1-15-9213/80 · Riigikohtu kriminaalkolleegium

R I I G I K O H U S

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

1159213

Määruse kuupäev

22. detsember 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Paavo Randma, liikmed Hannes Kiris ja

Peeter Roosma

Kohtuasi

T. J-i süüdistuses KarS § 141 lg 2 pde 1 ja 6; KarS § 142 lg 2

pde 1 ja 2 (alates 23. detsembrist 2013 KarS § 141 lg 2 pde 1 ja

6) ning KarS § 179 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 15. septembri 2017. a määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

T. J-i kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Andrus Repnau, Põhja

Ringkonnaprokuratuuri

vanemprokurör

Andra

Sild,

määruskaebused

Asja läbivaatamise kuupäev ja

viis

29. november 2017, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 15. septembri 2017. a määrus, välja arvatud osas,

millega mõisteti Eesti Vabariigilt T. J-i kasuks välja 675 eurot apellatsioonimenetluse

õigusabikulude katteks.

2. Saata kriminaalasi uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule teises kohtukoosseisus.

3. Vabastada T. J. (isikukood XXXXXXXXXXX) viivitamatult vahi alt.

4. Kohaldada T. J-ile elukohast lahkumise keeldu, mis seisneb kohustuses mitte lahkuda oma

elukohast (aadressil Xxxxxxxxxx X, Xxxx alevik, Xxxxxxxx) ilma menetleja loata kauemaks

kui kolmeks ööpäevaks.

5. Kinnipidamisasutusel võtta kohtumäärusele T. J-i allkiri.

6. Kaitsja ja prokuröri määruskaebused rahuldada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Süüdistus

1. T. J. anti kohtu alla süüdistatuna karistusseadustiku (KarS) § 141 lg 2 pde 1 ja 6, § 142 lg 2 pde 1

ja 2 (kehtiva KarS redaktsiooni § 141 lg 2 pde 1 ja 6) ning § 179 lg 1 järgi kvalifitseeritavate

kuritegude toimepanemises.

2. KarS § 141 lg 2 pde 1 ja 6 järgi süüdistatakse T. J-i selles, et ajavahemikus 2010. aasta lõpust

kuni 2012. aasta alguseni astus ta Harjumaal oma elukohas suguühendusse 2002. aastal sündinud

kasutütrega, kasutades ära viimase arusaamisvõimetust ja sisestades oma sõrmi kannatanule tuppe.

1-15-9213

Selle tulemusena põhjustas T. J. kannatanule 0,2 cm sügavuse põhjani mitteulatuva sissetõmbe

vasakul pool neitsinaha ülaosas.

3. KarS § 142 lg 2 pde 1 ja 2 (kehtiva KarS redaktsiooni § 141 lg 2 pde 1 ja 6) järgi esitatud

süüdistuse kohaselt kaasas T. J. ajavahemikus 2010. aasta lõpust kuni 2012. aasta alguseni 2002.

aastal sündinud kasutütart korduvalt sugulise kire rahuldamisele suguühendusest erineval viisil:

sisestas oma sõrmi kannatanu pärakusse ja lakkus tema suguelundeid. Samuti katsus ta

ajavahemikul 2012. aasta märtsist kuni maini korduvalt kannatanu rindu.

4. KarS § 179 lg 1 järgi esitatud süüdistuse kohaselt paljastas T. J. 2015. aasta aprillis oma elukohas

5-aastase tütarlapse ees enda suguelundi ning demonstreeris seda lapsele.

Harju Maakohtu 15. aprilli 2016. a otsus

5. Harju Maakohtu 15. aprilli 2016. a otsusega mõisteti T. J. süüdi alates 2010. aasta lõpust kuni

2011. aasta lõpuni toime pandud KarS § 142 lg 2 pde 1 ja 2 (kehtiva KarS redaktsiooni § 141 lg 2

pde 1 ja 6) järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemises ning teda karistati 3 aasta pikkuse

vangistusega. Samuti mõisteti ta süüdi samas ajavahemikus toime pandud KarS § 141 lg 2 pde 1 ja 6

järgi kvalifitseeritavates kuritegudes ning teda karistati 7 aasta pikkuse vangistusega. KarS § 179

lg 1 järgi karistati teda 6 kuu pikkuse vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti talle

liitkaristuseks üksikkaristustest raskeima suurendamise teel 7 aastat 6 kuud vangistust. Karistuse

kandmise alguseks loeti 22. mai 2015. Maakohtu põhjendused olid lühidalt järgmised.

6. Kannatanu kohtus antud ütlused on usaldusväärsed. Seda kinnitab emale, koolipsühholoogile,

sõbrannale ja vanaemale räägitu. Kannatanu ütlustega on tõendatud, et T. J. katsus tema rindu ja

jalgevahet, lakkus tema suguelundit, sisestas oma sõrmi talle tuppe ja liigutas edasi-tagasi.

7. Kaitsja taotlust avaldada kannatanu kohtueelses menetluses antud ütluseid ei saa rahuldada, sest

kohtueelses menetluses ei tutvustatud talle kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 71 lgs 1

sätestatud õigust keelduda ütluste andmisest kasuisa vastu. Seega saadi kohtueelses menetluses tema

ütlused kriminaalmenetlusõigust oluliselt rikkudes. Samuti võib kohtueelses menetluses antud

ütluseid avaldada ristküsitluse käigus, kuid KrMS § 290 lg 1 kohaselt ei kasutata alla 14-aastase

kannatanu ülekuulamisel ristküsitlust.

8. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni T. J-i kaitsja.

Tallinna Ringkonnakohtu 24. mai 2016. a otsus

9. Tallinna Ringkonnakohtu 24. mai 2016. a otsusega tühistati Harju Maakohtu 15. aprilli 2016. a

otsus osaliselt. T. J. mõisteti õigeks kannatanu jalgevahe katsumises ja sõrmede sisestamises

kannatanu pärakusse. Samuti mõisteti ta õigeks 2011. aasta lõpust kuni 2012. aasta alguseni toime

pandud tegudes. Muus osas jäi maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus märkis kokkuvõtlikult

järgmist.

10. Kannatanu ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks ei ole vaja tema kohtueelses menetluses

antud ütlusi avaldada, sest usaldusväärsuse kontroll toimub kohtus küsitlemisel. Kannatanu ütlused

on usaldusväärsed. Jalgevahe katsumises ei ole T. J-ile süüdistust esitatud. Kuna maakohus

vähendas T. J-ile esitatud süüdistuse mahu ajalisi piire ega lugenud tõendatuks sõrmede sisestamist

kannatanu pärakusse, tuleb selles osas T. J. osaliselt õigeks mõista.

11. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni T. J-i kaitsja.

2(10)

1-15-9213

Riigikohtu 21. detsembri 2016. a otsus

12. Riigikohtu 21. detsembri 2016. a otsusega kriminaalasjas nr 31110416 tühistati maa- ja

ringkonnakohtu otsus T. J-i süüditunnistamises ja karistamises KarS § 141 lg 2 pde 1 ja 6, § 142 lg 2

pde 1 ja 2 (kehtiva KarS redaktsiooni § 141 lg 2 pde 1 ja 6) järgi ning talle liitkaristuse mõistmises.

Tühistatud osas saadeti kriminaalasi Harju Maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. T.

J-i süüditunnistamine KarS § 179 lg 1 järgi ja selle alusel mõistetud vangistus 6 kuud jäi muutmata.

Riigikohus selgitas lühidalt järgmist.

13. Väär on maakohtu seisukoht, et kannatanu kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamise

kohtus antud ütluste usaldusväärsuse kontrolliks välistab KrMS § 290 lgs 1 sätestatu, mille kohaselt

alla neljateistaastase kannatanu ülekuulamisel ei kasutata ristküsitlust. KrMS § 290 lg 1 sätestab

ülekuulamise vormi, mille eesmärk on kaitsta alla neljateistaastast kannatanut vaimse pinge ja

negatiivsete emotsioonide eest, mida ristküsitlus võib endaga kaasa tuua. Sellega ei saa välistada

kannatanu ütluste usaldusväärsuse kontrollimise võimalusi. Kui alaealise tõendiallika kohtuliku

küsitluse käigus ilmneb, et tema ütlused on vastuolus kohtueelses menetluses antud ütlustega, on

kohtumenetluse pooltel KrMS §s 289 sätestatu alusel võimalik taotleda ka tema kohtueelses

menetluses antud ütluste avaldamist vastuolus olevas osas, hindamaks kohtus antud ütluste

usaldusväärsust.

14. Tähelepanuta ei saa jätta kaitsja väiteid, et uurija on kannatanut kohtueelses menetluses liigselt

suunanud ja see on avaldanud mõju tema kohtus antud ütlustele. Menetleja tegevus ülekuulamisel ja

ülekuulamise käik on menetluslikud asjaolud, mille tõendamisel on võimalik kasutada ka

kohtueelses menetluses koostatud ülekuulamisprotokolli. Protokolli avaldamine on sellisel juhul

kantud eesmärgist tõendada kriminaalmenetluse asjaolusid, mitte tõendamiseseme asjaolusid.

15. Jättes rahuldamata kaitsja taotluse avaldada kannatanu kohtueelses menetluses antud ütlused

kohtus antud ütluste usaldusväärsuse kontrolliks, on maakohus oluliselt rikkunud

kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses.

Harju Maakohtu 24. aprilli 2017. a otsus

16. Harju Maakohtu 24. aprilli 2017. a otsusega tunnistati T. J. KarS § 142 lg 2 pde 1 ja 2 (kehtiv

KarS § 141 lg 2 pd 1 ja 6) järgi süüdi ja teda karistati 3-aastase vangistusega. Samuti tunnistati ta

süüdi KarS § 141 lg 2 pde 1 ja 6 järgi ning teda karistati 7-aastase vangistusega. KarS § 64 lg 1

alusel mõisteti liitkaristuseks 7 aastat vangistust. KarS § 65 lg 1 ja § 64 lg 1 kohaldamisega mõisteti

liitkaristus Harju Maakohtu 15. aprilli 2016. a otsusega KarS § 179 lg 1 alusel mõistetud 6-kuulise

vangistusega ja lõplikuks liitkaristuseks mõisteti T. J-ile 7 aastat 6 kuud vangistust.

17. Kohus avaldas kohtuliku uurimise käigus KrMS § 2862 lg 1 alusel kannatanu 14. märtsi 2016. a

kohtuistungil antud ütluste protokolli. Kohus avaldas ka kannatanu kohtueelses menetluses

videoülekuulamisel antud ütlused. Kuigi kannatanu on andnud erinevaid ütluseid nii väärkohtlemise

sageduse, väärkohtlemise viiside ja selle kestvuse kohta, ei muuda see tema ütluseid

ebausaldusväärseks. Selline käitumine on omane lapsele, kes ei saa täpselt aru, mis on juhtunud,

kuid vanemaks saades seda mõistab. On usutav, et laps räägib esmalt toimunust oma emale ja

sõbrannale ning alles seejärel koolipsühholoogile ja poolõele. Süüdistatava ütlused ei ole aga

usaldusväärsed ja tuleb tõendikogumist välja jätta.

3(10)

1-15-9213

18. Eriarvamuse esitas kohtukoosseisu eesistuja, kes leidis, et kannatanu ütlused on vastuolulised ja

osaliselt ebausaldusväärsed.

Apellatsioon

19. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni T. J-i kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Andrus

Repnau, kes taotles maakohtu otsuse tühistamist, kaitsealuse õigeks mõistmist ja vahi alt

vabastamist.

Tallinna Ringkonnakohtu 15. septembri 2017. a määrus

20. Tallinna Ringkonnakohtu 15. septembri 2017. a määrusega tühistati Harju Maakohtu otsus ja

kriminaalasi saadeti maakohtule uueks arutamises teises kohtukoosseisus. T. J-ile kohaldatud tõkend

vahistamine jäeti muutmata. Ringkonnakohtu põhjendused on kokkuvõtlikult järgmised.

21. Maakohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses.

Lubamatud tõendid on nii KrMS § 2862 lg 1 alusel avaldatud kannatanu kohtus antud ütlused kui ka

kohtueelses menetluses antud ütlused, sest maakohus eiras nende ütluste avaldamisel

kriminaalmenetlusõigust ja Riigikohtu 21. detsembri 2016. a otsuse juhiseid. KrMS § 2862 lgst 3

tulenevalt on varasema ristküsitluse käigus antud ütlused tõendina lubatavad, välja arvatud juhul,

kui kõrgema astme kohus on selle ristküsitluse või muude menetlusnormide rikkumise tõttu

välistanud. Riigikohtu otsuse kohaselt rikkus maakohus menetlusõigust kannatanu ülekuulamisel,

mistõttu ei ole kannatanu varem kohtus antud ütlused KrMS § 2862 alusel lubatavad ja kannatanu

tuleb uuesti üle kuulata.

22. Kannatanu kohtueelses menetluses antud ütlused tuleb avaldada KrMS § 289 alusel kannatanu

uue ülekuulamise käigus, sest oluline on kannatanut vastuolude kohta küsitleda. KrMS-s puudub

säte, mis võimaldab avaldada kannatanu ütluste usaldusväärsuse kontrolliks tema varasemad ütlused

väljaspool ülekuulamist. Ütluste avaldamisel peab viitama vastuoludele, kuid seda ei ole maakohtus

tehtud.

23. Riigikohtu otsusest tulenevalt võib kannatanu kohtueelses menetluses antud ütluseid avaldada ka

tuvastamaks, kas teda on liigselt suunatud. See aga eeldab, et kohtuistungil uuritakse neid kohti

kohtueelse menetluse ülekuulamise protokollist või salvestisest, millest nähtub kannatanu lubamatu

mõjutamine. Seda on maakohtus eiratud.

24. Kannatanu kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist ei taotlenud maakohtus kaitsja, vaid

prokurör, viitamata seadusest tulenevatele alustele. Väär on kaitsja väide, et nendele alustele saab

viidata kohtuvaidlustes. Kannatanu uue ülekuulamise vajadust KrMS § 289 alusel ei muuda ka

asjaolu, et kaitsja loobus kannatanu ülekuulamisest kohtumenetluses, sest KrMS § 266 lgst 1

lähtudes vastutab menetluse korrektsuse eest kohus.

25. Kohtutoimikust ei nähtu, et kannatanut oleks kohtuistungile kutsutud või kaalutud, kas asja

arutamine ilma tema osavõtuta on võimalik. Seega arutati kriminaalasja kannatanu osavõtuta.

26. Süüdistatava vahistamine on jätkuvalt põhjendatud, kuna kannatanu on vaja kohtus uuesti üle

kuulata. Kannatanu ütlused on kriminaalasja keskne tõend. Kannatanu ja süüdistatav on

pereliikmed. Seega on oht, et süüdistatav võib kannatanut mõjutada.

MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4(10)

1-15-9213

Kaitsja määruskaebus

27. Kaitsja taotleb ringkonnakohtu määruse tühistamist osas, millega jäeti muutmata T. J-ile

kohaldatud tõkend vahistamine. Kaitsja palub vabastada T. J-i vahi alt ja kohaldada talle tõkendina

elukohast lahkumise keeldu. Kaitsja seisukoht on järgmine.

28. Ringkonnakohtu põhjendused T. J-i jätkuvaks vahi all hoidmiseks ei ole piisavad ning tegemist

on KrMS § 339 lg 1 p 7 rikkumisega. T. J. on olnud määruskaebuse esitamise ajaks vahi all 2 aastat

4 kuud. T. J. ja A ei ole enam pereliikmed. Kannatanu elab õpilaskodus ega käi koolis Harjumaal. Ei

saa väita, et süüdistatav puutuks kannatanu ja tema emaga kokku. Süüdistuse sisuks olev tegu pandi

toime 2010. aastal. Enne vahistamist 2015. aastal olid süüdistatava ja kannatanu suhted normaalsed.

Prokuröri määruskaebus

29. Prokurör taotleb ringkonnakohtu määruse tühistamist ja kriminaalasja tagastamist

ringkonnakohtule sisuliseks lahendamiseks. Prokurör märgib järgmist.

30. Kannatanu 14. märtsi 2016. a kohtuistungil videosilla vahendusel antud ütluste avaldamine

KrMS § 2862 lg 1 alusel maakohtu 13. märtsi 2017. a istungil oli lubatav. Kannatanu oli 14. märtsil

2016 kolmeteistaastane ja tema ülekuulamisel juhindus kohus KrMS §s 290 sätestatud alaealise

ülekuulamise erisusest, mis ei luba alla neljateistaastast kannatanut ristküsitleda. Riigikohus ei

teinud kohtule etteheidet seoses kannatanu küsitlemisega 14. märtsil 2016 ega väljendanud

seisukohta, et menetlusõiguse rikkumise kõrvaldamiseks tuleb kannatanut ristküsitleda. Alaealiste

erikohtlemise eesmärgiks on vältida nende vaimse ja füüsilise seisundi kahjustamist ning

taasohvristamist, mistõttu tuleks seksuaalse väärkohtlemise kriminaalasjades laste ülekuulamist

korrata vaid äärmisel vajadusel.

31. Vastuolud kohtueelses menetluses ja kohtus antud ütluste vahel ei ole sellised, mis vajavad

tingimata kannatanu kordusülekuulamist. Kohtus antud ütluste usaldusväärsust on võimalik hinnata

kohtueelses menetluses koostatud ülekuulamisprotokolli kõrvutamise teel kohtulikul uurimisel

antud ütlustega. Ringkonnakohtul on olemasolevatele tõenditele tuginedes võimalik teha sisuline

lahend.

32. Põhjendamatu on ringkonnakohtu etteheide, et kohus ei ole teavitanud kannatanut kohtuistungi

toimumise ajast. Prokurör teavitas kannatanu esindajat KrMS § 164 lg 1 alusel telefoni teel.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

33. Esmalt selgitab kolleegium alla neljateistaastase kannatanu kohtueelses menetluses antud ütluste

avaldamise põhimõtteid KrMS § 290 lg 1 alusel kohtus antud ütluste usaldusväärsuse kontrolliks (I).

Teiseks käsitleb kolleegium sama kriminaalasja varasemal kohtulikul arutamisel antud ja

KrMS § 2862 lg 1 alusel avaldatud kannatanu ütluste lubatavust tõendina ning nende

usaldusväärsuse kontrolliks kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist (II). Seejärel peatub

kolleegium ringkonnakohtu etteheidetel seoses kriminaalasja arutamisega kannatanu osavõtuta (III),

lahendab kaitsja taotluse vabastada T. J. vahi alt (IV) ja lõpuks võtab kokku määruskaebemenetluse

tulemuse (V).

I

5(10)

1-15-9213

34. KrMS § 37 lg 3 kohaselt kohaldatakse menetlustoimingus kannatanule tunnistaja kohta

sätestatut, kui kriminaalmenetluse seadustikus ei ole ette nähtud teisiti. Riigikohus käsitles samas

kriminaalasjas 21. detsembril 2016 tehtud otsuses küsimust, kas ja millistel õiguslikel alustel on

võimalik kohtus KrMS § 290 lg 1 alusel ülekuulatud alla neljateistaastase kannatanu ütluste

usaldusväärsuse kontrollimiseks avaldada tema kohtueelses menetluses antud ütluseid. Nimelt on T.

J-i kaitsja seisukohal, et kannatanu kohtus antud ütlused ei ole usaldusväärsed ja selle kinnituseks

taotles ta kannatanu kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist. Kaitsja põhjendas oma

taotlust esiteks sellega, et kannatanu kohtus ja kohtueelses menetluses antud ütlused on vastuolus.

Riigikohus leidis, et kuigi KrMS § 290 lg 1 kohaselt ei kasutata alla neljateistaastase kannatanu

ülekuulamisel ristküsitlust, ei välista see tema kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist

kohtus antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks osas, milles need on kohtus antud ütlustega

vastuolus. Teiseks oli kaitsja kandvaks väiteks, et uurija on kannatanut kohtueelses menetluses

ülekuulamisel liigselt suunanud ning see on avaldanud mõju kannatanu kohtus antud ütlustele.

Kolleegium selgitas, et menetleja tegevus ülekuulamisel ja ülekuulamise käik on menetluslikud

asjaolud, mille tõendamisel on võimalik kasutada ka kohtueelses menetluses koostatud

ülekuulamisprotokolli. Kuna kriminaalasja esmakordsel arutamisel keeldusid maa- ja

ringkonnakohus kaitsja taotluse rahuldamisest ning kannatanu kohtueelses menetluses antud ütluste

avaldamisest kohtus antud ütluste usaldusväärsuse kontrolliks, tuvastas Riigikohus KrMS § 339

lgs 2 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise ja saatis kriminaalasja maakohtusse

uueks arutamiseks (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. detsembri 2016. a otsus kriminaalasjas

nr 31110416, pd 11–17).

35. Kolleegium selgitab, et vaatamata osutatud võimalusele kontrollida kohtumenetluse poole

taotlusel alla neljateistaastase kannatanu kohtus antud ütluste usaldusväärsust tema kohtueelses

menetluses antud ütluste avaldamise kaudu, ei kasutata alla neljateistaastase kannatanu

ülekuulamisel ristküsitlust (KrMS § 290 lg 1). Seda sõltumata asjaolust, et Riigikohus viitas

21. detsembri 2016. a otsuses KrMS §le 289, mis sätestab tunnistaja usaldusväärsuse kontrolliks

kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamise ristküsitluse käigus.

36. Kolleegium osutas 21. detsembri 2016. a otsuses, et peamiseks erisuseks KrMS § 288 alusel

toimuva ristküsitluse ja alla neljateistaastase tunnistaja ülekuulamise vahel on küsitlemise vorm ja

küsimuste esitamise viis. Alla neljateistaastasele tunnistajale tehakse ettepanek öelda kohtule kõik,

mida ta kriminaalasja kohta teab (KrMS § 290 lg 3). Pärast seda, kui alla neljateistaastane tunnistaja

on ütlused andnud, küsitlevad teda prokurör ja kaitsja kohtu määratud järjekorras. Süüdistatav võib

esitada küsimusi kaitsja kaudu (KrMS § 290 lg 4). Tunnistaja vaimset või füüsilist seisundit ning

vanust arvestades võib kohus katkestada ülekuulamise poolte poolt ja küsitleda tunnistajat ise omal

algatusel või kohtumenetluse poolte koostatud kirjalike küsimuste alusel (KrMS § 290 lg 6).

Analoogne säte sisaldub ka KrMS § 288 lgs 7, mis võimaldab tunnistaja vaimset ja füüsilist

seisundit arvestades küsitleda tunnistajat ilma ristküsitluseta. Tähelepanuta ei saa jätta, et KrMS 287

lg 5 kohaselt võib kohus lubada ka tunnistaja kaugülekuulamist KrMS §s 69 sätestatud korras.

37. Erinevused ülekuulamise vormis ei välista alla neljateistaastase tõendiallika kohtus antud ütluste

usaldusväärsuse kontrollimist kohtueelses menetluses antud ütluste või ka KrMS § 289 lgs 3

märgitud muude tõendite avaldamise kaudu. Kohtumenetluse poole taotlusel võib kohtueelses

menetluses antud ütluseid avaldada sõltuvalt asjast nii alla neljateistaastase kannatanu ülekuulamise

käigus kui ka pärast seda (nagu nt selle asja teistkordsel arutamisel maakohtus). Kusjuures nii

KrMS § 290 lgs 1 sätestatud ülekuulamise erisused kui ka KrMS § 287 lgs 5 ja §s 69 sätestatud

kaugülekuulamine võimaldavad alla neljateistaastast kannatanut ütluste usaldusväärsuse kontrolliga

kaasnevast pingest säästa. Seega võib kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine toimuda ka

kannatanu juuresolekuta või kui ütluste andmine toimub kaugülekuulamise teel, on võimalik

6(10)

1-15-9213

ülekannet peatada. Seejärel saab alla neljateistaastasele tõendiallikale esitada täiendavaid küsimusi,

tehes seda vajadusel ümbersõnastatult või talitades muul alaealist säästval moel. Millises osas,

mahus ja kujul tuleb kohtueelses menetluses antud ütlused kohtus antud ütluste usaldusväärsuse

kontrolliks avaldada, sõltub aga iga konkreetse kriminaalasja asjaoludest. Välistatud ei ole ka

kohtueelse menetluse ülekuulamise protokolli avaldamine täies ulatuses, kui kohtumenetluse poole

põhjendatud taotluse kohaselt on ülekuulamise käik tervikuna avaldanud kannatanu ütlustele

lubamatut mõju.

II

38. Ringkonnakohus leidis, et kannatanu varasemal kohtulikul arutamisel antud ütlused ei ole

praeguses asjas lubatav tõend ja ta tuleb kriminaalasjas KrMS § 289 alusel uuesti üle kuulata. Lisaks

avaldati kannatanu kohtueelses menetluses antud ütlused ringkonnakohtu arvates

kriminaalmenetlusõigust oluliselt rikkudes. Kolleegiumi hinnangul on osutatud arusaamad ekslikud.

39. Kriminaalasja uuel arutamisel maakohtus avaldati kannatanu 14. märtsi 2016. a kohtuistungil

antud ütlused. Kohtumenetluse pooled ja kohus tuginesid seejuures KrMS § 2862 lgle 1, mille

kohaselt on isiku poolt sama kriminaalasja varasemal kohtulikul arutamisel antud ütlused lubatavad

tõendina samadel asjaoludel kui ütlused, mis isik annaks menetletavas kriminaalasjas kohtuistungil.

Ringkonnakohus järeldas ekslikult, et Riigikohtu 21. detsembri 2016. a otsuses sedastatuga välistati

kannatanu 14. märtsi 2016. a ütluste lubatavus tõendina. KrMS § 339 lgs 2 sätestatud oluliseks

kriminaalmenetlusõiguse rikkumiseks pidas kolleegium kannatanu kohtueelses menetluses antud

ütluste avaldamata jätmist kohtus antud ütluste usaldusväärsuse kontrolliks, nagu taotles kaitsja.

Osutatud rikkumise kõrvaldas maakohus asja uuel arutamisel kannatanut uuesti üle kuulamata.

40. Iseenesest on õige ringkonnakohtu seisukoht, et üldjuhul saab kohtueelses menetluses antud

ütluseid avaldada kohtus antud ütluste usaldusväärsuse kontrolliks vaid tunnistaja ülekuulamise

käigus. Kuna kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine KrMS § 289 alusel teenib kohtus

antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimise eesmärki, saab ütluseid avaldada üksnes seoses

asjaoludega, mille kohta on tunnistaja kohtus juba ütluseid andnud, ja võimaldada tal selgitada

erineval ajaperioodil antud ütluste erinevuse põhjust. Kuna kannatanu oli sama kriminaalasja

varasemal kohtulikul arutamisel juba üle kuulatud, ei näinud kohtumenetluse pooled ega kohus

vajadust tema uue ülekuulamise järele ja Riigikohtu juhistel ning kohtumenetluse poolte taotlusel

avaldati kannatanu kohtus antud ütluste usaldusväärsuse kontrolliks tema kohtueelses menetluses

antud ütlused. Kui kohtumenetluse pooltel oleks olnud kannatanule täiendavaid küsimusi, oleks

tema täiendav ülekuulamine võinud olla põhjendatud. Kohtutoimikust nähtuvalt keegi aga

täiendavaid küsimusi kannatanule esitada ei soovinud. Vastupidi, nii prokurör kui kaitsja avaldasid

maakohtus, et kannatanu uus ülekuulamine ja talle täiendavate küsimuste esitamine ei ole vajalik.

Samal seisukohal olid kohtumenetluse pooled ka ringkonnakohtus.

41. Eeltoodust tulenevalt ei rikkunud maakohus kriminaalasja teistkordsel arutamisel kannatanu

varem kohtus antud ütluste avaldamisel kriminaalmenetlusõigust. Samuti toimis maakohus

kooskõlas Riigikohtu 21. detsembri 2016. a otsuses antud juhiste ja kriminaalmenetlusõigusega,

avaldades kannatanu kohtueelses menetluses antud ütlused tema kohtus 14. märtsi 2016. a istungil

antud ütluste usaldusväärsuse kontrolliks. Sellega võimaldati kaitsjal osutada nii kannatanu

kohtueelses menetluses ja kohtus antud ütluste väidetavatele vastuoludele kui ka kannatanu

lubamatule suunamisele, mis kaitsja hinnangul aset leidis. Seetõttu on väär ringkonnakohtu

seisukoht, et kaitsjale ei antud võimalust seada kannatanu kohtus antud ütluseid kahtluse alla.

III

7(10)

1-15-9213

42. Seoses ringkonnakohtu etteheitega, et maakohus arutas kriminaalasja kannatanu osavõtuta,

märgib kolleegium järgmist.

43. Soostuda tuleb ringkonnakohtu märgituga, et kohtutoimikust ei nähtu, kas kannatanut või tema

seaduslikku esindajat on kriminaalasja teistkordsel arutamisel maakohtu istungile kutsutud.

Tähelepanuta on aga jäänud, et KrMS § 1631 lg 2 kohaselt korraldab maakohtus üldkorras

menetletavas kriminaalasjas kannatanu, tsiviilkostja, kolmanda isiku ja nende esindajate

väljakutsumise prokuratuur. KrMS § 164 lg 1 kohaselt kutsutakse isik uurimisasutusse, prokuratuuri

ja kohtusse telefoni või muu tehnilise sidevahendi kaudu edastatud kutsega. Kahtluse tekkimisel, et

kannatanut ei ole kohtuistungile nõuetekohaselt kutsutud, oleks vastavat asjaolu saanud selgitada ka

apellatsioonimenetluses. Ringkonnakohus korraldas kriminaalasjas eelistungi, kuid prokuröri

kannatanu kutsumise osas ei küsitlenud. Kohtupraktikas on aktsepteeritud menetluslike asjaolude

tuvastamist ka kohtumenetluse poolte kohtuistungil antud selgituste abil. Näiteks on kohtupraktikas

viidatud prokuröri ringkonnakohtu istungil antud kinnitusele, et kannatanu oli maakohtu eelistungi

toimumise ajast teadlik ja nõus sellega, et eelistung jätkub kohtuliku arutamisega (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 12. aprilli 2016. a määrus kriminaalasjas nr 3113016, p 15). Jaatatud on ka

seda, kui ringkonnakohus selgitab eelistungil välja maakohtu otsuse kuulutamisel osalenud

kohtumenetluse pooled (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. juuni 2014. a määrus kriminaalasjas

nr 3113414, p 8.3). Kolleegium märgib, et kuna KrMS § 334 lg 2 kohaselt otsustab kohtumenetluse

poolte ringkonnakohtu istungist osavõtu vajalikkuse kohus sama seadustiku KrMS §des 270-273

sätestatud korras, oleks võinud kaaluda ka kannatanu apellatsioonikohtu istungile kutsumist, et

ebaselgeks jäänud menetluslikke asjaolusid selgitada. Prokurör on Riigikohtule esitatud

määruskaebuses kinnitanud, et teavitas kannatanut KrMS § 164 lg 1 kohaselt telefoni teel maakohtu

istungi toimumise ajast. Sellest tulenevalt võib järeldada, et kannatanu kutsumisel maakohtu

istungile kriminaalmenetlusõigust ei rikutud.

44. Ringkonnakohus on viidanud KrMS § 271 lgle 1, mille kohaselt kui tunnistaja, kannatanu,

asjatundja või ekspert jääb kohtuistungile ilmumata, teeb kohus pärast kohtumenetluse poolte

arvamuse ärakuulamist määruse kohtuliku arutamise jätkamise või edasilükkamise kohta.

Ringkonnakohtu etteheitega, et maakohtu istungi protokollist osutatu järgimist ei nähtu, võib

nõustuda. Samas ei ole tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega, mis tingiks

maakohtu otsuse tühistamise. Kohtumenetluse pooled ei avaldanud kohtumenetluses, et peavad

kannatanu osavõttu vajalikuks ega teinud kohtule selle kohta etteheiteid. Ka ringkonnakohus

möönab, et kui kannatanu kohtuistungile ei ilmu, võib kohus otsustada kriminaalasja arutada tema

osavõtuta. Kannatanu osavõtt kriminaalasja arutamisest üldmenetluses ei ole erinevalt prokuröri,

kaitsja ja reeglina ka süüdistatava osavõtust kohustuslik (KrMS § 269, § 270 lgd 1 ja 2, § 339 lg 1

pd 2–4).

IV

45. Erinevalt kohtueelsest menetlusest, kus KrMS §s 1311 on määratud vahi all pidamise tähtajad,

kriminaalasja kohtuliku arutamise staadiumis vahistamise kestuse regulatsioon puudub.

Kohtupraktikas on selgitatud, et see ei tähenda siiski, nagu oleks kriminaalasja kohtuliku arutamise

staadiumis aktsepteeritav süüdistatava mistahes kestusega vahi all pidamine. Isiku vahi all

pidamiseks peab jätkuvalt eksisteerima vahistamisalus KrMS § 130 lg 2 mõttes. Kui möödub oht, et

süüdistatav hakkab kriminaalmenetlusest kõrvale hoiduma või võib jätkuvalt kuritegusid toime

panna, tuleb vahistatu vabastada. Kuid ka vahistamisaluse olemasolul ei tohi vahi all pidamise

tähtaeg ületada teatud mõistlikku piiri. Silmas tuleb nimelt pidada, et vahistamisaluse kaal aja

jooksul väheneb. Hinnates ühelt poolt avalikku huvi kuriteos kahtlustatavat kinni pidada ja teisalt

8(10)

1-15-9213

isiku vabaduspõhiõigust, tuleb kindlasti arvesse võtta nii konkreetseid vahistamisaluseid kui ka

seda, kui aktiivselt on riik kriminaalmenetlust toimetanud. Vahistamine peab jääma mõistliku aja

piiresse sõltumata vahistamisaluse olemasolust (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. veebruari

2011. a määrus kriminaalasjas nr 31111010, pd 11, 15).

46. T. J. võeti vahi alla Harju Maakohtu 23. mai 2015. a määrusega, mille kohaselt esinesid T. J-i

vahi all pidamiseks KrMS § 130 lgs 2 sätestatud vahistamisalused – uute kuritegude toimepanemise

ja kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumise oht. Vahistamismääruse põhjenduste kohaselt elas T. J.

koos kannatanu, kannatanu ema ning viimase ja T. J-i ühise kuueaastase pojaga. Kohtu hinnangul

esines oht, et T. J. hakkab toime panema õigusemõistmisevastaseid kuritegusid, kihutades

kannatanut valeütluste andmisele või sundides teda valeütlustele vägivallaga. Kriminaalmenetluse

kõrvalehoidumise ohtu põhjendati asjaoluga, et T. J-i kahtlustati esimese astme kuriteo

toimepanemises, mille eest on ettenähtud vaid pikaajaline vangistus. Tallinna Ringkonnakohtu

15. juuni 2015. a määrusega jäeti maakohtu vahistamismäärus muutmata, kuid leiti, et

vahistamisalusena ei esine kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumise ohtu, sest karistuse raskus ei ole

vahistamisaluseks ja T. J-il on olemas kindel elu- ning töökoht. T. J-ile esitati süüdistus 5. novembril

2015 ja 9. novembril 2015 anti ta kohtu alla.

47. Harju Maakohtu 24. aprilli 2017. a otsuses ei sisaldu T. J-ile kohaldatud tõkendi muutmata

jätmise põhjendusi. Tallinna Ringkonnakohtu 15. septembri 2017. a määruse kohaselt peab

ringkonnakohus T. J-i vahistamist jätkuvalt vajalikuks, kuna kannatanu tuleb maakohtus uuesti üle

kuulata. Kannatanu ütlused on kriminaalasja keskne tõend, kannatanu ja süüdistatav on pereliikmed,

mistõttu on oht, et süüdistatav võib kannatanut mõjutada.

48. Kolleegiumi hinnangul ei ole vaidlustatud määruses esitatud põhjendused piisavad T. J-i

jätkuvaks vahi all pidamiseks. Tähelepanuta on jäänud kaitsja väited, et kannatanu ja tema ema on

asunud elama teise kohta ja süüdistatav ei puutuks vabaduses enam kannatanuga kokku. Samuti ei

nähtu, et ringkonnakohus oleks kaalunud, kas ja millisel määral on vahistamisaluse kaal aja jooksul

vähenenud. T. J. on praeguseks viibinud vahi all peaaegu kaks aastat ja seitse kuud, talle

etteheidetavad teod on toime pandud 6–7 aastat tagasi ja ta on varem kriminaalkorras karistamata.

49. Hinnates, kui aktiivselt on riik kriminaalmenetlust toimetanud, tuleb märkida, et pikaajalisi

seisakuid ei ole menetluses toimunud. Kohtueelne menetlus viidi läbi ligikaudu kuue kuuga, pärast

mida on kahe aasta jooksul toimunud kriminaalasja menetlus erinevates kohtuastmetes.

Tähelepanuta ei saa aga jätta, et tegemist ei ole mahuka ega õiguslikult keskmisest keerukama

kriminaalasjaga. Ka ei ole asjas uuritud tõendite maht suur. Samuti ei ole T. J-ile ja tema kaitsjale

põhjust ette heita kriminaalmenetluse kiire ja efektiivse läbiviimise vastu suunatud käitumist.

50. Arvestades osutatut, samuti T. J-i vahistuse kestust käesolevaks ajaks ja asjaolu, et kriminaalasi

tagastatakse Riigikohtust taas kriminaalmenetlusõiguse rikkumise tõttu uueks arutamiseks, on

kolleegium seisukohal, et vältimaks vahistamise kestuse väljumist mõistliku aja piiridest tuleb T. J.

vahi alt vabastada ja kohaldada talle kergemaliigilise tõkendina elukohast lahkumise keeldu.

KrMS § 128 lg 1 kohaselt seisneb elukohast lahkumise keeld kahtlustatava või süüdistatava või

juriidilisest isikust kahtlustatava või süüdistatava esindaja kohustuses mitte lahkuda oma elukohast

ilma menetleja loata kauemaks kui kolmeks ööpäevaks. Tõkendi rikkumise korral võidakse T. J-i

trahvida või kohaldada tema suhtes raskemat tõkendit (KrMS § 128 lg 2 ls 2).

V

9(10)

1-15-9213

51. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 390 lgst 1, § 361 lg 1 pst 6 ja § 362 pst 2, tühistab

Riigikohus Tallinna Ringkonnakohtu 15. septembri 2017. a määruse, välja arvatud osas, millega

mõisteti Eesti Vabariigilt T. J-i kasuks välja 675 eurot apellatsioonimenetluse õigusabikulude

katteks. Riigikohus saadab kriminaalasja samale ringkonnakohtule uueks arutamiseks teises

kohtukoosseisus, vabastades T. J-i viivitamata vahi alt. KrMS § 275 lg 1 ja § 128 alusel kohaldab

Riigikohus T. J-ile tõkendina elukohast lahkumise keeldu. Prokuröri ja kaitsja määruskaebused tuleb

rahuldada.

(allkirjastatud digitaalselt)

10(10)