2-16-8272/56 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Triin Uusen-Nacke, Andra Pärsimägi, Viivi Tomson

Otsuse tegemise aeg ja koht

18. detsember 2017, Tartu

Tsiviilasja number

2-16-8272

Tsiviilasi

J.M. hagi M.T. vastu alusetult saadud 23 663 euro

98 sendi tagastamiseks

Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus

J.M. apellatsioonkaebus 9163 eurot 98 senti

M.T. apellatsioonkaebus 14 500 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 18. mai 2017 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

J.M. apellatsioonkaebus

M.T. apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

28. november 2017

Menetlusosalised ja nende esindajad

Apellant (hageja): J.M. (isikukood XXX), esindaja

vandeadvokaat Kalle-Kaspar Sepper

Apellant (kostja): M.T. (isikukood XXX), esindaja

vandeadvokaat Indrek Veso

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Maakohtu 18. mai 2017 otsus muutmata ning M.T. apellatsioonkaebus ja J.M.

apellatsioonkaebus rahuldamata.

Menetluskulude jaotus

2. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. J.M. (hageja) esitas 26. mail 2016 Tartu Maakohtusse hagi M.T. (kostja) vastu alusetult saadud

23 663 euro 98 sendi tagastamiseks.

Hagiavalduse kohaselt olid pooled suhtes alates 2011 detsembrist kuni 2015 lõpuni, 3. veebruaril

2013 sündis neil ühine laps. Kostja elas vanemate juures Põltsamaal, kus peatus ka hageja Eestis

viibides, Austraalias viibides peatuti hageja vanemate juures. 2015 suvel, mil hageja ja kostja

viibisid Eestis, tutvusid nad erinevate müügis olevate majade ja korteritega. Pooled käisid

vaatamas Põltsamaal XXX asuvat korterit, nende pakkumine oli korteriomanikule sobiv ja pooled

saavutasid korteriomandi võõrandamise osas kokkuleppe. Kuivõrd korteriomandi müügitehingu

sõlmimine pidi toimuma 22. juunil 2015, mil hageja oli Austraalias, leppisid hageja ja kostja

kokku, et hageja kannab korteri ostuhinna kostja isale Ü.T. kuuluva OÜ F. pangakontole, kust see

kantakse kostja vahendusel edasi müügitehingut tõestava notari kontole. Pooled leppisid kokku, et

korteriomand soetatakse hageja poolt kantud raha eest neile ühiselt. Hageja kandis 18. juunil 2015

OÜ-le F. üle 19 500 Austraalia dollarit ja 19. juunil 2015 lisaks 15 000 Austraalia dollarit, kokku

34 500 Austraalia dollarit ehk 23 663 eurot 98 senti. Hageja ei täitnud OÜ F. arvele

ülekannet tehes mistahes võimalikke kohustusi nimetatud ettevõtte ees ega soovinud ka raha

ülekandmisega kostjat toetada. Pooltevahelisest kirjavahetusest on üheselt selge, et hageja kandis

kostja isa äriühingu kontole raha korteri ostuks ning kostja ei saanud laenu.

22. juunil 2015 sõlmisid XX Põltsamaa korteriomanik ja kostja korteriomandi müügilepingu ja

hüpoteegiga koormamise lepingu. Müügilepingu kohaselt oli korteri ostuhind 14 500 eurot. Kostja

kanti kinnistusraamatusse korteri ainuomanikuna. Hageja naasis 4. juulil 2015 Eestisse ning 6.

juulil 2015 said pooled korteri enda käsutusse. Hageja asus kohe korterit renoveerima, tehes seal

kuni 3. augustini 2015 päevad läbi erinevaid remonttöid. Kuna korteri omanikuks sai üksnes

kostja, tekkis poolte vahel tüli. Hageja nõudmisest hoolimata ei ole kostja korteriomandit ega

hageja poolt tasutud korteriomandi ostuhinda hagejale tagastanud.

8. veebruari 2017 menetlusdokumendis teatas hageja, et ta esitas 2. veebruaril 2017 OÜ-le F.

avalduse 7. juuli 2015 kassa väljamineku orderi nr 5 tühistamiseks pettuse või eksimuse tõttu.

Tõele ei vasta, et OÜ F. tagastas hagejale tema poolt ülekantud summa sularahas ettevõtte kassast

7. juuli 2015 kassa väljamineku orderi alusel. Hageja tunnistab, et tema on nimetatud kassa

väljamineku orderi allkirjastanud, kuid ta tegi seda pettuse tõttu, olles eksimuses dokumendi sisu

osas.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja leidis, et hagi on esitatud vale isiku poolt vale isiku vastu,

mistõttu esineb alus hagi läbivaatamata jätmiseks. Kostja ei ole hagejalt 23 663 eurot 98 senti

saanud. OÜ F. pangakontole kandis raha hageja ettevõte C. , makse selgituseks oli märgitud

„marketing“ ning raha kanti kontole ärilisel eesmärgil. Hageja otsustas investeerida metsamaa

soetamisse ja selleks kandis OÜ F. arvele 2015 juunis kokku 23 148 eurot 80 senti. OÜ F. kontole

kantud raha arvel ei ole korteriomandisse midagi panustatud ning raha maksti hagejale tagasi.

Kostja soovis XX korteri soetada endale ning poolte vahel puudus kokkulepe osta korter hageja

raha eest poolte ühisesse omandisse. Korteri ostu kiirendamiseks võttis kostja laenu oma isa

ettevõttelt OÜ F. , kes kandis talle 25. juunil 2015 14 500 eurot. Hiljem sai kostja vanavanematelt

korteriostuks lubatud raha ning 7. juulil 2015 maksis ta OÜ-le F. laenu tagasi sularahas. Korterit

renoveerisid kostja isa ja vend, kes jooksvalt ka kõige eest ise maksid. Osa rahast, mis hageja OÜ-

lt F. tagasi sai, kulus pooltel elamiseks ja reisimiseks.

Alusetud on hageja väited selle kohta, et ta andis 7. juuli 2015 kassa väljamineku orderile nr 5 oma

allkirja pettuse või eksimuse tõttu. Hageja on korduvalt edastanud kostjale ja tema vanematele

e-maile ja sõnumeid eesti keeles, seega sai ta eesti keelest aru. Lisaks on hageja kogenud ärimees

ning kassa väljamineku order kajastas hagejale tagasi makstud summat, mis oli kirjas numbrites.

Hageja poolt kostjaga sõlmitud kokkulepete tõendamiseks esitatud elektroonse kirjavahetuse

väljatrükk (screenshot) on ebausaldusväärne tõend. Kostja ei saa kinnitada vestluse õigsust, kuna

hageja on kostja suhtlusportaalide ja -keskkondade kontodele sisse tunginud ja kustutanud ära kõik

kostja varasemad vestlused. Lisaks koosneb väljatrükk üksikutest fragmentidest teadmata isikute

vahel, mistõttu ei ole ülevaadet, kelle vahel ja millise sisuga vestlust täpselt on peetud.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus rahuldas 18. mai 2017 otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks

välja 14 500 eurot. Ülejäänud osas jättis kohus hagi rahuldamata. Menetluskuludest jättis kohus

61,3% kostja kanda ja 38,7% hageja kanda. Samuti määras kohus kindlaks menetluskulude

rahalise suuruse ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 2 462 eurot 11 senti.

Maakohus tuvastas, et hageja tegi kostja isale kuuluvale äriühingule OÜ F. ülekande 34 500

Austraalia dollari ehk 23 663 euro 98 sendi suuruses summas. Ülekanne teostati kahes osas – 18.

juunil 2015 summas 12 922 eurot 85 senti ja 19. juunil 2015 summas 10 225 eurot 95 senti. Hageja

kandis raha äriühingu kontole poolte kui elukaaslaste ühise plaani ja kokkuleppe kohaselt.

Äriühingute vahel puudusid kokkulepped ja ühised kavatsused. Raha kandmise põhjus ja eesmärk

oli üksnes uue korteri soetamine ja selle renoveerimine. Kostja kontole on OÜ F. raha kandnud

25. juunil 2015 laenuna summas 14 500 eurot ja selle eest on kostja ostnud XX korteriomandi.

Hageja ei ole saanud makstud raha eest oodatud vastusooritust - ta ei ole saanud korteriomandi

omanikuks ja raha kanne on toimunud ilma õigusliku aluseta. Kohus leidis, et kuna tegemist oli

kokkuleppega korteriomandi ostmise kohta, pidanuks selline eelkokkulepe olema vormistatud

notariaalselt tõestatuna ning notariaalse vormi puudumise tõttu on selline eelkokkulepe algusest

peale tühine.

Tõendatud ei ole kostja vastuväited alusetu rikastumise nõude eeldusele, et ta ei ole hagejalt raha

korteriomandi ostmiseks saanud. Kohus märkis, et üheaegselt ei saa olla õiged kostja väited selle

kohta, et 1) raha korteri ostmiseks sai ta oma vanaisalt P.M. ja 2) raha korteri ostmiseks sai ta isale

kuuluvalt äriühingult OÜ F. . 25. juunil 2015 kanti OÜ F. kontolt summa 14 500 eurot kostja

pangakontole. Neis tehingutes ja kannetes ei kajastu kostja vanaisalt saadud raha. Tunnistajate

ütlused tõendavad kostja vanaisa lubadust anda kostjale 10 000 eurot, kuid ei tõenda, et selle

rahaga maksti vaidlusaluse korteri eest. Samuti leidis kohus, et kostja tõendid kinnitavad küll

rahakannet OÜ F. kontolt kostja kontole, kuid ei tõenda võlaõigusliku laenukokkuleppe olemasolu

OÜ F. ja kostja vahel. Praktilises elus suhtluses toimuvaga ei ole kooskõlas olukord, kus hageja

käsutusel laekub kostja isa firma kontole rohkem kui 23 000 eurot ning jälgitav on hageja ja kostja

omavaheline suhtlus selle raha kasutamise eesmärgist ning samal päeval annab kostja isa firma

samal eesmärgil kostjale laenu. Tekst ülekandel „antud laen“ markeerib näilikku tehingut, mille

puhul kohaldatakse varjatud tehingule selle tehingu kohta sätestatut tsiviilseadustiku üldosa

seaduse (TsÜS) § 89 lg 3 järgi.

Tõepärane on hageja selgitus selle kohta, et ta ei ole raha tagasi saanud. Hageja on alates 7. juulist

2015, s.o pärast väidetavat suures summas sularaha saamist, ostnud pangakaardiga makstes

5743 euro 51 sendi eest ehituskaupa ja 3959 euro 76 sendi eest kaupa sisustuspoodidest, võtnud

pangaautomaadist välja sularaha 2550 eurot. Olukorras, kus hageja sai väidetavalt suure summa

sularaha, puudunuks tal vajadus sularaha veel pangaautomaadist välja võtta ja maksta ostude eest

pangakaardiga. Hageja ei oleks saanud sellises summas sularaha deklareerimata ka Eestist välja

viia.

Maakohus leidis, et Ü.T ütlused kassa väljamineku orderi nr 5 allkirjastamise ja raha üleandmise

kohta hagejale on vastuolus muude tõenditega. Orderile on tehingu alusena kantud hagejale laenu

tagasimaks. Samas eitas tunnistaja Ü.T, et OÜ F. oli hagejalt laenu saanud, samuti eitas ta muid

ärikokkulepped raha saamiseks hagejalt. Seega on juba orderile kantud kirje tehingu sisu kohta

ebaõige. Kohtule esitatud OÜ F. raamatupidamisdokumendid ei kajasta 23 148 euro 80 sendi

olemasolu äriühingu vahendite hulgas.

Maakohus tuvastas, et kassa väljamineku orderi nr 5 allkirjastamisel on hagejale avaldatud

allkirjastatava dokumendi sisu ja õiguslikku tähendust faktiliselt ebaõigesti. Kohtule esitatud

tõenditest nähtub, et Eestis viibimise ajal sõltus hageja kostjast, tema tõlkimisest ja teadmistest.

Hagejale on selgitatud dokumendi sisu ja õiguslike tagajärgede kohta seda, mis ei ole sisult õige.

Selline ebaõige seletus on pettus TsÜS § 94 lg 1 tähenduses. Hageja allkirjastas dokumendi

põhjusel, et selle kaudu saab ta korteriomandi omanikuks registreeritud. Andes hagejale taolise

selgituse, tekitas kostja hagejas eksimuse faktide osas ja saabuvate õiguslike tagajärgede osas.

Kuigi dokument, mille hageja on allkirjastanud, on koostatud OÜ F. nimel, on OÜ F. asjas

formaalselt kolmas isik, kelle nimel on tehing vormistatud ja kelle eest vastutab kostja, kuna ta

vahendas suhtlemist hagejaga nii tõlkides kui OÜ F. kontole raha kandmisel.

Tõendatud ei ole, et kogu hageja makstud raha sai kostja endale ning korteri maksumust

14 500 eurot ületava summa osas ei ole hagi seetõttu põhjendatud. Samuti ole kohtule esitatud

tõendeid ega väiteid selle kohta, milliseid summasid või millise kauba eest hageja raha arvel XX

korteriomandisse panustati.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja palub apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsuse hagi rahuldamata jätmise osas ja

teha tühistatud osas uus otsus, millega hagi rahuldada täielikult või saata asi maakohtule uueks

läbivaatamiseks. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

Kohtul tuli jõuda kostja ütluste igakülgse hindamise tulemusena järelduseni, et kostja on

tunnistanud aset leidnud sündmuste valguses kohustust tagastada 23 663 eurot 98 senti hagejale.

Kuivõrd kostja valeütluste aluseks olevad asjaolud, et kostja on hagejale raha tagastanud, ei vasta

tõele, ning raha on hagejale jätkuvalt tagastamata, on kostja tunnistanud oma ütlustega

võlakohustuse olemasolu. Tegemist on võlatunnistusega võlaõigusseaduse (VÕS) § 30 lg 1 mõttes,

millega kostja tunnistab kohustuse olemasolu hageja ees.

OÜ F. pangakonto väljavõttest perioodi 20.04.2015 - 20.04.2016 kohta nähtub, et

äriühing on võtnud sularaha välja läbivalt kogu väljavõtte perioodi jooksul, mis sai alguse pärast

hageja kantud raha laekumist osaühingu kontole 25. juunil 2015 kuni väljavõtte perioodi lõpuni.

Kuigi kõnealusel perioodil on laekunud äriühingu kontole täiendavaid rahalisi vahendeid ka

muudest allikatest, on äriühingu lõppsaldo 20. aprilli 2016 seisuga 13 eurot 33 senti. Äriühingu

enda raha ja hagejalt saadud raha on segunenud, kuid hinnates, et äriühingu lõppsaldo on

ligilähedane sellele, mis oli äriühingu algsaldo kõnealuse perioodi alguses, on selge, et äriühing

on kõrvaldanud enda kontolt muu hulgas hagejalt saadud raha. Vastupidisel juhul oleks

pangakontol alles 9 163 eurot 98 senti, mis on pärast kostjale teostatud 14 500 euro suurust

ülekannet ületav osa. Isegi juhul, kui äriühing kasutas sularahana väljavõetud raha enda

äranägemise järgi, kannab riisikot kostja. Hageja kandis äriühingu pangakontole raha vastavalt

poolte kokkuleppele, mille kohaselt sai raha käsutamise õiguse kostja.

5. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

6. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsus tühistada ja uue otsusega jätta

hagi rahuldamata. Kostja palub jätta menetluskulud hageja kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole täidetud alusetu rikastumise eeldused, s.o et hageja oleks

kandud oma raha otse kostjale, mille arvelt oleks kostja rikastunud. Raha tegelikuks maksjaks oli

C. , kes maksis raha OÜ-le F. , mitte kostjale. Kohus on jätnud arvesse võtmata OÜ F. ja kostja

vahel 25. juunil 2016 sõlmitud laenulepingu, millest tulenevad kohustused on kostja täitnud. OÜ

F. konto väljavõte tõendab, et ettevõttel oli piisavaid käibevahendeid, et kostjale raha laenata.

Seega ei saa C. poolt OÜ-le F. kantud raha lugeda kostjat rikastavaks, kuna kostja maksis raha

tagasi ning OÜ F. maksis omakorda hagejale 23 148 eurot 80 senti tagasi. C. ei toiminud hageja

käsundi täitjana, vaid C. raha kanti otse OÜ-le F. ning see raha on hagejale kui C. juhatuse

liikmele ja omanikule tagastatud. Samuti ei olnud poolte vahel kokkulepet, et korteri ostuks peaks

raha liikuma läbi ettevõtete ning hageja peaks isiklikult saama korteri omanikuks.

Pooltevahelist suhtlust, milles puudusid kokkulepped, kes täpselt korteri ostab, ei saa tõlgendada

kostja kahjuks. Asjaolu, et pooled rääkisid kodu soetamisest, ei saa kuidagi lugeda, et mõlemad

pooled pidid saama korteriomanikuks. Kohus on hageja esitatud sõnumivahetuse ebatäpselt ja

omapoolsete täiendustega ümber kirjutanud. Samuti on kohus lugenud lepingueelsete

läbirääkimiste sisu tõendiks vaid hageja esindaja eelistungil öeldu, mis ei ole tõend TsMSi

tähenduses.

Maakohus on väljunud hagi piiridest ja üllatuslikult lugenud, ilma et hageja oleks sellele

tuginenud, et 25. juuni 2015 laenuleping on näilik ja tühine. Kohus ei ole märkinud, millist tehingut

sooviti OÜ F. ja kostja poolt laenulepinguga varjata.

7. juulil 2015 maksis OÜ F. hagejale tagasi tema ettevõttele C. kuuluva 23 148 eurot 80 senti.

Hageja ei saanud C. raha kasutada Eestis ehitustarvete ja sisustuspoodides asjade ostmisele.

Hageja selgitused kassa väljamineku orderi nr 5 allkirjastamise asjaolude kohta on vasturääkivuses

tõenditega (order nr 5 ei olnud pooleks murtud, korteri müügilepingu p 5.1 kohaselt anti valdus

üle alles 6. juulil 2015 ning summa erines korteri müügihinnast). Seega ei saanud hageja eeldada,

et korteri omand, mis osteti 14 500 euro eest, antakse hagejale OÜ F. poolt üle 23 148 euro 80

sendi (orderi) alusel. Lisaks on kohus ületanud hagi nõude piire, kui on asunud tuvastama C. ja

OÜ F. e vahelist kassa väljamineku orderi tühisust käesolevas asjas.

7. Hageja vaidleb kostja apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Maakohtu 18. mai 2017 otsus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1

alusel muutmata ning kostja apellatsioonkaebus ja hageja apellatsioonkaebus rahuldamata.

Kuna Tartu Maakohtu 18. mai 2017 otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes esimese

astme kohtu põhjendustega, ei pea ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6 vajalikuks neid

kõiki oma otsuses korrata.

Maakohus on õigesti hinnanud asjas tõendeid, kohaldanud materiaalõigus- ja protsessiõigusnorme

ning ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei ole maakohtu vaidlustatud otsuse tühistamise

aluseks.

9. Ringkonnakohus leiab, et kostja apellatsioonkaebus tuleb jätta täielikult rahuldamata. Vastuseks

kostja apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

9.1. Ebaõige on kostja väide, et täidetud ei ole alusetu rikastumise eeldused ning, et kostja ei ole

alusetult rikastunud.

Hageja on tuginenud hagis alusetu rikastumise regulatsioonile, mis on seotud kohustuse täitmisena

saadu tagasinõudmisega (VÕS § 1028 jj).

VÕS § 1028 lg 1 kohaselt kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva

või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole

olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära.

Viidatud paragrahvis sätestatud alusetu rikastumise nõude eeldused on järgmised: teisele isikule

on midagi olemasoleva või tulevase kohustuse täitmiseks üle antud ning üleandmine on toimunud

ilma õigusliku aluseta.

9.2. Kostja seisukoha kohaselt ei ole ta rikastunud, sest hageja ei ole ta arvele raha kandnud.

Hageja väitel kandis ta talle kuuluva äriühingu C. kaudu kokkuleppel kostjaga kostja isale

kuuluvale äriühingule OÜ-le F. 18. juunil 2015 12 922 eurot 85 senti ja 19. juunil 2015 10 225

eurot 95 senti. Asjaolu, et hageja täitis oma kohustust sel teel, et C. hageja käsundi täitjana kandis

raha OÜ F. kontole, ei välista seda, et kohustuse täitja oli siiski hageja. VÕS § 78 lõike 1 kohaselt

võib kohustuse täita ka kolmas isik ning seda ei pea tegema lepingu pool isiklikult.

Samuti ei ole välistatud see, et soorituse saajaks oli kostja (kuigi rahasummad kanti kokkuleppe

kohaselt kostja isa äriühingu kontole). Võlasuhte pooltel on õigus kokku leppida selles, kuidas

kohustus täidetakse, mh selliselt, et kohustus täidetakse kolmanda isiku (kostja isa äriühingu)

kaudu. Muuhulgas on võimalik siinkohal tugineda VÕS § 79 lõikele 1.

Hageja seisukoha järgi kohustus ta kostjale andma raha korteriomandi ostuks, kusjuures ostetav

korteriomand pidi saama nende perekonna koduks. Hageja seisukohta, et pooled soovisid osta

korteriomandit ühise kodu rajamiseks, kuid korteriomandi ostmiseks rahalised vahendid pidi

andma hageja, tõendab eelkõige pooltevaheline e-kirjavahetus (I kd tl 25-26; II kd tl 30-76,

112-120), millest nähtub, et pooled leppisid kokku osta korteriomandi XX Põltsamaal, ning kuigi

korteriomand pidi jääma pooltele ühiselt, finantseeris korteriomandi ostu hageja, kandes raha OÜ

F. kontole. Siinkohal on maakohus õigesti hinnanud poolte kirjavahetust (otsuse p 8),

ringkonnakohus nõustub maakohtu hinnangu ega pea vajalikuks korrata maakohtu põhjendusi

osas, mis on seotud poolte tahtega osta ühiselt korteriomand, kusjuures korteriomandi ostu

finantseerib hageja.

9.3. Ringkonnakohus nõustub ka maakohtu seisukohaga, et hageja kandis ka reaalselt kostjale üle

raha korteriomandi ostuks ning seda viisil, et raha kanti üle kostja poolt osundatud kolmanda isiku

kontole. Maakohus on vastavad põhjendused esitanud vaidlustatud otsuse p-s 9.1.,

ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ning ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide

ei anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale.

Maakohus on põhjalikult hinnanud kostja vastuväidet selle kohta, et ta ei ole hagejalt

korteriomandi ostuks raha saanud, vaidlustatud otsuse p-s 9.2. Ringkonnakohus nõustub maakohtu

seisukohaga, et kostja ei ole oma vastuväidet tõendanud, ning kuna ringkonnakohus nõustub ka

kõigi maakohtu poolt otsuse p-s 9.2. esitatud vastavate põhjendustega, siis ei pea ringkonnakohus

vajalikuks neid korrata.

9.4. Kostja seisukoha kohaselt on maakohus on jätnud arvesse võtmata OÜ F. ja kostja vahel 25.

juunil 2016 sõlmitud laenulepingu (I kd tl 85), millest tulenevad kohustused on kostja täitnud (I

kd tl 87). Maakohus on hinnanud kostja poolt nimetatud tõendeid ning asunud seisukohale, et

tõendid ei kinnita seda, et kostja sai korteriomandi ostuks laenu OÜ-lt F. . Ringkonnakohus

nõustub maakohtu seisukohaga, samuti ka otsuse p-s 10.2 esitatud vastavate põhjendustega.

Viidatud laenulepingu p 1.1 järgi andis OÜ F. laenu kostjale 14 500 eurot korteriomandi

asukohaga XX ostmiseks.

Arvestades seda, et hageja kandis korteriomandi ostmiseks mõeldud rahasumma OÜ F. kontole,

siis pidigi toimuna OÜ F. poolt raha edasiandmine kostjale ning millises vormis see toimus, on

osaühingu ja kostja vahelise õigussuhte küsimus. Seega ei tõenda laenulepingu vormistamine OÜ

F. ja kostja vahel reaalse laenusuhte olemasolu. Samuti ei tõenda kassa sissetuleku order nr 2,

mille kohaselt kostja maksis tagasi OÜ-le F. 14 500 eurot, reaalset laenulepingust tuleneva

summa tagasimakset.

9.5. Kostja väitel on maakohus väljunud hagi piiridest lugedes, et 25. juuni 2015 laenuleping

OÜ F. ja kostja vahel on näilik ja tühine.

Maakohus ei ole märkinud otsesõnu vaidlustatud otsuses, et laenuleping on näilik ja tühine, vaid

„Tekst ülekandel „antud laen“ markeerib näilikku tehingut, mille puhul kohaldatakse varjatud

tehingule selle tehingu kohta sätestatut (TsÜS § 89 lg 3)“. Seega on maakohus hinnanud

laenulepingu näilikkust lähtudes OÜ F. poolt kostjale tehtud rahaülekande alusena märgitud

„antud laen“.

Kuna kostja on ise esitanud laenulepingu ja OÜ F. konto väljavõtte tõendamaks, et ta võttis

korteriomandi ostuks laenu, siis oli maakohus õigustatud hindama, kas kostja vastuväide on

tõendatud (sh võtma seisukoha laenulepingu näilikkuse ja tühisuse kohta lähtudes sellest, kas

kostja võttis laenu OÜ-lt F. korteriomandi ostmiseks või kandis osaühing kostjale üle rahasumma,

millise oli hageja eelneva kokkuleppe alusel kostjaga kandnud osaühingu kontole kostja jaoks),

ning maakohus ei ole väljunud hagi piiridest (maakohus ei ole tunnistanud laenulepingu näilikkust,

sest vastavat nõuet ei olnud esitatud).

Asjaolu, et OÜ F. konto väljavõttest nähtuvalt oli ettevõttel piisavaid käibevahendeid, et kostjale

raha laenata, ei tõenda iseenesest seda, et kostja sai korteriomandi ostmiseks laenu OÜ-lt F. .

Kostja enda sõnumitest hagejale nähtub selgelt, et ta ootas korteri ostmiseks raha hagejalt (nt kostja

sõnum 20.06.2015 kell 20:14:56; 25.06.2015 kell 17:58:34).

9.6. Kostja väitel ei saa C. poolt OÜ-le F. kantud raha lugeda kostjat rikastavaks, kuna OÜ F.

maksis hagejale 7. juulil 2015 kassa väljamineku orderi nr 5 alusel (I kd tl 88) 23 148 eurot 80

senti tagasi.

Maakohus on hinnanud kostja eeltoodud vastuväidet vaidlustatud otsuse p-s 10.3.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et OÜ F. poolt ei ole hagejale 7. juulil 2015

kassa väljamineku orderi nr 5 alusel makstud 23 148 eurot 80 senti ning ei pea vajalikuks täielikult

korrata maakohtu põhjendusi. Maakohus on õigesti hinnates tõendeid asunud seisukohale, et

hageja poolt OÜ-le F. esitatud 7. juulil 2015 kassa väljamineku orderi nr 5 tühistamisavaldus on

kehtiv, sest täidetud on nii formaalsed kui materiaalsed eeldused (otsuse p 10.3.1.).

Kuna hageja on kehtivalt tehingu (käesoleval juhul hagejale väidetavalt laenu tagasimakse

summas 23 148 eurot 80 senti) tühistanud, siis ei ole OÜ F. tagastanud hagejale C. poolt ülekantud

summasid ja kostja vastupidine väide on alusetu.

Siinkohal on maakohus õigesti hinnanud orderiga nr 5 seoses esitatud hageja ja kostja vande all

antud ütlusi (II kd tl 143, 144-145), tunnistaja Ü.T. ütlusi (II kd tl 169-171), samuti pooltevahelist

kirjavahetust ning ükski kostja apellatsioonkaebuses esitatud väide ei anna alust asuda maakohtust

erinevale seisukohale. Alusetu on kostja seisukoht, et kuna orderi nr 5 alusel maksis OÜ F. tagasi

laenu C. ´le, siis ei saanudki hageja raha kasutada Eestis ehitustarvete ja sisustuspoodides asjade

ostmiseks. Kassa väljamineku orderi nr 5 alusel on väidetav väljamakse tehtud hagejale ning kuna

tegemist oli väljamaksega sularahas, siis ei oleks olnud hagejal takistatud selle kasutamine Eestis

ostude tegemisel.

9.7. Ebaõige on kostja seisukoht, et kuna hageja ega kostja ei olnud esitanud maakohtule

tuvastusnõuet kassa väljamineku orderi nr 5 tühistamiseks pettuse/eksimuse tõttu, siis on

maakohus rikkunud menetlusõiguse normi.

Asja materjalidest nähtuvalt esitas hageja OÜ-le F. tehingu tühistamise avalduse (II kd tl 24-26).

TsÜS § 98 lg 1 kohaselt toimub tehingu tühistamine avalduse tegemisega teisele poolele. Lähtudes

TsÜS § 98 lg-st 1 on hageja esitanud tehingu tühistamise avalduse õigele isikule ning kuna kostja

tugines menetluses asjaolule, et OÜ F. on hagejale C. poolt ülekantud rahasumma tagastanud,

siis on maakohus õigesti hinnanud asjaolu, kas hageja on kehtivalt tühistanud tehingu (s.o kassa

väljamineku orderi nr 5 alusel toimunud väidetava väljamakse). Hageja puudus vajadus esitada

käesolevas menetluses tuvastushagi tuvastamaks, et temapoolne tehingu tühistamine on kehtiv.

Vastava tuvastushagi esitamise huvi oleks võinud olla OÜ-l F. (kuid see ei oleks olnud võimalik

antud menetluses), kuid ta ei ole seda teinud.

9.8. Maakohus on õigesti tuvastanud, et hagejapoolne sooritus oli tehtud õigusliku aluseta ning

seetõttu on tal õigus nõuda hagejalt soorituse tagajärjel saadu tagastamist.

Asja materjalide kohaselt on hageja ja kostja tuttavad alates 2011 detsembrist ning püsisuhtes olid

nad 2012 juulikuust kuni oktoobrini 2015, viibides suhte kestvuse ajal nii Eestis kui Austraalias.

Pooltel sündis 3.veebruaril 2013 laps O.M.. Pooltevahelisest kirjavahetusest nähtub, et pooled

soovisid soetada ühise kodu Eestis. Hageja vande all ütluste kohaselt (II kd tl 143-144) käis ta

enne Austraaliasse tagasi lendamist vaatamas korterit, korteri eest pidi makstama tema poolt

saadetud rahaga ning nad leppisid kostjaga kokku, et korteri omanikuks saab hageja.

Kostja vande all antud ütluste kohaselt (II kd tl 144-145) „Hagejat ei saanud korteri omanikuks

kanda, kuna ta polnud selle ostmise ajal Eestis. Kui ta oleks tahtnud ja sel ajal Eestis olnud, siis

võib-olla oleks kantud. Oleme sellest kindlasti hagejaga rääkinud. Ta küsis, miks teda ei pandud

ja ma vastasin, et kui oleks tahtnud, siis oleks pandud“.

Ringkonnakohtu arvates kinnitavad nii hageja kui kostja vande all antud ütlused, et ostetava

korteriomandi omanikuks pidi saama hageja. Kuigi e-kirjavahetuses räägivad pooled ühise kodu

muretsemisest, ei saa siiski kirjavahetusest tuleneva põhjal tuvastada, et hageja ja kostja pidid

saama korteriomandi kaasomanikeks. Pigem saab ka poolte kirjavahetusest ajavahemikul

27.06.2015 – 02.07.22015 (I kd tl 25-26; II kd tl 37-76) nähtuvalt asuda seisukohale, et ostetava

korteriomandi omanikuks pidi saama hageja.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendusega, et asjas olevate tõendite alusel on tuvastatav

hageja ja kostja vaheline kokkulepe, et hageja saadab kostjale raha korteriomandi ostmiseks, kostja

teeb vajalikud toimingud korteriomandi omandamiseks, kuid omanikuks saab hageja. Kuna

sisuliselt oli tegemist hageja poolt kostjale volituse andmisega korteriomandi (kinnisasja)

ostmiseks, pidanuks selline volitus olema vormistatud notariaalselt tõestatuna (TsÜS § 118 lg 3

AÕS § 119 lg 1). Notariaalse vormi puudumise tõttu on selline kokkulepe (volitus) algusest peale

tühine, hagejal ei olnud kohustust kanda kostjale raha korteriomandi ostmiseks, raha ülekanne on

toimunud õigusliku aluseta ning hagejal on õigus raha kostjalt tagasi nõuda.

10. Hageja apellatsioonkaebus tuleb jätta samuti täielikult rahuldamata. Vastuseks hageja

apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

10.1. Hageja seisukoha järgi jättis maakohus alusetult osaliselt hagi rahuldamata (s.o hageja poolt

C. kaudu OÜ F. pangakontole kantud rahasumma korteriomandi ostuhinda ületavas osas).

Siinkohal ringkonnakohus märgib, et hageja on apellatsioonkaebuses märkinud OÜ F.

pangakontole kantud kogusummaks 23 663 eurot 98 senti ja sellest tulenevalt nõuab kostjalt

täiendavalt 9163 eurot 98 senti. Maakohus on tuvastanud (arvestades kurssi, millega Austraalia

dollar konverteeriti OÜ F. kontol), et C. poolt kanti OÜ F. kontole kokku 23 148 eurot 80 senti

ning ringkonnakohus lähtub vaidluse lahendamisel maakohtu poolt tuvastatust.

Maakohus on õigesti leidnud, et tõendatud ei ole kostja alusetu rikastumine korteriomandi

ostuhinda ületavas ulatuses (s.o summas 8648 eurot 80 senti) ning ükski apellatsioonkaebuses

esitatud väide ei anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale. Maakohus on vastavad

põhjendused esitanud vaidlustatud otsuse p-s 12, ringkonnakohus nõustub maakohtu

põhjendustega ning ei korda neid.

10.2. Arusaamatu on hageja väide, et kuivõrd kostja valeütluste aluseks olev asjaolu, et kostja on

hagejale raha tagastanud, ei vasta tõele, ning raha on hagejale jätkuvalt tagastamata, on kostja

tunnistanud oma ütlustega võlakohustuse olemasolu ja tegemist on võlatunnistusega VÕS § 30

lg 1 mõttes, millega kostja tunnistab kohustuse olemasolu hageja ees.

Kostja ei ole menetluse kestel väitnud, et tema oleks hagejale raha tagastanud. Kostja seisukoht

on olnud läbivalt, et hageja kandis C. kaudu raha OÜ-le F. nende omavahelise õigussuhte alusel

ning raha tagastas hagejale OÜ F. (mitte kostja).

OÜ F. pangakonto väljavõte perioodi 20.04.2015 - 20.04.2016 kohta ning hageja arutlus rahaliste

vahendite liikumise kohta sel perioodil osaühingu kontol ei tõenda, et kostja on alusetult

rikastunud hageja poolt osaühingu kontole kantud korteriomandi ostuhinnast ülejäänud summa

võrra. Iseenesest õige on hageja väide, et ta kandis osaühingu pangakontole raha vastavalt poolte

kokkuleppele, kuid ekslik on tema seisukoht, et kostja sai osaühingu kontole kantud raha

käsutamise õiguse.

10.3. Asja puudub selgus selles, kuidas on kasutatud hageja poolt OÜ F. kontole kantud summasid

korteriomandi ostuhinda ületavas osas. Juhul, kui rahalisi vahendeid kasutas OÜ F. , siis võib

olla osaühing alusetult rikastunud ning juhul, kui osaühing andis nimetatud rahasumma üle

kostjale, siis tuleks kaaluda VÕS § 1028 lg 2 p 1 kohaldamist. Kuna aga antud juhul on hageja

esitanud nõude kostja vastu ja ei ole tõendatud kostja poolt suurema summa saamine hagejalt kui

korteriomandi ostuhind, siis on õige maakohtu seisukoht, et kostja on alusetult rikastunud 14 500

euro võrra.

11. Kuna nii hageja apellatsioonkaebus kui kostja apellatsioonkaebus jäävad rahuldamata, siis jätab

ringkonnakohus menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel poolte endi kanda. Seoses menetluskulude

poolte endi kanda jätmisega ei määra ringkonnakohus menetluskulusid rahaliselt kindlaks.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Triin Uusen-Nacke

Andra Pärsimägi

Viivi Tomson