2-16-4694/42 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Margo Klaar, Mati Maksing

Otsuse kuupäev

18.12.2017, Tallinn

Kohtuasja number

2-16-4694

Kohtuasi

Pindi Kinnisvara OÜ hagi Osaühing Sholas vastu

leppetrahvi ja viivise väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 19.07.2016 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Pindi Kinnisvara OÜ apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

14 423,74 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja Pindi Kinnisvara OÜ (registrikood 10677258),

esindaja XX

Kostja Osaühing Sholas (registrikood 12839127), esindaja

vandeadvokaat Margus Sorga

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Pärnu Maakohtu 19.07.2016 otsus osaliselt, s.o osas, milles kohus määras

menetluskulude hüvitise suuruseks, mis tuleb Pindi Kinnisvara OÜ-lt Osaühing Sholas

kasuks välja mõsta menetluskulude hüvitis 1 227,6 eurot.

2. Teha tühistatud osas uus lahend, millega mõista Pindi Kinnisvara OÜ-lt Osaühing

Sholas kasuks välja menetluskulude hüvitis 1 161,6 eurot.

3. Maakohtu otsuse resolutsioon kehtib järgmises sõnastuses:

3.1. Jätta hagi rahuldamata.

3.2. Jätta menetluskulud Pindi Kinnisvara OÜ kanda.

3.3. Mõista Pindi Kinnisvara OÜ-lt Osaühing Sholas kasuks välja menetluskulude

hüvitis 1 161,6 eurot.

4. Rahuldada apellatsioonkaebus osaliselt.

5. Jätta

apellatsiooni-

ja

kassatsiooniastme

menetluskulud

arvestades

apellatsioonkaebuse rahuldamise proportsiooni täies ulatuses Pindi Kinnisvara OÜ

kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile

kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Juhul

kui

menetlusosaline

taotleb

menetlusabi,

peab

ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

Asjaolud ja hageja nõue

1. Pindi Kinnisvara OÜ (hageja, endise ärinimega Aktsiaselts Pindi Kinnisvara) esitas

24.03.2016 Pärnu Maakohtule hagi Osaühing Sholas (kostja) vastu 27 000 euro suuruse

leppetrahvi ja viivise saamiseks. Samuti palus hageja kohustada kostjat täitma hageja ja OÜ

Tõnisson ja Partnerid vahel 26.02.2012 sõlmitud maakleriteenuse osutamise lepingust ning

30.06.2015 sõlmitud maakleriteenuse osutamise lepingu muutmise ja loovutamise

kokkuleppest tulenevat ärisaladuse hoidmise kohustust kuni 15.11.2018 (k.a).

Hageja ning OÜ Tõnisson ja Partnerid, keda esindas juhatuse liige AL, vahel sõlmiti 26.06.2012

maakleriteenuste osutamise leping. Hageja, kostja ning OÜ Tõnisson ja Partnerid vahel sõlmiti

30.06.2015 maakleriteenuse lepingu muutmise ja loovutamise kokkulepe, mille alusel loovutas

OÜ Tõnisson ja Partnerid 26.06.2012 lepingust tulenevad õigused ja kohustused kostjale

(loovutamise kokkulepe).

Loovutamise kokkuleppe ja maakleriteenuse lepingu p-de 1.1 ja 1.2 kohaselt oli kostja

kohustatud sõlmima hageja nimel lepinguid kinnisvaraobjektidega tehtavate tehingute

vahendamiseks ning osutama eksperdihinnangute koostamise teenust. Lepingu p 4.1 järgi oli

kostja kohustatud lepingu kehtivuse ajal ja kolme aasta jooksul pärast lepingu lõppemist hoidma

hageja ärisaladust, milleks on hagejaga seotud tehnoloogiline ja äriline teave (sh teave klientide

kohta), mis ei ole üldiselt kättesaadav ning mille avaldamine võib kahjustada hageja

majanduslikke huve või tekitada kahju tellijatele. Maakleriteenuse osutamise lepingu p 4.4 järgi

kohustus kostja mh tagama ja vastutama, et tema juhtorgani liikmed, töötajad või muul viisil

otseselt või kaudselt tema kontrollitud isikud, kes hagejale vahetult teenust osutavad, tegutsevad

kooskõlas lepingu eesmärkidega ning täidavad lepingu p-s 4 nimetatud ärisaladuse hoidmise

kohustust ja konkurentsi osutamise keeldu. Eelnimetatud isikute rikkumine omistatakse lepingu

järgi kostjale. Lepingu p-s 4.5 on ärisaladuse hoidmise kohustuse ja konkurentsikeelu rikkumise

eest ette nähtud sanktsioonina leppetrahv 3 000 eurot iga rikkumise fakti kohta. Hageja on

maksnud kostjale tasu ärisaladuse hoidmise kohustuse ja konkurentsikeelu kokkuleppe täitmise

eest vastavalt lepingu p-s 4.5 kokku lepitule. 11.11.2015 sõlmisid hageja ja kostja

maakleriteenuse lepingu lõpetamise kokkuleppe, mille järgi oli lepingu kehtivuse viimaseks

päevaks 15.11.2015.

Kostja rikkus maakleriteenuse lepingu p-i 4.1. Nimelt asus kostja ainuosanik ja juhatuse liige

AL pärast maakleriteenuse lepingu lõppemist tegutsema Nord Property OÜ kasuks ja avaldas

selle äriühingu veebilehel müügi- ja üürikuulutused 31 kinnisvaraobjekti kohta, mis olid AL

hallata eelneva koostöö ajal hagejaga. Samad kinnisvarakuulutused olid varem avaldatud hageja

veebilehel ja erinevates veebiportaalides. Selliste tegudega andis kostja hageja ärisaladusena

kvalifitseeritava info konkurendi valdusesse.

Arvestades iga rikkumise fakti kohta kohaldatavat leppetrahvi nõuet 3 000 eurot, kujuneks

hageja arvutuste kohaselt leppetrahvi suuruseks 87 000 eurot. Hageja tasaarvestas leppetrahvi

nõudega kostja 1 033,44 euro suuruse nõude hageja vastu ning vähendas arvestuslikku

leppetrahvinõuet 27 000 euroni, mille palus kostjalt hageja kasuks välja mõista.

Maakleriteenuse lepingust tulenevalt lasub kostjal hageja ärisaladuse hoidmise kohustus kuni

15.11.2018. Lisaks nõudis hageja kostjalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras viivist alates 16.01.2016 kuni põhinõude täitmiseni. Hagi esitamise seisuga

oli sissenõutavaks muutunud viivis 403,92 eurot.

Kostja vastuväited

2. Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta hagi rahuldamata. Hageja ajas segamini konkurentsi

osutamise keelu ja ärisaladuse hoidmise kohustuse. Kuivõrd konkurentsikeeld pärast

maakleriteenuse lepingu lõppemist ei kehtinud, püüdis hageja tuletada ja omistada kostjale

ärisaladuse hoidmise kohustuse rikkumise. Ärisaladuseks ei saanud olla avalik info, mis oli

avaldatud hageja veebilehel. Seega oli välistatud, et sellise info avaldamine kolmanda isiku

veebilehel oleks ärisaladuse rikkumine.

Hagist ei olnud võimalik aru saada, millist 31 kinnisvaraobjekti hageja silmas peab, sest

viidatud oli üheksale objektile. Hagis nimetatud kinnisvaraobjektide omanikud olid vabad

otsustama, keda nad volitavad oma kinnistut müüma, ning konkreetsel juhul osutus müüjaks

kolmas isik Nord Property OÜ. Hageja viidatud kinnisvaraobjektide omanikud esitasid oma

kontaktandmed hageja konkurendile ise, kui nad avaldasid soovi müüa oma kinnisvara Nord

Property OÜ vahendusel. Kostjale teadaolevalt olid kinnistute omanikud ise lõpetanud hagejaga

maaklerilepingud ja objektid olid hageja kodulehelt maha võetud enne kui kolmas isik

kuulutused avaldas. Juhul kui kohus peab kostja lepingurikkumist tõendatuks, palus kostja VÕS

§ 162 lg 1 alusel vähendada väljamõistetavat leppetrahvi mõistliku suuruseni. Hageja nõue oli

olulises disproportsioonis hageja kahjuga ja kostjale makstud ärisaladuse hoidmise tasuga.

Maakohtu otsus

3. Maakohus jättis hagi rahuldamata, menetluskulud hageja kanda ja mõistis hagejalt kostja

kasuks menetluskuluna välja 1 227,6 eurot.

Maakohus nõustus kostjaga, et konkurentsiseaduse (KonkS) § 63 lg-st 1 ega lepingust tulenevalt

ei olnud võimalik hageja enda avaldatud ja avalikustatud teavet, s.o kinnisvaraobjektide

müügikuulutusi, käsitada hageja ärisaladusena. Ka klientide isiku- ja kontaktandmed ei olnud

kinnisvarabüroo ärisaladus ehk ettevõtlusega seotud spetsifiiline teave, mille avalikustamine

võib ettevõtja huve kahjustada. Kliendid on vabad otsustama, kellele nad oma isiku- ja

kontaktandmeid avaldavad ning millises ulatuses on teenusepakkujad õigustatud neid kasutama

või avalikustama. Kinnisvara müügiga tegeleva büroo vahetamisel avaldasid kliendid uue

lepingu sõlmimisel eelduslikult oma andmed ise.

Apellatsioonkaebus

4. Hageja palus maakohtu otsus tühistada ja saata asi maakohtule uueks arutamiseks või

alternatiivselt teha uus otsus, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda.

Kohus tõlgendas valesti poolte vahelises lepingus reguleeritud ärisaladuse sisu ja lepingust

kostjale tulenevat lepingu täitmise kohustust ning käsunduslepingust kostjale tulenevat saladuse

hoidmise kohustust. Hageja avaldatud ja avalikustatud teavet (s.o kinnisvaraobjektide

müügikuulutusi) oli võimalik käsitleda hageja ärisaladusena. Klientide isiku- ja kontaktandmed

olid kvalifitseeritavad hageja ärisaladusena ehk ettevõtlusega seotud spetsiifilise teabena, mille

avalikustamine võib kahjustada ettevõtja majandushuve.

Kostja kasutas hageja nimel kolmandate isikutega lepingute sõlmimisel hageja loodud tehnilisi

võimalusi, sh programmi Scoro, fotoaparaati ja hageja rahalisi vahendeid (objektide

müügiportaalides avaldamise tasu, turunduskulu). Vaidlust ei olnud ka selles, et kostja ja hageja

vahelise lepingu lõppemise järgselt asus kostja lepingulisse suhtesse hageja konkurendi Nord

Property OÜ juurde. Nord Property OÜ põhitegevusalaks on sarnaselt hagejale

kinnisvarabüroode tegevus. Arvestades asjaoluga, et hageja majandustegevus kvalifitseerub

konsultatsioonivaldkonnaks, kus peamiseks ärisaladuseks ja varakogumiks on ettevõttele tulu

toovad ettevõtte kliendid, siis on mõistetav, et hageja mõistlikuks ja õiguspäraseks huviks on

kliendisuhte jätkamine olukorras, kus klientidega lepingu raames tegelenud koostööpartner

poolte vahelise lepingu lõpetab ja asub lepingulisesse suhtesse hageja konkurendi juurde. Ei

olnud mõeldav ja majanduslikult mõistlik olukord, kus koostööpartneri või näiteks

müügitöötaja lepingu lõpetamisega kaasneb hageja klientide „kaaperdamine“. Kohus jättis

täielikult hindamata kliendibaasina kvalifitseeritud info majandusliku mõju ja tähtsuse hageja

kui äriühingu jaoks, kelle müügitulu tekib klientide kinnistute müügitehingute/üüritehingute

vahendamisest saadavatest rahalistest vahenditest.

Hageja jaoks oli klientidega seonduv info kvalifitseeritud ärisaladusena põhjusel, et

müügikuulutuse avaldamisel teostatakse mitmeid toiminguid, sh määratakse kinnistu esialgne

turuhind, sõlmitakse maaklerileping, teostatakse objekti turundamisega seonduvaid tegevusi

jpm. Kui konkreetse kinnistuga seonduv müügitulu maakleri/koostööpartneri tegevuse tõttu

jääb saamata, sest maakler/koostööpartner liigub uute väljakutsete otsimisel konkureerivasse

ettevõttesse, siis ei ole hagejal võimalik tehtud kulutusi müügitegevusest saadavate rahaliste

vahendite arvelt katta ning hageja on saanud koostööpartneri/maakleri tegevuse tõttu otsest

varalist kahju.

Maakohus ei andnud hinnangut kostja tegevusele lähtuvalt KonkS-ist, sh kõlvatu konkurentsi

sätetest. Klientidega seotud informatsiooni puhul tuleb eristada, kas see on või pole avalikkusele

kättesaadav (nimed, aadressid või nt erilised vajadused, eelistused, ostuharjumused). Hageja

jaoks omab ärisaladusena majanduslikku tähendust ja tähtsust klientide nimi, kontaktandmed ja

konkreetse kliendi kinnistu suhtes sõlmitud maaklerileping koosmõjus, s.o kliendiandmete

kogum, mis ei ole avalikkusele kättesaadav informatsioon. Kliendiandmete kogum on

konsultatsioonivaldkonnas

(kinnisvaravahendus)

oluline

teave,

mille

ärisaladusena

fikseerimine on majanduslikult kriitilise tähtsusega. Hageja klientide andmete kopeerimise ja

kolmandate isikute (sh hageja konkurendi) poolt nende taaskasutamisega (kostja tegevuse

tulemusena) kaasneb reaalne oht hageja konkurentsivõimele ning hageja jääb seetõttu

õigustamatult ilma loodetud müügitulust.

Kostja rikkus hagejaga sõlmitud käsunduslepingut ning kasutas hagejaga sõlmitud lepingu

kehtivuse ajal hageja nimel loodud kliendikontakte ja kliendiandmeid (kliendi nimi, e-post ja

isiklik telefoninumber, kliendi ja hageja vahelise maaklerilepingu sisu, maakleritasu suurus,

maaklerilepingu kehtivuse tähtaeg jms). Kinnistute andmed on küll avalik info, kuid mitte ühegi

hageja esitatud kuulutuse juures ei ole avaldatud konkreetse kinnistu omaniku andmeid.

Kõikide kuulutuste puhul on kontaktisik konkreetne hageja esindaja (maakler). Hageja oli

õigustatult huvitatud, et klientide andmed ei satuks kolmandate isikute valdusesse. Seega ei ole

asjakohane asuda seisukohale, et müügikuulutuse avaldamisel ei lasu hagejal teenuse osutajana

(kliendilt käsundi saanud isikuna) kohustust mitte avaldada kinnistu omanikuga sõlmitud

maaklerilepingu sisu, kliendi kontakte vms.

Ei olnud eluliselt usutav, et kliendid soovisid ise koostöölepingud hagejaga lõpetada ja jätkata

oma kinnisasjade müüki Nord Property OÜ vahendusel. Kostja kasutas ära ja kuritarvitas hageja

ärisaladusena kvalifitseeritavat konfidentsiaalset infot (kliendiandmete kogumit) KonkS § 52

lg 1 mõistes. Kostja avaldas hageja konkurendi veebilehel hagejaga sõlmitud lepingu kehtivuse

ajal kostja seadusliku esindaja poolt hageja fotoaparaadiga tehtud fotosid ja vähendas oluliselt

kinnistute

müügihinda.

Selline

tegevus

ei

olnud

kinnistute

omanike

mõistlikes

majandushuvides. Kõlvatuks konkurentsiks KonkS § 50 lg 1 p 2 järgi on ebaaus äritegevus,

heade kommete ja tavadega vastuolus olevad teod, sh konfidentsiaalse teabe kuritarvitamine.

Praegusel juhul tuleb hinnata, kas kostja sai seadusevastaselt hageja konfidentsiaalse teabe ja

kasutas seda iseenda või hageja konkurendi majandushuvides. Samuti tuleb hinnata, kas teave,

mille kostja väidetavalt sai, oli konfidentsiaalne.

Konfidentsiaalse teabe mõiste ei ole KonkS-is selgelt sisustatud. Konfidentsiaalse teabe mõiste

sisustamisel saab kasutada intellektuaalomandi õiguste kaubandusaspektide lepingu (edaspidi

TRIPS-leping), millega Eesti Vabariik ühines 13.11.1999, art 39. Hageja kliendiandmeid

sisaldav andmebaas Scoro sisaldas klientide esindajate mobiiltelefonide numbreid ja

sünnipäevi, mis on hageja jaoks konfidentsiaalne teave oma klientide kohta TRIPS-lepingu art

39 p 2 mõttes. Sellisel teabel on kaubanduslik väärtus (TRIPS-lepingu art 39 p 2 a-p b), selle

üksikud nimetatud detailid on saanud teabe omajale teatavaks vaid oma lepinguliste suhete

tulemusena (TRIPS-lepingu art 39 p 2 a-p a) ning on kaitstud sellega, et teabele on juurdepääs

vaid hageja lepingulistel koostööpartneritel (TRIPS-lepingu art 39 p 2 a-p c). Seega on

tuvastatud KonkS § 52 lg-s 1 nimetatud kõlvatu konkurentsi osutamine. Kostja rikkus

eelnimetatud kliendiandmete kasutamisega hagejaga sõlmitud käsunduslepingust tulenevat

keeldu.

Lisaks mõistis kohus ebaõigesti hagejalt välja kostja lepingulise esindaja kulu menetluskulude

kindlaksmääramise avalduse koostamiseks.

Vastus apellatsioonkaebusele

5. Kostja palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, maakohtu otsus muutmata ja menetluskulud

apellatsioonimenetluses hageja kanda.

Edasine menetluskäik

6. Ringkonnakohus tegi 23.11.2016 otsuse, millega tühistas vaidlustatud maakohtu otsuse ja tegi

uue lahendi, millega rahuldas hagi osaliselt. Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja

leppetrahvi 13 500 eurot ja viivise. Maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud jättis

kohus 50% ulatuses hageja ja 50% ulatuses kostja kanda.

7. Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse. Riigikohus võttis kaebuse

menetlusse ja tegi 10.05.2017 otsuse (nr 3-2-1-36-17), millega tühistas ringkonnakohtu otsuse

osaliselt, s.o osas, milles kohus hagi rahuldas ja saatis tühistatud osas asja uueks

läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Ühtlasi määras, et ringkonnakohtu otsus oli

jõustunud osas, milles hageja nõue leppetrahvi väljamõistmiseks jäeti osaliselt rahuldamata.

Riigikohus selgitas mh, et ärisaladuse õigustamatu avaldamise ja kasutamise kindlakstegemiseks

on vajalik võimalikult täpselt avada selle sisu. Ringkonnakohus jättis välja selgitamata, mida

vaidlusalused kliendiandmed (vastav andmekogu) sisaldasid. Seda tuvastamata ei olnud võimalik

teha põhjendatud järeldusi teabe ärisaladuseks lugemise kohta. Samuti oli välja selgitamata,

kellele ja millistel asjaoludel avaldas kostja väidetavat ärisaladust, milles ärisaladuse avaldamine

täpsemalt seisnes ning kuidas kujunes leppetrahvinõue. Lisaks ei vastanud hageja sooritusnõue

seaduses sätestatule. Eelnevalt kirjeldatud puuduste likvideerimiseks tuli hagejale anda võimalus

asjaolusid täpsustada ja esitada lisatõendeid ning kostjale võimalus nendele vastata.

8. Tulenevalt Riigikohtu juhistest andis ringkonnakohus asja uuel lahendamisel hagejale

02.10.2017 aja hagi täpsustamiseks ja tõendite esitamiseks. Hageja määratud tähtaja jooksul

asjaolusid ei täpsustanud ning tõendeid ei esitanud.

Ringkonnakohtu seisukoht

9. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebustega ja tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu

otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel osaliselt tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise

tõttu ja teha tühistatud osas asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uus otsus.

Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osas, milles kohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja

menetluskulude hüvitise 1 227,6 eurot ja teeb uue otsuse, millega mõistab hagejalt kostja kasuks

välja menetluskulude hüvitise 1 161,6 eurot. Muus osas on maakohus jõudnud õigele

lõppjäreldusele, kuid muuta tuleb otsuse põhjendusi (TsMS § 657 lg 1 p 21). Apellatsioonkaebus

kuulub rahuldamisele osaliselt.

Vastavalt TsMS § 442 lg-le 8 tuleb otsuse põhjendavas osas märkida kohtu tuvastatud asjaolud

ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida

kohus kohaldas. Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste

väidetega. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta,

peab ta seda otsuses põhjendama. Maakohtu otsus nendele nõuetele ei vasta. Seega on maakohus

menetlusõigusnormi rikkunud. Eelnev ei viinud aga ebaõige lahendi tegemiseni ja

ringkonnakohtul on võimalik kirjeldatud menetluslik minetus parandada.

Hageja ja kostja vahel oli sõlmitud käsundusleping VÕS § 619 mõttes, millega käsundisaaja

kohustus vastavalt lepingule osutama käsundiandjale teenuseid, käsundiandja aga maksma talle

selle eest tasu, kui selles oli kokku lepitud. VÕS § 625 lg 1 järgi peab käsundisaaja käsundi

täitmise ajal hoidma saladuses talle käsundiga seoses teatavaks saanud asjaolusid, mille saladuses

hoidmiseks on käsundiandjal õigustatud huvi, eelkõige hoidma käsundiandja tootmis- või

ärisaladust. Saladuse hoidmise kohustust ei ole, kui käsundisaajal on asjaolude avalikustamiseks

käsundiandja luba või kui ta on avalikustamiseks kohustatud seadusest tulenevalt. Pärast

käsunduslepingu lõppemist säilib käsundisaajal eelnevalt nimetatud kohustus ulatuses, mis on

vajalik käsundiandja õigustatud huvide kaitseks. Kusjuures ärisaladuse hoidmise kohustus saab

VÕS § 625 lg-s 1 sätestatust lähtudes eelduslikult tähendada vaid teatud asjaolude saladuses

hoidmise kohustust ja nende avaldamise keeldu, mitte iseseisvat keeldu konkurentsi osutada.

Täiendavalt oli poolte vahel sõlmitud leping, mille p-i 4.1 järgi oli kostja kohustatud lepingu

kehtivuse ajal ja kolme aasta jooksul pärast lepingu lõppemist hoidma hageja ärisaladust, s.o

hagejaga seotud tehnoloogilist ja ärilist teavet, mis ei ole üldiselt kättesaadav ning mille

avaldamine võib kahjustada hageja majanduslikke huve või tekitada kahju tellijatele.

Kuivõrd hageja hinnangul rikkus kostja eelnevalt kirjeldatud kohustust koosmõjus lepingu p-ga

4.4, mille järgi oli AL tegevus omistatav kostjale, oli tal lepingust tulenev õigus nõuda kostjalt

leppetrahvi (VÕS § 158 lg 1) ärisaladuse hoidmise kohustuse rikkumise eest maakleriteenuse

lepingu p-i 4.5 alusel. Samas asjas tehtud Riigikohtu lahendis selgitati, et leppetrahvi maksmise

nõudeõiguse tekkimiseks peavad olema täidetud järgmised üldised eeldused (kõikide

alljärgnevate asjaolude tõendamise koormis on TsMS § 230 lg 1 esimese lause alusel hagejal):

1) poolte vahel on kehtiv leping (sh kehtiv leppetrahvikokkulepe);

2) võlgnik on lepingulist kohustust rikkunud (VÕS § 100);

3) võlgnik vastutab rikkumise eest, v.a juhul, kui lepinguga on kokku lepitud võlgniku

teistsugune vastutusstandard (VÕS §-d 103 ja 160);

4) võlausaldaja on leppetrahvi nõudmisest võlgnikule mõistliku aja jooksul pärast

rikkumise avastamist teatanud (VÕS § 159 lg 2).

Teise põhinõudena on hageja esitanud ärisaladuse hoidmise kohustuse täitmise nõude. Ka

sellise nõude esitamise esmane eeldus on VÕS § 108 lg 2 esimese lause järgi kehtivast

võlasuhtest (praegusel juhul lepingust) tuleneva kohustuse olemasolu, mis on jäänud täitmata

või mida ei ole kohaselt täidetud, s.t see on muutunud sissenõutavaks. Täitmisnõuet välistavad

asjaolud on sätestatud VÕS § 108 lg 2 p-des 1-4, osaliselt ka lg-s 6. Nende välistavate asjaolude

tõendamise koormis on võlgnikul (s.t kostjal).

Kontrollides eelnevalt nimetatud nõude eeldusi, kõrvutades need hageja väljatoodud asjaolude

ja neid kinnitavate tõenditega, tuleb nentida, et kohtul ei ole võimalik tuvastada kõikide

elementide esinemist nõude rahuldamiseks, sest hageja ei ole piisavalt määral täitnud endal

lasuvat asjaolude esile toomise ja nende tõendamise koormist. Nimelt, kui pooltel puudus

vaidlus selles, et nende vahel oli olemas kehtiv leping, sh kehtiv leppetrahvikokkulepe, siis

selles, missugune oli kokkuleppe sisu ja kas kostja oli lepingulist kohustust rikkunud, pooled

ühel nõul ei olnud ning hageja piisaval määral neid asjaolusid ka kohtule ei avaldanud.

Ärisaladuse õigustamatu avaldamise ja kasutamise kindlakstegemiseks on vajalik võimalikult

täpselt avada kohustuse sisu. Vastasel korral võib olla takistatud vaba ettevõtlus (vt Riigikohtu

09.12.2008 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-102-08, p 20). Maakleriteenuse lepingu p-s 4.1 kokku

lepitu kohaselt on hageja ärisaladuseks temaga seotud tehnoloogiline ja äriline teave (sh teave

osanike, töötajate ja lepingupartnerite ning klientide kohta, kasutatavad infosüsteemid ja

tarkvara), mis ei ole üldiselt kättesaadav ning mille avaldamine võib kahjustada hageja

majanduslikke huve või tekitada hagejale kahju. VÕS § 29 lg 1 järgi tuleb lepingu

tõlgendamisel esmalt aluseks võtta lepingupoolte ühine tegelik tahe ja kui lepingupoolte ühist

tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tuleb lepingut VÕS § 29 lg 4 järgi tõlgendada nii, nagu

lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Lepingu

tõlgendamisel tuleb eelkõige arvestada VÕS § 29 lg-s 5 nimetatud asjaolusid (vt nt Riigikohtu

12.05.2014 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-19-14, p 19; 12.11.2014 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-102-

14, p 18). Terminiga "ärisaladus" tähistatud mõiste sisustamisel saab tugineda KonkS § 63 lg-

le 1 ja TRIPS-lepingu sätetele. TRIPS-lepingu art 39 p 2 alapunktidest tulenevalt on ettevõtja

klientide kohta käiva teabe konfidentsiaalseks pidamise üheks eelduseks, et see ei ole kogumis

üldteada ega kergesti kättesaadav vastava valdkonna ettevõtjatele, mille tõttu sel teabel on

kaubanduslik väärtus.

Seega on praegusel juhul ärisaladuse mõiste sisustamiseks oluline selgitada välja, mida

sisaldasid kliendiandmed (vastav andmekogu). Ringkonnakohus juhtis 02.10.2017 määruses

hageja tähelepanu, et praeguste andmete pinnalt ei ole võimalik hinnata hageja klientide kohta

käivat teavet selle kogumis ja tegi ettepaneku esitada selle kohta täpsustavad andmed ja neid

kinnitavad tõendid (II kd lk 93-94) hiljemalt 18.10.2017. Hageja sai määruse kätte 10.10.2017

(II kd lk 95), kuid tähtaegselt täpsustavaid andmeid ja tõendeid kohtule ei esitanud. Hageja ei

esitanud täiendavaid asjaolusid ka täiendavalt antud tähtaja jooksul (II kd lk 99). Ärisaladuse

hoidmise kohustuse sisu tuvastamata, ei saa ringkonnakohus teha põhjendatud järeldusi teabe

ärisaladuseks lugemise kohta.

Lisaks sellele, et hageja ei toonud menetluses esile ärisaladuse hoidmise kohustuse sisu, jättis

hageja menetluses põhjendamata ning tõendamata kellele ja millistel asjaoludel kostja

väidetavat ärisaladust avaldas ning milles ärisaladuse avaldamine täpsemalt seisnes. Veel jättis

hageja ammendavalt kirjeldamata leppetrahvinõude kujunemise asjaolud. Nimelt on hageja

ühelt poolt välja toonud rikkumised üheksa kinnisvaraobjekti suhtes ning märgitud, et iga

rikkumise fakti kohta kohaldub leppetrahv 3 000 eurot. Teiselt poolt on hagis väidetud, et Nord

Property OÜ veebilehel on avaldatud müügi- ja üürikuulutused 31 kinnisvaraobjekti kohta, mis

olid AL hallata eelneva koostöö ajal hagejaga, ja et leppetrahvi kogusuuruseks oleks 87 000

eurot.

Eelnevast tulenevalt, kuna hageja ei selgitanud hoolimata Riigikohtu samas asjas antud juhistest

ja hiljem ringkonnakohtu poolt sellele tähelepanu juhtimisest ning täiendavate asjaolude ja

tõendite esitamiseks tähtaja andmisest ja tähtaja pikendamisest (II kd lk 93-94, 99), mida

vaidlusalused kliendiandmed (vastav andmekogu) sisaldasid, ei olnud võimalik teha

põhjendatud järeldusi teabe ärisaladuseks lugemise kohta. Samuti ei olnud võimalik teha

järeldusi lepingutingimuse rikkumise kohta kostja poolt, sest hageja ei toonud jätkuvalt esile

kellele ja millistel asjaoludel kostja väidetavat ärisaladust avaldas ning milles ärisaladuse

avaldamine täpsemalt seisnes. TsMS § 230 lg 1 esimese lause kohaselt peab kumbki pool

hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kuivõrd

hageja jättis hagi rahuldamise eelduseks olevad asjaolud esile toomata, tuli hageja leppetrahvi nõue

jätta rahuldamata.

Kuna hageja teise nõude rahuldamise eelduseks on samuti kehtivast võlasuhtest (praegusel juhul

lepingust) tuleneva kohustuse olemasolu, mis on jäänud täitmata või mida ei ole kohaselt

täidetud, s.t see on muutunud sissenõutavaks ja kohus tuvastas eelnevalt, et hageja ei toonud

välja asjaolusid, millest nähtuks ärisaladuse hoidmise kohustuse sisu, millistel asjaoludel kostja

väidetavat ärisaladust avaldas ning milles ärisaladuse avaldamine täpsemalt seisnes, ei olnud

võimalik ka seda nõuet rahuldada. Pealegi oli sooritusnõue formuleeritud ebatäpselt, s.t see ei

olnud esitatud selliselt, et hagi rahuldamise korral oleks võimalik otsust ka täita. Eelnevalt

kirjeldatud põhjustel tuli ka hageja teine nõue jätta rahuldamata.

Menetluskulud

10. TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks

menetluskulude jaotuse. Hagi rahuldamata jätmise tõttu, jättis maakohus õigesti menetluskulud

hageja kanda. Vastavalt TsMS § 174 lg-le 1 määras maakohus otsuses kindlaks ka

menetluskulude rahalise suuruse, tuvastades kostja põhjendatud lepingulise esindaja kulude

suurusena 1 227,6 eurot. Ringkonnakohus nõustub apellatsioonkaebuse väitega, et õigusabi

osutaja ajakulu (0,5 tundi tunnihinnaga 110 eurot, millele lisandub käibemaks) menetluskulude

nimekirja koostamiseks ei ole kulu, mida on võimalik vastaspoolelt välja mõista, sest see ei

nõua õigusalaseid eriteadmisi ja need saab kohtule esitada ka menetlusosaline ise ilma

lepingulise esindajata (vt nt Riigikohtu 06.05.2015 lahendit asjas nr 3-2-1-4-15). Seega tuleb

põhjendatud kostja esindaja menetluskulusid maakohtus vähendada 66 euro võrra.

Kuigi ringkonnakohus rahuldas apellatsioonkaebuse osaliselt, tegi ta seda marginaalses ulatuses

(hagihind maakohtus oli 29 563,92 eurot ning apellatsioonkaebus esitati maakohtu otsuse peale

täies ulatuses, põhjendatud menetluskulude suurus maakohtus oli 1 161,6 eurot ja

apellatsioonkaebus rahuldati 66 euro osas), jätab ringkonnakohus apellatsiooni- ja

kassatsiooniastme menetluskulud arvestades kaebuse rahuldamise proportsiooni täies ulatuses

TsMS § 163 lg 1 alusel hageja kanda. Põhjendatud menetluskulude suuruse apellatsiooni- ja

kassatsiooniastmes määrab kindlaks maakohus.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Ulvi Loonurm

Margo Klaar

Mati Maksing