2-14-58735/25 · Riigikohtu tsiviilkolleegium

R I I G I K O H U S

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

2-14-58735

Otsuse kuupäev

Tartu, 11. jaanuar 2018

Kohtukoosseis

Eesistuja Tambet Tampuu, liikmed Peeter Jerofejev ja Villu

Kõve

Kohtuasi

Margus Kiisküla hagi Sihtasutuse Rahvusvaheline

Kaitseuuringute Keskus vastu nõude tunnustamiseks Leelet

Nellise (pankrotis) pankrotimenetluses

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 9. juuni 2017. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Margus Kiisküla kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

3500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Margus Kiisküla, esindaja vandeadvokaat Klen Laus

Kostja Sihtasutus Rahvusvaheline Kaitseuuringute Keskus,

esindaja vandeadvokaat Alan Biin

Asja läbivaatamise kuupäev

18. detsember 2017, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 9. juuni 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-58735

osas, milles ringkonnakohus jättis hagi rahuldamata, ja menetluskulude jaotuse osas.

Saata asi selles osas tagasi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohtu

otsus on jõustunud osas, milles ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse,

millega maakohus jättis kostja tõendi kogumise taotluse rahuldamata.

2. Rahuldada Margus Kiisküla kassatsioonkaebus osaliselt.

3. Tagastada Margus Kiisküla kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon Advokaadibüroo

TRINITI OÜ-le.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2-14-58735

1. Margus Kiisküla (hageja) esitas 8. oktoobril 2014 hagiavalduse Sihtasutuse Rahvusvaheline

Kaitseuuringute Keskus (kostja) vastu, milles palus tunnustada Leelet Nellise (pankrotis) (võlgnik)

pankrotimenetluses 66 055 euro suurust nõuet pankrotiseaduse (PankrS) § 153 lg 1 p 3 kohaselt

teise rahuldamisjärgu nõudena.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja võlgnik 18. jaanuaril 2013 laenulepingu, mille alusel andis

hageja võlgnikule sularahas üle laenusumma 55 000 eurot (laenuleping). Võlgniku laenukohustust

käendas 18. jaanuaril 2013 Kaupo Nellis. Võlgnik on laenulepingule lisanud kinnituse, mille

kohaselt on ta raha kätte saanud. Laenu tagastamise tähtpäev oli 18. jaanuaril 2014. Võlgnik soovis

laenu sularahas ja hageja majanduslik seisund võimaldas tal laenu anda. Raha sai ta mh kinnistu

müügist. 50 000 eurot sai ta sularahas Tanio Bantchevilt ja 5000 eurot Tõnis Kiiskülalt. Võlgnik

tunnustas 18. jaanuaril 2014 hageja nõuet ja andis hagejale võlatunnistuse. Võlgnik ei ole hagejale

laenu tagastanud ega tasunud laenusumma kasutamise eest intressi ega tagastamata laenusummalt

arvestatud viivist. Võlgniku pankrot kuulutati välja 30. mail 2014. Hageja esitas 12. juunil 2014

võlgniku pankrotimenetluses 66 055 euro tasumise nõude, millele kostja esitas 30. septembril 2014

toimunud nõuete kaitsmise koosolekul vastuväite. Võlgnik võlgneb hagejale põhivõlana

55 000 eurot, intressina 3850 eurot (intress oli laenulepingu p 2.3 järgi 7% aastas) ja viivisena

7205 eurot (viivis oli laenulepingu p 3.1 järgi 0,1% sissenõutavaks muutunud summast päevas).

Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kostja arvates on väidetavalt sõlmitud laenuleping näilik. Hageja ei ole tõendanud laenusumma

üleandmist. Laenulepingu sõlmimine ei ole usutav, sest isikutel ei ole tavapäraselt nii palju sularaha

ja praktikas kantakse nii suur laen üle üldjuhul pangaülekandega. Laenuleping on sõlmitud

eesmärgiga tekitada pankrotimenetluses näilik nõue. Kahtlusi kinnitab see, et võlgnik on väidetavalt

sularahas saanud 74 500 euro suuruse laenu ka enda emalt ja abikaasalt. Võlgniku elustiil ja

võlgnevused ei näita vaatamata väidetavatele laenudele, et tal oleks nii suures ulatuses

finantsvahendeid olnud. On äärmiselt ebausutav, et Bulgaaria kodanik T. Bantchev annaks Eesti

kodanikule sularahas tagatiseta 50 000 euro suuruse laenu.

3. Harju Maakohus rahuldas 29. novembri 2016. a otsusega hagi ning tunnustas hageja 66 055 euro

suurust nõuet võlgniku pankrotimenetluses teise rahuldamisjärgu nõudena. Maakohus jättis

menetluskulud kostja kanda ja märkis, et määrab menetluskulud rahaliselt kindlaks pärast

kohtulahendi jõustumist. Maakohus jättis rahuldamata kostja tõendite kogumise taotluse, milles

kostja soovis saada hageja pangakontode väljavõtted Eestis tegutsevatest krediidiasutustest

1. jaanuarist 2010 kuni 18. jaanuarini 2013.

Maakohus tuvastas, et hageja ja võlgnik allkirjastasid lepingudokumendi, mille pealkiri oli

laenuleping ja millele oli sõlmimise ajaks ja kohaks märgitud 18. jaanuar 2013, Tallinn. Kostja ei

ole välja toonud asjaolusid, millest nähtuks, et laenuleping oli näilik tsiviilseadustiku üldosa

seaduse § 89 lg 1 mõttes. Ainuüksi kostja arvamuse, et laenulepingu sõlmimise eesmärk oli tekitada

pankrotimenetlusse näilik nõue, põhjal ei saa kohus laenulepingut näilikuks tehinguks lugeda.

Laenuleping vastab seaduses sätestatud laenulepingu tunnustele ning selles sisalduvad tingimused ei

anna alust lugeda lepingut näilikuks.

Laenulepingu p-des 1.1 ja 1.2 leppisid hageja ja võlgnik kokku, et laenuandja annab laenusaajale

laenu 55 000 eurot ning kohustub laenu üle andma hiljemalt 19. jaanuaril 2013. Laenulepingule on

käsitsi kirjutatud: „Kinnitan, et olen laenusumma 55 000 Eurot kätte saanud. /allkiri/ Leelet Nellis.“

Võlgniku omakäeline kinnitus laenulepingul on täitmise kviitung võlaõigusseaduse (VÕS) § 95 lg 1

2(6)

2-14-58735

mõttes, mis pöörab laenu üleandmise osas tõendamiskoormise ümber. Seega peab kostja tõendama,

et hageja ei ole võlgnikule laenu üle andnud.

Kostja ei lükanud ümber hageja väidet, et hageja kasutas võlgnikule laenu andmiseks T. Bantchevilt

sularahas saadud 55 000 eurot ja T. Kiiskülalt saadud 5000 eurot, ega tõendanud, et hagejal ei

saanud olla raha, mille arvel võlgnikule laenu anda. See, kas hagejal oli sissetulekuid või

pangakontol raha, saab üksnes näidata laenusumma üleandmise elulist usutavust ega näita üheselt, et

laenusummat üle ei antud. Kostja ei soovinud esitada tõendeid selle kohta, et laenu üle ei antud, ega

taotlenud hageja ega võlgniku ärakuulamist. Kuna kostja ei tõendanud, et laenu võlgnikule üle ei

antud, tuleb hageja 55 000 euro suurust põhivõlga, 3850 euro suurust intressinõuet ja 7205 euro

suurust viivisenõuet tunnustada võlgniku pankrotimenetluses teise järgu nõudena.

4. Kostja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja jätta hagi rahuldamata või saata

asi tagasi maakohtusse uueks läbivaatamiseks.

Hageja palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 9. juuni 2017. a otsusega apellatsioonkaebuse ja tühistas

maakohtu otsuse osas, milles maakohus tunnustas hageja 66 055 euro suurust nõuet võlgniku

pankrotimenetluses teise järgu nõudena, ning menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohus tegi

tühistatud osas uue otsuse ja sõnastas otsuse tervikresolutsiooni, mille kohaselt jättis hagi

rahuldamata ja hageja nõude tunnustamata, kostja tõendi kogumise taotluse rahuldamata ning

menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus hageja kanda.

Ringkonnakohus leidis, et maakohus ei rikkunud menetlusõiguse norme, kui ta jättis rahuldamata

kostja taotluse nõuda välja hageja pangakonto väljavõtted. Arvestades, et hageja väitel sai ta

laenamiseks vajaliku raha sularahas ning ka laenu anti sularahas, ei ole pangakonto väljavõtetel asja

lahendamiseks tähtsust. Maakohus jaotas aga vääralt tõendamiskoormise, leides, et kui võlgnik on

kinnitanud raha saamist, peab kostja tõendama, et raha üle ei antud. Selline tõendamiskoormis

kohalduks tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 1 alusel vaid juhul, kui vaidlus oleks

lepingupoolte ehk hageja ja võlgniku vahel. Kuna käesolevas asjas on vaidluse pooled hageja ja

kolmas isik, peab hageja tõendama, et ta on võlgnikule raha üle andnud.

Hageja ei ole laenulepingu alusel raha üleandmist piisavalt tõendanud. Hageja väited ja tõendid

T. Bantchevilt sularahas laenu saamise ning võlgnikule sularahas laenu andmise kohta ei ole

veenvad, sest hageja ei ole esitanud ühtegi laenulepingu pooltest sõltumatut tõendit, vaid piirdunud

hageja enda kinnitustega laenu saamise kohta. Hageja väitis, et ta käis Bulgaarias mitmeid kordi

ning sai laenamiseks vajaliku summa kätte osade kaupa. Ei ole usutav, et sellisel juhul oleks hageja

nõudnud võlgnikult raha kättesaamise kohta kinnitust vaid ühel korral. Samuti ei ole usutav, et

olukorras, kus hageja käis Bulgaarias, et laenu saada, oleks kokku lepitud Eesti õiguse

kohaldamises, ega asjaolu, et välismaalane andis sularahas laenu kuueks aastaks ühegi tagatiseta.

Hageja ei ole teinud usutavaks, et võlgnikul oli nii suuri laenusummasid vaja, ega seda, miks oli

vajalik anda laen üle sularahas. Laenu üleandmist ei muuda usutavaks ka võlgniku abikaasaga

sõlmitud käendusleping, sest hageja ei väitnud, et ta oleks käendajalt laenulepingu täitmist nõudnud,

kuigi laenu tagastamise ajast on möödunud mitu aastat.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

3(6)

2-14-58735

6. Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta jõusse maakohtu otsus

ning menetluskulud jätta kostja kanda ja mõista kostjalt välja menetluskuludena 1500 eurot

(50 eurot kassatsioonikautsjonina ja 1450 eurot esindajakuludena).

Hageja leiab, et ringkonnakohus rikkus põhjendamiskohustust TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8 mõttes,

jättes välja toomata, miks ta ei nõustunud hageja esitatud väidete ega neid kinnitavate tõenditega.

Ringkonnakohus ei hinnanud sisuliselt hageja esitatud selgitusi ega tõendeid, mis kinnitavad

võlgnikule laenu andmist ja laenu andmiseks vajalike vahendite olemasolu. Ringkonnakohus jagas

vääralt tõendamiskoormise ja kohaldas valesti materiaalõigust, jättes arvestamata, et võlgnik

kinnitas laenu saamist täitmise kviitungiga VÕS § 95 lg 1 mõttes ja allkirjastas täiendavalt

võlatunnistuse VÕS § 30 lg 1 mõttes. Ringkonnakohus leidis üllatuslikult, et hageja ei ole piisavalt

tõendanud võlgnikule laenulepingu järgi raha üleandmist, selgitamata hagejale, et ta jagab

tõendamiskoormise maakohtust erinevalt, ning hageja peab raha üleandmist täiendavalt tõendama.

7. Kostja palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata. Kostja

palub ka hagejalt välja mõista kassatsiooniastme menetluskulud 230 eurot 4 senti (käibemaksuta).

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 2 ja § 692 lg 1 p 1 alusel

materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu tühistada osas, milles ringkonnakohus jättis hagi

rahuldamata, ja menetluskulude jaotuse osas ning asi tuleb tühistatud osas saata ringkonnakohtule

uueks läbivaatamiseks.

Ringkonnakohtu otsus jääb muutmata osas, milles ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu

otsuse, millega maakohus jättis kostja tõendi kogumise taotluse rahuldamata. Hageja ei ole

selgitanud, kuidas selle taotluse rahuldamata jätmine tema õigusi rikkus.

9. Hageja palus tunnustada võlgniku pankrotimenetluses 66 055 euro suurust nõuet, mis koosneb

põhivõlast 55 000 eurot, intressist 3850 eurot ja viivisest 7205 eurot. Nõue jäi tunnustamata, kuna

kostja vaidles sellele nõuete kaitsmisel vastu. Nõude tunnustamise hagi on kostja vastu esitatud

PankrS § 106 lg 1 esimese lause alusel.

Kostja arvates on hageja nõude aluseks olev laenuleping näilik ja tegelikult ei ole hageja võlgnikule

raha üle andnud.

10. Üldiselt peab hageja tõendama hagi aluseks olevaid asjaolusid (TsMS § 230 lg 1 esimene lause).

Väär on ringkonnakohtu otsuse p-st 16 nähtuv seisukoht, nagu kehtiks see säte üksnes

materiaalõigussuhte (praegusel juhul laenulepingu) poolte vahel. See säte jagab üldist

tõendamiskoormist tsiviilkohtumenetluses hageja ja kostja vahel.

Hageja väitel anti laenu sularahas ning ta on esitanud oma nõude tõendamiseks esmajoones

laenulepingu koos võlgniku kinnitusega raha saamise kohta (tl 14, 15) ning võlgniku allkirjastatud

võlatunnistuse võlgnevuse kohta (tl 38). Ringkonnakohus jättis hagi rahuldamata, kuna hageja ei

tõendanud piisavalt võlgnikule raha üleandmist.

11. Ringkonnakohus on jätnud analüüsimata võlgniku võlatunnistuse ja selle tähenduse.

Võlatunnistuse alusel hagi lahendamist tulnuks hinnata enne, kui lahendada nõuet kausaalsuhte

alusel. Seetõttu tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ja kostja apellatsioonkaebus uuesti läbi

vaadata.

4(6)

2-14-58735

Asja uuel läbivaatamisel tuleb hinnata, kas võlgnik on andnud kehtivalt võlatunnistuse, millised on

selle õiguslikud tagajärjed (mh kas tegu on deklaratiivse või konstitutiivse võlatunnistusega), ning

lahendada haginõue esmalt selle alusel. Alles siis, kui hagi ei saa rahuldada võlatunnistuse alusel,

tuleb hinnata selle rahuldamist kausaalsuhtest tulenevalt. Kolleegium ei saa TsMS § 688 lg-test 3–5

tulenevalt ise tõendeid hinnata ega asjaolusid tuvastada.

11.1. Kui kehtivalt on antud deklaratiivne võlatunnistus, on selle tagajärjeks eelduslikult

vastuväidetest loobumine nõudele ja tõendamiskoormise ümberpööramine, st võlgnik peab

kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega

tunnistatud võlga (vt Riigikohtu 24. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-103-16, p-d 20 ja 21).

Riigikohus on siiski leidnud, et võlatunnistusest tulenev tõendamiskoormise jaotus võib

pankrotimenetluses nõude tunnustamisel hea usu põhimõttest tulenevalt osaliselt ringi jaotuda, kuna

nõudele vastu vaielnud pankrotivõlausaldajal ei pruugi olla piisavalt andmeid ega tõendeid

võlatunnistuse alussuhte kohta. Kui kostja on kausaalsuhtest tulenevalt võla puudumise tõenäosust

põhistanud, hageja on aga keeldunud võla tekkimise asjaolusid selgitamast ja tõendeid esitamast,

peab hageja hagi rahuldamiseks tõendama kausaalsuhtest tulenevat võlga (Riigikohtu 10. detsembri

2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14, p 26; 24. märtsi 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-103-16,

p 22).

Praeguses asjas ei ole tuvastatud, et hageja oleks keeldunud võla asjaolusid selgitamast. Vastupidi,

hageja on esitanud ka dokumente laenukohustuse ja selle tekkimise asjaolude kohta.

11.2. Kui kehtivalt on antud konstitutiivne võlatunnistus VÕS § 30 lg 1 mõttes, saab võlgnik

välistada hagi rahuldamise võlatunnistusest tuleneva kohustuse lõpetamise teel alusetust

rikastumisest (VÕS § 1028 jj) tuleneva vastunõude alusel, kui võlatunnistus on antud kohustuse

täitmise tagamiseks ja seda kohustust ei ole, kohustus ei teki või langeb hiljem ära, mh kui see on

täidetud (vt nt Riigikohtu 10. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14, p 24).

Riigikohus on leidnud, et kui konstitutiivsest võlatunnistusest tuleneva nõude pankrotimenetluses

tunnustamiseks esitamise korral esitatakse sellele vastuväide, saab vastuväite esitaja kausaalsuhtest

tulenevaid vastuväiteid nõude tunnustamise hagile esitada vaid juhul, kui on esitatud (vastu)hagi

võlatunnistusest tuleneva kohustuse lõpetamise teel alusetust rikastumisest tuleneva vastunõude

alusel ning sellise hagi saab esitada üksnes pankrotihaldur, mitte aga nõudele vastuväite esitanud

võlausaldaja. Kui haldur nõuete kaitsmisel nõudele vastu ei vaielnud, ei saa (vastu)hagi

võlatunnistuse tagasinõudmiseks esitada ja seega kausaalsuhtest tulenevale nõudele vastuväiteid

esitada (vt Riigikohtu 10. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14, p 27).

12. Ringkonnakohus jagas samuti vääralt tõendamiskoormise laenulepingu täitmiseks raha

üleandmise osas, leides, et see on üksnes hageja kohustus (vt otsuse p 10). Asja uuel läbivaatamisel

tuleb hinnata uuesti ka raha üleandmist (kausaalsuhet), kui hagi ei saa rahuldada võlatunnistuse

alusel.

Hageja esitatud võlgniku kinnitust raha saamise kohta saab hinnata täitmise kviitungina VÕS § 95

lg 1 mõttes. Kviitungi andmisel eeldatakse üldjuhul, et võlgnik on kohustuse täitnud, ning

võlausaldajal tekib võimalus selline eeldus ümber lükata, kui ta tõendab, et võlgnik on jätnud

kohustuse täitmata (vt ka Riigikohtu 21. septembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-16, p 28).

5(6)

2-14-58735

13. Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus

TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel ringkonnakohtu otsustada.

14. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

kassatsioonikautsjon tagastada. TsMS § 149 lg 8 esimese lause kohaselt tagastatakse kautsjon

menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti. Kautsjonit ei saa välja mõista

vastaspoolelt, nagu taotleb hageja.

Tambet Tampuu

Peeter Jerofejev

Villu Kõve

6(6)