2-16-9842/80 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Viivi Tomson, Andra Pärsimägi, Kersti Kerstna-Vaks

Otsuse tegemise aeg ja koht

12. jaanuar 2017, Tartu

Tsiviilasja number

2-16-9842

Tsiviilasi

N.S. hagi M.P. vastu võla ja viivise väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

32 728,01 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 9. märtsi 2017 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

N.S. apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

10. oktoober 2017

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja): N.S. (isikukood XXX), esindaja

vandeadvokaadi abi Andrei Matvejev

Vastustaja (kostja): M.P. (isikukood XXX), esindaja Mihhail

Tuštšenko

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Maakohtu 9. märtsi 2017 otsuse resolutsioon osas, milles maakohus

mõistis N.S. lt välja 800 eurot menetluskuluna Eesti Vabariigi kasuks. Ülejäänud osas

jätta maakohtu otsus muutmata, muutes maakohtu otsuse põhjendusi.

2. Rahuldada N.S. apellatsioonkaebus osaliselt.

3. Jätta poolte menetluskulud ringkonnakohtus N.S. kanda.

4. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus pärast kohtuotsuse

jõustumist.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. N.S. (hageja) esitas 27. juunil 2016 hagi M.P. (kostja) vastu, milles palus mõista kostjalt

välja võlgnevus summas 35 481,30 eurot, sissenõudmiskulud summas 40 eurot, sissenõutavaks

muutunud viivis 368,21 eurot ja viivis alates 28. juunist 2016 kuni põhinõude täitmiseni

seadusjärgses määras.

Hagi asjaolude kohaselt kandis hageja ajavahemikul 13. aprill 2004 kuni 20. november 2015

(139 kuud) kostja pangakontole laenuks 36 613,54 eurot. Kuna hageja ja kostja vahel olid

usalduslikud suhted, ei vormistanud pooled laenulepingut kirjalikult. Pooled ei leppinud kokku

laenu tagastamise ajas. Hageja eitas 10. märtsil 2016 kostjale laenulepingu ülesütlemise

avalduse, milles teavitas kostjat lepingu ülesütlemisest avalduse saamisest kahe kuu

möödumisel. Kostja sai avalduse kätte 11. märtsil 2016. Kostja on tagastanud 1091,69 eurot,

seega tagastamata on 35 521,85 eurot. VÕS § 1131 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja nõuda

võlgnikult sissenõudmiskulude hüvitamist, kui võlausaldaja võib nõuda viivist. Hagejal oli

laenumaksete tegemise ajal sissetulek, mille arvel ta andis laenu nii kostjale kui ka tagas enda

vajadused.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja selgituste kohaselt sai ta hagejalt 36 613,64 eurot, kuid

poolte vahel ei olnud laenulepingut ega võlaõiguslikku suhet. Hageja ei ole tõendanud

laenulepingu olemasolu. Hageja ja kostja elasid umbes 12 aastat koos ja neil oli ühine

majapidamine, kuid nad polnud abielus. Kooselust on alaealine laps A.S (sündinud X), kelle

ees hagejal on ülalpidamiskohustus. Kooselu kestel oli hageja pikaajaliselt töötu, tarvitas

alkoholi ja oli põhiliselt kostja ülalpidamisel, kelle sissetulek oli suurem kui tema oma.

Pangakontole laekunud rahasummad kulutas kostja perekonna huvides, eelkõige hageja

majapidamiskuludele, toidule, ühise lapse ülalpidamisele, tervisele ja hageja arvete

maksmisele.

MAAKOHTU LAHEND

3. Viru Maakohus jättis 9. märtsi 2017 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda ning mõistis hagejalt Eesti Vabariigi kasuks välja vähem tasutud riigilõivu summas 800

eurot.

4. Maakohus järeldas kostja vastuväidetest, et hageja ja kostja vahel puudub laenusuhe.

Tunnistajate kaudsetest ütlustest pole võimalik tuvastada poolte tahet sõlmida laenuleping.

Maakohus leidis, et pooltevaheline õigussuhe on kvalifitseeritav käsundisuhtena, mille alusel

kostja tasus hageja eest ja viimase heakskiidul kooselu ajal majandamiskulusid ja lapse

kasvatamise kulusid hagejale kuuluvas osas ning maksis hageja arveid.

Maakohtu selgituste kohaselt pidi kostja olukorras, kus hageja on tõendanud talle raha

ülekandmist, tõendama, et hagejal ei ole õigust raha tagasi saada. Kostja esitatud

kontoväljavõttest nähtuvad hageja eest tehtud tarbimiskulutused ja riiklikud maksed ning

täidetud rahalised kohustused elatise näol. Hageja ei ole kostja vastuväiteid ümber lükanud

üheski osas ning ja ei tõendanud, et on oma kohustusi täitnud muudest vahenditest, sh

tasaarvestanud oma nõuded kostja vastu. Eelnevast tulenevalt jättis maakohus hagi

tõendamatuse tõttu rahuldamata.

5. Maakohus ei nõustunud hagejaga, et kostja on õigeks võtnud hageja nõude 7000 euro

ulatuses. Õigeksvõtt peab olema kantud sõnaselgelt õigeksvõtuna ka istungiprotokolli.

Praeguses asjas pole kostja võtnud õigeks, et on saanud hagejalt laenu 7000 euro suuruses, vaid

et nimetatud summa kulutati remondile.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

6. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Viru Maakohtu 9. märtsi 2017 otsuse

tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega hagi rahuldada. Alternatiivselt taotles hageja otsuse

tühistamist osas, millega maakohus mõistis hagejalt välja vähem tasutud riigilõivu summas 800

eurot. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda.

Apellant kvalifitseeris poolte suhteid laenusuhtena. Kostja poolt esitatud vastuväidetest oli

võimalik järeldada, et kostja kvalifitseeris poolte suhteid seltsingulepingust lähtuvalt.

Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt rikkus maakohus selgitamiskohustust, kuna ei

juhtinud poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile, ei andnud neile võimalust

selle kohta arvamust esitada ning ei selgitanud, milliseid asjaolusid pooled tõendama peavad.

Pooled ei tuginenud erinevalt maakohtust sellele, et tegu on käsundilepingust või käsundita

asjaajamisest tuleneva õigussuhtega. Selgitamiskohustus kehtib sõltumata sellest, kas

menetluses osalevad poolte esindajad, kellel on teadmised õigusvaldkonnas

Otsusest ei nähtu, milliste tõendite alusel kohus poolte suhte kvalifitseeris ja järelduseni jõudis.

Otsust, mis ei rajane ühelegi tõendile, ei saa lugeda põhjendatuks. Hagimenetluses esitatud

väited ei ole tõendiks ja ei saa olla järelduste tegemise aluseks.

Otsusest ei ole võimalik aru saada, kas kohus kvalifitseeris poolte suhte käsundilepingust

tuleneva või käsundita asjaajamisest tuleneva suhtena. Puuduvad tõendid hageja tahteavalduse

kohta käsunduslepingu sõlmimiseks. Samuti oleks juhul, kui tegu oleks käsunduslepinguga,

vaja tuvastada, et hageja tegi kostjale ülekandeid selleks, et kostja teostaks saadud vahendite

arvel hagejale teenuseid ja saaks osutatud teenuste eest tasu. Kostja kohtuistungil antud

seletuste alusel pole selge, milliseid teenuseid kostja hagejale ülekantud raha eest osutas.

Kohus pidi juhul, kui tegu oleks käsundita asjaajamisest tuleneva õigussuhtega, tuvastama, kas

olid olemas VÕS § 1018 lg 1 p-des 1-3 ettenähtud eeldused. Formaalselt vastaks kostja poolt

toidu, riiete ja muude asjade ostmine VÕS § 1018 lg 1 p-s 2 nimetatud tunnustele, kuid

tunnistajad O. B, S. I ja I. P kinnistasid, et hagejal oli sissetulek, mis võimaldas tal tagada oma

vajadused. Hageja on täiskasvanud teovõimeline isik, kes on võimeline enda eest hoolitsema.

Täidetud ei ole VÕS § 1018 lg 1 p-s 3 sätestatud eeldus lugemaks, et kostja teostas hageja eest

ülalpidamiskohustust. Kohtuotsusest ei nähtu, kelle suhtes hageja kostja vahendite arvel

ülalpidamiskohustust teostas. Hageja ja kostja kooselu kestel oli tal ülalpidamiskohustus O. B

ja A. S suhtes ning O. B kinnitas, et hageja täitis tema suhtes ülalpidamiskohustust isiklikult.

Aastatel 2010-2015 elas hageja koos kostja ja nende tütre A. S, mistõttu ei tekkinud

seadusega ettenähtud alust elatise määramiseks ja tasumiseks.

Kostja pidi juhul, kui tegu on käsundita asjaajamisega, hagejale VÕS § 1020 lg 1 kohaselt

asjaajamisele asumise kavatsusest enne asjaajamisele asumist teatama. Pole ühtegi tõendit, mis

kinnitaks, et kostja seda tegi.

Käsundisaajal või soodustatul tekib kohustus kulud hüvitada ainult siis, kui need kulud on

tehtud ja nende suurus on tõendatud (VÕS § 628 ja § 1023). Antud juhul kostja esitas oma

nõude, et hageja peab kostjale kostja kasuks tehtud kulutused hüvitama alles kohtumenetluse

kestel pärast kohtuistungit. Toimikust ei nähtu, et maakohus oleks võtnud kostja nõude

kvalifitseerimise kohta seisukoha või selgitanud sellest tulenevat tõendamiskoormist.

Maakohus hindas valesti kooselust tulenevaid õigusi ja kohustusi. Kohtupraktikas on kinnitust

leidnud seltsingulepingu sätete kohaldamine mitteabielulise kooselu vormidele. Seltsinglaste

kohustuseks saab olla mh ka vanemakohustuste täitmine (RKTKo tsiviilasjas nr 2-11-33881).

Juhul, kui leiab tuvastamist pooltevaheline seltsingulepingu olemasolu, tuleb tuvastada poolte

panused eesmärgi saavutamiseks. Maakohus on jätnud tuvastamata, millal ja kui kaua pooled

panuseid tegid ning mis esemete osas seltsing kehtis. Mitteabielulise kooselusuhte raames

sõlmitud kokkulepet tuleb mõista selliselt, et töötav elukaaslane ei eelda, et ühel päeval, kui

elukaaslased peaksid kooselu lõpetama, peab teine elukaaslane kõik kulutused kas osaliselt või

täielikult hüvitama.

Juhul kui kostja võtab omaks, et vabaabielu ajal ta kasutades hageja rahalisi vahendeid soetas

korteri, siis sellisel juhul oli vaja anda pooltele võimalus tõendada panuste suurust.

G. I ja O. B ütlustest nähtub, et hageja tahe raha ülekandmisel kostjale oli anda kostjale raha

laenuks.

Põhjendatud ei ole hagejalt vähem tasutud riigilõivu summas 800 eurot väljamõistmine, kuna

hageja on summa täies mahus kohtu määratud tähtajaks ära maksnud.

7. Hageja täpsustas 25. oktoobril 2017 ringkonnakohtus oma nõuet, leides, et hageja nõude

õiguslikuks aluseks on alusetu rikastumise sätted. TsÜS § 75 lg-t 1 arvestades tuleb tuvastada,

milline oli hageja tahe raha ülekandmisel kostja kontole. Antud juhul saab eeldada, et hageja

võttis endale osa ühise majapidamisega seotud kuludest. Ühine majapidamine ei tähenda aga

seda, et tuleks kanda teineteise isiklikud kulud ja hageja ei ole kunagi avaldanud tahet kostja

isiklike kulude kandmiseks.

Kostja on enda 29. detsembri 2016 seisukohas võtnud omaks, et tema sissetulek kooselu kestel

oli 61 698,87 eurot. Kostja osa ühise majapidamise kuludes kooselu kestel pidi olema vähemalt

45 186,94 eurot. Arvestades kostja tulusid, jäi tal seega oma vajaduste katmiseks ühise

majapidamise perioodil 16 011,96 eurot ehk ühes kuus 95,30 eurot. Samas teostas lisaks

ühistele kuludele kostja kulutusi ka kahele lapsele, kes sündisid enne kooselu hagejaga ning

tasus inkassofirmade nõudeid. Analoogia korras perekonnaseadusega tuleb antud kulusid

käsitleda kostja lahusvarana. Nende kulutuste peale kulus kostjal rohkem raha kui 16 011,96

eurot. Kostja konto väljavõtte põhjal saab asuda seisukohale, et tema igakuised kooseluga

mitteseotud kulud olid 699,58 eurot kuus. Arvestades seda, et pooled elasid koos 14 aastat ehk

336 kuud, olid kostja kooseluga mitteseotud kulud 224 797,32 eurot. Kostja kulud ületavad

tema tulusid summas 574,28 eurot kuus (669,58 – 95,30). Kuna kostja ei ole esitanud tõendeid

selle kohta, millistest allikatest ta oma kulud kattis, tuleb asuda seisukohale, et tema kulud oli

kaetud hageja poolt ülekantavate summade arvel. Hageja nõue on seega hagiavalduses esitatud

summa ulatuses põhjendatud.

Kuna hageja ei avaldanud tahet rahastada kostja kulusid, on võimalik kohaldada alusetu

rikastumise sätteid. Tegu ei olnud mittetäieliku kohustuse täitmisega, kuna kooselus ühe poole

kulude rahastamine teise poole poolt ei vasta üldisele arusaamale.

27. detsembri 2017 menetlusdokumendis leidis hageja, et tema alusetu rikastumise nõue ei ole

aegunud. TsÜS § 151 lg 1 kohaselt on alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg

kolm aastat ajast, mil õigustatud isik sai teada või pidi teada saama, et tal on alusetust

rikastumisest tulenev nõue. Vaidlus poolte vahel kostjale ülekantud raha osas tekkis seoses

kooselu nurjumisega. Poolte kooselu nurjus 2015. aastal, mil hageja sai oma rikutud õigusest

teada, seega on 27. juuni 2016 esitatud hagiavaldus esitatud enne seadusega ettenähtud

aegumistähtaja möödumist.

8. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist ning

apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulude hageja kanda jätmist.

Vastuväidete kohaselt on kohus täitnud selgitamiskohustust ja poolte suhte õigesti ning poolte

selgitustest lähtuvalt kvalifitseerinud. Kohtuotsuse punkt 8 kajastab kohtu poolt menetluse

raames tehtud selgitusi.

Kostja vastuväidetest ei saa järeldada, et kostja arvates tuleks poolte suhe kvalifitseerida

seltsingulepinguna. Kostja on kogu menetluse raames olnud positsioonil, et poolte vahel ei ole

laenusuhet olnud ning et kostja ei pea saadud raha tagasi maksma, kuna kogu raha kulutati

hageja huvides ja tema kohustuste täitmiseks.

Kostja esitatud dokumentaalsete tõendite ning tunnistaja ütlustega on tõendatud VÕS § 1018

lg 1 p-de 2 ja 3 eeldused.

Hageja vastuväited on vastuolulised. Kostja ei ole kunagi väitnud, et tal olid lisa sissetuleku

allikad. Kostja täitis hageja käsundit, mis oli seotud hageja igapäevaste vajaduste

rahuldamisega ning hageja esimesest abielust pärit lapse ning poolte ühise lapse ülalpidamisega

ja ka teiste hageja kulude tasumisega. Poolte vahelised suhted ei ole seega mittetäielik kohustus.

Poolte tahteavaldused olid suunatud käsunduslepingust (vastuses märgitud ekslikult

käenduslepingust). tuleneva eesmärgi saavutamiseks. Alusetu rikastumise koosseis ei ole

täidetud.

Kui kohus leiab, et hageja alusetu rikastumise nõue tuleb rahuldada, esitab kostja aegumise

vastuväite TsÜS § 151 lg 1 alusel. Aegumistähtaega tuleb arvutada alates 25. oktoobrist 2017

ehk ajast, mil hageja jõudis järeldusele, et tal on eeldatav tagasinõudeõigus. Hageja kaotab

seega õiguse nõuda kostjalt enne 25. oktoobril 2014 üleantut.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb osas, milles maakohus jättis

hagi rahuldamata, jätta muutmata. Muuta tuleb osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi. Maakohtu

otsus tuleb tühistada osas, milles maakohus mõistis hagejalt välja Eesti Vabariigi kasuks vähem

tasutud riigilõivu 800 eurot (otsuse resolutsiooni p 4). Selles osas kuulub hageja

apellatsioonkaebus rahuldamisele.

10. Asjas ei ole vaidlust ja maakohus on tuvastanud, et poolte vahel olid vabaabielulised

kooselusuhted vähemalt perioodil 13. aprill 2004 kuni 20. november 2015. Nimetatud perioodil

on hageja kandnud kostja pangakontole kokku 36 613, 54 eurot igakordse selgitusega „M.P. “.

Pooled elasid koos kostjale kuuluvas korteris ja neil on ühine tütar A (sündinud 2002).

11. Hageja leidis maakohtule esitatud hagiavalduses, et ta on andnud kostjale 36 613, 54 euro

ulatuses tähtajatult laenu. Hageja ütles 10. märtsil 2016 laenulepingu üles ja nõuab kostjalt

laenatud raha 35 521, 85 eurot tagastamist. 17. veebruari 2017 menetlusdokumendis (hageja

kirjalik kohtukõne) asus hageja seisukohale, et kostja väited raha kulutamise kohta hageja ja

poolte ühise tütre ülalpidamiseks ilma hageja tahteavalduseta viitavad käsundita asjaajamisele

ning sel juhul pidi kostja esitama vastunõude vastuhagi vormis või vähemalt tegema

tasaarvestuse avalduse. Isegi kui lugeda käsundita asjaajamisest tulenev nõue esitatuks, siis

taotles hageja aegumistähtaja kohaldamist. Hageja palus arvesse võtta, et kostja võttis omaks,

et ta sai hagejalt sularahas 7000 eurot korteri ostmiseks enda nimele ja antud summat tuleb

samuti käsitleda laenuna.

12. Kostja laenusuhet ei tunnistanud ning põhjendas raha saamist poolte ühise majapidamisega

ning hageja kohustusega pidada üleval poolte ühist alaealist last. Kõik rahasummad kulutas

kostja hageja huvides. 10. veebruari 2017 menetlusdokumendis (kostja seisukoht

kohtuvaidluste korras) leidis kostja, et võimalik on ka kinkeleping. Kui leiab tõendamist, et

hageja kandis kostjale raha üle olemata selleks kohustatud, on hagejal kostja vastu alusetust

rikastumisest tulenev nõue. Sellisel juhul tuleks kostja poolt hageja huvides tehtud kulud

hageja nõudega tasaarvestada.

13. Maakohus järeldas kostja vastuväidetest, et poolte vahel puudus laenusuhe ning

kvalifitseeris poolte vahelise õigussuhte käsundina, mille kohaselt täitis kostja hageja eest ja

heakskiidul poolte ühiselu majandamis- ja lapsekasvatuskulusid. Samas kvalifitseeris kohus

poolte suhted ka käsundita asjaajamise suhtena VÕS § 1018 lg 1 tähenduses.

14. Ringkonnakohus nõustub hageja apellatsioonkaebuse väitega, et maakohtu otsusest ei ole

võimalik aru saada, millises osas kvalifitseeris kohus poolte suhte käsunduslepingust

tulenevana ja millises osas käsundita asjaajamisest tuleneva õigussuhtena. Maakohtu

vastuoluline seisukoht õigussuhte kvalifitseerimisel võis olla pooltele üllatuslik, sest varasemalt

oli hageja küll viidanud (kirjalikus kohtukõnes) kostja võimalikule vastuväitele kui käsundita

asjaajamisest tulenevale nõudele, kuid kohus polnud pooltega seda võimalikku kostja

vastuväidet ei õiguslikust ega faktilisest küljest arutanud. Maakohus jättis täitmata oma

selgitamiskohustuse, sh tõendamiskoormuse osas, millega rikkus TsMS §-des 230 lg-s 2, § 401

lg-s 1 ja § 436 lg-s 3 sätestatut.

15. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et asjas ei ole leidnud tuvastamist laenulepingu

sõlmimine hagis nõutud 35 521,85 euro osas. Olukorras, kus kostja vaidles laenu saamisele

vastu, pidi laenu andmist tõendama laenuandja. Lepingu sõlmimiseks on vaja mõlema poole

tahteavaldust, hageja pole tõendanud kostjapoolset tahet võtta hagejalt kui oma elukaaslaselt

laenu. Kostja pole väljendanud ei otsest ega kaudset tahet laenulepingu sõlmimiseks. Nõustuda

tuleb maakohtu hinnanguga tunnistajate ütlustele, mis on niivõrd üldised ja ei võimalda kohtul

tuvastada hageja tahet anda 12 aasta jooksul igakuuliselt kostjale laenu. Hageja ei ole ümber

lükanud kostja väiteid, et ta on saadud raha kulutanud poolte ühise tütre ülalpidamiseks ja

poolte ühise majapidamise vajaduste katteks. Seejuures ei oma tähtsust, kui suured olid antud

perioodil hageja ja kostja sissetulekud. Asja materjalidest saab järeldada, et kui hageja kandis

kostja arvele 139 kuu jooksul üle ca 36 000 eurot, teeb see igas kuus ca 260 eurot, mis on täiesti

tavapärane osalus majapidamises, kuhu kuuluvad kaks elukaaslast ja nende ühine laps. Ka

hageja ise on apellatsioonkaebuses põhjendatult märkinud, et mitteabielulise kooselusuhte

raames sõlmitud kokkulepet tuleb mõista selliselt, et töötav elukaaslane ei eelda, et ühel päeval,

kui elukaaslased peaksid kooselu lõpetama, peab teine elukaaslane kõik kulutused kas osaliselt

või täielikult hüvitama.

16. Olukorras, kus maakohus ei tuvastanud hageja väidetud laenusuhte olemasolu, pidi

maakohus andma hinnangu poolte vahelisele õigussuhtele, mille alusel kandis hageja 12 aasta

jooksul perioodiliselt kostja arvele kokku 35 521,85 eurot. Mõlemad pooled ei eita, et raha

ülekannete tegemine toimus vastavalt kokkuleppele. Vaieldav on kokkuleppe sisu.

17. Maakohus määratles pooltevahelise õigussuhte käsundina, kuid ei ole seda kvalifikatsiooni

kuidagi põhjendanud, jättes tähelepanuta VÕS-i käsundit reguleerivad sätted. VÕS § 619 järgi

kohustub käsunduslepinguga üks isik (käsundisaaja) vastavalt lepingule osutama teisele isikule

(käsundiandja) teenuseid (täitma käsundi), käsundiandja aga maksma talle selle eest tasu, kui

selles on kokku lepitud. Käsundisaaja peab käsundi täitmisel tegutsema käsundiandjale

lojaalselt ja käsundi laadist tuleneva vajaliku hoolsusega. Käsundisaaja peab täitma käsundi

vastavalt oma teadmistele ja võimetele käsundiandja jaoks parima kasuga ning ära hoidma

kahju tekkimise käsundiandja varale (VÕS § 620). Käsundisaaja peab käsundi täitmisel järgima

käsundiandja juhiseid. Kui käsundisaaja peab käsundi täitma oma erialastele teadmistele või

võimetele tuginedes, ei või käsundiandja anda üksikasjalikke juhiseid käsundi täitmise viisi ega

tingimuste suhtes. Kui käsundisaaja soovib käsundiandja juhistest kõrvale kalduda, peab ta

sellest käsundiandjale teatama ja tema otsuse ära ootama, välja arvatud juhul, kui viivitusega

kaasneks käsundiandjale ilmselt ebasoodus tagajärg ja kui asjaoludest tulenevalt võib eeldada,

et käsundiandja kiidab kõrvalekaldumise heaks. Kui juhistest kinnipidamisega kaasneks

käsundiandjale ilmselt ebasoodus tagajärg, võib käsundisaaja järgida juhiseid alles siis, kui ta

on juhtinud käsundiandja tähelepanu ebasoodsale tagajärjele ja käsundiandja ei muuda juhiseid.

(VÕS § 621 lg-d 1-3)

Asjas puuduvad tõendid, et poolte tahe oli just sellise sisuga kokkuleppe sõlmida, kus kostja

pidi osutama hagejale tasu eest teenuseid (täitma käsundit) alludes hageja kui käsundiandja

juhistele nii poolte ühise lapse ülalpidamisel/kasvatamisel kui ka poolte ühise majapidamise

korraldamisel.

18. Maakohus on pooltevahelise õigussuhte kvalifitseerimisel viidanud üldsõnaliselt ka

käsundita asjaajamise sätetele. Käsundita asjaajamist reguleeritakse VÕS 51. ptk-s ning see on

tegevus, kus üks isik(asjaajaja) teeb midagi teise isiku(soodustatu) kasuks, ilma et viimane

oleks talle andnud õigust tegu teha või kohustanud teda tegu tegema (§ 1018 lg 1). Käsundita

asjaajamise instituut annab asjaajajale õiguse nõuda soodustatult kulutuste ja kahju hüvitamist,

mida ta kandis seoses käsundita asjaajamisega. Käsundita asjaajamise definitsioonist tulenevalt

ei ole tegemist käsundita asjaajamisega siis, kui soodustatu oli andnud asjaajajale õiguse tegu

teha või kohustanud tegu tegema ja asju aeti algusest peale soodustatu arvel. Ringkonnakohtu

arusaamise kohaselt saaks kostja oma vastuväidetes käsundita asjaajamise sätetele tugineda

juhul, kui kohus peab laenusuhet tõendatuks, kostja peab raha tagastama ning soovib hageja

nõuet tasaarvestada enda nõudega hageja vastu. Seetõttu tuleb maakohtu viide käsundita

asjaajamisele hagi rahuldamata jätmise põhjendusena maakohtu otsuse põhjenduste hulgast

välja jätta.

19. Ringkonnakohus ei käsitle raha ülekandeid ka kinkena. VÕS § 259 lg 1 kohaselt on kinkeks

kinkija poolt talle kuuluva eseme tasuta üleandmine kingisaajale, kuid kostja enda väidete

kohaselt kulutas ta hagejalt saadud raha poolte ühisele majapidamisele, poolte ühise tütre

ülalpidamiseks ja hageja kohustuste täitmiseks.

20. Hageja heidab maakohtule ette, et maakohus ei kontrollinud tema nõuet seltsingulepingu

sätete järgi. Hageja etteheide ei ole põhjendatud. Hageja on seltsingulepingu sätetele hakanud

tuginema alles apellatsioonkaebuses ja ei ole esitanud senises menetluses ühtegi faktilist

asjaolu, mis oleks võimaldanud maakohtul poolte vahelist suhet käsitleda seltsinguna.

Riigikohus on oma hilisemas praktikas asunud seisukohale, et vabaabielu ei saa iseenesest ja

alati lugeda seltsinguks VÕS § 580 lg 1 mõttes (vt RKTKo tsiviilasjas nr 3-2-1-129-16 p 21, nr

3-2-1-109-14, p-d 13-15). Seltsingu sätete kohaldamist ei õigusta ainuüksi see, et pooled on

lisaks kooselule korraldanud ka ühise majapidamise. Ei saa eeldada, et ühist majapidamist

korraldades on poolte tahteks teha seda seltsingu juhtimise ja aruandluse ning kasumi jaotamise

ja kahjumi katmise sätete alusel. Hageja nõudis maakohtu menetluses laenu tagastamist ja ei

ole tuginenud asjaoludele, mis oleksid andnud maakohtule alust kaaluda seltsingu lõpetamise

sätete kohaldamist vastavalt Riigikohtu juhtnööridele analoogia korras.

21. Hageja seisukohtadest ja eriti hageja selgitustest ringkonnakohtu istungil (II kd lk 103 p)

selgub, et hagi esitamise kostja vastu tingis eelkõige asjaolu, et hageja väite kohaselt andis ta

kostjale kooselu ajal 50 000 krooni korteri ostmiseks. Kostja nimele ostetud korteris elas kuni

kooselu lõpuni ka hageja, kuid kooselu lõppedes sundis kostja hageja korterist lahkuma ja on

jätnud tagastamata ka kostjalt saadud raha. Hageja soovib nimetatud rahasumma tagastamist,

kuid

pole

vastavas

ulatuses

hagi

esitanud.

Ringkonnakohus

ei

nõustu

hageja

apellatsioonkaebuse seisukohaga, et maakohus oleks pidanud andma pooltele võimaluse

tõendada panuste suurust (II kd lk 54). Kohus lähtub nõude lahendamisel selle piiridest (TsMS

§ 439). Hageja ei ole nõuet kostjale korteri soetamiseks laenatud raha tagastamiseks esitanud

ning seetõttu ei saanud maakohus ka sellega seonduvaid hageja seisukohti arvestada. Maakohus

oleks pidanud küll seda asjaolu hagejale selgitama ja arvestama hagi piiridega ka tunnistajate

ülekuulamisel, kuid maakohtu see minetus ei ole aluseks maakohtu otsuse tühistamisele hagi

rahuldamata jätmise osas.

22. Hageja on esitanud alternatiivselt kostjale 12 aasta jooksul ülekantud raha tagastamiseks ka

alusetust rikastumisest tuleneva nõude. Sellise nõude õigus oleks hagejal VÕS § 1028 lg 1 ja

§ 1032 lg 1 järgi siis, kui leiaks tõendamist, et hageja kandis hagejale raha üle, olemata selleks

kohustatud. Alusetu rikastumise instituudi eesmärgiks on kõrvaldada ebaõiglus, mis tekib juhul,

kui üks isik teeb midagi teise isiku heaks, olemata selleks seadusest või tehingust tulenevalt

kohustatud (vt RKTKo tsiviilasjas nr 3-2-1-133-05). VÕS § 1028 lg 1 kohaldamise eeldusena

peab hageja väitma, et kostja sai temalt midagi olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena

(vt RKTKm tsiviilasjas nr 3-2-1-44-11, p 34). Hageja peab VÕS § 1028 lg 1 kohaldamiseks

tõendama, et ta tahtis kostja rikastamiseks täita olematut kohustust või kohustust, mida ei

tekkinud või mis langes hiljem ära (vt RKTKo tsiviilasjas nr 3-2-1-134-11, p 13). VÕS § 1028

lg 1 kohaldamisel peab olema selge, milles seisnes hageja sooritus kostjale VÕS § 1028 lg 1

mõttes ja milline kohustus on ära langenud või tekkimata jäänud (vt RKTKo tsiviilasjas nr

3-2-1-65-14, p 10).

Hageja 25. oktoobri 2017 ega ka 8. novembri 2017 menetlusdokumentidest alternatiivse nõude

täpsustamise kohta ei nähtu asjaolusid, mis annaksid hagejale aluse esitada kostja vastu alusetu

rikastumise nõue. Hageja ei ole esitanud väidet, et kostja sai temalt midagi olemasoleva või

tulevase kohustuse täitmisena, kuid kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kohustus on

ära langenud. Hageja väidab üksnes seda, et tema tahteavalduste mõistlikul tõlgendamisel on

võimalik eeldada, et ta võttis enda kanda osa ühise majapidamisega seotud kuludest, kuid ei ole

kunagi soovinud tasuda kostja isiklikke kulusid. Kostja isiklike kulude kandmist ei ole hageja

tõendanud. Ringkonnakohus on tuvastanud (vt otsuse p 24), et hageja täitis osaliselt (osas, mis

ületas lapse ülalpidamise kohustust) mittetäielikku kohustust, millena saadut ei saa üleandja

saajalt tagasi nõuda (VÕS § 1028 lg 2). Kuna hageja tasus kostjale 139 kuu jooksul ühise

majapidamise ja lapse ülalpidamise kulude katteks kokku 36 613 eurot, keskmiselt ca 260 eurot

kuus, mis on tuvastatud asjaoludel täiesti mõistlik rahasumma, siis ei ole võimalik rääkida ka

kostja suhtes toimepandud ebaõiglusest. Hageja alternatiivne alusetust rikastumisest tulenev

nõue tuleb jätta rahuldamata.

23. Kui alusetu rikastumise nõue oleks põhjendatud, tuleks kohtul arvestada kostja esitatud

aegumise vastuväitega. TsÜS § 151 lg 1 tulenevalt on alusetust rikastumisest tuleneva nõude

aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on

alusetust rikastumisest tulenev nõue. Oluline on teadmine nõude aluseks olevatest asjaoludest,

mitte neile antav õiguslik hinnang. Antud juhul peab hageja kostjat alusetult rikastunuks kogu

saadud raha arvel, hageja oli juba raha ülekande tegemiste ajal ülekannetest teadlik, mistõttu

muutus tema võimalik rikastumise nõue sissenõutavaks kohe pärast raha (väidetavalt alusetut)

ülekandmist kostjale. Hagi on esitatud 27. juunil 2016 ning hagi oleks selle põhjendatuse korral

aegunud raha osas, mis hageja kandis kostjale üle enne 27. juunit 2013. Hageja käsitlus nõude

aegumise algusajast (kooselu nurjumine 2015. aastal) ei ole kooskõlas kehtiva õigusega.

24. Ringkonnakohus leiab, et seadus ei takista isikutel sõlmida selliseid kokkuleppeid, mis ei

ole võlaõigusseaduses täpselt määratletud. Praegusel juhul ongi pooled sõlminud kokkuleppe,

kuidas kanda poolte kooselu ajal ühise lapse kasvatamisega ja ühise majapidamisega seotud

kulusid. Nimetatud asjaolu tõendab eelkõige poolte käitumine, samuti kostja pangakonto

väljavõtted (I kd lk 129-146). Kostja on avaldanud, et hageja poolt ülekantud raha arvelt on ta

täitnud ka hageja kohustusi (I kd lk 120), väidet tõendab kostja pangakonto väljavõte. Hageja

ei ole seda väidet tõsikindlalt kummutanud ning ringkonnakohus peab selliseid kostja

toiminguid osaks poolte kui elukaaslaste kokkuleppest. Kokkuleppe täitmiseks tegi hageja

kandeid kostja arvele kogu kooselu jooksul, st 12 aastat. Asjas puuduvad tõendid, et pooled

leppisid kokku nimetatud maksete tagastamises kui kooselu peaks lõppema. Sellist poolte

kokkulepet (v.a kokkulepe alaealise lapse ülalpidamise osas) saab käsitleda mittetäieliku

kõlbelise kohustusena VÕS § 4 lg 2 p 2 tähenduses, mille täitmist ei saanud pooled üksteiselt

nõuda, ka ei saa mittetäieliku kohustuse täitmiseks üleantut tagasi nõuda (VÕS § 4 lg 3).

Ringkonnakohus selgitas võimalust kvalifitseerida poolte kokkulepe mittetäieliku kohustusena

ka ringkonnakohtu istungil.

25. Alaealise lapse ülalpidamiskohustust võivad vanemad omavahelisel kokkuleppel täpsustada

ja määrata kindlaks, missugusel viisil ja kui pika ajavahemiku kaupa tuleb ülalpidamist anda

(PKS § 100 lg 3), seejuures ei oma tähtust, kas mõlemad vanemad elavad oma alaealise lapsega

koos või mitte. Hageja ei ole asjas tõendanud, et ta andis poolte ühisele lapsele 12 aasta jooksul

ülalpidamist muul viisil kui väidab kostja, st ülekannetega kostja pangakontole, milliseks

rahasummaks on kostja arvestanud 15 474,82 eurot (I kd lk 119).

Nimetatud kokkulepete tuvastamise tõttu ei kuulu hageja poolt kostjale üle kantud raha hagejale

tagastamisele.

26. Rahuldada tuleb hageja kaebus maakohtu otsuse resolutsiooni p 4 tühistamise osas.

Maakohus mõistis hagejalt välja Eesti Vabariigi kasuks hagiavalduse esitamisel tasumisele

kuulunud riigilõivu 800 eurot, mille hageja on tegelikult tasunud perioodil 19. oktoober 2016 –

20. veebruar 2017 (II kd lk 70).

27. Kuna hageja apellatsioonkaebus jääb põhilises osas rahuldamata, tuleb kõik poolte

menetluskulud ringkonnakohtus jätta TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Menetluskulude

rahalise suuruse maa- ja ringkonnakohtus määrab kindlaks maakohus pärast kohtuotsuse

jõustumist (TsMS § 174 lg 4).

/allkirjastatud digitaalselt/

Andra Pärsimägi

/allkirjastatud digitaalselt/

Viivi Tomson

/allkirjastatud digitaalselt/

Kersti Kerstna-Vaks