2-16-15205/56 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

RESOLUTSIOON

1. Võtta vastu Vjatšeslav Leedo loobumine artikli „Leedo viimane „kingitus“

hiidlastele?“ eemaldamise nõudest ja lõpetada selles osas menetlus.

2. Tühistada Pärnu Maakohtu 19.05.2017 otsus osaliselt, s.o osas, milles kohus jättis

menetluskulud poolte kanda võrdsetes osades ning määras kindlaks menetluskulude

rahalise suuruse ja tasaarvestas poolte vastastikused nõuded selliselt, et mõistis

tasaarvestuse tulemusena Osaühingult Saaremaa Raadio Vjatšeslav Leedo kasuks

välja menetluskulude hüvitise 2 283,2 eurot.

3. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta Vjatšeslav Leedo loobutud nõudega

seonduvad menetluskulud Vjatšeslav Leedo kanda ja ülejäänud menetluskulud poolte

kanda võrdsetes osades. Mõista Osaühingult Saaremaa Raadio Vjatšeslav Leedo

kasuks välja maakohtus kantud menetluskulude hüvitis 2 339,36 eurot ja Vjatšeslav

Leedolt Osaühingu Saaremaa Raadio kasuks välja maakohtus kantud menetluskulude

hüvitis 1 545,28 eurot.

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Margo Klaar, Mati Maksing

Otsuse kuupäev

12.01.2018, Tallinn

Kohtuasja number

2-16-15205

Kohtuasi

Vjatšeslav Leedo hagi Osaühing Saaremaa Raadio

vastu ebaõigete andmete ümberlükkamiseks ja

parandamiseks, kahju tekitava tegevuse keelamiseks

ning mittevaralise kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 19.05.2017 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Osaühing Saaremaa Raadio apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

3 500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja

Vjatšeslav

Leedo

(isikukood

XXXXXXXXXXX),

lepingulised

esindajad

vandeadvokaat Ants Nõmper, vandeadvokaadi abi

Merlin Liis

Kostja

Osaühing Saaremaa Raadio

(registrikood

10372926), seaduslik esindaja PR ja lepingulised

esindajad vandeadvokaat Karmen Turk, vandeadvokaadi

abi Maarja Pild

Kohtuistungi toimumise aeg

07.12.2017

4. Ülejäänud osas jätta Pärnu Maakohtu 19.05.2017 otsuse resolutsioon muutmata,

arvestades ringkonnakohtu põhjendustega.

5. Rahuldada apellatsioonkaebus osaliselt.

6. Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud 70% ulatuses Osaühing Saaremaa

Raadio ja 30% ulatuses Vjatšeslav Leedo kanda.

7. Mõista Osaühingult Saaremaa Raadio Vjatšeslav Leedo kasuks välja ringkonnakohtus

kantud menetluskulude hüvitis 1 149,12 eurot ja Vjatšeslav Leedolt Osaühingu

Saaremaa Raadio kasuks välja ringkonnakohtus kantud menetluskulude hüvitis 519

eurot.

8. Tasaarvestada poolte maakohtus ja ringkonnakohtus tekkinud vastastikused

menetluskulude hüvitise nõuded ja mõista tasaarvestuse tulemusena Osaühingult

Saaremaa Raadio Vjatšeslav Leedo kasuks välja menetluskulude hüvitis 1 424,2 eurot.

9. Mõista Osaühingult Saaremaa Raadio Vjatšeslav Leedo kasuks välja viivis

menetluskulude hüvitiselt 1 424,2 eurot VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras

alates käesoleva lahendi jõustumisest kuni menetluskulude täieliku tasumiseni.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile

kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Juhul

kui

menetlusosaline taotleb menetlusabi,

peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

Asjaolud ja hageja nõue

1. Vjatšeslav Leedo (hageja) esitas 10.10.2016 Pärnu Maakohtule hagi Osaühing Saaremaa

Raadio (kostja) vastu, milles palus kohustada kostjat kõrvaldama Hiiu Lehe veebiväljaandest

09.09.2016 avaldatud artikkel „Leedo viimane „kingitus“ hiidlastele?“ ja omal kulu ümber

lükkama artiklis avaldatud isiku au teotavad ebaõiged andmed ja faktilist laadi eksitavad

andmed nii veebiväljaandes kui paberväljaandes. Veel palus hageja kostjalt välja mõista

mittevaralise kahju hüvitis 21 857 eurot. Hiljem hageja muutis ja täpsustas nõuet ning palus

tuvastada, et kostja avaldas Hiiu Lehe artiklis hageja kohta ebaõige faktiväite, kohustada kostjat

avaldama nii Hiiu Lehe paberväljaandes kui veebiväljaandes ebaõigeid andmeid ümberlükkav

teade või alternatiivselt tuvastada, et kostja avaldas artiklis hageja kohta ebakohase

väärtushinnangu. Ühtlasi palus hageja kostjalt välja mõista mittevaralise kahju hüvitis kohtu

äranägemisel ja jätta menetluskulud kostja kanda.

Kostja avaldas 09.09.2016 ajalehes Hiiu Leht nii paberkandjal kui veebiversioonis artikli

pealkirjaga „Leedo viimane „kingitus“ hiidlastele?“. Nimi Leedo assotsieerub valdavale

enamikule Eesti elanikkonnast hagejaga, kellega seotud aktsiaselts Saaremaa Laevakompanii

ja Väinamere Liinid OÜ on ca 20 aasta jooksul omandanud üldtuntuse veoteenuse korraldajana

Mandri-Eesti ja suursaarte vahel. Artikli pealkirjaks olev retooriline küsimus, kus sõna

„kingitus“ oli pilkelisust tähistavates jutumärkides, tekitas mulje, nagu võttis hageja hiidlastelt

midagi alusetult ära. Artikli pealkirjas sisaldus faktiväide sõltumata sellest, et tegu oli RR

tsitaadiga. Nimelt tegi väite avalikkusele teatavaks kostja, mitte RR, kes esitas seesuguse

küsimuse koosolekul väikesele ringile isikutele. Veel enam, artikli pealkiri ei esitatud tsitaadina

(see ei olnud jutumärkides viitega autorile) ja sellest ei olnud võimalik aru saada, et väite

avaldaja oli keegi muu kui kostja. Eesti ajakirjanduseetika koodeks näeb ette, et pealkirjad ei

tohi auditooriumi eksitada. Kuivõrd pealkirjast ei nähtunud, et tegu oli RR tsitaadiga, eksitas

see lugejaskonda. Lisaks oli faktiväide ebaõige.

Eelnevale lisaks sisaldas ka artikli sisu ebaõigeid andmeid hageja kohta. Artikli alguses oli

fraas: „Kesknädalal Hiiumaa ettevõtjate ees seisnud TS Laevad OÜ esindajad avalikustasid, et

Leedolt laevade rendile saamise lõivuks on aeglasem ülesõit, mistõttu lähevad ümbertegemisele

nn teise laeva graafik ja piletid. 20 aastat mandri ja suursaartega ühendust pidanud ettevõtja ei

anna midagi ära kergekäeliselt.“ Sellega loodi lugejatele mulje, et hageja on isik, kes korraldab

ja otsustab praamide liikumise graafiku üle Hiiumaa ja mandri vahel ning tema tahtliku

tegevuse tõttu halvenes praamiliikluse kvaliteet. Alates 01.10.2016 korraldasid veoteenust

Mandri-Eesti ja suursaarte vahel riigi ainukontrolli all oleva aktsiaseltsi TALLINNA SADAM

tütarettevõte, täpsemalt TS Laevad OÜ. Aktsiaselts Saaremaa Laevakompanii ja TS Laevad

OÜ vahel sõlmitud lepingu alusel rentis aktsiaselts Saaremaa Laevakompanii TS Laevad OÜ-

le praame vastavalt poolte vahel sõlmitud lepingu tingimustele. Tellimuse praamide rentimiseks

esitas TS Laevad OÜ ning praamiliikluse korraldamise eest vastutas samuti TS Laevad OÜ.

Praamiliikluse graafiku korraldamise üle ei saanud aktsiaselts Saaremaa Laevakompanii

otsustada ja praamide ülesõidu kiirust mõjutada. Isegi kui praamiliikluse korraldamise eest

vastutaks aktsiaselts Saaremaa Laevakompanii, oleks artiklis avaldatud väide ebaõige, sest

hageja oli ühingu aktsionär ja nõukogu esimees, mitte juhatuse liige, kes juhib ja esindab

aktsiaseltsi. Lisaks rikkus kostja artikli avaldamisega kohustust välja selgitada kõik asjas

tähtsust omavad asjaolud ja anda võimalus kommentaari või vastulause esitamiseks.

Isegi kui tegu ei olnud faktiväidetega, olid need ebakohased väärtushinnangud.

Väärtushinnangud ei tohi olla spekulatiivsed või väljamõeldised, vaid neil peab olema üldine

faktiline baas, millest võivad erinevad inimesed teha erinevaid järeldusi. Kuna hageja ei võtnud

hiidlastelt midagi ära ja ei pakkunud neile midagi, mida nad ei soovi, avaldas kostja ebakohased

hinnangud, mis riivasid hageja au ja väärikust.

Eelneva tõttu palus hageja kohustada kostjat avaldama Hiiu Lehe paberväljaande esilehel sama

suures kirjas kui 09.09.2016 avaldatud artikli tekst ja veebiväljaandes ebaõigeid andmeid

ümberlükkav teade: „Hiiu Lehes 09.09.2016 avaldatud artikkel „Leedo viimane „kingitus“

hiidlastele“ sisaldab Vjatšeslav Leedo kohta ebaõigeid väiteid. Vjatšeslav Leedo tegevuse

tulemusena ei ole praamiliikluse kvaliteet halvenenud.“ Hageja nõustus kostjaga, et artikli

eemaldamise nõue ei olnud proportsionaalne.

Sõltumata sellest, kas avaldatud väited kvalifitseeritakse ebaõigeteks faktiväideteks või

ebakohasteks väärtushinnanguteks, oli kostja tegevus õigusvastane ja hagejal oli kostja vastu

kahju hüvitamise nõue. Seda enam, et hageja näol ei olnud tegu avaliku elu tegelasega. Kahju

hüvitamine võib seisneda muus kui rahalise hüvitise maksmises (nt rehabiliteerivas

kohtuotsuses või kostja poolt ebaõigete andmete ümberlükkamises), mistõttu palus hageja

mõista kohtul hageja kasuks kostjalt välja varalise kahju hüvitis kohtu määratud õiglases

suuruses. Vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 134 lg-le 6 võib kohus kahju hüvitise

määramisel arvestada vajadust mõjutada kahju tekitajat hoiduma edasisest kahju tekitamisest.

Kostja vastuväited

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta

hageja kanda.

Nõue kõrvaldada kogu artikkel oli ebaproportsionaalne. Seda isegi olukorras, kus ilmneb, et

mõni väide artiklis rikub hageja õigusi. Hagejal puudus ka võimalus nõuda andmete

ümberlükkamist, sest kostja ei esitanud artiklis väidet, et hageja tegevuse tulemusena halvenes

praamiliikluse kvaliteet. Kohus sekkub lubamatult avaldaja väljendusvabadusse, kui rajab oma

õigusliku hinnangu hageja vaidlusalustele väidetele antud subjektiivsetele tõlgendustele, mitte

sellele, mida tegelikkuses avaldati. Avaldatud väiteid tuleb võtta sellistena, nagu need on

avaldatud. Veel enam, eelnevalt kirjeldatud väide ei olnud faktiväide, mistõttu ei olnud

võimalik seda ümber lükata. Selleks, et väidet kvalifitseerida faktiväitena, peab selle kohta

olema võimalik jah-ei skaalal küsida, kas avaldus vastab tõele või mitte. Vastus sellele

küsimusele peab olema kohtumenetluse käigus kontrollitav. Praegusel juhul ei olnud hageja

vaidlustatud väidet võimalik jah-ei skaalal kontrollida. Isegi kui leida, et tegu oli kaudse

faktiväitega, oli see tõene. Artikkel põhines sellel, et TS Laevad OÜ, kes oli sundseisus, sai

aktsiaselts Saaremaa Laevakompaniilt laevad tingimustel, mis pikendasid ülesõidu aegu ning

hagejat ja aktsiaselts Saaremaa Laevakompaniid oli võimalik mõistliku isiku standardist

lähtuvalt nimetada ühise nimetajaga (vt nr Tallinna Ringkonnakohtu 17.11.2015 otsust

tsiviilasjas nr 2-14-51798).

Kuivõrd kostja ei avaldanud hageja väidet, et hageja tegevuse tulemusena halvenes

praamiliikluse kvaliteet, puudus hagejal kostja vastu ka mittevaralise kahju hüvitamise nõue.

Veel enam, väide oli tõene. Täiendavalt märkis kostja, et hageja ei saanud kostja vastu

mittevaralise kahju hüvitamise nõuet esitada ka põhjustel, et kostja ei saa vastutada tsitaadi eest,

esineb ajakirjanduslik erand ja hagejal ei ole ümberlükkamise nõude kõrval kahju hüvitamise

nõuet. Artikli pealkiri oli RR tsitaat, millele artiklis selgelt viidati. Pealegi hinnatakse pealkirju

madalama standardi järgi, sest pealkirja eesmärk on tõmmata tähelepanu. Hageja oli avaliku elu

tegelane (suurärimees), kelle suhtes oli ajakirjandusel voli ja võim avaldada ka ebakohaseid

hinnanguid, kui avaldaja on täitnud oma kohustused. Pealegi püüdis kostja varem korduvalt

hagejalt kommentaari saada, millest hageja süstemaatiliselt keeldus. Kuivõrd üleveo ajad

tõepoolest pikenesid, avaldati artikkel heas usus ja kooskõlas ajakirjanduseetikaga.

Eelnevale lisaks ei olnud hagejal kostja vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõuet. Igale au

teotamise juhtumile ei pea reageerima rahalise kompensatsiooni väljamõistmisega, sest

kohtumenetlus ise ja kohtulahend võivad olla piisavad selleks, et kõrvaldada au teotamisega

põhjustatud negatiivsed tagajärjed. Pealegi kostja avaldatud väide ei olnud vulgaarne, mistõttu

ei olnud eluliselt usutav, et avaldatu põhjustas hagejale mittevaralise kahju.

Maakohtu otsus

3. Kohus rahuldas hagi osaliselt ja tuvastas, et kostja avaldas 09.09.2016 Hiiu Lehes hageja

kohta ebakohaseid väärtushinnanguid. Muus osas jättis kohus hagi rahuldamata. Menetluskulud

jättis kohus võrdsetes osades poolte endi kanda ja tasaarvestuse tulemusena mõistis kostjalt

hageja kasuks välja menetluskulude hüvitise 2 283,2 eurot, millele lisandub viivis seadusjärgses

määras alates kohtulahendi jõustumisest kuni kohustuse täitmiseni.

Esmalt tuvastas kohus, et vaidlusalused väiteid ei olnud faktiväited, mistõttu ei olnud võimalik

nende ümberlükkamine. Kostja ei avaldanud 09.09.2016 Hiiu Lehes artiklit, mille pealkirjas

või sisus öeldi, et hageja võttis hiidlastelt midagi ära ja hageja tegevuse tulemusena halvenes

parvlaevaliikluse kvaliteet. Kostja avaldas artikli pealkirjas RR tsitaadi, et tegu oli hageja n-ö

kingitusega ning lõi tekstiga mulje, nagu oleks hageja teinud midagi halba. Sellises olukorras

on Riigikohus 31.05.2006 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-161-05 selgitanud, et kui avalduses ei

viidata faktidele, kuid jäetakse mulje, et faktid on olemas, ei ole VÕS § 1047 lg 4 rakendatav,

sest faktiväiteid ei ole avaldatud.

Samas sisaldus vaidlusaluses artiklis ebakohane väärtushinnang. Artikli toon oli halvustav ja

nagu eelnevalt öeldud, lõi mulje, nagu oleks hageja teinud midagi halba. Hageja ei olnud isik,

kes vastutas praamiliikluse korraldamise eest ning kes pidi tegevusalast tulenevalt arvestama

võimalusega, et tema tegevust võidakse kritiseerida ka põhjendamatult. Praamiliiklust Hiiumaa

ja mandri vahel korraldas TS Laevad OÜ, kes ei olnud seotud hagejaga. Aktsiaselts Saaremaa

Laevakompanii rentis TS Laevad OÜ-le praame vastavalt poolte vahel sõlmitud lepingu

tingimustele. RR tsitaadi avaldajaks oli kostja, kes tegi selle teatavaks Hiiu Lehe

lugejaskonnale. Kuivõrd hageja ei olnud ettevõtja, kes teenis elatist enda või loomingu

eksponeerimisega, vaid tegeles ettevõtlusega, ei olnud hageja isik, kelle suhtes oleks ebakohase

väärtushinnangu avaldamine õiguspärane. Väärtushinnangu faktilise baasi olemasolu ja selle

avaldamise viisi ning konteksti kohasuse eest vastutab väärtushinnangu avaldaja ning määrav

on ajakirjaniku hoolsuskohustuse täitmine. Kostja esitatud tõenditest ei nähtunud, et kostja

ajakirjanik oleks vaidlusaluse artikli kirjutamisel hagejalt kommentaari küsinud või andnud

võimaluse vastuväite esitamiseks, s.t hoolsuskohustust täitnud.

Hageja mittevaralise kahju nõude osas märkis kohus, et VÕS § 136 lg 5 järgi võib kahju

hüvitamine seisneda muus kui rahalise hüvitise maksmises. Kuivõrd hageja oli isik, kes pidi

olema valmis selleks, et tema nime meedias mainitakse ja vaidlusaluse artikli avaldamise näol

ei olnud tegu intensiivse riivega, ei ole olnud hüvitise väljamõistmine põhjendatud.

Menetluskulud jättis kohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 1 järgi poolte

kanda võrdsetes osades. Hageja põhjendatud menetluskulu oli 4 919,2 eurot ja kostja

menetluskulu 2 636 eurot. TsMS § 445 lg 1 alusel tasaarvestas kohus poolte vastastikused

nõuded, mille tulemusena mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu 2 283,2 eurot

(4 919,20 – 2 636). Ühtlasi mõistis kohus välja viivise menetluskulult seadusjärgses määras

alates kohtulahendi jõustumisest kuni selle täitmiseni.

Apellatsioonkaebus

4. Kostja palus maakohtu otsus osaliselt tühistada, s.o osas, milles kohus hagi rahuldas, ja teha

uus lahend, millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta

hageja kanda. Kohus rikkus menetlusõiguse normi ja kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse

normi.

Kohus leidis õigesti, et kostja ei avaldanud hageja kohta ebaõigeid faktiväiteid, kuid tuvastas

vääralt, et kostja avaldas ebakohase väärtushinnangu. Sõna „kingitus“ artikli pealkirjas põhineb

asjaolul, et TS Laevad OÜ sai hageja ühingult aktsiaselts Saaremaa Laevakompanii laevad

sellistel tingimustel, et ülesõidu ajad pikenesid. See nähtus ka Hiiumaa parvlaeva graafikutest.

Leping sõlmiti sundtingimustel. Fraasiga „loodetavast viimane“ kanti edasi mõtet, et hea

parvlaeva liiklus on Hiiumaa arenguks ülioluline, kuid pidevalt esinevad sellega probleemid –

ikka on üks või teine praam tehniliste probleemide tõttu sõidukõlbmatu ja järjekorrad sadamates

pikad. Hageja ja aktsiaselts Saaremaa Laevakompanii oli paigutatav ühise nimetaja alla, sest

hageja oli ühingu ainuaktsionär ja nõukogu esimees.

Isegi kui tuvastada, et hinnang oli põhjendamatu ja ebakohane, ei olnud selle avaldamine

õigusvastane. Ajakirjaniku eesmärk oli avaldada õiget ja usaldusväärset informatsiooni ja

artikkel kirjutati avalikkuse huvist lähtudes ning heausklikult. Hageja oli kahtlemata avaliku

elu tegelane, sest oli suurärimees. Seda tõendasid ka asjaolud, et hagejal oli oma Vikipeedia

lehekülg ja Google andis nimele „Leedo“ 1 180 000 tulemust. Kuivõrd tegu on saarlaste jaoks

olulise isikuga, kirjutab kostja temast pidevalt. Kostja on püüdnud igal võimalikul viisil hagejalt

kommentaari saada, kuid tulutult. Veel märkis kostja, et ta ei vastutanud tsitaadi avaldamise

eest. Hinnang „viimane kingitus“ põhines RR tsitaadil. Sellistel puhkudel on ajakirjanduse

kohustuseks tsitaat selgelt esile tõsta ja eristatavaks muuta, mida kostja tegi.

Kohus jättis küll õigesti hageja mittevaralise nõude rahuldamata, kuid jättis ebaõigesti hagejal

tuvastushuvi puudumise tuvastamata. Tuvastushuvi puudumise tõttu tulnuks hagi jätta

läbivaatamata.

Eelnevalt kirjeldatud põhjustel oleks kohus pidanud menetluskulud jätma täies ulatuses hageja

kanda. Juhul kui ringkonnakohus jätab vaidluse sisulise külje osas maakohtu otsuse paika, tuleb

siiski muuta menetluskulude jaotust. Esiteks loobus hageja artikli eemaldamise nõudest, mida

tulnuks menetluskulude jaotuse määramisel arvestada ja teiseks oleks kulud pidanud jaotama

proportsionaalselt hagi rahuldamise ulatusega. Menetluskulude kindlaksmääramisel jättis

kohus arvestamata mitmete oluliste asjaoludega. Nimelt maksis hageja põhjendamatult suure

riigilõivu, mida ei saanud kostjalt välja mõista. Samuti oleks kohus pidanud vähendama hageja

esindaja tunnitasu määra. Selle tulemusena oleks kohus jõudnud järeldusele, et hagejalt tuli

kostja kasuks välja mõista menetluskulude hüvitis 1 760,65 eurot.

Vastus apellatsioonkaebusele

5. Hageja palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, maakohtu otsus muutmata ja

menetluskulud apellatsioonimenetluses kostja kanda.

Ringkonnakohtu seisukoht

6. TsMS § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras maakohtu otsuse

seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kostja vaidlustas

apellatsioonkaebusest nähtuvalt maakohtu otsuse osas, milles maakohus hagi rahuldas, s.t

tuvastas, et vaidlusaluses artiklis avaldati ebakohane väärtushinnang. Maakohtu otsust ei

vaidlustatud osas, milles kohus jättis rahuldamata hageja nõude tuvastada vaidlusaluses artiklis

ebaõige faktiväite avaldamine ja sellest tuleneva nõude kohustada kostjat avaldama ebaõigeid

andmeid ümberlükkav teade Hiiu Lehe veebi- ja paberväljaandes. Samuti ei vaidlustatud otsust

osas, milles jäeti rahuldamata mittevaralise kahju hüvitamise nõue. Nimetatud osas on

kohtuotsus jõustunud. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsust vaidlustatud osas.

Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu

otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osaliselt

tühistada, s.o osas, milles kohus jättis kõik esimese astme menetluse kulud võrdsetes osades

poolte endi kanda ja määras kindlaks poolte menetluskulud ning tasaarvestuse tulemusena

mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitise 2 283,2 eurot. Tühistatud osas

tuleb teha asja esimesele kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uus otsus. Muus vaidlustatud

osas tuleb maakohtu otsuse resolutsioon jätta muutmata, arvestades ringkonnakohtu

põhjendustega TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.

Esmalt märgib ringkonnakohus, et maakohus rikkus menetlusõiguse normi, kui ei võtnud

seisukohta hageja artikli kõrvaldamise nõudest loobumise osas, kuigi 19.04.2017 istungil

nõudest loobumist käsitleti (tl 119) ja hageja vastas kostja küsimusele, et nõuded on 21.03.2017

menetlusdokumendis loetletud. Ringkonnakohus saab kirjeldatud menetlusliku rikkumise ise

kõrvaldada. Kuivõrd kohus ei tuvastanud takistusi nõudest loobumise vastuvõtmiseks ja

menetluse selles osas lõpetamiseks, võtab ringkonnakohus artikli kõrvaldamise nõudest

loobumise vastu ja lõpetab selles osas TsMS § 428 lg 1 p 3 alusel menetluse.

Järgnevalt lahendab ringkonnakohus kostja väite, et olukorras, kus kohus jätab rahuldamata

hageja au teotamisel baseeruva mittevaralise kahju hüvitamise nõude, tuleb tuvastushuvi

puudumise tõttu jätta läbivaatamata ebaõige faktiväite või ebakohase väärtushinnangu

tuvastamise nõue. Alused, millal on kohtul õigus jätta hagi läbi vaatamata, on sätestatud TsMS

§-s 423, kusjuures esimeses lõikes on sätestatud juhtumid, kui kohtul tuleb jätta hagi läbi

vaatamata ja teises lõikes tingimused, kui kohus võib seda teha, kuid seadusest tulenev vastav

kohustus selleks puudub. Olukorras, kus tuvastushuvi seisneb sooritusnõude aluseks oleva

asjaolu tuvastamises, on kohtul õigus, mitte kohustus, tuvastusnõue sooritusnõude puudumise

tõttu jätta läbi vaatamata. Menetlusõigusnorme ei ole rikutud, kui kohus otsustab nõude

sisuliselt lahendada.

Samas oli praegusel juhul tegu tuvastusnõudega, mis võis sõltuvalt lahendusest omada

iseseisvat kahju hüvitatavat mõju. Näiteks ütles Riigikohus 13.05.2005 otsuses asjas nr

3-2-1-17-05 p-s 29, et au teotamise juhtumile ei pea alati reageerima rahalise kompensatsiooni

väljamõistmisega, sest kohtumenetlus ise ja kohtulahend võivad olla piisavad selleks, et

kõrvaldada au teotamisega põhjustatud negatiivsed tagajärjed. Seega ei ole tsiviilasjades, mis

käsitlevad au teotamist, sooritusnõude puudumine või rahuldamata jätmise fakt asjaolu, mille

tõttu on võimalik jätta hagi TsMS § 423 lg 2 p-i 2 alusel läbi vaatamata.

Hageja vaidlustas järgmised väited: (1) „Leedo viimane „kingitus“ hiidlastele?“; (2) „Leedolt

laevade rendilesaamise lõivuks on aeglasem ülesõit“; (3) „20 aastat mandri ja suursaartega

ühendust pidanud ettevõtja ei anna midagi ära kergekäeliselt“. Hageja märkis, et eelnevalt

kirjeldatud väidetest kogumis oli tuletatav, et hageja võttis hiidlastelt midagi ära ja tema tahtliku

tegevuse tulemusena halvenes praamiliikluse kvaliteet. Maakohus leidis, et kuna kostja

eelnevat otsesõnu ei väitnud, ei olnud tegu faktiväidetega. Kuid kuna artiklist oli tuletatav, et

hageja käitus taunitavalt, oli tegu väärtushinnanguga. Apellatsioonkaebuses eelnevat ei

vaidlustatud.

Samas ei nõustunud kostja apellatsioonkaebusest nähtuvalt kohtu järeldusega, et

väärtushinnang, nagu oleks hageja teinud midagi halba, oli ebakohane. Artiklis avaldatud

väärtushinnanguid oli võimalik põhjendada. Lisaks oli hageja avaliku elu tegelane, kellel oli

kõrgendatud talumiskohustus, vaidlustatud väide oli tsitaat ja kostja järgis artikli avaldamisel

head ajakirjandustava. Nimelt oli kostja varem mitmel korral pöördunud hageja poole

kommentaari saamiseks, kuid hageja keeldus selle andmisest ning tegu oli tsitaadiga, mis oli

selgelt esile tõstetud ja eristatavaks muudetud.

Avaldatud väärtushinnangu õigusvastasuse tuvastamiseks peavad esinema ülekaalukad

põhjused. Selle õigusvastasuse hindamisel lähtutakse VÕS § 1045 lg 1 p-st 4 ja § 1046 lg-st 1.

VÕS § 1046 lg 1 järgi on õigusvastane isiku au teotamine mh ebakohase väärtushinnanguga.

Ebakohased on need väärtushinnangud, millel on hinnangu konteksti arvestades konkreetses

kultuurikeskkonnas halvustav või negatiivne tähendus ning selline hinnang ei ole kohane, s.t

avaldaja kujundas negatiivse hinnangu kas ebaõigete faktide (asjaolude) alusel, asjaolusid

selgitamata või ilmselgelt meelevaldselt, arvestamata faktilisi asjaolusid või nende puudumist

või oli väärtushinnangu väljendusviis ebasünnis.

Isikliku õiguse rikkumine ei ole õigusvastane, kui rikkumine on õigustatud, arvestades muid

seadusega kaitstud hüvesid ja kolmandate isikute või avalikkuse huve. Sõnavabaduse,

sealhulgas ajakirjandusliku sõnavabaduse, kasutamisel peab PS § 19 lg-st 2 tulenevalt austama

ja arvestama teiste inimeste õigusi ja vabadusi ning järgima seadust (Riigikohtu 05.12.2002

otsus nr 3-2-1-138-02). Praegusel juhul vastanduvad kaks põhiõigust: ühelt poolt PS §-s 45

nimetatud sõnavabadus ja teisalt igaühe õigus aule ja heale nimele (PS § 17). Seega tuleb kohtul

anda hinnang, kas artiklites avaldatu oli nii intensiivne hageja õiguste rikkumine, et

sõnavabadusse tuleb sekkuda. Siinjuures tuleb arvestada ka sellega, kas rikkumise oli

põhjustanud või ajendanud kannatanu enda tegu ja kas kahju tekitaja tegu oli adekvaatne ja

lubatav reaktsioon.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga põhjenduste ja järeldustega selles, et artiklis avaldatud

hageja tegevust teotavad väärtushinnangud ei olnud kohased, kuivõrd hageja ei vastutanud

praamiliikluse korraldamise eest (s.t avaldatud hinnanguks puudus piisav faktiline alus), ja

tuginedes TsMS § 654 lg-le 6 ei korda esimese astme kohtu otsuse põhjendusi. Eelnevat

järeldust toetavad lisaks asjaolud, et menetluses ei leidnud kinnitamist kostja väide, nagu oleks

hageja ära kasutanud lepingupartnerite sundseisus olemist, mis päädis hageja äriühingu ja TS

Laevad OÜ vahel kahjulike lepingutingimustega kokkuleppe sõlmimisega. Esiteks on hageja

küll aktsiaselts Saaremaa Laevakompanii aktsionär ja nõukogu esimees, kuid mitte selle organi

liige, mis esindab ja juhib aktsiaseltsi (juhatus, äriseadustiku § 306 lg 1). Teiseks ei olnud TS

Laevad OÜ väidetav sundseisus olemine üldtuntud asjaolu, mis oleks võimaldanud kostjal

asjaolule tugineda, seda tõendamata. Veel enam, vaidlusaluse artikli keskpaigas selgitati, et

prahtimislepingus kajastatud kuupäevad ja ülesõiduajad, mis hiidlastele muret tegid, said

selliselt lepingus sätestatud allakirjutanute tähelepanematuse tõttu (lk 10). Seega ei andnud

hageja põhjust halvustava tähendusega hinnanguks. Eelnevast tulenevalt esines seadusest

tulenev eeldus, et hageja au teotamine oli õigusvastane.

Järgnevalt tuleb kontrollida, kas esines mõni VÕS § 1046 lg-s 2 nimetatud isiku õiguse

rikkumist õigustav asjaolu. Kostja on õigustavate asjaoludena välja toonud, et hageja oli avaliku

elu tegelane ja artikli avaldamine oli avalikkuse huvides ning kostja oli artikli avaldamisel

hoolas.

Esmalt käsitleb ringkonnakohus kostja väidet, et hageja oli avaliku elu tegelane ja artikli

avaldamine oli avalikkuse huvides, mistõttu oli hagejal suurem talumiskohustus.

Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu põhjendustega, et hageja ei olnud avaliku elu tegelane.

Avaliku elu tegelasena võib mõista isikut, kelle vastu on avalikkusel õigustatud huvi tema

saavutuste, tuntuse, elustiili, elukutse või ameti tõttu. Eesti ajakirjanduseetika koodeksis on

püütud avaliku elu tegelase olemust selgitada järgnevalt: „Poliitilist ja majanduslikku võimu

ning avalikkusele olulist informatsiooni valdavaid inimesi käsitleb ajakirjandus avaliku elu

tegelastena, kelle tegevuse üle on ajakirjanduse tavalisest suurem tähelepanu ja kriitika

õigustatud. Samuti käsitleb ajakirjandus avaliku elu tegelastena neid, kes teenivad elatist enda

isiku või loomingu eksponeerimisega.“ Kui Eesti kohtupraktikas on siiani leidnud käsitlemist

juhtumid, kus avaliku elu tegelaseks nimetati minister, linnapea, linnavalitsuse või -volikogu

liige jne, siis Euroopa Inimõiguste kohus (EIK) on avaliku elu tegelasena käsitlenud ka

suurärimeest tema positsiooni tõttu ühiskonnas (vt nt EIK 18.02.2012 lahendit asjas nr

43912/10, Jalaba vs Rumeenia, p 35). Praegusel juhul oli hageja näol tegu suurärimehega, kelle

äritegevus oli suunatud mh mandri ja saarte vahelise liikluse võimaldamisele. See tähendab, et

tema tegevusel oli oluline mõju Eesti inimestele, aga eelkõige saarte elanikele, kellele oli ühtlasi

suunatud ka ajaleht, milles avaldatud väidete ebakohasust hageja hages. Seega oli hageja näol

tegu avaliku elu tegelasega, kes peab iseenesest olema valmis taluma sellist kriitikat, mis ei ole

täiel määral põhjendatud või kohane, arvestades üldsuse suuremat tähelepanu.

Kohtupraktikas on mitmel korral sedastatud, et õigusvastasuse tuvastamisel on oluline hinnata,

kas rikkuja annab väljendatuga teada informatsiooni avalikkusele huvipakkuvas poliitilises,

majanduslikus või sotsiaalses küsimuses või peab silmas eelkõige oma huve (vt nt Harju

Maakohtu 30.06.2010 otsust asjas nr 2-09-22760; Tallinna Ringkonnakohtu 25.10.2010 otsust

asjas nr 2-10-3954). Ringkonnakohus on veendumusel, et praegusel juhul kajastati artiklis, sh

artikli selles osas, mis sisaldas ebakohaseid väärtushinnanguid, informatsiooni, mis pakkus

avalikkusele huvi eelkõige majanduslikus mõttes. Üldsusel oli õigustatud huvi teada, kuidas

muutub praamiliiklus ja sellega koos ka paljude eluolu ning mis oli selle tinginud. Kahtlemata

oli oma osa tingimuste muutumisel hagejale kuuluva ühingu ja TS Laevad OÜ vahelisel

prahtimislepingul.

Eelnev ei ole siiski piisav nentimaks, et hageja kohta avaldatud ebakohased väärtushinnangud

olid õiguspärased. Nimelt on EIK 02.02.2012 lahendis asjas nr 5126/05, Yordanova ja Toshev

vs Bulgaaria, p-s 48 öelnud, et kui ajakirjanduses avaldatud väidete aluseks olevad tõendid on

ebapiisavad, kuid teema arutamine on avalikes huvides, on määrav, kas ajakirjanik oli oma

tegevuses professionaalne ja käitus heas usus. Seega tuleb järgnevalt kontrollida, kas kostja

toimis vaidlusaluse artikli avaldamisel hoolsalt. Praktikas on korduvalt jaatatud ajakirjanduse

kohustust enne kellegi kohta halvustava artikli avaldamist, isikule võimaluse andmist

olukorra/asjaolu kohta kommentaari andmiseks. Kui ajakirjandusväljaanne seda võimalust

isikule ei anna, ei ole väljaanne järginud ajakirjanduses kehtivat hoolsuskohustust.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostja ei järginud praegusel juhul ajakirjanduses

kehtivat hoolsuskohustust ja tuginedes TsMS § 654 lg-le 6 ei korda esimese astme kohtu otsuse

põhjendusi. Asjaolu, et hageja on varem keeldunud kas kostjale või mõnele teisele väljaandele

kommentaaride jagamisest, ei vabastanud kostjat kohustusest anda hagejale võimalus praeguse

artikli kohta kommentaari esitamiseks.

Kostja väite osas, et ta ei vastuta hageja õiguste rikkumise eest, sest hinnang „viimane kingitus“

põhines RR tsitaadil, märgib ringkonnakohus järgmist. Selleks, et oleks võimalik arutleda selle

üle, kas ajakirjandusväljaanne vastutab tsitaadi avaldamise ees, milles esineb ebakohane

väärtushinnang, peab tsitaat olema muust tekstist selgelt eristatud. Praegusel juhul asetses

sõnapaar „viimane kingitus“ pealkirjas, milles puudus igasugune viide sellele, et tegu on

tsitaadiga, sh puudus isiku nimi, kelle tsitaati artikli pealkirjas kasutati.

Seega nõustub ringkonnakohus maakohtuga järeldusega, et vaidlusalused väärtushinnangud

olid ebakohased ja õigusvastased.

Menetluskulud

7. Eelnevale lisaks vaidlustas kostja menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise.

Ringkonnakohus nõustub osaliselt kostja etteheidetega, et maakohus on menetluskulude

jaotamisel ja kindlaksmääramisel rikkunud menetlusõiguse norme ning muudab vastavas osas

maakohtu otsuse resolutsiooni ja põhjendusi.

Ringkonnakohus nõustub, et maakohtul tulnuks menetluskulude jaotuse määramisel arvestada

sellega, et hageja loobus menetluse kestel artikli eemaldamise nõudest. Vastavalt TsMS § 168

lg-le 4 kannab hageja hagist loobumise korral kostja menetluskulud, välja arvatud juhul, kui ta

loobub hagist seetõttu, et kostja on nõude pärast hagi esitamist rahuldanud. Praegusel juhul ei

loobunud hageja viidatud nõudest põhjusel, kostja oli selle pärast hagi esitamist rahuldanud.

Samas ei nõustu ringkonnakohus, et viidatud sätte alusel tuli jätta 1/3 kõikidest

menetluskuludest ühest nõudest loobumise tõttu hageja kanda. Hageja esitas artikli

eemaldamise nõude üksnes esialgses hagiavalduses, mille koostamise kulu oli 720 eurot (5

tundi) ja kostja avaldas argumenteeritud seisukoha viidatud nõude kohta vaid 23.11.2016

menetlusdokumendis, mille koostamiseks kulus 1 363,68 eurot (12 tundi). Järgmises

menetlusdokumendis hageja enam artikli eemaldamist ei nõudnud ja 19.04.2017 kohtuistungil

esitas sellest nõudest loobumise avalduse.

Kuivõrd järelejäänud nõuetest rahuldati ebakohase väärtushinnangu avaldamise tuvastamise

nõue ja rahuldamata jäeti nõue tuvastada ebaõigete faktiväidete avaldamine artiklis ning sellest

tulenev kohustamisnõue ja mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmise nõue, tuli vastavalt

TsMS § 163 lg-le 1 jätta menetluskulud võrdsetes osades poolte kanda või jaotada

menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või jätta menetluskulud täielikult või

osaliselt poolte endi kanda. Maakohus otsustas jätta menetluskulud poolte kanda võrdsetes

osades. Kuivõrd tegu oli ühega kolmest alternatiivsest variandist hagi osalise rahuldamise

korral, ei rikkunud maakohus menetlusõiguse norme, kui jättis ülejäänud nõuete osas

menetluskulud poole kanda võrdsetes osades. Samas on maakohus mõistnud sätte sisu valesti.

Jättes menetluskulud poolte kanda võrdsetes osades tuleb iga poole menetluskulud jagada

poolte arvuga ja iga teine pool kannab temale langeva osa, s.t kahe poole puhul kannab hageja

½ suuruse osa enda kuludest ja samuti ½ suuruse osa kostja kuludest, samasugune on kostja osa

kulude kandmisel.

Hageja kulud esimese astme menetluses vastavalt menetluskulude nimekirjadele olid kokku

7 142,8 eurot, millest riigilõiv oli 1 000 eurot ja tasu osutatud õigusabi eest ning sõidukulu

kokku 6 142,8 eurot. Kostja ei nõustunud sellega, et maakohus luges põhjendatud

menetluskuluks ka sedavõrd suure riigilõivu, sest kostja hinnangul oli põhjendatud riigilõiv 450

eurot. Ringkonnakohus nõustub kostjaga selles, et menetluskulude kindlaksmääramise

menetluses ei saa mõista teiselt poolelt välja riigilõivu, mida on tasutud seaduses ettenähtust

rohkem. Samas ei ole ringkonnakohtu hinnangul praegusel juhul riigilõivu ettenähtust rohkem

makstud. Tsiviilasja hinna, millelt tuli arvestada riigilõivu, tuvastamisel võetakse vastavalt

TsMS §-le 123 aluseks hagi esitamise aeg. Esialgne hagihind oli 28 857 eurot ja vastavalt

riigilõivuseaduse lisale 1 tuleb selliselt hinnalt riigilõivu tasuda 1 000 eurot. Sõltumata

asjaolust, et hageja hiljem ühest nõudest loobus ja ühte vähendas, oli hagejal siiski kohustus

tasuda riigilõivu 1 000 eurot, s.t hageja ei tasunud riigilõivu seaduses ettenähtust rohkem. Kui

hagis ei oleks palutud artiklit kõrvaldada, oleks hagihind olnud 25 357 eurot, millelt tuli

riigilõivu tasuda sama palju.

Kostja ei ole vaidlustanud maakohtu otsuse põhjendusi osas, milles kohus tuvastas, et hageja

esindaja ajakulu menetluses oli kokku 26,8 tundi ja sõidukulu 60 eurot. Samuti ei vaidlustanud

kostja kohtu järeldusi, milles tuvastati, et kostja menetluskulud olid kokku 2 636 eurot. Kostja

hinnangul luges kohus põhjendamatult hageja esindaja tunnitasu suuruseks 144 eurot (sh

käibemaks). Ringkonnakohus kostja kriitikaga ei nõustu ja märgib, et diskretsioonivigu

maakohtu otsustuses ei esine. Nimetatud tasudest oli artikli eemaldamise nõudega eelduslikult

seonduv hageja esinduskulu 240,48 eurot (1,67 tundi tunnihinnaga 144 eurot (sh käibemaks))

ja kostja esinduskulu 454,56 eurot (4 tundi tunnihinnaga 113,64 eurot (käibemaksuta)).

Arvestades asjaoludega, et hageja põhjendatud menetluskulud kokku olid 4 919,2 eurot (26,8 x

120 x 1,2 + 1 000 + 60) ja kostjal 2 636 eurot (22 x 113,64 + 136) ning hageja kulust 240,48

eurot ja kostja kulust 454,56 eurot tuli TsMS § 168 lg 4 alusel jätta ainult hageja kanda, oli pool

ülejäänud hageja põhjendatud kuludest 2 339,36 eurot ((4 919,2 – 240,48) / 2) ning pool

ülejäänud kostja põhjendatud kuludest 1 090,72 eurot ((2 636 – 454,56 / 2). Seega tuli esimeses

astmes hagejal kostjale kokku hüvitada 1 545,28 eurot (1 090,72 + 454,56) ja kostjal hagejale

2 339,36 eurot. Ülejäänud menetluspoolte kulud tuli kanda neil endil.

8. Ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätab kohus TsMS § 163 lg 1 alusel 70% ulatuses

kostja ja 30% ulatuses hageja kanda. Kirjeldatud jaotuse määramisel lähtus kohus asjaolust, et

apellatsioon jäeti rahuldamata osas, milles kostja vaidlustas hageja alternatiivse nõude

rahuldamist ning kaebus rahuldati osaliselt menetluskulude jaotust ja kindlaksmääramist

puudutavas osas. Menetluskulud määrab kohus kindlaks menetluskulude jaotuse alusel

vajalikus ja põhjendatud ulatuses (TsMS § 174 lg 1).

Ringkonnakohtus on kostja menetluskulude nimekirja järgi kandnud kulutusi kokku 1 550 eurot

(käibemaksuta), mis sisaldab riigilõivu 300 eurot ja esindaja tasu 13,5 töötunni eest. Selle

lisandub istungil osalemise tasu 1,5 tundi tunnihinnaga 150 eurot (käibemaksuta). Hageja

menetluskulude nimekirja järgi on ta teises astmes kandnud kulutusi kokku 2 435 eurot

(käibemaksuga), mis sisaldab esindaja tasu 9,9 töötunni eest. Sellele lisandub kahe esindaja

istungil osalemise tasu 1,5 tundi tunnihinnaga ühel juhul 220 eurot (käibemaksuta) ja teisel

juhul 130 eurot (käibemaksuta). Ringkonnakohus on seisukohal, et menetlusosaliste ajakulu

maakohtu otsusega tutvumiseks ja apellatsioonkaebuse ning sellele vastuse koostamiseks on

põhjendatud taotluses märgitud ulatuses. Istungil osales kokku neli advokaati (mõlemal poolel

kaks), kuid ringkonnakohtu hinnangul ei olnud vaidlus keskmisest keerukam, spetsiifilisem ja

mahukam, mis tinginuks vajaduse enam kui ühe esindaja järele. Eelnevalt kirjeldatu tõttu ei ole

põhjendatud kahe esindaja kulu istungil.

Lisaks tuleb vähendada esindaja põhjendatud tunnitasu määra. Tõsiasjaga, et tegu ei ole

keskmisest keerukama vaidlusega, nõustus ka kostja apellatsioonkaebuses, kus avaldas mh, et

praeguses asjas oli põhjendatud esindaja tunnitasu hind 120 eurot (käibemaksuga) (lk 166

pöördel). Arvestades turusituatsiooni, oli ringkonnakohtu hinnangul praeguses asjas

põhjendatud tunnitasu määr 120 eurot, millele lisandub käibemaks, v.a osas, milles kostja

esindaja osutas õigusabiteenust apellatsioonkaebuse koostamisel ja istungiks ettevalmistumisel,

kus tunnitasu määr oli 92,59 eurot (käibemaksuta).

Seega kujunes hageja põhjendatud menetluskulude suuruseks 1 641,6 eurot ((9,9 + 1,5) x 120

x 1,2). Kostja põhjendatud menetluskulud suurus ringkonnakohus oli 1 730 eurot (1 550 + 1,5

x 120). Hageja kuludest tuli kaebuse rahuldamise proportsiooni arvestades kostja kanda jätta

1 149,12 eurot (1 641,6-st 70%) ja kostja kuludest tuli hageja kanda jätta 519 eurot (1 730-st

30%).

Ringkonnakohus tasaarvestab TsMS § 445 lg 1 alusel poolte vastastikused nõuded ja mõistab

kostjalt hageja kasuks maa- ja ringkonnakohtus kantud põhjendatud menetluskuluna välja

1 424,2 eurot ((2 339,36 + 1 149,12) – (1 545,28 + 519)).

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Ulvi Loonurm

Margo Klaar

Mati Maksing