3-17-2783/3 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

Jõhvi kohtumaja

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-17-2783

Määruse kuupäev

8. jaanuar 2018

Kohtunik

Karin Jõks

Kohtuasi

Sergei Bahtijarovi (Bahtijarov) esialgse õiguskaitse taotlus

seoses suitsetamise keelamisega Viru Vanglas

RESOLUTSIOON

Jätta esialgse õiguskaitse taotlus läbi vaatamata.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Tartu

Ringkonnakohtule

päeva

jooksul

määruse

kättetoimetamisest arvates.

Muud selgitused

Määrus toimetatakse kätte taotlejale.

ASJAOLUD

1. Justiitsminister muutis 6. oktoobri 2016. a määrusega nr 21 alates 1. oktoobrist 2017

määruse „Vangla sisekorraeeskiri“ (edaspidi VSKE) sätteid, mis reguleerisid suitsetamise

korraldust vanglas. Alates 1. oktoobrist 2017 kehtiva VSKE § 641 lg 31 alusel on suitsetatavad

tubakatooted vanglas kinnipeetavale keelatud.

2. Viru Vangla direktor muutis 24. aprilli 2017. a käskkirjaga nr 1-1/55 Viru Vangla

kodukorra sätteid, mis reguleerisid suitsetamist vanglas. Sealhulgas lisati kodukorda punkt

2.3, mille järgi on vangla territooriumil suitsetamine keelatud, ja muudeti punkti 4.4 nii, et

jalutuskäigule kaasa võtta lubatud esemete loetelust puuduvad sigaretid. Kodukorra

muudatused jõustusid 1. oktoobril 2017.

3. Tartu Halduskohtusse saabus 18. detsembril 2017 Viru Vangla kinnipeetava Sergei

Bahtijarovi esialgse õiguskaitse taotlus seoses 1. oktoobril 2017 kehtima hakanud

suitsetamise keeluga. Taotleja leidis, et suitsetamise keeld on vastuolus põhiseadusega ning

rikub tema õigusi ja vabadusi. Suitsetamise piirangud vanglas ületavad kannatuste ja

ebamugavuse taseme, mis vangistusega paratamatult kaasneb. Taotleja viitas Tartu

Halduskohtu määrustele kohtuasjades nr 3-17-1449 ja 3-17-1999. Taotleja esitas vaide.

Taotleja palus lubada tal vaidluse ajal vanglas suitsetada ja osta sigarette vangla kauplusest.

Taotleja tugines ka Viru Vangla 23. jaanuari 2013. a käskkirja nr 1-1/19, 29. aprilli 2016. a

käskkirja nr 1-1/69, 24. aprilli 2017. a käskkirja nr 1-1/55, 13. juuni 2017. a käskkirja nr 1-

3-17-2783

1/68, ja 16. augusti 2017. a käskkirja nr 1-1/102 võimalikule tühisusele. Taotleja palus end

vabastada riigilõivust.

KOHTU SEISUKOHT

4. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 249 lg 1 alusel võib kohus teha määruse

kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse

kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. Kohtu hinnangul saab kohus

eeltoodud sätte alusel hinnata, kas esialgse õiguskaitse taotluse esitajat ähvardab tagajärg,

mille kõrvaldamine põhiasjas tehtava hilisema kohtulahendiga on võimatu või ebamõistlikult

raske, ning sellise tagajärje puudumise korral saab kohus loobuda taotluse sisulisest

lahendamisest. Seda arusaamist toetab kaudselt HKMS § 249 lg 3, mis sätestab, et esialgse

õiguskaitse vajaduse äralangemisel jätab kohus taotluse läbi vaatamata. See tähendab, et

esialgse õiguskaitse vajadus on üks taotluse lubatavuse eeldusi. Sel juhul saab taotluse jätta

läbi vaatamata ka siis, kui esialgse õiguskaitse vajadus puudus taotluse esitajal algusest peale.

5. Ka õiguskirjanduses leitakse, et sarnaselt kaebusega saab esialgse õiguskaitse taotluse

puhul eristada taotluse lubatavust ja taotluse põhjendatust. Esialgse õiguskaitse taotlus on

lubatav eelkõige siis, kui kohtule on esitatud nõuetekohane taotlus (HKMS § 250) ja taotlejal

on esialgse õiguskaitse vajadus, arvestada tuleb ka muude taotluse lubatavuse eeldustega.

Esialgse õiguskaitse vajadus esineb juhul, kui esinevad HKMS § 249 lg 1 lausetes 1 ja 2

nimetatud alused. Kui esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmisega taotleja jaoks mingeid

pöördumatuid tagajärgi ei kaasne, on tegemist esialgse õiguskaitse vajaduse puudumisega.

Esialgse õiguskaitse vajaduse puudumisel ei ole esialgse õiguskaitse taotlus lubatav ja selle

saab jätta HKMS § 55 lg 2 alusel läbi vaatamata (Halduskohtumenetluse seadustik.

Kommenteeritud väljaanne. Koostanud K. Merusk ja I. Pilving. Kirjastus Juura 2013. Lk

686).

6. Taotleja põhjendab esialgse õiguskaitse vajadust sellega, et suitsetamise keelamine

põhjustab talle kannatusi, mis võivad ületada vangistusega paratamatult kaasnevate

kannatuste ja ebamugavuste taset, ning viitab kohtuasjadele nr 3-17-1449 ja 3-17-1999. See

tähendab, et taotleja tugineb asjaoludele, et suitsetamisest loobumisega kaasnevad

võõrutusnähud ja igapäevaelu korralduse häiringud, mida ei ole tagantjärele võimalik

olematuks teha.

7. Kohtunik leidis varasemates sarnastel asjaoludel tehtud kohtulahendites, et vanglas

suitsetamise keelamise vaidlustamise korral on kinnipeetaval esialgse õiguskaitse vajadus

(11. septembri 2017. a määrus kohtuasjas nr 3-17-1449, 18. oktoobri 2017. a määrus

kohtuasjas nr 3-17-1999, 8. novembri 2017. a määrus kohtuasjas nr 3-17-2008, 8. novembri

2017. a määrus kohtuasjas nr 3-17-2115).

8. Tartu Ringkonnakohus tühistas 6. detsembri 2017. a määrusega Tartu Halduskohtu

määruse kohtuasjas nr 3-17-1449 ning 19. detsembri 2017. a määrustega halduskohtu

määrused kohtuasjades nr 3-17-2008 ja 3-17-2115. Ringkonnakohus leidis kohtuasjas nr 3-17-

1449, et suitsetamise keelustamisega ei kaasne pöördumatu tagajärje ohtu. Pöördumatuks

tagajärjeks ei ole ringkonnakohtu hinnangul see, et taotluse esitaja ei saa suitsetada keelu

vaidlustamise ajal kuni kaebuse võimaliku rahuldamiseni. Isik võib peale keelu tühistamist

uuesti suitsetama hakata, kui ta seda veel soovib. Ringkonnakohtu lahendi kohaselt ei

põhjenda ka võõrutusnähtude esinemise võimalikkus õigust jätkata suitsetamist, vaid üksnes

õigust saada asjatundlikku ravi. Loobumise kõrvalnähtude ravimiseks on vanglas olemas

3-17-2783

meditsiinitöötajad, kelle poole on võimalik pöörduda. Kui kohtud jõuavad viimaks

seisukohale, et põhiseaduse järgi peab suitsetamine olema vanglas lubatud, siis saab keelava

regulatsiooni uuesti tühistada. Kohtuasjades nr 3-17-2008 ja 3-17-2115 jäi ringkonnakohus

samade seisukohtade juurde.

9. HKMS § 252 lg 7 alusel on ringkonnakohtu lahend halduskohtu kohaldatud esialgse

õiguskaitse asjas lõplik. Kuigi ringkonnakohtu seisukohad ei ole praeguse asja lahendamisel

halduskohtule kohustuslikud (HKMS § 202 lg 2), peab kohus õigusrahu saavutamise huvides

õigeks lähtuda taotleja esialgse õiguskaitse vajaduse hindamisel ringkonnakohtu

seisukohtadest.

Kohus leiab määruse punktis 8 toodud põhjendustel, et taotlejal puudub esialgse õiguskaitse

vajadus. Tegemist ei ole kõrvaldatava puudusega. Kuna täidetud ei ole üks esialgse

õiguskaitse taotluse lubatavuse eeldustest, siis puudub vajadus kontrollida muude eelduste

täidetust. Kohus jätab HKMS § 55 lg 2 alusel esialgse õiguskaitse taotluse läbi vaatamata.

10. Kohtu hinnangul on taotleja tahe määruse punktis 3 nimetatud avalduse esitamisel

suunatud esialgse õiguskaitse saavutamisele. Kohus tõlgendab taotleja viidet Viru Vangla

haldusaktide võimalikule tühisusele kui argumenti esialgse õiguskaitse kohaldamisel (nõude

perspektiivikuse hindamisel). Kui taotleja soovib tema nimetatud käskkirjade tühisuse

tuvastamist, siis tuleb tal esitada sellekohane kaebus. Kohus peab siiski vajalikuks märkida, et

selline nõue oleks perspektiivitu. 23. jaanuari 2013. a käskkirjaga nr 1-1/19 kinnitati Viru

Vangla kodukord, muude nimetatud käskkirjadega muudeti kodukorda. Kohtu hinnangul ei

esine nende käskkirjade puhul mingeid haldusmenetluse seaduse § 63 lg-s 2 sätestatud

tühisuse aluseid.

11. Kuna kohus jätab esialgse õiguskaitse taotluse läbi vaatamata, ei võta kohus seisukohta

riigilõivust vabastamise taotluse osas.

(allkirjastatud digitaalselt)

Karin Jõks

kohtunik