1-17-5959/27 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

E E S T I V A B A R I I G I N I M E L

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

10. jaanuar 2018, Tartu (kirjalik menetlus)

Kriminaalasja number

1-17-5959

Kohtukoosseis

Mati Kartau, Maarika Kuusk, Tiit Lõhmus

Kriminaalasi

Kaspar Ulbi süüdistuses KarS § 263 lg 1 p 1 järgi

üldmenetluses

Apelleeritud kohtuotsus

Tartu Maakohtu (Jõgeva kohtumaja) 7. novembri 2017

otsus

Apellatsiooni esitaja

Süüdistatava Kaspar Ulbi kaitsja vandeadvokaadi abi

Gerda-Johanna Pello

Prokurör

Ringkonnaprokurör Anneli Hinto

Kaitsja

Vandeadvokaadi abi Gerda-Johanna Pello

Süüdistatav

Kaspar Ulp

isikukood 39204303524;

elukoht XXXX;

töökoht XXX;

kriminaalkorras karistamata;

tõkendit ei ole kohaldatud.

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Maakohtu 7. novembri 2017 otsus muutmata ja apellatsioon

rahuldamata.

2. Kaspar Ulbi apellatsioonimenetluse kulu jätta tema enda kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsus tehakse teatavaks ringkonnakohtu kantselei kaudu 10. jaanuaril 2018 ja samast

kuupäevast on kohtumenetluse pooltel sellega võimalik tutvuda.

Kassatsiooniõiguse kasutamisel tuleb kassatsioon esitada kirjalikult Riigikohtule 30 päeva

jooksul alates 11. jaanuarist 2018.

Süüdistus

1. Kaspar Ulpi süüdistatakse KarS § 263 lg 1 p 1 järgi selles, et tema 26.09.2015 ajavahemikul

kella 20.30-st kuni 21.00-ni Jõgeva maakonnas Põltsamaa vallas Adavere alevikus XXX maja

juures väljas, s.o avalikus kohas (KorS § 54 sätte kohaselt) pani toime avaliku korra raske

rikkumise vägivallaga, mis seisnes selles, et haaras rinnust riiete pealt T.T. kinni, mille

tagajärjel rebenes T.T. seljas olnud T-särk, seejärel lõi ühel korral peaga T.T. e nina piirkonda,

mille tagajärjel hakkas ninast verd jooksma, ning ühel korral rusikaga vastu põske, millega

tekitas T.T. e füüsilist valu ja tervisekahjustusi – pindmise peavigastuse, muud silmalau ja

silmaümbruse pindmised vigastused, nina pindmise vigastuse. Seejärel eelkirjeldatud

õigusvastase ründe tõrjumiseks T.T. tõukas K. Ulbi endast eemale ning kõndis ära. K. Ulbi

vägivaldne käitumine häiris ka kõrvaliste isikute rahu ja turvatunnet. K. Ulp rikkus oma

käitumisega avalikus kohas käitumise üldnõudeid – KorS § 55 lg 1, mille kohaselt avalikus

kohas on keelatud käituda teist isikut häirival või ohtu seadval viisil, eelkõige teist isikut lüüa,

tõugata, kakelda või käituda muul viisil vägivaldselt, kahjustades oma tegevusega kannatanu

tervist ja häirides kõrvalisi isikuid, milline tegevus on vastuolus ühiselu aluste, üldtunnustatud

suhtlemiskorra, tavade ja kommetega ning näitab üleolevat ja halvustavat suhtumist avalikku

korda.

2. Eeltooduga K. Ulp, pannes toime avalikus kohas käitumise üldnõuete rikkumise vägivallaga,

pani toime KarS § 263 lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Maakohtu otsus

3. Tartu Maakohtu 07.11.2017 otsusega mõisteti K. Ulp KarS § 263 lg 1 p 1 järgi süüdi ning

karistati vangistusega 6 kuud. KarS § 74 lg 1 ja 3 alusel määrati, et mõistetud karistust ei pöörata

ühe aastase katseaja vältel täitmisele, kui ta ei pane katseajal toime uut kuritegu ning täidab

KarS §-s 75 sätestatud kontrollnõudeid.

4. Maakohus leidis, et K. Ulbile esitatud süüdistus on tõendatud.

5. Kriminaalasjas ei ole vaidlust selles, et 26.09.2015 õhtul viibis kannatanu T.T. koos R.L. ja P.L.

korteris Adavere alevik, XXX . Nimetatud korteris elasid P.L. ja K. Ulp koos oma ühise lapse X.

Süüdistatav K. Ulbi ütluste kohaselt ei viibinud ta viimased nädalad püsivalt nimetatud korteris,

kuna tal oli tüli P.L. ga. 26.09.2015 õhtul kutsus P.L. süüdistatav K. Ulpi asju selgeks rääkima.

Vaidlust ei ole selles, et 26.09.2015 õhtul tuligi süüdistatav K. Ulp korterisse. Samuti ei ole vaidlust

selles, et kannatanu T.T. pani süüdistatav K. Ulbi suhtes toime kuriteo, s.o kehalise väärkohtlemise.

Tartu Maakohtu 05.04.2017 otsusega kriminaalasjas nr 1-17-3393 on T.T. süüdi mõistetud

muuhulgas KarS § 121 järgi K. Ulbi kehalises väärkohtlemises. Kuriteo asjaolude kohaselt toimus

ühel korral K. Ulbi rusikaga löömine XXX maja ühisrõdul 26.09.2015 kella 20.30 ajal (tl 27-30).

Kogutud tõendid on vastuolulised selles, kuidas kulgesid sündmused pärast seda kui kannatanu T.T.

oli süüdistatav K. Ulbi suhtes toime pannud eelnimetatud kuriteo ja ta XXX korterist väljus.

6. Kannatanu T. T ütluste usaldusväärsuse hindamisel on oluline arvestada, et tema ütlused

kohtuistungil ei ole olnud järjepidevalt samalaadsed. Ütluste andmisel ta selgitas algselt sündmust

selliselt nagu see tema hilisemate väidete kohaselt ei olnud, st tema enda selgituste kohaselt andis

ta valeütlusi. Pärast kannatanu T. T kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist muutis ta

varasemalt räägitud versiooni (kui T.T. välja läks, olid maja juures R.U., K.U. ja veel üks

meesterahvas, seda, kas teda lõi Kaspar Ulp või R.U. ta täpselt ei näinud, mõlemad tulid talle peale,

löödi peaga näkku ja rusikaga) ja kinnitas, et varem räägitu ei vastanud tõele. Kannatanu T.T. on

selgitanud, et süüdistatav K. Ulp üritas teda mõjutada ütlusi muutma ja ta kardab oma perekonna

pärast.

7. Kohtu hinnangul ei tähenda see, et kannatanu T.T. on selgelt kohtus ütlusi andes kinnitanud

valeütluste andmist, automaatselt tervikuna tema ütluste lugemist ebausaldusväärseteks. Küll tuleb

erilise põhjalikkusega hinnata, kas ja millises ulatuses on põhjendatud kannatanu T. T ütlusi

usaldusväärseks pidada.

8. Kohtu arvates on oluline arvestada, et kannatanu T. T ütluste kohaselt võttis tema abikaasaga enne

kohtuistungit ühendust süüdistatav K. Ulp, kes kirjutas tema abikaasale Facebook suhtlusportaalis

pika kirja ja muuhulgas seda, et kui T.T. on valetanud tema peale, teeb ta T.T. kuulsaks, et ta liiga

palju valetab. T.T. andis valeütlusi, kuna kardab, et ta lapsed võivad viga saada. Kirjas küll lastele

ei viidatud, aga ähvardus oli kirjas. Samuti on süüdistatav K. Ulp üritanud teda provotseerida ja

mõjutada ütlusi muutma.

9. Lisaks kannatanu T.T. e on samalaadset olukorda kirjeldanud ka tunnistaja A.P.. Tunnistaja selgitas,

et sel kevadel võttis temaga ühendust K. Ulp – helistas ja kirjutas Facebook suhtlusportaali. K. Ulp

väitis, et tunnistaja on valeütlusi andnud. Sama heitis ta ette ka A. P endisele tüdruksõbrale G.V..

Tunnistaja sai aru, et K. Ulp soovis nende sõnumitega arvamust avaldada, et tunnistaja on valeütlusi

andnud. Selline käitumine oli A. P jaoks väga häiriv, tekitas stressi. Ta ei pöördunud kuskile, soovis,

et see kõik läbi saaks. Vastas K. Ulbile ja palus ennast rahule jätta. Paar päeva enne A.P.

ajateenistusse astumist kirjutas K. Ulp veel, tunnistaja blokeeris ta ära.

10. Kohtu hinnangul kannatanu T.T. ja tunnistaja A.P. selgitused selle kohta, et K. Ulp on nendega

enne kohtuistungit ühendust võtnud ja kirju kirjutanud, on usaldusväärsed. Seda vaatamata sellele,

et kohtule ei ole tõendina esitatud kirja, mis M T.le Facebook suhtlusportaali edastati. Siinkohal on

oluline, et kaks olulist sündmust tajunud isikut on süüdistatav K. Ulbilt saanud samalaadse sisuga

kirju (mis väidavad, et nad valetavad) ja seda Facebook suhtlusportaali kaudu. Ainsad

kriminaalasjas olevad tunnistajad, kes süüdistatav K. Ulbi poolt ähvardavate kirjade saamisest ei

räägi, on K. Ulbi endaga seotud inimesed – vend R.U. , õde K.U. ja venna sõber A.M. . Arvestades

kannatanu T.T. ja tunnistaja A.P. ütluste sisu, järeldub ilmselgelt, et süüdistatav K. Ulp on

valetamist heitnud ette inimestele, kes on kriminaalmenetluses pidanud andma ütlusi tema vastu.

Oluline on kohtu arvates asjaolu, et süüdistatav K. Ulp on samalaadselt käitunud nii kannatanu kui

ka tunnistajaga. Tähelepanuväärne on asjaolu, et süüdistatav K. Ulp ise ka kinnitab, et ta võttis

ühendust nii M.T. kui ka A.P. ga ja seda põhjusel, et süüdistatav K. Ulbi arvates nii kannatanu kui

tunnistaja valetavad. Seega on süüdistatav K. Ulp kinnitanud, et ta on võtnud kannatanu ja

tunnistajaga kriminaalasja tõttu ühendust, eesmärgiga avaldada arvamust, et mõlemad isikud on

tema peale valetanud. Kuna süüdistatav K. Ulp on soovinud mõjutada nii kannatanu T.T. kui ka

tunnistaja A.P. ütluste andmist, on kohtu hinnangul usutavad kannatanu T.T. väited selle kohta, et

valeütlusi andis ta hirmust.

11. Ütlused, mis T.T. selgituste kohaselt on valeütlused, tuleb kohtu hinnangul tõendikogumist kõrvale

jätta. Kohtu hinnangul on kannatanu T.T. veenvalt selgitanud ütlustes vastuolu, st põhjuseid, miks

ta kohtus esmalt valeütlusi anda soovis. Seda, et tegemist on ebaõigete ütlustega, kinnitab ka

asjaolu, et kannatanu T.T. poolt antud ütlused, mida ta nimetas valeütlusteks, ei ole kooskõlas teiste

kogutud tõenditega.

12. Kohtus avaldati kannatanu T.T. kohtueelses menetluses antud ütlused. Nende ütluste kohaselt tuli

T.T. korterist väljudes tema järgi välja ka K. Ulp, kes haaras talt riiete pealt rinnust kinni ja lõi

peaga vastu nina. T.T. tundis tugevat valu, läks uimaseks ja pea käis ringi. Sel hetkel lõi K. Ulp

teda veel ühel korral rusikaga vastu põske. Siis tõukas T.T. ta endast eemale, kuid K. Ulpi seejuures

ei löönud. Pärast ütluste avaldamist kinnitas T.T. , et jääb varem antud ütluste juurde. Samuti

kinnitas ta ütlusi andes, et on võimeline andma tegelikkusele vastavaid ütlusi.

13. Kannatanu T.T. on kohtus ütlusi andes kinnitanud, et K. Ulp oli isikuks, kes teda lõi – peaga vastu

nina ja rusikaga. Kannatanu ütluste kohaselt nägi ta tunnistaja A.P. siis kui hakkas ära minema.

Tunnistajat nägi ta XX tänava maja juures pesunööride vahel. T.T. võttis seljast ära oma T-särgi ja

viskas minema. See oli katki, puruks tõmmatud. Seda tegi K. Ulp ründe ajal. Peale seda tõukas T.T.

ta eemale. Seda, kas ta kellegagi kontakteerus kui majadest eemale kõndis, T.T. ei mäleta, kuna ta

oli uimane saadud löögist. Ninast tuli verd. Kui K. Ulp teda ründas, oli Volkswagen, millega olid

kohale tulnud teised Ulbid, XX tänava maja ees. Nad oli kolmekesi – R.U. ja tema õde. Kolmandat

isikut T.T. ei tundnud. Nägi neid siis, kui kõndis juba eemale. Ta kõndis koju, vahetas riided, pani

uue kampsuni ja T-särgi selga ning läks tagasi. Kui ta tagasi jõudis, olid seal veel R.O. ja T.T. .

Seejärel läks järgmiseks kakluseks, milles T.T. ei osalenud.

14. Kohus leiab, et kannatanu T.T. eelkirjeldatud ütlused on usaldusväärsed, kuna on eluliselt usutavad

ja kooskõlas teiste tõenditega. Esiteks on T.T. ütlused kooskõlas nii tunnistaja A.P. , kui ka

tunnistajate R.U. , A.M. ja K.U. ütlustega. Teiseks kinnitavad kannatanu ütlusi kirjalikud tõendid,

ennekõike kiirabikaart. Kiirabikaardi kohaselt tuvastati kannatanul pindmine peavigastus, muud

silmalau ja silmaümbruse pindmised vigastused, nina pindmine vigastus, pindmine õla- ja

õlavarrevigastus, õla- ja õlavarre muud pindmised vigastused, pindmine küünarvarrevigastus ja

küünarkontusioon. Kannatanu T.T. on arstile avaldanud, et 26.09.2015 kella 23 paiku ründas teda

temale tuttav meeskodanik, pigistati paremast õlavarrest ja löödi peaga näkku (tl 24). Kolmandaks

ei ole kohtu arvates tuvastatud motiivi, miks peaks kannatanu andma süüdistatav K. Ulbi vastu

ütlusi, st rääkima asjaoludest, mis tegelikkuses tõele ei vasta (erinevalt valeütluste andmise

motiivist). Kannatanu T.T. lõi 26.09.2015 õhtul süüdistatav K. Ulpi ja ta on selle eest ka karistatud.

Seega ei ole kohtu arvates usutav, et kannatanu soovib kätte maksta süüdimõistmise või karistuse

eest, mis teda ennast puudutas. Seda veendumust kinnitab kohtu arvates asjaolu, et ka tunnistaja

A.P. ütlused on K. Ulpi süüstavad, st kooskõlas kannatanu ütlustega.

15. Kohus leiab, et tunnistaja A.P. ütlused on usaldusväärsed. Ta viibis 2015 septembri lõpus

selleaegse tüdruksõbra G. V juures, XXX , Adaveres. Külas oli pisike seltskond. Tunnistaja läks

maja ette suitsetama, esialgu üksinda, hiljem tulid neiud välja. Seda, palju neid oli, tunnistaja ei

mäleta. Oli endine tüdruksõber, tema sugulane ja 2 või 3 isikut veel. Tunnistaja kuulis kõrvalmaja

otsa pealt mingit sõnelust ja karjumist. Kui tunnistaja läks asja uurima, nägi ta 2 isikut – K. Ulpi ja

T.T. Tunnistaja palus temaga väljas olnud tüdrukutel tuppa minna. Tunnistajal tekkis mingi

ohutunnetus, talle ei meeldi vägivald, olukord oli pingeline. Tunnistaja oli XXX maja juures ja sealt

nägi ta teise maja juures toimuvat (XXX tänaval). Vahemaa võis olla alla 100 m, umbes 100 m

maksimaalselt. Maja otsa juures olid puud, kuid tunnistaja ei mäleta, et need oleksid takistanud

nägemist. Tunnistaja nägi, et K. Ulp võttis T.T. särgist kinni, T.T. tõukas ta eemale, K. Ulp lõi

teda. Millega ja kuhu, tunnistaja ei mäleta. Nägi kähmlust, kaklust. Hiljem tulid ka tüdrukud välja,

umbes samal ajal kui T.T. maja ette tuli. Tunnistaja käis vahepeal neidusid ära saatmas trepikotta

ja tuli siis tagasi maja nurga juurde. Kui tunnistaja välja läks, siis kõndis T.T. XX maja juures.

Tunnistaja hakkas kohe uurima, kuidas T.T. ga on, proovis aidata talverejooksu peatada, katkise

T.T. särgiga verd pühkida ja nina alla suruda. Seda, kaua tunnistaja abi osutas, ta ei mäleta. Siis

tuli veel mingi seltskond sinna jalgsi, mäletab T.T. ja tema venda T.T. ut, kellegi teise nägu meelde

ei tule. Kui seltskond tuli, läks T.T. koju riideid vahetama. Tunnistaja arvates T.T. ütles talle seda.

Tunnistaja ei näinud kedagi autoga tulemas. K. Ulbi õde nägi tunnistaja siis, kui tekkis suurem

kaklus – ta üritas seda takistada ja seltskondasid eraldada. Seda, kust seltskond välja ilmus ja kui

suur seltskond K.U. ga kohale tuli, tunnistaja ei mäleta. Tunnistaja politseid ei kutsunud, kuna

kuulis eemalt, et keegi juba kutsus politsei. T.T. tuli tagasi enne seda, kui algas kaklus.

16. Kohus peab oluliseks, et kõikidest kriminaalasjas ütlusi andnud isikutest on tunnistaja A.P. tajunud

26.09.2015 õhtul XXX maja ees toimunud sündmusi kõige pikemat aega, s.o XXX maja ees T.T.

ja K. Ulbi vahel toimunut, aga ka hilisemat seltskondade vahelist kaklust. Tunnistaja A.P. ütlustest

järelduvalt ei ole ta kahel korral lühikest aega vahepeal sündmust näinud ja seda põhjusel, et ta

saatis trepikotta enda seltskonnas olnud inimesi, kes olid samuti maja ette välja tulnud. Seega

tegemist on inimesega, kes on kõige pikemalt olnud 26.09.2015 sündmuste pealtnägija rollis.

17. Kohtu hinnangul ei ole käesoleval juhul põhjust kahelda selles, kas tunnistaja oli ikka võimeline

tajuma XXX maja nurga juurest sündmust, mis toimus XXX maja ees. Siinkohal peab kohus

oluliseks, et tunnistaja ei ole ütlusi andes osanud täpset vahemaad kahe maja vahel prognoosida ja

pakkus välja, et see võis olla alla 100 m. Hiljem on ta täpsustavalt veelgi kinnitanud, et vahemaa

võis olla kuni 100 m. Seda, et tunnistaja A.P. väljapakutud kaugus on ligikaudne, kinnitab ka

asjaolu, et tunnistaja A.M. hinnangul oli kahe maja vaheline kaugus umbes 30 kuni 40 meetrit.

Seega on ka tunnistaja ise pakutud vahemaa osas olnud ebakindel ja tajutav vahemaa erinevate

isikute silmade läbi on olnud erinev. Lisaks on kohtu arvates oluline, et tunnistaja A.P. on sündmust

tajunud küll distantsilt ja kohus seda arvestab, aga seda selliselt, nagu on kirjeldanud ka kannatanu

T.T. . Tunnistaja A.P. on kuulnud sõnelemist ja karjumist, mis äratas tema tähelepanu ning näinud

eespoolkirjeldatud sündmust. Tunnistaja A.P. on tajunud toimunut suhteliselt detailselt, st ta on ära

tundnud konkreetsed isikud (kes olid talle teada ja keda ta ära tundis) ja tajunud nende tegevust.

Lisaks on tunnistaja A.P. selgitanud, et tema vaatevälja ei piiranud majade vahel asuvad puud vms

takistused. Seega on kohtu arvates eluliselt usutav, et tunnistaja A.P. tajus sündmusi selliselt, nagu

ta on kirjeldanud.

18. Kohus leiab, et tunnistaja ütlusi ei muuda ebausaldusväärseks asjaolu, et tema ütluste kohaselt

toimus süüdistatav K. Ulbi ja kannatanu T.T. vahel rüselus või kähmlus. Tunnistajale võis selline

mulje jääda, kuna tema nägi, et K. Ulp võttis T.T. särgist kinni ja selle peale tõukas T.T. K. Ulpi.

Selline tegevus võis jätta tunnistajale mulje rüselusest või kähmlusest. Samuti ei mõjuta tunnistaja

ütluste usaldusväärsust asjaolu, et tunnistaja ei näinud autode liikumist. Kogutud tõenditest

tulenevat arvestades ei saanudki tunnistaja A.P. näha autode liikumist. Seda põhjusel, et kogutud

tõendite kohaselt jäeti auto, millega K.U. , R.U. ja A.M. XXX maja ette tulid, maja külje peale,

s.o trepikojast, kus K. Ulp elas, vaadates maja teisele küljele. Arvestades, et tunnistaja A.P. nägi

sündmust XXX maja eest, ei saanudki ta autoga tulemist näha. Lisaks nähtub kogutud tõenditest,

et tunnistajad K.U. , R.U. ja A.M. saabusid XXX maja juurde siis, kui kannatanu T.T. juba eemale

kõndis. Seega ajal, kui eelnimetatud isikud reaalselt süüdistatav K. Ulbi trepikoja juurde jõudsid,

tegeles tunnistaja A.P. kannatanu T.T. e abi andmisega.

19. Kohtu hinnangul on tunnistaja A.P. ütluste usaldusväärsuse hindamisel oluline arvestada ka sedagi,

et tal puuduvad igasugused suhted nii kannatanu T.T. kui ka süüdistatav K. Ulbiga. Tunnistaja on

selgitanud, et ta teab põgusalt kannatanu T.T. i ja on temaga ühes seltskonnas viibinud, mõned

sõnad vahetanud. Süüdistatav K. Ulpi ta isiklikult ei tunne, tunnistaja endine tüdruksõber oli

süüdistatav K. Ulbi endise elukaaslase sõbranna. Nad elasid kõrvuti majades. Kohus ei saa nõustuda

kaitsja seisukohaga, justkui tunnistaja A.P. on ütlusi andes üles näidanud vaenulikkust süüdistatav

K. Ulbi suhtes. Nii nagu kohus juba eelnevalt leidis, on süüdistatav K. Ulp kinnitanud, et ta on

kirjutanud tunnistajale käesoleva kriminaalasjaga seoses ja andnud tunnistajale selgelt mõista, et

tema arvates tunnistaja valetab. Asjaolu, et tunnistaja annab kohtus selgitusi toimunu kohta selliselt,

nagu tema mäletab ja teab, ei näita tunnistaja vaenulikku suhtumist.

20. Kohtus on ütlusi andnud tunnistajad A.M. , K.U. ja R.U. . A.M. ütluste kohaselt oli ta sellel õhtul

koos R.U. ja K.U. ga. Peale telefonikõnet R.U. le sõitsid nad Adaverre. Kõne sisu tunnistaja ei

mäleta, aga vist oli vaja appi minna. Sõitsid nad tumesinise Volkswagen bussiga. Peatusid nad maja

otsas, kus K. Ulp elas. A.M. jäi auto juurde, R ja K.U. läksid K. Ulbi korteri poole. Tunnistaja läks

teistele järgi. Kõrvalmaja juurest tulid 2 isikut, keda tunnistaja ei tundnud. Vigastusi näha ei olnud.

Hiljem sai ta teada, et üks tulijatest oli T.T. , kellel olid käed selja taga kui ta jõudis R.U. juurde.

Siis ütles R.U. , et tema ei taha kakelda. T.T. viskas käes olnud kivi ära ja algas rüselus R.U. ja

T.T. vahel.

21. Tunnistaja K.U. ütluste kohaselt sõitsid nad R.U. ja A.M. ga Põltsamaa tanklast kui R.U. le tuli

kõne – J helistas talle, et Kaspar sai lõuga ja tahab lapsega ära tulla, et lähme toome ta ära. Seejärel

sõitsid nad Adaverre. Auto jätsid nad Kaspari maja külje peale. Kaspari trepikoda oli esimene, auto

jätsid teisele poole maja. Seda, miks ta jättis auto teisele poole maja nurga juurde, tunnistaja ei tea.

Seda ei tea, mis takistas trepikoja ette sõitmast. Kolmekesi väljusid nad autost ja läksid kõige

viimase trepikoja juurde. Maja ette jõudes nägi tunnistaja K. Ulpi rõdul. Siis tuli T.T. maja nurga

tagant ühe noormehega, üks T vist. Pärast sündmusi sai tunnistaja teada, kes nad olid, nimepidi.

Varem ta neid inimesi ei tundnud. T.T. olid käed selja taga, kivi oli käes, viskas selle maha, võttis

pusa või jope seljast ära. Seejärel tuli provotseerivalt R.U. le peale. Vigastusi T.T. näos tunnistaja

ei näinud.

22. Tunnistaja R.U. ütluste kohaselt ei mäleta ta, kes täpselt talle helistas, kas K. Ulp või J. Ulp, et K.

Ulp on Adaveres ja tahab sealt ära tulla, sest T.T. ründas teda ja tal on pooleteistaastane laps. Auto

jätsid nad Kaspari maja äärde. Kindlasti oli võimalik sõita autoga trepikoja ette. Seejärel kõndisid

nad trepikoja ette. Kui sinna jõudsid, tuli T.T. nende poole koos ühega T. K. Ulp oli rõdul. T.T.

tuli ründama, selja taga oli kivi, mille viskas maha. Võttis ära jaki ja ründas R.U. i. T.T. vigastusi

näha ei olnud. Toimus rüselus R.U. ja T.T. vahel. R.U. läks mingil hetkel eemale ja ütles, et ei

tulnud kaklema. Seda, miks T.T. teda ründas, tunnistaja ei saanud aru.

23. Kohus, hinnates eelkirjeldatud tunnistajate ütlusi, leiab, et kuigi tunnistajate ütlustes esineb

detailides mitmeid arusaamatuid vastuolusid (nt millist alkoholi seltskond tarbis, kui suur oli maja,

kellega ja kust T.T. tuli jne), on tõendeid kogumis hinnates ilmne, et tunnistajad on jõudnud XXX

maja ette pärast seda, kui süüdistatav K. Ulp oli kannatanu T.T. suhtes vägivalda juba kasutanud.

See tähendab, et tunnistajad ei saanudki näha muud kui sündmust, mis toimus pärast kannatanu T.T.

ja süüdistatav K. Ulbi vahel toimunut. Kogutud tõenditega on veenvalt tuvastatud, et pärast seda

kui kannatanu T.T. XXX maja eest lahkus, käis ta kodus, vahetas riided ja läks tagasi XXX maja

ette. Seega on ilmselge ja ka eluliselt usutav, et T.T. i nägid tunnistajad pärast seda kui ta oli juba

kodus käinud ja riided vahetanud. Sellest tulenevalt on ilmselge, miks tunnistajad ei ole ka näinud

T.T. lõhkist särki ja verist nina. Ka tunnistaja A.P. ütluste kohaselt nägi ta XXX maja ees inimesi

kogunemas kui kannatanu T.T. oli XXX maja juures. Kuigi tunnistaja ei mäletanud, millal saabusid

XXX maja juurde tunnistajad K.U. , R.U. ja A.M. , on eluliselt usutav, et tunnistaja selgituste

kohaselt seltskonnas võisid olla ka eelnimetatud isikud.

24. Asjaolu, et tunnistajad ei ole näinud kannatanu T.T. vigastusi, on kahtlematult seotud ka sellega,

et tegemist oli pimeda ajaga ja kuigi XXX maja ees oli valgustus, ei pruukinud see tunnistajate

jaoks olla piisav, et näha teisi kannatanu T.T. vigastusi.

25. Kohtu arvates on oluline, et pärast seda kui tunnistajad K.U. , R.U. ja A.M. XXX maja juurde

jõudsid, toimus mitu sündmust, millede suhtes on läbi viidud kriminaalmenetlused. Politsei- ja

Piirivalveameti 24.11.2016 prokuratuuri loal kriminaalmenetluse osalise lõpetamise määruse

kohaselt lõpetati kriminaalmenetlus R.O. , T.T. u, T.T. ja T.T. kahtlustuses KrMS § 199 lg 1 p 1 ja

§ 200 alusel. Kriminaalmenetluse esemeks oli KarS § 263 lg 1 p 1 tunnustel järgmine

kuriteoepisood: 26.09.2015 kella 21.00-st kuni 22.00-ni XXX maja ees lõi T.T. ühel korral R.U.

le rusikaga näkku, seejärel lõi T.T. ühel korral kannatanu R.U. le rusikaga vastu kõri ja R. O

rusikaga R.U. le vasaku silma nurka. Selle tagajärjel kukkus kannatanu peaga vastu maja seina. T.T.

, T.T., R. O ja T.T. jätkasid kannatanu peksmist (tl 31-33).

26. Politsei- ja Piirivalveameti 30.11.2016 prokuratuuri loal kriminaalmenetluse lõpetamise määruse

kohaselt lõpetati kriminaalmenetlus KrMS § 199 lg 1 p 1 ja § 200 alusel toimepanija R.U. suhtes.

Kriminaalmenetluse esemeks oli KarS § 263 lg 1 p 1 järgi toime pandud tegu, et 26.09.2015 kella

21.00-st kuni 22.00-ni Adavere alevikus XXX maja ees pani R.U. toime avaliku korra raske

rikkumise vägivallaga, mis seisnes selles, et lõi ühel korral jalaga R. O rindkeresse ja ühel korral

jalaga kõri piirkonda (tl 34-35).

27. Eeltoodust tulenevalt on ilmne, et sündmusi, mis leidsid aset pärast seda, kui kannatanu T.T.

taaskord XXX maja juurde jõudis, on eelviidatud kriminaalasjades uuritud. Seega väljuvad need

sündmused käesoleva kriminaalasja raamidest. Sellest tulenevalt ei pea kohus õigeks käesoleval

juhul üksikasjalikult käsitleda ja hinnata tunnistajate ütlusi sündmuste kohta, mis leidsid aset siis,

kui kannatanu T.T. XXX maja juurde tagasi tuli.

28. Süüdistatav K. Ulbi ütluste kohaselt lõppes tal 26.09.2015 kella 20.15 ja 20.30 vahel tööpäev. Ta

käis Pajusist läbi ja läks XXX, mis oli tema elukoht, kuigi ta 2 nädalat ei olnud seal korteris viibinud

seoses tema ja P.L. vahelise tüliga. Kui K. Ulp koju jõudis, olid rõdul T.T. , P.L. ja R. L – tarbisid

lauaviina. T.T. kutsus K. Ulbi rõdule. Rõdul T.T. lõi K. Ulpi. Kui K. Ulp rõdult tuppa läks, siis

T.T. ja R. L lahkusid. K. Ulp jäi P.L. ga tuppa. Üks hetk oli T.T. ukse taga, seletas, miks ta K. Ulpi

lõi. Siis käis veel korra ära, tuli tagasi. K. Ulp käis veel T.T. ga ühisrõdul suitsu tegemas. Pärast

seda kui T.T. K. Ulpi lõi, saatis ta vend J sõnumi, et tal ei ole ohutu seal olla ja et ta tahab lapsega

maale minna. J oli Põlvas ämma juures, helistas R, et kas tema saab tulla. K. Ulp läks õue alles siis

kui R teda välja kutsus. R helistas, et on maja ees, tule välja. K. Ulp vaatas rõdult, nägi R.U. i, K.U.

i ja A.M. t, pani ukse kinni ja läks alla. Kui K. Ulp alla läks, tuli T.T. XXX maja nurgast koos T.T.,

oli närviline ja hakkas sõimlema. T.T. olid käed selja taga, hakkas seletama, miks ta K. Ulpi lõi.

Mingil hetkel viskas telliskivi käte vahelt minema ja ründas R – tõukas. Kui see konflikt algas, läks

A.M. autosse politseid kutsuma. T.T. helistas ja peale seda tulid kohale T.T. ja R. O. Paari minuti

pärast tuli inimesi juurde Kesk tänavalt kuskilt. K. Ulp läks mingil ajal tuppa vaatama, kas lapsega

on kõik korras ja tuli siis tagasi alla. Selleks hetkeks kui seltskonda hakkas juurde tekkima, T.T.

vigastusi ei olnud.

29. Kohus leiab, et süüdistatav K. Ulbi ütlused on ebausaldusväärsed osas, milles ta on asunud eitama

sündmust, mis leidis aset XXX maja ees tema ja kannatanu T.T. vahel. Esiteks ei ole süüdistatav

K. Ulbi ennast õigustavad ja süüd eitavad ütlused kooskõlas teiste kogutud tõenditega, ennekõike

kannatanu T.T. ja tunnistaja A.P. usaldusväärsete ütlustega. Teiseks ei haaku süüdistatav K. Ulbi

ütlused täiel määral ka tunnistajate R.U. , K.U. ja A.M. ütlustega. Kohus, hinnates süüdistatav K.

Ulbi ütlusi sisuliselt, leiab, et tema ütlused on kantud ilmselgelt soovist enda süüd välistada ja

teguviisi õigustada.

30. Eeltoodust tulenevalt on kohtu arvates usaldusväärselt tõendatud, et süüdistatav K. Ulp kasutas

26.09.2015 õhtusel ajal Adavere alevikus XXX maja juures väljas kannatanu T.T. suhtes vägivalda

– haaras rinnust riiete pealt kinni ja lõi ühel korral peaga T.T. e nina piirkonda ja ühel korral rusikaga

vastu põske. Selle tagajärjel rebenes T.T. seljas olnud T-särk ja T.T. hakkas ninast verd jooksma.

K. Ulp tekitas oma tegevusega T.T. e füüsilist valu ja süüdistuses nimetatud tervisekahjustused -

pindmine peavigastus, muu silmalau ja silmaümbruse pindmised vigastused, nina pindmise

vigastuse (tl 24-25).

31. Kohtu hinnangul on tuvastatud, et süüdistatav K. Ulp on kannatanu T.T. suhtes vägivalda

kasutanud avalikus kohas KorS § 54 tähenduses, s.o Adavere alevikus XXX maja juures väljas.

Vägivalla kasutamisega kannatanu T.T. suhtes on süüdistatav K. Ulp rikkunud avalikus kohas

kehtivat üldnõuet. Nimelt KorS § 55 lg 1 p-st 1 tulenevat nõuet, mille kohaselt on avalikus kohas

keelatud käituda teist isikut häirival või ohtu seadval viisil, eelkõige teist isikut lüüa, tõugata,

kakelda või käituda muul viisil vägivaldselt. Süüdistatav K. Ulp on vägivalda kasutanud avalikus

kohas. Süüdistatav K. Ulbi poolset vägivalla kasutamist on vahetult tajunud kõrvalised isikud, s.o

ennekõike tunnistaja A.P. . Nimetatud tunnistaja ütlustest järelduvalt oli tajutud olukord talle

äärmiselt ebameeldiv, ta tajus pingelist olukorda, tundis ohtu ja ta oli kogu sündmusest häiritud.

Kohtu hinnangul on põhjendatud viidata sellelegi, et tunnistaja A.P. pidas vajalikuks korduvalt

XXX majast välja tulnud naisterahvaid tagasi tuppa saata. Seda põhjusel, et seltskonnas olnud

naisterahvad ei peaks tajuma või nägema sündmusi, mis XXX maja ees toimusid. Seega olid

kõrvalised isikud väga häiritud süüdistatav K. Ulbi vägivaldsest käitumisest kannatanu T.T. suhtes.

32. Eeltoodust tulenevalt on süüdistatav K. Ulbi tegevuses täidetud KarS § 263 lg 1 p-s 1 sätestatud

objektiivne koosseis.

33. Kohus leiab, et süüdistatav K. Ulp on kuriteo toime pannud otsese tahtlusega. Ta oli teatanud

kannatanu T.T. e juba pärast seda, kui viimane oli teda löönud, et see asi nii ei jää. Seega oli

süüdistatav K. Ulbil soov ja tahe kannatanu T.T. e löömise eest kätte maksta juba mõnda aega enne

XXX maja ees toimunut. Süüdistatav K. Ulp järgnes kannatanu T.T. e, kui viimane korterist väljus,

sõnagi lausumata lõi teda korduvalt. Kuna süüdistatav K. Ulp valis arvete klaarimiseks avaliku

koha, s.o kortermaja esise piirkonna (kusjuures lähedal asus veel mitmeid kortermaju), pidi ta

arvestama võimalusega, et toimuvat võivad näha asjasse mittepuutuvad isikud (sh tunnistaja A.P. )

ja neid võib toimuv häirida. Kohus leiab, et süüdistatav K. Ulp oli täielikult teadlik avalikus kohas

kehtivatest üldnõuetest, sh sellest, et avalikus kohas vägivalla kasutamine rikub ühiskonnas

kehtivaid häid kombeid, tavasid ja norme. Valides vägivalla kasutamiseks kortermaja trepikoja

esise avaliku koha, millele on ligipääs ka kolmandatel isikutel, teadis süüdistatav K. Ulp, et sellega

rikub ta ka avalikku korda.

34. Kohus ei tuvastanud õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid.

35. Eeltoodust tulenevalt tuleb K. Ulp süüdi tunnistada KarS § 263 lg 1 p 1 järgi ja mõista talle karistus.

KarS § 263 lg 1 p 1 sätestab sanktsioonina rahalise karistuse või kuni 5-aastase vangistuse. KarS §

56 lg 1 sätestab, et karistamise alus on isiku süü. Karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid

ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude

toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. KarS § 56 lg 2 sätestab, et vangistust võib mõista

ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Kui

karistusseadustiku eriosa paragrahv võimaldab vangistuse kõrval mõista ka muid, kergemaid

karistusi, peab kohus otsuses vangistuse mõistmist põhistama.

36. Süü suuruse hindamisel arvestab kohus, et süüdistatav K. Ulbi ja kannatanu T.T. vahel oli eelnevalt

aset leidnud sündmus, mille käigus kasutas T.T. vägivalda v K. Ulbi suhtes. Nimetatud sündmusest

oli ajendatud süüdistatav K. Ulbi järgnev tegevus – ta helistas oma vennale, kutsus ta appi ja enne

kui T.T. maja juurest lahkus, lõi teda korduvalt. Kohus peab oluliseks arvestada, et süüdistatav K.

Ulp kasutas kannatanu T.T. suhtes vägivalda intensiivselt, aga lühikest aega. Süüdistatav K. Ulp

lõi T.T. i peaga ja rusikaga ning selle tagajärjel tekkis T.T. ninaverejooks, ta oli uimane jne. Samuti

oli täielikult purunenud T.T. seljas olnud särk. Seega olid löömisest tekkinud tagajärjed küllaltki

tõsised.

37. Kohus ei tuvastanud karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid.

38. Süüdistatav K. Ulp on varem kriminaalkorras karistamata. Tal on 3 kehtivat väärteokaristust

liiklusalaste süütegude toimepanemise eest (tl 36-38). Kohus arvestab, et K. Ulp töötab P. AS-is

XXX. Ta on alates 29.05.2016 üksikisa, kuna lapse ema P.L. kannab vanglas karistust (vabaneb

2022 aasta lõpus).

39. Kohus peab oluliseks arvestada süüdistatav K. Ulbi suhtumist toimepandusse. Nimelt on ta asunud

oma teguviisi õigustama. K. Ulp ei ole senini väljendanud mingisugust kahetsust. Vastupidi, ta on

asunud oma süüd täielikult eitama ja nägema süüd hoopis kannatanu T.T. s. Lisaks sellele, et K.

Ulp on andnud ennast õigustavaid ja enda süüd välistavaid ütlusi kohtus, on ta pöördunud korduvalt

ka kannatanu T.T. ja tunnistaja A.P. poole eesmärgiga mõjutada nende ütluste andmist kohtus.

Kohtu hinnangul näitab see eriliselt hoolimatut ja ükskõikset suhtumist nii enda poolt

toimepandusse, aga ka õiguskorda üldiselt. Kohtu arvates on äärmiselt taunimisväärne, et

süüdistatav K. Ulp on teinud katseid mõjutada teiste inimeste ütluste andmist kohtus eesmärgiga

ise vabaneda vastutusest. Nii T.T. kui ka A.P. on kinnitanud, et süüdistatav K. Ulbi tegevus enne

kohtuistungit häiris neid väga. Kannatanu T.T. i sedavõrd, et ta esialgselt sooviski kohtus valeütlusi

anda. Tunnistaja A.P. pidi süüdistatav K. Ulbi konto Facebook suhtlusportaalis blokeerima. Seega

süüdistatav K. Ulbi tegevus ja suhtumine ka pärast teo toimepanemist ei ole olnud mingil juhul

aktsepteeritav. Kohus arvestab ka seda, et K. Ulp on toime pannud avaliku rahu vastu suunatud

süüteo vägivalla kasutamisega.

40. Eeltoodud asjaolusid arvestades ei pea kohus kohaseks karistusliigiks rahalist karistust. Kohus

leiab, et kohane on mõista K. Ulbile karistuseks vangistus, kuid seda sanktsiooni alammäära

lähedal, s.o 6 kuud.

41. Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul esinevad alused (kuriteo toimepanemise ja K. Ulbi isikust

tulenevad asjaolud), mis võimaldavad kohaldada KarS § 74 lg 1, 3 sätteid ja jätta tingimisi

mõistetud vangistus täitmisele pööramata. KarS § 74 lg 3 alusel määrab kohus katseajaks 1 aasta 6

kuud.

42. Kohus ei pea põhjendatuks määrata K. Ulbile lisakohustuseks läbida sotsiaalprogramm

kriminaalhooldaja äranägemisel (soovitavalt viha juhtimine). Kohtu arvates ei ole käesoleval juhul

alust arvata, et K. Ulbist lähtuvad sellised uute kuritegude toimepanemise riskid, mida oleks

võimalik maandada sotsiaalprogrammi läbimisega. Kohustuse mittemääramine ei tähenda, et

kriminaalhoolduse ajal ei oleks K. Ulbil vajadusel võimalik sotsiaalprogrammis osaleda.

Kaitsja apellatsioon

43. Apellant maakohtu otsusega ei nõustu ja leiab, et K. Ulbi süü ei ole tõendatud, ta ei ole antud

kuritegu toime pannud. Kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja K. Ulbi õigeksmõistmist.

Alternatiivina taotletakse kergemat karistust, s.o KarS § 74 sätete asemel KarS § 73 sätete

kohaldamist.

44. Maakohus luges tõendatuks avaliku korra raske rikkumise vägivallaga. Maakohus leidis, et on

tõendatud, et K. Ulp lõi kannatanu T.T. e ühel korral peaga nina piirkonda ja ühel korral

rusikaga vastu põske, mille tagajärjel sai kannatanu tervisekahjustusi. Maakohus samas leidis,

et kogutud tõendid on vastuolulised selles, kuidas kulgesid sündmused pärast seda kui

kannatanu T.T. oli süüdistatav K. Ulbi suhtes toime pannud kuriteo ja ta XXX korterist väljus.

45. Maakohus leidis, et kanntanu T.T. kohtueelsel uurimisel antud ütlused on usaldusväärsed ja et

T.T. on andnud mõjuva põhjenduse, miks ta algul andis kohtulikul uurimisel valeütlusi. Kohus

leidis, et seetõttu ei saa lugeda T.T. ütlusi täielikult ebausaldusväärseks ning luges

ebausaldusväärseks ütlused osas, kus T.T. andis oma sõnade kohaselt valeütlusi, jättes need

ütlused tõendikogumist välja.

46. Kohus põhjendas avaldatud ütluste usaldusväärsust sellega, et need on eluliselt usutavad ja

kooskõlas teiste tõenditega. Kohus leidis, et kannatanu ütlused on kooskõlas tunnistajate

ütlustega, eelkõige tunnistaja A.P. omadega. Teiseks kinnitavad kohtu hinnangul kannatanu

ütlusi kirjalikud tõendid. Kolmandaks ei ole kohtu hinnangul tuvastatud motiivi, miks peaks

kannatanu T.T. andma süüdistatava vastu ütlusi. Kohus leidis, et ei ole usutav, et kannatanu

soovib kätte maksta süüdimõistmise eest, mis teda ennast puudutas. Süüdistatava ütluseid kohus

usaldusväärseks ei pidanud osas, kus ta asus eitama talle etteheidetavat tegu, kuna need ei ole

kohtu hinnangul kooskõlas kannatanu ja tunnistaja A.P. ütlustega.

47. Karistuse mõistmisel pidas kohus põhjendatuks kohaldada raskemat katseaega ja allutas K. Ulbi

kriminaalhooldusele, viidates seejuures süüdistatava isikule ja kuriteo toimepanemise

asjaoludele.

48. Apellant palub tühistada Tartu Maakohtu 07.11.2017 otsuse, kuna leiab, et kohus on tõendeid

hinnanud ühekülgselt ja valikuliselt, rikkudes sellega oluliselt menetlusõigust. Maakohus on

jätnud kõrvaldamata kahtlused süüdistatava kasuks tõlgendamata.

49. KarS § 263 lg 1 p 1 näeb ette kriminaalvastutuse avalikus kohas käitumise üldnõuete rikkumise

eest, kui see on toime pandud vägivallaga.

50. Apellant leiab, et maakohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust, kuna kohtuliku

uurimise ja kohtuotsuse kirjutamise käigus on tõendeid uuritud ja hinnatud ühekülgselt ja

valikuliselt. Kohus on tõendite hindamisel lähtunud eeskätt süüdistuse kinnituse jaoks

vajalikest tõenditest ja jätnud seeläbi tõendikogumist välja süüdistatava kasuks rääkivad

asjaolud. Kohus on tekkinud kahtlusi tõendite hindamisel tõlgendanud nii, et süüdistus oleks

põhjendatud, mitte ei ole tekkinud kahtlusi tõlgendanud süüdistatava kasuks. Seega ei ole

maakohus jälginud in dubio pro reo põhimõtet. Kohtuotsusest kumab läbi maakohtu soov

tõlgendada tõendeid üheselt – süüdistatava kahjuks, et esitatud süüdistus leiaks kinnitust.

51. Riigikohus on lahendis 3-1-1-10-15 märkinud, et tulenevalt KrMS-st § 7 ja 14 ei või kohus

asuda süüdistaja rolli ega täita süüdistust kinnitavate tõendite vähesusest tulenevat tühimikku

enda siseveendumusega. Kooskõlas KrMS § 7 lg 3 põhimõttega in dubio pro reo tuleb sellisel

juhul kõrvaldamata kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks.

52. Maakohus on kahtlused jätnud kõrvaldamata ja põhjendanud teo tõendamise kohalt olulisi

asjaolusid elulise usutavusega. Samas ei ole kohus põhjendanud arusaadavalt, miks ta loeb

mingi asjaolu eluliselt usutavaks.

53. Objektiivse kõrvalseisja, nn ex ante vaatleja jaoks peab olema kohtuotsus üheselt mõistetav ja

arusaadav. Sellest peab selgelt tulenema, miks on kohus oma siseveendumuse kujundamisel

tuginenud just nendele asjaoludele ja miks on jätnud mõned asjaolud kõrvale. Sama põhimõte

tuleneb Riigikohtu lahendist 3-1-1-48-09, millisest nähtub, et kohtuotsuse legitiimsuse

tagamiseks peab otsus olema üheselt mõistetav ega tohi sisaldada vastuolusid.

54. Apellant on seisukohal, et maakohus ei ole piisavalt selgelt ja arusaadavalt oma otsuse motiive

põhjendanud ning tõendite hindamisel on kohus olnud tugevalt erapoolik, jättes kahtlused

kõrvaldamata ja andes tõenditele tähtsuse kooskõlas süüdistusega. Seega on kohus asunud

justkui süüdistaja rolli. Tulenevalt Riigikohtu lahendist 3-1-1-11-15 saab öelda, et kohus on

rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Viidatud lahendist tuleneb, et otsuse põhistuse

ebapiisavuse või ebaveenvuse korral on otsuse põhjendamise kohustuse rikkumine käsitatav

kriminaalmenetlusõiguse rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. Apellant leiab, et tegemist on

sellise menetlusõiguse rikkumisega, mis ei tingi asja saatmist tagasi maakohtusse, kuivõrd

vastav rikkumine on kõrvaldatav apellatsioonimenetluses.

55. Apellant nõustub maakohtuga, et kogutud tõendid on vastuolulised selles, kuidas kulgesid

sündmused pärast seda kui kannatanu XXX korterist väljus. K. Ulp ei nõustu maakohtuga

selles, et kohus on lugenud usaldusväärseks kannatanu T.T. antud ütlused. Samuti ei nõustu

apellant, et kohus on pidanud usaldusväärseks tunnistaja A.P. ütluseid. Kohus on rajanud

otsuse valdavalt nende kahe isiku ütlustele, olles eelnevalt lugenud nende ütlused

usaldusväärseks. Teistele tõenditele on kohus hinnangu andnud kooskõlaliselt kannatanu ja

tunnistaja A.P. ütlustega.

56. Apellandi hinnangul ei saa mööda minna asjaolust, et kannatanu ja süüdistatava vahel on ka

hiljem olnud konflikte, nende suhted ei ole paranenud. Kannatanu T.T. pöördus politseisse

seitse kuud hiljem pärast käesoleva sündmuse toimumist. Jääb arusaamatuks, miks ootas

kannatanu nii kaua. Kui isik on kuriteos kannatanu, siis ei ole eluliselt usutav, et ta ootab üle

poole aasta, et minna politseisse. Ta teadis, kes on teo toimepanija. Oluline on mainida, et K.

Ulp pöördus koheselt politsei poole seoses T.T. poolt tema suhtes toime pandud kehalise

väärkohtlemisega, mis leidis aset ajaliselt käesoleva sündmuse toimumisest varem. Olles kätte

saanud enda suhtes süüdimõistva kohtuotsuse, pöördus T.T. politsei poole ja andis ütlusi

kannatanuna. Oluline on välja tuua, et T.T. ei ole esitanud asjas ka tsiviilhagi. Ometi tal T-särk

läks katki just K. Ulbi käeläbi. Apellandi hinnangul näitab selline sündmuste käik, et

kannatanul T.T. on motiiv teha K. Ulbi suhtes valekaebus. Seega ei saa nõustuda maakohtuga,

et puudub T.T. eluliselt usutav põhjendus anda ütlusi K. Ulbi vastu.

57. Kannatanu T.T. ütluste usaldusväärsuses kahtlemiseks annab alust asjaolugi, et tegemist on

kriminaalkorras karistatud isikuga. Viimane karistus on talle mõistetud KarS § 349 järgi.

Isikliku dokumendi kuritarvitamine ja politseiametnikule enda esitlemine võõra identiteediga.

Tegemist on valetamisega seotud kuriteoga. Kohtus algul valeütlusi andis T.T. enda sõnul

põhjusel, et tema abikaasaga võttis ühendust K. Ulp. Kohus leidis, et seda saab lugeda eluliselt

usutavaks põhjuseks, miks T.T. algul andis kohtus valeütlusi. Apellandi hinnangul ei ole selline

teguviis aga põhjendatud. K. Ulp ei ole eitanud, et ta tõesti suhtles kannatanu abikaasaga. T.T.

sõnul Facebooki kirjutatud kirjas laste ohustamisele viidatud ei olnud. Ka A.P. on saanud K.

Ulbi poolt teateid, et kannatanu on andnud valeütlusi. Nendest sõnumitest ei ole tuletatav aga

apellandi hinnangul asjaolu, et K. Ulp on mõjutanud isikuid andma valeütlusi kedagi

ähvardades. Siinkohal on oluline märkida, et oma väidete kinnitamiseks ei olnud T.T. esitada

kirjavahetust. Tekib põhjendatud kahtlus, kas selline kiri üldse oli või kui oli, kas selle sisu saab

tõlgendada ähvardamisena.

58. Kui väidetavalt enne eeluurimisel antud ütluste avaldamist antud ütlused olid valeütlused, siis

pärast ütluste avaldamist edasi vastates jõudis T.T. selleni, et selleks ajaks, kui ta koju läks olid

kohale jõudnud juba R ja K.U. ja tundmatu meesterahvas, kes nägid teda riietes, millistes ta

oli. Nende tunnistajate antud ütlused kinnitavad, et kui nemad tulid, oli maja ees ka T.T. . Ta

tuli maja tagant koos T.T. ga, tema välimus oli korrektne ja puhas, vigastusi neist keegi ei

näinud. Need ütlused kattuvad ka K. Ulbi antud ütlustega, et tema tegelikult individuaalselt

T.T. i ei löönud. T.T. ütluste kohaselt nägi ta R.U. i ja K.U. i, kui ta kõndis juba eemale, nad

olid kolmekesi. Teiste tunnistajate sõnul, kui nad jõudsid kohale, oli K. Ulp enda rõdul. Kohus

on arusaamatult leidnud, et tegemist on eluliselt usutavate ütlustega ja T.T. on andnud

usaldusväärseid ütlusi. Kohus jättis teiste tunnistajate ütlused põhjalikumalt analüüsimata ja

põhjendas seda sellega, et tegemist on kaitse poolsete tunnistajatega, mis on süüdistatavat

õigustavad. Vastuolu on T.T. antud ütlustes, et teda ründas K. Ulp. Kohus on jätnud selle

vastuolu mõjuvalt kõrvaldamata.

59. Hinnates A.P. tunnistajana antud ütlusi, leidis kohus, et need on usaldusväärsed, kuna ta ei

tunne kumbagi isikut ja tema ütlused on kooskõlas kannatanu T.T. ütlustega. Tunnistaja sõnul

ta ei mäleta, kust tuli Ulpide seltskond, ta ei näinud kedagi autoga tulemas. Ometi kannatanu

T.T. ise ütles, et tema nägi neid siis, kui hakkas koju minema. Kohus on otsuses püüdnud

hinnata A.P. ütlusi nii, et need oleks kooskõlas kannatanu ütlustega ja püüdnud leida justkui

vabandusi, miks tunnistaja ei ole mäletanud või näinud mõnda asjaolu, mida kannatanu on ise

teisiti rääkinud. Kohus leidis, et A.P. ei saanud saabuvat seltskonda näha, kuna abistas sel ajal

kannatanut. Kannatanu on öelnud, et ta nägi seltskonda. Teised tunnistajad on andnud ütlusi,

millise kohaselt nad ei näinud kannatanul vigastusi. Kohus on leidnud, et R.U. ja K.U. ja A.M.

ei saanud näha kannatanu vigastusi, kuna oli pime, samal ajal on kohus nentinud, et tunnistaja

A.P. sai näha saja meetri pealt, kellega on tegemist ja et K. Ulp lööb kannatanut. Kohus hindas

tõendeid nii, et tõi sisse omalt poolt A.P. kauguse ebaõige tajumise, leides, et vahemaa on

hinnanguline. Seega on apellant seisukohal, et kohus ei ole tõenditele hinnangut andes olnud

objektiivne.

60. Arusaamatuks jääb kohtu etteheide süüdistatavale, et ta on asunud enda süüd eitama ja seetõttu

loeb kohus tema ütlused ebausaldusväärseks. Süüdistatav ei pea enda süütust tõendama.

Kohtueelse uurimise käigus on ta palunud, et kuulataks üle tunnistajaid, millise taotluse jättis

prokuratuur rahuldamata. Kaitseaktis korrati taotlust, kohtus temapoolsed tunnistajad üle ka

kuulati. Lubamatu on etteheide, et süüdistatav otsib tunnistajaid, kes tema poolt oskaksid

rääkida, teda õigustaksid. See on menetlusõiguslikult kaitse ülesanne. Kohtulik uurimine peab

olema igakülgne, et oleks tagatud õiglane kohtupidamine. See, et K. Ulbi ütlused ei ole

kooskõlas kannatanu ega tunnistaja A.P. ütlustega, ei saa olla etteheidetav süüdistatavale.

Vastavad vastuolud on vajalik kohtul otsuse tegemisel tõenditele hinnangut andes kõrvaldada

ja kui see ei ole võimalik, siis tõlgendada vastuolud süüdistatava kasuks. Selliselt toimides rikub

kohus oluliselt menetlusõigust.

61. Karistuse osas leiab apellant, et ei ole põhjendatud kohaldada tingimuslikku karistust KarS §

74 alusel. Seda põhjusel, et K. Ulp on eelnevalt kriminaalkorras karistamata isik. Seega on

võimalik tema suhtes rakendada tingimuslikku karistust tavalise katseajaga KarS § 73 kohaselt.

Kohus on leidnud, et süüdistatava isik on selline, mis tingib raskema katseaja, kuid

arusaamatuks jääb, miks see nii kohtu hinnangul on.

62. Kui ringkonnakohus, olles tuvastanud menetlusõiguse rikkumise ja leides, et seda ei saa

kõrvaldada ning peab vajalikuks asja saatmist tagasi maakohtule uueks arutamiseks, siis taotleb

apellant tunnistajana üle kuulata P.L. , keda on kaitseaktis taotletud, kuid taotlus jäeti

rahuldamata. Apellandi hinnangul on tegemist olulise tunnistajaga, kuivõrd isik teab rääkida,

kas K. Ulp väljus korterist. Seega on nende ütlustega võimalik tõendada, kas K. Ulp sai toime

panna avaliku korra raske rikkumise vägivallaga.

63. KrMS § 181 lg 1 kohaselt palub apellant K. Ulbi poolt lepingulisele kaitsjale makstud tasu välja

mõista Eesti Vabariigilt. Kaebuse juurde on lisatud kaks arvet (nr 171263 ja 171327) K. Ulbi

poolt Advokaadibüroole LMP tasutud õigusteenuse osutamise eest vastavalt summades 620

eurot ja 480 eurot koos käibemaksuga. Kokku on K. Ulbile esitatud arveid summas 1100 eurot.

Õigeksmõistva otsuse tegemise korral palutakse eelnimetatud summa Eesti Vabariigilt K. Ulbi

kasuks välja mõista.

64. Ringkonnakohtu 19.12.2017 määrusega anti menetlusosalistele kuni 29.12.2017 aega esitada

apellatsiooni osas kirjalikke seisukohti, kuid neid ei esitatud.

Ringkonnakohtu seisukoht

65. Kriminaalkolleegium, tutvudes kriminaalasja kõigi materjalide, sh kohtuistungite protokollide,

maakohtu otsuse ja apellatsiooniga, ei nõustu apellatsioonis toodud taotlustega ning leiab, et

maakohtu otsus K. Ulbi süüdimõistmises ja karistamises tuleb jätta muutmata.

66. Ringkonnakohus ei tuvastanud KrMS § 339 lg 1 või lg 2 sätete rikkumist ning puudub alus asja

maakohtule uueks arutamiseks saata. Samuti ei ole maakohus rikkunud KrMS § 7 lg 3 nõudeid,

sest asjas ei esine kõrvaldamata kahtlusi.

67. Esmalt võtab ringkonnakohus seisukoha K. Ulbi süü tõendatuse ja seejärel mõistetud karistuse

osas.

68. Vaidlust ei ole selles, et süüdistuses näidatud ajal ja kohas K. Ulbi poolt T.T. löömisele oli

eelnenud T.T. poolt K. Ulbi löömine XXX maja ühisrõdul ning hiljem XXX maja ees T.T.

lõi R.U. le ühel korral rusikaga näkku (vt käesoleva otsuse p-d 5 ja 25). Tegemist on eraldi

kriminaalmenetlustega, mis detailiseerivad 26.09.2015 õhtu sündmuste kronoloogia ja näitavad

neis osalenud isikute ringi.

69. Vaidlus on selles, kas K. Ulp lõi süüdistuses näidatud ajal ja kohas T.T. i ning kas tunnistaja

A.P. nägi seda pealt ja oli avaliku korra rikkumisest häiritud. Maakohus on neile küsimustele

vastanud jaatavalt, lugedes kannatanu T.T. ja tunnistaja A.P. ütlused usaldusväärseteks ning

süüdistatava K. Ulbi ütlused ebausaldusväärseteks (vt käesoleva otsuse p-d 6-19 ja 28-29).

70. Kaitsja ei ole maakohtu seisukohtadega nõus ja leiab, et maakohus ei ole õigesti hinnanud

eelnimetatud isikute ütluste usaldusväärsust ning on jätnud hinnangu andmata ülejäänud

tunnistajate (R.U. , K.U. , A.M. ) ütlustele (vt käesoleva otsuse p-d 52-60).

71. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja väitega, et maakohus pole hinnanud ülejäänud tunnistajate

(R.U. , K.U. , A.M. ) ütlusi. See väide on ümber lükatud maakohtu poolt kõigi nimetatud

tunnistajate ütlustele antud hinnanguga (vt käesoleva otsuse p-d 20-27).

72. Ringkonnakohus märgib, et käesolev apellatsioon on esitatud tõendite hindamise peale ning

taotletakse, et ringkonnakohus annaks uuritud tõenditele teistsuguse hinnangu kui seda tegi

maakohus ning mõistaks K. Ulbi süü tõendamatuse tõttu õigeks.

73. Ringkonnakohus seda taotlust ei rahulda, sest maakohtu poolt tõenditele antud hinnang annab

aluse K. Ulp talle esitatud süüdistuses süüdi mõista. Ringkonnakohus ei nõustu väitega, et

maakohus on tõendeid hinnanud ühekülgselt ja valikuliselt, lähtudes süüdistust kinnitavatest

tõenditest ja jättes tõendikogumist välja süüdistatava kasuks rääkivad asjaolud. Sellega

maakohus olevat asunud süüdistaja rolli, rikkudes vastavat kohtupraktikat (RKKKo nr 3-1-1-

10-15 p 15). Ringkonnakohus leiab, et maakohus järgis tõendite hindamisel KrMS §-de 61 ja

312 p-de 1 ja 2 nõudeid. Kuna kõiki tõendeid hinnati igakülgselt, siis pole alust väita, nagu

asunuks maakohus süüdistaja rolli. Seda järeldust kinnitab alljärgnev tõendite analüüs.

74. Maakohtus andsid ütlusi kannatanu T.T. (lk 52-55 pöördel), tunnistaja A.P. (lk 55 pöördel-

57), süüdistatav K. Ulp (lk 57 pöördel-59 pöördel), tunnistajad A.M. (lk 60 pöördel-62), K.U.

(lk 62-64 pöördel) ja R.U. (lk 64 pöördel-66 pöördel).

75. Kannatanu T.T. ütluste kohaselt süüdistatav K. Ulp tuli talle XXX maja juures kallale, algul

lõi peaga kannatanule vastu nina, mille tagajärjel hakkas ninast verd jooksma, ja seejärel lõi

rusikaga vastu põske. Kannatanu süüdistatavat vastu ei löönud. Kannatanu tundis tugevat valu,

pea käis ringi, tema T-särk oli puruks rebitud ja ta läks ära koju. Koju minnes nägi ta tunnistaja

A.P. XXX tänava majade juures. Kodus pani ta terved riided selga ja läks sündmuskohale

tagasi. Seal toimus veel üks kaklus, kuid kannatanu selles ei osalenud.

76. Kuna kannatanu T.T. andis maakohtus erinevaid ütlusi, siis avaldati tema kohtueelses

menetluses antud ütlused ning kuulati tema selgitusi, miks ta ütlustes on erinevusi. Maakohus

väga põhjalikult käsitles tema ütluste usaldusväärsust ja jättis ebausaldusväärsed ütlused

tõendite hulgast välja (vt MK otsuse lk 3-5). Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega

ja sarnaselt maakohtule leiab, et usaldusväärseteks tuleb lugeda kannatanu poolt eelmises

punktis toodud ütlused. Seda järeldust ei väära ka apellandi väited, et kannatanu ja süüdistatava

vahel on ka hiljem olnud konflikte ja nende suhted ei ole paranenud. Kuna T.T. sai karistada

süüdistatava eelneva löömise eest, siis olevat tegemist kättemaksuga, mis realiseeriti

valekaebuse esitamisega, nagu oleks süüdistatav käesoleva teo toime pannud. Et tegemist on

valekaebusega, seda näitab apellandi arvates asjaolu, et T.T. on karistatud KarS § 349 järgi,

kus ta esines võõra identiteediga.

77. Ringkonnakohus märgib, et tegemist ei ole valekaebusega ega sõna sõna vastu olukorraga, sest

süüdistuses näidatud sündmust nägi pealt tunnistaja A.P. .

78. Tunnistaja A.P. ütluste kohaselt ta oli XXX maja juures ja suitsetas. Ta kuulis kõrvalmaja

juurest karjumist. Ta nägi seal kannatanut ja süüdistatavat omavahel sõnelemas. Tal tekkis

ohutunne, sest olukord oli pingeline. Seetõttu palus ta koos temaga väljas olnud tüdrukutel

tuppa minna. Ta nägi, kuidas K. Ulp võttis kannatanul särgist kinni ja seejärel lõi teda, kuid

täpselt kuhu, seda ta ei tea. Tüdrukud tulid uuesti õue, kuid tunnistaja saatis nad tuppa. Siis nägi

ta kannatanut XXX maja juurest mööda minemas. Ta proovis aidata kannatanul nina

verejooksu peatada ja nägi, et kannatanu T-särk on katki rebitud. Kannatanu läks koju riideid

vahetama.

79. Maakohus põhjendas, miks tunnistaja A.P. ütlused on usaldusväärsed (vt MK otsuse lk 5-7).

Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ja seda järeldust ei väära ka apellandi

väited, et maakohus on püüdnud leida justkui vabandusi, miks tunnistaja ei ole mäletanud või

näinud mõnda asjaolu, mida kannatanu on ise teisiti rääkinud. Ringkonnakohus leiab, et

maakohus on õigesti märkinud, et tajutav vahemaa võibki erinevate isikute silmade läbi olla

erinev. Samas tunnistaja vaatevälja ei piiranud mingid takistused ja ta nägi, kuidas K. Ulp

kannatanut lõi. Maakohus on ka põhjendanud, miks tunnistaja ei näinud auto tulemist, sest see

pargiti maja teisele küljele ja samal ajal tegeles tunnistaja kannatanule abi osutamisega. Seega

apellandi väide seada tunnistaja ütluste usaldusväärsus kahtluse alla jääb tagajärjetuks.

80. Tunnistaja A.P. ütlustest tulenevalt oli tajutud olukord talle äärmiselt ebameeldiv, ta tajus

pingelist olukorda, tundis ohtu ja oli kogu sündmusest häiritud. Ta pidas vajalikuks õues olnud

tüdrukud tuppa saata, et nad seda vägivaldset sündmust pealt ei näeks. Seega oli tunnistaja A.P.

kui kõrvaline isik väga häiritud K. Ulbi vägivaldsest käitumisest kannatanu suhtes.

81. Ringkonnakohus leiab, et kuna tunnistajad R.U. , K.U. , A.M. süüdistuses toodud sündmust

pealt ei näinud, siis pole vajadust nende ütlusi uuesti käsitlema hakata. Maakohus on nende

ütlusi käsitlenud ja rõhutanud, et tegemist on teiste sündmustega, millede osas on läbi viidud

eraldi kriminaalmenetlused (vt MK otsuse lk 7-8).

82. Maakohus põhjendas, miks tegemist on kuriteoga KarS § 263 lg 1 p 1 järgi (vt MK otsuse lk 9-

10). Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ja kuna apellatsioonis pole kuriteo

kvalifikatsiooni vaidlustatud, siis pole vajadust sel küsimusel põhjalikumalt peatuda.

83. Ringkonnakohus ei rahulda ka taotlust mõista K. Ulbile kergem karistus, st KarS § 74 asemel

kohaldada KarS § 73 sätteid.

84. Ringkonnakohus leiab, et KarS § 74 sätete kohaldamine on põhjendatud, sest K. Ulp on isik,

kes vajab järelevalvet ning seda tagab tema suhtes kriminaalhooldus.

85. Maakohus on seda asjaolu põhjalikult käsitlenud (vt käesoleva otsuse p-d 39-41).

Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega karistuse mõistmise osas ega pea vajalikuks

neid korrata.

86. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS §-st 337 lg 1 p 1 jätab Tartu Ringkonnakohus Tartu

Maakohtu 07.11.2017 otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata.

87. Kaitsja on esitanud taotluse mõista Eesti Vabariigilt K. Ulbi kasuks välja viimase poolt

apellatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud 1100 eurot.

88. Ringkonnakohus seda taotlust ei rahulda, sest KrMS § 185 lg 2 esimesest lausest tulenevalt

jäävad nimetatud menetluskulud K. Ulbi enda kanda, sest apellatsioonimenetluses tehakse

KrMS § 337 lg 1 p-s 1 nimetatud lahend.

/allkirjastatud digitaalselt/

Mati Kartau Maarika Kuusk Tiit Lõhmus