2-16-9016/34 · Riigikohtu tsiviilkolleegium

R I I G I K O H U S

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

2169016

Määruse kuupäev

Tartu, 19. detsember 2017

Kohtukoosseis

Eesistuja Jaak Luik, liikmed Villu Kõve ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

OÜ SLG Energy hagi Tarmo Tetsmanni vastu 30 668 euro

38 sendi ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 23. mai 2017. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ SLG Energy kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja OÜ SLG Energy, esindaja vandeadvokaat Natalia

Suvorova

Kostja Tarmo Tetsmann, esindaja vandeadvokaat Siiri

Malmberg

Asja läbivaatamise kuupäev

27. november 2017. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 23. mai 2017. a otsus ja Harju Maakohtu

14. veebruari 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2169016.

2. Lõpetada tsiviilasja nr 2169016 menetlus.

3. Jätta menetluskulud kõigis kohtuastmetes OÜ SLG Energy kanda ja mõista OÜlt SLG

Energy Tarmo Tetsmanni kasuks välja menetluskuludena 1687 eurot 68 senti

(sh käibemaks).

4. Tagastada OÜ SLG Energy kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. OÜ SLG Energy (hageja) esitas 9. juunil 2016 Harju Maakohtule hagi Tarmo Tetsmanni (kostja)

vastu, milles palus kostjalt välja mõista 30 668 eurot 38 senti ja hilisema täpsustuse kohaselt ka

viivise sellelt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras 10. juunist 2016

kuni põhinõude tasumiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt töötas kostja hageja juures autojuhina, täites ka logistiku ülesandeid. Alates

24. veebruarist 2011 kasutas kostja mittesihipäraselt talle tööalaseks kasutamiseks antud kütuse

krediitkaarte (kütusekaardid). Pärast töösuhte lõppemist 13. mail 2011 kostja kütusekaarte ei

tagastanud ja jätkas loata nende kasutamist 12. augustini 2011. Kostja palus kütuse tankimisel teiste

isikute abi, väites, et kütust tangitakse hageja sõidukitesse. Isikud, keda kostja vahendliku

täideviijana ära kasutas, kohtusid tanklates isikutega, kelle sõidukitesse paigutatud mahutitesse

kütus kostjaga kokkuleppel tangiti. Kostja andis kütusekaardid kütuse eest tasumiseks teda

2-16-9016

abistavale isikule, kes need hiljem tagastas. Kostja lasi kolmandatel isikutel tankida hageja

kütusekaarte kasutades kütust kokku 49 korral koguväärtuses 32 753 eurot 41 senti. Hageja tasus

ebaseaduslikult tangitud kütuse eest soodushinna alusel tanklapidajatele kokku 30 668 eurot

38 senti.

Harju Maakohtu 21. oktoobri 2015. a jõustunud otsusega (kriminaalasi nr 1157208) tunnistati kostja

süüdi karistusseadustiku § 201 lg 1 järgi selle eest, et ta tarvitas hageja kütusekaarte

mittesihipäraselt. Kriminaalasjas esitatud tsiviilhagi jäi lõppastmes Riigikohtu 1. juuni 2016. a

otsusega (kriminaalasi nr 3114116) nõude aegumise tõttu rahuldamata. Kostja on hageja arvel

kütuse võrra rikastunud. Rikastumine tuleb kostjalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 150

lg 2 alusel välja mõista samas ulatuses, nagu hagejale tekitati kahju, s.o 30 668 eurot 38 senti. Raha

tuleb kostjalt välja mõista olenemata sellest, kas tulu oli pööratud kostja enda või kolmandate isikute

kasuks. Lisaks tuleb kostjal tasuda viivist.

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda ja mõista hagejalt välja

esindajakuludena 1189 eurot 48 senti (sh käibemaks).

Kostja arvates ei ole hageja TsÜS § 150 lg 2 kohaldamise eeldusi tõendanud. Hageja ei ole esitanud

tõendeid selle kohta, et kostja rikastus tema arvel.

3. Harju Maakohus jättis 14. veebruari 2017. a otsusega hagi rahuldamata ning menetluskulud

hageja kanda ja mõistis temalt kostja kasuks välja 1054 eurot 8 senti (sh käibemaks).

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole hageja nõue põhjendatud ega tõendatud. Hageja kahju

hüvitamise nõue on jõustunud kohtuotsusega jäetud rahuldamata. TsÜS § 150 lg 2 järgi peab

kohustatud isik olema käitunud õigusvastaselt ja olema selles süüdi ning kannatanu peab olema

saanud kahju. Lisaks tuleb tuvastada, kas kahju tekitaja rikastus kannatanu arvel. Hageja ei ole

esitanud ega tõendanud ühtegi asjaolu, millest nähtuks, et kostja rikastus kuriteo toimepanemisel

hageja arvel 30 668 euro 38 sendi ulatuses. Vaatamata kohtu selgitustele ei ole hageja oma nõuet

täiendavalt põhjendanud ega tõendanud. Jõustunud kohtulahenditega on tõendatud, et kostja

võimaldas hageja kütusekaartide abil tankida kütust kolmandate isikute sõidukitesse, millega kostja

pööras hageja vara suures ulatuses kolmandate isikute kasuks. Kohtulahenditest ei nähtunud, kas või

millist kasu kostja kuriteo toimepanekust sai.

4. Hageja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja hagi rahuldada, samuti mõista

kostjalt hageja apellatsiooniastme menetluskuludena välja 1550 eurot (käibemaksuta).

Kostja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda ja mõista

hagejalt välja esindajakuludena 345 eurot 60 senti (sh käibemaks).

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus jättis 23. mai 2017. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja

apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus jättis apellatsioonimenetluse kulud hageja kanda

ja mõistis temalt kostja kasuks välja 345 eurot 60 senti (sh käibemaks).

Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega ega korranud neid. Maakohus kohaldas

materiaal- ja menetlusõiguse norme õigesti. Asjas ei vaielda selle üle, et kostja käitus õigusvastaselt,

oli omastamises süüdi ning hageja sai kostja teo tõttu kahju. Eelnev on veenvalt tõendatud

2(

2-16-9016

kriminaalasjas tehtud kohtuotsustega. Hageja ei ole aga tõendanud seda, et kostja on hagejale kahju

tekitamisega rikastunud. Alles pärast hageja tõendamiskoormuse täitmist saab kostja asuda

tõendama, et tema hagejale kahju tekitamisega ei rikastunud. Maakohus leidis õigesti, et pelgalt

rikastumise elulisest usutavusest ei piisa, et lugeda kostja rikastunuks (TsÜS § 150 lgs 2 sätestatud

nõude eeldused täidetuks). Maakohus selgitas istungil hagejale mitmel korral vajadust esitada kostja

rikastumise kohta täiendavaid asjaolusid ja tõendeid, kuid hageja seda ei teinud.

Maakohus jättis õigesti tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 järgi menetluskulud

hageja kanda. Menetluskulude hageja kanda jätmine ei ole äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik, mis

annaks alust kohaldada TsMS § 162 lgt 4.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja hagi rahuldada.

Hageja arvates ei vastanud ringkonnakohus kõigile apellatsioonkaebuse väidetele. Kohtud leidsid

valesti, et kogu tõendamiskoormus on hagejal. Kostja ei andnud kriminaalasja kohtueelses ja

kohtuliku uurimise käigus sisulisi ütlusi temale inkrimineeritud süüteo asjaolude kohta. Vastutusest

vabanemiseks oleks kostja pidanud tõendama, et ta ei saanud hagejale kahju tekitamisest kasu. See,

et kostja kasu ei saanud, ei ole usutav. Kohtuotsused on ebaõiglased ja õiglustunnet riivavad –

kuriteoga rikastumise korral ei ole kurjategijal ei kriminaal- ega tsiviilkohtumenetluses mingit

tõendamiskohustust.

Kohtud lähtusid menetluskulude jaotamisel valesti TsMS § 162 lgst 1. Kohaldada tulnuks

TsMS § 162 lgt 4, sest menetluskulude hageja kanda jätmine on äärmiselt ebaõiglane. Kostja on

tekitanud kuriteoga hagejale kahju ning kohtute seisukohta arvestades peab hageja kandma

menetluskulud ainuüksi seetõttu, et pöördus kurjategija vastu varalise nõudega kohtusse.

7. Kostja palub jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda ja mõista

hagejalt välja 577 eurot 44 senti (sh käibemaks).

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et maa- ja ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 428 lg 1 p 2, § 431 lg 2 esimese

lause, § 691 p 3 ja § 692 lg 6 alusel tühistada ja asja menetlus lõpetada.

9. TsMS § 428 lg 1 p 2 kohaselt lõpetab kohus menetluse otsust tegemata mh juhul, kui samade

poolte vaidluses samal alusel sama hagieseme üle on jõustunud menetluse lõpetanud Eesti kohtu

lahend, mis välistab samas asjas uue kohtusse pöördumise. TsMS § 371 lg 1 pst 4 tulenev asja

korduva menetlemise keeld on hagi lubatavuse eeldus, mida kohus peab kontrollima omal algatusel,

ning valesti menetlusse võetud hagi menetluse lõpetamise kohustus on ka kõrgema astme kohtul,

sh Riigikohtul. Kui menetluse lõpetab kõrgema astme kohus, tühistab ta TsMS § 431 lg 2 esimese

lause järgi määrusega ühtlasi asjas tehtud alama astme kohtu lahendid (vt nt Riigikohtu 26. aprilli

2017. a määrus tsiviilasjas nr 3213417, p 11).

10. Väljendi "sama nõue samal alusel" all mõeldakse TsMS § 371 lg 1 p 4 ja § 428 lg 1 p 2 järgi

kahte samasugust haginõuet, mida põhjendatakse sama tegeliku elu juhtumiga (faktikogumiga)

(vt nt Riigikohtu 28. novembri 2005. a otsus tsiviilasjas nr 32112205, p 15; 17. jaanuari 2011. a

määrus tsiviilasjas nr 32114810, pd 10 ja 11).

3(

2-16-9016

Kolleegium leiab, et hageja on esitanud praeguses asjas hagi, mille ese ja alus on samad, mis olid

arutluse all samade poolte vahel kriminaalasjas nr 1157208, mille kohta tehtud lahend on jõustunud.

Seetõttu tuleb asja menetlus lõpetada.

10.1. Riigikohtu 1. juuni 2016. a otsusega kriminaalasjas nr 3114116 tühistas Riigikohus selles

kriminaalasjas tehtud maa- ja ringkonnakohtu otsused osas, millega rahuldati hageja kui kannatanu

tsiviilhagi ja mõisteti kostjalt hageja kasuks välja 30 668 eurot 38 senti, ning jättis tsiviilhagi nõude

aegumise tõttu rahuldamata.

10.2. Nii praeguses tsiviilasjas kui ka viidatud kriminaalasjas oli kostjaks sama isik, st tegu on

samade pooltega.

10.3. Hageja põhjendas kolleegiumi arvates oma nõuet mõlemas menetluses ka sama tegeliku

elujuhtumiga, mistõttu nõue on esitatud samal alusel. Kuigi viidatud kriminaalasjas esitas hageja

kostja vastu tsiviilhagi õigusvastaselt tekitatud kahju 30 668 eurot 38 senti hüvitamiseks ning

praeguses tsiviilasjas palub hageja TsÜS § 150 lgle 2 tuginedes kostjalt välja mõista 30 668 eurot

38 senti (millele lisandub viivis) rikastumisena, tehakse mõlemal juhul hageja nõue kindlaks üldiste

deliktiõiguslike sätete järgi. TsÜS § 150 lg 2 sätestab õigusvastasest kahju tekitamisest tuleneva

nõude, mille sisuks on alusetust rikastumisest saadu väljaandmine, ning kõnealuse nõude eeldused

on samad lepinguvälise kahju hüvitamise nõudega (vt Riigikohtu 2. juuni 2010. a otsus tsiviilasjas

nr 3214510, p 13). Materiaalõiguslikult on tegu eri liiki deliktilise nõudega, kuid menetluslikult on

tegu sama nõudega, kus sama tulemust samadel asjaoludel põhjendatakse lihtsalt õiguslikult

erinevalt. Põhimõtteliselt peab kohus esitatud asjaoludel kontrollima nõude rahuldamise

võimalikkust kõigil võimalikel õiguslikel alustel, kuid selle tegemata jätmine ei õigusta uue hagi

esitamist samal (faktilisel) alusel.

11. Kohtupraktika ühtlustamiseks selgitab kolleegium TsÜS § 150 lg 2 ja selles sätestatud nõude

eelduste täitmise tõendamise kohta täiendavalt järgmist.

11.1. Nii TsÜS § 150 lg 2 järgi rikastumise eest hüvitise nõudmiseks kui ka alusetu rikastumise

väljaandmise nõude rahuldamiseks peab kohus olema tuvastanud, et rikastunud on kostja, piisav ei

ole kolmandate isikute rikastumine. Vastasel juhul muutuks piir kahju hüvitamise nõudega

ebamääraseks.

11.2. Samas ei ole hageja tõendamiskoormus ka piiramatu. Hea usu põhimõttest tulenevalt on

võimalik, et asjaolu tõendamise koormus pöördub eelduste esinemise võimalikkusele viitavate

asjaolude esitamise järel ümber, eelkõige kui tõendada tuleb asjaolu, mille esinemine on kostja

kontrolli all, hagejal ei ole objektiivselt võimalik tõendeid esitada ja kostja keeldub asjaolu

tõendamisele kaasa aitamast. Kui hageja on asjaolu esinemise tõenäosust põhistanud, peab kostja

tõendama asjaolu esinemise puudumist (vt ka nt Riigikohtu 8. jaanuari 2013. a otsus tsiviilasjas

nr 32117312, p 17; 12. märtsi 2015. a otsus tsiviilasjas nr 32114914, p 13).

Kolleegiumi arvates saab kostja rikastumist TsÜS § 150 lg 2 mõttes eeldada olukorras, kus

tõendatud on nii muud nõude eeldused kui ka asjaolu, et keegi on rikkumisest kasu saanud ja on

usutav, et selleks võib olla kostja. Sel juhul peab kostja tõendama, et tema ise ei ole rikastunud.

Tõendamiskoormuse ümberpööramine ei või aga olla üllatuslik (vt ka Riigikohtu 12. märtsi 2015. a

otsus tsiviilasjas nr 32114914, p 14).

4(

2-16-9016

12. Menetluse määrusega lõpetamise tõttu jäävad menetluskulud kõigis kohtuastmetes TsMS § 168

lg 2 järgi hageja kanda.

Kolleegium ei näe põhjust kohaldada TsMS § 162 lgt 4 ja jätta kulud poolte endi kanda. Hageja,

kelle hagi jäeti rahuldamata, pöördus kohtusse sisuliselt uuesti sama nõudega ja põhjustas sellega

kostjale menetluskulusid. Ka ainuüksi nõude aegumisele tuginedes hagi rahuldamata jätmine ei

annaks alust menetluskulusid poolte endi kanda jätta, kuna aegumisele tuginemist kui lubatavat

vastuväidet ei saa kostjale ette heita ega lugeda seda hageja suhtes äärmiselt ebaõiglaseks.

13. Maakohtus mõisteti hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 1054 eurot 8 senti (sh

käibemaks) ja ringkonnakohtus 345 eurot 60 senti (sh käibemaks). Kuigi maa- ja ringkonnakohtu

otsused tühistatakse, ei ole kolleegiumi arvates alust muuta maa- ja ringkonnakohtu otsusega

kindlaks määratud menetluskulude rahalist suurust.

Riigikohtus on kostja palunud hagejalt välja mõista kassatsioonimenetluses kantud esindajakulud

577 eurot 44 senti (sh käibemaks), kokku 4,01 tunni eest, tunnihinnaga 120 eurot. Arvestades, et

sama esindaja on kostjat esindanud algusest peale ja et kostja esindaja vastuväidetel ei ole asja

lahendamiseks tähendust, kui ta ei ole asja lõpetamisele tuginenud, on menetluskulude nimekirjas

esitatud kulud kassatsioonkaebusele vastamiseks ülepaisutatud. Kolleegiumi hinnangul on

põhjendatud määrata kostja lepingulise esindaja kuludena kindlaks tasu kahe tunni õigusabiteenuse

osutamise eest, s.o 288 eurot (sh käibemaks).

Kokku peab hageja hüvitama kostjale menetluskulud 1687 eurot 68 senti (sh käibemaks).

14. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuse esitamisel on hageja tasunud kautsjonit ettenähtust

vähem, nimetades kassatsioonkaebuse hinnaks 30 668 eurot 38 senti ja tasudes kautsjonit 306 eurot

69 senti (tl 161). Seejuures on hageja jätnud hinna arvestamisel tähelepanuta oma viivisenõude, mis

lisandub hinnale TsMS § 133 lg 2 järgi ja millest tuleb lähtuda TsMS § 137 lg 1 järgi ka

kassatsioonkaebuse esitamisel. Ka ringkonnakohtu otsuses on hinnaks märgitud viivist arvestades

33 137 eurot 18 senti, millelt tulnuks tasuda kassatsioonikautsjonit TsMS § 140 lg 2 esimese lause

järgi 1% ehk 331 eurot 37 senti.

Kolleegium ei mõista vähem tasutud kautsjonit hagejalt siiski välja, kuna tasutud kautsjon tuleb

TsMS § 149 lg 4 kolmanda lause alusel asja menetluse lõpetamise tõttu hagejale nagunii tagastada.

Jaak Luik

Villu Kõve

Tambet Tampuu

5(