3-17-2683/2 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

TA RT U H A L D U S K O H U S

J õ h v i k o h t u m a j a

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-17-2683

Määruse kuupäev

21. detsember 2017

Kohtunik

Karin Jõks

Kohtuasi

Aleksandr Karlovitši esialgse õiguskaitse taotlus seoses

suitsetamise korraldusega Viru Vanglas

Menetlusosalised

Taotleja Aleksandr Karlovitš

Resolutsioon

Jätta esialgse õiguskaitse taotlus läbi vaatamata.

Edasikaebamise kord ja

muud selgitused

Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Tartu

Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kätte-

toimetamisest arvates.

Määrus toimetatakse kätte taotlejale.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Justiitsminister muutis 06.10.2016.a määrusega nr 21 määruse „Vangla sisekorraeeskiri“

(edaspidi VSKE) sätteid, mis reguleerisid suitsetamise korraldust vanglas. Alates 01.10.2017

kehtiva VSKE § 641 lg 31 alusel on suitsetatavad tubakatooted vanglas kinnipeetavale

keelatud.

2. Viru Vangla muutis 24.04.2017.a käskkirjaga nr 1-1/55 Viru Vangla kodukorra sätteid, mis

reguleerivad suitsetamist vanglas. Sealhulgas lisati kodukorda punkt 2.3, mille järgi on vangla

territooriumil suitsetamine keelatud ja punkt 4.4, mille järgi jalutuskäigule kaasa võtta lubatud

esemete loetelust puuduvad sigaretid. Kodukorra muudatused jõustusid 01.10.2017.

3. Aleksandr Karlovitš esitas 30.11.2017 Tartu Halduskohtule esialgse õiguskaitse taotluse,

see saabus kohtusse 05.12.2017. Taotleja leiab, et tema õigusi rikub vanglas suitsetamise

piiramine alates 01.10.2017. See ületab vangistusega paratamatult kaasnevate kannatuste ja

ebamugavuste taset. Taotleja palus peatada VSKE § 641 lg 31 mõju ja käskkirja nr 1-1/55

kehtivuse ning kohustada vanglat võimaldama tal suitsetada kuni vaidluse lõppemiseni.

Taotleja esitas vaide 30.11.2017.

4. Taotleja esitas varasemalt kohtuasjas 3-17-2018 kohtule esialgse õiguskaitse taotluse

lubada tal igapäevaselt suitsetada. Tartu Halduskohus jättis 26.10.2017.a taotluse läbi

vaatamata, kuna taotleja ei kõrvaldanud taotluse puudusi. Halduskohtu määrus on jõustunud.

Kohtu seisukoht

5. Arvestades määruse punktis 4 toodud asjaolusid, ei ole praeguses kohtuasjas esitatud

taotlus korduv halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 55 lg 3 tähenduses.

6. HKMS § 249 lg 1 alusel võib kohus teha määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta,

kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks

või võimatuks. Kohtu hinnangul saab kohus eeltoodud sätte alusel hinnata, kas esialgse

õiguskaitse taotluse esitajat ähvardab tagajärg, mille kõrvaldamine põhiasjas tehtava hilisema

kohtulahendiga on võimatu või ebamõistlikult raske, ning sellise tagajärje puudumise korral

saab kohus loobuda taotluse sisulisest lahendamisest. Seda arusaamist toetab kaudselt HKMS

§ 249 lg 3, mis sätestab, et esialgse õiguskaitse vajaduse äralangemisel jätab kohus taotluse

läbi vaatamata. See tähendab, et esialgse õiguskaitse vajadus on üks taotluse lubatavuse

eeldusi. Sel juhul saab taotluse jätta läbi vaatamata ka siis, kui esialgse õiguskaitse vajadus

puudus taotluse esitajal algusest peale.

7. Ka õiguskirjanduses leitakse, et sarnaselt kaebusega saab esialgse õiguskaitse taotluse

puhul eristada taotluse lubatavust ja taotluse põhjendatust. Esialgse õiguskaitse taotlus on

lubatav eelkõige siis, kui kohtule on esitatud nõuetekohane taotlus (HKMS § 250) ja kaebajal

on esialgse õiguskaitse vajadus, arvestada tuleb ka muude taotluse lubatavuse eeldustega.

Esialgse õiguskaitse vajadus esineb juhul, kui esinevad HKMS § 249 lg 1 lausetes 1 ja 2

nimetatud alused. Kui esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmisega kaebaja jaoks mingeid

pöördumatuid tagajärgi ei kaasne, on tegemist esialgse õiguskaitse vajaduse puudumisega.

Esialgse õiguskaitse vajaduse puudumisel ei ole esialgse õiguskaitse taotlus lubatav ja selle

saab jätta HKMS § 55 lg 2 alusel läbi vaatamata (Halduskohtumenetluse seadustik.

Kommenteeritud väljaanne. Koostanud K. Merusk ja I. Pilving. Kirjastus Juura 2013. Lk

686).

8. Taotleja põhjendas esialgse õiguskaitse vajadust sellega, et suitsetamise keelamine

põhjustab talle kannatusi, mis võivad ületada vangistusega paratamatult kaasnevate

kannatuste ja ebamugavuste taset. Kohtule äratuntavalt võib see tähendada, et suitsetamisest

loobumisega kaasnevad taotlejale võõrutusnähud ja igapäevaelu korralduse häiringud, mida ei

ole tagantjärele võimalik olematuks teha.

9. Kohtunik leidis varasemates sarnastel asjaoludel tehtud kohtulahendites, et vanglas

suitsetamise keelamise vaidlustamise korral on kinnipeetaval esialgse õiguskaitse vajadus

(11.09.2017.a määrus kohtuasjas 3-17-1449, 18.10.2017.a määrus kohtuasjas 3-17-1999,

08.11.2017.a määrus kohtuasjas 3-17-2008, 08.11.2017.a määrus kohtuasjas 3-17-2115).

10. Tartu Ringkonnakohus tühistas 06.12.2017.a määrusega Tartu Halduskohtu määruse

kohtuasjas 3-17-1449 ning 19.12.2017.a määrustega halduskohtu määrused kohtuasjades 3-

17-2008 ja 3-17-2115. Ringkonnakohus leidis kohtuasjas 3-17-1449, et suitsetamise

keelustamisega ei kaasne pöördumatu tagajärje ohtu. Pöördumatuks tagajärjeks ei ole

ringkonnakohtu hinnangul see, et taotluse esitaja ei saa suitsetada keelu vaidlustamise ajal

kuni kaebuse võimaliku rahuldamiseni. Isik võib peale keelu tühistamist uuesti suitsetama

hakata, kui ta seda veel soovib. Ringkonnakohtu lahendi kohaselt ei põhjenda ka

võõrutusnähtude esinemise võimalikkus õigust jätkata suitsetamist, vaid üksnes õigust saada

asjatundlikku ravi. Loobumise kõrvalnähtude ravimiseks on vanglas olemas

meditsiinitöötajad, kelle poole on võimalik pöörduda. Kui kohtud jõuavad viimaks

seisukohale, et põhiseaduse järgi peab suitsetamine olema vanglas lubatud, siis saab keelava

regulatsiooni uuesti tühistada. Kohtuasjades 3-17-2008 ja 3-17-2115 jäi ringkonnakohus

samade seisukohtade juurde.

11. HKMS § 252 lg 7 alusel on ringkonnakohtu lahend halduskohtu kohaldatud esialgse

õiguskaitse asjas lõplik. Kuigi ringkonnakohtu seisukohad ei ole praeguse asja lahendamisel

kohtule kohustuslikud (HKMS § 202 lg 2), peab kohus õigusrahu saavutamise huvides õigeks

lähtuda taotleja esialgse õiguskaitse vajaduse hindamisel ringkonnakohtu seisukohtadest.

12. Kohus leiab määruse punktis 10 toodud põhjendustel, et taotlejal puudub esialgse

õiguskaitse vajadus. Tegemist ei ole kõrvaldatava puudusega. Kuna täidetud ei ole üks

esialgse õiguskaitse taotluse lubatavuse eeldustest, siis puudub vajadus kontrollida muude

eelduste täidetust. Kohus jätab HKMS § 55 lg 2 alusel esialgse õiguskaitse taotluse läbi

vaatamata.

/allkirjastatud digitaalselt/

Karin Jõks

Kohtunik