3-17-2630/6 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

Jõhvi kohtumaja

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-17-2630

Määruse kuupäev

4. jaanuar 2018

Kohtunik

Karin Jõks

Kohtuasi

Jevgeni Fedorintšiku (Fedorintšik) kaebus ja esialgse

õiguskaitse taotlus seoses suitsetamise keelamisega Viru

Vanglas

RESOLUTSIOON

1. Jätta esialgse õiguskaitse taotlus läbi vaatamata.

2. Tagastada kaebus.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Tartu

Ringkonnakohtule

päeva

jooksul

määruse

kättetoimetamisest arvates.

Muud selgitused

Määrus toimetatakse kätte kaebajale.

ASJAOLUD

1. Justiitsminister muutis 6. oktoobri 2016. a määrusega nr 21 alates 1. oktoobrist 2017

määruse „Vangla sisekorraeeskiri“ (edaspidi VSKE) sätteid, mis reguleerisid suitsetamise

korraldust vanglas. Alates 1. oktoobrist 2017 kehtiva VSKE § 641 lg 31 alusel on suitsetatavad

tubakatooted vanglas kinnipeetavale keelatud.

2. Viru Vangla direktor muutis 24. aprilli 2017. a käskkirjaga nr 1-1/55 Viru Vangla

kodukorra sätteid, mis reguleerisid suitsetamist vanglas. Sealhulgas lisati kodukorda punkt

2.3, mille järgi on vangla territooriumil suitsetamine keelatud, ja muudeti punkti 4.4 nii, et

jalutuskäigule kaasa võtta lubatud esemete loetelust puuduvad sigaretid. Kodukorra

muudatused jõustusid 1. oktoobril 2017.

3. Viru Vangla kinnipeetav Jevgeni Fedorintšik esitas 14. novembril 2017 ja 4. detsembril

2017 Tartu Halduskohtule kaebuse ja esialgse õiguskaitse taotluse seoses 1. oktoobril 2017

jõustunud suitsetamise keeluga. Kaebaja hinnangul on täielik suitsetamise keeld

põhiseadusega vastuolus. Kaebaja palus suitsetamiskeelu tühistada. Kaebaja eesmärgiks on

saavutada see, et ta saaks vanglas suitseda. Kaebaja palus esialgse õiguskaitse korras peatada

Viru Vangla direktori 24. aprilli 2017. a käskkirja nr 1-1/55 kehtivuse. Esialgse õiguskaitse

kohaldamata jätmine tooks kaebajale kaasa ebamõistlikud piirangud. Suitsetamiskeeld

3-17-2630

põhjustab kaebajale piinu. Kaebaja palus ka anda vanglale korraldus, et vangla poes müüdaks

suitse. Kaebaja esitas suitsetamise keelu peale vaide. Kaebaja palus end vabastada riigilõivust.

KOHTU SEISUKOHT

4. Kohus võtab esmalt seisukoha kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse (I) ja seejärel kaebuse

osas (II).

I

5. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 249 lg 1 alusel võib kohus teha määruse

kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse

kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. Kohtu hinnangul saab kohus

eeltoodud sätte alusel hinnata, kas esialgse õiguskaitse taotluse esitajat ähvardab tagajärg,

mille kõrvaldamine põhiasjas tehtava hilisema kohtulahendiga on võimatu või ebamõistlikult

raske, ning sellise tagajärje puudumise korral saab kohus loobuda taotluse sisulisest

lahendamisest. Seda arusaamist toetab kaudselt HKMS § 249 lg 3, mis sätestab, et esialgse

õiguskaitse vajaduse äralangemisel jätab kohus taotluse läbi vaatamata. See tähendab, et

esialgse õiguskaitse vajadus on üks taotluse lubatavuse eeldusi. Sel juhul saab taotluse jätta

läbi vaatamata ka siis, kui esialgse õiguskaitse vajadus puudus taotluse esitajal algusest peale.

6. Ka õiguskirjanduses leitakse, et sarnaselt kaebusega saab esialgse õiguskaitse taotluse

puhul eristada taotluse lubatavust ja taotluse põhjendatust. Esialgse õiguskaitse taotlus on

lubatav eelkõige siis, kui kohtule on esitatud nõuetekohane taotlus (HKMS § 250) ja taotlejal

on esialgse õiguskaitse vajadus, arvestada tuleb ka muude taotluse lubatavuse eeldustega.

Esialgse õiguskaitse vajadus esineb juhul, kui esinevad HKMS § 249 lg 1 lausetes 1 ja 2

nimetatud alused. Kui esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmisega taotleja jaoks mingeid

pöördumatuid tagajärgi ei kaasne, on tegemist esialgse õiguskaitse vajaduse puudumisega.

Esialgse õiguskaitse vajaduse puudumisel ei ole esialgse õiguskaitse taotlus lubatav ja selle

saab jätta HKMS § 55 lg 2 alusel läbi vaatamata (Halduskohtumenetluse seadustik.

Kommenteeritud väljaanne. Koostanud K. Merusk ja I. Pilving. Kirjastus Juura 2013. Lk

686).

7. Kaebaja selgitas, et esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmine tooks talle kaasa

ebamõistlikud piirangud ning suitsetamiskeeld põhjustab talle piinu.

8. Kohtunik leidis varasemates sarnastel asjaoludel tehtud kohtulahendites, et vanglas

suitsetamise keelamise vaidlustamise korral on kinnipeetaval esialgse õiguskaitse vajadus

(11. septembri 2017. a määrus kohtuasjas nr 3-17-1449, 18. oktoobri 2017. a määrus

kohtuasjas nr 3-17-1999, 8. novembri 2017. a määrus kohtuasjas nr 3-17-2008, 8. novembri

2017. a määrus kohtuasjas nr 3-17-2115).

9. Tartu Ringkonnakohus tühistas 6. detsembri 2017. a määrusega Tartu Halduskohtu

määruse kohtuasjas nr 3-17-1449 ning 19. detsembri 2017. a määrustega halduskohtu

määrused kohtuasjades nr 3-17-2008 ja 3-17-2115. Ringkonnakohus leidis kohtuasjas nr 3-17-

1449, et suitsetamise keelustamisega ei kaasne pöördumatu tagajärje ohtu. Pöördumatuks

tagajärjeks ei ole ringkonnakohtu hinnangul see, et taotluse esitaja ei saa suitsetada keelu

vaidlustamise ajal kuni kaebuse võimaliku rahuldamiseni. Isik võib peale keelu tühistamist

uuesti suitsetama hakata, kui ta seda veel soovib. Ringkonnakohtu lahendi kohaselt ei

põhjenda ka võõrutusnähtude esinemise võimalikkus õigust jätkata suitsetamist, vaid üksnes

3-17-2630

õigust saada asjatundlikku ravi. Loobumise kõrvalnähtude ravimiseks on vanglas olemas

meditsiinitöötajad, kelle poole on võimalik pöörduda. Kui kohtud jõuavad viimaks

seisukohale, et põhiseaduse järgi peab suitsetamine olema vanglas lubatud, siis saab keelava

regulatsiooni uuesti tühistada. Kohtuasjades nr 3-17-2008 ja 3-17-2115 jäi ringkonnakohus

samade seisukohtade juurde.

10. HKMS § 252 lg 7 alusel on ringkonnakohtu lahend halduskohtu kohaldatud esialgse

õiguskaitse asjas lõplik. Kuigi ringkonnakohtu seisukohad ei ole praeguse asja lahendamisel

halduskohtule kohustuslikud (HKMS § 202 lg 2), peab kohus õigusrahu saavutamise huvides

õigeks lähtuda taotleja esialgse õiguskaitse vajaduse hindamisel ringkonnakohtu

seisukohtadest.

Kohus leiab määruse punktis 9 toodud põhjendustel, et taotlejal puudub esialgse õiguskaitse

vajadus. Kuna täidetud ei ole üks esialgse õiguskaitse taotluse lubatavuse eeldustest, siis

puudub vajadus kontrollida muude eelduste täidetust. Kohus jätab HKMS § 55 lg 2 alusel

esialgse õiguskaitse taotluse läbi vaatamata.

II

11. Kaebaja on kohtule esitanud kaebuse eesmärgiga saavutada õigus vanglas suitsetada. Et

selline kaebus oleks lubatav, peab kaebajal olema nõuetekohaselt läbitud vangistusseaduse §

11 lg 5 järgi kohustuslik kohtueelne menetlus. Kaebaja esitas kohtule enda 14. novembril 2017

koostatud vaide. Kohus küsis 21. detsembril 2017 Viru Vanglalt lisaandmeid kohustusliku

kohtueelse menetluse läbimise kohta. Viru Vangla esitas 27. detsembril 2017 kohtule Viru

Vangla 27. novembri 2017. a vaide tagastamise otsuse nr 6-12/535-2. Viru Vangla tagastas

kaebaja vaide, sest see oli esitatud tähtaja rikkumisega ning vangla ei näinud põhjust tähtaja

ennistamiseks.

12. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 75 sätestab: „Vaie haldusaktile või toimingule tuleb

esitada 30 päeva jooksul, kui seadus ei sätesta teisiti, arvates päevast, millal isik

vaidlustatavast haldusaktist või toimingust teada sai või oleks pidanud teada saama.“

Praegusel juhul tuli kaebajal esitada vaie, taotledes Viru Vangla direktori 24. aprilli 2017. a

käskkirjaga nr 1-1/55 muudetud Viru Vangla kodukorra suitsetamist välistavate sätete

kehtetuks tunnistamist ja suitsetamise võimaluse taastamist. Vangla kodukord on

üldkorraldus, st haldusakt (HMS § 51 lg 2 ja Riigikohtu halduskolleegiumi 31. oktoobri 2007.

a otsus asjas nr 3-3-1-54-07, p 7). Riigikohtu halduskolleegium selgitas 13. veebruari 2008. a

määruses asjas nr 3-3-1-95-07 järgmist (p 14): „Üldkorralduse vaidlustamise tähtaja kulgema

hakkamine sõltub sellest, millal avaldub selle mõju akti adressaadi õigustele. Juhul, kui

üldkorralduse säte mõjutab isiku õigusi vahetult, tuleb kaebus halduskohtule esitada 30 päeva

jooksul korralduse teatavakstegemisest. Kui tegemist on aga määratlemata arvu juhtumeid

käsitleva sättega, mis akti adressaadi õigusi selle teatavakstegemise ajal ei mõjuta, saab isik

esitada kaebuse üldkorralduse tühistamiseks 30 päeva jooksul pärast mõju ilmnemist, näiteks

pärast üldkorralduse alusel tema suhtes toimingu sooritamist või haldusakti andmist.“ Viru

Vangla märkis vaide tagastamise otsuses, et vangla andmetel on kaebaja suitsetaja. Sama

järelduse võib teha kaebaja kohtule esitatud pöördumiste põhjal. Kuna suitsetamise keeld

hakkas Viru Vanglas kehtima 1. oktoobril 2017, hakkasid vastavad kodukorra sätted sellest

kuupäevast kaebaja õigusi mõjutama. Kohus nõustub vanglaga, et sellest kuupäevast hakkas

kulgema 30-päevane vaide esitamise tähtaeg. Viimane päev vaide esitamiseks oli 31. oktoober

2017. Kaebaja koostas vaide 14. novembril 2017 ning Viru Vanglas registreeriti see 17.

novembril 2017. Seega rikkus kaebaja vaide esitamise tähtaega.

3-17-2630

13. Haldusorgan võib vaide esitamise tähtaja ennistada, kui tähtaeg lasti mööda mõjuval

põhjusel (HMS § 77 ja § 34 lg 1). Kaebaja ei ole vaides ega kohtule esitatud pöördumistes

selgitanud, miks ta esitas vaide hilinenult. Kaebaja ei ole esile toonud, et tal oleks esinenud

takistus, mis ei võimaldanud vaiet tähtaegselt esitada. Kohus ei pea ka usutavaks, et kaebajal

kui vanglas viibival kinnipeetaval sai esineda selline takistus, mis ei võimaldanud tal terve

oktoobrikuu jooksul vaiet esitada. Muu hulgas ei pea kohus tõenäoliseks tähtaja ületamist

õigusliku kogenematuse tõttu. Vaide tagastamise otsusest nähtub, et kaebaja kannab

vanglakaristust alates 6. augustist 2015. Vangistuse jooksul on kaebajale tutvustatud

vangistust reguleerivaid õigusakte. Kaebajale pidi olema teada vaide esitamise tähtaeg ning

tema jaoks pidi olema äratuntav, et suitsetamise keeld tuleb vaidlustada võimalikult kiiresti

pärast selle kehtimahakkamist. Eeltoodust lähtuvalt leiab kohus, et vangla on õigesti jätnud

vaide esitamise tähtaja ennistamata. Kohtu hinnangul ei saa vanglale ette heita ka seda, et ta ei

andnud kaebajale täiendavat võimalust selgitada tähtaja ületamise põhjust. Eelnevalt

kirjeldatud asjaolusid arvesse võttes ei ole usutav, et kaebajal sai esineda mõjuv põhjus tähtaja

rikkumiseks. Vanglal oli menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt õigus jätta kohe tähtaeg

ennistamata.

14. Kaebaja viitas HMS § 34 lg-le 3, mis sätestab, et menetlustähtaega ei ennistata, kui

esialgsest menetlustoimingu teostamiseks ettenähtud tähtpäevast on möödunud rohkem kui

üks aasta. Kaebaja rõhutas, et tegelikust vaidetähtaja lõpust ei ole möödunud rohkem kui üks

aasta.

Kohus selgitab, et HMS § 34 lg 3 näeb ette tähtaja, mille jooksul on võimalik mööda lastud

tähtaega ennistada mõjuva põhjuse esinemise korral. Kui mõjuvat põhjust ei ole, ei ole

võimalik mööda lastud tähtaega ennistada ka ühe aasta jooksul pärast esialgset

menetlustoimingu teostamiseks ettenähtud tähtpäeva. Kuna kohus tegi eespool kindlaks, et

kaebajal ei olnud vaide esitamise tähtaja rikkumiseks mõjuvat põhjust, ei oma tähendust see,

et vaide esitamise tähtaja lõpust ei ole möödunud rohkem kui üks aasta.

15. HMS § 79 lg 1 p 3 sätestab, et vaie tagastatakse, kui mööda on lastud vaide esitamise

tähtaeg ning seda ei ennistata. Vangla tagastas selle sätte alusel kaebaja vaide õiguspäraselt.

16. Riigikohtu halduskolleegium selgitas 29. aprilli 2014. a määruses asjas nr 3-3-1-78-13

järgmist (p-d 18 ja 19): „Juhul, kui kinnipeetav rikub asja kohustusliku kohtueelse

lahendamise korda viisil, mis toob kaasa kohtuvälise menetleja sisulise otsuse puudumise ja

vaide õiguspärase tagastamise, ei saa kinnipeetaval tekkida kohtusse pöördumise õigust.

HKMS § 47 lg 1 kohaselt on kaebus lubatav üksnes siis, kui kaebaja on läbinud kohtueelse

menetluse nõuetekohaselt. Kui kaebaja ei käitu kohtueelses menetluses nõuetekohaselt

(näiteks jätab kõrvaldamata vaides esinenud puudused, ei esita vaiet tähtaegselt) ja menetlus

lõpetatakse seetõttu õiguspäraselt vaide tagastamisega, ei ole hilisem kaebus kohtule HKMS §

47 lg-st 1 tulenevalt lubatav.“ Seega ei ole kaebaja kaebus kohtule lubatav ning kohus

tagastab selle HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel.

III

17. Kuna kohus tagastab kaebuse ja jätab esialgse õiguskaitse taotluse läbi vaatamata, ei võta

kohus seisukohta riigilõivust vabastamise taotluse osas.

3-17-2630

(allkirjastatud digitaalselt)

Karin Jõks

kohtunik