2-16-125199/29 · Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Kaie Almere

Otsuse tegemise aeg ja koht

08. jaanuar 2018 Tallinn, Kentmanni kohtumaja

Tsiviilasja number

2-16-125199

Tsiviilasi

XXX hagi NT Estonia OÜ vastu leppetrahvi

nõudes

Tsiviilasja hind

1 524,77 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja XXX (isikukood XXX)

Kostja NT Estonia OÜ (registrikood 12818220),

seaduslik esindaja Oleg Tetergov

Asja läbivaatamine

Kohtuistungil 01.11.2017 ja 22.11.2017

RESOLUTSIOON

1. Hagiavaldus rahuldada.

2. Välja mõista NT Estonia OÜ-lt XXX kasuks leppetrahv 750 eurot.

3. Välja mõista NT Estonia OÜ-lt XXX kasuks viivis leppetrahvilt 750 eurot alates

08.01.2018 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud

ulatuses.

Menetluskulude jaotus

4. Jätta menetluskulud täielikult kostja NT Estonia OÜ kanda.

5. Määrata

menetluskulude

rahaline

suuruse

kindlaks

pärast

käesoleva

kohtuotsuse jõustumist.

EDASIKAEBAMISE KORD JA TÄHTAEG

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonikaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu jooksul arvates

avalikult

teatavaks

tegemisest.

Apellatsioonkaebus

võidakse

lahendada

kirjalikus

menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE

1. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Euronurk Spedition OÜ (likvideerimisel) ja NT Estonia

OÜ (edaspidi kostja) köögimööbli ostu-müügilepingu.

2. Kostja edastas 9.03.2016 ostjale tellimuskirja üldsummale 950,00 eurot, millele lisandusid

köögikomplekti kokkupanemise ja paigaldamiskulud summas 175,00 eurot. Köök paigaldati

2016. aasta maikuus. Köögikomplekti kokkupanemisel ja paigaldamisel selgus, et

lauapindade mõõdud on ebaõiged, kappide uksed ei avane korralikult ning ülemiste kappide

uksed avanevad lae vastu, alumiste kappide „põrandaosa“ on vale mõõduga - kapi ja

„põrandaosa“ vahel on pilud ca 4 cm. Kappide kõrguse reguleerimine on võimatu, kuna

projekti puuduste pärast ei arvestanud kostja seinaplaatide kõrgusega. Hageja teatas nimetatud

puudustest kostjale e-kirjadega. Kostja puudusi ei kõrvaldanud. Tulenevalt asjaolust, et kostja

lepingut

ei

täitnud,

allkirjastasid

pooled

garantiikirja

ja

kokkulepe

leppetrahvi

kindlaksmääramise kohta. Nimetatud kokkuleppe kohaselt leppisid pooled kokku

leppetrahvimääras 0,5% päevas lepingu summast. Kostja garantiikirjaga endale võetud

kohustusi ei täitnud. Euronurk Spedition OÜ (likvideerimisel) loovutas ostu-müügilepingus

tulenevad nõuded hagejale.

3. Hageja palub 31.10.2017 menetlusdokumendis kostjalt välja mõista leppetrahv 750 eurot.

Samuti palub hageja välja mõista kostjalt alates kohtulahendi tegemisest leppetrahvilt viivis

tasumata leppetrahvi piirsummalt 750 eurot kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1

sätestatud määras, arvestades esimeses järjekorras tasutuks viivised ja teises järjekorras

põhivõlgnevuse. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

4. Vastuseks kostja vastuväidetele leiab hageja kohtule 04.04.2017 esitatud seisukohas, et

kostja võtab oma vastuses omaks hagiavalduses toodud asjaolud ning seega ei vaja täiendavat

tõendamist ostu-müügilepingu sõlmimise fakt. Hüvitis 300 eurot oli tasutud teiste

puuduste/rikkumiste ja moraalse kahju katteks. Kostja vastusele lisatud avaldusele pealkirjaga

kompensatsioon hageja poolt käsitsi tehtud parandused olid kostjaga kooskõlastatud telefoni

teel. Summa 300 eurot ei kata isegi valesti projekteeritud ega mõõdetud lauapindu ning osa

köögimööbli komplektist on kostja poolt ära viidud ning on nüüdseks kostja valduses.

5. Hageja leiab, et vaidlust ei ole selles, et hageja on kostjale leppetrahvi nõudmisest teatanud

mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist.

KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE

6. Kostja vaidleb hagile vastu. Kostja kinnitab, et eritellimusel tehtud köögimööblil avastati

vabrikupraak. Pärast praagi avastamist allkirjastas kostja garantiikirja, mille alusel soovis

hageja praagi kõrvaldamist. Kostja oli sunnitud majanduslikel põhjustel peatama oma

äritegevuse. Samuti lõppes kostja koostöö vabrikupartneriga. Kostja informeeris hagejat

tekkinud asjaoludest ning tegi ettepaneku mitte ootama jääda garantiikirja jõustumist vaid

pakkus maksta välja kompensatsiooni 300 eurot sularahas. Hageja nõustus tingimustega ja

võttis raha vastu. Raha üleandmist tõendab 21.07.2016 poolte vahel allkirjastatud dokument

„kompensatsioon”. Kompensatsiooni 300 euro tasumisega pidas kostja täidetuks nii algselt

vormistatud tellimust kui ka garantiikirja. Pärast raha üleandmist ei ole hageja enam kostjaga

ühendust võtnud ega esitanud kirjalikke ega suulisi pretensioone.

7. Kuni kohtust hagi saamiseni ei olnud kostja teadlik, et hageja ei pea garantiikirja ega

tellimust kostja poolt täidetuks. Hageja poolt garantiikirja alusel nõutav leppetrahvi ja viivise

nõudmine on alusetu ja pahatahtlik. Isegi juhul, kui kohus otsustab hagi rahuldada, ei ole

kohtulahendi täitmine kostja varatuse tõttu reaalne.

MENETLUSE KÄIK

8. Kohus määras 01.11.2017 ja 22.11.2017 kohtuistungid eesmärgiga lõpetada käesolevas

tsiviilasjas menetlus kompromissi sõlmimisega. Kostja kohtuistungitele ei ilmunud.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

9. Kohus leiab, hinnates kõiki kohtule esitatud tõendeid kogumis, kuulates ära kohtuistungil

hageja, et hagiavaldus on põhjendatud ja tuleb rahuldada.

10. Kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema

nõuded ja vastuväited (TsMS 230 lg 1). Hagimenetluses on poole kohustus tagada, et ta

esitab piisavad tõendid oma nõude rahuldamiseks (vt Riigikohtu otsus nr 3-2-1-41-15, p 19).

TsMS § 231 lg 2 järgi poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui

vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kuni vastaspool ei

vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne

ka poole muudest avaldustest.

11. Kohus tuvastab, et kostja andis 27.05.2016 hagejale kostja juhatuse liikme Oleg Tetergovi

poolt allkirjastatud dokumendi, mis on pealkirjastatud „garantiikirjana ja kokkuleppena

leppetrahvi kindlaksmääramise kohta“, mille kohaselt kostja kohustus täitma NT Estonia OÜ

ja Euronurk Spedition OÜ vahel veebruaris 2016 sõlmitud lepingust tuleneva kohustuse

köögimööbli tarnimiseks ja paigaldamiseks hiljemalt 01.09.2016. Kohtule esitatud nõude

loovutamise teatega on tõendamist leidnud, et OÜ Euronurk Spedition loovutas kõik õigused

seoses ostu-müügilepinguga (arve nr 000000135 16.05.2016 lepingu esemeks on

köögikomplekt eritellimusel 22 MDF lavanda) hagejale (tl 31-32). Võlaõigusseaduse (VÕS) §

164 lg 1 alusel võlausaldaja võib oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu

alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Sama paragrahvi lg 2

alusel nõude loovutamisega asub uus võlausaldaja senise asemele. Eeltoodust tulenevalt on

tõendamist leidnud, et OÜ Euronurk Spedition on loovutanud kehtivalt oma õiguse

müügilepingust tulenevate varaliste nõuete osas hagejale ja poolte vahel on kehtiv võlasuhe.

12. Järgmisena tuleb kohtul võtta seisukoht kuidas tõlgendada õiguslikult 27.05.2016 kostja

juhatuse liikme poolt allkirjastatud dokumenti, mis on pealkirjastatud “garantiikirjana ja

kokkuleppena leppetrahvi kindlaksmääramise kohta”. VÕS § 29 lg 1 kohaselt lepingu

tõlgendamisel lähtutakse lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus

kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe. Kohtu

hinnangul tuleb kohaldada VÕS § 29 lg-d 4 ja 5, st tõlgendada pooltevahelist lepingut

nendega sarnase mõistliku isikus arusaamadest lähtuvalt, arvestades mh lepingu sõlmimise

asjaolusid, lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist, lepingu olemust ja

eesmärki ning vastaval tegevus-ja kutsealal mõistetele ja väljenditele tavaliselt antavat

tähendust. Lepingule õigusliku hinnangu andmisel tuleb lähtuda mitte dokumendi pealkirjast,

vaid selle sisust.

13. Kohus leiab, et kostja juhatuse liikme poolt hagejale pealkirjaga “garantiikiri ja kokkulepe

leppetrahvi kindlaksmääramise kohta” antud dokument ei vasta VÕS § 155 sätestatud garantii

tunnustele. VÕS § 155 lg 1 kohaselt võib majandus-või kutsetegevuses isik (garantii andja)

võtta lepinguga võlausaldaja suhtes kohustuse (garantii), et täidab võlausaldaja nõudel

garantiist tuleneva kohustuste. VÕS § 155 lg 1¹ alusel võlausaldaja nõustumist garantiiga

eeldatakse. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt ei sõltu garantii andja garantiist tulenev

kohustus võlausaldaja ees sellega tagatavast võlgniku kohustusest ega selle kohustuse

kehtivusest, isegi kui garantiis sisaldub viide sellele kohustusele. Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-

89-08 kohaselt ei sõltu VÕS § 155 lg 2 järgi garantiileping ja sellest tulenev nõue sellest, kas

on olemas kohustus, mille täitmist garantii tagab.

14. VÕS § 155 lg 1 tulenevalt garantiist tulenev kohustus võetakse lepinguga, milles peab

olema määratletud garantii sisu, kehtivus ja maht. Sarnaselt käendusega on ka garantii puhul

tegemist kolmnurksuhtega, milles osalevad garant, võlausaldaja ja võlgnik. Garandi ja

võlausaldaja vahelise suhte aluseks on garantiileping. Garantiilepingu näol on sisuliselt

tegemist abstraktse garandipoolse lubadusega täita garantiis nimetatud eelduste täitmisel

kindlale isikule (võlausaldajale) kindlasisuline kohustus. Garantii antakse teise isiku

(põhivõlgniku) kohustuse tagamiseks võlausaldaja ees (vt Võlaõigusseaduse kommenteeritud

väljaanne I osa, Tallinn 2006, § 155, lk 525-526). Kohus leiab, et ainuüksi dokumendi

pealkiri “Garantiikiri ja kokkulepe leppetrahvi kindlaksmääramise kohta” ning selles sisalduv

garantii tähtaeg ei tähenda, et nimetatud dokumenti võiks käsitleda VÕS § 155 tähenduses

garantiina. Nimetatud dokumendis ei ole määratletud kolmandat isikut, kes garanteerib

võlgniku kohustusi. Samuti puuduvad oluliste tingimustena garantii summa. Kohus leiab, et

ei ole võimalik anda garantiid garandi enda kohustuste eest, st garantii saab anda üksnes

kolmanda isiku kohtuste eest. Seega ei saa antud juhul järeldada, et kostjal oli tahe anda

hagejale abstraktne garantii temale endale tekkivate kohustuste täitmiseks.

15. Kohus leiab et, et tegemist on osaliselt müügigarantiiga. Garantiileping sõlmitakse

tavaliselt koos müügilepingu või vähemalt koos kauba üleandmisega, tavaliselt väljendub

lepingu sõlmimine garantiikirja (ehk garantii tingimusi sisalduva dokumendi) üleandmises

ostjale. Müügigarantii sisuks võib olla kohustus müüdud asi garantiis ettenähtud tingimustel

tasuta või tasu eest välja vahetada, parandada või tagada muul viisil asja vastavus garantiis

ettenähtud tingimustel. Käeoleval juhul kohustus kostja dokumendis “garantiikiri ja

kokkulepe leppetrahvi kindlaksmääramise kohta” täita müügileping lõpuni hiljemalt

01.09.2016. Seega saab kohtu hinnangul asuda seisukohale, et dokumendi “garantiikiri ja

kokkulepe leppetrahvi kindlaksmääramise kohta” puhul on tegemist müügigarantiiga. VÕS §

230 lg 2 kohaselt algab garantiitähtaeg asja ostjale üleandmisest, kui lepingus või

garantiikirjas ei ole ette nähtud garantiitähtaja hilisemat algust.

16. Samuti kohus leiab, et kostja juhatuse liikme poolt allkirjastatud ja hagejale esitatud

“garantiikirja ja kokkulepet leppetrahvi kindlaksmääramise kohta” nimetust kandvat

dokumenti võiks osaliselt kvalifitseerida VÕS § 32 tähenduses kinnituskirjana, milles kostja

on kirjalikult kinnitanud NT Estonia OÜ ja Euronurk Spedition OÜ vahel sõlmitud ostu-

müügilepingu sõlmimist ja on kinnitanud kostja poolt lepingu täitmist hiljemalt 01.09.2016.

Samuti sõlmisid pooled nimetatud dokumendiga leppetrahvi kokkuleppe.

17. VÕS § 32 lg 1 kohaselt, kui leping on sõlmitud lepingupoolte majandus- või

kutsetegevuses, kuid ei ole sõlmitud kirjalikus vormis ning lepingu üks pool saadab teisele

lepingupoolele mõistliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist lepingu sisu kinnitamiseks

kirjaliku dokumendi (kinnituskiri), milles sisalduvad tingimused ei erine oluliselt varem

kokkulepituist või täiendavad neid ebaoluliselt, muutuvad need lepingu tingimusteks, kui

teine lepingupool pärast kinnituskirja saamist viivitamata ei teata, et ta ei ole nendega nõus.

Õiguskirjanduse kohaselt, kui kinnituskirjas sisalduvad tingimused ei erine oluliselt varem

kokkulepitust või täiendavad neid ebaoluliselt, muutuvad need lepingu tingimusteks, kui teine

lepingupool pärast kinnistukirja saamist viivitamatult ei teata, et ta ei ole nendega nõus.

Lepingu pool peab viivitamatult vastu vaidlema ainult ebaolulistele muudatustele või

täiendustele kinnituskirjas, sest olulised muudatused võrreldes suuliselt kokkulepituga ei

muutu ka kinnituskirja abil lepingu tingimusteks (vt Võlaõigusseaduse kommenteeritud

väljaanne I osa, Tallinn 2006, § 32, lk 117).

18. Riigikohus on märkinud, et lepinguläbirääkimistel saavutatud kokkuleppe võib üks pool

VÕS § 32 lg 1 alusel formuleerida ühepoolselt ja saata kinnituskirjana teisele poolele, kes

võib sellele viivitamata vastu vaielda (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-138-10, p 41). Kostja ei

tugine VÕS § 32 lg-le 2. Seega tuleb asuda seisukohale, et “garantiikirja ja kokkulepet

leppetrahvi kindlaksmääramise kohta” nime kandava dokumendiga kinnitasid pooled üle, et

kostja kohustus lepinguga võetud kohustused täitma hiljemalt 01.09.2016 ning tööd loetakse

vastuvõetuks vastavasisulise akti allkirjastamisest mõlema lepingupoole poolt. Nimetatud

dokumendiga sõlmisid pooled ühtlasi ka leppetrahvi sõlmimise kokkuleppe.

19. Kohus tuvastab, et Euronurk Spedition OÜ ja kostja vahel on sõlmitud müügileping.

Mööbli paigaldamine on kõrvalteenus, mida müüja osutab ostjale seoses müügilepinguga.

VÕS 208 lg 1 kohaselt asja müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale üle olemasoleva,

valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi

ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja

vastu. VÕS § 208 lg 2 järgi käesolevas peatükis sätestatut kohaldatakse ka lepingutele, mis on

sõlmitud valmistatava asja tellimiseks, välja arvatud juhul, kui tellija andis teisele

lepingupoolele olulise osa asjade valmistamiseks vajalikust materjalist. Õiguskirjanduse

kohaselt juhul, kui asja paigaldas müüja või kolmas isik müüja ülesandel, siis sellisel juhul

vastutab müüa tekkinud puuduste eest müügi- ja mitte töövõtulepingu põhimõtete kohaselt.

Seaduse kohaselt on tegemist müügilepingust tuleneva kõrvalkohustuse, mitte kombineeritud

lepingu või eraldi töövõtulepinguga (vt Võlaõigusseaduse kommenteeritud väljaanne II osa,

Tallinn 2007, § 32, lk 47).

20. VÕS § 76 lg 1 sätestab, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS §

76 lg 3 näeb ette, et kohustus loetakse täidetuks juhul, kui see on täidetud vastuvõtmiseks

õigustatud isikule. Kohus leiab, et kostja poolt antud “garantiikirja ja kokkulepet leppetrahvi

kindlaksmääramise kohta” nime kandava dokumendiga on tõendatud, et kostja kohustus

lepinguga võetud kohustused täitma hiljemalt 01.09.2016 ning tööd loetakse vastuvõetuks

vastavasisulise akti allkirjastamisest mõlema lepingupoole poolt. Müügilepingu alusel oli

kostjal köögimööbli tarnimise ja paigaldamise kohustus, mida kostja on rikkunud. Kostja

võtab vastuses hagile omaks, et ta ei ole täitnud lepinguga võetud kohustusi. Seega on

tuvastamist leidnud, et kostja on rikkunud kostja ja Euronurk Spedition OÜ vahel sõlmitud

müügilepingut.

21. Hageja nõuab kostjalt leppetrahvi tasumist. Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejal on

õigus nõuda kostjalt lepinguliste kohustuste rikkumise tõttu leppetrahvi tasumist. Hageja nõue

võiks kuuluda rahuldamisele VÕS § 158 lg 1 alusel, mille kohaselt leppetrahv on lepingus

ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele

lepingus määratud rahasumma. Riigikohus on märkinud, et leppetrahvi maksmise

nõudeõiguse tekkimiseks peavad olema täidetud järgmised üldised eeldused: poolte vahel on

kehtiv leping (sh kehtiv leppetrahvikokkulepe); võlgnik on lepingulist kohustust rikkunud

(VÕS § 100); võlgnik vastutab rikkumise eest, v.a juhul, kui lepinguga on kokku lepitud

võlgniku teistsugune vastutusstandard (VÕS §-d 103 ja 160); võlausaldaja on leppetrahvi

nõudmisest võlgnikule mõistliku aja jooksul pärast rikkumise avastamist teatanud (VÕS §

159 lg 2) (vt Riigikohtu otsus nr 3-2-1-36-17, p 11). Kõigi nende asjaolude tõendamise

koormis on TsMS § 230 lg 1 esimese lause alusel hagejal.

22. Kohus tuvastas eelnevalt, et poolte vahel on sõlmitud ostu-müügileping ning 27.05.2016

kokkulepe, mida tuleb käsitleda lepingu tingimustena. “Garantiikirja ja kokkulepet

leppetrahvi kindlaksmääramise kohta” nimetust kandva dokumendi p 1.3 kohaselt garantii

tähtaja lõppemisel tasub võlgnik võlausaldajale või võlausaldaja poolt nimetatud isikule

leppetrahvi määraga 0,5% lepingu summast 1 125 eurot iga viivitatud päeva eest. Vaidlust ei

ole selles, et kostja lepingulisi kohustusi nõuetekohaselt ei täitnud. Seega oli poolte vahel

kehtiv leppetrahvikokkulepe. Garantii anti tähtajaga kuni 01.10.2016. Seega lõppes garantii

02.10.2016. Kostja kokkulepitud ajaks lepingut ei täitnud ja puudusi ei kõrvaldanud.

Leppetrahvinõue muutub VÕS § 82 lg 7 ja § 158 lg 1 järgi sissenõutavaks alates selle nõude

eelduste täitmisest, esmajoones kohustuse rikkumisest.

23. Järgmisena võtab kohus seisukoha, kas leppetrahvinõue on esitatud mõistliku aja jooksul.

VÕS § 159 lg-st 2, et leppetrahvi nõuet ei või esitada (st sisuliselt nõue lõpeb), kui trahvi

nõudmisest ei teatata mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist. Mõistlik

aeg peab jääma seega rikkumise avastamise ja nõude aegumise vahele ning selle aja kindlaks

määramisel saab lähtuda VÕS §-s 7 sätestatust, arvestades kõiki asjaolusid ja tehes kindlaks,

kas võlgnikul võis hea usu põhimõttest lähtudes tekkida õigustatud ootus, et temalt

leppetrahvi enam ei nõuta (vt nt Riigikohtu 20.03.2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-08, p

12,). Leppetrahvinõue muutus sissenõutavaks 02.10.2016. Vaidlus puudub, et hageja esitas

kostjale nõude leppetrahvi tasumiseks kohtumenetluses. Seega teatas hageja kostjale

leppetrahvi nõudmisest hagiavaldusega, so 22.11.2016. Riigikohus on märkinud, et

leppetrahvi teade (ka kohtusse mõistliku aja jooksul esitatav nõue leppetrahvi tasumiseks on

võrdsustatav teatega) tuleb esitada mõistliku aja jooksul (vt Riigikohtu 29.04.2008 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-28-08, p 14). Kohtu hinnangul on leppetrahvinõude esitamine ca 1,5 kuud

pärast sissenõutavaks muutumisest mõistlik aeg (vt ka Riigikohtu 29.04.2008 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-28-08, p 13).

24. Kostja leiab, et leppetrahvi nõue on alusetu ja pahatahtlik. Kostja leiab, et garantiikirjast ja

tellimusest tulenevaid kohustusi saab pidada kostja poolt 300 euro tasumisega täidetuks.

Kostja esitas nimetatu tõendamiseks pooltevahelise elektroonilise kirjavahetuse. Kohus leiab,

et kostja ei ole tõendanud, et lepingust (sh garantiikirjast) tulenevad kohustused on täidetud.

Kohus andis kostjale 01.11.2017 korraldaval kohtuistungil tähtaja esitada 21.02.2017

vastusega esitatud dokumentaalsete tõendite eesti keelsed tõlked. Kostja kohtunõuet määratud

tähtajaks ei täitnud. Kohus jätab kohtule 21.02.2017 vastusega esitatud ja teistkordselt

03.12.2017 esitatud elektroonilise kirjavahetuse TsMS § 33 lg 3 alusel tähelepanuta. Kohus

täitis 22.11.2017 toimunud kohtuistungil kohtu selgitamiskohustust ning andis kostjale tähtaja

04.12.2017 tõendada enda väidet, et hagejale makstud 300 eurot on makstud garantiikirja

alusel. Kostja kohtu poolt määratud tähtajaks oma väidet ei tõendanud. Kostja esitas

03.12.2017 kohtule uuesti vastuse hagile ning koos vastusega teistkordselt pooltevahelise

vene keelse elektroonilise kirjavahetuse ning dokumendi pealkirjaga „Kompensatsioon“.

25. Hageja palub 31.10.2017 kostjalt välja mõista leppetrahv 750 eurot. Leppetrahvi

kujunemine on järgmine. Hageja palub leppetrahv välja mõista alates 02.10.2016 summalt

1 125 eurot 0,5 % päevas kuni summani 750 eurot. Viivisekalkulaatori kohaselt on (vt

http://www.viivisekalkulaator.ee) leppetrahvi summa perioodi 02.10.2016 kuni 05.01.2018

eest 2 593,13 eurot. Hageja on vähendanud leppetrahvi summat kuni 750 euroni. Eeltoodust

tulenevalt on hageja leppetrahvi nõue kostja vastu põhjendatud ja tuleb välja mõista.

26. Hageja palub kostjalt välja mõista viivis leppetrahvilt VÕS § 113 lg-1 sätestatud määras

alates kuni põhinõude täitmiseni. Riigikohus on märkinud, et seadus ei keela arvestada

tasumisele kuuluvalt leppetrahvilt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud suuruses,

erinevalt VÕS § 113 lg-2 6 sätestatud intressilt viivise arvestamise keelust. Lähtudes VÕS §

113 lg 1 esimesest lausest võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivist, arvates kohustuse

sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni (vt Riigikohtu lahend 3-2-1-69-08, p 24).

27. VÕS § 113 lg 1 alusel rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja

nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni

kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär,

millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui

seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kohus

on eelnevalt tuvastanud, et kostja rikkus lepingust tulenevaid kohustusi. TsMS § 367 kohaselt

võib viivise nõude hagiavalduses esitada selliselt, et nõutakse viivise, mis ei ole hagi

esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist mitte summaliselt, vaid

täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib

viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja

edasi protsendina põhinõudest. Eeltoodust tulenevalt mõistab kohus kostjalt hageja kasuks

välja viivise alates kohtuotsuse tegemisest, so 08.01.2018 VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras

kuni põhinõude täitmiseni (leppetrahvi 750 euro tasumiseni).

28. Kohus leiab, et kostja vastuväide selle kohta, et tema majandustegevus on lõppenud, on

tõendamata. Äriregistri teabesüsteemi kohaselt on kostja äriregistrisse kantud tegev ettevõte,

kellel seisuga 05.01.2018 maksuvõlg puudub.

MENETLUSKULUD

29. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Eeltoodust tulenevalt tuleb menetluskulud jätta kostja kanda. Kooskõlas TsMS § 174 lõikega

4 määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast

käesoleva kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras.

30. TsMS 178 lg 1 kohaselt menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.

Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi

kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.

/allkirjastatud digitaalselt/

Kaie Almere

kohtunik