3-16-1438/42 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Maret Altnurme ja

Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

21. detsember 2017, Tallinn

Haldusasja number

3-16-1438

Haldusasi

MV kaebus Hiiu vallavanema 15. juuni 2016. a

käskkirja nr 19-1.4/4 õigusvastaseks tunnistamiseks,

teenistusest vabastamise aluse muutmiseks, kohtu

äranägemisel

õiglase

hüvitise

väljamõistmiseks,

lisatasu

väljamõistmiseks

ning

lõpparve

väljamaksmisega viivitamise eest kuni ühe kuu

põhipalga väljamõistmiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – MV, esindaja advokaat Katrin Paulus

Vastustaja – Hiiumaa vald (endine Hiiu vald), esindaja

vandeadvokaat Veikko Puolakainen

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 8. veebruari 2017. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Hiiumaa valla apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Hiiumaa valla apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 8.

veebruari 2017. a otsus haldusasjas nr 3-16-1438 muutmata.

2. Mõista Hiiumaa vallalt MV kasuks välja apellatsiooniastme menetluskulud 1050 eurot.

Hiiumaa valla apellatsiooniastme menetluskulud jätta tema enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 22.01.2018, välja arvatud halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses

(HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

3-16-1438

2(12)

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. MV nimetati 25.02.2014 Hiiu vallavanema GL käskkirjaga nr 19-1.1/8 Hiiu Vallavalitsuse

vallasekretäri ametikohale määratud ajaks ajutiselt äraoleva ametniku asendajana kuni

asendatava ametikohale naasmiseni. GL 08.12.2014 käskkirjaga nr 19-1.1/32 (I kd, tl 21) viidi

MV üle õigusnõuniku ametikohale tähtajatult alates 01.01.2015 ning ta määrati täitma ajutiselt

äraoleva ametniku asendajana vallasekretäri ülesandeid kuni asendatava ametikohale

naasmiseni. Hiiu vallavanem RR (valitud vallavanemaks Hiiu Vallavolikogu 16.11.2015

otsusega) katkestas 26.04.2016 käskkirjaga nr 19-1.1/6 vallasekretär HV lapsehoolduspuhkuse

ning jätkas tema teenistust alates 26.04.2016.

2. Hiiu vallavanem RR algatas 03.05.2016 käskkirjaga nr 19-1.4/1 (I kd, tl 24-25) MV suhtes

distsiplinaarmenetluse. Käskkirja kohaselt on Hiiu valla haldusaktides (vallavolikogu,

vallavalitsuse ja valla valimiskomisjoni) süstemaatiliselt esinenud nii vormilisi kui

normitehnilisi vigu. Samuti on MV tekitanud oma tegutsemise ja suhtumisega vallavalitsuse

kui ametiasutuse sisese ebaterve õhkkonna. Käskkirjas on viidatud maakonna valimiskomisjoni

04.12.2015 otsusele nr 6, Vabariigi Valimiskomisjoni 16.12.2015 otsusele nr 106 ja Hiiu

Maavalitsuse 22.04.2016 märgukirjale, mis väidetavalt annavad ülevaate haldusaktides

esinenud puudustest ja vigadest. MV on rikkunud avaliku teenistuse seaduse (perioodil

01.08.2014 kuni 30.06.2016 kehtinud redaktsioonis; ATS) §-s 50 sätestatud nõuet, mille

kohaselt peab ametniku tegevus vastama Eesti Vabariigi põhiseadusele ning muudele seadustele

ja õigusaktidele. MV eeldatav distsiplinaarsüütegu seisneb teenistus- ja usalduskohustuste

korduvas ja kestvas rikkumises, olles seejuures ebalojaalne otsesele ülemusele ja põhjustanud

usalduse kahjustamise ametiasutuse suhtes. MV esitas oma seisukohad distsiplinaarmenetluse

alustamise käskkirjale 09.05.2016 (I kd, tl 39-40). Hiiu vallavanem kinnitas 31.05.2016

käskkirjaga nr 19-1.4/3 distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte (I kd, tl 46-46p). MV esitas

distsiplinaarmenetluse kokkuvõttele oma seisukohad 04.06.2016 (I kd, tl 54), leides, et

kokkuvõttest ei selgu talle etteheidetav rikkumine.

3. Hiiu vallavanem RR määras 15.06.2016 käskkirjaga nr 19-1.4/4 (I kd, tl 55-55p)

õigusnõunikule MV-le distsiplinaarkaristusena ATS § 70 p 3 alusel teenistusest vabastamise

ning vabastas MV õigusnõuniku ametikohalt 20.06.2016. Käskkirja kohaselt on selle andmisel

juhindutud kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 50 lg-st 3, ATS §-st 50, §-st

51, § 70 p-st 3, § 73 lg-st 5, §-st 74, § 75 lg-test 4, 5 ja 6, §-st 76 ning töötajate

distsiplinaarvastutuse seaduse §-st 8, Hiiu vallavanema 03.05.2016 käskkirjaga nr 19-1.4/1

algatatud distsiplinaarmenetlusest, 31.05.2016 distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes toodud

asjaoludest ning arvestatud on asjaoluga, et MV toimepandud distsiplinaarsüüteod on olulised

ja on kaasa toonud usalduse kaotuse.

Käskkirja kohaselt on kogutud tõenditest ilmne, et MV on tahtlikult ning korduvalt toime

pannud olulised teenistus- ja usalduskohustuste rikkumised (ATS §-d 50 ja 51), on kaotanud

tööandja usalduse, millega on põhjustanud oluliselt kahju teistele ametnikele ja töötajatele. MV

on loonud kollektiivis ebaterve õhkkonna ega arvesta asjaoluga, et tema otsene ülemus on

vallavanem, mitte mõni teine valla teenistuja. MV vastusest distsiplinaarmenetluse

3-16-1438

3(12)

kokkuvõttele saab järeldada, et ta ei teadvusta endale ametniku staatusest tulenevat teenistus-

ja usalduskohustust. Rikkumise laadist tulenevalt võib arvata, et ta ei suuda ka edaspidi tagada

teenistus- ja usalduskohustuse täitmist, mistõttu on edasine koostöö temaga välistatud.

4. MV esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse (I kd, tl 7-19p; täiendatud 16.09.2016, I kd,

tl 152-157p) Hiiu vallavanema 15.06.2016 käskkirja nr 19-1.4/4 õigusvastaseks tunnistamiseks,

teenistusest vabastamise aluse muutmiseks, lugedes kaebaja teenistusest vabastatuks ATS § 87

lg 1 alusel, kohtu äranägemisel õiglase hüvitise väljamõistmiseks, lõpparve koosseisus saamata

jäänud lisatasu 584,84 eurot väljamõistmiseks ning lõpparve tähtaegselt maksmata jätmise tõttu

iga lõpparve väljamaksmisega viivitatud tööpäeva eest põhipalga, kuid mitte rohkem kui ühe

kuu põhipalga, väljamõistmiseks.

Käskkirja andmisel on rikutud mitmeid õigusnorme. Distsiplinaarmenetluse vältel ega karistuse

määramise käskkirjas ei ole toodud välja kaebajale etteheidetavat tegu, mistõttu ei ole kaebaja

saanud kaitsta oma õigusi ega esitada oma seisukohti selle kohta, kas tegemist võis olla

rikkumisega või mitte. Viidatud on üksnes väidetavalt vigu sisaldavatele dokumentidele ega ole

täpsustatud, milles seisnes kaebaja rikkumine seoses nende dokumentidega. Rikutud on

põhjendamiskohustust ning karistuse valikut ei ole põhjendatud. Samuti puuduvad käskkirjas

viited kaebaja selgitustele distsiplinaarmenetluses ning analüüsitud pole kaebaja eelnevat

teenistusalast käitumist ega muid ATS § 75 lg-s 2 nimetatud asjaolusid.

Kaebaja suhtes puudusid varasemad etteheited. See asjaolu on tõendatud kohtuistungil üle

kuulatud tunnistaja GL ütlustega. Vallavanem RR soovis kaebajast vabaneda isiklikel või

poliitilistel põhjustel ning teatas kaebaja vabanemise soovist volikogu esimehele juba tema

esimesel vallavanemaks olemise päeval, asudes seejärel sihipäraselt tegutsema eesmärgiga

kaebajast vabaneda. Samuti korraldas vallavanem vallasekretäri ennetähtaegse tööle naasmise.

Alusetu on vallavanema RR väide, et kaebaja on loonud kollektiivis ebaterve õhkkonna. Selle

väite lükkab ümber asjaolu, et kaebaja on valitud kaastöötajate poolt 2015. a-l parimaks

kolleegiks. Vallavanem RR määras kaebajale ilma igasuguse kaalumiseta kõige rangema

karistuse. Rikutud on ATS §-e 74 ja 75, millest tuleneb kohustus distsiplinaarsüütegu

põhjalikult hinnata ja määrata karistus sellele vastavalt. Samuti on rikutud ATS § 73 lg 6 p-i 5,

mille kohaselt pidi ettepanek karistuse liigi kohta olema kajastatud juba distsiplinaarmenetluse

kokkuvõttes.

Kaebajale ATS § 105 lg 1 alusel väljamõistetavat hüvitist tuleb suurendada ning selle tegemisel

tuleb arvestada kõiki kaebuses toodud kaebaja teenistusest vabastamise asjaolusid ning poolte

huve. Olukorras, kus vallavanema eesmärgiks oli algusest peale kaebajast vabaneda ja see

eesmärk on ellu viidud enamikke seaduses sätestatud nõudeid jämedalt eirates, esineb ilmselgelt

alus ATS § 105 lg-s 1 sätestatud hüvitise suurendamiseks. Kaebaja kaotas teenistusest

vabastamisel töö, sissetuleku ning osa pensionist, samuti on teenistusest vabastamisega

kahjustatud tema mainet. Kaebajal puuduvad väljavaated jääda elama oma elukohta Hiiumaal

ja teha samaaegselt erialast tööd, sest kõrgharidusega juristil ei ole lihtne leida Hiiumaal uut

samaväärset tööd. Alusetu ja õigusvastane teenistusest vabastamine on olnud kaebajale

emotsionaalselt kurnav ja stressitekitav. Eeltoodud kaebaja huvidele vastandub vaid üks

vastustaja huvi – kaebajast vabanemine. Arvestades eeltoodut, oleks õiglane hüvitis vähemalt

12 kuu keskmise palga suurune.

Kaebaja on õigustatud saama lõpparve koosseisus saamata jäänud lisatasu vallasekretäri

ülesannete täitmise eest viiel kuul ja üheksal päeval 584,84 eurot. Kaebaja määrati vallavanema

08.12.2014 käskkirja p-ga 2 täitma vallasekretäri ülesandeid kuni asendatava ametniku

naasmiseni. Tunnistaja GL selgitas 19.12.2016 kohtuistungil, et ta leppis kaebajaga kokku, et

vallasekretäri ülesannete täitmise eest saab kaebaja lisatasu kuni lapsehoolduspuhkusel olev

vallasekretär naaseb (protokoll kl 13:10:34 ja kl 13:17:50). Kokkulepe lisatasu maksmise kohta

3-16-1438

4(12)

oli GL ja kaebaja vahel suuline. Vaidlust ei ole, et enne RR vallavanemaks saamist maksti

kaebajale lisatasu vallasekretäri asendamise eest kaks korda. Lisatasu kokkuleppe kehtivust ja

kaebaja õigust saada lisatasu tuleb seega eeldada. Kaebajal oli õiguspärane ootus lisatasu

saamise jätkumisele – teda ei teavitatud sellest, et vallavanema vahetumisega ei ole tal enam

selleks õigust. Kaebaja nõustus vallasekretäri ülesandeid täitma üksnes põhjusel, et lepiti kokku

ka selle eest lisatasu saamises. Vallavanema vahetumisel nõustus kaebaja jätkuvalt

vallasekretäri kohustusi täitma. Ainuüksi vallasekretäri teenistuskohustusi arvestades ei saa olla

kahtlust, et kaebaja töökoormus suurenes vallasekretäri kohustusi täites märkimisväärselt,

mistõttu oli kaebajal vaieldamatult õigus saada ATS § 57 lg 4 alusel lisatasu. Olukorras, kus

vallavanem teadis või vähemalt pidi teadma, et kaebaja täidab lisaülesannetena vallasekretäri

kohustusi, nende kohustuste tõttu on kaebaja töökoormus märkimisväärselt suurem ja kaebajale

on lisaülesannete täitmise eest makstud varasemalt lisatasu, pidi vallavanem heas usus

tegutsedes eeldama, et lisaülesannete täitmise jätkumisel tuleb kaebajale jätkuvalt maksta

lisatasu. Kuna kaebajal oli tasu maksmise kokkulepe sõlmitud Hiiu vallaga, keda esindas

toonane vallavanem GL, ei saa see kokkulepe vallavanema vahetumisega lõppeda ka juhul, kui

see oli suuline. Ametiasutus ei saa eeldada, et ametnik teeb niivõrd pika aja jooksul tasuta

lisatööd, teadmata, millal see lõpeb.

Kuna lisaks teenistussuhte viimasel päeval välja makstud summadele pidi kaebaja saama ka

lisatasu 584,84 eurot, kuid vastustaja ei ole seda summat kaebajale maksnud, on summa

väljamaksmisega viivitatud. Viivitus on kestnud nii kaua, et ametnikul on õigus nõuda

viivitamise eest ATS § 104 lg 2 alusel ühe kuu põhipalka, milleks on 1200 eurot.

5. Hiiu vald palus jätta kaebus rahuldamata (I kd, tl 140-146p).

Distsiplinaarkaristusena teenistusest vabastamine oli õiguspärane ja põhjendatud ning arvesse

oli võetud ja kaalutud kõiki asjaolusid. Kõik koostatud dokumendid sisaldavad endas piisavalt

informatsiooni mõistmaks, mida kaebajale distsiplinaarsüüteona ette heidetakse. Vastustaja ei

ole distsiplinaarmenetluse läbiviimisel ja distsiplinaarkaristuse määramisel lähtunud muudest

dokumentidest või tõenditest kui need, mis olid kaebajale menetluse ajal ja järgselt tutvumiseks

esitatud. Kohus saab arvesse võtta ka vastustaja poolt kohtumenetluses esitatud seisukohti, mis

tuginevad samadele tõenditele. Kui erinevad asutused viitavad sõltumatult vähemalt 20-le

erinevale minetusele kaebaja teenistusülesannete täitmisel, on ilmselgelt tegemist korduva ja

süstemaatilise olukorraga, mitte ühekordse eksimusega. Distsiplinaarkaristuse määramine ja

karistuse valik on karistuse määramise õigust omava isiku diskretsiooniline otsustus.

Diskretsioonireegleid ei ole eiratud. Usalduse kaotuse sisustamine ei ole halduskohtu

pädevuses.

Hüvitise suurendamiseks 12 kuu ametipalgani puudub nii õiguslik kui faktiline alus. ATS

võimaldab maksimaalse hüvitisena välja mõista 3 kuu keskmise palga. Kaebaja tugineb õiglase

hüvitise nõudmisel HKMS § 38 lg-le 2, mis ei ole ATS § 105 lg-s 1 sätestatud nõude korral

kohaldatav. Kaebaja argumendid on eranditult emotsionaalsed ning lähtuvad üksnes tema enda

huvidest. Sisuliselt soovib kaebaja vastustaja arvelt rikastuda. Samuti leidis kaebaja endale

koheselt uue töökoha.

Kaebajal ei ole lisatasu saamise nõudeõigust. Avalikus teenistuses ei saa tekkida lisatasu

saamise õigust väidetava suulise kokkuleppe alusel. Vastustaja ei olnud ka väidetavast suulisest

kokkuleppest teadlik. Suulise kokkuleppe alusel lisatasu maksmine on otseses vastuolus

ATS § 63 lg-tega 1 ja 2 ning nende alusel vastu võetud Hiiu Vallavolikogu 27.12.2013

määrusega nr 7 „Hiiu valla ametiasutuse palgajuhend“ (palgajuhend). Palgajuhendi § 7 lg-te 1

ja 2 kohaselt võib maksta täiendavate teenistusülesannete täitmise eest lisatasuna muutuvpalka

üksnes eelarvevahendite olemasolul. Kaebajale varasemalt lisatasu maksmise aluseks olnud

kaks käskkirja (I kd, tl 126-127) on ühekordse iseloomuga ja neis ei ole täpsustatud, milliste

3-16-1438

5(12)

täiendavate teenistusülesannete täitmise eest on lisatasu makstud. Lisatasude maksmine on

võimalik vaid vahetu juhi ettepanekul ja tuleb igakordselt vormistada vallavanema käskkirjaga.

Hiiu valla veebilehelt ei nähtu muid kaebaja palga osiseid kui kaebaja põhipalk 1200 eurot.

6. Tallinna Halduskohus rahuldas 08.02.2017 otsusega kaebuse, tunnistas Hiiu vallavanema

15.06.2016 käskkirja nr 19-1.4/4 õigusvastaseks (resolutsiooni p 2), muutis MV teenistusest

vabastamise alust, lugedes MV teenistusest vabastatuks omal soovil (resolutsiooni p 3) ning

mõistis vastutajalt MV kasuks välja hüvitise nelja kuu keskmise palga ulatuses (resolutsiooni p

4), lõpparve koosseisus saamata jäänud lisatasu 584,84 eurot (resolutsiooni p 5), ühe kuu

põhipalga lõpparve tähtaegselt maksmata jätmise tõttu (resolutsiooni p 6) ja MV poolt kantud

menetluskulud 4976,70 eurot (resolutsiooni p 7).

Käskkiri ei ole põhjendatud ning raskeima distsiplinaarkaristuse valik on motiveerimata.

Käskkirjas ja distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes sisalduv distsiplinaarsüütegude kirjeldus on

üldsõnaline ja ebamäärane ning nendes toodud põhjendused on puudulikud. Käskkirjas ei ole

põhjendatud karistuse valikut ning käskkirjas ega distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes ei ole

viidatud ühelegi konkreetsele tõendile, millele on distsiplinaarmenetluses tuginetud.

Distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte p 3 kohaselt on selle punktides toodud distsiplinaarsüüteo

kirjeldused ja ajad, kuid punktidest 3.13.7 ei ole arusaadav, milles seisnes kaebajale

etteheidetav rikkumine ja millist liiki distsiplinaarsüüteoga oli tegemist. Nendest punktidest ei

nähtu, kas tegemist oli vallavanema korralduse täitmata jätmisega (p 3.1), milles seisnes

väidetav osakonnajuhatajate mõjutamine (p 3.2), milliseid puudusi millistes haldusaktides

kaebajale ette heidetakse (p-d 3.6, 3.7) jne. Täpsustatud ei ole ka seda, millised väidetavad

rikkumised olid seotud kaebaja enda teenistusülesannete täitmisega ning millised puudutasid

tema lisaülesandeid (p-d 3.6, 3.7). Distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte p-des 3.13.4 on

väidetud, et vastavad rikkumised on tõendatud tunnistajate ütlustega, samas ei olegi ühegi

tunnistaja nime välja toodud ning RR kinnitas kohtuistungil, et ühtegi tunnistajat ei ole

distsiplinaarmenetluses üle kuulatud. Seega on p-des 3.13.4 kaebajale etteheidetu lisaks

kirjelduse ebamäärasusele ja üldsõnalisusele ka tõendamata. Kuigi p-de 3.53.7 kohaselt on

nendes ette heidetud teod dokumentaalselt tõendatud, ei ole ka neid dokumentaalseid tõendeid

välja toodud. Lisaks ei ole distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes ühtegi viidet sellele, millised

dokumendid on kokkuvõttele lisatud. Distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes p-s 2 toodud

teenistus- ja usalduskohustuste korduva ja kestva rikkumise etteheide on ebamäärane ning

selgitatud ei ole, milliseid teenistus- ja usalduskohustusi kaebaja rikkus ja milles väidetav

ebalojaalsus otsese ülemuse suhtes seisnes. Samuti ei ole kokkuvõttes mainitud, milline

rikkumine oli korduv, milline kestev ja millal need aset leidsid (ATS § 73 lg 6 p 4), ega tehtud

ettepanekut konkreetse distsiplinaarkaristuse määramiseks.

Käskkirjast ei selgu, milles seisneb kaebajale ette heidetud rikkumiste olulisus. Täpsustatud ei

ole, millist laadi rikkumistest on järeldatud, et kaebaja ei suuda edaspidi tagada teenistus- ja

usalduskohustuse täitmist ning koostöö temaga on välistatud. Kuigi käskkirja p-s 3 on viidatud

teenistuskohustuste rikkumisele vastavalt ATS §-le 50, ei ole viidatud konkreetsele

teenistuskohustusele, mida kaebaja on rikkunud (nt ametijuhendist tuleneva kohustuse

rikkumine). Põhjendatud ei ole ka usalduskohustuse rikkumist ja viidet ATS §-le 51. Alusetu

on vastustaja väide, et kaebaja lõi töökollektiivis ebaterve õhkkonna. Usutav ei ole, et kollektiiv

tunnistaks parimaks kolleegiks isiku, kes on loonud kollektiivis ebaterve õhkkonna. Samuti

kinnitas kohtus üle kuulatud endine vallavanem GL, et kaebaja oli usaldusväärne isik ning täitis

tööülesandeid kiiresti ja professionaalselt. Käskkirjas viidatakse küll asjaolule, et kaebaja on

põhjustanud teistele ametnikele ja töötajatele oluliselt kahju, kuid selgitatud ei ole, milles see

olulise kahju tekitamine väljendub. Distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes ja distsiplinaarkaristuse

määramise käskkirjas esineb vastuolu väidetavate rikkumiste ajas – kui kokkuvõtte kohaselt

3-16-1438

6(12)

leidsid rikkumised aset perioodil 20152016, siis käskkirjas räägitakse korduvatest rikkumistest

alates 2013. Rikkumise olulisust ei ole ATS § 75 lg-te 5 ja 6 järgi kaalutud.

Käskkirjas ei ole toodud distsiplinaarkaristuse valiku kaalutlusi (ATS § 75 lg 1). Pelgalt

õigusnormide loetelu käskkirjas ei asenda puuduolevaid põhjendusi. Eiratud on määratletuse

põhimõtet. Teenistuskohustuste rikkumisega saab tegemist olla vaid juhul, kui rikutud kohustus

on ametniku jaoks piisavalt arusaadav. Käskkirjas ega distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes ei ole

välja toodud süülisuse hindamise kriteeriumeid. Diskretsiooni õiguspäraseks kasutamiseks

tuleb hinnata ametniku süü vormi, süüteo tagajärgede raskust, asjaolu, kas ametnikul on kehtiv

distsiplinaarkaristus, ametniku eelnevat teenistusalast käitumist, sh iseloomustust jms.

Käskkirjast ega distsiplinaarmenetluse kokkuvõttest ei nähtu, et haldusorgan oleks eeltoodud

asjaolusid kaalunud.

ATS § 105 lg-s 1 ette nähtud hüvitist tuleb suurendada kuni nelja kuu keskmise palgani.

Asjaolusid, mis tingiksid veel suurema hüvitise väljamõistmist, ei esine. Kohus on tuvastanud,

et MV distsiplinaarkaristusena teenistusest vabastamine oli põhjendamatu ja ebaseaduslik, mille

tulemusel kaotas kaebaja alusetult töökoha.

Kaebajal oli ATS § 57 lg-st 4 tulenev õigus saada puuduva ametniku asendamise eest lisatasu

kuni 26.04.2016 ning vastustajal tuleb puuduolev summa, s.o 584,84 eurot kaebajale välja

maksta. Kohtuistungil tunnistajana üle kuulatud GL kinnitas, et kaebaja täitis 2015. a-l lisaks

õigusnõuniku ülesannetele vallasekretäri ülesandeid ning tema ja kaebaja olid suuliselt kokku

leppinud, et lisaülesannete täitmise eest saab kaebaja ühe täiendava kuutasu aastas – ca 1300

eurot (2 x 660 eurot) kuni vallasekretär naaseb pärast lapsehoolduspuhkust tööle. GL kinnitas,

et kaebaja ei täitnud lisaülesandeid tasuta ning need ei olnud seotud tema põhitööga. Kaebaja

juhtis valimiskomisjoni, mis on vallasekretäri ülesanne, ning täitis valimistega seotud ja

volikogu tööd puudutavaid tööülesandeid. On tuvastatud, et kaebaja ei täitnud lisaülesandeid

tasuta, vaid nende täitmine ja lisatasu oli määratud kirjalikult vormistatud käskkirjade alusel.

Kaebaja määrati täitma ajutiselt äraoleva ametniku asendajana vallasekretäri ülesandeid kuni

asendatava ametikohale naasmiseni 08.12.2014 käskkirjaga nr 19-1.1/32 p 2 alusel ning talle

maksti Hiiu vallavanema 26.02.2015 käskkirja nr 19-1.5/2 p 1 ja 25.09.2015 käskkirja nr 19-

1.5/5 p 1 alusel lisatasu täiendavate teenistusülesannete täitmise eest mõlemal korral 660 eurot.

Suuline kokkulepe oli üksnes väljamaksmise aja kohta (kaks korda aastas). 26.04.2016 seisuga,

mil hakkas vallasekretäri ülesandeid täitma lapsehoolduspuhkuselt naasnud HV, oli kaebajal

saamata lisatasu 584,84 eurot. Täiendavate teenistusülesannete andmise ja lisatasu maksmise

kohta käskkirja vormistamata jätmine ei ole iseenesest põhjuseks, miks jätta saamata jäänud

lisatasu välja mõistmata. Lisatasu väljamõistmisel on oluline välja selgitada täiendavate

teenistusülesannete reaalne täitmine (Riikohtu 14.04.2005 otsus nr 3-3-1-7-05, p 17).

Kuna vastustaja on kaebaja teenistussuhte viimasel päeval jätnud talle välja maksmata lisatasu

584,84 eurot, on ATS § 104 lg-s 1 sätestatud kohustust rikutud ning vastustajalt tuleb kaebaja

kasuks välja mõista kaebaja ühe kuu põhipalk (ATS § 104 lg 2).

Kaebaja kantud menetluskulud 4976,70 eurot (sh õigusabikulud 4940 eurot ja sõidukulud 36,70

eurot) on asja keerukust, läbitöötamist vajavate materjalide mahukust ning menetluses tehtud

toiminguid arvestades kogu ulatuses vajalikud ja põhjendatud.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

7. Hiiumaa vald (Hiiu valla üldõigusjärglane) palub apellatsioonkaebuses (II kd, tl 2-6p)

Tallinna Halduskohtu 08.02.2017 otsus tühistada ja jätta uue otsusega kaebus rahuldamata.

Halduskohus ei ole põhjendanud, miks ta ei nõustu vastustaja kohtumenetluses esitatud

selgitustega ning miks ei ole asjakohased vastustaja viited distsiplinaarmenetluse käigus

kogutud tõenditele, mis tema väiteid kinnitasid (vastustaja 02.09.2016 vastuse p 38,

3-16-1438

7(12)

alap-d 1-14; I kd, tl 143p-145). Kohtumenetluses tuleb distsiplinaarkaristuse õiguspärasuse

hindamisel võtta arvesse kõiki vastustaja kohtumenetluses esitatud selgitusi, kuna need

baseeruvad distsiplinaarmenetluse käigus kogutud materjalidel ja omavad seetõttu tähtsust asja

õigel lahendamisel (Riigikohtu 29.11.2012 otsus asjas nr 3-3-1-29-12, p 20; 14.12.2012 otsus

nr 3-3-1-33-12, p 16; 28.10.2014 otsus nr 3-3-1-46-14, p 15). Kohus ei saa vastustaja väiteid

ignoreerida (HKMS § 165 lg 1 p 4). Halduskohus on otsuse põhjenduste esitamisel tuginenud

avaliku teenistuse seaduse käsiraamatule, mille puhul ei ole tegemist õigusaktiga, millest saaks

kohus otsuse tegemisel lähtuda.

Distsiplinaarkaristuse määramine oli põhjendatud ning diskretsioonireegleid ei rikutud.

Usalduse kaotust saab sisustada eeskätt karistuse määraja. Distsiplinaarkaristuse määramise

aluseks oli kaebaja suutmatus teenistusülesandeid täita, mis tõi kaasa usalduse kaotuse ja seeläbi

välistas edasise koostöö (ATS §-d 75, 76). Vastustaja ei tuginenud seejuures oletustele, vaid

teised asutused olid juhtinud korduvalt tähelepanu kaebaja töö ebakvaliteetsusele. Kaebaja,

selle asemel, et kriitikat arvestada, asus igal võimalikul viisil oma tegevusi õigustama ning

mujalt süüdlasi otsima, pidades kõiki teisi ebapädevaks. Sellises olukorras oli ainuke lahendus

ametniku teenistusest vabastamine. Muud karistuse liigid ei oleks oma eesmärki täitnud.

Halduskohtu otsuses puuduvad kaalutlused ATS § 105 lg-st 1 sätestatust suurema hüvitise

väljamõistmiseks. Kohus on ainsa põhjendusena märkinud, et hüvitise suurust võib mõnevõrra

suurendada. Kaalumise tegelikku läbiviimist ja seda, millistest kaalutlustest on kohus hüvitise

suurendamisel lähtunud, otsusest ei nähtu. Samuti ei ole kaalutud poolte huve. Asjas ei esine

erakorralisi asjaolusid, mis õigustaksid hüvitise suuruse muutmist.

Kaebajal puudub nõudeõigus lõpparve koosseisus lisatasu maksmiseks. Kaebajale lisatasu

maksmise välistavad mh valla õigusaktid. Halduskohus on vääralt kohaldanud ATS § 61 lg-t 5

ja § 63 lg-t 1. Kohtu põhjendused lisatasu nõudeõiguse osas on puudulikud ja vastuolulised.

Isegi kui kaebajal oli kokkulepe lisatasu saamiseks, ei ole suulised kokkulepped võimalike

tulevaste perioodide kohta vastustajale siduvad. Avalikus teenistuses ei saa maksta palka või

lisatasu suuliste kokkulepete alusel. Võimalus maksta teenistujale palka suuliste kokkulepete

alusel peaks tulenema otse seadusest. Lisatasu näol on olemuslikult tegemist ebaregulaarse

summaga, mida võib maksta vallavanema ühekordse otsuse alusel eelarvevahendite olemasolul,

aga mille maksmise kohustust vastustajal ei ole (palgajuhendi § 7 lg-d 2 ja 5). Väide suulise

kokkuleppe kohta lisatasu maksmiseks 2 korda aastas ei ole ka eluliselt usutav, sest palga

maksmise korral kaasnevad maksukohustused ning vastav kulu tuleb ette näha valla eelarves.

Kaebaja tegutses algselt vallasekretärina ning seejärel õigusnõunikuna vallasekretäri

asendajana (tööülesanded kattusid). Seejuures on õigusnõuniku ametijuhendis (I kd, tl 59-59p)

märgitud, et õigusnõunik asendab vallasekretäri. Palgajuhendi § 8 ja ATS § 57 lg 4 kohaselt

võib teenistujale puuduva teenistuja ülesannete täitmise eest maksta asendustasu, kui

asendamine ei ole ette nähtud teenistuja ametijuhendis. Kuna õigusnõuniku ja vallasekretäri

tööülesanded kattusid ja õigusnõuniku ametijuhend nägi ette asendamise kohustuse, ei teki

kaebajal lisatasu nõudeõigust. See, et isikule on kahel korral tasutud ühekordset lisatasu, ei

tähenda lisatasu saamise nõudeõigust. Olukorras, kus lisatasu maksmist reguleerivad detailselt

valla enda õigusaktid, ei saa selle maksmise kohustust tõendada tunnistaja GL ütlustega.

Tunnistaja ütlused on otseses vastuolus valla õigusaktidega, mis lisatasu maksmist suuliste

kokkulepete alusel ette ei näe. Eelnevast tulenevalt mõistis kohus vastustajalt ebaõigesti välja

ka hüvitise ühe kuupalga ulatuses ATS § 104 lg 2 alusel lõpparve väljamaksmisega viivitamise

eest.

8. MV palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata (II kd, tl 10-14).

Halduskohus ei saa arvestada kohtumenetluses esitatud kaalutlustega ega viia läbi

distsiplinaarmenetlust. Olukorras, kus haldusakti andja ei ole välja toonud isegi kaebajale

3-16-1438

8(12)

etteheidetavat tegu, ei ole võimalik kohtumenetluses neid tegusid põhjendada. Isegi kui

vastustaja kohtumenetluses esitatud põhjendusi saaks arvestada, ei kõrvalda need

distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes ja vaidlustatud käskkirjas esinenud olulisi puudusi.

Distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte punktidest 3.13.7 ei selgu rikkumine, mida kaebajale ette

heidetakse. Kui vallavanem RR ei saa mingitel põhjustel enam kaebajat isiklikul tasandil

usaldada, ei saa see tähendada jäädavat usalduse kaotust kaebaja isiku suhtes vastustaja poolt.

Usalduse kaotust saab eeldada vaid ATS § 75 lg-s 6 sätestatud asjaoludel. Praeguses menetluses

ei ole aga neid asjaolusid tuvastatud.

Halduskohus on õigesti kohaldanud ATS § 105 lg-t 1 ning hüvitise suurendamist ka

põhjendanud. Vastustaja ei ole toonud välja ühtegi enda huvi, mille tõttu ei oleks hüvitise

suurendamine põhjendatud, mistõttu ei saanudki kohus neid huve kaaluda. Kaebaja teenistusest

vabastamine oli tegelikult poliitilise võimuvõitluse tulemus, mida vallavanem tunnistas ka

halduskohtu 01.11.2016 istungil.

Kaebajale on õigesti välja mõistetud lisatasu. Kaebaja oli vallasekretäri asendaja Hiiu

vallavanema 08.12.2014 käskkirja nr 19-1.1/32 p 2 alusel, mitte ametijuhendi alusel. Valla

palgajuhendiga ei ole võimalik kehtestada seadusega võrreldes kitsamat regulatsiooni. Samuti

on ATS § 57 lg 4 ja palgajuhendi § 8 sõnastus erinev ning ATS § 57 on igal juhul ülimuslik

palgajuhendi suhtes. Seadusest tulenev õigus saada lisatasu on ka juhul, kui järgitud ei ole

palgajuhendis sätestatud tehnilist korda. Vastustaja ei ole vaidlustanud halduskohtu seisukohta,

et vaidlus puudub selles, et kaebaja täitis õigusnõunikuna täiendavalt ka lapsehoolduspuhkusel

viibinud vallasekretäri ülesandeid ning pidi seda tegema kuni asendatava ametniku teenistusse

naasmiseni. Samuti ei ole õigusnõuniku ja vallasekretäri ülesanded kattuvad. Erinevus on juba

ainuüksi see, et vallasekretärile tuleneb KOKS-ist hulk kohustusi, mida õigusnõunikul ei ole.

Kuna kaebaja asendataval ametnikul oli õigus igal ajal etteteatamistähtaega järgides teenistusse

naasta, pidi vastustaja vastava palgakuluga eelarves arvestama või vähemalt pidama vastava

kohustuse teket võimalikuks. Kaebaja lisatasu oli aga vallasekretäri palgast märkimisväärsem

väiksem.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus käsitleb esmalt haldusakti õiguspärasusega seonduvaid küsimusi (I), võtab

seejärel seisukoha kaebajale ATS § 105 lg 1 alusel välja mõistetud hüvitise suuruse osas (II),

hindab kaebajal lisatasu nõudeõiguse olemasolu (III) ning esitab lõppjäreldused ja jaotab

menetluskulud (IV).

I

10. Hiiu vallavanema 15.06.2016 käskkirjaga nr 19-1.4/4 (I kd, tl 55-55p) on kaebajale

määratud ATS §-s 70 sätestatutest rangeim distsiplinaarkaristus ehk teenistusest vabastamine.

Puudub vaidlus, et kaebaja oli Hiiu Vallavalitsuses teenistuses ametnikuna, kellele kohaldus

ATS § 2 lg 1 alusel ATS ning kelle distsiplinaarvastutusele võtmiseks tuli järgida ATS 8. ptk-s

(„Ametnike distsiplinaarvastutus“) ja haldusmenetluse seaduses (HMS) sätestatud nõudeid

(ATS § 4). HMS § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui see on antud pädeva haldusorgani

poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne,

kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. HMS § 56 lg-st 1 tulenevalt peab kirjalik

haldusakt olema kirjalikult põhjendatud. Haldusakti põhjendus esitatakse haldusaktis või

menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud. Sama paragrahvi

lg-te 2 ja 3 järgi tuleb haldusakti põhjenduses märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik

alus ning kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses kaalutlused, millest haldusorgan

on haldusakti andmisel lähtunud. ATS § 76 lg 1 kohaselt tuleb distsiplinaarkaristuse määramisel

hinnata kõiki distsiplinaarmenetluse raames kogutud tõendeid ja asjaolusid kogumina.

ATS § 75 lg 2 kohaselt võetakse distsiplinaarkaristuse määramisel arvesse süü vormi, süüteo

3-16-1438

9(12)

tagajärgede raskust, ametnikul kehtiva distsiplinaarkaristuse olemasolu, ametniku eelnevat

teenistusalast käitumist ning rikutud teenistuskohustuse eesmärki, sealhulgas seda, kas kohustus

pidi vältima selliste tagajärgede saabumist, mis tekkisid teenistuskohustuse rikkumisel. Iga

süütegu tuleb käsitada unikaalsena ning arvestada selle toime pannud isikut ja tema käitumist

iseloomustavat informatsiooni. Seetõttu peavad distsiplinaarkaristust määravast käskkirjast

nähtuma lisaks süüteo kirjeldusele asjaolud ja kaalutlused, mida tööandja on karistamisel

arvestanud, ning põhjendused karistuse määramise ja karistuse valiku kohta (Riigikohtu

10.04.2013 otsus nr 3-3-1-14-13, p 12; Riigikohtu 17.11.2003 otsus nr 3-3-1-74-03, p 11;

Riigikohtu 22.10.2012 otsus nr 3-3-1-46-12, p 27).

11. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et Hiiu vallavanema 15.06.2016 käskkiri ja selles

viidatud 31.05.2016 distsiplinaarmenetluse kokkuvõte on oluliste põhjendamispuudustega.

Nimetatud dokumentides ei ole piisavalt kirjeldatud ja analüüsitud kaebajale etteheidetavat

teenistuskohustuste

süülist

rikkumist

(ATS

§-d

69,

74),

hinnatud

kogumis

distsiplinaarmenetluses kogutud tõendeid ja asjaolusid (ATS 76 lg 1) ega kaalutud karistuse

valikut (ATS § 75 lg-d 1-2, 4-6), mistõttu ei vasta käskkiri oluliste põhjendamispuuduste tõttu

HMS § 56 lg-tes 1-3 sätestatud nõuetele. Sellises olukorras oli kaebajal raskendatud või isegi

võimatu esitada talle etteheidetavate süütegude kohta vastuväiteid. Ringkonnakohus ei pea

HKMS § 201 lg-le 4 tuginedes vajalikuks halduskohtu poolt käskkirja õiguspärasuse kohta

esitatud põhjendusi korrata. Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud väidetele, mis puudutavad

käskkirja õiguspärasust, märgib ringkonnakohus järgmist.

12. Vastustaja on apellatsioonkaebuses seisukohal, et halduskohus oleks pidanud haldusakti

õiguspärasuse hindamisel arvestama ka vastustaja kohtumenetluses esitatud kaalutlusi vastavalt

Riigikohtu lahendites nr 3-3-1-29-12, nr 3-3-1-33-12 ja nr 3-3-1-46-14 selgitatule. Viidatud

haldusasjades asus Riigikohus seisukohale, et erandina võib esineda olukordi, kus haldusorganil

on võimalik tõendada, et haldusaktist välja jäänud, kuid kohtumenetluses esitatud põhjendusest

juhinduti tegelikult juba haldusakti andmise ajal. Sellistel juhtudel võib kohus haldusakti

kontrollimisel arvestada haldusorgani poolt kohtumenetluse käigus esitatud põhjendust, kui

kohus on veendunud, et haldusorgan lähtus sellest põhjendusest haldusakti andmisel, ning jätta

HMS § 58 alusel põhjendamata või puudulikult põhjendatud haldusakti tühistamata (Riigikohtu

29.11.2012 otsus nr 3-3-1-29-12, p 20; 14.12.2012 otsus nr 3-3-1-33-12, p 16; 28.10.2014 otsus

nr 3-3-1-46-14, p 15). Viidatud praktikast ning HMS § 58 sõnastusest nähtub, et

põhjendamispuudustega haldusakti suhtes esitatud nõude rahuldamata jätmine saab tulla kõne

alla küll haldusakti tühistamise, kuid mitte haldusakti õigusvastasuse tuvastamise nõude puhul.

Seetõttu ei ole ka praeguses vaidluses, kus kaebaja on esitanud tema teenistusest vabastamise

käskkirja

õigusvastaseks

tunnistamise

nõude,

vajalik

hinnata,

kas

käskkirja

põhjendamispuudused

mõjutasid

asja

otsustamist.

Käskkiri

tuleb

tunnistada

põhjendamispuuduste tõttu õigusvastaseks olenemata sellest, kas see puudus tooks kaasa

haldusakti tühistamise HMS § 58 järgi või mitte (Riigikohtu 29.11.2012 otsus nr 3-3-1-29-12,

p 26; 20.04.2011 otsus nr 3-3-1-94-10, p 19; 21.01.2009 otsus nr 3-3-1-88-08, p 13). Eeltoodud

seisukoht on kooskõlas ka distsiplinaarmenetlust puudutavas kohtupraktikas kujunenud

seisukohtadega, et karistatavad süüteod tuleb välja selgitada ja neile õiguslik hinnang anda

distsiplinaarmenetluses ning distsiplinaarsüüteo kvalifikatsioon tuleb anda dokumendis,

millega karistus määratakse. Haldusakti täiendamine tekitab ulatusliku kaalutlusõiguse alusel

määratud rangeima karistuse puhul raskesti kõrvaldatava kahtluse karistuse määraja

erapooletuses. Niisugune kahtlus on vastuolus põhimõttega, et distsiplinaarmenetlus ei pea

mitte üksnes olema, vaid ka näima aus ja õiglane. Teo täiendav sisustamine ning

distsiplinaarkaristuse täiendavate asjaoludega põhjendamine kohtumenetluse vältel pole seega

lubatav (Riigikohtu 17.11.2003 otsus nr 3-3-1-74-03, p 14; 24.03.2011 otsus nr 3-3-1-96-10,

p 12).

3-16-1438

10(12)

13. Eeltoodust tuleneb, et kaebajale karistuse määramise käskkirja õigusvastaseks tunnistamise

nõue koos teenistusest vabastamise aluse muutmise nõudega tuleb rahuldada ainuüksi seetõttu,

et käskkiri on oluliste põhjendamispuudustega ja sellest ei nähtu, et vastustaja oleks käskkirja

andmisel teostanud õiguspäraselt kaalutlusõigust.

II

14. ATS § 105 lg 1 kohaselt on õigusvastaselt teenistusest vabastatud ametnikul õigus nõuda

lisaks vabastamise kohta antud haldusakti õigusvastaseks tunnistamisele ja teenistusest

vabastamise aluse muutmisele hüvitist tema kolme kuu keskmise palga ulatuses. Kohtule on

antud õigus hüvitise suurust muuta, arvestades sealjuures teenistussuhte lõpetamise asjaolusid

ja mõlema poole huve. Kaebaja leidis kaebuses (lk 22, tl 17p), et talle ATS § 105 lg 1 alusel

õiglase hüvitise määramisel tuleb arvesse võtta kaebaja teenistusest vabastamisele eelnenud

pidevat tagakiusamist ja kaebaja töös spetsiaalselt vigade otsimist, millega tekkis kaebajale suur

koormus, mis mõjutas tema tervist. Samuti palus kaebaja arvestada vallavanema isiklikku huvi

vabaneda talle isiklikult mittesümpaatsest isikust ning kaebaja võimalusi jääda elama ja erialast

tööd tegema Hiiumaale ning säilitada hea maine. Halduskohus pidas põhjendatuks suurendada

ATS § 105 lg-s 1 sätestatud hüvitist ühe kuu keskmise palga võrra. Vastustaja hinnangul ei

võinud kohus määrata hüvitist HKMS § 38 lg 2 alusel oma õiglasel äranägemisel, samuti ei ole

hüvitise suurendamist millegagi põhjendatud.

15. Alusetud on vastustaja väited sellest, et kohus ei saanud määrata hüvitise suurust enda

õiglasel äranägemisel. Kaebaja on esitanud hüvitise väljamõistmise nõude ATS § 105 lg 1

alusel ning taotlenud sama sätte alusel hüvitise suurendamist. ATS § 105 lg 1 esimeses lauses

sätestatud hüvitis on käsitatav kahjuhüvitisena (Riigikohtu 19.04.2016 otsus nr 3-3-1-83-15,

p 13; 25.01.2017 otsus nr 3-3-1-49-16, p 26). ATS § 105 lg 1 teise lause alusel saab kohus

hinnata, milline oleks kaebajale väljamõistetav õiglane hüvitis tema teenistusest vabastamise

eest, arvestades tema teenistussuhte lõpetamise asjaolusid ja mõlema poole huve. Kohtu

diskretsiooni olemasolu sellises situatsioonis hüvitise suuruse muutmise osas vastavalt

teenistussuhte lõpetamise asjaoludele ja mõlema poole huvidele lähtub kohase kahju hüvitise

määramisel proportsionaalsuse printsiibist (ATS eelnõu nr 193 SE seletuskiri, lk 65, Riigikogu

XII koosseis).

16. Apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust halduskohtu välja mõistetud hüvitise

vähendamiseks. Kuigi halduskohus ei ole otsuses otsesõnu märkinud, millest ta on hüvitise

suuruse otsustamisel lähtunud, on otsusest piisava selgusega järeldatav, et kohus on arvesse

võtnud otsuses käsitletud kaebaja teenistusest vabastamise asjaolusid kogumis. Ka

ringkonnakohtu hinnangul on kaebaja ja vastustaja vahelise teenistussuhte lõppemise asjaolud

piisavad, õigustamaks kaebajale väljamõistetava hüvitise suurendamist ühe kuu keskmisele

palgale vastava summa võrra. Vastustaja pidi kaebaja elukorraldust oluliselt muutva otsuse

tegemisel arvestama kaebajale võimalikult kaasnevate tagajärgedega ja kaebaja teenistusest

vabastamist põhjalikult kaaluma. Kaebajale etteheidetud distsiplinaarsüütegude kogum on aga

ka distsiplinaarmenetluse lõppedes ja kohtumenetluses jäänud ebaselgeks, distsiplinaarkaristuse

määramise käskkirjast ei nähtu kaalutlusõiguse nõuetekohast teostamist ning kaebajale ei ole

olnud tagatud kõik ATS-s ja HMS-s sätestatud menetlustagatised. Lisaks on kohtu hinnangul

usutav, et sellistel asjaoludel kaebaja suhtes distsiplinaarmenetluse läbiviimine ja selle

lõppemine tema teenistusest vabastamisega, tekitas kaebajale enam pingeid ja stressi, kui saab

tekitada distsiplinaarmenetlus, mis on läbi viidud selgetel asjaoludel ja nõuetekohaselt. Seega

ei ole kaebajale väljamõistetud hüvitis ülemäärane.

III

17. ATS § 61 lg 1 järgi koosneb ametniku palk põhipalgast, muutuvpalgast ning

ATS § 38 lg-s 3, § 39 lg-s 6, § 40 lg-tes 3 ja 4 ning §-s 57 sätestatud lisatasudest.

3-16-1438

11(12)

ATS § 57 lg 1 p 1 sätestab, et ametisse nimetamise õigust omav isik võib puuduva ametniku

asendamiseks juhul, kui ametiasutuse töö oleks ametniku puudumise tõttu takistatud ja asendaja

ametikohale nimetamine ei ole võimalik või otstarbekas, anda puuduva ametniku ülesanded

osaliselt ühele ametnikule või jagada puuduva ametniku ülesanded täielikult teiste ametnike

vahel, vabastamata neid oma ülesannete täitmisest. ATS § 57 lg 4 sätestab järgmist:

„Ametnikule, kes ATS § 57 lg 1 p 1 alusel asendab puuduvat ametnikku, makstakse lisaks tema

oma palgale lisatasu, kui asendamine ei tulene ametniku ametijuhendist või tingib võrreldes

ametijuhendis ettenähtuga töökoormuse olulise suurenemise. Lisatasu puuduva ametniku

ülesannete

täitmise

eest

makstakse

lähtuvalt

asendatava

ametniku

põhipalgast

proportsionaalselt asendavale ametnikule antud asendatava ametniku ülesannete mahuga.“

Sarnase sisuga regulatsioon sisaldub Hiiu valla ametiasutuse palgajuhendi §-s 8, mille lg 2

kohaselt otsustab teenistusülesannete määramise ja lisatasu maksmise ulatuse vallavanem

lähtuvalt ATS §-st 57. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et ametnikule lisatasu

maksmisel on määrav see, kas ametnik on tegelikult lisaülesandeid täitnud ning käskkirja

vormistamata jätmine täiendavate teenistusülesannete andmise ja lisatasu maksmise kohta ei

ole põhjuseks, et jätta saamata jäänud lisatasu välja mõistmata (Riigikohtu 14.04.2005 otsus

nr 3-3-1-7-05, p 17; 17.11.2005 otsus nr 3-3-1-57-05, p 13). Lisaks tuleb lisatasu maksmise

kohustuse tekkimiseks ATS § 57 lg 4 alusel hinnata, kas lisaülesannete täitmine on tinginud

ametniku töökoormuse olulise suurenemise.

18. Asjas puudub vaidlus, et kaebaja on Hiiu vallavanema 08.12.2014 käskkirja nr 19-1.1/32

p-ga 2 määratud täitma ajutiselt äraoleva ametniku asendajana vallasekretäri ülesandeid kuni

asendatava ametikohale naasmiseni (I kd, tl 21). Kuna asendamise lõpptähtaeg on käskkirjas

määratletud konkreetse asjaolu saabumisega, s.o asendatava ametikohale naasmisega

(ATS § 23 lg 2 p 1), on selge, et kaebaja oli kohustatud asendama vallasekretäri ka pärast

vallavanema vahetumist. Poolte vahel puudub sisuline vaidlus, et kaebaja täitis vallasekretäri

ülesandeid kuni lapsehoolduspuhkusel olnud ametniku teenistusse naasmiseni 26.04.2016.

Asjaolust, et kaebaja on vallasekretärina muu hulgas juhtinud valimiskomisjoni, on olnud

osaliselt tingitud ka kaebajale distsiplinaarmenetluses tehtud etteheited (distsiplinaarmenetluse

kokkuvõtte p-d 3.6 ja 3.7). Kuigi vallasekretäri asendamine on üldsõnaliselt ette nähtud

õigusnõuniku ametijuhendis (I kd, tl 59-59p), ei ole vastustaja vaidlustanud seda, et

vallasekretäri ülesannete täitmine tingis võrreldes kaebaja ametijuhendis ettenähtuga tema

töökoormuse olulise suurenemise. Vallasekretäri ülesanded nähtuvad vallasekretäri

ametijuhendist (I kd, tl 72-72p) ning need ei kattu õigusnõuniku ülesannetega (I kd, tl 59-59p).

Arvestades äraoleva vallasekretäri asendamist pikka aega, võib kaebaja töökoormuse olulist

suurenemist eeldada. Tegemist ei olnud ühe- või paaripäevase asendamisega. Samuti pole

usutav, et vallal oli varem kaks ametnikku, kes mõlemad töötasid suure alakoormusega.

19. Hiiu valla ametiasutuse palgajuhendi § 7 lg-te 4 ja 5 kohaselt makstakse lisatasu täiendavate

teenistusülesannete täitmise eest sõltuvalt lisaülesannete mahust ja iseloomust. Lisatasu

täiendavate teenistusülesannete eest määratakse ühekordse või tähtaegse lisatasuna, kuid mitte

kauemaks kui kuueks kuuks. Kohtuistungil üle kuulatud tunnistaja GL ütlustega on tõendatud,

et kaebajaga oli kokku lepitud, et ta saab lisaülesannete täitmise eest ühe täiendava kuutasu

aastas (I kd, tl 170). Sellise kokkuleppe täitmist tõendavad vallavanema GL 26.02.2015 ja

25.09.2015 käskkirjad (I kd, tl-d 126-127), millega on kaebajale ATS § 61 lg 5 alusel makstud

lisatasu kummalgi korral 660 eurot. Asja materjalidega on tõendatud ka see, et kaebaja pöördus

02.06.2016 vallavanem RR poole, paludes talle välja maksta lisatasu vallasekretäri ülesannete

täitmise eest 2016. a-l (I kd, tl 128). RR vastas 14.06.2016 e-kirjaga kaebajale, et arvestades

pingelist eelarveseisu ning täiendava töötasu maksmiseks kokkuleppe puudumist, ei ole lisatasu

maksmine võimalik (I kd, tl 128). Kohus leiab, et vastustajal puudus õigus keelduda lisatasu

maksmisest, tuginedes eelarvevahendite ja vastava kokkuleppe puudumisele. Palgajuhendi § 7

lg 2, mille kohaselt makstakse muutuvpalka, sh lisatasu üksnes eelarvevahendite olemasolul, ei

3-16-1438

12(12)

saa kehtida olukorras, kus ametnikuga on lisaülesannete täitmise eest lisatasu maksmises kokku

lepitud ning ametnik on nende lisaülesannete täitmisega nõustunud, teades, et ta saab nende

täitmise eest lisatasu. ATS § 57 lg 4 näeb selgelt ette lisatasu maksmise kohustuse, kui

lisaülesannete täitmine tingib võrreldes ametijuhendis ettenähtuga töökoormuse olulise

suurenemise. Kuna RR ei olnud pärast vallavanema ametisse asumist kaebajale asendamise eest

lisatasu maksmise korraldust muutnud, saab eeldada, et lisatasu maksmise kokkulepe kehtis

edasi ka pärast vallavanema vahetumist ning kaebajalt ei saanud eeldada lisaülesannete täitmist

ilma lisatasuta. Lisaks ei ole vastustaja tõendanud, et eelarvevahendite mahtu arvestades oleks

olnud kaebaja taotluse rahuldamine ja talle lisatasu maksmine välistatud. Seega oli kaebajal

õigus saada lisatasu ka 2016. a-l vallasekretäri ülesannete täitmise eest ning halduskohus on

õigesti rahuldanud kaebaja nõude vastustajalt lisatasu väljamõistmiseks. Apellant ei ole

vaidlustanud kaebajale välja mõistetud lisatasu suurust, mistõttu ei võta kohus seisukohta

lisatasu suuruse põhjendatuse osas. Kuna kaebajale on jäänud lisatasu saamata jäämise tõttu osa

lõpparvest tähtaegselt välja maksmata, mõistis halduskohus õigesti vastustajalt kaebaja kasuks

välja ka ATS § 104 lg-s 2 sätestatud hüvitise kaebaja ühe kuu ametipalga ulatuses.

IV

20. Eeltoodud põhjendustest lähtudes jääb apellatsioonkaebus HKMS § 200 p 1 alusel

rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 08.02.2017 otsus muutmata.

21. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja

on palunud 04.12.2017 kohtule esitatud menetlusdokumendis mõista vastutajalt välja

apellatsioonimenetluses kantud esindaja kulud 1050 eurot. Õigusteenuse osutamise arve

spetsifikatsioonist nähtuvalt saab pidada osutatud õigusteenuse mahtu (8 t ja 45 min)

põhjendatuks ja vajalikuks. Samuti on kohtule esitatud kulude kandmist tõendav dokument.

Seega tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista kaebaja apellatsiooniastme menetluskulud

1050 eurot. Vastustaja on palunud mõista kaebajalt välja apellatsioonimenetluses kantud

menetluskulud 735 eurot (riigilõiv 15 eurot ja esindaja kulud 720 eurot). Need menetluskulud

jäävad HKMS § 108 lg 1 alusel vastustaja enda kanda.

(digitaalselt allkirjastatud)