2-16-2254/51 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

15. detsember 2017, Tallinn,

kohtu kantselei kaudu

Tsiviilasja number

2-16-2254

Tsiviilasi

Cellnex Õigusbüroo OÜ hagi AT ja MS vastu

solidaarselt käenduskohustuse täitmiseks

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 21. juuni 2017 otsus

Kaebuste esitajad, kaebuste liik

ja hind

Cellnex Õigusbüroo OÜ apellatsioonkaebus, mille hind

on 28 090 eurot, ja MS vastuapellatsioonkaebus, mille

hind on 319,17 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (apellant): Cellnex Õigusbüroo OÜ (registrikood

11677415), lepinguline esindaja vandeadvokaat Helmeri

Indela

Kostja II: AT (isikukood XXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Indrek Naur

Kostja III (vastuapellant): MS (isikukood

XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat

Alice Salumets

Asja läbivaatamine

Kohtuistungil 27. novembril 2017, millel osalesid poolte

lepingulised esindajad

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 21. juuni 2017 otsus tühistada osas, millega

1.1. MS-lt mõisteti Cellnex Õigusbüroo OÜ kasuks välja 295,39 eurot ja sellelt

summalt viivis;

1.2. jäi Cellnex Õigusbüroo OÜ hagi rahuldamata AT-lt ja MS-lt solidaarselt

15 500 euro ja sellelt summalt viivise saamiseks;

1.3. jaotati ja määrati kindlaks menetluskulud.

2. Ülejäänud osas jätta punktis 1 nimetatud otsus muutmata, kusjuures see on edasi

kaebamata jõustunud osas, millega AT-lt mõisteti Cellnex Õigusbüroo OÜ kasuks

välja 295,39 eurot ja sellelt summalt viivis.

3. Saata tühistatud osas tsiviilasi uuesti läbivaatamiseks samale maakohtule.

4. Cellnex Õigusbüroo OÜ apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

5. MS vastuapellatsioonkaebus rahuldada.

2 (10)

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi

vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda

kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. Cellnex Õigusbüroo OÜ (hageja) esitas 11. veebruaril 2016 Harju Maakohtule hagi Aare

Project UÜ (kostja I), AT (kostja II) ja MS (kostja III) vastu võlgnevuse väljamõistmiseks, sh

osaliselt solidaarselt.

Kostja I suhtes lõpetas maakohus menetluse 21. veebruari 2017 määrusega, kuna kostja I on

äriregistrist kustutatud. See määrus on jõustunud ja menetlus kostja I suhtes lõppenud.

Hageja palus käendajatest kostjatelt II ja III (edaspidi koos ka „käendajad“) solidaarselt välja

mõista 22 000 eurot ning käenduskohustuse rikkumisest tuleneva viivise põhinõudelt

võlaõigusseadise (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates hagi esitamisest.

2. Hageja tõi hagi alusena esile järgmised asjaolud:

 kostja I sõlmis OÜ-ga Deebet Agent (edaspidi „üürileandja“) 18. detsembril 2012

tähtajatu allüürilepingu nr 2012-12-18-1 (edaspidi „allüürileping“), mille alusel sai

kostja I allüürile äriruumi üldpinnaga 1 38,41 m² Tallinnas aadressil Väike-Karja 1 /

Sauna 1 (edaspidi „äriruum“);

 kostja I ja üürileandja leppisid täiendavalt kokku, et üürileandja müüb kostjale I

äriruumis asuvad vallasasjad (inventar ja seadmed), mille loetelu sisaldub allüürilepingu

lisas 3 (edaspidi „inventar“). Inventari ostuhinnaks lepiti 22 000 eurot, mille kostja I

kohustus tasuma maksegraafiku alusel 12 kuu jooksul. Kostja I tasus ainult ühe

osamakse summas 1 500 eurot;

 allüürilepingu p-s 2.14 leppisid üürileandja ja kostja I kokku, et omand inventarile läheb

üle pärast viimase osamakse, st kogu ostuhinna tasumist;

 üürileandja ja kostja I leppisid lisaks kokku, et kui kostja I ei täida maksekohustusi

tähtaegselt, on üürileandjal õigus nõuda viivist 0,5% inventari ostuhinnast iga viivitatud

päeva eest;

 üürileandja sõlmis 5. jaanuaril 2013 kostjatega II ja III käenduslepingu, millega

käendajad kohustusid tagama solidaarselt kostjaga I allüürilepingust ja selle tulevikus

sõlmitavatest lisadest tulenevate kostja I kohustuste kohase ja täieliku tagamise.

Käendatavaks summaks lepiti kokku 22 000 eurot;

 üürileandja ja kostja I sõlmisid 2. aprillil 2013 kokkuleppe (edaspidi „lisakokkulepe“)

allüürilepingu lõpetamiseks alates 31. märtsist 2013 seoses kostja I rahaliste kohustuste

mittetäitmisega;

3 (10)

 lisakokkuleppe kohaselt kehtib allüürileping inventari väljaostukohustuse osas edasi ja

see lõppeb siis, kui kostja I tasub kogu ostuhinna või üürileandja müüb asjad edasi.

Viimasel juhul peab kostja I kompenseerima uue lepingu järgse ostuhinna ja varem

kokkulepitud maksumuse (22 000 eurot) vahe. Lisaks leppisid üürileandja ja kostja I

kokku, et tasutud tagatisrahast arvestatakse maha rendimaksed ja tarbitud

kommunaalteenused, eelisjärjekorras kustutatakse vastavalt lepingule viivised;

 üürileandja müüs vastavalt lisakokkuleppele inventari 5. aprillil 2013 WWR Systems

OÜ-le (edaspidi „ostja“) 5 000 euro eest;

 üürileandja loovutas 6. oktoobril 2014 kõik allüürilepingust, lisakokkuleppest ja

käenduslepingutest tulenevad nõuded kostjate vastu hagejale.

3. Hagiavalduses sisustas hageja oma rahalised nõuded järgmiselt:

 üürileandja väljastas kostjale I arved 5. märtsil 2013 kõrvalkulude eest (1 689,70 eurot);

13. märtsil 2013 viivisarve varasemate arvete järgi (390,63 eurot); 10. aprillil 2013

märtsi kõrvalkulude eest (2 240,63 eurot); 10. aprillil 2013 viivisarve 5. märtsi 2013

arve tasumisega viivitamisest (126,73 eurot) – kokku summas 4 447,69 eurot;

 üürileandja arvestas kostja I tasutud tagatisraha (4 152,30 eurot) kostja I võlgnetavate

viiviste ja kõrvalkulude katteks. Seega võlgnes kostja I üürileandjale 10. aprilli 2013

seisuga 295,39 eurot ( = 4447,69 – 4152,30), millele lisandub viivis;

 arvestades, et kostja I tasus inventari maksumusest 1 500 eurot, on ostuhinnast tasumata

veel 20 500 eurot ( = 22000 – 1500);

 tasumata summalt on üürileandjal õigus nõuda viivist 0,5% inventari ostuhinnast iga

viivitatud päeva eest. Alates 15. veebruarist kuni 5. aprillini 2013 on sissenõutavaks

muutunud viivis 5 022,50 eurot;

 pärast inventari realiseerimist 5. aprillil 2013 võlgnes kostja I üürileandjale lisa-

kokkuleppe alusel 22 522,50 eurot, millest 22 500 eurot on lisakokkuleppe järgne

võlgnevus ja 22,50 eurot viivis. Lisaks võlgnes kostja I üürileandjale allüürilepingu

järgi kõrvalkulud 295,39 eurot.

4. Hageja täpsustas 13. veebruari 2017 arvamuses oma nõuete kujunemist järgmiselt:

 kostja I oli alates 15. veebruarist 2013 viivituses inventari kuumaksete tasumisega,

mistõttu oli üürileandjal õigus nõuda kostjalt I viivist allüürilepingu p 2.15 alusel 0,5%

ostuhinnast iga viivitatud päeva eest. Alates 15. veebruarist kuni 1. aprillini 2013

muutus sissenõutavaks viivis 4 612,50 eurot ( = 20500 × 45 päeva × 0,5% päevas);

 edasi arvestas üürileandja viivist seaduses ette nähtud määras. Ajavahemikul 2. kuni

4. aprillini 2013 muutus sissenõutavaks viivis summas 13,06 eurot ( = 20500 × 3 päeva

× 7,75% aastas : 365 päevaga aastas);

 eelneva kahe taande kokkuvõttena oli üürileandja viivisnõue kostja I vastu

5. aprilli 2013 seisuga 4 625,56 eurot ( = 4612,50 + 13,06);

 üürileandja arvestas inventari müügist 5. aprillil 2013 laekunud raha summas

5 000 eurot VÕS § 88 lg 8 alusel kõrvalkulude (295,39 eurot), seejärel viiviste

(4 625,56 eurot) ja lõpuks 79,05 eurot inventari ostuhinna katteks;

 pärast inventari realiseerimist 5. aprillil 2013 võlgnes kostja I lisakokkuleppe alusel

üürileandjale 20 420,95 eurot ( = 22000 – 1500 – 79,05), mis on inventari ostuhinna

tasumata osa;

4 (10)

 lisaks võlgneb kostja I perioodi 6. aprill 2013 – 13. veebruar 2017 eest põhinõudelt

summas 20 420,95 eurot arvestatud seadusjärgse viivise summas 6 445,01 eurot ja

kokku on tema võlg 26 865,96 eurot ( = 20420,95 + 6445,01);

 käendajad vastutavad eeltoodud summast 22 000 euro tasumise eest, aga lisaks peavad

maksma viivist alates hagi esitamisest.

5. Kostja II vaidles hagile vastu, tema vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised:

 hageja ei esitanud üleandmise akti, millega äriruum ja asjad oleksid kostjale I üle antud.

Seega on tõendamata, et valdus on üle antud. Seetõttu ei tekkinud kostjal I kohustust

tasuda üürilepingust tulenevaid makseid;

 üürileandja ei ole ka inventari valdust üle andnud ja kostja I ei ole valdust saanud. Seega

ei tekkinud kostjal I kohustust tasuda inventari eest;

 eluliselt ei ole usutav, et kostja I oli valmis üüripinnal asuvaid osaliselt integreeritud

asju ostma, sest üürileping lõpetati 2. aprillil 2013. Mõistlik isik ei osta asju, mille

kasutamise võimalus tal puudub;

 hageja viidatud arved ei tekita kostjale tasumise kohustust, sest kohustus tekib üksnes

lepingu või seaduse alusel, mitte arvetest, mis on vaid raamatupidamisdokumendid;

 kuna allüürileping lõpetati 1. aprillil 2013, ei saa viivisemäära alates sellest kuupäevast

võtta allüürilepingust vaid seadusest. Kui kohus leiab, et hageja põhinõue on õigustatud,

on hageja viivisemäär ebamõistlikult suur. Arvestades, et allüürileping kehtis ca kolm

kuud ja hageja ei andnud ruumi ega inventari valdust kostjale I üle, on tegemist liialt

suure viivisemääraga. Viivise määra tuleb vähendada mõistliku suuruseni.

6. Kostja III vaidles samuti hagile vastu, tema vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised:

 allüürilepingus lepiti kokku, et üürileandja müüb kostjale I äriruumis asuva inventari ja

omand sellele läheb üle peale viimase osamakse tasumist. Seega sisaldas allüürileping

ka müügilepingut (omandireservatsiooniga müük). Inventari eest tasumise kohustust

(müügilepingut) käendasid kostjad II ja III. Vaidlus puudub selles, et ükski kostja ei

saanud inventari omanikuks. Inventari omand oli kuni selle müümiseni üürileandjal;

 kuivõrd kostja I inventari ostuhinda ei tasunud, sõlmiti kokkulepe, mille kohaselt

inventari väljaostukohustus pidi lõppema alles siis, kui kostja I selle täidab või

üürileandja müüb inventari edasi ja sellisel juhul kuulub kompenseerimisele

realiseerimishinna ja allüürilepingus kokkulepitud maksumuse (22 000 eurot) vahe;

 kostjal III ei ole mingit isiklikku ega majanduslikku seost põhivõlgnikuga (kostjaga I),

st tema antud käendus on tarbijakäendus;

 kostja I ja üürileandja lisakokkulepe ei tulene ega ole seotud allüürilepinguga, vaid loob

iseseisva kohustuse kostjale I (vahe hüvitamise ehk kahju hüvitamise kohustus).

Lisakokkulepet ei saa siduda üürileandja ja kostja III vahelise käenduslepinguga, vaid

see lõpetas allüürilepingu ja viimasega seotud käendusleping lõppes hiljemalt

5. aprillil 2013 inventari uuesti müümisega;

 kostja III ei saanud tarbijana ette näha sellist hinnavahe hüvitamise kohustust, milles

kostja I ja üürileandja kokku leppisid ning millel puudub majanduslikult mõistlik sisu.

Ka ei ole kostja III poolt sõlmitud käenduslepingus sisalduda võiv tulevane kohustus

(hinnavahe hüvitamise kohustus) kostja III jaoks piisavalt määratletud;

 allüürilepingu lõpetamisega poolte kokkuleppel lõppes ka kostja III inventari

väljaostmise käendamise kohustus. Üürileandja ja kostja I sõlmisid uue kokkuleppe,

mida kostja III enam ei käendanud;

5 (10)

 isegi kui asuda seisukohale, et kostja III käendus laienes ka lisakokkuleppele, ei ole

kokkuleppel majanduslikku sisu ja tarbijast käendaja (kostja III) hageja ees sellise

kokkuleppe alusel ei vastuta;

 lisakokkuleppega lõpetati allüürileping ja kuna allüürileping sisaldas müügilepingut,

võib kokkulepet käsitleda müügilepingust taganemisena. Kostjal I ei olnud võimalik

inventari omanikuks kunagi saada ja kostja I ei saanud realiseerida ega nö lõpetada ka

väljaostmiskohustust. Üürileandja müüs inventari ise edasi ajal, mil ta oli jätkuvalt

inventari omanik;

 puudub põhjendus, miks üürileandja müüs inventari nii madala hinnaga. Allüürilepingu

sõlmimise ajal oli inventari hinnaks 22 000 eurot ja kõigest neli kuud hiljem oli

inventari hind langenud 5 000 euroni. Kostja III tarbijana ei näinud ega pidanud ette

nägema sellise kokkuleppe võimalikkust, nagu üürileandja ja kostja I sõlmisid.

Kostja III ei pidanud ette nägema ka seda, et lisakokkuleppe alusel müüakse inventar

nii madala hinnaga kahjustades kostjat I;

 hageja ei saa nõuda viivist allüürilepingus sätestatud määras, sest lisakokkuleppega

allüürileping lõpetati. Kostja III ei käendanud allüürilepingust tulenevaid kõrvalkulusid

ega kõrvalkuludest tulenevaid viiviseid. Viivisemäär 0,5% päevas on ebamõistlikult

suur ning vastuolus heade kommetega, seega tühine. Nõustuda ei saa ka hageja

viivisenõudega inventari ostuhinna vahelt. Viivisemääras pooled kokku ei leppinud;

 hageja ei põhjendanud ega tõendanud viivisenõuet seadusjärgses määras käendus-

lepingutest tuleneva rahalise kohustuse täitmisega viivitamise eest. Tõendamata ja

põhjendamata on, milles seisneb käendajast sõltuva kohustuse täitmisega viivitamine

ning mis alusel nõuab hageja kostjalt III seadusjärgset viivist alates 11. veebruarist 2016

kuni kohtuotsuse tegemiseni. Käendus on lõppenud;

 kui kohus leiab, et põhinõue ja viivisenõue on põhjendatud, tuleb viivist vähendada

mõistliku suuruseni.

MAAKOHTU OTSUS

7. Maakohus rahuldas 21. juuni 2017 otsusega (vaidlustatud otsus) hagi osaliselt, mõistis

hageja kasuks välja kostjatelt II ja III solidaarselt 295,39 eurot ning viivise 4. mai 2017 seisuga

29,07 eurot ja alates 21. juunist 2017 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg-s 1 ettenähtud

ulatuses.

8. Maakohus tuvastas järgmised asjaolud:

 üürileandja ja kostja I sõlmisid 18. detsembril 2012 tähtajatu allüürilepingu äriruumi

üürile andmiseks;

 lepingu p-s 2.12 sisaldub kokkulepe, et üürileandja müüb kostjale I äriruumis asuva

inventari, mille loetelu on lepingu lisas 3 (dokument „Inventari nimekiri“, milles on

asjade nimetused ruumide/asukohtade (teenindussaal, köök, terrass) järgi);

 lepingu p 2.13 kohaselt on inventari ostuhind 22 000 eurot, mille kostja I kohustus

tasuma üürileandjale maksegraafiku alusel hiljemalt 12 kalendrikuu jooksul ning

ostuhinna osamaksete tasumiseks esitab üürileandja vastava arve. Esimese osamakse

tasumise tähtajaks lepiti kokku 15. detsember 2012;

 lepingu p-s 2.14 leppisid üürileandja ja kostja I kokku, et inventari omand läheb üle

kostjale I peale viimase osamakse, st kogu ostuhinna tasumist;

6 (10)

 üürileandja sõlmis kostjatega II ja III käenduslepingu, millega käendajad kohustusid

tagama solidaarselt allüürilepingust ja selle tulevikus sõlmitavatest lisadest tulenevaid

kohustusi. Käendatavaks summaks on 22 000 eurot;

 kostja I kokkulepitud ostuhinda üürileandjale ei tasunud ja üürileandja müüs inventari

ostjale 5 000 euro eest.

9. Maakohus leidis, et allüürileping sisaldab üürilepingu ja müügilepingu tingimusi, kuna

kokku lepiti nii äripinna üürimine kui ka inventari müümine.

10. Müügilepingut hinnates jõudis kohus järeldusele, et hinnavahe hüvitamise nõue on alusetu.

Hageja ei tõendanud ega põhjendanud, millisel alusel vastutavad kostjad II ja III asjade

lepingusse märgitud hinna (22 000 eurot) ja müügihinna (5 000 eurot) vahe eest. Hageja ei

tõendanud vara müümist madalama hinnaga, kui oli kirjas allüürilepingus. Seega ei ole hageja

tõendanud asjaolusid, millele tugineb tema nõue müügihinna vahe saamiseks kostjatelt II ja III.

11. Üürilepingut hinnates tugines maakohus VÕS §-le 145 ja leidis, et kostjad II ja III peavad

hagejale tasuma 295,39 eurot. Hagiavalduse kohaselt võlgnes kostja I üürileandjale kõrval-

kulud 1 689,70 eurot vastavalt 5. märtsi 2013 arvele ja 2 240,63 eurot vastavalt 10. aprilli 2013

arvele ning viivised 390,63 eurot vastavalt 13. märtsi 2013 arvele ja 126,73 eurot vastavalt

10. aprilli 2013 arvele. Viivise määraks on arvetes märgitud 0,5%.

Kostjad II ja III ei ole arvetes märgitud kohustusi vaidlustanud. Kostja II, kes oli kostja I

seaduslik esindaja, ei ole ka väitnud, et kostjal I oli vastuväiteid nimetatud arvetes esitatud

nõuetele. Eeltoodust tulenevalt on käendajate vastutuse suuruseks kostja I kohustuste eest

4 447,69 eurot vastavalt arvetele. Arvestades kostja I tasutud tagatisraha, on kostjate II ja III

kohustuse suuruseks 295,39 eurot.

12. Viivise arvestamisel lähtus maakohus VÕS § 113 lg-s 1 sätestatust.

13. Maakohus jättis tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 1 alusel menetluskulud

74% ulatuses hageja kanda ning 26% ulatuses kostjate II ja III kanda solidaarselt. Maakohus

määras kindlaks poolte hüvitatavad kulud rahaliselt.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

14. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub vaidlustatud otsuse tühistada osas, milles

jäeti hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Hageja palub uue otsusega rahuldada

hagi täies ulatuses. Menetluskulud palub hageja panna kostjate kanda.

Apellatsioonkaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised.

14.1. Maakohus jättis tõendina hindamata allüürilepingu lisakokkuleppe ning tähelepanuta

asjaolu, et kostjad II ja III käendasid lisakokkuleppest tulenevaid kostja I rahalisi kohustusi

üürileandja ees. Seega kohaldas kohus ebaõigesti VÕS § 142 lg 1 ja § 145 lg 1. Käendatav

põhivõlg oli 13. veebruari 2017 seisuga 26 865,96 eurot, kostjate II ja III vastutuse maksimum-

summa oli 22 000 eurot.

Esiteks tuvastas maakohus, et vaidluse all ei ole, et allüürilepingus leppisid kostja I ja

üürileandja kokku inventari ostuhinnas 22 000 eurot, et kostja I kokkulepitud ostuhinda

üürileandjale ei tasunud ning et üürileandja müüs inventari vastavalt lisakokkuleppele

kolmandale isikule 5 000 euro eest.

Teiseks jättis maakohus tähelepanuta, et lisakokkuleppes leppisid üürileandja ja kostja I kokku,

et allüürileping kehtib allüürilepingust tuleneva inventari väljaostukohustuse osas edasi ning

see lõppeb alles siis, kui kostja I kohustuse täidab või üürileandja müüb inventari edasi.

Viimasel juhul kuulub kostja I poolt kompenseerimisele uue hinna ja allüürilepingus

kokkulepitud inventari maksumuse vahe.

7 (10)

Kolmandaks tuli lisakokkuleppest nähtuvalt lähtuda kostja I kohustuste arvestamisel just

inventari realiseerimishinnast (müügihinnast), mitte nende turuhinnast. Puuduvad tõendid, et

inventari müügihind oli teistsugune, kui üürileandja ja ostja vahelisest müügilepingust nähtuv

5 000 eurot.

14.2. Maakohus kohaldas ebaõigesti VÕS § 76 lg 1, kuna kostja I võttis endale kohustuse ja

seda tuleb ka täita, sõltumata sellest, kas kostja I sai vallasasjade omandõiguse või mitte.

Üürileandja ja kostja I ei leppinud allüürilepingus ega lisakokkuleppes kokku, et kohustuse

täitmise eeldus on omandiõiguse üleminek kostjale I.

Ühtlasi ei ole kohtu pädevuses hinnata küsimust, kas lepinguline säte on mõistlik või mitte

olukorras, kus kaks majandustegevuses tegutsenud äriühingut on seda enda jaoks mõistlikuks

pidanud. Seda enam, et kostjal I oli alates allüürilepingu sõlmimisest kuni asjade

võõrandamiseni seaduslik õigus ja võimalus üürileandjale kuuluvat inventari kasutada.

15. Käendajad vaidlevad hageja apellatsioonkaebusele vastu.

16. Kostja III esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palub vaidlustatud otsuse tühistada osas,

millega hagi rahuldati ja uue otsusega jätta hagi täielikult rahuldamata. Menetluskulud palub

kostja III panna hageja kanda.

Maakohus on valesti välja mõistnud kostjatelt 259,39 eurot põhikohustuse katteks koos

lisanduvate viivistega. Nimetatud summa ei tulene kostjate käendatud müügilepingu järel-

maksu kohustusest, vaid on kostja I võlgnevus üürilepingust tulenevate kõrvalnõuete eest,

millist kohustust kostjad II ja III ei käendanud.

17. Hageja vaidleb kostja III vastuapellatsioonkaebusele vastu.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

18. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel osaliselt

tühistada ja saata asi hageja nõude lahendamata jäävas osas maakohtule uuesti läbivaatamiseks.

Maakohtu otsus on edasi kaebamata jõustunud osas, milles kostjalt II mõisteti hageja kasuks

välja 295,39 eurot ja sellelt summalt viivis. Kuigi käendajad on solidaarvõlgnikud, siis ei ole

nad vältimatud kaaskostjad TsMS § 207 lg 3 mõttes ja kostja III esitatud kaebus ei mõjuta

kostja II suhtes tehtud lahendit (Riigikohtu 1. novembri 2017 otsus tsiviilasjas nr 2-13-23176,

p 14 teine lõik).

19. Ringkonnakohus lahendab esmalt vastuapellatsioonkaebuse. Sellega vaidlustas kostja III

temalt 259,39 euro ja sellelt summalt viivise väljamõistmise.

19.1. Maakohus eristas õigesti üürilepingut ja müügilepingut, mis mõlemad sisalduvad allüüri-

lepingu dokumendis. Lepingute sõlmimisega seonduvad asjaolud on ka õigesti tuvastatud ja

neid ei ole apellatsiooniastmes vaidlustatud. Samuti ei ole vaidlusalune nõuete loovutamine

hagejale.

19.2. Maakohtu põhjenduste järgi vastutavad kostjad II ja III summa 295,39 eurot tasumise eest

käendajatena, sest põhivõlgnik ei täitnud selles summas üürilepingust tulenevaid rahalisi

kohustusi. Ringkonnakohus maakohtu põhjendustega ei nõustu. Erinevalt maakohtust leiab

ringkonnakohus, et käenduslepinguga ei käendanud kostjad II ja III üürilepingust tulenevate

põhivõlgniku kohustuste täitmist. Ringkonnakohus põhjendab oma seisukohta järgmiselt.

19.3. VÕS § 142 lg 1 sätestab, et käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku

(põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Järelikult on

käenduslepingu üheks osaks kokkulepe või vähemalt käendaja tahteavaldus selle kohta, millist

põhivõlgniku kohustust käendatakse.

8 (10)

VÕS § 29 lg 1 kohaselt lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust

tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav

lepingupoolte ühine tahe. VÕS § 29 lg 5 loetleb asjaolud, millega tuleb lepingu tõlgendamisel

eelkõige arvestada, nende hulka kuuluvad lepingu sõlmimise asjaolud, sh lepingueelsed

läbirääkimised (p 1) ning lepingu olemus ja eesmärk (p 4). VÕS § 29 lg 6 näeb ette, et

lepingutingimust tuleb tõlgendada koos teiste lepingutingimustega, andes sellele tähenduse, mis

tuleneb lepingu kui terviku olemusest ja eesmärgist.

Käenduslepingus on põhivõlgnikku nimetatud järelmaksu saajaks ja üürileandjat järelmaksu

andjaks. Käenduslepingu p 1 sõnastuse järgi tagavad käendajad just järelmaksu saaja

kohustuste täitmist ja käendatavaks summaks lepiti 22 000 eurot, st inventari ostuhind.

Käenduslepingu dokumendis sisalduva tabeli päises on viide, et 22 000 eurot on „inventari

väljaostu kohustuse kogusumma“. Kuigi kõnealuses tabelis lepiti maksegraafik kokku mõneti

erinevalt võrreldes allüürilepingu p-st 2.13, siis tervikuna on lepingutest nende koosmõjus aru

saada, et käendajate ja ka üürileandja tahe käenduslepingu sõlmimisel oli suunatud

müügilepingust tulenevate põhivõlgniku kohustuste täitmise tagamisele. Üürilepingust

tulenevate kohustuste täitmise tagamise tahe käenduslepingust ei nähtu. Eelmises lõigus

viidatud sätted ei võimalda käsitleda käenduslepingu viidet allüürilepingule sellisena, et

käendajad soovisid käendada kõiki selles lepingudokumendis märgitud põhivõlgniku kohustusi.

19.4. Neil kaalutlustel on maakohus põhjendamatult mõistnud käendajatelt välja 295,39 eurot

ja sellelt summalt viivise, sest hageja märgitud asjaoludel oli see summa võlg üürilepingust

tulenevate kohustuste osas.

20. Lisaks on maakohus vastuapellatsioonkaebusega vaidlustatud ulatuses hagi rahuldades

ületanud nõude piire.

20.1. Hageja avaldas 13. veebruari 2017 arvamuses, et ta nõuab kostjatelt II ja III põhivõlana

20 420,95 euro maksmist, mis on inventari eest tasumata summa. Lisaks nõudis hageja

käendajatelt kuni nende vastutuse piirmäärani (22 000 eurot) viivist kostja I viivituse eest,

samuti aga viivist 22 000 eurolt alates hagi esitamisest. Seega ei nõudnud hageja enam

käendajatelt üürilepingust tulenevate kostja I kohustuste täitmist, sh osasummas 295,39 eurot.

Selle summa luges hageja VÕS § 88 lg 8 alusel tasutuks enne kohtusse pöördumist (vt hageja

arvamuse p 3.4).

20.2. Maakohus märkis vaidlustatud otsuse põhjendava osa teises lõigus õigesti, et eeltoodu ei

ole hagi muutmine. Sellegi poolest tuli pärast 13. veebruari 2017 kohtul lähtuda hageja nõudest

ja selle aluseks olevatest asjaoludest nii nagu hageja need arvamuses esile tõi. TsMS § 439

kohaselt ei või kohus otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole

esitatud. Kui hageja ei nõudnud enam üürilepingust tulenevate põhivõlgniku kohustuste katteks

tasumist, siis ei oleks maakohus tohtinud ka selles osas nõuet rahuldada.

21. Punktides 19 ja 20 esitatud kaalutlustel tuleb maakohtu otsus kostjalt III üürilepingust

tuleneva võla ja sellelt summalt viivise väljamõistmise osas tühistada. Kuna hageja ei nõudnud

kostjatelt II ja III sellise summa maksmist, siis ei saa kõnealuse osasumma kohta teha ka otsust

hagi rahuldamata jätmise kohta. Kostja III apellatsioonkaebus on edukas.

22. Järgmiseks tuleb lahendada hageja kaebus. Võttes arvesse eespool p-s 19.3 esitatud

põhjendusi tuleb hageja kaebuse ja ka hagi lahendamisel vastata küsimustele, kas ja kui suures

ulatuses vastutavad käendajad müügilepingust tulenevate põhivõlgniku kohustuste täitmise eest.

23. Maakohus ei rikkunud menetlusnorme ega kohaldanud ka ebaõigesti materiaalõigust, kui

leidis sisuliselt, et käendusleping on kehtiv. Õige ei ole kostjate arusaam, et 2. aprilli 2013

lisakokkulepe lõpetas käendatud kohustuse ja seeläbi VÕS § 153 lg 1 p 1 alusel ka käenduse.

Viidatud kokkuleppest ei nähtu, et põhivõlgnik ja üürileandja oleksid kokku leppinud inventari

väljaostukohustuse tingimusteta lõppemises.

9 (10)

24. Samas ei ole õige hageja arusaam, et käendajad vastutavad nende kohustuste täitmise eest,

mis kostja I võttis lisakokkuleppega. Ringkonnakohus põhjendab seda järgmiselt.

24.1. VÕS § 145 lg 4 kohaselt tehing, mille põhivõlgnik teeb pärast käenduslepingu sõlmimist,

ei laienda käendaja kohustust. Sellest reeglist ei saa VÕS § 142 lg 6 tõttu kõrvale kalduda, sest

lisakokkulepe ei vasta ka VÕS § 142 lg 2 teises lauses ette nähtud piisava määratletuse reeglile.

Seega tuleb esmalt kontrollida, kas lisakokkulepe laiendas põhivõlgniku kohustusi.

24.2. Üürileandja ja kostja I vahel oli mh omandireservatsiooniga müügileping. Vastavalt

lisakokkuleppele sai üürileandja tagasi müügilepingu esemeks olnud asjade valduse ja

nähtuvalt 5. aprilli 2013 lepingust (I kd tl 32) andis selle üle ostjale. VÕS § 233 lg 2 järgi on

omandireservatsiooniga müüdud asja müüja valdusesse tagasinõudmise eeldus müügilepingust

taganemine. Ringkonnakohus leiab, et üürileandja taganes müügilepingust konkludentselt

(tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 68 lg 3), kui võttis tagasi lepingu esemeks olnud asjade

valduse. Üürileandjal oli VÕS § 116 lg 1, lg 2 p 4 ja lg 3 järgi õigus lepingust taganeda, sest

vaidlustamata asjaoludel kostja I rikkus ostuhinna tasumise kohustust kahe osamakse ulatuses.

24.3. Kehtiva taganemise tulemusel võis üürileandja nõuda kostjalt I välja inventari, aga pidi

tagastama saadud ostuhinna (1 500 eurot). Lisaks võis üürileandja VÕS § 101 lg 2 mõtte

kohaselt ja VÕS § 135 lg 1 alusel nõuda kahju hüvitamist hinnavahena.

24.4. Hinnavahe hüvitamise eelduseks VÕS § 135 lg 1 järgi on mh asendustehingu tegemine

mõistliku aja jooksul ja mõistliku hinnaga. Kostja I ja üürileandja 2. aprilli 2013 lisakokkuleppe

järgi võttis kostja I endale aga kohustuse hüvitada hinnavahe ka muul juhul, st tal tekkis laiem

kohustus võrreldes VÕS § 135 lg-s 1 ettenähtuga. VÕS § 145 lg 4 kohaselt käendajad selle

laiendatud kohustuse eest ei vastuta.

25. Järelikult saab hageja esitada käendajate vastu sellise kahju hüvitamise nõude, mis

üürileandjal oli kostja I vastu tulenevalt müügilepingust taganemisest ka ilma lisakokkuleppeta.

Käendajad vastutavad VÕS § 145 lg 2 alusel mh kahju hüvitamise eest, mis tekkis üürileandjal

kostja I kohustuse rikkumise tagajärjel.

25.1. Hageja nõude ulatuse saab määrata kas VÕS § 135 lg-te 1 või 2 või kahju hüvitamise

üldnormide (VÕS § 127 lg 1 jj) järgi. Mõlemal juhul ei ületa nõue põhivõlana summat, mis

üürileandjal jäi müügilepingu järgi saamata. Vaidlustamata asjaoludel sai üürileandja inventari

eest kostjalt I summa 1 500 eurot ja ostjalt 5 000 eurot – kokku 6 500 eurot. Müügilepingu järgi

võlgnes kostja I üürileandjale ostuhinna 22 000 eurot ja selle maksmise kohustuse täitmist

tagasid käendajad (vt eespool p 19.3). Kuna käendajad ei vastutanud üürilepingust tulenevate

kohustuste täitmise eest, siis ei saanud üürileandja vähemalt käendajate suhtes lugeda eelnevas

märgitud 6 500 euro arvelt tasutuks üürilepingu alusel võlgnetavat rahasummat.

25.2. Vastavalt VÕS § 145 lg-le 1 vastutavad põhivõlgnik ja käendajad võlausaldaja ees

solidaarselt. Seetõttu toetab eelmises p-s 25.1 kirjeldatud käsitlust ka VÕS § 67 lg 2, mille

kohaselt iga solidaarvõlgnik võib esitada võlausaldaja nõudele vastuväiteid, mis tulenevad

solidaarkohustusest või tema enda õigussuhtest võlausaldajaga.

25.3. Neil põhjendustel võivad käendajad vastutada kahju hüvitamise eest summas kuni

15 500 eurot ( = 22000 – 6500).

26. Lisaks võivad käendajad VÕS § 145 lg 2 alusel vastutada viivise tasumise eest. Siinjuures

tuleb eristada käendajate kohustust täita põhivõlgniku viivise maksmise kohustust ja tasuda

viivist nende endi viivituse eest (vt Riigikohtu 12. märtsi 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-13,

p 12 kolmas lõik, ja selles viidatud 27. novembri 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12, p 15).

27. Vahekokkuvõttena saab märkida, et hageja apellatsioonkaebus on osaliselt edukas, st

maakohtu otsus tuleb tühistada osas, millega jäi hageja nõue rahuldamata 15 500 euro ja sellelt

summalt viivise saamiseks.

10 (10)

28. Siiski ei saa ringkonnakohus vaidlust ise sisuliselt lahendada. Maakohus ei ole hageja nõude

õiguslikku kvalifikatsiooni pooltega arutanud ega selgitanud, millised asjaolud peaks hageja

oma nõude edukuseks esile tooma ja tõendama. Seetõttu on maakohtu otsus olulises osas ka

põhjendamata. Suures ulatuses asjaolude esimest korda esitamine alles apellatsioonimenetluses

ei taga pooltele piisavalt võimalusi seisukohtade põhjendamiseks ja väidete tõendamiseks.

Pooltel on üksnes piiratud võimalus vaidlustada ringkonnakohtu otsust asjaolude tuvastamisel.

29. Eelnevast tuleneb, et maakohus peab hageja nõude osaliselt uuesti läbi vaatama.

29.1. Asja uuel läbivaatamisel tuleb kontrollida, kui suures ulatuses vastutavad kostjad II ja III

käendajatena müügilepingust tulenevate kostja I rahaliste kohustuste täitmata jätmise,

täpsemalt müügilepingu rikkumisega hagejale põhjustatud kahju hüvitamise eest. Kahjunõude

põhisumma ei saa olla suurem kui 15 500 eurot (vt p 25.3), aga käendajad võivad vastutada ka

viivise tasumise eest nii enne kui pärast hagi esitamist vastavalt hageja nõude ulatusele (vt p 26).

Enne hagi esitamist sissenõutavaks muutunud viivise osas tuleb võtta arvesse müügi- ja

käenduslepingus kokku lepitud osamaksete tasumise tähtaegu. Samuti on vaja hinnata hageja

väidet, et ka maksegraafiku kehtivuse ajal tuli viivist tasuda lähtudes kogu tasumata ostuhinnast.

29.2. Apellatsioonimenetluses selgus, et pooled vaidlevad inventari turuhinna üle 2013. aasta

aprilli alguse seisuga. See võib omada tähtsust eelkõige juhul, kui hageja nõuet lahendada VÕS

§ 135 lg 2 alusel. Enne inventari turuhinna väljaselgitamist on vaja luua selgus küsimuses, mis

oli müügilepingu ese, st millistest esemetest vaidlusalune inventar koosneb. Kostjad

vaidlustasid hageja väite, et hagi lisa nr 1 koosseisus esitatud asjade nimekiri (I kd tl 19–20) oli

allüürilepingu lisa. Maakohus sedastas, et nimekiri on allüürilepingu lisa, aga ei vastanud

kostjate vastuväidetele, et lisa on allkirjastamata ega ole ka muul viisil lepinguga seostatav.

Samas nentis maakohus, et hageja ei tõendanud inventari müümist algsest müügilepingust

erineva hinna eest, aga samas on hageja esitanud 5. aprilli 2013 lepingu sellise asjaolu

tõendamiseks. Kuigi maakohus rikkus menetlusõigust, jättes oma hinnangud põhjendamata, siis

ei tarvitse käesoleva juhtumi asjaoludel hageja esitatud allkirjadeta nimekiri ja arve olla

piisavad kõnealuste asjaolude tõendamiseks. Asja uuel läbivaatamisel tuleb hagejale anda

võimalus tuua esile ja vaidluse korral tõendada kahju hüvitamise nõude rahuldamist võimal-

davad asjaolud (vt nt Riigikohtu 8. jaanuari 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-12, p 16).

29.3. Ringkonnakohus ei saa tuvastada asjaolusid käesoleva otsusega, sest selles osas ei oleks

otsus maakohtule asja uuel läbivaatamisel siduv (vt nt Riigikohtu 28. veebruari 2017 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-143-16, p 30 teine lõik).

29.4. Maakohus saab asja uuel läbivaatamisel lahendada kostja III taotluse hagi tagamise

abinõu tühistamiseks. Põhimõtteliselt oleks seda pidanud osaliselt tegema juba vaidlustatud

otsusega, sest hagi kostja III suhtes rahuldati väga väikeses ulatuses. Siiski ei ole

ringkonnakohtul praegu võimalik hagi tagamise osas seisukohta võtta, sest 12. veebruari 2016

määruse alusel seatud kohtulik hüpoteek summas 27 000 eurot võib menetlusse jäävat nõuet

arvestades olla põhjendatud. Lisaks maksimaalselt 15 500 euro suurusele põhivõlale tagab

hüpoteek hageja nõuet kostja I võlgnetud viivise saamiseks (kuni käendajate vastutuse

piirmääramini 22 000 eurot), aga ka käendajate endi viivitusest tuleneva viivise nõuet alates

hagi esitamisest, st menetluse ajal järjest suurenevat nõuet. Samuti on kohtuliku hüpoteegiga

tagatud hageja menetluskulude hüvitamise nõue (vt nt Riigikohtu 8. juuni 2012 määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-73-12, p 11 kolmas lõik).

30. Kuna maakohtul tuleb asja uuesti läbivaatamisel teha sisuline lahend, siis jääb menetlus-

kulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ja kindlaksmääramine TsMS § 174 lg 6 järgi

maakohtu otsustada. Vaidlustatud otsuses menetluskulude kohta tehtud otsustused tuleb praegu

tühistada.

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

Mati Maksing

Gaida Kivinurm

Ulvi Loonurm