1-15-6223/49 · Riigikohtu kriminaalkolleegium

R I I G I K O H U S

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

1156223

Otsuse kuupäev

29. detsember 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Paavo Randma, Lea Kivi

Kohtuasi

Kriminaalasi Igor Gorjatšjovi süüdistuses KarS § 117 lg 1 –

§ 13 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 22. märtsi 2017. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Igor Gorjatšjovi kaitsja vandeadvokaat Jüri Leppik, kassatsioon

Teised kassatsioonimenetluse

pooled

Prokuratuur, Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör

Olga Dorogan

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

1. november 2017, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Tartu Ringkonnakohtu 22. märtsi 2017. a otsus Igor Gorjatšjovi süüdistuses KarS § 117

lg 1 – § 13 lg 1 järgi muutmata ja kaitsja kassatsioon rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Maakohtu 29. detsembri 2016. a otsusega mõisteti Igor Gorjatšjov süüdi karistusseadustiku

(KarS) § 117 lg 1 – § 13 lg 1 järgi ning teda karistati vangistusega üks aasta kuus kuud, mis jäeti

KarS § 73 lg 1 alusel kahe aasta pikkuse katseajaga täitmisele pööramata.

1.1.

I. Gorjatšjov tunnistati süüdi selles, et tema 24. novembri 2012. a raviviga erakorralise meditsiini

osakonnas (edaspidi EMO) põhjustas patsient V. B. surma. Kiirabi tõi V. B. EMOsse sisemise

verejooksu kahtlusega. I. Gorjatšjov ei võtnud arvesse mitmeid verejooksule viitavaid näitajaid –

patsiendi madalat vererõhku, hemoglobiini ja hematokriti langust, kiirabikaardi andmeid ja patsiendi

haiguste varasemat anamneesi – ning jättis patsiendi hospitaliseerimata, lubades ta 24. novembri

õhtul kodusele ravile. 25. novembri varahommikul tõi kiirabi V. B. sisemise verejooksu kahtlusega

väga raskes seisundis taas haiglasse. Samal päeval kell 9.45–9.50 tehti patsiendile endoskoopiline

uuring ning verejooksu peatamiseks sooritati veresoone klipseerimine. Paari tunni pärast patsiendi

seisund taas halvenes ning tehti erakorraline operatsioon, mille käigus ei suudetud verejooksu

peatada. V. B. suri 25. novembril 2012 kell 14.12 operatsiooni käigus.

1.2.

V. B. suri eluohtliku ja ravile allumatu verejooksu tagajärjel, mille põhjustas I. Gorjatšjovi

tegevusetuse tõttu diagnoosimata jäänud verejooksu negatiivne dünaamika. I. Gorjatšjov jättis

täitmata temale kutsealast tuleneva garandikohustuse osutada tervishoiuteenust arstiteaduse üldise

1156223

taseme kohaselt ning tavaliselt oodatava hoolega. Kui I. Gorjatšjov oleks osutanud nõuetekohast

raviteenust, oleks patsiendi surma tõenäosus vähenenud. I. Gorjatšjov mõistis olukorra tõsidust, kuid

ei astunud vajalikke samme tagajärje saabumise vältimiseks, lootes, et see jääb saabumata.

Õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid ei esine. Seega pani I. Gorjatšjov toime KarS § 117

lg 1 – § 13 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

1.3.

Maakohus tugines ravivea tõendatuks lugemisel muu hulgas Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi

(EKEI) kohtuarstide koostatud ekspertiisiaktile ja selle kohta antud ekspertide ütlustele. Kohus

leidis, et nimetatud ekspertiisiakt on lubatav tõend, hoolimata asjaolust, et selle koostamisel ei

osalenud ekspertiisimääruses märgitud kolmas isik. Ekspertiisiakti koostasid selleks EKEI

käskkirjadega määratud ja kohtuekspertiisiseaduse (KES) § 4 lg 2 mõttes pädevad eksperdid.

Menetleja määruses isikuliselt nimetatud ekspertiisi koostamisse kaasatavate väliste ekspertide

loetelu ei ole ekspertiisiasutuse jaoks kohustuslik.

1.4.

Süüdistatav ei võtnud arvesse kannatanu vererõhu langemist EMO-s viibimise ajal. Puuduvad

tõendid, mis viitaksid sellele, et I. Gorjatšjov oleks otsinud vererõhu languse põhjuseid. Samuti ei

arvestanud süüdistatav kannatanu madalaid hemoglobiini ja hematokriti näitajaid. Muu hulgas

kirjutas I. Gorjatšjov patsiendikaardi kannete kohaselt kannatanu välja 24. novembril 2012 kell

21.41; proovi laborianalüüside tulemused saabusid infosüsteemi kannete kohaselt EMOsse kell

20.30 ja 22.19. Seega kirjutas I. Gorjatšjov patsiendi välja enne proovi kõikide analüüsitulemuste

saabumist.

1.5.

Kiirabikaardi andmete kohaselt tuvastas kiirabiarst verirooja. Süüdistatava väide, et ta tegi EMO-s

kannatanule nõuetele vastava verirooja kontrolli ega tuvastanud selle käigus verirooja, ei leidnud

tõendamist. Välistamaks kiirabiarsti pandud diagnoosi, s.o sisemist verejooksu, tulnuks

süüdistataval teha lisauuringuid ja kannatanu hospitaliseerida.

1.6.

Tsiviilhagi rahuldas kohus osaliselt ja mõistis hageja kasuks välja matusekulu 406 euro ulatuses

ning mittevaralise kahju 14 190 euro ulatuses. Mittevaralise kahju nõudes mõistetava kahjuhüvitise

ulatuse tuvastamisel võttis kohus aluseks kehtiva töötasu alammäära (430 eurot) ja perioodi alates

kannatanu surmast novembris 2012 kuni süüdistusakti koostamiseni juulis 2015, s.o 33 kuud

(430 x 33 = 14 190).

2. Tartu Maakohtu 29. detsembri 2016. a otsuse peale esitas apellatsiooni I. Gorjatšjovi kaitsja

vandeadvokaat Jüri Leppik. Kaitsja taotles süüdistatava õigeksmõistmist, sellega seoses tsiviilhagi

läbi vaatamata jätmist ja kaitsekulude hüvitamist.

2.1.

Kaitsja leidis, et ekspertiisiakt ei ole kohtukõlblik tõend, kuna selle koostamisel ei osalenud

ekspertiisimääruses märgitud kirurg J. T.

2.2.

Ei ole tuvastatud asjaolusid, mis viitaks I. Gorjatšjovi raviveale. Alusetu on maakohtu seisukoht, et

I. Gorjatšjov ei kontrollinud verirooja. Leides, et I. Gorjatšjov lubas patsiendi koju enne viimaste

analüüsitulemuste saabumist, on maakohus väljunud süüdistuse piiridest. Lisaks sellele on

maakohtu viidatud seisukoht ekslik, kuna haigla infosüsteemi kannete ajad ei vasta tegelikkusele.

2.3.

Isegi kui lugeda raviviga tuvastatuks, ei ole see saabunud tagajärjega põhjuslikus seoses. Nimelt

katkes põhjuslik seos 25. novembril teiste arstide poolt tervishoiuteenuse osutamisega. Kannatanu

surma põhjustas 25. novembri ravi ebapiisavaks osutumine.

2(10)

1156223

3. Tartu Ringkonnakohtu 22. märtsi 2017. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon

rahuldamata.

3.1.

Ringkonnakohus märkis, et ravivea hindamisel on vajalik kasutada mitteõiguslikke eriteadmisi.

Käesolevas asjas on ravivea olemasolu hindamiseks komplekteeritud arstide komisjon, mis on

teinud ekspertiisi. Ekspertiisiakti kohaselt ei vastanud süüdistatava osutatud teenus ravikvaliteedi

nõuetele – tegemist oli raviveaga. Ravijuhendi järgi tuleb verejooksukahtlusega patsient

hospitaliseerida. Tuginedes kiirabikaardi andmetele (mh esineb veriroe, teadvusekaotus, kahvatus,

niiske nahk), kiirabiarsti diagnoosile (seedetrakti verejooks), anamneesist selguvale

kaksteistsõrmikuhaavandi diagnoosile ja ka EMO-s tuvastatud vererõhu langusele ning madalatele

hematokriti ja hemoglobiini näitajatele, ei saanud süüdistatav välistada patsiendil verejooksu. Seega

oli patsiendil verejooksukahtlus ja ta tulnuks ravijuhendi järgi hospitaliseerida.

3.2.

Ekspertiisiakti tõendikõlblikkust ei välista asjaolu, et Politsei- ja Piirivalveameti (edaspidi PPA)

ekspertiisimääruse kohaselt tuli ekspertiisi koostamisse kaasata J. T., mida aga ei tehtud.

Komisjoniekspertiis korraldati EKEI direktori käskkirjas ja selle paranduses määratud koosseisus.

Menetleja oli J. T. komisjonis mitteosalemisest teadlik. Ekspertiisi koostanud komisjon on

arvestanud tegevkirurgide arvamust: kaks kirurgi esitasid komisjonile eksperdiarvamuse, mille

komisjon võttis ekspertiisiakti koostamisel alusmaterjaliks. Ekspertiisiakt vastab nõuetele, pooltel

oli võimalik veenduda selle põhjendatuses ja esitada ekspertidele istungil küsimusi. Seega on

ekspertiisiakt kohtukõlblik tõend.

3.3.

Küsimused, kas I. Gorjatšjov kontrollis verirooja ja kas ta lubas patsiendi kodusele ravile enne või

pärast kõigi analüüside tulemuste äraootamist, ei ole olulised. Süüdistatavale ei heideta ette rooja

kontrollimata jätmist ega seda, pärast mitmenda analüüsitulemuse saabumist ta patsiendi koju lubas.

Etteheide seisneb teadaolevate asjaolude eiramises ning seetõttu patsiendi hospitaliseerimata

jätmises hoolimata sellest, et patsiendi koju lubamise hetkeks teada olnud asjaolude valguses

tulnuks ta igal juhul hospitaliseerida.

3.4.

Seoses põhjusliku seosega ravivea ja saabunud tagajärje vahel toetus ringkonnakohus

ekspertiisiaktis toodud järeldusele, mille kohaselt 1) põhjustas õigel ajal diagnoosimata jäänud

verejooks kannatanu surma, 2) on alust arvata, et patsiendi hospitaliseerimata jätmine on surmaga

põhjuslikus seoses ning 3) patsiendi hospitaliseerimine võinuks anda positiivsema ravitulemuse,

kuid ellujäämist ei saa kinnitada ega välistada. Ringkonnakohus leidis seejärel, et kuna patsiendi

hospitaliseerimise korral olnuks kannatanu ellujäämise võimalus suurem ja kannatanu oleks võinud

pääseda kergemalt, siis tuleb Riigikohtu praktika valguses põhjuslikku seost jaatada (Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 29. novembri 2010. a otsus asjas nr 3117910, p 26).

3.5.

I. Gorjatšjovi vastutust ei välista asjaolu, et patsient toodi järgmise päeva varahommikul kiirabiga

taas EMO-sse, kus kell 9.45–9.50 tehti endoskoopiline uuring ning verejooksu peatamiseks sooritati

veresoone klipseerimine. Hoolimata kell 9.45–9.50 osutatud ravist, mis ekspertide hinnangul vastas

ravikvaliteedi nõuetele, suri patsient kell 14.12 verekaotuse tõttu. I. Gorjatšjovi tegu lõi objektiivse

ohtlikkuse olukorra ja 25. novembril 2012 kell 14.12 realiseerus tema poolt varem loodud oht.

Garandikohustusega isik ei vabane vastutusest pelgalt väitega, et teine garandikohustusega isik

oleks pidanud tegutsema või tegutses.

3(10)

1156223

3.6.

Tsiviilhagi osalise rahuldamise kohta mittevaralise kahju nõudes märkis ringkonnakohus, et

maakohtu põhjendused kahjuhüvitise suuruse määramisel on arusaamatud. Kuna aga maakohtu

väljamõistetud hüvitise summa on Riigikohtu praktika valguses lõppastmes mõistlik ja

apellatsioonis ei vaidlustata mittevaralise kahju väljamõistmise materiaalõiguslikku alust ega

hüvitise suurust, ei pidanud ringkonnakohus vajalikuks selles osas maakohtu lahendit muuta.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Tartu Ringkonnakohtu 22. märtsi 2017. a otsuse peale esitas I. Gorjatšjovi kaitsja vandeadvokaat

Jüri Leppik kassatsiooni, milles taotleb maa- ja ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kaitsealuse

õigeksmõistmist. Alternatiivselt taotleb kaitsja asja maa- või ringkonnakohtusse uueks arutamiseks

saatmist. Kaitsja palub jätta tsiviilhagi läbi vaatamata ja menetluskulu riigi kanda. Kassaatori

seisukohad on kokkuvõtvalt järgnevad.

4.1.

Asjas on oluliselt rikutud menetlusõigust ning see on kaasa toonud ebaõige kohtulahendi

kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 339 lg 2 mõttes. Esiteks ei ole ringkonnakohus võtnud

seisukohta, miks on ekspertiisiakt kohtukõlblik tõend. PPA ekspertiisimääruse kohaselt tuli

ekspertiisi korraldamisele kaasata J. T., mida aga ei tehtud. Seega on ekspertiisiakti koostanud

ebaseaduslik komisjon. Teiseks juhib kassaator tähelepanu asjaolule, et apellatsioonis heideti

maakohtule ette süüdistuse piiridest väljumist: maakohtu hinnangul kirjutas süüdistatav kannatanu

EMO-st välja enne viimaste analüüsitulemuste saabumist, kuid süüdistuses sellist etteheidet ei tehta.

Ringkonnakohus on vaid märkinud, et viidatud asjaolul ei ole asja lahendamisel tähendust. Sellega

ei ole aga ringkonnakohus kõrvaldanud maakohtus asja läbivaatamise piiride rikkumist.

4.2.

Samuti on ebaõigesti kohaldatud materiaalõigust. Süüdistatav ei ole täitnud KarS § 117 lg 1 – § 13

lg 1 koosseisu. Isiku süüdimõistmine valediagnoosi panemise eest saab kõne alla tulla vaid juhul,

kui valediagnoos on ilmne. Samuti on kohtud ebaõigesti leidnud, et patsiendi ravimine

25. novembril kell 9.45–9.50 EMO-s teiste isikute poolt ei mõjuta I. Gorjatšjovi vastutust. Teised

isikud osutasid kannatanule raviteenust pärast I. Gorjatšjovi poolt kannatanu koju lubamist ja

katkestasid seeläbi põhjusliku seose I. Gorjatšjovi teo ja tagajärje vahel. Surmani viinud verekaotuse

põhjus oli 25. novembril tehtud arteriaalse veresoone klipseerimise ebapiisavaks osutumine, mitte

24. novembril patsiendi koju lubamine.

4.3.

Ringkonnakohus oleks pidanud panema riigile kohustuse hüvitada I. Gorjatšjovi menetluskulud.

Nimelt on kassaatori hinnangul ringkonnakohus olulisel määral vähendanud süüdistuse mahtu ning

esitanud mittevaralise kahju hüvitamise ulatuse kohta uued põhjendused, muutes ja täpsustades

seeläbi maakohtu lahendit. Sellest tulenevalt vastab ringkonnakohtu otsus sisuliselt KrMS § 337 lg 1

pde 2 ja 3 tunnustele ning menetluskulud tulnuks KrMS § 185 lg 1 kohaselt süüdistatavale hüvitada.

5. Kassatsioonivastuses leiab prokuratuur, et ringkonnakohtu lahend on seaduslik ja põhjendatud.

Kaitsja väited on juba maa- ja ringkonnakohtu poolt kummutatud.

4(10)

1156223

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Kolleegium hindab esmalt kassatsioonis esitatud etteheiteid, mis puudutavad menetlusõiguse olulist

rikkumist tõendite hindamisel, sh ekspertiisiakti lubatavust tõendina (I). Seejärel peatub kolleegium

otsuse II osas küsimusel, kas asjas esinevad ettevaatamatu tegevusetusdelikti eeldused. Selleks

selgitab kolleegium, kas ja milline diagnoosiviga on käsitatav karistusõiguslikult asjakohase

hoolsuskohustuse rikkumisena ning kas on täidetud teised teo koosseisupäraseks lugemise eeldused

(A). Siis hindab kolleegium, kas hoolsuskohustuse rikkumise ja saabunud tagajärje vahel esineb

põhjuslik seos (B) ning kas tagajärg on isikule objektiivselt omistatav (C). Lõpuks vaeb kolleegium,

kas ringkonnakohus on õigustatult jätnud maakohtu lahendi muutmata, ja võtab kokku

kassatsioonimenetluse tulemused (III).

I

7. Kassatsioonis leitakse, et ekspertiisiakt on lubamatu tõend põhjusel, et ekspertiisi korraldamisse ei

kaasatud ekspertiisimääruses märgitud isikut. Kolleegium sellega ei nõustu.

7.1.

KrMS § 106 lg 2 p 3 kohaselt märgitakse ekspertiisimääruse lõpposas ekspertiisimäärust täitva

eksperdi või riikliku ekspertiisiasutuse nimi. Seega on menetlejal üldpõhimõtte kohaselt õigus

määrata ekspert ka isikuliselt. Eeltoodud õigust kitsendab aga KrMS § 106 lg 3, mille kohaselt

juhul, kui ekspertiis korraldatakse riiklikus ekspertiisiasutuses, peab eksperdi isikuline määramine

olema kooskõlastatud ekspertiisiasutuse juhiga. Kui ekspertiisiasutuses korraldatava ekspertiisi

puhul on menetleja jätnud välise eksperdi kaasamise soovi ekspertiisiasutuse juhiga

kooskõlastamata, ei ole määrus ekspertiisiasutusele konkreetse isiku kaasamise osas siduv.

Komisjon määratakse sellisel juhul ekspertiisiasutuse sisemise töökorralduse järgi, jättes määruses

toodud isiku kaasamise ettepaneku tähelepanuta. Kui menetleja leiab, et ekspertiisiasutuses

koostatav ekspertiisiakt oleks tema poolt KrMS § 106 lg 3 nõudeid järgimata määratud isiku

kaasamata jätmise tõttu tõendina lõppastmes kasutamatu, võib menetleja ekspertiisimääruse

tühistada ja teavitada sellest ekspertiisiasutust või – kui ekspertiisiakt on juba koostatud – loobuda

ekspertiisiakti tõendikogumisse võtmisest. Kui ta seda aga teeb, on ekspertiisiakt tõendina lubatav

juhul, kui see vastab seaduses ja kohtupraktikas ekspertiisiaktile seatud nõuetele (eeskätt

KrMS § 105 lg 1 ja KrMS § 107), s.o rakenduvad ekspertiisiakti hindamise üldpõhimõtted.

Praegusel juhtumil on sellise olukorraga ka tegemist.

7.2.

Üldise nõudena peab ekspertiisi korraldamiseks esinema KrMS § 105 lgs 1 nimetatud alus, s.o

menetleja ekspertiisimäärus. Ekspertiisiakti koostajatele näeb seadus ette vaid üldise nõude, et

tegemist peab olema eksperdiga. KrMS § 95 ja KES § 4 lg 1 kohaselt on ekspert isik, kes rakendab

ekspertiisi tehes mitteõiguslikke eriteadmisi. KES § 4 lg 2 täpsustab, et eksperdiks võib olla

kohtuekspert, riiklikult tunnustatud ekspert või menetleja määratud muu isik. Sisulise nõudena on

kehtestunud, et ekspertiisi käik ja eksperdiarvamuse kujunemine peavad olema jälgitavad ja

kontrollitavad, mille tagamiseks on KrMS § 107 lg 3 pdes 1 ja 2 sätestatud, et ekspertiisiaktis tuleb

obligatoorselt esitada uuringute kirjeldus, uuringutulemuste hindamise andmed ja eksperdiarvamuse

põhjendus (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 7. novembri 2016. a otsus asjas nr 3118216, p 8).

Seega pelgalt asjaolu, et ekspertiisi korraldamisele ei kaasatud isikut, kes on ekspertiisi määruses

nimetatud, ei mõjuta vältimatult ekspertiisiakti sisulist kvaliteeti ega ka ekspertiisiakti lubatavust

tõendina.

5(10)

1156223

7.3.

Praeguses asjas korraldati ekspertiis menetleja määruse alusel, st ekspertiisi korraldamiseks oli

KrMS § 105 lgs 1 nõutav alus. Ekspertiisakti koostasid kohtueksperdid, s.o isikud, kes võivad

KES § 4 lg 2 kohaselt olla eksperdiks, kasutades selleks mitteõigusalaseid eriteadmisi. Järelikult

vastab kõnealune ekspertiisiakt selle korraldamise ja koostajate osas sellele esitatavatele nõuetele.

Märkida tuleb sedagi, et menetleja oli tema koostatud ekspertiisimääruses nimeliselt välja toodud

isiku mittekaasamisest teadlik, ta aktsepteeris seda ning selle kirjalik fikseerimata jätmine ei saa

kuidagi mõjutada ekspertiisiakti sisulist tõendiväärtust. Seda, et ekspertiisiakt oleks enda sisult

puudulik, s.o esineksid puudused ekspertiisi käigu ja/või eksperdiarvamuse kujunemise osas, ei leita

ka kassatsioonis. Sellest tulenevalt leiab kolleegium, et kohtud on õigustatult lugenud ekspertiisiakti

lubatavaks ja usaldusväärseks tõendiks.

8. Kaitsja hinnangul on maakohus väljunud süüdistuse piiridest, heites süüdistatavale ette

roojakontrolli tegemata jätmist. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu. Iseenesest on õige kaitsja

väide, et süüdistuses seda asjaolu I. Gorjatšovile ette ei heideta. Samas toimiku materjalidest

tulenevalt on maakohus roojakontrolli küsimust käsitlenud põhjusel, et süüdistatava tehtud

nõuetekohane rektaalne kontroll roe värvuse tuvastamiseks oli üks tema huvides esitatud

kaitseväidetest. Maakohus leidis, et see kaitseväide on paljasõnaline ega ole tõendatud. Seega on

kassatsioonis esitatud sama väide süüdistuse piiridest väljumise kohta põhjendamatu.

9. Ka teised kassatsioonis esitatud väited menetlusõiguse rikkumise kohta on alusetud. Valdav osa

sellekohasest kriitikast (otsuste ühekülgsus, kaitsja versiooni arvestamata jätmine jne) on seotud

kassaatori sooviga anda võrreldes maa- ja ringkonnakohtuga tõenditele teistsugune hinnang.

Tegemist on olukorraga, kus kohtud on kujundanud süüdistatava ja kaitsja ootustele mittevastava

seisukoha. Kriminaalkolleegium on siinkohal korduvalt selgitanud, et ainuüksi kohtute

seisukohtadega mittenõustumine ei tähenda, et tegemist on menetlusõiguse rikkumisega (vt nt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 4. detsembri 2014. a otsus asjas nr 3115514, p 143). Kohtute

siseveendumuse kujunemine on kolleegiumi hinnangul jälgitav ja veenev.

II

(A)

10. Analüüsides isiku vastutust ettevaatamatusest toimepandud tegevusetusdelikti järgi, tuleb järgida

mõlema tuletusdelikti – nii ettevaatamatuse kui tegevusetuse – struktuuri. Ettevaatamatusdelikti

tuvastamisel tuleb kohtul objektiivse koosseisu juures teona hinnata objektiivse hoolsuskohustuse

rikkumist ning sellega põhjustatud tagajärje objektiivset ettenähtavust. Kohus peab esmalt jõudma

järeldusele, kas süüdistatava tegu oli hoolsusvastane või mitte (otsus asjas nr 3117910, p 20).

Meditsiinivaldkonnas on hoolsusvastase käitumisega tegemist ennekõike juhul, kui osutatud

tervishoiuteenus ei vasta kvaliteedinõuetele, st esineb raviviga. Tervishoiuteenuse kvaliteedinõuete

kindlaksmääramisel lähtutakse võlaõigusseaduse (VÕS) §st 762, mille kohaselt peab

tervishoiuteenus vastama vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele teenuse osutamise ajal ja seda

tuleb osutada tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt oodatava hoolega. Arstiteaduse üldine tase

tähendab ravimeetodeid, mida käsitletakse arstide väljaõppes ja täiendkoolituses ja millest

madalamal tasemel ravimine on raviviga (samas, p 15). Milline on nimetatud üldine tase, s.t

arstiteaduse sisuline teadmine ja nõue konkreetse tervishoiuteenuse jaoks, nähakse ette eelkõige

ravijuhendites, milles peab sisalduma konkreetse valdkonna üldtunnustatud ravimeetod (samas,

p 16). Samas ei ole ravijuhend ainuke tervishoiuteenuse sisu ja kvaliteedi näitaja. Juhendi

puudumisel või sellest välja jäävatel juhtudel on võimalik, et ravi vastab arstiteaduse üldisele

6(10)

1156223

tasemele ka näiteks üldtunnustamata ravimeetodite rakendamisel (VÕS § 763). Täiendavalt tuleb

hoolsuskohustuse rikkumise tuvastamisel arvestada ka head meditsiinilist tava ja meditsiinieetikat

(samas, pd 17 ja 21).

11. Ka ebaõige diagnoosi panemine võib olla käsitatav raviveana. Inimorganismi keerukust ja iga

inimese eripära arvestades on aga arusaadav, et patsiendil avalduvad sümptomid ei võimalda alati

üheselt ja kohe haiguse tegelikku olemust tuvastada. Seetõttu peab patsiendi haiguse diagnoosimisel

vältimatult aktsepteerima arsti piisavat hindamis- ja otsustamisruumi. Karistusõiguslik reageerimine

kõikvõimalikele ekslikele diagnoosidele oleks vastuolus karistusõiguse aktsessoorsuse põhimõttega

ning võiks asuda takistama meditsiinivaldkonna toimimist. Sellest tulenevalt ei ole ka

hoolsuskohustuse rikkumisena käsitatav igasugune olukord, kus – näiteks hilisemate leidude

valguses – osutub eelnev diagnoos ebaõigeks. Hoolsuskohustuse rikkumiseks saab pidada vaid

sellist diagnoosiviga, mis ületab meditsiiniliselt paratamatu ja meditsiinieetiliselt tolereeritava riski

piire (ravivea ja lubatud riski kontekstis vt nt otsus asjas nr 3117910, p 22). Karistusõiguslikult

relevantse diagnoosiveaga on tegemist ennekõike juhul, kui tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt

oodatava põhjalikkuse ja hoolega tegutseval tervishoiutöötajal puudub objektiivne alus konkreetse

diagnoosi panemiseks või selle välistamiseks. See tuleb kõne alla peamiselt juhtudel, kui sümptomid

ja muud olulised haiguse olemusele viitavad asjaolud (sh kiirabikaardile kantud andmed, patsiendi

anamnees) ei võimalda tervishoiutöötajal vastavat diagnoosi panna või seda välistada või kui

diagnoosi panemine või välistamine nõuaks tervishoiutöötajalt enne lisaandmete kogumist, nt

analüüside, uuringute tegemist või patsiendi vaatluse alla jätmist.

12. Eksperdikomisjoni hinnangul viitasid tuvastatud asjaolud üheselt kannatanu sisemisele verejooksule

ning selle, ka juba kiirabiarsti pandud vastava diagnoosi välistamiseks puudus süüdistataval

objektiivne alus. Pidades silmas kannatanu terviseseisundit (sh verejooksule viitav vererõhu langus

ja madalad hemoglobiini ja hematokriti näitajad), kiirabikaardi andmeid (sh asjaolu, et tuvastati

veriroe ja kiirabiarsti diagnoosi kohaselt oli tegemist sisemise verejooksuga) ning patsiendi

anamneesi (sh asjaolu, et patsiendil on kaksteistsõrmiksoole haavand), oli süüdistatava poolt

sisemise verejooksu – või vähemalt selle kahtluse – diagnoosi panemata jätmine eksperdikomisjoni

konsensuslikul hinnangul käsitatav raviveana. Kohtuarstliku eksperdikomisjoni seisukohaga kattub

ka Tartu Ülikooli Kliinikumi kirurgide esitatud arvamus ning tervishoiuteenuse kvaliteedi

eksperdikomisjoni järeldus. Kolleegiumi hinnangul on eelneva valguses tuvastatud, et süüdistatava

poolt sisemise verejooksu diagnoosi (kahtluse) panemata jätmine ning kannatanu hospitaliseerimata

jätmine on käsitatav raviveana. Seega nõustub kolleegium kohtutega, et tuvastatud on

koosseisupärane hoolsuskohustuse rikkumine.

13. Olles tuvastanud hoolsuskohustuse rikkumise, tuleb seejärel näidata selle tõttu tekkinud ohu või

saabunud tagajärje ettenähtavus (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. detsembri 2004. a otsus

asjas nr 31112704, p 8; otsus asjas nr 3117910, pd 20 ja 23 ning 9. juuni 2016. a otsus asjas

nr 3115216, pd 11.2 ja 11.3). Sisemise verejooksu kahtlusega patsiendi ravijuhendile mittevastavalt

hospitaliseerimata jätmisel on ilmne, et see võib välistada hilisema õigeaegse abi võimalikkuse ning

selle tagajärjel võib saabuda kannatanu surm, mis ei kujuta endast pelgalt abstraktset ja hüpoteetilist

võimalust (vt lähemalt otsus asjas nr 3115216, p 11.3). Seega oli hoolsuskohustuse rikkumisena

saabuv koosseisupärane tagajärg objektiivselt ettenähtav.

14. Näidanud ära tervishoiutöötaja hoolsusetu käitumise ja sellega seotud tagajärje objektiivse

ettenähtavuse, tuleb tuvastada tegutsemiskohustuse alus, milleks mitteehtsa tegevusetusdelikti puhul

7(10)

1156223

on garandiseisund, ja konstrueerida seejärel nõutav tegevus, st konkreetne tegu, mida isik pidi

tegema, kuid mille ta jättis tegemata (vt ka otsus asjas nr 3117910, pd 24 ja 25). Asjas ei vaielda

selle üle, et I. Gorjatšjov oli arstina kaitsegarant ja oli kohustatud osutama kannatanule

tervishoiuteenust. Samuti ei ole vaidlust selles, et patsient V. B. seisundit iseloomustanud asjaolude

tõttu tulnuks vähemalt kahtlustada sisemist verejooksu ja ravijuhendi järgi tulnuks selline patsient

hospitaliseerida. Selle nõutava teo jättis I. Gorjatšjov aga tegemata, lubades patsiendi koju.

(B)

15. Kannatanu suri 25. novembril 2012 sisemise verejooksu tõttu, st saabus KarS § 117 lg 1 – § 13 lg 1

koosseisupärane tagajärg. Koosseisupärane tagajärg on isikule süüks arvatav juhul, kui tema tegu on

tagajärjega põhjuslikus seoses ja tagajärg on isikule ka objektiivselt omistatav. Tegevusetusdelikti

korral tuleb aga silmas pidada põhjusliku seose tuvastamise eripära – põhjuslikkus tuleb

konstrueerida hüpoteetilisena. Eelöeldu tähendab, et nõutava teo tegemata jätmise ja tagajärje vahel

on põhjuslik seos, kui kindla teadmisega külgneva tõenäosusega saab väita, et see oleks mõjutanud

tegelikkuses aset leidnud sündmuste ahelat sedavõrd oluliselt, et tagajärg ei oleks vaatlusalusel kujul

saabunud (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 4. juuni 2007. a otsus asjas nr 3111307, p 11;

31. märtsi 2008. a otsus asjas nr 311408, pd 11 ja 15 ning otsus asjas nr 3117910, p 26).

16. Praeguses asjas heidetakse süüdistatavale ette, et ta jättis kannatanule panemata tuvastatud

sümptomitele vastava diagnoosi ega hospitaliseerinud kannatanut. Kui süüdistatav oleks teinud

temalt nõutava hoolsuspärase teo, s.o pannud sümptomitele vastava diagnoosi ja patsiendi

hospitaliseerinud, oleks see võimaldanud pidevalt kannatanu tervislikku seisundit jälgida, teha

täiendavad vereanalüüsid ja tuvastada tema tervisliku seisundi halvenemise varem. Eelnev

võimaldanuks alustada ka kohase raviga oluliselt varem. Eksperdid on asunud üheselt seisukohale,

et haiguse negatiivne dünaamika ja kannatanu hilisema surmlõppe põhjuseks oli õigel ajal

diagnoosimata jäänud verejooks kaksteistsõrmiksoole haavandist (kd 2, tlk 162). Seega kannatanu

hospitaliseerimise korral oleks edasine sündmuste käik oluliselt muutunud ja konkreetne tagajärg –

kannatanu surm operatsiooni käigus 25. novembril 2012 kl 14.12 – oleks kindlusega külgneva

tõenäosusega jäänud saabumata. Järelikult on süüdistatava tegu (tegevusetus) ja saabunud tagajärg

omavahel põhjuslikus seoses.

17. Kassatsioonis leitakse, et 25. novembri 2012. a hommikul arstide poolt patsiendile raviteenuse

osutamisega katkes I. Gorjatšjovi tekitatud põhjuslik ahel. Kolleegium sellega ei nõustu.

17.1. On tõsi, et esmapõhjustaja tekitatud põhjuslik ahel ei tarvitse kulgeda teiste isikute sekkumiseta.

Küll aga ei välista ohu algpõhjustaja teo põhjuslikkust mitte igasugune kolmanda isiku sekkumine,

mis teatud viisil mõjutab algpõhjustaja loodud ohu kulgemist. Põhjuslikkuse katkemisest on sellistes

situatsioonides alust rääkida eeskätt juhul, kui aset leidnud sekkumise määr on niivõrd oluline, et

selle tulemusena ei saa enam rääkida algpõhjustaja loodud ohust. Sellisel juhul kõrvaldab kolmanda

isiku sekkumine algpõhjuse kulgemise ning asendab selle enda poolt vallandatava uue

kausaalahelaga, mis viib koosseisupärase tagajärje saabumiseni. Kolmandast isikust garandi tegu,

millega ta sekkub negatiivse tagajärje ärahoidmiseks ohu kulgemisse, on aga üldjuhul hinnatav kui

loomulik osa algpõhjustaja loodud ohu kulgemisest. Seega ei katkesta kolmandast isikust garandi

sekkumine reegeljuhtumil ohu algpõhjustaja tekitatud põhjuslikkust. Katkenud põhjuslikkusest

oleks käesoleva kriminaalasja kontekstis alust rääkida juhul, kui kausaalahelasse sekkunud isikud

8(10)

1156223

oleks päästmistoimingu käigus vallandanud täiesti uuekvaliteedilise riski kannatanu elule või

tervisele. Millestki sellisest käsitletaval juhtumil aga rääkida ei saa.

17.2. Kannatanu hospitaliseerimata jätmisele ning EMO-st koju lubamisele järgnenud hommikul toodi ta

raskes seisundis kiirabiga taas haiglasse. Arstid tegid endoskoopilise uuringu ja veresoone

klipseerimise. Seeläbi sekkusid 25. novembri 2012. a hommikul arstid tõepoolest I. Gorjatšjovi

poolt tegevusetusega loodud ohu kulgu. Eksperdikomisjoni hinnangul, mis ühtib ka ekspertiisiaktis

viidatud arvamustes esitatud seisukohtadega, vastas aga 25. novembril 2012 meditsiinitöötajate

osutatud raviteenus nii ravistandardile kui ka kvaliteedinõuetele. Kuna käsitletav arstide hilisem

sekkumine on vaadeldav loodud ohu loomuliku kulgemise osana, mille raames ei loodud

uuekvaliteedilist riski, ei mõjuta 25. novembri hommikul arstide poolt raviteenuse osutamine

I. Gorjatšjovi teo põhjuslikkust.

(C)

18. Lisaks põhjuslikule seosele tuleb tuvastada, et tagajärg on teo toimepanijale ka objektiivselt

omistatav (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 8. detsembri 2016. a otsus asjas nr 31110216, p 8).

Materiaalsete ettevaatamatusdeliktide puhul on teo toimepanijale tehtava etteheite sisu tema

hoolsusvastase käitumisega õigushüve rikkumine. Kui aga isegi isikult oodatav hoolsuspärane

alternatiivkäitumine ei oleks õigushüve päästnud, muutuks selline etteheide sisutühjaks. Selle

vältimiseks on ettevaatamatusdeliktide puhul kohtupraktikas korduvalt viidatud vajadusele

tuvastada nn õigusvastasusseos. Õigusvastasusseos esineb ennekõike juhul, kui hoolsuspärane

käitumine oleks vähendanud samaväärse tagajärje saabumise riski ning suurendanud õigushüve

päästmise võimalust (vt analoogselt otsus asjas nr 3117910, p 26). Õigusvastasusseos aga puudub,

kui saab tõsikindlalt väita, et ka hoolsuspärane käitumine oleks viinud hinnanguliselt samaväärse

tagajärje saabumiseni: sellisel juhul on tagajärje saabumine objektiivselt vältimatu, s.o paratamatus,

ega ole enam seotud isiku hoolsusvastase käitumisega.

19. Tuvastamaks, kas I. Gorjatšjovi hoolsuskohustuse rikkumise ja kannatanu surma vahel on

õigusvastasusseos, tuleb seega vastata küsimusele, kas hoolsuspärane käitumine oleks vähendanud

samaväärse tagajärje saabumise riski ning suurendanud kannatanu pääsemisvõimalust. Sellele

küsimusele tuleb vastata jaatavalt. Kaksteistsõrmiksoole haavandi verejooks on ekspertiisiakti

kohaselt Eestis 95% juhtudest ravitav ning peamine surmlõppe põhjus on verejooksu mitteõigeaegne

tuvastamine. Süüdistatavalt nõutav tegu oleks aidanud vältida surmlõppe peamist põhjust, s.o

haiguse hilinenud tuvastamist. Seega oleks süüdistatava kohane tegutsemine vähendanud oluliselt

riski, et kõnealune haigus viib lõppastmes kannatanu surmani. Temalt nõutava teo toimepanemisel

oleks seega tuntavalt suurenenud kannatanu pääsemisvõimalus. Ka eksperdikomisjoni hinnangul

võinuks I. Gorjatšjovi poolt kohase ravi osutamine anda positiivsema ravitulemuse. Seega tuleb

jaatada õigusvastasusseose olemasolu. Ainuüksi asjaolu, et ekspertide hinnangul ei ole võimalik

välistada, et patsient oleks haiguse tõttu lõppastmes sellegipoolest surnud, ei kummuta eeltoodud

järeldust. Nimelt pelgalt võimalus, et ka hoolsuspärase käitumise korral pole täielikult välistatud

samaväärse tagajärje saabumine, pole piisav õigusvastasusseose välistamiseks (vt otsuse p 18).

20. Eeltoodust tulenevalt on I. Gorjatšjovile etteheidetav tegu ja saabunud tagajärg põhjuslikus seoses

ning talle objektiivselt omistatav. Järelikult on kohtud õigustatult leidnud, et tuvastatud asjaolud

vastavad tegevusetusega tapmise objektiivse koosseisu tunnustele.

9(10)

1156223

21. Loetletud ettevaatamatus- ja tegevusetusdelikti objektiivsete tunnuste tuvastamise järel tuleb

järgmisena anda hinnang arsti käitumise subjektiivsele küljele. Kui objektiivse hoolsuskohustuse

rikkumise juures tuleb kontrollida, kas hoolsusetu teo tulemusena saabunud oht oli üldse

objektiivselt ettenähtav, siis subjektiivsete tunnuste raames tuleb küsida, kas tegelikkuses

tagajärjena realiseerunud oht oli konkreetsele toimepanijale äratuntav ja mil viisil ta sellesse suhtus.

KarS § 18 kohaselt tuleb subjektiivsete tunnuste all seega selgitada isiku individuaalne

ettenägemisvõime kergemeelsuse või hooletuse vormis (vt otsus asjas nr 3117910, p 27).

Kolleegium nõustub kohtutega, et süüdistatav tundis vähemalt kiirabiarsti diagnoosi ja anamneesi

alusel ära olukorra ohtlikkuse ning kvalifitseeritud arstina mõistis olukorra võimalikke tagajärgi,

kuid kohusetundetuse tõttu lootis, et negatiivne tagajärg ei saabu. Seega tegutses I. Gorjatšjov

kergemeelsusega ja ettevaatamatusdelikti subjektiivne koosseis on täidetud.

III

22. Kassatsioonis esitatud seisukoha järgi muutis ringkonnakohus maakohtu lahendit, mis pidanuks

KrMS § 185 lg 1 kohaselt kaasa tooma süüdistatava menetluskulude riigi kanda jätmise. Nimelt

leiab kassaator, et ringkonnakohus on oluliselt vähendanud süüdistuse mahtu. Kolleegium selle

seisukohaga ei nõustu. Ringkonnakohus on nõustunud maakohtuga, et aset on leidnud süüdistusaktis

kirjeldatud raviviga ja et süüdistatav on jätnud toime panemata temalt nõutava teo. Lugedes mõned

kaitsja apellatsioonis esitatud väited ebaoluliseks, ei ole ringkonnakohus asunud süüdistuse mahtu

vähendama, vaid leidnud, et tõendamiseseme seisukohast ei ole nendel väidetel tähtsust, kuna need

ei mõjuta teo koosseisupärasusele antavat hinnangut. Seetõttu ei ole väide süüdistuse olulise

vähendamise kohta põhjendatud.

23. Samuti on kassaatori hinnangul ringkonnakohus muutnud maakohtu otsust mittevaralise kahju

hüvitise ulatuse kohta. Kolleegiumi hinnangul on seegi etteheide alusetu. Ringkonnakohus on

otsuses vaid selgitanud, millistel kaalutlustel on kohus asunud seisukohale, et hoolimata maakohtu

lahendi ühest arusaamatust põhjendusest puudub alus lahendi tühistamiseks. Apellatsioonikohtu

selgitus, miks puudub alus vaidlustatud lahendi tühistamiseks, ei ole käsitatav vaidlustatud lahendi

põhjenduste muutmisena KrMS § 337 lg 1 p 2 ega 3 mõttes. Teisi väiteid ega asjaolusid, mis viitaks

tsiviilhagi osalisel rahuldamisel menetlus- või materiaalõiguse rikkumisele, ei ole kassatsioonis

esitatud. Kuna tsiviilhagi osas esitatud kaebust läbivaatav kohus on rangelt seotud esitatud kaebuse

piiridega (KrMS § 381 lg 6 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 651 lg 1 ning § 688 lg 1), ei saa

kolleegium asuda omal algatusel tsiviilhagi lahendamisele hinnangut andma.

24. Kokkuvõtvalt on kolleegium seisukohal, et ringkonnakohus ei ole vähendanud süüdistuse mahtu ega

muutnud maakohtu lahendit ka mittevaralise kahju hüvitise ulatuse osas ning on lahendi tegemisel

tuginenud põhjendatult KrMS § 337 lg 1 ple 1.

25. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 pst 1, jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu

Ringkonnakohtu 22. märtsi 2017. a otsuse muutmata ja kassatsiooni rahuldamata.

(allkirjastatud digitaalselt)

10(10)