nende vastuväidete kohaselt ei olnud kokkuleppe sisuks

kohustustega ühinemine. Kostjad ei ole avaldanud tahet asuda põhivõlgnike kõrvale esialgsesse

võlasuhtesse. Kostjatel ei olnud ka isiklikku huvi kohustuse täitmise ja võlausaldaja vastusoorituse

vastu. Kokkuleppe eesmärgiks oli võlakohustuste käendamine. Kostjatel ei ole tekkinud

kokkuleppest (käenduslepingust) tulenevat täitmiskohustust. Kostjad esitasid vastuväited

kokkuleppes märgitud laenulepingutele jm nõuetele, samuti väidetavalt First Telecom Trading OÜ ja

kostja II 28. juunil 2013. a sõlmitud suulisele laenulepingule. Kokkuleppes märgitud

laenulepingutest tulenevad nõuded on aegunud, mistõttu taotlesid kostjad kohtult aegumise

kohaldamist. Kostjad ei ole andnud võlatunnistust.

3. Harju Maakohus tegi 20. juunil 2016. a vaheotsuse, millega tuvastas, et kokkuleppega on kostjad

selles märgitud kohustustega ühinenud ning tegemist on konstitutiivse võlatunnistusega. Samuti

tuvastas maakohus hageja nõudeõiguse kokkuleppes märgitud OÜ Moonrider nõudes GKG

Investeeringute AS-i vastu (kokkuleppe p 1) ja First Telecom Trading OÜ nõudes GKG

Investeeringute AS-i vastu (kokkuleppe p 2). Maakohus ei lahendanud menetluskulude küsimust,

kuivõrd tegi vaheotsuse ning menetlus jätkub.

Maakohus tuvastas, et kokku kinnitati ja tunnustati kokkuleppega 13 erinevate äriühingutega seotud

võlasuhet ja/või nõuet (kokku 272 798 835 eurot). Kokkuleppe p 14.1 järgi kostjad tõendavad ja

kinnitavad, et kokkuleppes nimetatud kohustatud isikute (võlgnike) võlgnevuste suurused on õiged

ja vastavad võlgnike ja kreeditoride kokkulepitule. Kokkuleppe p 14.2 kohaselt kohustusid kostjad

tagama, et kokkuleppes nimetatud võlgnikud täidavad kohe kokkuleppes nimetatud vastavatest

lepingutest ja kokkulepetest tulenevad maksekohustused. Kokkuleppe p 14.3 järgi kohustusid

2(

2-15-13527

kostjad vastutama kokkuleppes nimetatud võlgnikega solidaarselt mistahes kokkuleppes nimetatud

kreeditori ees. Lisakokkuleppes täpsustasid pooled rahaliste kohustuste suurust, tähtaegu ja tasumise

korda. Kokkulepet täiendati ka pga 14.7, mille järgi on kokkuleppest tulenevate maksekohustuste

kohane täitmine tagatud kas Tere aktsiate teise järjekoha pandiga või OÜ Elveda käendusega.

Pooled vaidlevad selle üle, kas tegemist on kohustustega ühinemisega ja konstitutiivse

(alternatiivselt deklaratiivse) võlatunnistusega või käendusega. Samuti on vaidluse all hageja

nõudeõigus kokkuleppe pdes 1 ja 2 märgitud OÜ Moonrider ja First Telecom Trading OÜ nõuetes

GKG Investeeringute AS i vastu.

Mahuka tõendamiskohustuse tõttu tegi maakohus poolte nõusolekul vaheotsuse, milles andis

hinnangu kokkuleppe õiguslikule kvalifikatsioonile ja hageja nõudeõigusele kokkuleppe pdes 1 ja 2

märgitud nõuetes.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on kostjad VÕS § 178 lg 1 järgi kohustusega ühinenud.

Sellele viitab kokkuleppe p 14.3. Kokkuleppe ps 14.2 märgitud „tagamine“ ei tähenda

käenduslepingu sõlmimist. Kokkuleppega on lähtutud sellest, et kostjal I on oluline mõju

kokkuleppes nimetatud kohustatud äriühingutes (võlgnikes), sealhulgas kostjas II, ning eeltoodu on

kokkuleppes ka kirja pandud. Seega oli kostjatel õiguslik ja majanduslik huvi võlgnike kohustuste

täitmise vastu. Kostjad kui olulist mõju omavad isikud said kontrollida võlgnike maksekäitumist

ning on kokkuleppe ps 14.2 seda silmas pidanud. Kokkuleppe ja lisakokkuleppega on kostjad

ühemõtteliselt ja selgelt võtnud endale kohustuse kõrvuti võlgnikega. Sellele viitab nii kokkuleppe

pealkiri “kokkulepe rahaliste kohustuste tunnustamiseks ja täitmiseks” kui ka p 14.3 sõnastus.

Kohustusega ühinemisele viitab ka lisakokkuleppega lisatud p 14.7, millega tagati eraldi kostjate

kokkuleppega võetud kohustus. Kohustusega ühinemisele viitab ka see, et kokkuleppes märgitud

kohustus nr 8 on kostja II enda kohustus. Käendada ei saa iseenda kohustust, samas võib ühineda

teiste kohustustega vaatamata enda varasematele kohustustele. Kohustusega ühinemisele viitab ka

see, et lisakokkuleppes on kostjatega eraldi algsetest võlgnikest kokku lepitud täiendav võla

tasumise tähtaeg jm tingimused. Käendajatega ei saa sellist kokkulepet sõlmida, sest selline

kokkulepe tuleks sõlmida põhivõlgnikuga. Kohustusega ühinemise korral ei pea ühineja saama

vastusooritust. Tegemist on kohustusega ühinemisega VÕS § 178 lg 1 järgi, mitte sama sätte lg 3

järgi, sest tuvastatud on kostjate õiguslik ja majanduslik huvi kohustusega ühineda.

Ühtlasi on tegemist konstitutiivse võlatunnistusega VÕS § 30 lg 1 tähenduses. Kokkuleppega on

pooled kinnitanud ja tunnistanud võlasuhteid ning kostjad on nende võlasuhetega ühinenud.

Võlatunnistuse võib anda ka kohustusega ühinemisel VÕS § 178 lg 1 järgi.

Hagejal on nõudeõigus kokkuleppes märgitud OÜ Moonrider nõudes GKG Investeeringute AS-i

vastu (kokkuleppe p 1) ja First Telecom Trading OÜ nõudes GKG Investeeringute AS-i vastu

(kokkuleppe p 2). Nõude loovutamisel ei ole kohustuse ühinemise seisukohalt tähendust, sest nõue

oli olemas. Kohustusega ühinemiseks piisab kohustuse olemasolust sõltumata sellest, kes on

võlausaldaja, sest kohustusega ühinemiseks võib VÕS § 178 lg 2 järgi kokku leppida ka ainult

võlgnikuga. Hageja on oma nõudeõigust piisavalt tõendanud.

Maakohus ei käsitlenud nõude suurust ega muid nõuetega seotud väiteid (sh aegumise vastuväidet),

mis on järgneva menetluse esemeks.

4. Mõlemad kostjad esitasid apellatsioonkaebuse, milles palusid maakohtu otsuse tühistada või saata

asi tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Kostja I palus uue otsusega tuvastada, et kokkulepe oli

käendusleping ning hagejal ei ole nõudeõigust kokkuleppe ps 1 nimetatud nõude osas. Kostja II

3(

2-15-13527

palus uue otsusega tuvastada, et kokkulepe oli käendusleping või alternatiivselt kohustustega nende

tagamise eesmärgil ühinemise kokkulepe, milles kostja II ei ole andnud võlatunnistust, ning et

hagejal ei ole nõudeõigust kokkuleppe ps 1 nimetatud nõude osas.

5. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas jõustunud 16. novembri 2016. a määrusega hageja hagi

tagamise taotluse osaliselt ja arestis kostjale I kuuluva Town Centre OÜ osa ning seadis sellele

äriregistris käsutamist keelava keelumärke kuni asjas menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 30. juuni 2017. a otsusega kostjate apellatsioonkaebused ja

saatis asja maakohtule tagasi menetluse jätkamiseks. Kuna tegemist on vaheotsusega, ei otsustanud

ringkonnakohus asja menetluskulude jaotust (menetluskulud jaotatakse ja määratakse kindlaks

lõpplahendiga).

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt eristab kohustusega ühinemist ja käendust see, et

kohustusega ühinedes muutub isik võlgnikuks, käendaja kohustus on aga tagada põhivõlgniku

kohustuse täitmist. Kohustusega ühinemise korral on isikul isiklik huvi lepingu täitmise ja

võlausaldaja soorituse vastu. Käenduse puhul sellist huvi ei ole ning isik tagab võlgniku kohustust

üldjuhul isikliku sideme tõttu.

VÕS § 29 järgi vaidlusaluse kokkuleppe ja lisakokkuleppe tõlgendamisest nähtub, et sõlmitud on

käenduse kokkulepe. Kokkuleppe tekstist ilmneb piisavalt selgelt, et pooled ei ole soovinud muuta

kostjaid VÕS § 178 lg 1 ega ka § 178 lg 3 tähenduses võlgnikeks, vaid kokkuleppe eesmärk on

olnud VÕS § 142 jj järgi võlgnike kohustusi tagada. Kuna kokkuleppe preambulis ega üheski

ple 14.3 eelnevas lepingupunktis ei ole kostjaid võlgnikena käsitletud, tuleb p 14.3 tõlgendada

lähtuvat sellele eelnevast tekstist ja järeldada, et selles on silmas peetud käendaja solidaarset

vastutust. Lisaks viitab käendusele ka asjaolu, et hagejatel ei olnud kokkuleppe järgi vastusoorituse

tegemise kohustust ning seetõttu ei saanud kostjatel olla kohustusega ühinemiseks mõistetavat huvi.

Hageja väide, et selliseks huviks oli kostjate tahe võlgnikeks olnud äriühinguid ja nende tegevust

säilitada, võib samaväärselt kõneleda käenduse kasuks. Samuti ei ole tõendeid kostjate aktiivse rolli

kohta võlasuhtes, kuna pooled ei vaidle selle üle, et kostjad ei ole kokkuleppe alusel ühtegi sooritust

teinud. Kokkuleppe p 8 ja pde 14.2 ja 14.3 koostoime (kostja II kohustus käendada iseenda

kohustust) on õiguslik nonsenss, mis ei mõjuta siiski kokkuleppe muu osa siduvust. Sama kehtiks ka

juhul, kui tegemist oleks kohustusega ühinemisega, kuna iseenda kohustusega ei saa ühineda. Muule

kui käenduse kokkuleppele ei viita ka lisakokkulepe. Lisakokkuleppest ei nähtu, et lepinguosalised

oleksid soovinud sellega muuta varem kokkulepitud õigussuhete sisu. Maakohtu seisukoht, et

lisakokkulepe viitab kohustusega ühinemisele seetõttu, et sellega on p 5 järgi antud hagejale kostjate

kohustuse täitmiseks täiendav tagatis, ei ole asjakohane. Maakohtu seisukoht, et käendaja kohustusi

ei saa omakorda tagada, ei ole õige, sest seadus ei keela käenduslepingust tulenevate kohustuste

tagamist pandiga või kolmanda isiku käendusega.

Maakohus leidis valesti, et kostjad on andnud kokkuleppega hagejale konstitutiivse võlatunnistuse.

Konstitutiivse võlatunnistusega saab olla tegemist üksnes juhul, kui pooltevahelisest kokkuleppest

nähtub selgelt ja ilma kahtlusteta, et pooled soovisid sõlmida konstitutiivse võlatunnistuse.

Kokkuleppest (preambul ja pd 14.1, 14.2 ja 14.3) sellist kostjate tahet ei nähtu, samuti ei ole hageja

kostjate sellist tahet tõendanud. Kuna tegemist oli kokkuleppes kindlaks määratud äriühingute

kohustuse tagamise kokkuleppega, on oluline ka see, et kokkulepe tagatise andmise kohta ei saa olla

ühtlasi konstitutiivne võlatunnistus, kuna sellisel juhul ei ole tegemist olukorraga, kus poolte vahel

4(

2-15-13527

tekib algse kohustuse kõrvale sellest sõltumatu kohustus. Kokkuleppel ei ole ka deklaratiivse

võlatunnistuse tunnuseid, kuna sellest ei järeldu kostjate tahet kokku leppida võlatunnistuse

andmises. Samuti kehtib deklaratiivse võlatunnistuse kohta seisukoht, mille järgi kokkulepet

tagatise andmise kohta ei saa lugeda võlatunnistuseks, kuna tagatise andmisel ja võlatunnistuses

kokkuleppimisel on erinevad eesmärgid. Võlatunnistusel ei ole nõuete tagamise eesmärki ning

vastupidi, käenduse andmise kokkuleppel ei ole põhivõla enda omaks tunnistamise ega selle

vaieldamatuks muutmise eesmärki.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ning jätta uue otsusega

maakohtu vaheotsus muutmata või alternatiivselt saata asi maakohtu vaheotsusega lahendatud

küsimuste osas tagasi maakohtule uueks arutamiseks.

Ringkonnakohus rikkus otsuse põhjendamise ning tõendite hindamise kohustust, kui jättis

tähelepanuta järgmised hageja seisukohad ja tõendid, mis kinnitavad üheselt, et kokku lepiti

kohustusega ühinemises mitte käenduses. Ringkonnakohus ei arvestanud hageja väitega, et

kokkuleppes lepiti kostjatega kokku teistsugustes kohustuste täitmise tingimustes võrreldes algsete

võlgnikega, ja lisakokkuleppe sõlmimisega asusid pooled kokkulepet ka selles sätestatud tingimustel

täitma. Eeltoodu näitab, et kostjad käitusid nagu võlgnikud. Ringkonnakohus jättis tähelepanuta

hageja väited selle kohta, et kostja I korraldas aktiivselt laenude andmist, nende tagastamist ning

võlakirjade ostu-müüki (st käitus nagu lepingu pool ja isiklikult kohustatud isik). Samuti on jäänud

tähelepanuta vahetult enne kokkuleppe sõlmimist peetud kirjavahetus (H. Konno 16. märtsi ja

12. aprilli 2010 e-kirjad), millest nähtub, et kokkuleppes nimetatud kohustusi käsitati kostja I

isiklike kohustustena ja kostjat I isikliku võlgnikuna. Ringkonnakohus ei arvestanud hageja väitega,

et kokkuleppe sõlmimise ajal oli tegemist mahakantavate kohustustega (laekumine algsetelt

võlausaldajatelt ei olnud tõenäoline), mis kinnitab poolte tahet kokku leppida kostjate isiklikus

vastutuses kokkuleppes märgitud kohustuste täitmise eest. Ringkonnakohus jättis arvestamata

hageja väite, et poolte kui heas usus ja mõistlikult käituvate isikute eesmärgiks ega tahteks ei olnud

kokku leppida tühise käenduse andmises, nagu kostjad üritavad tagantjärele väita. Ringkonnakohus

ei arvestanud hageja väitega, et poolte tahet leppida kokku kohustusega ühinemises tõendab ka

kokkuleppe pealkiri. Sõna „täitmiseks” kinnitab poolte tahet leppida kokku kohustuste isiklikus

täitmises.

Ringkonnakohus rikkus ka selgitamiskohustust, kui leidis üllatuslikult, et hageja ei ole tõendanud, et

kokku lepiti kohustusega ühinemises ja võlatunnistuse andmises. Lisaks esitas hageja

apellatsioonimenetluses tingimusliku taotluse H. Ruubeli ja M. Vichmanni ülekuulamiseks, juhuks

kui ringkonnakohus leiab, et esitatud kirjalikud tõendid ei ole hageja seisukoha tõendamiseks

piisavad. Ringkonnakohus nende isikute ülekuulamist ei võimaldanud.

Ringkonnakohus kohaldas valesti VÕS § 178 lgd 1 ja 3 ning Riigikohtu praktikat, kui leidis, et

käendusega ei ole tegemist põhjusel, et hagejal ei olnud kokkuleppe järgi vastusoorituse kohustust

ning seetõttu ei saanud kostjatel olla kohustusega ühinemiseks mõistetavat huvi. Kohustusega

ühineja huvi võlausaldaja soorituse vastu ei ole kohustusega ühinemise vältimatuks eelduseks. Isegi

kui huvi võlausaldaja vastusoorituse vastu on kohustusega ühinemise eelduseks, on see üksnes

tavalise, tagamise eesmärgiga kohustusega ühinemise, mitte aga tagamise eesmärgil kohutusega

ühinemise eelduseks. Kui ringkonnakohus järeldas, et tegemist ei ole tavapärase eesmärgita

kohustusega ühinemisega, tulnuks analüüsida ka seda, kas tegemist võib olla tagamise eesmärgil

5(

2-15-13527

kohustusega ühinemisega. Kostjad on menetluses ka ise möönnud, et tegemist on kohustusega

ühinemisega tagamise eesmärgil.

Ringkonnakohus jättis arvestamata ja käsitlemata kõik hageja seisukohad ja tõendid, mis kinnitavad

üheselt, et kokkuleppes lepiti kokku võlatunnistuse andmises. Konstitutiivse võlatunnistuse andmist

tõendab kokkuleppe pealkiri ja selle sõnastus, samuti lisakokkuleppe sõlmimine ning vahetult enne

kokkuleppe sõlmimist peetud e-kirjavahetus. Samuti kohaldas ringkonnakohus eeltoodud järelduse

tegemisel valesti materiaalõigust ja Riigikohtu praktikat. Konstitutiivse võlatunnistuse võib anda ka

kohustusega ühinemise eesmärgil. Alternatiivselt on tegemist deklaratiivse võlatunnistusega.

8. Kostjad vaidlevad hageja kassatsioonkaebusele vastu ja paluvad jätta selle rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsuse resolutsioon asja menetluse jätkamiseks maakohtusse

saatmise kohta on õige, kuid menetlusõiguse normi rikkumise tõttu tuleb muuta ringkonnakohtu

otsuse õiguslikku põhjendust. Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

10. Maakohus tegi vaheotsuse (lõppotsust tegemata), tuvastades, et kostjad on vaidlusaluse

kokkuleppega selles märgitud kohustusega ühinenud ja tegemist on konstitutiivse võlatunnistusega,

ning et hagejal on nõudeõigus kokkuleppe pdes 1 ja 2 märgitud nõuetes. Ringkonnakohus tühistas

maakohtu vaheotsuse ja saatis asja maakohtule tagasi menetluse jätkamiseks.

Vältimaks kulukat, aeganõudvat ning tarbetut tõendamismenetlust, annab TsMS § 449 kohtule

võimaluse teha poole taotluse alusel vaheotsus nõude põhjendatuse või aegumise kohaldamise kohta

(vt Riigikohtu 19. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3219408, p 10; Riigikohtu 17. märtsi

2008. a otsus tsiviilasjas nr 3211008, p 14). TsMS § 449 lg 1 järgi, kui menetluses on hagi raha

saamiseks, eelkõige tekitatud kahju hüvitamiseks ja nõutava rahasumma suuruse tõendamine on

väga kulukas või keerukas ja nõude põhjendatuse või põhjendamatuse kohta on kohtul võimalik

otsust teha, võib kohus poole taotlusel teha vaheotsuse nõude põhjendatuse või põhjendamatuse

kohta. TsMS § 449 lg 2 kohaselt on vaheotsus nõude põhjendatuse või põhjendamatuse kohta

edasikaebamise tähenduses samane lõppotsusega. Nõude põhjendatuse vaheotsusega tunnustamise

korral jätkab kohus menetlust nõude suuruse üle ja teeb selle kohta otsuse. Kui kohus tunnustab

nõude põhjendamatust, teeb ta lõppotsuse ja asja edasi ei menetle. TsMS § 449 lg 3 kohaselt võib

kohus teha vaheotsuse ka aegumise kohaldamise taotluse kohta.

11. Pooled on nõustunud maakohtu 10. veebruari 2016. a eelistungil esitatud ettepanekuga teha asjas

vaheotsus selleks, et lahendada nõude õiguslik küsimus – kas pooltevahelise kokkuleppe sisuks on

kohustusega ühinemine ja võlatunnistuse andmine või käendus ning kas hagejal on nõudeõigus

kokkuleppe pde 1 ja 2 alusel (III kd, tl 87). Hageja on oma 31. märtsi 2016. a menetlusdokumendis

märkinud, et nõustub maakohtu ettepanekuga vaheotsuse tegemise kohta (III kd, tl 89–90), sama

nähtub kostja I 2. mai 2015. a seisukohast (III kd, tl 166–167). Maakohtu 16. mai 2016. a istungi

protokolli kohaselt on maakohus selgitanud menetluse sisu ja menetluslikku olukorda ning

menetlusosalised on vastuseks maakohtu küsimusele kinnitanud, et nad on nõus vaheotsuse

tegemisega (IV kd, tl 14). Kolleegiumi hinnangul on eeltooduga täidetud TsMS § 449 lgs 1

sätestatud nõue, et kohus saab teha vaheotsuse poole taotlusel (vt poole taotluse kui vaheotsuse

tegemise eelduse kohta Riigikohtu 27. märtsi 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3212213, p 17; Riigikohtu

4. novembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 32110309, p 13).

6(

2-15-13527

12. Hagiavalduse kohaselt nõudis hageja kokkuleppele tuginedes kostjatelt solidaarselt

14 227 164 euro ja viivise tasumist, lisaks oli hagejal kostja II vastu nõue 487 547 euro ja viivise

saamiseks. Hageja leidis, et tema nõuete olemasolu ning suuruse üle ei saa vaidlust olla, sest kostjad

on kokkuleppe preambulis kinnitanud ja tunnistanud sellega hõlmatud võlasuhteid ning nõudeid,

nende tingimusi ja suurust. Samuti on kostjad kokkuleppe ps 14.1 tõendanud ja kinnitanud, et

kokkuleppes nimetatud võlgnike võlgnevuste suurused kokkuleppes nimetatud kreeditoridele ning

nimetatud kõrvalkohustused on õiged ja vastavad võlgnike ja kreeditoride kokkuleppele (I kd, tl 7).

Kostjate vastuväidete kohaselt ei olnud võlgnikud kokkuleppe pooleks (v.a kostja II temaga seotud

nõuete osas) ning seetõttu ei saanud kostjad anda võlgnike nimel mingeid kinnitusi. Kostjad leidsid,

et käenduslepingu aluseks olevad laenulepingutest tulenevad nõuded on ebaselged ja tõendamata,

samuti on need nõuded aegunud. Samas esitasid kostjad vastuväited kokkuleppes märgitud

konkreetsete nõuete kohta (I kd, tl 148 jj). Maakohus põhjendas vaheotsuse tegemist kokkuleppe

õigusliku kvalifitseerimise kohta ja hageja nõudeõiguse kohta kokkuleppe pdes 1 ja 2 märgitud

nõuetes üksnes sellega, et

kokkuleppe õiguslikust kvalifikatsioonist sõltub poolte

tõendamiskohustusena asjaolu, kas hagejal on kohustus tõendada kõigi 13 kokkuleppes märgitud

alussuhte olemasolu või mitte, ning kõnealuste asjaolude tõendamine on väga mahukas ning toob

kaasa olulisi menetluskulusid.

Maakohtu vaheotsus ei vasta kolleegiumi hinnangul TsMS § 449 lgs 1 sätestatud nõuetele, sest

maakohus on põhjendanud vaheotsuse tegemise vajadust nõuete alussuhete tõendamise mahukuse ja

menetlemise kulukusega. Kolleegium rõhutab, et TsMS § 449 lg 1 kohaldamise eelduseks on

nõutava rahasumma suuruse, st nõude ulatuse, tõendamise eriline kulukus või keerukus. Nõude

alussuhte peab kohus TsMS § 449 lgte 1 ja 2 järgi tehtava vaheotsuse puhul igal juhul kindlaks

tegema (st sõltumata kindlakstegemise kulukusest ja keerukusest).

Maakohus on rikkunud vaheotsuse tegemisel oluliselt TsMS § 436 lgs 1 ja § 442 lgs 8 sätestatud

kohtuotsuse põhjendamise kohustust, sest maakohtu otsuses puuduvad seisukoht ja põhjendused,

kas ja miks on nõutava rahasumma suuruse tõendamine tavapärasest oluliselt kulukam või

keerukam. Otsuse olulises osas põhjendamata jätmine on oluline menetlusõiguse normi rikkumine,

mis tingib TsMS § 656 lg 1 p 5 kohaselt maakohtu otsuse tühistamise, sõltumata

apellatsioonkaebuse põhjendustest. Ringkonnakohus on sellise rikkumise jätnud tähelepanuta.

Kuivõrd ringkonnakohus on maakohtu otsuse tühitanud ja saatnud asja maakohtule tagasi menetluse

jätkamiseks, saab kolleegium muuta ringkonnakohtu õiguslikke põhjendusi. Maakohtu otsuse

tühistamise aluseks on eelnimetatud menetlusõiguse normide rikkumised. Maakohus peab asja uuel

läbivaatamisel hindama ja põhjendama, kas esinevad vaheotsuse tegemise eeldused TsMS § 449 lg 1

järgi.

13. Ringkonnakohus tühistas maakohtu vaheotsuse ja saatis asja maakohtule tagasi menetluse

jätkamiseks. Otsuse põhjenduste kohaselt tuvastas ringkonnakohus kokkuleppe ja lisakokkuleppe

sisu, leides erinevalt maakohtust, et poolte eesmärgiks oli võlakohustuste käendamine. Samuti ei

nõustunud ringkonnakohus maakohtuga, et kostjad andsid kokkuleppega ühtlasi konstitutiivse

võlatunnistuse, tuvastades, et kokkuleppel ei ole konstitutiivse ega ka deklaratiivse võlatunnistuse

tunnuseid. Eeltoodust nähtuvalt tühistas ringkonnakohus maakohtu otsuse mh tõendite ebaõige

hindamise tõttu ja saatis asja maakohtule tagasi menetluse jätkamiseks.

Kolleegium osutab, et Riigikohus on mitmes lahendis asunud seisukohale, et asja maakohtule uueks

läbivaatamiseks saatmise korral ei ole ringkonnakohtul vajadust ja mõistlikku põhjendust hinnata

tõendeid ning tuvastada asjaolusid, sest TsMS § 658 lg 2 järgi on asja uuesti läbivaatavale kohtule

kohustuslikud üksnes ringkonnakohtu otsuse seisukohad materiaalõiguse ja menetlusõiguse normi

7(

2-15-13527

tõlgendamisel ja kohaldamisel (vt Riigikohtu 13. aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3211111, p 13 ja

Riigikohtu 21. septembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3216411, p 11). Asjaolude tuvastamine ja neile

tuginedes lepingu tõlgendamise kohta järelduste tegemine erinevalt maakohtust oleks praegusel

juhul olnud põhjendatud juhul, kui maakohus oleks teinud vaheotsuse TsMS § 149 lgt 1 järgides

ning ringkonnakohus oleks vaheotsuse tühistanud ja uue otsusega jätnud hagi rahuldamata.

14. Menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause ja § 174

lg 6 alusel asja lõplikult lahendava kohtu otsustada.

15. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese

lause aluse tagastada. Hageja on palunud tagastada kautsjon Advokaadibüroo TGS Baltic AS-ile.

Ants Kull

Villu Kõve

Tambet Tampuu

8(