3-17-2204/13 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Einar Vene ja Tanel Saar

Määruse tegemise aeg ja koht

9. jaanuar 2018, Tartu

Haldusasja number

3-17- 2204

Haldusasi

Tarmo-Toomas Vähi kaebus Tartu Vangla vastu

mittevaralise kahju hüvitamiseks ja Tartu Vangla

16.10.2017 otsuse nr 1-13/162-2 tühistamiseks

Menetluse alus ringkonnakohtus

Tarmo-Toomas Vähi määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Tarmo-Toomas Vähi

RESOLUTSIOON

Jätta Tarmo-Toomas Vähi määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu

11. detsembri 2017. a määrus muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seaduse (HKMS) § 119 lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tarmo-Toomas Vähi esitas 26. oktoobril 2017 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles taotleb

talle tekitatud mittevaralise kahju eest õiglase hüvitise väljamõistmist kohtu äranägemisel.

Kaebaja leiab, et Tartu Vangla tegevusetus ja faktiliselt tõestatud ükskõikne suhtumine

kaebuses väljatoodud laimamise küsimuses on tekitanud temale suures ulatuses stressi ja

depressiooni, samuti konfliktseid olukordi. Kaebaja taotleb riigilõivu tasumisest vabastamist

kaebuse esitamisel.

2. 11. detsembri 2017. a määrusega jättis halduskohus rahuldamata kaebaja taotluse

riigilõivust vabastamiseks kaebuse esitamisel ning määras kümnepäevase tähtaja 250 euro

riigilõivu tasumiseks. Halduskohus selgitas, et riigilõivu seaduse (RLS) § 22 lg 1 p 12 kohaselt

ei võeta riigilõivu kehavigastuse või muu terviserikkega, samuti toitja surmaga tekitatud kahju

hüvitamise hagi või kaebuse läbivaatamise eest. Samas automaatne lõivuvabastus ei laiene, kui

väidetud kehavigastus või muu terviserike ei ole põhjendatud. Kui kaebaja ei ole kaebuses

kehavigastust või muud terviseriket üldse põhjendanud (nt kaebaja ei ole esitanud kahju kohta

tõendeid, puudub põhjuslik seos väidetava õigusvastase teo ja kahju vahel), on tegemist

ilmselgelt sisutühja väitega, selleks et kaebusele laieneks RLS § 22 lg 1 p-s 11 sätestatud

lõivuvabastus.

Kaebaja väitis kaebuses, et vangla on põhjustanud tegevusetusega talle depressiooni ja stressi,

mille tagajärjel kaotas ta enesevalitsuse ja ründas oma kambrikaaslast 17. septembri 2017 õhtul.

Kaebaja soovib, et Tartu Vangla hüvitaks kohtu määratud ulatuses temale tekitatud

mittevaralise kahju, mis seisneb stressis ja depressioonis.

Halduskohus kontrollis kaebaja ravilugu Tartu Vanglas ning tuvastas, et selles puuduvad

andmed kaebuses nimetatud tervisekahjustuste kohta. Seega ei ole kinnitust leidnud, et

kaebuses toodud vangla tegevuse või tegevusetuse tõttu oleks kaebajal tekkinud kehavigastus

või muu terviserike, mistõttu ei ole põhjendatud kohaldada RLS § 22 lg 1 p 12 ja lugeda kaebus

riigilõivuvabaks. Kohus andis 30. oktoobri 2017 määrusega kaebajale võimaluse täiendavalt

põhjendada oma väiteid või esitada tõendeid. 1. novembril 2017 esitas kaebaja siiski üksnes

paljasõnalised väited, et temale on tekitatud stress ja depressioon. Vangla arst ei ole kaebajal

diagnoosinud depressiooni, samuti ei ole kaebaja arstile kurtnud stressi sümptomeid, rääkimata

närvivapustusest. Kaebuses märgitud asjaoludel võis kaebaja olla häiritud ning pinges, kuid

mittevaralise kahju hüvitamise nõue tervisekahju tekitamise eest Tartu Vangla vastu on

põhjendamatu. Kohtu hinnangul ei nähtu esitatud materjalide põhjal, et kahju hüvitamise

eeldused oleksid täidetud. Ühtlasi puuduvad tõendid tervisekahju kohta.

Menetlusabi

taotluse

rahuldamata

jätmise

õigusliku

alusena

viitas

halduskohus

HKMS § 111 lg-le 1.

3. Tarmo-Toomas Vähi esitas 15. detsembril 2017 määruskaebuse, milles palub halduskohtu

määrus tühistada ja vabastada teda riigilõivu tasumise kohustusest.

4. Tartu Halduskohus võttis 15. detsembri 2017. a määrusega kaebaja määruskaebuse

menetlusse, jättis määruskaebuse rahuldamata ning edastas selle koos lisade ja seotud

menetlusdokumentidega Tartu Ringkonnakohtule läbivaatamiseks ja lahendamiseks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

5. Määruskaebemenetluses on vaidluse all küsimus, kas halduskohus on õigesti jätnud kaebaja

menetlusabi

taotluse

kaebuse

esitamisel

riigilõivust

vabastamiseks

rahuldamata.

Ringkonnakohus leiab, et ükski määruskaebuses esitatud väide ei anna alust määruskaebuse

rahuldamiseks ja Tartu Halduskohtu 11. detsembri 2017. a määruse resolutsiooni punkti 1

tühistamiseks. Kaebaja ei ole määruskaebuses toonud välja põhjendusi, miks tuleks asuda

seisukohale, et tema esitatud kaebus on perspektiivne või milliste argumentide alusel saaks

järeldada, et halduskohtu seisukoht kaebuse perspektiivituse kohta on ebaõige.

6. HKMS § 111 lg 1 kohaselt antakse menetlusabi taotlejale menetlusabi, kui menetlusabi

taotleja ei suuda oma majandusliku seisundi tõttu menetluskulusid tasuda või kui ta suudab neid

tasuda üksnes osaliselt või osamaksetena ja on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses

osalemine on edukas. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus õigesti leidnud, et kaebaja on

maksejõuetu isik ning nõustub halduskohtuga, et menetlusabi andmise eelduseks HKMS § 111

lg 1 kohaselt on lisaks ka see, et kaebusel oleksid piisavad eduväljavaated. Halduskohus on

kaebaja tervist puudutavate dokumentide alusel leidnud, et kaebajal ei esine terviskahju, mille

tekitamise eest ta mittevaralise kahju hüvitamist nõuab. Kui kohus peab kaebuse edulootusi

väheseks, siis vaatamata menetlusabi taotleja majanduslikule seisundile, mis ei võimalda

menetluskulusid tasuda, isikule menetlusabi ei anta.

7. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega kaebuse eduväljavaadete osas ega

pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 203 lg 1 ja § 201 lg 4). Kaebuses viidatud asjaoludel on

kaebuse

rahuldamine

ebatõenäoline.

Eeltoodust

tulenevalt

on

halduskohus

11. detsembri 2017. a määruse resolutsiooni p-ga 1 õigesti jätnud kaebaja menetlusabi taotluse

rahuldamata ning määruskaebuse rahuldamiseks puudub alus.

/allkirjastatud digitaalselt/