2-16-5962/50 · Riigikohtu tsiviilkolleegium

R I I G I K O H U S

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

2-16-5962

Otsuse kuupäev

Tartu, 20. detsember 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Henn Jõks ja Ants Kull

Kohtuasi

ERGO Insurance SE hagi Avappon OÜ (endine ärinimi

Tarbetehnika OÜ), Al.Alliksaar OÜ, Aleksander Alliksaare

ja Katrin Alliksaare vastu 83 564 euro 90 sendi suuruse

kahju hüvitamiseks ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 17. mai 2017. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Avappon OÜ kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

106 106 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja ERGO Insurance SE, lepingulised esindajad

vandeadvokaadid Andrus Kattel ja Arsi Pavelts

Kostja Avappon OÜ (endine ärinimi Tarbetehnika OÜ),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Enno Heringson

Kostjad Al.Alliksaar OÜ, Aleksander Alliksaar, Katrin

Alliksaar

Asja läbivaatamise kuupäev

20. november 2017. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 17. mai 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-5962 ja saata

asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada Avappon OÜ-le (endine ärinimi Tarbetehnika OÜ) kassatsioonkaebuselt tasutud

kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. ERGO Insurance SE (hageja) esitas 15. aprillil 2016 Harju Maakohtule hagi Avappon OÜ

(endine ärinimi Tarbetehnika OÜ) (kostja I), Al.Alliksaar OÜ (kostja II), Aleksander Alliksaare

2-16-5962

(kostja III) ja Katrin Alliksaare (kostja IV) vastu 83 564 euro 90 sendi suuruse kahju hüvitamiseks

ja viivise väljamõistmiseks. Menetluskulud palus hageja jätta solidaarselt kostjate kanda.

Hagiavalduse kohaselt toimus 26. oktoobril 2012 AS-i HANSABUSS bussiga Läti Vabariigis raske

liiklusõnnetus. Kostja I tegi 22. novembril 2012 pakkumise bussi kahjustuste parandamiseks

kogumaksumusega 64 733 eurot 30 senti. 18. aprillil 2013 puhkes tulekahju ajal, mil kostja I oli

viinud bussi avarii remondi käigus keemilise puhastuse tegemiseks Karla külla Kose vallas

Harjumaal. Tulekahju puhkes ajal, kui bussis tegid puhastust kostja III ja kostja IV. Tulekahju

tagajärjel kahjustus ulatuslikult bussi elektrisüsteem, buss sai lisaks muid tule-, suitsu-, tahma-, ning

kustutuskahjustusi, mille tõttu selle taastamisremont ei olnud majanduslikult otstarbekas.

Hageja otsustas 6. augustil 2013 hüvitada bussi tulekahjueelse väärtuse (127 000 eurot) ja tasus

bussi omanikule kindlustushüvitisena kokku 125 000 eurot. Lisaks tasus hageja tulekahju põhjuse

väljaselgitamise (ekspertiisi) eest 600 eurot ning tulekahjustustega bussi jäänuki transpordi ja müügi

korraldamise eest 2464 eurot 90 senti. Bussi jäänuki müügist sai hageja 44 500 eurot. Seega on

hageja kahju bussi tulekahju tagajärjel 83 564 eurot 90 senti. Hagejal on kostja I vastu

töövõtulepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõue. Kahju pidi olema kostjale I ettenähtav,

sest töövõtu raames on asjatundjaks töövõtja. Sõiduk toodi kostjale I avariiliste kahjustustega ning

seejuures paluti eraldi kontrollida võimalike varjatud kahjustuste esinemist. Kostjal I oli ka üldisest

käibekohustusest tulenev hoolsuskohustus teha omalt poolt kõik vajalik selleks, et vältida hageja

omandi kahjustumist selle kasutamise käigus. Kostjad II–IV peavad hagejale hüvitama

õigusvastaselt tekitatud kahju. Kostjad III–IV ei käitunud mõistlikult, kui asusid raske avarii läbinud

bussi seadmeid, sh mootori eelsoojendit Webasto kasutama, ilma et oleksid kontrollinud nende

korrasolekut. Kostjad III–IV ei pööranud ka seejärel mingit tähelepanu tekitatud tuleohule

(kärsahais) ega ka juba tekkinud põlemisele (suits), mistõttu jõudis tuli takistamatult bussi

kahjustada. Kostjatel II–IV oli lisaks üldisest käibekohustusest tulenev kohustus teha omalt poolt

kõik vajalik selleks, et vältida teise isiku asjal viibides omandi kahjustumist. Kostja II vastutab

kostjate III–IV tekitatud kahju eest nagu enda tekitatud kahju eest, kuivõrd kahju tekitamine oli

seotud kostja II majandustegevusega.

Kuna buss oli kostjate mõjusfääris ja valduses, siis ei ole hagejale teada, kes kostjatest ning mida

bussiga täpselt tegi, et selle kahjustumine võimalikuks osutus. Kostja I töövõtu mahu piirangu

vastuväide on kahju hüvitamise nõude seisukohalt asjakohatu. Kostja I peab kahju hüvitama isegi

juhul, kui tema töövõtu põhikohustuseks ei olnud kõikide varjatud puuduste tuvastamine, sest

sellisel juhul rikkus ta oma lepingulist kõrvalkohustust. Juhul kui kostjal I puudusid lepingulised

kohustused, tuleb hageja nõue alternatiivselt kostja I vastu rahuldada deliktiõiguslikul alusel.

Hageja palus kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõista kahjuhüvitise 83 564 eurot 90 senti,

kostjalt I hageja kasuks hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 15 819 eurot

28 senti, kostjatelt solidaarselt hageja kasuks põhivõlalt 83 564 eurot 90 senti viivise

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-st 1 tulenevas määras alates 16. aprillist 2016 kuni põhivõla

tasumiseni.

2. Kostja I vaidles hagile vastu. Kostja I leidis, et AS-i HANSABUSS buss ei ole hävinud

juhuslikult ning kostja I ei vastuta sõiduki hävimise eest, mistõttu on hageja nõue kahjuhüvitise ning

viivise saamiseks alusetu ja põhjendamatu. Kostja I on hinnapakkumises märkinud järgmist:

„Pakkumine ei sisalda varjatud vigastuste või pakkumises välja toomata detaile ning vahetust.“

Töövõtulepingu järgi pidi kostja I tegema keretöid enda pakkumuse kohaselt. Lisaks pidi kostja I

tellija ning kindlustusandja saadud juhiste järgi kontrollima enne keretööde algust võimalike

varjatud kahjude olemasolu esisillas, roolikarbis, käigukastis ning mootoris. Webasto eelsoojendi ei

kuulu sõiduki juhtimissüsteemi, ei ole alusvankri, esisilla, roolikarbi, käigukasti ega mootori osa,

2(10)

2-16-5962

vaid kuulub sõiduki eelsoojendussüsteemi ning on oma olemuselt iseseisva süsteemina lisavarustus.

Hageja viidatud Webasto kontrollimine ei olnud töövõtulepinguga kokku lepitud ning tellija ei

täpsustanud selle kontrollimise vajadust töövõtjale antud juhistes. Sõiduki avariijärgse seisundi

(sh vajalikud remonditööd) olid tuvastanud tellija ja kindlustusandja enne sõiduki kereremondi

töödeks üleandmist kostjale I. Tegemist ei ole juhusliku hävimisega, kuna bussis tekkinud tulekahju

ei olnud juhusliku faktori tagajärg, vaid tulenes bussi enda omadustest. Bussi hävimine on saanud

alguse selle enda süsteemidest, mitte välistest mõjuritest. Kostja I ei saanud kasutada eelsoojendit

bussi pesemise või salongi puhastuse ajal, kuna tal ei olnud võimalik süsteemi kasutada. Webasto

eelsoojendi sundlülitamine armatuurlaualt ei ole tehniliselt võimalik, kui selle süsteemi juhtpaneel

on enne programmeerimata. Kuivõrd buss ei süttinud tellija juhiste järgi kontrollitud süsteemidest,

siis kostja I vabaneb vastutusest bussi kahjustumise eest. Kostja I ei seadnud kahtluse alla, et

tulekahju kese oli Webasto elektrimootori juures.

3. Kostjad II–IV vaidlesid hagile vastu. Ei ole tõendatud, et tulekahju sai alguse Webasto

eelsoojendist. Kostjate II–IV hinnangul võis raske liiklusõnnetuse tulemusel tõenäoliselt kahjustuda

ka mõni muu elektriline seadeldis või kogu bussi elektrisüsteem ning hiljem põhjustada selle

süttimise. Hageja ei ole tõendanud, et eelsoojendi oli sisse lülitatud. Kostjad III–IV ei ole bussi

puhastustööde käigus Webasto eelsoojendit kasutanud ning selleks puudus ka vajadus. Hageja ei ole

tõendanud, et kostjad III–IV oleksid Webasto eelsoojendi sisse lülitanud. Kostjate III–IV ülesandeks

oli puhastada bussi sisemised pinnad. See ei sisaldanud bussi käitamist ning bussi sisemise

puhastamise jaoks ei olnud vajalik ühtegi bussi juurde kuuluvat tehnoloogilist või elektroonilist

seadet kasutada. Kostjatele II–IV ei olnud teada, millise avarii oli buss täpselt teinud ning mis oli

kahjustada saanud. Samuti ei ole kostjaid II–IV mingil viisil teavitatud võimalikest varjatud

ohtudest või tehnilistest puudustest. Juhul kui kohus peaks leidma, et hageja nõue kostjate II–IV

vastu on osaliselt või täielikult põhjendatud, siis peaks kohus kostjatelt II–IV väljamõistetavat kahju

vähendama, arvestades seda, et kostjad III ja IV on füüsilised isikud, samuti seda, et nende tehtud

tööde maht piirdus 450 euroga. Lisaks tuleks kahjuhüvitise määramisel arvesse võtta hageja

käitumist. Ta esitas kostjate II–IV vastu hagiavalduse alles kolme aasta möödudes ning

kostjatega II–IV enne kohtuväliselt kontakteerumata. Lisaks paluvad kostjad II–IV jätta hagi

rahuldamata nõudeõiguse lõppemise tõttu.

Kostjad II–IV leidsid, et juhul kui bussi

kindlustusjuhtumieelne väärtus oli hageja hinnangul 127 000 eurot, millest hageja maksis

kindlustushüvitisena välja 125 000 eurot, siis sai hagejal tekkinud kahju olla 125 000 – 65 000 =

60 000 eurot, millele lisandusid 600 eurot ekspertiisi ja 2464 eurot 90 senti transpordi eest, ehk

63 064 eurot 90 senti, mitte 83 564 eurot 90 senti.

4. Harju Maakohus jättis 12. detsembri 2016. a otsusega hagi rahuldamata. Menetluskulud jättis

maakohus hageja kanda ja mõistis hagejalt välja menetluskulud kostja I kasuks 4015 eurot, kostja II

kasuks 1527 eurot 50 senti, kostja III kasuks 1833 eurot ja kostja IV kasuks 1833 eurot.

Maakohus tuvastas, et hageja ja kostja I olid sõlminud bussi remontimiseks töövõtulepingu.

VÕS § 635 lg 1 järgi kohustub töövõtulepinguga üks isik (töövõtja) valmistama või muutma asja või

saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse (töö), teine isik (tellija) aga maksma

selle eest tasu. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt vaidlesid pooled töövõtu ulatuse üle ning kas

kostjal I oli Webasto eelsoojendi korrashoiu kontrollimise kohustus või eeldas selline kontroll tellija

konkreetset juhist.

Maakohus leidis, et kuna töö hävis, tuleb kohaldada VÕS § 640, mis sätestab töövõtja vastutuse

kuni töö valmimiseni. Hageja ei olnud tööd vastu võtnud, mistõttu tuleb hinnata VÕS § 640 lg 2

kohaldamist. VÕS § 640 ei rakendu, kui töö hävis või kahjustus ühe või teise töövõtulepingu poole

tegevuse tagajärjel. Siinjuures on vaidlus selles, kas hageja pidi kostjale I andma korralduse

kontrollida Webasto eelsoojendi korrasolekut. Arvestada tuleb lepingueelsete läbirääkimiste

3(10)

2-16-5962

sätetega (VÕS § 14). Seega oli pooltel kohustus käituda läbirääkimistel teineteise suhtes ausalt ja

õiglaselt, arvestada üksteise õiguste ja huvidega. Vaatamata üldisele teatamiskohustuse

tunnustamisele on lepingupoolel endal samuti kohustus teavet hankida, et oma huve kaitsta.

Tuvastamaks, kas tegemist oli asja juhusliku hävimisega, esitas hageja tulekahju tekkepõhjuste

tõendamiseks eksperdiarvamuse nr 20120501001, mille kohaselt süttis põlema bussi mootoriruum

ning tulekahju võis tekkida Webasto eelsoojendi elektrimootorist, millele viitavad tugevad

termilised kahjustused selles piirkonnas. Samuti on märgitud, et tulekahju tekkimine oli võimalik

ainult sisselülitatud Webasto eelsoojendiga. Kostjad esitasid asjatundja arvamuse, mille kohaselt

Webasto eelsoojendi veatõrke korral ei lase eelsoojendi end käivitada, samas on võimalik, et

korraliste hoolduste tegemata jätmisel võib elektrimootor süttida.

Ei ole tõendatud, et Webasto eelsoojendi oli bussi koristamise ajal sisse lülitatud. Samuti ei ole

tõendatud asjaolu, et Webasto eelsoojendi oli korrapäraselt hooldatud. Eksperdiarvamusest

nr 20120501001 luges maakohus tuvastatuks, et tulekahju kese oli Webasto eelsoojendi

elektrimootori juures, samas on asjatundja arvamus tulekahju tekkepõhjuse kohta oletuslikku laadi,

sedastades, et „võib jõuda järeldusele, et tulekahju võis tekkida Webasto eelsoojendi

elektrimootorist (vaata ka joonist 1), millele viitavad tugevad termilised kahjustused antud

piirkonnas“.

Maakohtu hinnangul ei andnud hageja konkreetseid juhiseid süsteemi korrashoiu kontrollimise

kohustuse kohta. Tegemist ei olnud bussi juhusliku hävimisega. Riskiteguriteks võisid olla asjaolud,

et bussi Webasto eelsoojendi oli jäetud nõuetekohaselt hooldamata või selle süsteem sai avarii

käigus kahjustada. Nimetatud asjaolu ei saanud olla kostjale I töölepingu sõlmimisel teada. Samuti

ei ole sellisest ohust kostjat I teavitatud. Riskitegureid ei välista uuringu raport nr 16026 ega lükka

ümber AS-i HANSABUSS koostatud kinnitus, et buss oli igapäevaselt kasutuses ja tehniliselt

korras. Asjaolu, et Webasto eelsoojendi võimalik süttimine oli kostja I kontrolli all, on ümber

lükatud Webasto eelsoojendite ametliku esindaja Eestis, Aktsiaseltsi K.G. Knutsson tootejuhi

Meelis Laanemetsa arvamuse ja kasutusjuhendiga. Sellest tulenevalt on eksperdiarvamuse

nr 20120501001 järeldus pealiskaudne, kuna seadet ei ole piisavalt põhjalikult kontrollitud,

tegemata on jäetud eelsoojendi juhtaju diagnostika, mille abil oleks olnud võimalik saada

informatsiooni seadme töörežiimi ja veakoodide kohta. Puuduvad tõendid, et kostjad oleksid

süsteemi sisse lülitanud, kuid isegi süsteemi sisselülitamisel ei oleks defektse Webasto eelsoojendi

käivitumine võimalik selle kontrollmehhanismi tõttu. Seega oli tõendamata, et tulekahju sai alguse

eelsoojendi elektrimootorist. Webasto eelsoojendi süttimine lisapõhjuseta on välistatud.

Teiseks leidis kohus, et poolte läbirääkimistest tulenevalt oli töövõtt antud määratletult. Pakkumises

on kirjas, et „pakkumine ei sisalda varjatud vigastuste või antud pakkumises välja toomata detaile

ning vahetust“ (tl 12–15). Samuti on tellija andnud korralduse, et tuvastada tuleb võimalikud

probleemid esisillas, roolikarbis, käigukastis ja mootoris (tl 16–17). Lisaks on tellija andnud

konkreetsemaid juhiseid kahjustuste likvideerimiseks (tl 11). Asjatundja Meelis Laanemetsa

arvamusega on tuvastatud, et vooluringi iga katkestamise tulemusena on vaja enne Webasto

eelsoojendi kasutamist süsteemi juhtplokk eelprogrammeerida ning enne seda ei ole eelsoojendi

sundkäivitamine võimalik. Kohus leidis, et Webasto eelsoojendi süsteemi kontrollimist ei olnud

töövõtulepingus kokku lepitud ega olnud ka eraldi tellija juhistega antud kostjale I parandamiseks.

Kohtu hinnangul ei tulene kostja I vastutus ka lepinguvälistest sätetest. Lepingulise kohustuse

rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist saab nõuda juhul, kui rikutud lepingulise kohustuse eesmärk

oli muu, kui sellise kahju ärahoidmine, mille hüvitamist nõutakse. Praegusel juhul sellist olukorda ei

esinenud.

4(10)

2-16-5962

Kostjate II–IV vastutus on lepinguvälise vastutuse sätete (VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 5, § 1054 lg 2

ja § 1050 lg 1) alusel välistatud. Kohtu hinnangul oli tõendamata, et kostjad lõid oma tegevusega

bussi põlemise olukorra ning et buss hävis sellisest olukorrast lähtunud riski realiseerumise

tagajärjel. On tõendamata, et tulekahju sai alguse eelsoojendi elektrimootorist. Webasto eelsoojendi

süttimine täiendava põhjuseta oli välistatud. Kohtu hinnangul on tõendamata, et kostja III ja

kostja IV käitumise tulemusena oleks saanud põlengut ära hoida. Kohtu hinnangul ei tõenda

kostja III seletuskiri, et kostjad oleksid hoolimatult suhtunud bussi põlengusse ega võtnud

tarvitusele abinõusid põlengu kustutamiseks. Kuna kostjate vastutuse eeldused on täitmata, ei

hinnanud kohus kahju suurusega seotud asjaolusid.

5. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada

ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada ja kõik menetluskulud jätta solidaarselt kostjate kanda.

6. Kostja I palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ning

menetluskulud hageja kanda.

7. Kostjad II–IV palusid jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ning

menetluskulud hageja kanda.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

8. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 17. mai 2017. a otsusega maakohtu otsuse osas, millega

maakohus jättis hagi kostja I vastu rahuldamata, samuti menetluskulude jaotuse osas.

Ringkonnakohus tegi tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldas hagi kostja I vastu, mõistis

kostjalt I hageja kasuks välja kahjuhüvitise 83 564 eurot 94 senti, sissenõutavaks muutunud viivise

23 104 eurot 43 senti ja sissenõutavaks muutuva viivise VÕS § 113 lg 1 järgses määras alates

kohtuotsuse tegemisest kuni põhivõla tasumiseni. Ringkonnakohus jättis ½ hageja menetluskuludest

kostja I kanda, ½ hageja menetluskuludest hageja kanda, kostja I menetluskulud tema enda kanda.

Kostjate II–IV menetluskulud jättis ringkonnakohus hageja kanda.

Erinevalt maakohtust leidis ringkonnakohus, et bussis toimunud põlengu põhjusena saab lugeda

tuvastatuks, et tuli sai alguse Webasto eelsoojendist. Sellele viitab nii Tuleohutusekspertiisi

Büroo OÜ eksperdiarvamus kui ka Lettore OÜ uuringu raport. Mõlema tõendi kohaselt on

asjatundjad jõudnud järeldusele, et põleng võis tekkida eelsoojendist. Tuleohutusekspertiisi

Büroo OÜ eksperdiarvamuse järgi viitavad tulekolde alguskohale kõige tugevamad termilised

kahjustused nimetatud piirkonnas. Lettore OÜ uuringu raportis toodud selgituste järgi võivad

eelsoojendi ehitust arvestades olla põlengu algpõhjuseks korpuse tehniline vigastus või sisemine

kütuseleke, mis võimaldas töötava eelsoojendi leegifrondil levida eelsoojendi põletist õhu

ventilaatori elektrimootori tsooni ning sealt läbi korpuse ja õhu sissevõtuava mootoriruumi. Põlengu

algpõhjusena on käsitletav ka kergestisüttivate ainete sattumine eelsoojendi õhu sissevõtuavast selle

õhuvõtutrakti sisemusse. Samuti võib olla eelsoojendi süttimise põhjusena käsitletav eelsoojendi

elektrimootori elektriline rike, mis põhjustas juhtmestiku või põlevmaterjalist kattedetailide

ülekuumenemise ja isolatsioonimaterjali süttimise. Tehniliselt ei ole välistatud, et reisibussi

eelsoojendi kahjustused tekkisid 26. oktoobril 2012. a toimunud liiklusõnnetuse tõttu, mille käigus

paiskus buss kraavi paremale küljele ning selle tagajärjel tekkisid eelsoojendi vigastused või sattusid

selle sisemusse põlevainest võõrkehad (I kd, tl 142–143). Ringkonnakohus pidas asjatundjate

sellekohaseid selgitusi asjakohasteks ja usutavateks ega nõustunud maakohtuga, et asjatundjate

arvamused lükkavad ümber Webasto eelsoojendite ametliku esindaja Eestis, Aktsiaseltsi

K.G. Knutsson tootejuhi Meelis Laanemetsa arvamus ja kasutusjuhend. Toote maaletooja

seisukohtadesse, sh väitesse, et avariis vigastada saada võinud eelsoojendi ei saa üldse käivituda ega

kujutada endast mingit ohtu, tuleb ringkonnakohtu arvates suhtuda ettevaatusega. Tuleb arvestada,

5(10)

2-16-5962

et toote ametlik esindaja ei pruugi tootjavastutuse võimaliku riski tõttu olla arvamust andes

erapooletu. Eeltoodu põhjal luges ringkonnakohus tuvastatuks, et tulekahju sai alguse eelsoojendi

töökõlbmatusest.

Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtuga selles, et bussi eelsoojendi kui mugavusvarustusse

kuuluva olulise tehnilise süsteemi avariijärgse korrasoleku kontroll ei olnud kostja I kohustuseks.

VÕS § 23 lg 1 p 1 ja p 4 ning § 635 lg 1 mõtte järgi on töövõtu olemuslikuks eesmärgiks

kokkulepitud tulemuse saavutamine. See on töövõtja põhikohustuseks ning seda tuleb kõnealusel

juhul pidada esitatud kahju hüvitamise nõude lähtekohaks. Töövõtja peab tagama töö vastavuse

ettenähtud eesmärgile ja tellija vajadustele. Töövõtja pidi bussi taastama raske avarii järel tekkinud

kahjustustest, et bussi saaks uuesti eesmärgipäraselt kasutada. Pooled ei vaidle selle üle, et

töölepingu sõlmimisel oli kostja I lepingu sellisest eesmärgist ja tellija vajadustest teadlik.

Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus ekslikult mõistnud kostja hinnapakkumises toodud

välistuse sisu, mille järgi ei sisalda pakkumine varjatud vigastuste või pakkumises välja toomata

detaile ning nende vahetust. Ringkonnakohtu arvates on nimetatud välistusega silmas peetud seda,

et tehtud pakkumise rahaline suurus hõlmab üksnes pakkumise tegemise ajaks tuvastatud vajalikke

varuosi ja tööde hinda. Välistus ei tähenda seda, et kostja võis jätta pakkumises märkimata bussi

puudused tuvastamata ja bussi lõplikult korda tegemata. Remondi käigus avastatud, kuid

pakkumises märkimata puuduste korral oleks tulnud tellijal nende kõrvaldamise eest välistuse sisu

kohaselt kostjale I üksnes täiendavalt tasuda.

Asjaolu, et tellija on soovinud, et tuvastada tuleb võimalikud probleemid esisillas, roolikarbis,

käigukastis ja mootoris, ei välista samuti kostja I vastutust. Tegemist ei ole tellija juhisega

VÕS § 641 lg 3 tähenduses, mis oleks takistanud kostjal I eelsoojendi võimalikule rikkele

tähelepanu pööramist. Samuti ei ole kostja I tõendanud, et ta oleks tellija juhiseid lepingu eesmärgi

ehk bussi lõpliku kordategemise saavutamise seisukohast kontrollinud. VÕS § 641 lg 3 järgi ei või

töövõtja eeldada, et tellija arvamus või juhised on ammendavad. Kostja I on valdkonna asjatundja,

kes pidi enne tööle asumist ja ka töö tegemise käigus kontrollima, kas tulemuse saavutamine on

võimalik või on tellija juhistel või asjal puuduseid, mis takistavad saavutada tellija juhiste järgimise

korral tehtud töö vastavust ettenähtud eesmärgile ning tellija tegelikele vajadustele. Isegi siis, kui

tellija tegutseb majandustegevuses töövõtulepingu raames, loetakse asjatundjaks eelkõige töövõtjat.

See tähendab, et kostjal I tuli ilma erikorraldusteta teha kindlaks, mis remonti toodud bussil

tegelikult viga on, seda enam, et avariist tingitud eeldatavad varjatud vigastused saavadki ilmneda

sõiduki demonteerimise käigus. Pooled ei vaidle selle üle, et buss oli kostja I valduses remondiks

viis kuud, et vead tuvastada ja kõrvaldada. Ka selle, et eelsoojendi oli jäetud varem nõuetekohaselt

hooldamata, oleks kostja I saanud tuvastada, kui ta oleks eelsoojendi avariijärgset korrasolekut

kontrollinud. Eeltoodu põhjal leidis ringkonnakohus erinevalt maakohtust, et eelsoojendi süsteemi

avariijärgset korrasolekut oleks tulnud töövõtulepingu järgi kontrollida.

Hageja nõudeõiguse tekkimise eelduseks on töö lepingutingimustele mittevastavus (VÕS § 641)

ning töövõtja vastutus selle eest (VÕS § 642). Ringkonnakohtu hinnangul on nimetatud eeldused

täidetud. Jättes eelsoojendi töökorras oleku kontrollimata, ei teinud kostja I bussi remonttöid

VÕS § 641 lg 2 p 1 järgi lepingule vastavalt ja rikkus sellega lepingut. Kostja I on lepingu

rikkumise eest VÕS § 642 lg 1 tähenduses vastutav, kuna põlengu põhjustanud rike ilmnes ajal, kui

buss oli remonttööde tegemiseks kostjale I üle antud. Lepingu rikkumise ja kahju vahel on

VÕS § 127 lg 4 järgi põhjuslik seos, kuna eelsoojendi korrasoleku kontrollimise ja selle

parandamise või väljavahetamise korral ei oleks buss süttinud ega kahju tekkinud. Kahju tekkimise

võimalus pidi olema kostjale raske avarii läbi teinud bussi taastamise kohustust arvesse võttes

asjatundjana ka VÕS § 127 lg 3 mõttes ettenähtav. Kostja I oli töövõtulepingu sõlmimisel teadlik,

millistel asjaoludel bussiga avarii toimus, ja seepärast pidi kostja aimama, millised võivad olla avarii

6(10)

2-16-5962

tagajärjel bussile tekkivad esmapilgul märkamata jääda võivad, kuid kontrollimist vajavad

kahjustused. Samuti teadis kostja I, et bussi remontimise eesmärgiks oli selle täielik taastamine

reisijateveo teenuse osutamise jätkamiseks. See tähendab, et kõigiti töökorda tuli seada ka

eelsoojendi kui bussi mugavusvarustusse kuuluv oluline tehniline süsteem.

VÕS § 115 järgse kahju hüvitamise nõude eesmärgiks on VÕS § 127 lg 1 kohaselt kahjustatud isiku

asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju

hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Seega tuleb viidatud sätte alusel hagejale

hüvitada hävinud bussi väärtus, millest on maha arvatud selle jäänuki eest saadud summa. Eeltoodu

põhjal tuleb hagi kostja I vastu rahuldada ja mõista kostjalt I välja kahjuhüvitisena 83 564 eurot

90 senti, samuti sissenõutavaks muutunud viivis 23 104 eurot 43 senti. Alates kohtuotsuse

tegemisest, s.o 18. maist 2017 kuni põhinõude kohase täitmiseni tuleb kostjal I maksta viivist

VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras.

VÕS § 640 lg 2 ei ole kostja I suhtes rakenduva vastutuse alusena kohaldatav, kuna eespool

tuvastatud asjaoludel ei olnud tegemist bussi juhusliku hävimisega. Samuti ei ole kostja I suhtes

VÕS § 1044 lg 2 järgi kohaldatav deliktiõiguslik vastutus.

Kostjate II–IV vastu on maakohus jätnud hagi õigesti rahuldamata. Maakohus on õigesti lähtunud

sellest, et hageja ja kostjate II–IV vahel lepingu puudumise tõttu saaks kostjate II–IV suhtes

rakendada üksnes deliktivastutust. Hageja heidab kostjatele ette tegevusetust ja seepärast saaks

kostjate II–IV vastutus põhineda kas kaitsenormi (VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3) või käibekohustuse

rikkumisel. Hageja ei ole toonud esile ühtegi kaitsenormi, mille rikkumist saaks kostjatele II–IV ette

heita, ja seepärast saab etteheide kostjate II–IV tegevusetuse kohta põhineda üksnes käibekohuste

rikkumisel. Sõidukite puhastusteenust pakkuval ettevõtjal ega tema töötajatel ei ole käibekohustust

kontrollida enne sõiduki puhastamise tööde tegemist sõiduki korrasolekut selle tehnilisest

seisukorrast lähtuda võiva ja esmapilgul märkamatu süttimise ohu seisukohast. Selline

kontrollikohustus saaks puhastusteenuse pakkujal olla üksnes ilmselge nt kohe märgatava

kütuselekke vms vahetule süttimise ohule viitava olukorra suhtes, millega praegusel juhul tegemist

ei olnud.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

9. Kostja I palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, millega

ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ja rahuldas hagi kostja I vastu. Kostja I palub teha

tühistatud osas uue otsuse, millega jätta maakohtu otsus muutmata. Menetluskulud palub kostja I

jätta hageja kanda.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei ole ringkonnakohus tuvastanud tulekahju tekkepõhjust,

vaid üksnes tulekahju leviku alguskoha. Selleks, et otsustada, kas kahju hüvitamise nõue on üldse

tekkinud, oleks tulnud tuvastada tulekahju tekkepõhjus. Ringkonnakohus tugines tõenditele, kus

asjatundjad on jõudnud järeldusele, et põleng võis tekkida eelsoojendist. Maakohus on õigesti

märkinud, et asjatundja arvamus tulekahju tekkepõhjuse kohta on oletuslikku laadi.

Ringkonnakohus pole oletuslikkust ümber lükanud. Kuna tulekahju tekkepõhjust pole tuvastatud, ei

ole võimalik conditio sine qua non põhimõttest lähtudes hinnata kostja I tegevuse või tegevusetuse

seost kahjuga. Kostja I esitatud tõendist nähtus, et kahjustunud eelsoojendi ei olekski saanud

käivituda. Hageja on bussi jäänuki võõrandamise ja aegumistähtaja lõpus esitatud hagiavaldusega

loonud ise olukorra, kus pooltel ei ole enam võimalik tulekahju tekke asjaolusid kindlaks teha. Hea

usu põhimõttega ei ole kooskõlas olukord, kus isik teeb endast kõik võimaliku, et kahju

tekkepõhjuse väljaselgitamine ei oleks enam võimalik, ja asub seejärel kohtus vaidlema, mis kahju

tekkepõhjus ikkagi võis olla.

7(10)

2-16-5962

Ringkonnakohus on alusetult laiendanud töövõtulepingu piire. Kostja I nõustub sellega, et töövõtu

olemuslikuks eesmärgiks on kokkulepitud tulemuse saavutamine. Samas ei tähenda eelmärgitu seda,

et töövõtja peaks tegema hoomamata mahus töid – lepingu eesmärki tuleb tõlgendada töövõtu

piiridest lähtuvalt. Pooled ei leppinud kokku, et kostja I pidi bussi ette valmistama kohe liinile

minekuks. Kostja I kohustus oli tuvastada konkreetsed bussi puudused ja teha konkreetselt kokku

lepitud tööd. Kostja I pädevuses on üksnes kere- ja veermikutööde tegemine. Kostja I

hinnapakkumises on märgitud, et pakkumine ei sisalda varjatud vigastuste või antud pakkumises

välja toomata detaile ning vahetust. Arvestades kokkulepitud tööde eesmärki, milleks oli viies

tehnilises süsteemis või bussi komponendis (kere, sillad, juhtimissüsteem, käiguvahetussüsteem,

mootor jõuallikana) puuduste tuvastamine ja kõrvaldamine, ei saa seda laiendada töödele, mis ei

kuulunud töövõtulepingu alla.

Ringkonnakohus on jätnud kahju suurusele esitatud vastuväited hindamata. Kostjad II–IV esitasid

vastuväited, leides, et kui bussi kindlustusjuhtumieelne väärtus oli 127 000 eurot, millest hageja

maksis kindlustushüvitisena välja 125 000 eurot, siis sai hagejal tekkinud kahju olla 60 000 eurot

(125 000 – 65 000), millele lisandusid 600 eurot ekspertiisi ja 2464 eurot 90 senti transpordi eest,

ehk kokku 63 054 eurot 90 senti, mitte 83 564 eurot 90 senti. Kostja I on kostjate vastuväidetega

maakohtus ühinenud. Kohus oleks pidanud kahjuhüvitist VÕS § 140 lg 1 alusel vähendama.

Ringkonnakohus on jätnud hindamata ka hageja ja kostja I majandusliku olukorra, mis erineb

tuhandeid kordi. Hageja ei ole ka kahjustatud bussi omanik, vaid kindlustusettevõtja, kelle

majandustegevuse sisuks ongi teiste isikute riskide maandamine. Sellega võib kaasneda mõne

kaasuse puhul ka majanduslikult negatiivne tulemus. Kostja I on väikeettevõtja, kes üritab niigi

keerulises konkurentsisituatsioonis oma majandustegevusega tegeleda. Ringkonnakohus oleks

pidanud täiendavalt hindama kahjuhüvitise vähendamise osas ka asjaolu, et hageja on bussi jäänuki

võõrandamise ja aegumistähtaja lõpus esitatud hagiavaldusega loonud olukorra, kus pooltel ei ole

enam võimalik tulekahju tekke asjaolusid kindlaks teha. Sellest tulenevalt on kostjate võimalused

olnud vastuargumentide esitamiseks piiratud, millest lähtuvalt tuleks täiendavalt kahjuhüvitist

vähendada.

10. Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu, paludes jätta selle rahuldamata ning ringkonnakohtu

otsuse muutmata. Kassatsioonimenetluse kulud palub hageja jätta kostja I kanda.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 691

p 2 ja § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi tuleb

saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

12. Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes selle üle, kas ringkonnakohus on tuvastanud tulekahju

tekkepõhjuse, kas ringkonnakohus on laiendanud põhjendamatult töövõtulepingu piire ning kas

ringkonnakohus oleks pidanud kahjuhüvitise suurust vähendama.

13. Kostja I tugineb kassatsioonkaebuses sellele, et ringkonnakohus pole tuvastanud tulekahju

tegelikku tekkepõhjust. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu. Ringkonnakohus on arvestanud

asjas esitatud asjatundjate arvamusi (Tuleohutusekspertiisi Büroo OÜ eksperdiarvamust (I kd,

tl 19-27) ja Lettore OÜ uuringu raportit nr 16026 (I kd, tl 141–145)) ja järeldanud, et nende tõendite

alusel saab lugeda tuvastatuks, et tulekahju sai alguse Webasto eelsoojendist. Seda ei lükanud

ringkonnakohtu arvates ümber ka Webasto eelsoojendite ametliku esindaja Eestis, Aktsiaseltsi

K.G. Knutsson tootejuhi M. Laanemetsa arvamus ja kasutusjuhend (I kd, tl 179–184). Seega on

kahjunõude tekkepõhjus ringkonnakohtus tuvastatud. Kolleegiumi arvates ei ole ringkonnakohus

8(10)

2-16-5962

eelnimetatud tõendeid hinnates rikkunud ka menetlusõiguse norme. Tulenevalt TsMS § 688

lg-test 3–5 ei saa kolleegium ise asjaolusid tuvastada ega tõendeid hinnata.

14. Kostja I tugineb kassatsioonkaebuses ka sellele, et ringkonnakohus laiendas põhjendamatult

töövõtulepingu piire, kui leidis, et kostja I kohustuseks oli töövõtulepingu järgi kontrollida bussi

eelsoojendit.

VÕS § 635 lg 1 järgi kohustub töövõtulepinguga üks isik (töövõtja) valmistama või muutma asja või

saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse (töö), teine isik (tellija) aga maksma

selle eest tasu. Õige on ringkonnakohtu järeldus, et töövõtu olemuslikuks eesmärgiks on

kokkulepitud tulemuse saavutamine. VÕS § 641 lg 2 p 1 järgi ei vasta töö muu hulgas

lepingutingimustele, kui tööl ei ole kokkulepitud omadusi. VÕS § 642 lg 1 esimese lause järgi

vastutab töövõtja töö lepingutingimustele mittevastavuse eest, mis on olemas töö juhusliku hävimise

ja kahjustumise riisiko tellijale ülemineku ajal, isegi kui mittevastavus ilmneb alles pärast seda.

Oluline on seega asjas tuvastada, milles pooled kokku leppisid.

Toimiku materjalide järgi on kostja I saadetud hinnapakkumises märgitud: „Pakkumine ei sisalda

varjatud vigastuste või antud pakkumises välja toomata detaile ning vahetust.“ (I kd, tl 15.)

Kolleegiumi arvates on põhjendatud ringkonnakohtu järeldus, et hinnapakkumises märgitud

välistusega on silmas peetud seda, et tehtud pakkumise rahaline suurus hõlmab üksnes pakkumise

tegemise ajaks tuvastatud vajalikke varuosi ja tööde hinda.

Samas ei selgu ringkonnakohtu otsuse põhjendustest, milliste tõendite või asjaolude alusel jõudis

ringkonnakohus järeldusele, et kostja I kohustuseks oli töövõtulepingu järgi kontrollida ka Webasto

eelsoojendussüsteemi. Toimikus on lisaks hinnapakkumisele ka AS-i HANSABUSS transpordi- ja

logistikaosakonna juhataja M. Lepa 30. novembril 2012 saadetud e-kiri hagejale, kus on viidatud, et

„lisaks reaalsetele tehnilistele kahjudele võis avarii kaasa tuua veel varjatud kahjusid bussi

alusvankri juures (esisild, roolikarp jm), käigukastis (võis viga saada käikude lülitussüsteem),

mootoris (mootor töötas mingi aja külili asendis, mille korral puudus õlitus)“ (I kd, tl 11). Samuti

nähtub toimikust, et kirjas, mille hageja saatis kostjale I ja AS-ile HANSABUSS, on viidatud

sellele, et enne sõiduki keretööde algust tuleb tuvastada võimalikud probleemid esisillas,

roolikarbis, käigukastis ja mootoris (I kd, tl 17).

Eelnimetatud tõendid (eelkõige hageja kiri) viitavad kolleegiumi arvates võimalusele, et pooled

leppisid kokku töödes, millele kostja I on menetluses viidanud. Kostja I viitas, et tema kohustuseks

oli töövõtulepingu järgi puuduste tuvastamine ja kõrvaldamine järgmistes bussi süsteemides või

komponentides: bussikere, sillad, juhtimissüsteem, käiguvahetussüsteem ning mootor jõuallikana.

Kolleegium leiab, et selle kaasuse asjaoludel võiks kostja I kohustuse rikkumist ja vastutust jaatada

juhul, kui kostja I oleks mõistlikult võttes pidanud märkama Webasto eelsoojendussüsteemi riket

sõiduki kontrollimise käigus, kuid jättis sellest hageja informeerimata (vt informeerimiskohustuse

kohta nt Riigikohtu 28. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-180-10, p 9). Asjaolu, et Webasto

eelsoojendussüsteemi rike oleks leitav tavapärase kontrollimise käigus ilma süsteemi

demonteerimata, ei ole asjas tuvastatud.

Kuna ringkonnakohtu järeldus, et kostja I kohustuseks oli töövõtulepingu järgi ka Webasto

eelsoojendussüsteemi kontrollimine, ei ole kolleegiumi arvates piisavalt põhjendatud (TsMS § 654

lg-d 4 ja 5, § 669 lg 1 p 5), tuleb ringkonnakohtu lahend tühistada ning saata asi uueks

läbivaatamiseks tagasi ringkonnakohtule, et ringkonnakohus hindaks töövõtulepinguga

kokkulepitud tööde mahtu esitatud tõendeid arvesse võttes.

9(10)

2-16-5962

15. Kolleegium märgib, et välistatud pole kostja I vastutus kostjate II–IV eest tsiviilseadustiku

üldosa seaduse (TsÜS) § 132 alusel. TsÜS § 132 lg 1 järgi vastutab isik teise isiku käitumise ja

temast tulenevate asjaolude eest nagu oma käitumise või endast tulenevate asjaolude eest, kui ta

kasutab seda isikut pidevalt oma majandus- või kutsetegevuses ja selle isiku käitumine ning temast

tulenevad asjaolud on seotud isiku majandus- või kutsetegevusega. TsÜS § 132 lg 2 järgi vastutab

isik samuti teise isiku käitumise või temast tulenevate asjaolude eest, kui ta kasutab seda isikut oma

kohustuste täitmisel ja selle isiku käitumine või temast tulenevad asjaolud on seotud selle kohustuse

täitmisega.

Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul võtta seisukoht, kas hageja on esitanud menetluses

asjaolusid, mille alusel võiks tulla kõne alla kostja I vastutus TsÜS § 132 järgi.

16. Kui ringkonnakohus leiab ka asja uuel läbivaatamisel, et kostja I on rikkunud oma lepingulist

kohustust ning vastutab hagejale tekkinud kahju eest, tuleb ringkonnakohtul hinnata ka seda, kas

praegustel asjaoludel on alust kahjuhüvitise suurust VÕS § 140 lg 1 alusel vähendada

(vt töövõtulepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõude puhul VÕS § 140 kohaldamise

kohta Riigikohtu 25. novembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-126-15, p 13).

17. Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus ja

rahaline kindlaksmääramine TsMS § 173 lg 3 teise lause ja § 174 lg 6 alusel ringkonnakohtu

otsustada.

18. Kostja I kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause

alusel kassatsioonikautsjon kostjale I tagastada.

Villu Kõve

Henn Jõks

Ants Kull

10(10)