4-17-5118/11 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

20. detsember 2017.a, Tallinn

Väärteoasja number

4-17-5118

Kohtukoosseis

Ivi Kesküla, Orvi Koik, Urmas Reinola

Väärteoasi

Aleksandr Lavrentjevi väärteoasi NPALS § 151 lg 1 järgi

Apelleeritud kohtuotsus

Harju Maakohtu 24.oktoobri 2017. a. otsus

Apellant

menetlusalune isik Aleksandr Lavrentjev (ik 38312220286)

RESOLUTSIOON

Jätta Harju Maakohtu 24. oktoobri 2017. a otsus väärteoasjas nr 4-17-5118 muutmata ja

esitatud apellatsioon rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates

otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku

advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 24.10.2017. a otsusega väärteoasjas nr 4-17-5118 tunnistati A.Lavrentjev

NPALS § 151 lg 1 järgi süüdi ning talle mõisteti karistuseks 7 päeva aresti.

Maakohus leidis, et isiku süü on väärteo toimepanemises tõendamist leidnud ja vastavalt

toimepandule tuleb menetlusalust isikut karistada. A. Lavrentjev on varem samalaadse väärteo

toimepanemise eest korduvalt karistatud, viimati Politsei- ja Piirivalveamet Põhja prefektuur

Ida-Harju politseijaoskonna Patrulltalituse poolt rahatrahviga 400 eurot.

Maakohus leidis, et karistust raskendavad asjaolud menetlusaluse isiku käitumises puuduvad,

tema karistust kergendavaks asjaoluks on puhtsüdamlik kahetsus. Isik on süüvõimeline ning

süüd välistavad asjaolud puuduvad. Maakohus asus seisukohale, et menetlusalune isik ei ole

varasematest karistustest järeldusi teinud ja jätkab väärtegude toimepanemist. Karistuse

mõistmisel võttis kohus arvesse, et karistusregistri väljavõtte kohaselt on A. Lavrentjevit

karistatud NPALS § 151 lg 1 järgi kvalifitseeritavate rikkumiste eest ainuüksi 2017 aastal 7

korral. Nendest 6 korral on A. Lavrentjev’ile mõistetud karistuseks rahatrahvid vahemikus 100-

800 eurot, mis kõik on tasumata. Arvestades, et A. Lavrentjevit on karistatud rahatrahvidega,

mis on isikul tasumata, isik jätkab õiguskorra rikkumist, siis ei pidanud maakohus enam

võimalikuks karistada menetlusalust isikut talle etteheidetud väärteo toimepanemise eest

rahatrahviga, kuna rahatrahvi mõistmine temale karistuseks oleks ilmselgelt eesmärgitu.

Samuti ole rahatrahvid avaldanud menetlusalusele isikule mõju hoidumaks uute samalaadsete

tegude toimepanemisest. Ühel korral on A. Lavrentjev’it 2017. aastal karistatud NPALS § 151

lg 1 rikkumise eest ka 5 päeva pikkuse arestiga, mis on asendatud üldkasuliku tööga, kuid ka

see pole suutnud hoida menetlusalust isikut eemal uute samalaadsete rikkumiste

toimepanemisest. Nendel põhjustel leidis kohus, et A.Lavrentjev’i suhtes tuleb kohaldada

raskemaliigilist karistust, s.t aresti, mis jääb vahemikku 1-30 päeva ehk sanktsiooni keskmine

oleks 15 päeva aresti.

Karistusregistri kohaselt on A.Lavrentjev’il 6 kehtivat kriminaalkaristust ning 27 kehtivat

väärteokaristust. Kohus on eelnevalt juba märkinud, et eripreventsioonist lähtuvalt on

karistusregistrist nähtuvatele andmetele tuginedes praegusel juhul A. Lavrentjev’i puhul

rahatrahv end ammendanud, mistõttu tuleb isikut karistada arestiga.

APELLATSIOON

2. Harju Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni menetlusalune isik Aleksandr Lavrentjev,

kes vaidlustab kohtuotsust karistuse osas ja palub asendada arest üldkasuliku tööga.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

3. Ringkonnakohus, olles tutvunud väärteoasja materjalide, maakohtu otsuse, esitatud

apellatsiooniga, leiab, et esitatud apellatsioon tuleb jätta rahuldamata, kuivõrd maakohtu

otsuse muutmiseks mõistetud karistuse osas alust ei ole.

VTMS § 146 lg 2 kohaselt arutab ringkonnakohus väärteoasja esitatud kaebuse piires.

Menetlusaluse isiku apellatsioonist lähtuvalt vaidlustab A.Lavrentjev maakohtu otsust vaid

mõistetud karistuse osas, ta taotleb aresti asendamist üldkasuliku tööga.

4. Ringkonnakohus märgib, et süüdlase nõusolek ei kohusta kohut asendama karistust

üldkasuliku tööga. Kohtul on kaalutlusõigus, kas asendada karistus üldkasuliku tööga ning

kohus arvestab isikut iseloomustavaid erinevaid aspekte. Kohtupraktika kohaselt peab kohus

asenduskaristusena üldkasuliku töö kohaldamist kaaludes välja selgitama, kas isik on

asenduskaristuseks sobiv: isikuga seotud asjaolud võivad raskendada asenduskaristusena

üldkasuliku töö reaalset täideviimist (vt RKKKo asjas nr 3-1-1-87-08, p 13).

Ringkonnakohus märgib, et karistuse mõistmisel KarS § 56 lg 1 kohaselt tuleb arvestada isiku

süüd, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja

õiguskorra kaitsmise huvisid.

Karistuse eesmärgi püstitamisel on maakohus asjakohaselt arvestanud sellega, et A.Lavrentjev

on varasemalt korduvalt karistatud väärteokorras, sh rahatrahvidega, mis on A.Lavrentjevil

tasumata, ning ta jätkab õiguskorra rikkumist. Seega on maakohus põhjendatult leidnud, et

rahatrahvi mõistmine oleks ilmselgelt eesmärgitu. Maakohus on ka asjakohaselt märkinud, et

ühel korral on A.Lavrentjevit karistatud 2017.a. NPALS § 151 lg 1 rikkumise eest 5 päeva

pikkuse arestiga, mis on asendatud üldkasuliku tööga, kuid ka see pole suutnud hoida

menetlusalust isikut eemale uute samalaadsete rikkumiste toimepanemisest.

Ringkonnakohus märgib, et A. Lavrentjevil on 4 kehtivat kriminaalkaristust ja 23 kehtivat

väärteokaristust, millest 16 korral on teda karistatud NPALS § 15 1 eest. Käesoleval aastal on

A. Lavrentjevit NPALS § 151 lg 1 järgi kvalifitseeritavate rikkumiste eest karistatud ainuüksi

10 korral. Kolleegium leiab, et üldkasuliku töö kohaldamine ei täidaks oma eesmärki

eripreventiivses mõttes, st võimalust mõjutada menetlusalust isikut edaspidi hoiduma

süütegude, sh samalaadsete süütegude toimepanemisest. Eelnimetatu näitab, et mõistetud

karistused ei ole A. Lavrentjevit suunanud õiguskuulekale teele ning ainuvõimalik karistuse

liik on arest. Ringkonnakohus märgib, et tulenevalt kohtupraktikast olukorras, kus isik

hoolimata varasematest karistustest jätkab samalaadsete väärtegude toimepanemist, saab tema

eripreventiivne mõjutamine olla võimalik vaid siis, kui iga järgmise seadusest üleastumise

korral karistatakse teda karmimalt võrreldes eelnevate karistustega. Seetõttu on maakohtu

poolt mõistetud 7-päevane reaalne arest eesmärgipärane.

5. Seega tuleb A. Lavrentjevi senise käitumise pinnalt asuda seisukohale, et kergema

karistusega ei ole võimalik karistuse eripreventiivset eesmärki saavutada. A. Lavrentjevile

maakohtu poolt mõistetud karistus – arest 7 päeva – vastab tema süü suurusele, samuti on

maakohus jälgitavalt põhjendatud karistusliigi ja -määra valiku aluseks olevaid asjaolusid,

mistõttu ei ole alust maakohtu otsuse tühistamiseks.

Kokkuvõtvalt leiab kohtukolleegium, et apelleeritud kohtuotsus on seaduslik ja põhjendatud,

A. Lavrentjevile mõistetud karistus on kooskõlas KarS § 56 lg-s 1 sätestatud karistuse

mõistmise üldalustega ning arvestab menetlusaluse isiku eripreventiivset prognoosi ja

õiguskorra kaitsmise huvisid.

6. Eelnevast lähtudes ja tuginedes VTMS § 147 lg 1 p-le 1 jätab ringkonnakohus maakohtu

otsuse muutmata ning esitatud apellatsiooni rahuldamata.

(allkirjastatud digitaalselt)